Reaktori toimetuse rahvas oli maininud eelnevatel kuudel, et aprillikuine Erektor saab olema luguderohke. No mis ta ära ei ole, mõtlesin. Ja kujutate ette mu üllatust, kui lõpuks heitsin pilgu peale sellekuisele numbrile ja nägin oma silmaga juttude arvu. Ja oleks need kõik veel sellised nupukesed, nagu Paadikapteni oma (mis seetõttu meeldis enim neist, mis olen temalt lugenud), aga ei, mõni on ikka paras jurakas. Einoh, mis see ka ära ei ole, mõtlesin, ja olen seni ikka lubanud, et ikka kommenteerin, ärgu nad pablagu. Kuu lõppedes hakkasin aga tundma, et see ülesanne väsitab mind juba eos, veel enne ülejäänud lugude läbisaamist.

Algul olin ma päris optimistlik. Ma alustasin Peeter Helmest (tuntud nimi, nii et võis eeldada kvaliteeti, aga et ma polnud tema loomingut enne lugenud, oli midagi uut ja ootamatut). Jutt oli hea, mulle meeldis. Isegi väga meeldis, tavanumbris paneks punkte ja pannuks vähemalt 8 – seksistseenid olid head ja kogu selle asja meelelisus oli sobivalt sugestiivne. Kirjutatud nii, et lugeja mitte ei vaadanud kõrvalt kaht keppijat, vaid kogu selle hetke üleni-seksuaalsus oli edastatud. Ja porno (või erootika) peakski olema kuidagi kõikevaldav, see peaks olema domineeriv tundmus tekstis, mitte vaid piiritletav „selle ühe seksistseeniga”, seega tekst toimis oma žanris.

Seejärel lugesin Meelis Ivanovi „Pariisi Lõbusat Maja”. Ta oli mul nimekirja eesotsas, sest üks ta kunagine tekst mulle väga meeldis ja tundus huvitav näha kirjaniku kujunemist. See lugu valmistas siiski pettumuse – ja tagantjärele mõeldes, miks valmistas? Ma ei tea, ei mäleta. Ma nagu mõtlesin, et kuidagi oli kogu see seksuaalne kujutlusvõime piiratud – seks ulmes võiks ületada äärmusi, siin oli aga kuidagi mainitud, et vahel kasutasid tolle ülima lõbumaja teenuseid ka naised – ilmselt tekkis lihtsalt liiga suur kontrast Helme teksti seksuaalmaailma tunduvalt suurema võimalusterohkusega.

Umbes sel ajal kommenteeris keegi ühes ulmetšätis, et luges lõpuks Erektori läbi ja ikka madalaks oli lastud see latt. Siis tormasin ma Reaktori rahvast kaitsma, sest töömaht oli ilmselt päris suur ja no see ju raamatutäis materjali, mida vabast ajast toimetati (kopeerisin uudishimust kõik jutud Wordi – kõik jutud kokku olid pea 80 000 sõna, seega poolteist NaNoWriMo't). Ja isegi kui kõike ei roogitud tavapärase põhjalikkusega (vähemalt mu ainus senine kokkupuude Arturi kui toimetajaga oli üsna edasiviiv), siis tulemus polnud ikkagi niuke, et kogu asja möödaminnes kommentaariga maha kanda. Minu senine kogemus oli 2 juttu ja kui ühe puhul pigem sain aru sellest „autor ei andnud oma parimat”-kriitikast, siis ühe puhul tajusin, et tegemist oli ikkagi ootamatult hea jutuga, vähemalt pidades silmas seda taset, mida oodanud olin.

