Kuigi sakslased olid tulistamise ja Malikovi jälitamise lõpetanud, tormas viimane endiselt üha sügavamale laande. Viimaks, kui ta oli enda arvestuse kohaselt maanteest vähemalt viie kilomeetri kaugusel, julges Malikov sörgilt kõnnile üle minna. Eespool paistis mets hõredamaks muutuvat. “Kas tõesti jälle põllud? Või heinamaad?” mõtles Malikov esiti pettunult, kuid üha edasi minnes mõistis ta, et puude vahel veiklevad hoopis hallikasrohelised järvelained ning seega ei olnud sakslaste patrulle vaja karta - need hoidsid rohkem linnade ligi. Peagi sattus Malikov metsarajale ning see tundus otse järve poole suunduvat.

“Hände hoch!” käratas Malikov, sihtides PPD-ga endast paarikümne sammu kaugusel askeldavat hallis mundris sakslast, kes pikka musta paati vette proovis lükata. Sakslane tõstis käed pea kohale, pööras end näoga hääle suunas ja jäi üllatunult ootama, mida see väikest kasvu kondine venelane ette kavatseb võtta. Malikov silmitses enda vangi ja kuigi ta fritsude auastmetest suurt ei teadnud, oletas, et tegemist on lihtsõduriga. Relva ei paistnud tal olevat.
“Kes sa oled?” küsis Malikov saksa keeles.
“Kapral Klaus Berger,” vastas sakslane, imestades, et kusagil Venemaa kolkas teda tema emakeeles kõnetati.
“Mida sa siin toimetad, Klaus Berger? Ja kus on su relv?” jätkas Malikov ülekuulamist.
“Mul ei ole relva. Viskasin selle ära, kui enda väeosast põgenesin. Ma tahan paadiga tollele saarele rettu pageda,” viipas frits peaga järve suunas ja palus: “Lase mul minna, vene sõdur!”
Malikov langetas PPD palgest ja astus sakslase juurde, ta võttis relva vasakusse kätte ning sirutas naeratades parema käe: “Nooremleitnant Sergei Malikov, sõjaväetõlk. Ma usun, et seal saarel on ruumi meile mõlemale.”

***

Pärastlõunane päike küttis halastamatult. Malikov oli enda riided ära pesnud ja kuivama laotanud ning päevitas nüüd kaldarohul. Hommikul avastas Klaus püünisest ühe kana moodi linnu, mis koos voblatükikestega katelokis keenuna maitses tunduvalt paremini kui keskmine lõuna instituudi sööklas. Esimest korda kuu aja jooksul sõid nad midagi muud lisaks Klausi püütud kaladele ja küünis kopitavatele latikakeltudele. Malikovil oli mõnus olla ja ta keeras end kõhuli, sest nõnda nägi ta Klausi, kes pahkluudeni vees seisis ja enda pükse pesi. Klausi lihaselisi reisi ja tuharaid imetledes märkas Malikov, et päraku ja munandite vahel rippus sakslasel miski kerajas moodustis. Malikovile oli ka paar korda varem silma jäänud, kui Klaus näiteks ujumas käis või ennast pesi, et tollel seal rohkem vigureid ripleb, kui üldiselt kombeks on. Nüüd sai ta aga seda isevärki moodustist segamatult takseerida. Tundus, et tegemist oli tõepoolest mingi liigmunandiga, mis mõõtmetelt oma kahest kaaslasest ehk poole suurem võis olla ja seega justkui nende vanema vennana näis. Jahmatusega märkas Malikov, et aeg-ajalt läbis munandit punakas hõõgus ning selle ümber vilksatasid õrnsinised elektrilised kübemed.

