Hertsog tuli teda isiklikult vastu võtma ja tervitama. Tema rahulik-pilklik ilme, hall habe ja väga lühiseks pöetud juuksed jätsid mulje energilisest vanahärrast, korraga terasest ja heatahtlikust, ja prints Filip Sören vaatas talle väga otse otsa.
„Te näete vana välja, hertsog,” märkis ta tervituse asemel. „Mitte see, mida ma ootasin!”
„Piisavalt nooruslik kõigeks, mis pähe tuleb,” vastas Valge II hertsog muiates nagu vanade lugude härjapõlvlane. „Sa oled siin, sest tapsid omaenda ja oma ema lapse. Ma eeldan, et sa kujutad ette, mismoodi siin sellise kuritöö järel asjad käima hakkavad. Aja riided maha, sul pole neid siin vaja!”
„Siinsamas? Teil pole mingit riietumistuba?”
Hertsog muigas jälle. „Parem kui sa kohe harjud, et kõik, mis sul varasemast tuttav, siin ei kehti. Sa oled kurjategija omaenda vere vastu. Ja ma saan aru, et tulid vabatahtlikult, nii et sa mõistad, mida see tähendab!”
„Nähtavasti,” märkis Filip Sören viltuse suuga ning rohkem ringi vahtimata kooris endalt kõik riideid seljast: sabakuub, särk, aluspesu, põlvpüksid, sukad, edevad kingad. Seisis alasti, riided kaenlas ja vaatas ringi, kuhu need panna.
Ilmselt oli ta väga karmi kooli läbi elanud enne, mõtles hertsog, ilma et ta muie muutunud oleks. Normaalses maailmas oleks tema tasemel aadliku loomulik käitumine rõivad põrandale laiali jätta, isegi mõtlemata, et see on kuidagi vale.
Selle asemel vaatas prints ringi, loomulikult vähimagi ebamugavusega oma valgenahalise alastuse pärast, sihvakas ja proportsioonis, nagu oleks ta oma välimuse heade kirurgide käest saanud.
Võis nii olla, võis ka teisiti.
„Ah,” ütles Filip Sören siis, nagu lahenduse leidnud, ning kõndis saali läbi heleroheliste ja kreemvalgete kaunistuste, sammaste ning kiiskava päris puidust parkettpõranda ukseni, kust ta saabunud oli. „Ma usun, teil on nendega midagi enamat teha kui minul,” sõnas ta seal seisvatele kahele naisteenijale, kelle välimust küll kirurgiaga kohendatud polnud.
Ta ulatas oma rõivad ning naine võttis need vastu liigutustega, mis Filip Söreni sõjaväekapteni-silmale oli selgelt kehalise osavuse ja jõu, aga mitte kuigivõrd alandlikkuse märkidega.
„Nojah,” vastas teenija moel, mis samuti väga aadlikartlik ei paistnud. Ilmselt selles majas ei olnud aadlikud eriti kõrgel positsioonil.
Välja arvatud hertsog ja tema kõrget positsiooni alati säilitavad külalised.
Sest Boudicat võib alandada ning talle tahtlikult valu tekitada vaid teine Boudica.