Optimism püsis ka siis, kui lugesin Triinu Merese juttu „Mis on tõeline?” Jutt pakkus huvitava võimaluse taas kiigata tema romaani „Lihtsad valikud” maailma. Ja huvitav lähenemine, peaaegu et pornojutu vastand – selmet mängida läbi seksuaalfantaasiaid ja kirjeldada midagi S&M taolist kui närvekõditavat tabu, siis siinses tekstis keskendutakse seksorjuse teemale just selle kõige ebaseksikamast tahust, milleks on alandamise vastikus ja väärituse kibe mekk. Ei tekkinud erutust, aga lugu sobis täiendama romaanimaailma mu arust küll, oli omal kohal.

Siis hakkas optimism tasapisi vaibuma. Mitte kohe, mitte juba järgmise jutuga, milleks oli „Mäss Sinisel Kuulil” (autoriks Mauri Mentaal). See oli kenasti kulgev lugu, milles oli veidi hädisevõitu peategelane, tema veidi ebaõiglasevõitu boss laevakapteniks ja kus oli üllatavalt ahvatlevaks kirjutatud ihaobjekt kapteni abi Sarah' näol. Üllatavalt ahvatleva all pean silmas, et seda lugedes hoidsin juba pöialt, et millal tuleks seksistseen – ta oli ühtaegu nunnu ja seksikas ja väike mürgeldamine tundus olevat toredalt vabastav element loo lõpus. Teksti pornograafiline väärtus polnud ehk väga suur – seksistseen oli lühike ja ülejäänud jutust suht-koht ärajäetav -, aga tekst ise täitsa huvitav lugeda ja karakterid täitsa okeilt välja kirjutatud.

Ja optimism polnud ka päris ära vajunud ka looga „Gise varjud” (autoriteks Reidar ja Katre Andreson – ja loodan, et minust pole sobimatu muheledes ette kujutada seda, kuidas Reidar tegi naisele ettepaneku kaasautorluseks. „Kallis, kuule... on üks asi, mida ma olen varem teinud Heinrich Weinbergiga, aga mida ma tahaks nüüd Sinuga proovida ...” Või tuli ettepanek naiselt: „Reidar, miks sa kogu aeg kõigi teistega kirjutad ja minuga üldse ei kirjuta?” Ühesõnaga, see linnuke on neil nüüd kirjas – ja kindlasti tore kah. Kunagi tegi Alan Moore koostöös kunstnik Melinda Gebbiega kõrgkunstilise pornokoomiksi „Lost Girls” - ja seeläbi said neist elukaaslased. Seega võib selline asi mõjuda romantikale, noh, hästi). Jutt oli igati paigas. Esiteks on teksti kandev ulmeelement päris tore. Ka teksti põhiline seksistseen oli mu arust üllatavalt mõjuv, vähemalt võrreldes nii mõnegi teisega, ja selle mõju ülejäänud sündmustikule (mis selles osalenud naisega õieti juhtus jne) oli tajutav – stseen polnud niisama, žanrivastavuse pärast lisatud.

Aga siis loen ma „Jääminekut” (Bert Kondor) ja nüüd tõesti tundsin, kuidas minus hakkas võtma võimust pessimism kõigi nende juttude lugemise ja kommenteerimise suhtes. Lugu, mille iga lause on korrektne ja lugedes näib kõik õige, aga kes on kes ja mis on mis – see hajub üleüldiseks hämuks. Algul on vana eit ja noor naine, aga ilma mingigi täpsustuseta minnakse üle nimede peale – ja räägitakse kellestki kolmandast, keda seal pole ja kelle suhtes jäi mulle ebamääraseks, millest juttu. Kontekst jäi algul hägusaks – pikapeale ilmneb, et mingi müütilisem või keskaegsem fantasy-värk on, aga autor võiks seda enne juba kehtestada. Või näidata, kuidas see on ebaoluline, sest tegemist on ajatu kontekstiga. Puänt oli kah, aga maailm polnud mu jaoks piisavalt selgelt üles ehitatud, et tunda selle vastu piisavat huvi. On näha, et lauset tal on, aga midagi oli jutustamise laadis, mis ei hoidnud mind enda kütkes ja millega ma ei osanud häälestuda. Millest on kahju, sest seksistseen oli kah täitsa normaalselt tehtud. Oleks see tekst muus kontekstis, oleks ma seda ehk hinnanud ja heaks kiitnud, praegu mõjus ilgelt tüütuna. Vahest seepärast, et kommenteerimiseks loen ma neid üldjuhul kaks või rohkem korda ja midagi selles oli, mis ei soosinud laadnat lugemistempot, aga lugudemassi juures teist korda kah ei loe. Jutusta asi välja, jutusta asi selgesti, siis ei lähe loos sisalduv keele- ja lause- ja mõttekvaliteet raisku.