Lõpuks sai Klaus pükstega ühele poole, laotas need põõsale kuivama ning tuli ja istus Malikovi kõrvale.
“Kuule, Klaus, mis värgendus see sul seal kannikate vahel vilgub?” küsis Malikov ja kuigi ta püüdis näida ükskõikne, reetis kerge värin tema hääles ilmselget erutust. Klausi ilme muutus tõsiseks ja sügavad kortsud ninajuurel andsid aimu, et sobiva vastuse leidmine viis ta kimbatusse.
“See on mu kuldkalake,” ütles ta siis naerma pahvatades ja nähes Malikovi mõistmatut nägu, lisas püsti tõustes: “Mina igatahes lähen ja kastan ennast märjaks. Tuled ka?”
“Ei tule vist,” venitas Malikov.
“Sa ehk ei oskagi ujuda?”
“Mina?” hüppas Malikov püsti. “Ma teen saarmale ka silmad ette!”
“Noh, sel juhul kutsun sind välja!” naeratas Klaus. “Näed seda nina seal, kus kask vee kohale on vajunud?”
“Selle kaseni? Hüva! Seal peaks piisavalt sügav olema. Kas tahad edumaad ka?” oli Malikov enda paremuses kindel.
“Ikka!” hüüdis Klaus, lükkas Malikovi ootamatult pikali ja jooksis järve. Malikov kargas jalule ning tormas sakslasele järele. Umbes kümne tõmbega sai ta Klausi kätte ja kaseni jõudes oli Malikovi edumaa enam kui kakskümmend meetrit. Lõpuks jõudis Klaus ka kohale, jäi Malikovi kõrvale ulpima ja tõdes muretult: “Ma olen ennast ikka keskmisest paremaks ujujaks pidanud, kuid täna langetan teie ees alandlikult pea, oo meister!”
“Kas soovid veel milleski võistelda?” küsis Malikov üleolevalt. “Ma olin ülikoolis kolmas mees ujumises ja esimene mees kaugushüppes!”
“Aga mina jällegi... mina olen lihtsalt ilus poiss,” irvitas Klaus ja surus ühe käega Malikovi pea vee alla. Malikov rabeles ennast veepinnale, kuid raske kämbla mõjul leidis ta end uuesti vee alt. Kolmandal katsel õnnestus Malikovil pinnale tõusta, ta sõlmis enda käsivarred ümber Klausi kaela ja vedas nüüd omakorda fritsu vee alla. Kui nad koos uuesti pinnale kerkisid, ei lasknud Malikov kaaslast haardest vabaks, vaid surus oma suu Klausi suule ning taas vajusid mehed vee alla, kus nad uppumise vältimiseks siiski teineteist lahti pidid laskma. Malikov pistis pea esimesena veest välja ja hakkas aeglaselt kalda poole ujuma. Puristades järgnes talle Klaus. Kui Malikovi jalad lõpuks põhja leidsid, astus ta paar sammu ranna suunas ning jäi rinnasügavusse vette seisma, et veidi hinge tõmmata. Klaus ujus talle selja tagant ligi ja parema käega tal juustest haarates ning tema pead kuklasse rebides vajutas oma hambad Malikovile kaela. Paremal tuharal tundis Malikov kõvastunud riista tukslevat survet.

