Indrek Hargla. "Kolmevaimukivi"
ulmekogumik
425 lk
Kirjastus Raudhammas
Pärnamäe
2018



Introduktsioon

Indrek Hargla on pärast mitut üsna ambivalentse retseptsiooniga teost avaldanud nüüd raamatu, mis raamat on. Julgen jutukogu «Kolmevaimukivi» pidada käesoleva kümnendi vast olulisimaks algupäraseks ulmeraamatuks üldse. Õieti vajaks siinkohal selgitamist, mida arvustaja silmas peab, kui jagab Hargla teoseid halbadeks raamatuteks ja suurteks õnnestumisteks. Kasutasin nimme sõna «halb», kuna see ei tähenda tegelikult ju midagi, on lootusetult laialivalguv ja amorfne hinnang.

Kuigi Hargla apteeker Melchiori lood (2010, 2010, 2011, 2013, 2014, 2017) on omas võtmes ju head või lausa suurepärased, ei valmista selle sarja uute köidete ilmumine mulle kui eelkõige ulmefännile siiski nii suurt rõõmu kui mõne Hargla ulmeraamatu jõudmine poelettidele. Ka ei ole nende ridade autor kuigi suur kelmiromaanide austaja, mistap läksid minust emotsionaalselt üsna kaugelt mööda kirjaniku Frenchi ja Koulu sarja teosed (2005, 2007, 2009), kus alternatiivajalugu või aurupunki oli ulmehuvilise jaoks liiga vähe, prevaleeris tobe jant, eksituste komöödia. Ka «Raudrästiku ajas» (2016) oli siinkirjutaja jaoks liiga vähe alternatiivajalugu ja üleloomulikku, nõnda et see koht, kus need krimimõistatused toimusid, jäigi kuidagi ebalevalt eri maailmade vahele rippuma, olemata päriselt ei meie Eesti minevik, selle korralikult välja joonistatud ajalooalternatiiv või siis suvaline pseudokeskaegne fantaasiamaailm. Eelkõige oli tegu ikkagi detektiivjuttude kogumikuga, mis aga nende ebamäärase toimumiskoha tõttu ennast lugeja külge nii tugevalt ei haakinud, erinevalt Melchiori-lugudest ei tundunud need «nagu päris», need mõjusid kunstlikena, algusest lõpuni väljamõeldistena ja läksid seetõttu vähem korda. Ning möödunud aasta mahukaim algupärane ulmeteos «Merivälja» (2017) oli jälle selline... oma aineselt kuidagi kergekaaluline ja ebahuvitav. Rohkete olmedetailidega ja veidi liialt üle võlli karikatuursete karakteritega esoteerikasoust kusagil Tallinna aedlinnas.

Nagu näha, olen ma siin üles loetlenud nüüd kirjanik Hargla viimase tosinkonna aasta kõige menukamad raamatud. Ja selles mõttes ongi kõik õige: kutseline kirjanik peabki kirjutama sellest, millest lugejad lugeda tahavad, ja kirjastaja peab andma välja neid raamatuid, mida inimesed ostavad. Aga kurb tõsiasi on, et minu kui lugeja jaoks viimase kuraditosina aasta jooksul väga kordaminevaid tekste kirjanik raamatuvormis ei avaldanud.

Eksin muidugi, sest ilmusid ju kaks esimest osa «Süvahavva»-triloogiast (2013, 2015), mis on igati korralik ulme, igati korralik etnoõudus, ka ei mõju need Eesti maapiirkonna tegelased nii karikatuurselt kui näiteks «Merivälja» omad. Aga see lugu on tänaseni pooleli ja ootame huviga, kuidas Hargla selle süžee kokku sõlmib. Nagu aru olen saanud, võiks kolmas osa olla kusagil lähiaastate töökavas.

Ja siis on muidugi Hargla ulmekogumikud. Kõnealusesse perioodi jäävad neist «Roos ja lumekristall» (2006) ning «Suudlevad vampiirid» (2011). Aga neist veidi hiljem. Faktiks jääb, et nende ridade autori jaoks on Hargla parimad romaanid tänaseni «Palveränd Uude maailma» (2003) ja «Vabaduse kõrgeim määr» (2003) ehk siis teosed, mis kuuluvad loomeperioodi, mida kirjanik ise enam kuigivõrd ei hinda. Need on tekstid, mille lausega, mille kirjutusstiili ja tasemega ta enda sõnul enam üldse rahul pole.

