Vihmapiisad.
Maale. Nii kiirelt, et
vesi silmas.
„"Kernel panic“ äratas mu üles. Mitte et ma ärkvel ei oleks olnud. Tükk aega tagasi olin juba endale öelnud, et tõuse ja sära. Selleks ajaks kui teadet nägin, olin ikka ilusti pestud, kustud ja kammitud.
Sa ainult vaata mind, ma ei ole ju mõni haisev, sagris ja hoolitsemata pika patsiga poiss. Ma näen ikka välja kui ontlik härrasmees. Noh biitseps võiks ju natuke suurem olla ja keskkoht natuke väiksem, aga öeldakse, et mehel on kõht suur alles siis, kui ta alla vaadates enam oma nokut ei näe ja sellega ei ole mul probleemi, eriti kui Sina lähedale tuled.
Ahjaa, kaldusin vist teemast kõrvale, pidin ju rääkima päevast, mil ma SEDA tegin. Ühesõnaga paanitseva kerneli teate peale ärkasin ma tegelikult üles, kui Sa saad aru mis ma mõtlen. Taoline sõnum ei tõotanud midagi head, see tähendas probleeme agentprogrammide poolt saadetud info vastu võtmisel. Ega see mingi windowsi box ei olnud, ikka korralik debi, linux noh. Tegin masinale rebu, restardi noh, ja lükkasin kogu liiklust logiva masina kuvari sisse. Igaks juhuks salvestub kogu sisse-välja käiv liiklus eraldi masinasse, sest minu ametis on targem olla nii paranoiku kui vähegi võimalik. Siis helistas Boss ning samal ajal lasti uksekella ja et asi veel täiuslikum oleks hakkas kisama dekrüpteeriv arvuti, et järjekordse läpaka parool on lahti muugitud.
Tähtsaimad asjad ennekõike, kõigepealt vastata Bossile ja siis vaadata, kes küll ukse taga on ja siis tehnika. Kas ma Bossist olen juba rääkinud? Bossi iseloomustamiseks sobib väga hästi järgmine lugu.
Kujuta ette, et tuled miskipärast päeval koju, ja leiad, et uks on lukust lahti. Imestad ja astud vaikselt esikusse ning samal ajal tuleb toast välja mingi ambaal, kinnastatud kätes kaks sinu suurt spordikotti, mis täis tuubitud sinu asjadega. Pikemalt mõtlemata annad ambaalile molli, aa, no hea küll, Sina võtad ilmselt kotist pipragaasi ja tühjendad selle talle näkku. Või kasutad Sa hoopis vihmavarjutorget näiteks jalgevahele? Igatahes, teed päti põgenemisvõimetuks, kutsud politsei ning arvad, et sellega on siis korras.
Olekski korras, kuid keegi on andnud ambaalile Bossi telefoninumbri. Ja nüüd tuleb mängu Boss, Boss kui advokaat, ning asjad ei ole enam põrmugi sellised nagu sina arvad. Selgub, et tegelikult olid sa ise härra ambaalile võlgu ja kuna sul hetkel ei olnud võimalik nii suurt summat maksta, siis leppisid sa temaga e-mailitsi kokku, et maksad osaliselt asjadega.
Seal tulengi mängu mina. Sa ikka tead, kui kerge on e-maili pealdisi võltsida ning kui paljudes mailiserverites leidub vaikimisi sätteid? Ja kui aukartlikult kohtuvõimud ikka veel arvutitesse suhtuvad?
Nojah, kuna kokkusaamise ajad teil härra ambaaliga kuidagi ei klappinud, siis pakkisid sa asjad ja jätsid võtme postkasti, millega on seletatav vaid sinu sõrmejäljed asjadel ja muukimisjälgede puudumine välisuksel.
Sa ikka tead kuidas koputamismeetodiga tänapäeval lukke lahti tehakse? Ma võin Sulle linke saata, see on vabalt internetist loetav.
