Juulikuine läpatis on mu lugemisele, kirjutamisest rääkimata, täieliku põntsu pannud – no ei ole selline ilm minu jaoks, ei ole. Algul mõtlesin, et seekord jätan ma lihtsalt tegemata, aga seda võimalust mulle ei lubatud. Ilmselt sai alljärgnev napim, kui ma plaanisin, aga on nagu on.


Laur Kraft – Sügelisnõia kingitus

Ma ausalt öeldes ei mäleta, kas ma olin seda varasemalt lugenud. Noh, et omal ajal sai just albumi eriväljaanne ostetud just selle jutu pärast... ei, Taak meeldib mulle väga, aga ma põlgan kõikvõimalikke eriväljaandeid – noh, et kirsanahast ümbrikus sirellilla vinüül, või mis iganes. Kuna aga antud juhul oli eriväljaandel olulist lisamaterjali, siis ma... Lühidalt: ma lugesin juttu otsekui esmakordselt.

Alates esimestest ridadest oli selge, et autor sõna valdab. Mitte et ma seda teadnud poleks. Jutt läks lobedalt käima, sisu oli... Lugesin, nautisin ja mõtlesin ajuti hirmuga, et kui haledad need järgmised tekstid selle valguses paista võivad. Mitte, et Krafti tekstis poleks pinget olnud ja igavus oleks viinud mõtted mujale. Ei mitte seda! Lihtsalt karvustuste tarbeks lugedes ei loe ma meelelahutuseks, ikka kaalud ja mõtled, võrdled ning mõtled lugemise käigus, et mis ma nüüd sellest kirjutan.

Sisu oli mõnus: nõukaaeg, hipid ja teised karvased, dissidendid, väerahvas, dimensionaalne õudus jne. Laur Kraft poleks ta ise kui ta ei punuks oma teksti meelemürke, vandenõuteooriaid ja kultusi – vähemasti näen mina neid asju niimoodi.

Üldiselt tore tekst, aga minu jaoks polnud loo teine pool esimese vääriline. Jah, ilmselt võib ka nii, aga minu jaoks polnud loo tagumine ots nii veenev ja kombatav, kui esimene pool. Sellest siis ka hinne.
8/10


Kadri Umbleja – Kollaborant

Nagu ma ütlesin, kartsin ma, kuidas see jutt eelmise järel mõjub. Jätsin lugemisse suisa paaritunnise vahe, et saaks tšakrad sirgu ja emotsiooni puhtamaks.

Selgus, et suuresti olid kartused asjata. Kirjanduslikult oli tekst päris hästi tehtud. Ei midagi erilist, aga wõrguajakirjade juttude keskmisest tasemest ikka kenasti üle. Autor punus lugu ning mulle meeldis, kuidas ta tagasivaadete ja sisemonoloogidega sirgjoonelist jutustamist lõhkus, ehk isegi liiga palju lõhkus, aga see tegi mu arust üsna lihtsa loo huvitavamaks küll.

Minu jaoks oli teksti probleemiks pigem maailm ja selles toimuv. Noh, et kirjutamislaad oli sügavam kui maailm ja lugu. Tunnistan ausalt, et see düstoopia, vastupanuliikumine, slumm jne oli minu jaoks suhteliselt pseudo. Tabasin lugedes end pidevalt mõtlemast, et kuidas oleks see tekst siis, kui tegevus toimuks Eestis. Tõsi, siis ehk poleks olnud lahingdroone, süstikuid ja ägedaid tulevahetusi, kuid autor oleks suutnud ehk maailma ja konflikti sügavamaks ja rammusamaks kirjutada.

Samas, ega autor seda teksti ka sellisel kujul häbenema ei pea...
7/10


Artur Räpp – Täiuslik maailmasõda

Lühike, lihtne ja üsna sirgjooneline tekst. Kaks vaenupoolt ja nende katsed teineteisele ära teha.

Selle tekstiga on mul paar-kolm probleemi: vorm, sisu ja puänt. Ja suuresti on need probleemid pigem subjektiivsed – ma ei saa neid päris autori süüks panna.

Alustaks lõpust ehk puändist. Ma olen oma elu jooksul lugenud ikka hulga tekste, kus autor pakub välja mõnd täiuslikku relva, mis lõpetab kõik sõjad, või annab vähemasti ühele osapoolele veenva ülekaalu. Samas, autor neid tõenäoliselt lugenud pole ning kõikvõimalikud minupoolsed etteheited oleks seega alusetud.

Sisu ja vorm. Õigemini see, kuidas lugu esitati. Minu jaoks oli see igav, aga ma kohe üldse ei salli, kui sündmusi näidatakse juhtkonna, ülikute või suisa jumalike olendite silme läbi. Minu jaoks muudab selline lähenemisnurk pea alati teksti elutuks ja ebaveenvaks. Mulle meeldiks pigem kaevikutõde, kui niimoodi võiks öelda, eriti jutu temaatikat arvesse võttes. On kuidas on, aga selle lühikese jutu lugemine oli minu jaoks kergelt kurnav.

Samas, kui positiivsel noodil lõpetada, siis võrrelduna kõigi minu poolt loetud vanemate ja uuemate selleteemaliste lugudega, siis selles tekstis oli oma ning ka minu jaoks kergelt originaalne lähenemisnurk olemas.
6/10


Talvike Mändla – Järgmine peatus

Minu jaoks arusaamatu tekst. Sõnad on päris talutavalt ritta aetud, et hamba all ei karju... Kuid milleks see kõik!? Jah, midagi toimus ja oli isegi konflikt, aga kuna lugeja midagi ei tea ja teada ka ei saa, siis sihituks sutsakaks see kõik jääbki.

Võimalik, et tegu on proosaluulega ja minusugune luulekurt lihtsalt ei saanud pihta...

4/10


Juuninumbris sai läbi ka järjejutt, aga seda ma siin ei karvusta... Tahtsin, aga palavus tappis tahte. Õnneks on mul olemas poolik vabandus – tegu on tõlkelooga. Jah, ma tean, et autorid ise tõlkisid ja mugandasid, et sellisel kujul on tegu originaallooga. Näis, kas järsku järgmistes karvustustes...
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0746)