Mina nii ei oska hinnata, olles mõlemaid raamatuid korduvalt ka hilisemail aastail üle lugenud, ei näe ma seal mingeid erilisi lapsusi, stiilist väljalangemisi vmt, pigem on mingi matsakas ja eba-harglalikult labasevõitu stiil sisse hiilinud just hilisemaisse teostesse (Frenchi ja Koulu sari, «Merivälja»).

Vahemärkusena oleks aus rõhutada, et isegi nende, arvustaja jaoks ebahuvitavamate Hargla teoste puhul on tegu raamatutega, mis oma loetavuselt ja lugejasõbralikkuse poolest teevad enamikul samal ajal ilmunud muul eesti ulmel selja kerge vaevaga prügiseks: kirjanik Hargla pole kunagi unustanud seda lihtsat tõika (mida valdav osa eesti tavakirjandusest pole kunagi teadnudki, aga mille vastu eksib ka kurvakstegevalt palju ulmeautoreid), et kirjanik ei tohi kirjutada endale ja endast, vaid ikka lugejale ja huvitavatest asjadest.

Aga selle sissejuhatusega soovisin peaasjalikult selgitada, et kui jagan Hargla teoseid pluss- ja miinusmärgilisteks, siis selle liigituse aluseks on eelkõige nende tekstide aines, see, millest kirjanik on otsustanud kirjutada. Mingit suurt stiilihüpet kuhugi seninägematutesse kõrgustesse, üle kuristiku või siis hoopis mäest alla sügavikku pole mina Hargla loomingu juures tuvastanud. Mulle nende teoste tegevusaeg ja koht ja see, millest nad räägivad, kas läheb korda või ei lähe. Kelmilood ei lähe üldse, esoteerika ei lähe üldse, pseudokeskaegne krimi ei lähe eriti, keskaegne krimi üsnagi läheb, etnoõudus läheb päris hästi ning puhas ulme (kus lisaks etnoõudusele on esindatud žanr kogu oma värvikirevuses) läheb väga hästi. Nüüd on Hargla kirjutanud ja avaldanud just sellise raamatu. Ulmekogumiku, mis on täis puhast ulmet.

Komparatiivne analüüs

Formaalselt on aprillis 2018 ilmunud «Kolmevaimukivi» Indrek Hargla kuues ulmejuttude kogu (või siis lausa kaheksas, sest hoolimata kohalike bibliograafide ja auhinnafunktsionääride pongestustest on ka «French ja Koulu Tarbatus» ning «Raudrästiku aeg» tegelikult jutukogud, mitte romaanid), aga siinse käsitluse huvides jätame edasise vaatluse alt välja ühe tegelasega seotud juttude kogu «Pan Grpowski 9 juhtumit» (2001) ja teistest kogumikest oma napi mahu tõttu väga erineva «Hathawareti teenri» (2002).

Uurimisobjektiks jäävad seega kogumikud «Nad tulevad täna öösel!» (2000), «Roos ja lumekristall» (2006), «Suudlevad vampiirid» (2011) ja «Kolmevaimukivi» (2018). Kes tõstab need raamatud riiulist enda ette lauale ja avab teoste sisukorrad, avastab, et need on omavahel paljuski väga sarnased köited. Hargla on läbi oma loometee kasutanud kogumike puhul mõneti sarnast ülesehitust ja tihti on neis esindatud kolme-nelja-viite kindlat tüüpi või kindlasse žanrisse kuuluvat teksti.