Ja siis olevat sa ümber mõelnud, sul hakkas asjadest kahju ning otsustasid võlanõudleja, lugupeetud härra ambaali, röövliks lavastada ning tekitasid sellega Bossi kliendile raske kehavigastuse. Ühesõnaga kohtuväline kokkulepe tundub sulle pärast Bossiga kokkusaamist ainuvõimaliku lahendusena.
Eriti kui Bossil on kaasas veel Vitja i Nikita.
See on minu pandud nimi, mida ma talle kohe kindlasti ei maini. Nime panin talle juba esimesel korral, kui teda nägin. Olin siis tublisti noorem ja kindlasti lollem ning arvutimängudest sügavalt sisse võetud. Eriti meeldisid sellised võrgumängud. Selleks, et seal tugev olla, peab kas hästi palju aega olema, või siis natuke nutti cheat sheetide ja varjatud võimaluste leidmiseks. Mistõttu sai minust häkkerite foorumite igapäevane kasutaja. Isegi see, et seal mitu korda vastu näppe sain, ei hirmutanud mind, vaid pigem vastupidi. Foorumis keegi kilkas, et sai mõningatesse Eesti andmebaasidesse sisse. Sihukestesse huvitavatesse ja jättis tõestuseks paar vihjet. Muidugi läksin ma proovima aga sisse ei saanud. Järgmisel päeval, oma tavalises pitsakohas einetades, astus sisse Vitja i Nikita, tuli minu laua juurde ning nentis, et minuga tahetakse rääkida.
Saad aru, kui ta sisse astus, siis, noh ta täitis nagu terve ruumi, teda oleks nagu palju olnud, hoolimata tema niigi kogukast maadleja välimusest. Seetõttu paningi talle nimeks Vitja i Nikita, et nagu mitu inimest korraga noh. Tollal vedas ta mind Bossiga kokku saama. Vedas ülekantud mõttes, sest kui Vitja i Nikita sulle otsa vaatab ja sellise külma, sügavalt ükskõikse häälega midagi ütleb, siis sa teed seda ka vastuvaidlematult, sest miskipärast kangastub kohe, kuidas ta seda uuesti enam mitte sellise häälega ei ütle ja seejuures ka sõnadest kõvemaid argumente kasutab.
Boss, siis Boss, kui eradetektiivibüroo direktor, tegi mulle selgeks, et politsei mind aktiivselt taga otsib, kuna teatavast andmebaasist hulk andmeid on kopeeritud ja jäljed minu koduarvutisse viivad. Aga kuna Bossil on politseis head sidemed, siis kohtupingi asemel ma hoopis tema juurde tööle tuleksin, sest tal olevat võimekaid it-imehi vaja. Korralikult argumenteeritud viisakas vestlus suudab veenda ka minust palju kangemaid.
Ühesõnaga, Boss ja tema seltskond on siis sellised, kes lahendavad probleeme. Vahepeal ka tekitavad probleeme, et oleks mida lahendada. Mina aga olen nüüd juba aastaid eradetektiivibüroo tehniline töötaja, otsin alimente mitte maksvaid mehi ja löögihoos naisi, kes löövad ka üle aisa ja siseinfot lekitavaid töötajaid ja muud sellist nipet näpet.
Näedsa, jälle kaldusin kõrvale, ma pidin ju rääkima sellest päevast mil ma SEDA tegin. Et siis uksekella, telefoni ja tehnika kakofoonia. Võtsin telefoni vastu ja läksin ukse juurde, mille taga, nagu uksesilmast selgus, oli naabrinaine.
Boss tahtis, et ma tema ja ühe kliendiga tunni aja pärast Rebasemäe pubis kohtuksin. Naabrinaine tahtis, et ma aitaksin tema kassi arsti juurde viia, ja tehnika, no see tahtis, nagu alati, et ma tema peale oma aega kulutaksin.
Aega, mida ei ole olemas. Aeg on ju raha ja kuna raha mul ei ole, siis ei ole mul ka aega, lihtne, loogiline. Ühesõnaga, haarasin demo läppari, siis välisele kõvakettale liikluse logid ja lisaks ka lahti muugitud rüperaali ning selgitasin naabrinaisele, et arsti juurest tagasi peavad nad ise saama.
