„Ma vihkan Arvo Pärti! Ma vihkan Arvo Pärti! Ma vihkan Arvo Pärti!“ Palvetunni lõpuni oli jäänud vähem kui kaks päeva. Läbi pagariangaari viledaksroostetanud katuse hakkas sisse imbuma augustikuu kõrgvaimset kirkust.

Toomas nihkus maassevajunud juusturulliahjust millimeeterhaaval eemale. Kes palvetama ei jää, saab palvetama löödud. Läbi kõuena kõmavate südamelöökide võis kuulda vaikseid samme, kõikjal varitsesid filosoofid, heliloojad ja luuüdist toituvad poeedid.

Pänt, pänt, pänt!

Arvo Pärdi vaaruv, tehtult raugalik kõnnak oli petlik, monstrum oli alati hüppevalmis. Tema üleloomulikud võimed, sadistlikud kalduvused ja arvukad ohvrid olid kogudusele enam kui tuttavad. Arvo ohvrite kataloogi arvestati nelikümmend põlve ja häda sellele, kes unustas kas või üheainsa märtri isa- või hüüdnime.

Usu jõul oli inimkond vastu pannud ränkadele katsumustele. Pänt, pänt, pänt! Ta võis sisse murda ja tema järel kõik teised. Kukumägi, Mägi või koguni Kukumägi. Arvo Valtoni kätte küll ei tahaks sattuda. Tema hukutab hinge, saadab kiusatusse, ahvatleb, naerab su ära ja siis joonelt põrgu. Eriti sitt lugu, põrgus ei aita sind enam ei usu jõud ega preestri vägi.

On õnnelikke kogudusi, kus preestriks on vaibakloppimisrobot, sulgpalli kübertreener või polüemotsionaalne vibraator. Toomas ei olnud enam õnnelik; pärast seda, kui tema vibreeriv lapsepõlv lõppes lühisega, oli pagarikoguduse lihakarjaseks tulnud pneumaatiline pealelööja metallurgiakombinaadist.

„Vihkan! Vihkan! Vihkan!“

Raske oli harjuda sellega, et hoobid tegid haiget, et nad olid mõeldud millekski muuks. Igapäevane võitlus lihasmäluga, täpsemalt sulgurlihasmäluga oli teinud Toomast morni mehe. Mis teha, usk on õnneasi ja mõnel lihtsalt ei vea. Eriti hapralt läheb aga neil, kes ei suuda püsida palveasendis.

Piiskopi kahetonnine vasar pritsib nõdrausuliste mälestuse kaugele pimedusse. See annab sooja, kuid mitte kauaks. „Ma vihkan Arvo Pärti! Ma vihkan Arvo Pärti!“ Toomas põlgas, jälestas ja kartis Arvo Pärti – tänu pagarikoguduse kestlikule vagadusele hoiti kõrgvaimsete deemonite väehulk eesotsas Võsa Arvoga kõigest lihast eemal.

See oli Tooma võimalus.

Kuuepäevane palvetund, kolmekümnetunnine paastuvahetund ja kaheksateistkümnetunnine taimetoidusabat olid õigeusklike ainus lootus. Paraku see lootus kurnas, väsitas, laastas, viis peast viimase aruraasu ja lihastest napi jõu. Korras, Ustav Johannes Tooma vasakul käel oli seestunud. Johannese hääl murdus ja katkes.

Toomas kasutas oma võimaluse alati ära.

Pooliku tellisega kuklasse, enne kui Johannese ülimast pingutusest moondunud nägu mutta lärtsatab. Kuigi poolik tellis on poolpüha, on ta veidi kiirem kui apokrüüfiline, ent siiski kosher kärgtellis. Toomas oli juba esimesel pneumaatilisel lihateenistusel olnud piisavalt kiire ja lömastanud Luuka kolba sekundi murdosa enne piiskopi õnnistust.

Seda ei saanud endale lubada igal palvetunnil, kahtlusi tuli kas või elu hinnaga vältida. Alati ei saanud see olla tema, ehkki liha oleks väga tahtnud, liha ja verd. Liha, verd ja osadust. Eelkõige osadust. Osadus on kiirematele. Toomas oli pärinud Temalt Endalt salajase õpetuse.

„Ma vihkan Arvo Pärti! Ma vihkan Arvo Pärti! Ma vihkan Arvo Pärti!“ Üllatus-üllatus, sellel jutul oli tegelikult mõte sees. Toomas oli ühelt õpetaja liini jüngrilt saanud teada kõik, mis vaja - see oli Markus Kuuekümne Esimene Konkskäsi – viimaselt, kes teadis tõde ja kes oli ühest mahamurtud kogudusest teise põgenedes varjatud teadmise pagariangaari toonud.

Jüngrid ei ole suured jutumehed, ent ka kõige vagamatele meeldib pihtida, eriti tellisele.

Usk, lootus, armastus – kes usub kolmejalgset taburetti, see sureb. Usk, lootus, armastus ja liha. Kes usub neljajalgset aujärge, see pärib igavese maitseelamuse. Pühitsetud liha ei tohi langeda ei Pärdi ega Valtoni saagiks. Nad kõik armastavad liha - Siimeon, Matteus, Filippus, Marta, Juudas ja Maria - aga ainult Toomas on lihaga abielus.

„Ma vihkan Arvo Pärti! Ma vihkan Arvo Pärti! Ma vihkan Arvo Pärti!“ Kui kordad tuimalt, on ikka abiks, sest see on püha huugamine. Ent see pärdivärk pole lihtsalt mantra, loits ega verbaalohutis, vaid söögipalve. Söögipalve, mis on ehteks igale pulmalauale.

Mis toidab, see erutab. Jätke see endale meelde - mis toidab, see erutab, ütles õpetaja. Õpetaja ütles ka seda, et kui iga suutäis korralikult läbi mäluda, läheb erutus üle armastuseks. Aga see ei ole veel kõik, õpetaja rõhutas alati, et kui kõht on korralikult täis, kui vats rebeneb, ütles ta, siis saavutab armastaja õndsa abieluseisundi.

estconi jutukirjutustuba
14.07.2012
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0544)