Kergelt külmast värisedes kummardus metsiku olemisega mees kassi paitama.
"Eks on sellel olendil kodu," mõtles mees vaikselt. Kiisu nautis tema silitusi, nurrus ja põksis peaga vastu mehe jalga. Mees avas päevinäinud puumaja välisukse. Hetk hiljem oli kass sealt sisse kadunud. Mees sisenes tema kannul ja sulges ukse. Kass võis siin elada, kuid mehe jaoks polnud see kodu. Oli vaid ajutine peidupaik. Trepikoja hämaruses tajus pilk trepist üles jooksvat kassi ja kohe trepi all head pimedat urgu, kuhu üks kodutu saaks end täitsa kenasti sisse seada. Taskulambi valgus näitas, et urg on tühi. Piisavalt madal ja sügav, et varjata õnnetut varjuotsijat pilkude eest. Ainult viinaga tuli piiri pidada, et lõhn teda ei reedaks. Mees laotas lebomati ja magamiskoti urgu, puges kotti ja toetas pea oma väikesele padjale. Pehmed kiisusammud lähenesid tema peidukohale. Mees tajus, kuidas kass nurrudes tema näo üle nuuskis, veidi tema ümber jalutas ja siis end tema külje vastas pikali viskas. Veel kord sirutas ta käe, veel kord silitas ta looma. Vaikselt, kurvalt sosistas ta rootsi keeles: "Tead, kiisu... ma ei tea, mis sinu nimi on... kas ongi see mulle oluline... aga mind kutsutakse Tommyks..."
Otsekui vastuseks tonksas kass tema kätt ninaga. Vähemalt oli siin turvaline. Vaikus majas süvendas turvatunnet veelgi. Tommyle meenus mõnigi juhus, kus ööbimiseks valitud maja joodikud teda paljaks varastada proovisid, kuidas Lubja öömajas tema varandust jõuga röövida üritati, kuidas pargis magamist alailma politsei poolt segati. Uni kippus silmadesse. Vaikselt vajus kodutu mees uneudusse. Kass tema kaisus nurrus vaikselt ja sulges oma silmad.

Vaikselt sosistas punapäine naine loitsu. Vaikselt süütas ta veel kaks küünalt. Leekide võbelus muutis äärelinna puumaja elutoa seinad otsekui elavaks. Tuli praksus ahjus, selle helk võbeles pooleldi avatud ahjuukse vahel. Mure tema hinges süvenes. Klaaskera tema ees laual näitas taas tuisku, võõrast linna ja kodutut meest. Ta tundis mehe ära, ta tajus mehe valu. Ta tundis valu oma hinges mõteldes, kuidas mees oli üle mere läinud ja enam mitte naasnud.
Oli aeg lausuda teine luureloits. Sõnad voolasid naise huulelt tasa, küünlaleegid hubisesid nende rütmis. Vastus tuli peaaegu kohe. Hämaras, küünalde kumas võbelevas toas sosistas aimatav hääl: "...Eesti... Häda... Vajab... abi... Mu tütar... Mine... Tartusse..." Naine muigas nukralt. Ta teadis, et võib igati usaldada oma ammu siit ilmast lahkunud ema. Ta teadis, et tal on raha, reisimaks ükskõik kuhu selle armsa sinise kera peal. Kuid veel ei osanud ta arvata, kuidas ta hakkab oma parimat sõpra otsima seal kauges, täiesti võõras linnas, kuhu ta pole iial sattunud. Sest et ta seikles koos isa ja tolle meeskonnaga hoopis Lõunamerel ja eksootilistes riikides. Naine tõusis, ringutas. Ja lausus omaette: "Aga ära ma ta sealt toon... Eefraimide vägi suudab kõike! Meil on jumalate soosing! Oh, mu armsad, ma luban, et toon teid tagasi! See on see, kui teie sõbranna on haldjas ja kui ta hakkab teie järgi igatsema..."
Muidugi, mureallikaks olnud mehe õde Annika ju seikles kah, mine tea kus, ja sidemed olid katkenud temagagi. Viimane infokild sõbrannast jõudis temani kusagilt Hispaania kandist. Kuid see kild rääkis häid uudiseid ja nõiatar otsustas temaga tegelemise jätta pärastiseks. Enne oli vaja leida ja tirida kõntsast välja Tommy, see armas kutt, keda naine vaatas juba kaua hoopis sügavama pilguga, kui vaadatakse lihtsalt sõpra.
"Oota, sa mu pisike masuurikas... Ma pole Pipilotta, kui ma sind sealt ära ei too..." lausus naine endamisi naeratades. Ta manas esile kujutluspildi endast ja saatis selle mõttes oma sõbra poole teele. Ja kirus siis ennast selle eest, et oli lohakas olnud ja sõpradel aastateks endast eemalduda lasknud.