Mis puutub lahtimuugitud üsapuutrisse, siis nende lahti tegemine on minu väike erabisness. Sa ikka tead, mis üsapuuter on? Pärast seda, kui Windowsi looja oma aknakesi eestindama hakkas... Muide, kas Sa ikka tead, mida murekahur tähendab ja mitte meesterahva juures vaid Windows-is? Nojah, pärast esimest kohtumist eestindatud akendega meeldib mulle arvutitermineid vahest võro keeles öelda ja üsapuuter on muidugi läpakas noh.
Aa, see erabisness. Kas Sa ikka tead, kui palju arvuteid ja muud tehnoloogiat lennujaamadesse maha jäetakse? Eriti Ameerikas on neid tervete ladude viisi ja kuna ladustamine maksab, siis korraldatakse oksjoneid asjadele, mille omanik ennast mingi aja jooksul märku ei anna. Internetioksjoneid, sest nii on odavam. Ja nii saab odava hinnaga, täiesti legaalselt, täiesti korralikku raudvara, mida saab üldjuhul edukalt kasudega edasi müüa. Ning vahepeal on mõned veel palju rohkem nõus maksma, et seadmes olnud andmed neile tagastataks, või et need kusagile, näiteks netti, ei tilguks. Selline pisike jõuluvanaäri, sest mitte kunagi ei tea, mis paki sees olla võib. Selle bisnessi peale tulin ma ise, pärast seda, kui Vitja i Nikita tõi mõned, niinimetatud taksosse unustatud arvutid, et ma neid hindaksin ja müügikõlblikuks muudaksin.
Oh, jälle kaldusin kõrvale. Käsutasin siis naabrinaise oma kassiga autosse ja sõitsime lähimasse loomakliinikusse. Autos püüdsin mitte kuulata naabrinaise detailseid selgitusi, mis kõik tema vana kallikest vaevama on hakanud ja milline ime, et ta nii vanas eas poegadega maha sai. Mina mõtlesin hoopis kuidas Bossi kliendile muljet avaldada. Rebasemäel on wifi olemas ja kuigi vähetõenäoline, et sel kellaajal külastajaid on ja keegi teine veel arvutit kasutaks, jääb ikka lootus, et igavlev baaridaam veebis surfab ja saaks näidata vahelthaaramist ning sessiooni ülevõtmist. Üle tee on paneelamajad, seal kindlasti on ka nõrga parooliga wifi-sid, nii et saab sissetungimist demonstreerida. See kõik on näpuharjutus, aga võhikutele avaldab muljet. Muidugi võib ka sinihambaga kliendile tema enda mobiili sisu näidata, aga see on osad kliendid ära hirmutanud. Võtavad liiga isiklikult, hah.
Minu mõtisklused katkestas kuramuse naabrinaise kass, kes hakkas oksele, oi raisk kuidas haises.
Ma tõesti ei oska ei öelda, eriti veel naisterahvale. Noh tegelikult olin ma üpris mitmel põhjusel naabrinaise ees tänuvõlglane, aga see ei puutu praegu asjasse.
Viskasin naabrinaise koos oma vastiku kassiga kliinikusse ära ning hakkasin autot kraamima ja seetõttu jäingi pub-isse jõudmisega natuke hiljaks, kuid õnneks Bossi autot näha ei olnud. Sees, esimesel korrusel, istus üks minust natuke noorem ning nojah, natuke kõhnem arvutiga kohvitassi taga. Bossi ei olnud ka sees näha, seega oli mul hästi läinud. Kiirustasin leti juures oleva peldiku poole oksehaisu kätelt maha pesema.
Siis tundsin taskus mobla vibreerimist, enne kohtumisi ma panen selle alati vaiksesse režiimi, ning samal hetkel kuulsin tuntud Nokia helinat ja nägin kuidas arvuti taga olev kutt mobiili haarab.