Siis otsustasin võtta ette Hargla teksti, kuna seda on juba aina enam kiitma hakatud kui selle kogumi üht paremat. Loodud oli tore pseudoreaalsus, milles Reaktoril on ressursse, kontor ja palgalised toimetajad ning eksisteerib autorihonorar. Kirjeldatakse igavest hunnikut potentsiaalseid Erektori tekste, millede autorid on selgelt meie ulmeskeenes tuttavad inimesed (ehkki viisakalt looritatud nimedega nagu Jaak Mähkra, et kõik näeksid viidet, tundmata samas vajadust küsida Jaagup Mahkralt, et kule, saad seda Hargla mainitud juttu mullegi saata). Millegipärast mulle pold üleni karvamööda see, kuidas Hargla kiskus vimma ühe ja teise inimkontingendiga ja leierdab mingeid sotsiaalseid vaidlusi, mis ajab teataval ulmekontingendil nägu hirmus naerule (hahaa, feministid seda ja hahaa, lumehelbekesed toda ja teist). Ma ei oska olla selle huumori sihtgruppi, aga juba teatav nördimusebemed minus või vastuvaidlemise soov näitab, et tekstil oma mõju, tekst resoneerub millegagi. Pseudo-Erektori tekstide kokkuvõtted olid naljakad, ka oli Harglast nunnu kiita kolleege ulmerindel. Oligi üks selle numbri tugevamaid tekste, ehkki mitte niivõrd pornojutt, kuivõrd muhelev irooniline jutt, mis riivas pornograafilisi teemasid.

Umbes selles järgus võtsin ette selle kogumiku kaks lühimat teksti. Esiteks „Igavese talve piiril” (Manfred Kalmsten). Teadsin oodata sümpaatset kirjutustaset ja ootasin põnevusega, mis siit tuleb. Ja see oli poeetiline kirjeldus ühest armuühtest kahe tegelase vahel, kelles põimub iseäralik maagilisus ja müstika. Kas naine on midagi vampiiri taolist? Kas nende ühtimine on miski, mis müütide korduma kippuvas universumis peab iga kord jälle toimima, et võiks taastärgata mingigi põhjus nende eksistentsiks? Vist umbes nii jah. See oli ilusti kirjutatud, aga kuidagi natuke jahedates värvides ja tekstis kirjeldatud kirglikkuse kiuste jäi talvine külm verre – mis võis ka olla omamoodi eesmärk, nii et müts maha.

Teine lühem tekst oli „Noormees ja ingel” (Paadikapteni sulest). Olen mingeid tema asju enne lugenud, üht isegi kaaskirjutanud (aga too oli üks ebaõnnestunud ettevõtmine, nii et las ta jääb sinnapaika – jäägu see ilming minu andetusest laskemoonaks kellelegi, kes on minuga äärmiselt rahulolematu ja tunneb vajadust väljendada seda rahulolematust ulmelistis või mujal) ja mulle on üldiselt jäänud mulje, et tema kirjeldatud tekstid kaotavad teatavat fookust, jäävad kuidagi ebamäärased ja ebaselged. Ja et need ei sümpatiseeri mulle eriliselt ka keelelises mõttes. „Noormehes ja inglis” oli aga fookus selge. Tekstis oli juttu kujudest kirikutes, kes ärkavad ellu ja seksivad lähimal olevate meestega. Peaasjalikult juttu kaunist inglikujust, loo lõpus figureerib väikestviisi puändina ka Neitsi Maarja skulptuur. Võib ette kujutada kristlasest lugejat, keda see pahandaks – Neitsi Maarja astub postamendilt maha, et preestriga seksida -, aga toda olukorda ei kirjeldata lõpuni. Käesoleva jutu eksplitsiitne seksistseen on ikkagi elektriku ja ingliga ja see oli täitsa okei.