Oma kuidagi heas mõttes õhulise ja kerglase laadi poolest meenutab siinarvustatav kogumik mulle kusjuures kõige enam autori debüütkogu, «Roos ja lumekristall» mõjub mitmest tipploost hoolimata kuidagi raskepäraselt ja igavalt (ilmselt see liigpikk ja uimane alternatiivajalooline pajatus «Dom Ramón»), «Suudlevad vampiirid» tundub aga kohati nagu väsinud ja kuidagi tige või ärapanev raamat. Esikkogu aga katsetab mõnuga väga erinevaid žanre, eri pikkusega lugusid, stiile ja seda mängulusti on tunda ka värskes raamatus. Paralleele võib tihti leida lausa loopaaride kaupa («Mirabilia saladus» ja «Kõik võimalused maailmas», «Penningbütteli kummituse juhtum» ja «Heeringakaupmees Hendriku mõrsja» jne). Selliseid loopaare moodustavad uue kogumiku palad muidugi ka kahe hilisema jutukogu tekstidega: «Mirabilia saladus» kui kogumiku ava- ja tuumiklugu on oma kaalukuselt väga hästi võrreldav «Roosi ja lumekristalli» ning «Suudlevate vampiiride» nimilugudega. Jne.

Samuti on Hargla alati pikkinud pikemate ja kaalukamate, traagilisemate, nn. suurte tekstide vahele lühemaid hingetõmbepause, mis enamasti täidavadki vaid seda reklaamipausi funktsiooni – paraku ilma võimaluseta sel ajal köögis võileiba tegemas käia. Need suurest loost emotsionaalselt väljatulekut võimaldavad lühipildistused on seekord küll kahjuks üsna kergekaalulised ja ununevad kiiresti, ühtegi «Meninos da rua» või «Viljakolli» tasemel emotsionaalse laenguga pisikest meistriteost siin pole.

«Suudlevatest vampiiridest» teeb käesoleva kogu kõvasti paremaks tekstide paigutus, mäletan, et olin tolle raamatu puhul väga kriitiline Liina-lugude asetuse üle sisukorras. Siin on sellisest eksimusest pääsetud: «Mirabilia saladus» ja «Suvitusromaan» on täpselt neis kohtades, kus nad olema peavad. Ka jagub tugevaid ja väga tugevaid lugusid käesolevas raamatus kuidagi ühtlasemalt kui 2006. ja 2011. aasta kogumikes, sellegipoolest meenutab see rohkem Hargla debüüti.

Kokkuvõttes usun, et mitte ainult minul, vaid ka teistel veidi tähelepanelikumatel ja ulmeteadlikumatel lugejatel on seda raamatut lugedes põnev avastada just neid varasemate kogudega sarnaseid rütme, mingis mõttes samasuguseid lugusid, vedada paralleele, leida huvitavaid seoseid. Et selles mõttes kirjutab Indrek Hargla iga kuue-seitsme aasta tagant tegelikult sedasama jutukogu uuesti, uutes variatsioonides, värvides ja variantides, aga ikkagi suuresti sedasama asja.

Jutukogude teema lõpuks tahan aga avaldada kahetsust, et mitmed Indrek Hargla parimad lühiproosatekstid, mis on omal ajal ilmunud erinevates antoloogiates, ei ole seetõttu jõudnud ühtegi kirjaniku autorikogusse ning – arvestades Hargla suhtumist oma varase perioodi loomingusse – ei jõua ilmselt seda ka kunagi. Räägin siin eelkõige sellistest pikematest ja lühematest juttudest nagu «Uskmatuse hind», «Sierra Titauna nekropol», «Sindbadi kaheksas reis» (kõik «Eesti ulme antoloogias»), «Väendru», «Fusion» (mõlemad «Stalker 2002»), «Cuncti simus concanentes: Ave Maria» («Fantastika»), «Vlad» («Täheaeg 2. Doominosillad»), «Truuta» («Täheaeg 3. Kauge lahingu kaja») ning «Ingel ja kvantkristall» («Täheaeg 7. Ingel ja kvantkristall»). Sest eelöeldut arvesse võttes ei ole ilmselt ka erilist lootust kunagi näha lettidel kogumikku «The Best of Indrek Hargla», kus lõviosa neist lugudest kindlasti sees peaks olema. Kahju.