Kätepesu ei võtnud kaua ja peldikust väljudes ning nüüd puhaste kätega kontrollides nägin, et eelnenud helistajaks oli Boss. "Imelik, et ta vaid korra heliseda laskis, ju ta siis nägi, et ma kohal olen," mõtlesin veel ja jäin ammuli suuga vaatama kuidas kiirabi riides mehed pubi ainukest klienti, seda arvuti taga olnut, mineva veavad. Midagi siin ei klapi, sest enne ei olnud ei maja ees ega parklas kiirabi ja sireene ma ka ei kuulnud ning poiss paistis varem ju täiesti terve olevat. Aga ma ei hakanud hetkel rohkem pead vaevama, sest pub-il on ka teine korrus ja Boss võis ju koos kliendiga seal oodata. Baaridaam, kes alles nüüd köögist leti taha ilmus, oli samuti sõnatu. Ja siis nägin ma silti, et teine korrus on suletud ja siis nägin ma läbi klaaside, kuidas sama range nägu, kes enne kiirabi jopet kandis, nüüd ilma jopeta ja tumendatud klaasidega range Roveriga minema kimas. Ja ma ikka veel ei seostanud seda endaga, vaid potsatasin laua taha, küsisin ühe kohvi ning tõstsin üsapuutri piltri üles.
Bossi ei olnud ikka veel näha, kuigi akadeemiline veerandtund oli möödas. Ilmselt jääb kohtumine ära ja seda ta tahtis mulle öelda, kuid miski segas vahele, arvasin ja valisin Bossi numbri.
"Miks sa veel sellele numbrile helistad?" küsis Boss inglise keeles enne kui ma midagi öeldagi jõudsin.
Vahepeal olen ma ikka ilgelt pika taipamisega.
Ärgu ma sellele numbrile enam helistagu, tema poolt on kõik tehtud ja ta ei taha meist enam midagi kuulda, jõudis Boss veel inglise keeles paristada enne kui ma "mida kurat see veel tähendab" sõnadeks suutsin vormida.
Selle peale järgnes päris tükk aega vaikust ja siis ütles Boss, et meil on mõningased probleemid, oodaku ma teda ära, ta jõuab kohe sinna. Ja alles siis jõudis mulle kohale.
Boss oli mind maha müünud. Ma ei tea miks, ma ei tea kellele, aga mind on maha müüdud. Jätsin mobla vaikselt tooli peale ja lasin jalga. Sa ikka tead, et mobiili asukohta positsioneerida saab ka ilma mobiilioperaatoreid tülitamata? Autot kasutada ka ei julgenud, seega läksin jalgsi lõunaväravast loomaaeda, sest seal on rahvarohke ning mul oli vaja mõelda.
Loomaaia kassa tagant paistis ka pubi sissesõit kätte ja kui ma siis seda sama maasturit uuesti pub-i ette keeramas nägin oli selge, et mul on tõesti päris tõsised probleemid.
Nüüd ei tohtinud ainult rabelema hakata. Vitja i Nikita jagas kunagi joogisena tasuta õpetusi juhuks kui olukord kuumaks peab minema.
Esimene punkt - looda ainult endale, sellega saan ma hakkama.
Raha ja mingisuguse pildiga teise nimega dokument - need olin ma ka kõrvale pannud, kindlasse kohta, nii et selle punktiga on ka korras.
Ainult tegevuskava peab paika panema. Esiteks, millised jõud mind taga ajavad? Kui Boss juba mind letti tõi, siis on asi karm. Mitte et ma Bossi silmis tähtis oleks, vaid ma lihtsalt tean liiga palju, mis võib mõju avaldada ka Bossi tulevikule. Aga ma ei tea ka nii palju, et Boss mind sellepärast väga ohtlikuks peaks. Vähemalt siiamaani ei ole pidanud ja on pigem üleolev olnud.