Millega seoses oli Valge II hertsogi juures alaline läbivool lõbujanustest aadlikest, kes said oma rahulolu ning olid ühtlasi ka üldkasulikud.
Filip Sören seisis seda mõeldes viivu ukse juures, üritades püüda tüüaka teenija silmi, ent too vaatas temast huvitult mööda. Nagu mõni Boudica peale tema üldse vaataks alamatele otsa, kui just väga head põhjust pole – ta polnud just harjunud ignoreeritud olema.
Prints Boudica pöördus, et tagasi minna, kui kostis hertsogi hääl. Nii muutunud, teraskalk ning selge.
„Peatu! Tagasi võid liikuda põlvili! Nii et põlvita!”
Ta teadis, kuhu ja milleks ta oli tulnud. Kuid ikkagi tundus see mõte nii – vale.
Midagi sellist polnud ta varem teinud, mitte kusagil. Ka tavainimese rollis. Ihualasti, põlvili roomata ja...
Ta vaatas nüüd enda ees mõõtmatuna laiuvat põrandat. Seejärel laskus aeglaselt esmalt ühele, siis kahele põlvele. Hetk kõhklust. Ta asetas ka käed enda ette maha ning kummardas pea päris põranda ligidale, tundes end samas säärasel kombel kaitsetu ja teiste tahte järgi painduvana nagu ei iial enne.
Ei. Iial.
„Ma tulin siia vabal tahtel ja olen nüüd teie karistada, hertsog, täpselt nagu te soovite!”
Lapse tapmine. Lapse, kes veel ema kõhus. Teise Boudica.
Filip Söreni kujutlusse lahvas mälestus vaimuilmast, kus ta oli püüdnud, püüdnud anda sellele lapsele seda, mis too kaotanud oli.
Mille tema ära võtnud oli.
Elu. Soojus. Hellus.
ELU!
Ta ei näinud hertsogi nägu, neljakäpakil ning maha vaadates, ent jää käsuandja häälest polnud kuhugi kadunud, kui ta ütles. „Täpselt! Ja see oli viimane korda, kui sa loata räägid ja selle eest ekstra karistust ei saa. Nüüd tule minuni, käpuli, nagu sa oled!”
Prints Filip Sören muigas mõrult enda ette. Keegi nagunii ta pruunide rippuvate juuste tagant ta nägu ei näinud. Ta oli põrgus – aga vähemalt mitte igaveses. Aasta, kaks, kolm – ta ei pelgaks ka suremist, kui see vajalik oleks, aga Boudicad ei tapnud oma verd. Ei laseks sel ka surra, kui asi karmiks kisub.
See oli jälk, milleks ta siia oli tulnud – aga mitte talumatu. Ei, mitte talumatu.
Prints asus, veel puutumata, ent kaitseta, valmisolekutagi ise ennast kaitsta, käpuli hertsogi poole tagasi roomama. Õhk liikus nahal, nii et ta alastus oli tal kogu aeg meeles. Ta ei tahtnud – ja ometi läks.
Ta oli ise valmis võtma enda peale mida tahes. Lunastus – lunastus oli veel kaugel, ent ta vähemalt alustas teekonda selle poole.
Ta ei kaota seda, mille võtnud oli nagunii.
Elu.
Alustas teekonda lunastuseni käpuli ja alasti, ükskõiksed pilgud jaheda üleolekuga talle ja jälle edasi libisemas.


