Torm lebas mägedes, laotudes ruutkilomeetrite kaupa üle maastiku. Ta oli juba ligi kuus kuud seal niiviisi logelenud. Nagu tavaliselt. Ja nagu tavaliselt, hakkas tal vaikselt tekkima isu pisut mürgeldada. Aeglaselt sirutas ta end ja vaatas ringi. Sakutas mägionni katust, tõukas kehvalt kinnitatud linnupesa kivide vahele. Tuju hakkas vaikselt tekkima. Silmanurgast kiikas ta üle metsa, linna poole, seal oli palju katuseid, aknaid, uksi, mida lõgistada ja sakutada. Juba sirutas ta end üle lähimate mägede, kui eneselegi arusaamatu aje suunas ta mereranna poole.

See oli kõle kaljune rand, kuhu ta ammu ei olnud käinud, kõik linnupesad olid sealt ammu minema pühitud ja kaljusel pinnal midagi ei kasvand ka, mida sakutada, nii et Torm ei saanudki aru, miks sinna?

Torm jõudis randa. Libedal kaljunukil märkas ta tüdrukut. Torm tõukas teda. Mitte sellepärast, et ta oleks olnud õel, ta lihtsalt oli Torm ja see oli, mida Torm tegi. Tüdruk seisis kindlalt. Torm tegi uue katse, õbluke naisekeha oli kui kivi külge naelutatud, vaid tema rõivad ja kümnetesse sasipatsidesse punutud heledad juuksed tantsisid tugevas tuules.

TuulLiikKii, kes kaljul seisis, oli noor nõiatüdruk. Liigagi noor sellesse ametisse. Vana külanõid oli vaatamata oma oskustele teisi aidata alla vandunud teda ennast painanud hädadele ja nooruke õpilane pidi tema liigsuurtesse kingadesse astuma. Noore tüdruku, või siiski naise, jaoks oli see ränk koorem, mida üksi kanda. Ta sai küll hakkama, kuidagiviisi, aga see võttis temalt liiga palju. Tundlik nõiahing adus, kuidas iga teoga tema sisemine tuli tuhmus ja ähmastus.

Torm tegi uue katse ja siis kuulis ta läbi omaenese hingamise midagi võõrast voogamas, otse iilide vahele ja iilidesse. Torm ei kartnud, sest ta oli Torm, ta lihtsalt sai aru, konstateeris, et nüüd on nii, miski voogab, kas see on halb või hea, oli Tormil puhta ükstaskama....

Tüdruk kaljunukil laulis. See ei olnud tavaline laul. Sõnadesse ja viisidesse olid põimitud loitsud ja kutsed. Meelitamaks Tormi, kutsumaks teda, Tormi.

Kuigi TuulLiikKii oli nõid, oli ta ka ju naine. Alles noor ja kirglik naine. Naine, kes mõistis maailma asju, jõudude tasakaalusid ja vahekordasid, ravitsemiskunsti ja inimmõistuse keerdkäikusid, vaimumaailma ja vaimuolendeid. Naine, kes nii palju teadis, ei olnud enam lihtne inimene. Mõistuse poole pealt oli ta üle igast poisist ja mehest lähiümbruses. Ei ta tavalisest peremehest, saati siis sulasepoisist väärilist vastaspoolt poleks ka parima tahtmise juures saanud.

TuulLiikKii oli korra ühe külapoisiga olnud, täitsa hea oli suure tugeva poisi käte vahel uinuda, kuigi see asi enne oli kuidagi rabedalt ja kiiresti käinud. Pärast poiss arvaski, et nüüd tuleb ta sulasele naiseks, tema TuulLiikKii, kes oskab rääkida metsavaimudega, teab mitut tosinat moodust haigustest ja haavadest võitu saada ja suudab isegi surnute hinged korraks tagasi kutsuda, et küsida, kes ta mõrvas? Sulaspoisi ja taluperemehe/emanda keelata käskida kamandada? Andke armu!

TuulLiikKii oli selle mõtte peale naerda lagistanud. Poiss muidugi solvus ja käis kättemaksuks küla peal keelt kandmas, nii et inimesed polnud enam tema vastu nii lahked kui alguses, ja kui ta külla asja tegi, siis sosistasid ja jäid vait, kui ta lähemale jõudis.

TuulLiikKii otsis oma murele lahendust metsavaimude käest, surnud hingede käest, nõiaraamatutest, mida tal oli mitu tükki. Kogus killukese siit, lause sealt, kasutas oma mõistust ja täitis lünki, kuni tekkis terviklik plaan.

Ja nüüd tüdruk lauliski Tormi käes, näpus hoidis ta kanepnöörist kotti, sellist inimesesuurust, hästi tiheda koega, ja kes oskas vaadata, oleks näinud mitmeid loitse, mis olid nööride vahele punutud.