„Väike surm Superluminalil” (Rosanna Padus) oli üks igati stabiilsel tasemel kirjutatud lugu paarist pikal kosmoselennul krüoonilisest unest virgunud inimesest. Ilmneb, et päris mitmed reisijad on lennu kestel surma saanud – milles asi? Sümpaatselt oli välja kirjutatud kogu see ebamugavus, mis tabas inimest krüoonilise virgumise järel – mõnes jutus lihtsalt ärgatakse nagu pikast uinakust, teises äärmuses on ühes Reaktoris ilmunud Weinbergi jutt, milles pooled laevaliikmed surevad virgumisjärgsetesse tüsistustesse. Ka on hästi tabatud ulmeelement (kõnelused AI-ga ja muu säärane veidi tehnilisem žargoon, mis ei muutu siiski ligipääsmatuks või dešifreerimatuks). Natuke ebamäärane lõpp, aga üldiselt sümpaatne lugu, täitsa normaalne.

„Lossitaguse juhtum” (Krafinna) võttis mult poolteist lugemist – see vist pigem viitab esimese katse ajanappusele või vähesele ettevõtlikkusele. Aga siiski, mõnda juttu hakkad kogemata lugema ja enne kui arugi saad, oled pool ööd lugenud. „Lossitaguse juhtum” polnud mu jaoks päris selline, aga ega ei peagi. Algul komistasin selle otsa, et minategelane näis algul olevat koer, aga poole pealt vahetus minategelane, ka ei andnud algus aimu sellest, millises žanris ta õieti on. Teise katsega sain ree peale. Siis nägin, et igati tore irooniline lähenemine ühele muinasjutule. Mõned lõigud ja ideed ajasid täitsa muhelema (näiteks noorendav eliksiir ja selle ebaõnnestunud manustamine).

„Kuldkalake” (Justus Kallemaa) oli iseäralik lugu Teise maailmasõja aegadest. Iseäralik, kuivõrd peamise romantilise (või erootilise) liini kandjad olid kaks meest. Samas jutuna ei jäänud sellest eredat muljet. Püüan süžeekulgu ja lõpupuänti meelde tuletada ja kuidagi ei tule silme ette. Osapooled olid ilusaks ja ligitõmbavaks kirjeldatud, teatavat poolehoidu nad tekitasid oma saatuse suhtes, aga lugu ennast eriliselt ei mäleta.

„Nende tee kääbaste vahel” (Maniakkide Tänav) oli selge narratiiviga lugu enam-vähem kolmes stseenis. Kõrtsistseen, milles saatürlikku nõianaist kirjeldatakse jalustrabavalt seksika tegelasena – ja eks ta mõjuski sümpaatsena – ning tema kaaslaseks sai vanamees, kes püüdis hoiduda ülemäärast iha tundmast. Teine stseen, peamisem stseen, ühtlasi ka pornograafiline stseen – et tegemist oli ebasurnutega, siis polnud see just kuigi mõjuv mulle kui pornotarbijale, aga süžee poolest toimis. Ja kolmas, milles nad omavahel räägivad ning teevad selgeks, millest on olukord alguse saanud ja kuidas edasi. Väga sihipärane ja otstarbekas ülesehitus ning pakkus arvutimängule sarnanevat meelelahutust (teatav Witcheri mekk oli man). Võib-olla mitte ülitõhus pornotekst, aga stabiilne värk.