Autor Marge Nelk

See oli lihtsalt algus, loomulikult. Väga algus. Aga hertsog teadis, mida ta tegemas on ning ei andnud mitte tasapisi harjumise aega, vaid kõik saabus peaaegu korraga, ainus õgvendus, et Filip Söreni kehal ei lastud oluliselt kahjustuda.
Uneaeg ei olnud tavaliselt rahulik ja isegi ettenägemine, et nii läheb, ei pehmendanud ärkamise piina.
Eriti õudusunedest. Peaks ju, ärgates hirmuunenäost, tundma kergendust, et see pole päris – aga kui inimene ärkab millessegi umbes sama halba, veel halvemasse, kergenduse asemel uus õõv – on see enam kui raske.
Aju ei saa natukestki puhkust.
Ja kuna ta toit oli pidevmaitsestatud rohtudega, mis rekitasid pideva kehalise nälja, iha, millel aga ei lastud teda kunagi haripunkti viia, ei tekkinud ka tuima harjumist.
Ei olnud ükskõik, ei.

„Põlvili!”
Ikka veel oli tal selle ees tõrge, otsene füüsiline „ma ei tee seda!” kehas ning ainult mõistusega sundimine lasi tal põrandale vajuda, jahe parkett ehtsast bambusest ta paljastele säärtele ja nahale signaali andmas, et jaa, on küll toimuv tõeline. Kõik on tõeline.
Tema pilk eksles kusagil selle põranda lähedal. Nõnda oli ta vist juba Lehe ja Varre maadel püsiva hoiakuna sisse võtnud: julgelt otsa vaatamine on miski, mida endale lubada ei võinud. Osake temast pidas seda muutust ikka veidraks, täpselt nagu osa temast põlvili ei tahtnud heita. Aga ülejäänud osa oli suurem. Ian Tumelik oli teda päriselt teistsuguseks vorminud.
„Rahulda mind oma keelega. Käsi ei tohi kasutada.”
Alguses olid enamasti veel lihtsad asjad. Võib-olla tema pehmendamiseks – aga ometi see töötas. Kerge ja leebe ning ei saanud salata: ka erutav.
Naine lõhnas nälja ja seksi järgi ja oli loomulikult väga kaunis. Aristokraatide asi, keegi neist polnud tavaline, see oli lihtsalt viisakuse küsimus. Pikad mustad juuksed ja tumedad leekivad silmad, kunstipäraselt siniseks kolmnurgaks kujundatud häbemekarvad, seks, parfüüm ja kõrgele keritud, karvadega sobivas värvitoonis kleit.
Filip Sören, põlvili, alasti, teistele nähe, kes väikeses rühmas veidi eemal istusid, suupisteid näksisid, naersid, vestlesid ning oma korda ootasid, sirutas keeleotsa välja ning nilpsas sellega ühelt poolt, siis teiselt, suudles vasakut reit ja andis siis pisut enam sülge välja, pikemat ning raugemat hellitust pakkudes.
Naine lõhnas nagu seks, maitses nagu seks, nagu naine, nagu kurdude ning keerdude vahel asuv lill ikka maitses, ning tema sügavus oli peaaegu kuum. Soolakas. Filip Sõren põlvitas tema ja sohva ees ning teenindas oma keelega nii hästi kui oskas.
Ta oskas. Kogemus ammu-ammu oli õpetanud ja nüüd kulus see kuhjaga ära. Talt oodati teenindust ning ta oli ise siia tulnud; püüdis seda niisiis pakkuda nii hästi kui suutis.
Mees toetus kätele, muidugi ei olnud ta enam nii võhiklik, et neid diivani servale nõjatada, ent maha siiski. Rohkem sülge - kuigi naise keha tuli talle samuti vastu ja niiskust oli küllaga, ta sirutas keelt kaugemale, ahmis huuli nii tihedalt vastu seda tugevalt lõhnavat jalgevahet surudes, kui sai, vahepeal nina kaudu õhku ja otsis seda tempot, seda õiget, mis laseks emandas - jah, nii peaks ta mõtlema. Kogu aeg vaid nii: minu emand - valla vähemalt esimese naudingupuhke.
Aga naise silmad olid demonstratiivselt poolkinni ja ülemised huuled naeratasid nii laisalt, et see muidugi ei olnud teema. Mitte lähedalgi.
"Mulle meeldib su innukus. Mitte et see sind päästaks," nurrus daam ning surus pihu Filip Söreni pruunile kuklale, ta nägu oma jalgevahesse vajutades. "Sest kui ma mõtlen, mismoodi sa ikka sama innukas oled, tagumikuauk ümber siseneva pingul ja abitult laiaks venitatud, pidades teise rõõmustamiseks õõtsutamise rütmi, samal ajal kui sa mulle suuga naudingut pakud - kui ma mõtlen, et see kõik juhtub varsti - mul on nii mõnus, et raske on paigal püsida. Sa oled siin, üleni alandlik, kõigega kõigi teenimiseks olemas, valmis..."
Juba enne olid naise õlad lainetanud vaiksete mõnulevate ringutustega, ent nüüd tõi ta ka oma käed rindu hellitama, pikad sõrmed läbi riide näpsimas ja õrritamas ja...
Mingil moel, olid need rohud ta toidus ja joogis või midagi muud, aga see oli nii ehe, nii innustav, tema nauding viis ka Filip Söreni ihast pea õigele lainele tahtmaks...
„Hoia end mulle lahti!”
Mehehääl, mida ta tundis. Liigagi hästi. Ta peaagu värises, käsku täites.
„Laiemalt! Ma tahan näha, kuidas sa tõesti igatsed mind sügavale persse saada!”

Orgasmi lubati talle nii harva, et see ei pakkunud naudingut, oli lihtsalt valus – kuigi vaimne puhkus, mida korraks võimaldatu andis, oli äärmiselt teretulnud.