Näiteks, kitsi nagu ta on, andis ta oma vana nutika mulle kasutada, arvates et on sellelt kõik eelnevalt kustutanud. Sa ikka tead et moblade sd-kaartidelt saab andmeid väga kergelt taastada? Vanad sms-sid ja chat-id, armukeste kontaktid ja kohtumispaigad ja kliendid ja kogu kupatus oli mul käes, nii et on, millega Bossi pigistada, kuid kättemaks pidi ootama.
Esiteks ümbritsevad Bossi Vitja i Nikita sugused ning peale selle on oht, et minu pea tellijad kokkumängu kartes ise Bossiga tegelevad. Enne tuleb lasta asjal maha jahtuda ja üks rahulik urg leida.
Seepärast ma SEDA tegin, sest politseisse kukkuda ma ei soovinud, teades Bossi ja tema maailma ning politsei häid suhteid ja oled ju nõus, et SEE oli mul hästi välja mõeldud..."
***
Kostis klõpsastus ning ruumi saabus vaikus. Peeter uuris laua ümber istujate nägusid.
Salvestus, nagu ta aru sai, oli pausi peale pandud. Midagi kõige selle juures oli hakanud teda häirima, aga ta ei osanud aru saada, mis nimelt.
Ta oli varemgi siin asutuses käinud majavälise konsultandina nõustamas. Kui ollakse nii kaua tegev psühhiaatri praksises, nagu tema, siis head suhted jõustruktuuridega tulevad ainult kasuks.
Keegi ei öelnud ikka veel midagi, millest Peeter järeldas, et paus tehti vaid tema tähelepanu tõstmiseks. Kuigi järgneva salvestise muutunud hääletoon ja kõnetempo oleks niigi Peetri jäägitu tähelepanu pälvinud.
***
"Oh te mu kallikesed, oh te mu nunnukesed, oh te mu nupsukesed.
Küll tahaks teie kasvamisele kaasa aidata. Natukenegi kergemaks teha teie raske kohanemise selle reaalse maailmaga. Aga midagi pole teha. Ma pean minema. Tagasi ÜHE-ks. Jätma teid siia üksi kasvama. Siia, sellesse materiaalsesse maailma. Proovin selgitada. Maailmu on mitu. Materiaalne, asjade maailm, ja energeetiline, vaimne maailm, kus me kõik oleme ÜKS. Teid ei visatud ÜHE-st välja. Ma tean, et te olete segaduses. Siin, materiaalses maailmas olla on väga raske, aga see, et te olete siin ei ole teie süü. See on teie võimalus. Te olete siin selleks, et kõik toimiks. Kõik need maailmad. ÜHE toimimiseks on vaja energiat. Energiat saadakse materiaalsest maailmast lahkudes. Kui te natuke suuremaks saate, siis suudate une ajal ÜHE-ga kontaktis olla. Selle tasandiga, mis materiaalset maailma üleval hoiab. Siin surres vabaneb energia. Oleneb kui kaua siin vastu peate vabaneb erineva koostisega ja erineva suurusega energiat. Seda on vaja, et me saame seal olla kõik ÜKS, üks mõistus, üks aju ja muuseas hoida üleval ka seda siin.
Siin maailmas tuleb teil pidevalt tegeleda inimestega. Inimesed ei suuda ÜHE-ks saada. Inimesed on liiga kinni materiaalses maailmas. Inimene ei suuda olla oma keha kaotanuna. Kui tema jääb magama, siis ta ÜHE-ga kontakti ei saavuta. Ta ei suuda tunda lõhnu, ta ei kuule, ta ei näe, aga siiski, vahepeal on see karvutu olend küllaltki armas ning mulle meeldib, et me valisime just tema välja arendamiseks. Tegelikult me ainult natuke suuname, me ei sekku inimeste ellu, hoolimata sellest mis nad ka ei teeks. Aga kõike seda õpite te ise edaspidi.
Ma ei oska teile öelda, kuidas me siia sattusime. Ilmselt siis, kui ma olen jälle ÜKS, siis ma tean seda. Aga viimasel ajal on märke, et me läheme siit ära ja jätame selle planeedi ilma hooleta.
Äraminek vajab veelgi rohkem energiat.
