Kõik sai alguse minu nüüdseks katkenud akadeemilise tee esimesel aastal. Meid viidi Firenzesse, vaatama Botticelli kuulsat “Venuse sündi” – maali, mis on maksnud mulle karjääri, vabaduse ja maksab peagi ilmselt ka elu. Muidugi olin ma maali varem ekraanilt näinud ja see polnud mind kunagi eriliselt rabanud, aga oma silmaga ja lähedalt jättis see mulle põrutava mulje, ehkki ma ei osanud sõnastada, miks täpselt. Juba esimene pilk ütles, et see maal ei meeldi mulle, et miski selle juures on… vale. Mainisin seda oma kaaslastele, kes vaid sõbralikult muigasid ja suure kunstiteose suunas aupaklikke häälitsusi tegid, nagu tudengitele kohane. Kuidas nad võisid nii pimedad olla? Või oli viga hoopis minus ja mu liigses kujutlusvõimes, mis oli alati huvitunud kummalistest ja süngetest asjadest? Peagi pidime muuseumist lahkuma, et järgmistele gruppidele ruumi teha, ning toona ei osanud ma kogu asjast rohkem midagi rohkem arvata.

Kuid “Venuse sünd” jäi mind närima. Järgnevail aastatel oli mul vähe aega sellele mõelda, kuna olin hõivatud hariduse omandamisega, ent lõputöö kallale asudes meenutas see end mulle taas. Otsustasin lõputöö kirjutada varjatud okultistlikest elementidest kunstis, mis sobis igati minu juba noorpõlves välja kujunenud huviga kõige veidra vastu. Professoreid pani see muidugi kulmu kortsutama – üks asi on uurida Michaelangelo või da Vinci teostesse peidetud kõrgelennulisi intellektuaalseid mõistatusi, kuid rääkida keelatud kultustest ja nende jäledaist saladustest ülikooli auväärsete marmorseinte vahel tundus kohatu.

Tööd kirjutades taipasin, et ei saa üle ega ümber “Venuse sünni” müsteeriumist. Võtsin südame rindu ning läksin oma kulu ja kirjadega maali uuesti vaatama. Oo taevas, see oli säärane, nagu ma mäletasin, ja hullemgi! Seekord oli mul rohkem aega selle detailidesse süübida ning mõtiskleda asjade üle, mis mind rahutuks tegid. Pilt, mis mulle aeglaselt avanes, oli kohutav! Kuidas nad ei näinud?! Need proportsioonid, piirjooned… Need olid enam kui valed. Need olid loodust, pühadust ja Jumalat teotavad, kui Jumal üldse olemas on. Botticelli pidi olema olnud sügavalt väärastunud või hull, et ta oma kunstiannet nõnda kasutas. Ja ikkagi ei olnud mul vastuseid – oli vaid “Venuse sünd” ning minu hullumeelsed teooriad.

Koju jõudes kaitsesin ma lõputöö, tehes selle võrdlemisi akadeemilise ja taltsa ning jättes sealt välja igasugused viited Botticellile. Vaatasin juba tulevikku – mu peas oli hakanud vormuma väitekiri, minu elutöö. Keskendusin täielikult oma uurimusele, tegeldes muude nõutavate õpingutega vaid möödaminnes. Elasin raamatukogudes ja vanades arhiivides, tuues päevavalgele dokumente, mida nende loomise päevist olid lugenud vaid vähesed. Oma Itaalia sugulaste kaudu pääsesin ligi ka mõnedele Vatikanis leiduvatele ürikutele, kust avastasin fakte, mille implikatsioonid oleks iga ettevalmistuseta inimese jalust nõrgaks võtnud. Renessansiaegne Itaalia kihas pealispinna all kõikvõimalikest salaseltsidest ja sektidest, millest mõned tundusid isegi Borgiate ajastu ekstsesside kontekstis jälestusväärsed.

Iseäranis häiriv oli lugeda kultustest, mis lävisid üleloomulike olenditega. Tegu polnud mitte kuulujuttudega, vaid tõsiseltvõetavate kirjeldustega, mille olid üles tähendanud need, kes üleloomulikuga nähtavasti vahetult kokku puutunud. Mis kõige hirmsam: täiesti erinevaid, eri aegadest ja kohtadest pärit allikaid kõrvutades hakkasid paljastuma ilmeksimatud seosed. Ja suur kunstnik Botticelli oli kõige sellega seotud!

Viimaks sain valmis põhjaliku väitekirja, kus ma analüüsisin “Venuse sünni” veidrusi ja püüdsin neid selgitada sellega, mis on teada kunstniku elu vähemtuntud perioodidest ning okultistlikust kunstist üldiselt. See oli viga. Peatükk, kus ma kirjutasin võigastest ürgolendeist tähtedelt, keda sortsid välja manasid ning maalidesse elama panid, oli seni minu veidrustesse tolerantselt suhtunud professoritele liig. Kaaslased naersid mu üle, akadeemia heitis mu välja ning muuseum, kellel ma nõiutud maali ära põletada soovitasin, keelas nördinult mul selle edasise külastamise ära.