„Lumetorm” (Diana Ostrat) jättis natuke mulje, nagu oleks tegemist mõne mu enda tekstihakatisega – püüd jääda suhteliselt poeetiliseks ja kaunisõnaliseks ja püüd piirduda ilusamini kõlavate lausetega, mistõttu laused, mis annaks luudele liha, jäävad kõrvale. Mõni lihtne lause siia-sinna mõjub teksti kirjutajale endale nagu devalveeriv element, mõjuks nii-öelda tühilausena, ja seetõttu ei tihka neid kirjutada, aga mulle kui lugejale oleks meeldinud. Kolme tegelase vahelised suhted jäid mõneti ebamääraseks – ehkki alguses olid suhted juba üles kirjutatud, olid need markeeritud üksikute lausetega, mitte... realiseeritud? Elama pandud? Ühesõnaga, tekstis tundusid olevat ilusad laused ja süžee oli igati hoomatav, aga see kuidagi ei mõjunud üleni tervikliku jutuna. Mingi jutustamisnaudingu aspekt jäi siit mu jaoks olemata.

„( : ) see oleks nagu eile olnud” ((:)kivisildnik) oli iseäralik tekst, natuke selline ebajutustus. Ei olnud mingit otsest süžeed, ehkki olid lühikesed stseenikatkendid. Kuidagi tundus väga meta – jutu keskel oli vahepealkiri „Mõned faktid” ja ma ei saanudki lugemise ajal ülemäära aru sellest, kas tegemist oli autori enda kommentaaridega, taandamaks end tegelasest ja tolle tegudest. Vahepeal aimus mingi Kenderi-jutu kriitika. Väga imelik väike looke, mida ma omamoodi isegi nautisin, kuivõrd see üldse ei püüdnudki olla mingi lugu. Täiesti teistsugune kirjutuslaad, mingi post(postpost[post?])modernism.

„Kääbikusse ja tagasi” (Viktor Kinkysepp) oli üks iseäralik paroodia. Selle üliseksualiseeritud homoporno mõjus naljakalt, nagu ilmselt pidigi. Samas oli süžee (ehkki mõneti lihtne) igati laadnalt loetav ja huviga jälgitav. Mine tea, kas leiduks kedagi „Kääbiku” austajat, kes loeks ja mõtleks: „Oi, issver...” Või ehk oleks õigem George Takei varjamatu lõbususega „Oh my!” Veider anaal- ja oraalfetiš pakkus ka omajagu pöördeid – poleks oodanud seda, et kui riiulitäis dildosid peategelast rautama hakkasid, tunneks ta sellest isegi parajat rõõmu. Ühesõnaga, veidra huumoriga ja lõbus.

„Kõripidi välja” (Osvald Soobel) oli tagasitulek Soobeli veidrasse tekstimaailma, milles tsivilisatsiooni inimesed on pahalased ja positiivseteks peategelasteks on kärbid ja majed ja muud veidramad või vähem veidramad tegelased. Tal on üldse üks veider esteetika - ühelt poolt muumilikult ümarad olendid ja rasvumist ülendav esteetika, teisalt mingi militaarulmele omane süžeekäik ja muu maailm. Need kaks asja võiks justkui omavahel vastuollu sattuda, aga Sooblil need toimivad. Tuletab meelde kontrasti selle vahel, et gladiaatoreid kujutatakse sageli sikspäkkidega jumalustena (näiteks „Spartacuse”-sarjas), aga tegelikkuses oli tegemist tünnikujuliste peemotitega, umbes nagu nad Soobelil on. Ma kuidagi ootasin sellest jutust halvemat, ka eeldasin, et ma kindlasti loen seda diagonaalis (oli üks viimaseid, mida lugesin), aga ei, selles on mingi jutustamisladusus ja nauding. Talle lihtsalt jubedalt meeldib neid kirjutada, mis mõneti nakatab lugejat ja annab tekstile tema väärtuse. Ma ei ütleks tingimata, et muudab teksti lausa heaks – püüdsin ka hinnata, kuidas oleks Soobel puhtakujulise militaarulme kirjutajana, ja suur osa sellest lugemiselamusest moodustab ikkagi tegelaste ja maailma veidrus. Nii et minu ebamäärane kompliment – ma ootasin sellest jutust tülikamat elamust, aga tegelt läks täitsa lippamisi.