A-st O-ni

1

Värske kogumik algab 116-leheküljelise pikema lühiromaaniga «Mirabilia saladus», mis on ilmselgelt ka kogumiku tipptekst ja üleüldse olulisim algupärane ulmetekst, mis käesoleval kümnendil ilmavalgust on näinud. Mäletan, et hakkasin seda lugema HÕFFi viimase päeva varahommikul esimesena ärgates, mõnetine valu kurnavast festivalist veel kontides, kuid hoolimata veidi nihestunud ja tardunud enesetundest rabas see tekst mind kohe enda külge. Juba esimestest lehekülgedest viis see jutt mind sealt pühapäevahommikusest päikeselisest Haapsalust ära kuhugi Jack Vance'i või Gene Wolfe'i tsipa kummalisse teadusliku fantaasia (science fantasy) maailma. Ja hiljem raamatu Tallinna esitluse salvestust vaadates avastasin rõõmsa üllatusega, et ka autor ise mainis sellest tekstist rääkides just neid kahte kirjanikku.

«Mirabilia saladus» kirjeldab ühest küljest hästi julmi ja jõhkraid sündmusi ühes justkui keskaegses fantaasiamaailmas (meenub «Vabaduse kõrgeima määra» esimene osa «Kangelaste veri»), aga kuna kaamera on nn. ebausaldusväärse jutustaja (unreliable narrator) käes, siis ei mõju see lugu ülearu rusuvalt karmina. Seda seepärast, et ebausaldusväärne jutustaja pole seekord mitte valetaja, vaid peast lihtne tegelane, seda sünnijärgse trauma tõttu, kes näeb maailma oma nappide intellektuaalsete ja emotsionaalsete võimete piires. Tegu on ääretult põneva ja palju huvitavaid võimalusi pakkuva kirjandusliku nipiga, mida autor siin ka täiel määral rakendanud on. Ja teaduslikule fantaasiale kohaselt selgub loo arenedes, et tegu pole pelgalt fantaasiamaailmaga, vaid mõneti Marion Zimmer Bradley Darkoverit meenutava ülegalaktilise komplotiga. Nii tugevaid tekste kirjutas Hargla viimati eelmise kümnendi esimesel poolel. Ulmekirjandus oma parimal kujul.

2

«Jõulujõud» on selle kaaluka teksti järel esimene kergem vahepala (ilmunud ajakirjas Kodu ja Aed aastal 2013) ja sellisena täidab oma rolli, on pisike ja emotsionaalne etnoõuduse lugu, ilma suurema pretensioonita, aga maitsekalt ja stiilselt teostatud.

3

Järgneb «Einsteini viimased sõnad», 61-leheküljeline lühiromaan (?), mille sarnast Hargla mu mälu järgi kunagi pole kirjutanud. Ainus paralleel, mis pähe kargab, on 2002. aasta oktoobris Loomingus ilmunud «Novembrivalss vanal väljakul», milles tundmatuseni muudetud ajalooalternatiivis tegutsevad Nõukogude Liidu raames kommunistidena Lennart Meri, Mart Laar jt. Midagi sarnast on juhtunud ka selles loos kujutatud maailmaga, kus natsi-Saksamaa on sõja kaotanud ning võitjate survel on võimule tagasi toodud Hohenzollernite dünastia. Selles maailmas on aga juhtunud midagi veel, nii et ulmekirjandus pole Suureks Asjaks arenenud ning enamik meile tuntud ulmekirjanikke, selle loo peategelasi, tegutseb hoopis teises rollis, teadlastena – Isaac Asimov, Arthur C. Clarke, Robert A. Heinlein, Poul Anderson jne. Lisaks neile kuuluvad selle loo kandvate tegelaste galeriisse veel päris teadlased nagu Niels Bohr, Stephen Hawking ning mõistagi Albert Einstein. Aga paraja kurioosumina ka Harald Keres, Gustav Naan ja... pan Mieciszlaw Grpowski.

Teismeline Hawking

Selline kirjeldus võib tekitada eksliku mulje, justkui oleks siin tegu mingi palaganiga, pöörase naljalooga, kuid nii ei ole. Kuigi loos saab korduvalt nalja ja on üksjagu koomilisi stseene ning momente, siis tervikuna on tekst igati tõsine ja mõtlema ärgitav ajalooalternatiiv. Isiklikult tahan siit esile tõsta Hargla võimet nende meile päris ajaloost tuntud ulmekirjanike karakterite kujutamisel: isegi kui tegelane figureerib loos vaid ühe lühida kirjelduse ja kahe saalist hõigatud lausega, on need visandatud nii geniaalselt, et lugeja tunneb ära, et see on tõesti ka oma olekult Poul Anderson, mitte vaid kirjaniku pandud nimesildina. Sama hästi on õnnestunud Heinleini, Clarke'i jt karakterid.

