See hommik algas nagu iga eelminegi. Päike tõusis, meri vajus, tuul ulgus; toit, mis ei toida, lendas õhus. Suurem ja väiksem, sidistav ja säutsuv, põrisev ja plagistav.
Maa peal kõndis samuti toit. Aga kuskil kaugel, merede taga.
Kasper kummardus peeglikillu kohale ja vaatas end üle. Kõik oli nagu ennemuiste. Kõrvad pea küljes, suu peas, isegi hambad ei paistnud suuremat logisevat. Karvkattega oli natuke kehvemini. "Kaltsu pole vaja," arvas Kasper, "see on kasutu," ja kratsis ettevaatlikult kõrvatagust, otsekui hellitades libisema kippuvat peanahka.
Otsustamine oli karm asi. See nõudis tahtejõudu, enese sundimist. Aga otsustama pidi. Kaua ei saanud see enam olukord jätkuda. Viimane laev jooksis karile ligi kümmekond aastat tagasi. Iga viimanegi kui varbakont oli ära näritud. Kasper hoidis aga üht sõrmeluud tallel. Masenduspäevadeks. Aga aeg, mil ükski impulss kehas enam ei käivitanud ülestõusmise, koperdamise, roomamise instinkti, oli väga lähedal. Umbes sama lähedal kui tühjuspäevadel natuke aega tagasi. Kuigi täna hommikuks polnud Kasper enam kindel, kas see oli 10 või 100 aastat tagasi. Või hoopiski paar. Ajal polnud tähtsust.
Ettevaatlikult, jalga jala ette tõstes loivas Kasper, nagu igal jumalast ja kuradist äraneetud hommikul randa. Ainult kümme meetrit mere piirini, sealt edasi aga mööda rannajoont. Seni, kuni päike oli teinud ära kaare ja jõudnud parastavalt irvitades Kasperi maja kohale. Täna otsustas ta, pea lõhki minemas, jäsemed otsast kukkumas, edasi kõndida. Lihtsalt niikaua, kuni jaksab.
Tagasipöördumisel polnud vähimatki mõtet. Neli seina ei kaitsnud enam vinguva tuule eest, mitte et Kasperil tuulest midagi oleks. Lihtsalt inerts oli sundinud Kasperit arvama, et tal on vaja seinu. Et tal on vaja aset, kuhu igal loojakul kerra tõmmata. Ning isegi inertsi kadudes oli hoidnud ta majamõttest kramplikult kinni. Ja sellest, et ta on Kasper. Kas ta on Kasper? Seda ei teadnud ükski tont. Aga Kasper arvas, et ta on Kasper.
Päike viskas end merre siruli, hetke pärast oli ta uppunud. Kasper jätkas oma teekonda, samm sammu haaval. Päike haigutas end merest välja, aga Kasper kõndis. Ja niimoodi palju päevi ja öid. Ning üht ubrikut, lagunevat, väikest, samas kummaliselt tuttavat, nägi Kasper vahetevahel, siis kui ta oma pilgu rannajoonest kõrgemale rebis.
Kui te kunagi näete rannas üht ähmase pilguga, väga vana ja lagunevate liikmetega koera jonnakalt piki mere piiri edasi rühkimas, siis nüüd te teate, et tema nimi on Kasper. Lihtsalt Kasper. Ja ta on näljane.
estconi jutukirjutustuba
14.07.2012