„Ta suri ja heiskas purjed” (Johannes Kärp) sattus kõrvuti Osvald Soobeli jutuga ja nähes perekonnanime, ootasin korraks, et Soobel on kaks juttu kirjutanud, varjudes ühega neist kujutlusvõimevaese pseudonüümi taha. Lugema hakates ilmnes, et polegi nõnda. Selles jutus mängitakse mõnede huvitavate ideedega („Jumaliku komöödia” tegelaste kasutamine ja põneva poeetilise märgisüsteemiga mängimine), aga lugu jäi mulle mõneti ebamääraseks. Juttu oli mingitest pagulasrahvastest ja paralleeluniversumitest (siinsetele Maa, sealsetele Mofos), ka on lugu jaotatud „Jumaliku komöödia” järgi Põrguks, Paradiisiks, Puhastustuleks (Dantel olid vist Põrgu, Puhastustuli ja Paradiis, seega veidi teises järjekorras) ning Veeuputuseks. On aimata, et mingid huvitavad ideed ja kontseptsioonid, mis võiks pakkuda huvitavat juurdlemisainest. See on aga metatasand, intertekstuaalne tasand; tekst üksi ei tekitanud vaimustust. Võib-olla on tegemist sellise looga, mida tuleks vähemalt kaks korda lugeda – aga ega see ei vabanda midagi välja.

„Kahenädalamees” (Xavier Yzz) oli kõige pikem siinne tekst (15 000 sõna) ja see jäi ka lugemisnimekirja lõppotsa, aga nagu oli ka Soobli tekstiga, tuleb mul siiski kiita – ma ei lugenudki diagonaalis. See oli huvitavalt kirjutatud lugu. Möönan, et paljuski suht labane, aga teatav infantiilsus on omal kohal ega riku asja. Mees satub 13 naisega ühte siinsest eraldatud maailma ja püüab nendega toime tulla. Teksti vältel kirjeldatakse, kuidas ta püüab hakkama saada naiste omavahelise ussitamisega ning klikkide tekkimisega, kuni ühel hetkel tekitatakse graafik – naised ööbivad mehe juures nimekirja alusel. Kuna naised olid eripalgelised ja erinevate suhtumistega mehesse, siis miskipärast mõjus see tekst iseäranis erutavalt (mingi haaremi-efekt, milles iga lugeja leiab tegelaste seast oma lemmiku), ehkki pean nentima, et pikapeale hakkasid häirima peategelase kommentaarid ühe või teise kehakuju või hoiakute kohta. Natuke on see minu enda kiiks (vt näiteks, mis ma Hargla teksti kohta ütlesin – too oli hea tekst, aga mina kirusin tema irooniaobjekti. Natuke on siin sama lugu).