Ning Asimovi, Clarke'i ja Hawkingi kohtumise stseen Berliini loomaaia jäätisekohvikus väärib küll kõikvõimalikke huumoriauhindu, mis meil olemas on, sest Hargla ON siin tõeliselt humoorikas (mitte õel ega jämekoomiline nagu Frenchi ja Koulu sarjas). Igatahes on «Einsteini viimased sõnad» pea sama tugev tekst kui kogumiku avalugu ja mul on juba praegu tõsiseid raskusi väljanuputamisega, kumb neist oma Stalkeri-soosikuks panna. «Novembrivalsi» looga seob seda pala aga veel tõik, et üks tuntud eesti laulukirjutaja on mõlemas alternatiivmaailmas saanud kuulsaks Ameerika orkestrijuhi ja muusikalimeistrina – Ray Walgren.

4

Järgmine minoorne vahepala, paarileheline laast «Penningbütteli kummituse juhtum» on üsna kurb juhtum. Eessõnast selgub, et see on sündinud Maniakkide Tänava Tartu ulmekirjutamise töötoas ja just sellised palad, ma usun, on suuresti süüdi, et seda värkstuba on nimetatud nii «grafomaanide rühmateraapia tunniks» (Meelis Sepp) kui ka «flaami meistri Pieter Bruegel vanema kuulsa maali «Pime juhib pimedaid» päriseluliseks kehastuseks» (vist Juhan Habicht). Tegu on keskpäraselt ja ilma mingisuguse loomingulise sädemeta teostatud sooritusega jabural ja totral teemal. Autorile soovitan selliste palade edaspidigi kogumikesse lülitamise soovi korral mõtelda selle peale, mis saab, kui lugeja ei loe kogumikku nii, nagu autor on seda soovinud: algusest lõpuni. Vaid võtab esimeseks ette näiteks selle... tüki? Kas ta siis tahabki enam edasi lugeda?


5

«Tammõküla viljakuivati» on taas aga Indrek Hargla etnoõuduse absoluutsel tipptasemel jõhker ja kuri sooritus, mis ilmus originaalis 2015. aastal Martin Kiviranna antoloogias «Pikad varjud» ja on oma Stalkeri juba auga välja teeninud. Nüüd pala üle lugedes veendumus, et tegu on ühe kirjaniku tipptekstiga, vaid kinnistus. Raamatu Tartu esitlusel Hargla kõneldu sellest, kuidas Tammõküla viljakuivati on tegelikult olemas, vaid lisas ülelugemisel õõva ja seda ahistavat jälestus- ning hirmutunnet, mida tekst nii võrratult genereerida suutis.

6

«Clemens Fellinus, Rex Estonicum» ilmus originaalis eelmisel aastal Indrek Hargla koostatud alternatiivajalooliste tekstide antoloogias «Eestid, mida ei olnud». Nüüd pala esmakordselt lugedes ei mõjunudki see siinkirjutajale niivõrd alternatiivajaloolisest aspektist, mis on teksti juures, olgem ausad, üsna selline tausta loov muster ega tungi kunagi peategelaseks. Eelkõige mõjus just selles palas leiduv realism, see jättis painama küsimuse, miks ei ole meil korralikku ja toekat ajaloolist romaani kroonik Henrikust, kelle elusaatuse ja traagika Hargla siin üsna napil pinnal ometi nii ilmekalt ja jõuliselt välja joonistab, see 13. sajandi alguse Liivimaa olude kirjeldus mõjus siin eelkõige realistlikust küljest. Teine loo tugevus on muidugi eksortsismi-teema sissetoomine ning vastav stseen on väärt võrdlust pan Grpowski sarja parimate hetkedega. See 43-leheküljeline tekst kaalub oma mineviku-Eesti kirjeldustelt kerge vaevaga üles enam kui 350 lehekülge «Raudrästiku aega».