Torm muutus tihedamaks ümber tüdruku, see voogamine kogus justkui Tormi kokku nende ruutkilomeetrite pealt, kus ta tavaliselt hullas, Torm muutus suureks kookoniks ümber plika. Voogamine muutis suunda ja rütmi, suust tulid uued salmid ja viisid. Rahulikult surus tomp end veel rohkem kokku ja puges kotisuust sisse.

Tüdruk viskas koti, mis oli nüüd suurem kui ta ise, õlale ja jättis libeda kalju õrnalt laksuvate lainete poleerida.

Terved päevad laulis nüüd tüdruk oma onnis punnis kotile, mitmeid laule kordas, kuni küllalt sai, mõnele lisas sõna või võttis ära, leiutas uusi laule ja laulis neid, ise jäi päris viletsaks ta, aga lootis, et asi on seda väärt. Teinekord ta ka puudutas kotti, kompas siit, surus teisele kohale peale.

Torm ei teadnud, mis toimub, aga ta ka ei muretsenud eriti, Ta oli ju Torm, Teinekord tundis ta vaid mingeid vooge ja kujunemisi ja kogu aeg need viisid ja rütmid muutusid ja siis jälle kordusid, mõned isegi meeldisid vist talle, kuigi ta päris hästi aru ei saanud, mis see meeldimine tähendab.

Kolm aastat laulis TuulLiikKii kanepnöörist kotile, kord oli juba loobumas, siis hakkas jälle peale, kolmanda aasta lõpuks hakkas asi ilmet võtma.

Voogamised muutusid järjest tugevamaks, võnkumised tekkisid ega kadunud enam, Torm tundis, kuidas sündisid tahked vormid ja kujud, kuidas tema voogav olemus kammitses end kindlatesse piiridesse, kuidas ta hakkas moonduma ühest liikumisest teiseks.

TuulLiikKii oli vahepeal kosunud, laul enam ei kurnanud teda, vaid hoopis toitis ja poputas. Nii palju õppis ta lauldes juurde oma senistele oskustele. Ja jõudiski kätte päev, kus puudutades kotti ei adunud ta seal tihket tühjust, vaid tukslevat soojust. TuulLiikKii avas hinge värisedes kotisuu. Sealt vaatas vastu mees, pisut metsik ja ihualasti.

„Tere, mina olen TuulLiikKii,“ ütles tüdruk poollauldes.
„Torm!“ kummardas mees lühidalt.

Lauldes pani TuulLiikKii kogu oma tarkuse Tormi pähe. Aga oli üks asi, mida ta lauludesse ei olnud suutnud või tahtnud panna. See juhtus või ei juhtunud ja see oli tüdruku plaani suurim risk.

Ometi tal vedas. Koitis päev, mil Torm rääkis talle oma tekkinud tunnetest, sire piiga palede lõkendades kuulas ja noogutas, kuulas ja noogutas. Kuniks Torm talle lubas igavest armastust. TuulLiikKii targa naisena puhkes naerma:

„Torm, ära mulle seda küll luba, seda pole olemas, aga ma lepin ka sellise armastusega, mis kestab vähemalt meie eluea.“

Edasisest võiks vesta pika loo, nende ühisest kasvamisest, lastest, võitlustest nii siin maailmas kui ka kardinate taga, kangelastegudest, aga see kõik ei ole selle jutu sisu.

Läks aeg, TuulLiikKii vananes, lapsed kasvasid suureks ja rändasid laiali ja jõudis kätte hetk, kui nüüdseks juba vana nõid heitis hinge. Torm, kes vananemata, aga truult oli kõik need aastad tema kõrval püsinud, tundis, kuidas laulud ka temast lahkuma hakkavad. Vaikselt, nii, nagu surnud nõia loitsud kaotasid oma tugipunkti, nii kandus ka Torm tasapisi teda koos hoidnud laulude kõlades tagasi ruutkilomeetrite avarusse, ta unustas kogetu, unustas õpitu, ometi ei käinud ta enam katuseid sakutamas ja vihmaveetorusid kolistamas. Hoopis kaljunuki ümbrusesse ei tasund inimetel enam üldse minna, kuigi ega seal varemgi kuigivõrd ei käidud. Nimelt puhus seal pidev tugev tuul, lähed kilomeetri ühes või teises suunas, täiuslik vaikus, aga kõnnid kivi lähedale ja kuuled sellist igatsust täis ulgu, et ega isegi enam vist väga normaalselt enam tunda ei saa.

Vaid mõned inimesed, kes seda lugu olid teadnud või vähemalt kuulnudki, teadsid rääkida, et see on seal Torm, kadunud nõia meeshing, kes oma igavese armastusega on justkui köidetud kaljunuki külge, kus ta esimest korda kohtas tüdrukut, nõia õpilast, TuulLiikKiid.

A.D.2018 11.01 Järpen. Sweden Maks Hull