See oligi Valge antav karistus.
Seksuaalne orjus nii kaua, kui hertsog sobivaks peab. Ei mingit ümberkasvatamist, teistele lihtsamaks inimeseks kujundamist. Ei mingit isiksuse leebemaks muutmist – kellel oleks vaja leebet aristokraati?
Toores karistamine, lihtsalt keha jäeti enam-vähem terveks.
Et karistataval oleks vaimselt ja füüsiliselt hästi ebameeldiv.
Eriti vaimselt.
Oh, väänata hertsog oskas. Ta oli seda ekstra õppinud, selleks geneetiliselt sobiv ning tundis oma oskuste üle vaikset rõõmu. Ohvrit...
...jah, aga tal tegelikult polnud ohvreid, eks ole ju tõsi? Need oli väga jäledad teod, mis Boudicad selle hertsogi käe alla tõid, sest aadlikud lubasid endasugustele palju.
Võib-olla absurdselt liiga palju, kui lihtinimese seiskohalt mõelda. Aga miks nende seisukohalt mõelda üldse kunagi?
Aga kuskil olid ka aristokraatidele piirid. Oma lapse ja samal ajal ka õe esmalt sigitamine, siis ema röövimine ja lapse tapmine on üle nende.
Kõvasti.

Ta oli lahke. Isegi hell. Libesti ja puudutused, mis tõesti erutasid, mitte ei valutanud nahal.
Ootas, kuni oli orgasimjärgselt päris lõtv, enne kui välja tõmbas.
„Täna ei ole sul end enam pesta ja puhastada vaja,” sõnas hertsog oma kindla rahuliku häälega ja Filip Sören noogutas, isegi kummardas, käpuli nagu ta oli.
Hästi õppinud.
„See oli viimane kord. Minuga, kahekesi. Nüüd oled vaba. Saad riided ja mine oma teed!”
Kui Filip Sören poleks umbes sarnaseid avaldusi juba neli korda kuulnud, oleks ta ootamatusest ning uskumatusest sama hapraks tehtud kui kuivanud kõrs – ent ta oli.
Nii et ta ei uskunud.
Kummardas veel korra maale lähemale, tänulikkuse etendamine oli saanud ta teiseks loomuseks.
Ta ei uskunud ka siis, kui teisel pool ust korraga aupaklik teenjanna talle ta enda vanad rõivad ulatas. Soovitas need selga panna, kui Filip Sören lihtsalt seisis, riided käes. Mees ootas kogu aeg, et nüüd, nüüd võetakse loodetu jälle tal käest.
Uksest ukseni kõndis ta poolmehaaniliselt.
Kui ka viimane uks – tegelikult värav, millest pääses parkimiskorrusele – ta järel suleti ja prints sammus, kogu aeg halvimat oodates, oma liugurini, selle uks libises lahti nagu alles eile suletu, ainult väga kerge tolmukord viitamas, et mingi õhuvahetus väliskeskkonnaga selle asja sees toimus, ta ikka ei uskunud.
See on päriselt, et päriselt võibki lahkuda? PÄRISELT? Hertsogi seeme lekkis tast vaikselt välja, kuigi isepuhastuvad rõivad ei muutunud vähemalt niiseks. Ent tuharatevahe oli märg.
Filip Söreni hääl vedas alt, kui ta liuguri minema käsutas, ta käed vappusid, ta silmad tundusid poolpimedad. Aga päriselt nutma hakkas ta alles tunni pärast. Istmel kägaras ja oma jalge ümbert hoides nagu hädas laps.
Sest nüüd ta juba lootis – ja samas kartis, kartis väga, et see on mingi kaval lõks, mingi uus õelus mingi...

Alles teisele planeedile jõudnuna julges ta päriselt omaks võtta, et see oli läbi.
Siis varises kokku ja lagunes koost lahti ühekorraga.

Seda oli ette nähtud. Filip Sören polnud ju ometi üksi ja jälgimata iial.
Nii et see oli ta vend, kes talle järele tuli, ta algse õuduse seest välja kannatas ning taastuma viis.
Filipi ema viibis ta seltsis pärast nii palju, kui lubati.
Boudicad lasevad oma perekonnas kõik vigased ära remontida. Ükskõik, kas vigastused on vaimus või füüsises. Ja mõnikord – võib-olla üldse mitte harva, aga oleneb küllap ka inimesest – on neil valus oma lähedasi kannatamas näha ka endal.
Isegi kui nad ise on seda vigastamist nõudnud ja selle korraldanud.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0847)