7

Järgmine pisike vahepala «Osariigi presidendi kohtumine» on ilmunud 2012. aastal Eesti Päevalehe arvamusküljel ja oleks võinud õigupoolest sinna jäädagi. Ei, parandan: see tekst oleks võinud üldse sündimata jääda. See poliitilis-ideoloogiline satiir on vahepealse kuue aastaga tõestanud oma absoluutset paikapidamatust ja mõjub nüüd kogumikus nagu sadul sea seljas.

8

«Heliose teoreem» tekitas lugema hakates hirmu: kuna tegelasteks on mingid rääkivad pead Helios, Aura ja Gaia, siis kas on tegu mingi tobeda kreeka dialoogi vormis heietusega maailmast, ajaloost ja universumist? Õnneks nii ei läinud, tegu on kogumiku vahest kõige sciencefictionilikuma tekstiga, mis vaeb inimkonna tsiviliseerumisprotsessi küsimusi, küsimusi, miks kultuurtsivilisatsioonid tekivad, kuidas nad arenevad ja miks impeeriumid lõpuks ikkagi kokku varisevad. Korraks meenusid võimalike mõjutajatena ka Dan Simmonsi «Ilium» ja «Olympos». Autor esitab selles palas mõningaid üsna huvitavaid ideoloogilis-religioosseid mõttearendusi, mis mulle vahepeal lausa kelmika pilkena ta enda maailmapildi kohta tundusid. Igatahes väga mänguline, tõsine ja mõtlemapanev tekst, mille olen samuti oma Stalkeri-favoriitide jaoks ära märkinud.

9

Kogumiku nimilugu on taas etnohorrori ehk siis täpsema terminiga folkloorse õuduse (folk horror) alažanrist. Aga see pole niivõrd Harglale tüüpilises stiilis etnoõudus, vaid pigem kummardus inglise tondijutuklassiku M. R. Jamesi antikvaari õudusjuttudele, kus keegi muinsusi uuriv ja otsiv õpetlane satub näppima midagi vana ja kurja, kuhu on peale kirjutatud «ära näpi mind!» Lugu ei arene Harglale tüüpilises registris ja helistikus, pigem on siin tunda mingit sellist tobe-õnnelikku ja karlaugusthermannilikku ärkamisaegsete laulupidude vibe'i, sellist rahvusromantilist rõõmsat ogarust «Oh, laula ja hõiska...» stiilis. Loo lõpupuänt võtab naljatuju muidugi ära.

10

«Per homicidium ad astra» on kummaline tekst, see sarnaneb kõige rohkem kirjaniku eelmisest kogumikust tuttava «Jõgeva elavate surnutega», kuna loo tegelastegalerii ja nende nimed on kirjutatud maha tänase (ja eilse) eesti ulmefändomi põhitegijate pealt: Manuela Lopez, David Gilder, pootsman McKee, seersant Simpson, Luarvik Berg, Christof Sneyder, Yoel Yakovic jne. Ühtlasi sain ma alles selle loo tõttu teada, et Mahkra on tagurpidi Arkham. Lugu poleks nii õnnestunud, kui Hargla piirduks pelgalt nimesiltide suvalise kleepimisega, ei. Lugu läheb heaks, kui lugeja märkab, et osa neist tegelastest on ka välimuse ja olemuse järgi natuke nagu needsamad inimesed, kelle nimesidki nad kannavad. Et kes on päriselus vaikne ja tagasihoidlikult nohisev, on sellisena pandud ka «laulu sisse», kes lärmakas ja ekstravertne, on selline ka loos.