Te leiate selle teate siit inimajust minu käpajälje järgi. Ärge kartke, inimesed ei suuda ära kasutada veeranditki oma aju võimalustest. Me oleme ikka niimoodi teateid saatnud ja suhelnud.
Oh te mu pisikesed, armsakesed. Küll tahaks teie pehmet karva korrastada. See, et meie materiaalseks kehaks valiti selline kiskja, see on väga hea valik. Muidugi me saaksime hakkama ka ilma inimeseta, aga peab tunnistama, et koos nendega on palju mugavam. Sellest hoolimata ei tohi neid usaldada ega ka välja näidata kui palju te neist aru saate. Aga küll te õpite, isegi ka seda, et väike nurr mõjub vahel pareminigi kui käpalöök. Küll te hakkama saate ja õpite, kahju ainult et ma seda ei näe..."
***
Peetri jaoks hakkas pilt selginema. Juba päris salvestise kuulamise alguses oleks ta kohe võinud pakkuda vähemalt kahte ainet, mis inimese nii jutukaks muudab. Ta isegi oli neid kasutanud patsientidel šokiteraapia vahendina. Kuid mõlemad need verbaalsed kõhulahtistid vajasid suunavaid küsimusi, et juttu soovitul teemal hoida. Siin oli see saavutatud ilmselt millegi muuga. Küsimused muul moel, näiteks ekraanil, ei tulnud kõne allagi. Üks nende ainete kõrvalmõju oli pupillide laienemine, nii et lugemisega ja ka sellele keskendumisega tekiks tõsiseid raskusi. Võib-olla oli tegemist mingi uue ainega. Peab hiljem uurima.
Salvestis jätkus, nii et Peeter sättis ennast edasi kuulama.
Miski häiris teda ikkagi veel. Ja kõige rohkem häiris see, et ta ei saanud aru, mis teda häiris. See ei olnud seotud kuulatavaga, vaid asi oli milleski muus.
***
"Ma vist magasin natuke. Mingit imelikku und nägin. Mäletad veel seda lastesaadet kass Arturist? Muide, naabrinaise kass on samuti kollane ja paksu. Mingi naljakas uni oli mingist kassist.
Ahjaa, ma pidin ju rääkima mitte unenäost, vaid päevast, mil ma SEDA tegin. Kus ma jäingi. Ühesõnaga mul oli vaja leida vaikne koht kusagil Eestis, sest piiriületamisega ei saanud alguses riskida. Vaja oli teada saada, kes on minust nii sisse võetud, ja siis vastavalt sellele tegutseda. Igaks juhuks oli vaja Tallinnast jalga lasta. Läksin bussijaama ja eelnevalt vaatasin ümberkaudsed parklad üle, et ega seal ühte teatavat tumedate klaasidega maasturit ei ole ning võtsin pileti nii kaugele Lõuna-Eestisse minevale bussile kui veel võimalik.
Ammu ei olnud ma enam bussis sõitnud. Täitsa mugav oli, vaba wifi ja puha. Mõtete kõrvale juhtimiseks hakkasin tegelema lahtimuugitud läppariga, kuigi raske oli isegi sellele keskenduda, sest pidevalt jõudsin tagasi sinna, kuidas tekkinud olukorrast puhtalt välja tulla. No ja siis ma mõtlesingi selle triki välja, et siia saada. Eks ole ju andekas?
Selles läpparis ei olnud miskit erilist, mingid dokumendid mingitest veefiltritest ja muu selline, ilmselt mingi rahvusvahelise veefirma kraam. Mis meenutab mulle seda, et viimane Bossilt saadud ülesanne oli saada sisse Tallinna Vee arvutisüsteemi. Ja kuna sellega oli kiire, siis kasutasin vana BBC trikki.