Ja lõpuks ometi viimasest jutust, milleks on „Iidsed rõõmud” kohaliku ulmekirjanduse enfant terrible'lt J. J. Metsavanalt. See oli see skandaali tekitanud lugu ja natuke võikski tõstatada küsimust, kas „Iidsed rõõmud” on esiinfantiili töö vili. Ja minu hinnang on, et selle jutuga on raske pälvida esiinfantiili staatust, eriti sellises numbris, kus on poole infantiilsema huumoriga lugusid (nt Viktor Kinkysepa jutt) või poole infantiilsema maailmaga lugusid (Soobeli jutt). Või infantiilsem situatsioon (näiteks Xavier Yzzi lugu). A no loomulikult polnud skandaal mitte selle ümber, et „infantiilne” on nii maru jube sõna, vaid inimese taga, kes seda ütles ja kellele. (Mulle tundus Baasi omavoliline modereerimine poole kohatum kui sõna „infantiil” kasutamine, aga mida rohkem neid listikirju tuli, seda vähem tundsin ma poolehoidu emma-kumma vaidluspoole suhtes.)
Mu arust oli Metsavana jutt igati okei räpane küberpunk, millest käivad läbi täitsa huvitavad ideed (mis juhtub, kui saavad kokku „The Forbidden Planetist” tuttav Krelli tehnoloogia, küberpungist pärit infotehnoloogia ning pornograafia võimalused. Lisaks sellele nanobotid ja kõik, mida nõuab peategelase isemoodi tüdruksõber). Mul oli huvitav lugeda neid tegevuste kirjeldusi, mida peategelane sooritab ja mida mõni tehnoloogiavõõram kirjeldaks lihtsalt kui „tegi arvutiasju” või „hakkas eriliselt kiiresti trükkima”. Mis ma ikka ütlen, jõudu Metsavanale küberpungi harrastamisel. Ega jutuna midagi imelist polnud – ei jääks kellelegi ainulaadsena meelde, kui selle taga polnuks Kristjan Sanderi reklaami. Nagu öeldud, ideed olid mu arust huvitavad – ja võib-olla ongi, et kui siia lisandunuks kellegi teise poolt liha nende ideede luudele, siis oleks tegemist parema tervikuga.

Huvitav oli avastada tekste autoritelt, kellest polnud midagi kuulnud, aga mis olid täitsa kompetentsed (Rosanna Padus, Mauri Mentaal, Viktor Kinkysepp, Xavier Yzz). Huvitav oli nautida tekste autoritelt, keda oled lugenud, aga kelle teksti nautimist ei eeldanud (Paadikapten, Osvald Soobel). Huvitav oli taas kokku puutuda loominguga nimekatelt ulmeinimestelt (niivõrd, kuivõrd Peeter Helme on, aga ka Indrek Hargla ja Triinu Meres). Ja lõpuks – tore lugeda tuttavate inimeste kirjutisi, kes usaldusväärsed oma kirjutustaseme poolest (Reidar (ja Katre) Andreson, Maniakkide Tänav, Manfred Kalmsten ja iseenesest ka Metsavana). Kõik sulgudes nimetamata inimesed jäid ehk hetkel välja neist kitsastest kategooriatest, aga mingit rõõmu pakkusid teisedki. Ärgu keegi võtku isiklikult. Või kui võtate, siis närvide rahustamiseks või enese üleskütmiseks võite Baasis arvustada mu Paadikapteniga kahasse kirjutatud juttu.

Igas üksikjutus oli midagi positiivset, aga tervikuna oli ikkagi suhteliselt raske ettevõtmine. Alguse optimism asendus pikkamisi pessimismiga, aga lõppeks on ikkagi positiivne tunne, et sai ära tehtud. Aga edaspidi ei tahaks sellist juttude kuud. Küsimus pole pornos kui žanrikitsenduses, pigem on küsimus selles, et tegemist on kähku produtseeritud toodanguga. Sel kuul rõhuti tootlikkusele. Kommenteerida romaani jagu tootlikkusele panustavat materjali – sellest sai üks Ettevõtmine ja sellisena tekitas ebameeldiva vaimse tõkke. Ja kahju sellest, et mis oligi siin-seal stabiilsemalt head, kaob ülejäänud massi sisse ära.

Ai, mul jäid illustratsioonid kommenteerimata. Need olid head. Jaa, üldiselt olid väga ilusad pildid. Müts maha kõigi ees, kes võtsid ette neid teha.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0449)