Muidu on see ehk üsna keskpärane kosmoselaevas mõrvari otsimise protseduur, kus uurija küsitleb kõiki meeskonnaliikmeid, aga kui mõelda nende tegelaste juurde meile tuttavate päris inimeste näod ja olekud, muutub pala tõeliselt nauditavaks ja naljakaks. Tapetud kompuutrigiik Yoel Yakovic, gurmeekokk Herman Candid Moser, vabandust, Moses või siis turvaülem Lew R., vabandust, Luarvik Berg, keda autor kirjeldab kui «vuntsidega, väga korrektse soengu ja tähelepandamatu välimusega meest, keda Maal oleks ilmselt kelneriks või habemeajajaks peetud», siis ei saa midagi teha, kui läbi naerupisarate tulebki silme ette kadunud Bergi nägu. Eriti veel, kui kirjaniku tahtel vastab ta küsimusele, kas ta kompuutrit kasutab, sõnadega: «Mul on küll üks selline, aga ma peaaegu ei kasuta seda, ma eelistan mikrofilme, projektorit ja trükimasinat, nii saab kiiremini.» (Vahemärkusena, et nii autoril kui toimetajal on läinud sassi või jäänud märkamata, et siin peaks olema tegelikult kirjutusmasin, sest trükimasin tähendab seda suurt kolakat, millega raamatuid, ajakirju ja ajalehti trükitakse.)

Käriseva häälega rääkiv ja usinalt tagaplaanil askeldav turske kräsupealine noormees Sneyder muutub mõistetavaks, kui juhtud teadma, kuidas on saksa keeles sõna «rätsep». Ja nõnda edasi. Olles saanud ise kunagi 2001. aastal sisse kirjutatud «Väendrusse» («Kunagi ja väga purjus peaga oleksin ma ühe Roomase seltsisemuga, mingi kiila ajalootudengiga isegi kaklema läinud, tõsi, tüliküsimuseks oli Hiina, õieti Puna-Hiina, mis üliõpilases seletamatut raevu tekitas.»), ei tundnud nende ridade autor vähimalgi määral kadedust, vaid ainult rõõmu ja äratundmist.

Kirjutustehniliselt torkas selle suuresti dialoogidest (ülekuulamine) koosneva pala puhul silma see kadedakstegev meisterlikkus, mida Hargla dialooge luues ilmutab. Otsekõne ja dialoogid on kirjutamise puhul tihti üks raskemaid õppetükke omandada ja Hargla on seda õigupoolest osanud algusest peale. Kadedaks teeb. Aga jah, paraku on tegu tekstiga, mis n-ö esimesel tasandil, neid nimesid ja isikuid kokku viimata, puhta kirja pandud loona mõjub ilmselt üksjagu suvalisemana kui fändomisisese publiku jaoks.

11

Raamatu lõpetab, raamib, sõlmib kokku 66-leheküljeline lühiromaan «Suvitusromaan», mis ilmus esmalt Loomingus novembris 2013. Pean tunnistama, et see ilmumine jäi minust miskipärast märkamata, kuid kohe esimestest lehekülgedest on aru saada, et tekst on seotud kogumiku avalooga «Mirabilia saladus», «Suvitusromaani» peategelaseks olev noor ja edukas kirjanik Ervin kirjutab siin «Mirabilia saladusele» järge. Otsisin Loomingu vastava numbri kohe välja ning tõesti-tõesti, teksti on veidi muudetud, «Mirabilia» kangelaste Ylsvingi ja Ustavi asemel on seal tegelasteks Esclarmunda ja Hamelin, aga muus osas tundus tekst üsna sama olevat. Igatahes siis selline lahe raam kogu raamatule, pildist välja tulek. Raamatule valusa ja tihke sõlme pealesõlmimine. Väga lahe nipp.


Tegelikkuses ei ole «Suvitusromaanis» muidugi midagi lahedat: see on üks Hargla võib-olla et kõige kurjemaid ja jõhkramaid tekste üldse, seekord mitte etnohorror, vaid etnoterror, kuna üleloomulik mõõde tekstis tegelikult puudub, see ei ole ulmejutt. See, milliste maainimestega kirjanik Hargla kirjanik Ervini ja tema hipsterineiust agendi Kertu kokku viib, see on tõeliselt ängistav, ajusid tangide vahel kokku suruv ja painajalik, et kinnitab kokkuvõttes igati levinud mõttetera, et korralik üleloomuliku elemendita terror on palju õudsam kui mistahes üleloomulik horror.

See lugu on ka Hargla poolt tõsine hoiatus kõigile meie realistlikke suhte- ja olmeromaane kirjutavaile autoreile, et kui ta vaid tahaks ja vaevuks, võiks ta tulla ja ka selle spordiala kuldmedalid endale kaela joosta. Aga ma täiesti mõistan ta lauset esitluselt, et see on üks ta enda isiklikke lemmikuid oma loomingust. Jah, see tõesti ongi üks tippudest.