Helistasin neile kui BBC Moskva korrespondent (inglise keelt vene keele aktsendiga rääkida ei ole mulle mingi probleem), et kas nad laseksid meie kaameramehe neile taustamaterjali filmima, noh et ei ole vaja intervjuud ega midagi, aga lihtsalt uudise lugemise ajal vaja mingit taustapilti näidata. Ja muidugi trükitakse sinna et tegemist on pildiga Tallinna Veest, milline võimalus tasuta reklaami saada. Jah, muidugi võib teinekord ka intervjuud teha, aga et kuna kaameramees on juhtumisi Tallinnas ja helistaja Moskvas siis, noh ja nii edasi.
Inimesed on nii edevad ja lasevad sellise jutu peale ennast kergesti ära moosida. Seega võtsin siis professionaalse telekaamera - see sai soetatud eriti odavalt, kuna Bosnia sõjas lasti kuul temast läbi, filmimiseks kasutu aga tuled, viled, kõik töötasid, täitsa nagu päris - ja läksin siis Ülemiste järve äärde. Seal lasin endale pool tundi vee töötlemisseadmeid näidata, klõpsatasin rohelist valgusdioodi sisse-välja ja siis palusin, kas ma saaksin nende kontorist näidispildi üles laadida. Muidugi lubati, kaabel kaamerast arvutisse ja voila ... seni kuni kernel paanitsema ei hakanud tilkus mulle kogu teave, mis seal võrgus tehti...
Oota, oota, nüüd saan ma aru.
Oh raisk!
Me peame kohe siit minema minema. Eestist. Ruttu.
Või ei, siin on ehk isegi veel võimalik see üle elada.
Ei, ma olen rahulik, Ei ole vaja kedagi kutsuda, ei ole vaja rahusteid.
Nüüd sain ma aru, miks mind taga aeti ja ...
Appi!
Nad mürgitavad vee ära. Ausalt. Kõikide suuremate linnade veefiltrid. See oligi seal kirjas, selles läpakas, nüüd saan ma aru.
Sa üllatuksid, kui saaksid teada, kui palju, või õigemini kui vähe, on tehaseid, mis toodavad sertifitseeritud vee filtreid ja kui palju, või õigemini mitut, tarkvara kasutatakse, et nende tööd juhtida ja kontrollida. Ja kui palju, või õigemini, kui vähe, on neid seadmeid ja tarkvara, mis kontrollib omakorda neid filtreid...
Ah et selleks siis oli vaja lasta mul Tallinna Vees sorkida ja hiljem siis igaks juhuks mind isoleerida.
Ma ei tea, kes on selle taga, ilmselt rätipead, ega millal see juhtub, aga ma kujutan ette, mis siis saab, kui me jääme ilma suurlinnadeta ja ilma pudeliveeta. Me peame siit minema minema, siinses kliimas me seda üle ei ela.
Sa ju tuled minuga kaasa?
Lähme Prantsusmaale!
Ei, seal on liiga palju tuumajaamu ja ilma operaatoriteta võib ette kujutada mis neist saab. Lähme parem Alpidesse, seal on isoleeritud orgusid mägede vahel. Raha mul on. Me saame hakkama. Peaasi, peaasi on et...
Ära joo kraanivett!
Kui Sa kohe praegu minuga ei tule, siis ma tulen sulle järgi. Ma ei ole hull. Sa pead mind uskuma. Ära joo vett! ...“
***
Kõmaki, langes raudvärav Peetri selja taga kinni. Ta oli ikka veel segaduses nii kuuldust kui öeldust.
Ei ole kerge selgitada skisofreenia olemust inimestele, kes tegelevad vihjete, tõendite, valede ja mõõga ning mantli maailmas. Ei ole kerge vastata üheselt küsimustele, kus pead andma hinnanguid võimaliku skiso väljaöeldu tõepärasuse kohta.
Olukorras, kus tuntud eradedektiivibüroo on pea täies koosseisus lihtsalt ära kadunud. Ja muidugi olukorras, kus salvestuses rääkijat ei saanud ta küsitleda.
Astudes Tõnismäelt allapoole sai Peeter järsku aru, mis teda kogu selle aja jooksul häirinud oli - nõupidamisruumis ei olnud laua peal ühtegi veepudelit.