Metsiku olemisega mees seisis mõtlikult Maxima alkoholiriiuli ees. Vajadus viina järele oli suur. Kuid Tommy võitles endaga. Ehk täna suudab... mõnikord ju õnnestus... Mõttes saatis Tommy alkoholi pimedasse kohta. Korvi, pirukate juurde, rändas tomatimahl ja mees võttis suuna kassade poole. Päev oli olnud hea. Talus töötades teenis alati rohkem kui tänavamuusikuna meloodika klahvidel kurblikke viise mängides. Siiski oli alkohol piisavalt kallis, et seegi teenistus kiirelt ära põletada. Tema kujutlusse kerkis punapäine naine, kes tõstis tunnustavalt pöidla. Haldjas oli kohal, nagu ikka. See haldjas, keda mees mäletas kunagisest ajast tüdruku ja neiuna. Olendina, kelle ema oli ingel ja isa ebamaiste võimetega neegrikuningas. Ainult et haldjas oli jäänud kaugele kodumaale, kuhu mees tagasi ei pääsenud. Kaks katset olid läinud kapitaalselt untsu. Esimesel korral rünnati Tallinnas teda selja tagant ja rööviti kogu laevapileti jaoks kogutud raha, teisel korral meelitati ta lihtsalt jooma. Jõi raha maha ja ärkas unistusega, et oleks alles see rahahunnik, mille ta kunagi haldjalt sai.

Ta ei osanud arvata, kas haldjas oli teada saanud Tommyt tabanud katastroofist. Haldjas oli mingis mõttes veidrik, ta ei tunnistanud moodsaid sidevahendeid, isegi telefoni ei tahtnud ta omada. Teda polnud nägemas, kuidas Venemaal kohalik maag Tommy võimed veidiks ajaks maha keeras, kantpead tema äri maha põletasid ja teda ennast piinasid, et tema pangakoodid kätte saada. Ei aidanud Tommyt isegi kättemaks. Tänuväärt olid need kunagi punapäise haldjast sõbranna juures saadud treeningud. Ta lõi veidi hiljem need kandid kasti ja mulda. Kuid saadud vapustus oli talle liig ja järele jäänud raha moondus imeväel piiritusebaasil vedelikeks. Ta ei mäletanud, kuidas ta üldse Eestisse sattus. Kuid ta leidis ruttu, et Eesti ei erine Venemaast. Ka siinsete kodutute ja kriminaalide leeris maksid vaid hundiseadused, sõprust need inimesed ei tundnud. Kellel tekkis teistest rohkem vara, pidi selle laiali jagama või leppima tagakiusatu staatusega. Oma isemeelsuses oli Tommy otsustanud valida viimase. Polnud kerge üksinda sõdida terve Tartu metsikute huntidega, aga vähemalt võimaldasid elus saadud oskused neid hunte eemal hoida. Näiteks süüa, juua ja magada oli ohutu vaid üksi kusagil eraldatud kohas. Ühte sellisesse kohta Tommy nüüd taas suundus. Ta peatus kalmistu peldiku suletud poole ukse ees. See pool oli lahti vaid päeval ja seda köeti. Öösel võis seal segamatult magada, õgida ja ennast hädapäraselt pesta. Mees lausus loitsu. Lukk klõpsatas ja hetk hiljem oli mees uksest sisse lipsanud. End soojas ruumis potikaanele istuma seades ta naeratas. Eks need loitsud olid samuti tänuväärt oskus. Punapäine sõbranna oli teda omal ajal põhjalikult õpetanud.
"Haldjas, oh mu haldjas, ei osanud sa vist oodata, et mul neid oskusi tõesti vaja läheb... Pipi, kui sa mind nüüd näeksid..." mõtles mees nukralt. Mees irvitas, kuulates peldikust mööduvate pättide rämedat juttu. Ega need pätid poleks talle miskit teha saanud, kuni ta ise kenasti kaine oli. Ta oli suuteline kahekümne retsiga toime tulema. Kuid alati oli parem elada ilma kaklemata. Siis sai ennast kuskil peidukohas sodiks tõmmata ja mõttes kogu maailma urruauku saata.

Punapäine naine vaatles ümbrust. Ühel pool asus suur maja keset lagedat platsi, teisel pool madalad, ilusad eramud. Kusagil eespool kumas läbi hilisõhtuse tänavavalgustuse hämaruse valge kaarega värav. Kusagil siinkandis oli toimunud maagiline toiming, milles naine oli selgelt ära tundnud oma sõbra, armsama ja õpilase käekirja. Ukse avamise loits. Seda oli ta tajunud hotellis oma toa aknast välja vaadates. Tal tekkis mõte küsitleda kohalikke. Kui vaid nende keelt oskaks... Nagu tellimise peale astus nurga tagant tema ette mingi meestesalk ja jäi seisma. Räiget alkoholihaisu uhkas nende poolt, mõnel põsel mustendasid tätoveeringud. Üks tõmbas käe taskust, näidates nuga, ja ütles midagi madalal, kurjal häälel. Naine vaatles neid. Oli selge, et nende kavatsused polnud just sõbralikud. Otsus sündis kiirelt. Noaga meest tabas kiire löök näkku. Kaks tüüpi tema kõrval leidsid end järsku lumes, näod valutamas kokkupõrkest samas asunud laternapostiga. Viimane tegelane pöördus kiirelt ja kablutas ähkides minema. Naine lausus loitsu. Jooksja peatus, rabas püksid maha ja kükitas. Maas lamavad tüübid hakkasid vähkrema ja oma pükse rebadele kiskuma. Plurin kostis nende poolt ja rõve roojahais summutas alkoholi kirbe leha. Nina kirtsutades astus naine neist eemale ja võttis suuna surnuaia poole. Tema vahepeal käivitunud lähimaaseire taju oli tuvastanud otsitava inimese asukoha. Kiirel sammul astus ta kalmistu väravast sisse, suundus peldiku juurde ja koputas selle uksele. Kuuldes närvilist sahinat seespool ta naeratas ja lausus: "Tom, mu armas... tule nüüd välja. Freyja näeb, et lõpuks leidis Eefraimitütar sind üles..."
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0658)