Coda

Kui ma siin ja seal aeg-ajalt sedastan, et Hargla on jätkuvalt Eesti parim ulmekirjanik ja kõigist teistest üritajatest püüdmatus kauguses, siis ei ole see kuidagi teisi halvustava või ülbitseva tagamõttega öeldud. Ei, see hinnang lihtsalt võtab arvesse kõiki asjaolusid. Mõni teine kodumaine autor võib olla kirjutanud kunagi mõne üksiku novelli või lühiromaani, mis on ehk Hargla loodust tugevamgi, aga see üks harv sooritus ei tee veel kirjanikuks. Kaks raamatut ja seitse juttu kümne aasta jooksul ei tee kirjanikuks. Kirjanik on olek, sa pead pidevalt kirjutama ja avaldama ja oma loomingu abil lugejate ja arvustajatega suhtlema. Jah, meil on lisaks Harglale veel mõned autorid, kes kirjutavad ning avaldavad palju ja pidevalt... aga neist paraku Indrekule sisulises, loetavuse ja väljamõeldu huvitavuse, köitvuse mõttes, professionaalsuses küll konkurentsi pole.

Mis on siis Hargla saladus? See on tegelikult hästi lihtne: ta on suutnud ühendada enam-vähem kõik olulised asjad, mida lugejana väga healt ulmekirjanikult ootad: ta on nõtke sulega jutuvestja, tal tulevad väga loomulikult välja tegelased ja dialoogid, ta viitsib välja mõtelda huvitavaid ulmemaailmu, olgu need siis kaugel minevikus, veel kaugemas tulevikus, paralleel- või meie päris reaalsuses. Jah, Hargla ei ole mingi stiilimeister ega modernistlik vormieksperimentaator, aga ta tahab jutustada lugejatele põnevaid ja kordaminevaid lugusid, milles on traagikat, huumorit, elusaid inimesi ning selle kõige juures on Hargla siiski intellektuaalne kirjanik, tal on rikkalik kultuuritaust, mis ka igast tekstist näha on, ta ei lähtu proletaarsest või punkkultuurist, ta lause ja mõttemaailm ei ole labane ega blatnoi-keelne.

Hargla ulme on ulme ulme enda pärast, kuna ulme on lahe. Harglat ei paista huvitavat, «mida ulmetekstid oma lugejatega teevad, kuidas neis tähendused moodustuvad» või muu säärane kultuuriteoreetiline jamps, ulme tundub Hargla jaoks olevat eelkõige võimalus luua keskkondi ja situatsioone, mida argikirjandus ei paku, ja seeläbi näidata tegelaste valikuid ekstreemolukordis, inimese reaktsioone, milliseid meie maailmas ja elus tõenäoliselt ei teki. Ja nagu väga hea kirjandus ikka, muudab seegi meid lugejatena emotsionaalselt rikkamaks, paremaks, mõistvamaks, empaatilisemaks inimeseks, me kogeme nende lugude läbi midagi, mida tavaelu meile ei paku (ja tihti jumal tänatud!), meie teadvus avardub ja jõuab parimat ulmet lugedes uuele tasemele, me hakkame maailma nägema veidi mitmekesisema ja värvilisemana kui seni.

Mida öelda lõpetuseks? On see Hargla parim raamat? Võimalik. Hargla parim kogumik? Seda kindlasti. Kirjanik tunnistas esitlusel, et selline kogumiku jaoks lühemate ja pikemate juttude kirjutamine konkreetse kindlalt piiritletud aja jooksul talle tegelikult väga meeldib ja on romaanide loomisele suurepärane vaheldus. Lisaks mainis Hargla väga õigesti, et romaanide kirjutamine muudab kirjaniku laisaks ning et sellised novellikogud panevad looja uuesti pingutama, ennast kokku võtma, keskenduma lühikese aja jooksul väga paljudele eri maailmadele, lugudele ja tegelastele, aga et ometi see talle väga meeldib.

Mille peale ma ütlesin sealsamas esitluse lõpuks: «Palun tee siis veel!»
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0720)