See oli minu jaoks hävitav löök. Langesin masendusse ning kokku varises ka see vähene sotsiaalne elu, mida ma õpingute kõrvalt elanud olin. Katsetasin oma murede pudelisse uputamist, ent deliirium oli minu kujutlusvõime juures liialt hirmutav. Kaalusin ka enesetappu, kuid kartsin pimedust, mis mind surmas ootab – pimedust, kus troonib Venus, minu luupainajate jumalanna. Miks olin just mina määratud seda taaka kandma? Miks vaatasid tuhanded teised sama maali ega läinud sellest hulluks? Kas oli asi minu päritolus? Osad mu esivanemad pärinesid Itaaliast – kas see võis tähendada… Ei, ma ei uskunud seda! Teadsin aga, et ei leia enne rahu, kui “Venuse sündi” enam pole. Ükski tagajärg ei võinud olla hirmsam kui status quo, niisiis võtsin ette kolmanda reisi Firenzesse.

Ma ei hakka kirjeldama, kuidas ma tol saatuslikul ööl täpselt muuseumi tungisin – olgu öeldud vaid, et planeerisin seda peaaegu samasuguse põhjalikkusega, kui olin teinud oma uurimistööd. Pääsesin sisse ja jooksin mööda öise muuseumi koridore, häire üürgamas ning valvurid kannul. Jõudsin viimaks ruumi, kus olin juba kahel korral viibinud – Venuse troonisaali, kus seisis pjedestaalil too jälk iidol, keda ignorantsed hordid iga päev jumaldamas käivad. Purustasin klaasi, võtsin taskust pudeli ning läigatasin selle sisu lõuendile. Olin valinud hävitustööks happe, kuna katkilõigutut on võimalik parandada ning leegid oleks tulekustutussüsteem kiirelt summutanud.

Hape pulbitses, sisises ning tegi oma töö. Botticelli suurteos sulas minu palavikuliste silmade ees.

Nüüd olen ma vaimuhaiglas, kuhu mind vanglast peagi üle viidi. “Venuse sündi” pole enam, ent hingerahu ei ole ma leidnud. Kui maailmakuulsad sajanditetagused pintslitõmbed sulasid, tuli selle alt välja pilt, mida merest tõusev jumalanna varjama oli mõeldud. Kohe sulas seegi, kuid ma jõudsin piisavalt näha, enne kui kõik tuled muuseumis äkitselt kustusid.

Vana hea Botticelli… Olin oma suure esiisa vastu ebaõiglane. Alles siin kongis olen ma taibanud oma kohutavat eksimust. Müüdid lambivaimudest… Kultus on vist sama vana kui inimkond, aheldades maapõue, mere ja ilmaruumi sügavikes magavaid olendeid – iidseid deemoneid aegade hämarusest, kelle nurjatust väest nad osa tahavad saada… Botticelli teadis, et ei võinud maali hävitada, niisiis kattis ta selle kinni, et tulevasi põlvi õõvast ja hullusest säästa...

Järgnevat ma ise ei näinud, kuna kõik tuled kustusid ning samal hetkel seiskusid ka turvakaamerad, kuid ma kuulsin ja tajusin piisavalt! Mind süüdistatakse jõhkras veretöös, kuna mind leiti valvurite lõhkikistud korjuste keskelt, kaetud nende verega ning kisendamas seosetuid sõnu, ent mina ei teinud seda! Ma ei tea, kas see oli tänutunne, kui säärased olevused inimlikeks tunneteks üldse võimelised on, ent hävivast maalist välja pääsenud asi jättis oma vabastaja puutumata. Minu juurde jõudnud valvurite kisa ja nende kehade rebenemise heli kummitab mind päeval ja ööl, ning võõrolendi hingus oli säärane, et ma ei usu, et ma enam kunagi sooja saan.

Ph'nglui mglw'nafh… Hetkeline pilk peidetud maalile on mu ajju jäädvustunud teravamalt kui ükski teine pilt, mida ma tunde silmitsenud olen. Botticelli varjas selle tõesti meisterlikult! Merikarp – merest kerkiv õudustelinn… Merivaht – jälgid haarmed… Jumalanna ise – kirjeldamatu, hoomamatu nätske kosmiline ilgus.

Ma ei usu, et ma enam kaua elan. Kultus, kes kaugetest ilmadest pärit olendeid kummardab ja vangistab, tegutseb vist tänapäevalgi. Kes teab, milliseid kuratlikke riitusi nad maali ümber öösiti sooritamas käisid. Usun, et nad tapsid Botticelli ja tapavad ka minu.

Wgah'nagl fhtagn… Tahtsin kraapida kongiseinale oma eluloo, et mind ja mu hoiatust mäletataks, kuid olen suutnud kirjutada vaid segaseid mõttetusi tundmatus keeles, mille olend mulle ajju istutas. Tunnen neid sõnu oma peas võrsumas ja kasvamas ning järkjärgult minu teadvust üle võtmas. Loodan vaid, et mind tapetakse, kuni ma veel inimene olen.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0847)