***

“Sa võid mind uskuda ja võid mind ka mitte uskuda, Serjoža,” ütles Klaus, “ma ei pane sulle kumbagi pahaks.”
“Ma usun sind. Ma pean sind uskuma,” vastas Malikov, kelle pea puhkas Klausi reiel. Iha oli nende kehadest karjatuste saatel põgenenud ning võimust hakkas võtma postkoitaalne roidumus. “Aga kuidas Gestapo teada sai, et sinu munandit hõõrudes täituvad inimeste soovid?” uuris Malikov ja haigutas.
“Ma rääkisin sulle, et kulutasin enda ainukese soovi siis, kui ihkasin, et üks mees mind armastama hakkaks. See mees, minu ladina keele õpetaja, muutus mulle lõpuks vastikuks. Nii vastikuks, et ma kaalusin isegi tema tapmist, kuid otsustasin siiski põgeneda. Ja armee tundus sel hetkel kõige kindlam pelgupaik olevat,” ütles Klaus lage silmitsedes. “Kuna mu õpetaja teadis minu saladust, siis kättemaksuks läks ta Gestaposse ja nendel oli mind juba lihtne üles leida.”
“Sa ütlesid enne, et Gestapo sundis inimesi su munandit silitama ja soove soovima. Miks nad ei soovinud siis kohe Stalini surma? Või seda, et venelased sõja kaotaks?” uuris Malikov.
“Mingil põhjusel täituvad ainult head soovid. Nii et inimestel kästi soovida lennukaid ideid Reichi teadlastele ja inseneridele või geniaalseid strateegilisi võtteid kindralitele,” vastas Klaus.
“Ja siiski, ma saan aru, et soov täitub vaid siis, kui soovijaks on inimene, kes sind armastab? Kus Gestapo sellised inimesed leidis?”
“Esiteks pidi tõestama enda jutu paikapidavust muidugi minu õpetaja. Ma ei tea, mida ta täpselt soovima pidi, kuid see oli kuidagi seotud Dunkirkiga ning veenis Gestapot edasi tegutsema. Seejärel…” Klaus jäi siinkohal vait ning mõnda aega kuulis Malikov vaid tema hingamist.
“Seejärel?”
“Võeti ette minu perekond. Minu vanemad, vend ja minu õed. Kedagi ei säästetud. Siis hakkas Gestapo vedama mind teatritesse, kontsertidele, kinno - kõikjale, kus leidus piisavalt noori tüdrukuid võrgutamiseks. Mõned neist hakkasid mind armastama, mõned mitte. Maha lasti nad lõpuks kõik.”
“Tõepoolest imelugu, et me sinuga siin maanurgas kokku saime,” lausus Malikov, kui oli veidi mõelnud.
“Selle eest võid tänada minister Goebbelsit, sest just tema leidis lõpuks, et ei ole mõtet aega ja raha lõpututele soovidele kulutada, vaid tuleb venelastele üks korralik demonstratsioon korraldada, mis neid kapituleeruma kannustaks. Delegatsioonid pidid kohtuma Pihkvas, isegi üks minusse armunud tüdruk oli kaasas, kuid veidi enne linna sattusid meie autod varitsusse. Võimalik, et see varitsus oli tegelikult NKVD korraldatud, kuid minul õnnestus seetõttu ööpimedusse kaduda.”

***

Viimane püünis oli samuti tühi ja Malikov istus mahalangenud männitüvele metsmaasikalehtedest keeratud plotskit suitsetama. Loodetavasti on Klausil enda püünistega teisel pool saart rohkem õnne. Malikovile meenus, kuidas ta enne sõda vanematega Aragvi restoranis einestamas käis, kuidas ta seal Vasja Staliniga tutvus ning kuidas see kõik lõpuks orgiatega Beria villas päädis. Oleks vana Joss sellest aimu saanud, otsiksid nad praegu nagu pöialpoisid Kolõmal kalliskive. Mis oleks, kui läheks ja võtaks Klausil munad pihku ning sooviks ennast koos temaga Aragvisse? Sööks ja jooks end ogaraks ning pärast seda tulgu või veeuputus!

Malikov ohkas. Klaus enda neetud munaga ei teinud elu sugugi lihtsamaks. Aeg hakkas otsa saama. Üle-eelmisel ööl, kui Malikov väljas kusel käis, kuulis ta järvelt hääli. Kuna ilm oli tol korral pilves, ei õnnestunud tal hääle omanikke silmata. Kes need olid? NKVD? Gestapo? Mõlemad? Võis arvata, et põgenike asukoht on julgeoleku meestele nüüdseks teada ja neid jälgitakse. Malikov otsustas järve äärde hiilida ja luurata, kas vastaskaldal on mingit liikumist märgata.
Loomulikult ei olnud teispool järve kedagi näha, kuid Malikov oli kindel, et nad on seal ja ootavad. Kuid mida ja kui kaua? “Võiks ju soovida, et oskaksime lennata, ja lendaks öösel minema,” sähvas Malikovil läbi pea, kuid samas tekkis küsimus, et kuhu siis ikkagi lennata? “Ja esimesel, ütleme, teisel korral lendad minema, kuid kolmandal korral lasevad ikka alla,” arutles Malikov edasi. Võiks ju endid ka nähtamatuteks soovida ja pidada peenikest naeru, kui NKVD saart pahupidi pöörab, kuid kuidas pärast jälle nähtavaks tagasi saada?

Üks võimalus oleks saarelt lahkumisega talve tulekuni viivitada, sest üle jää on kindlasti lihtsam minema pääseda kui paadiga, kuid seegi ei pruukinud sajaprotsendiliselt õnnestuda. Pealegi oleks jälitajail lumes lihtsam jälgi ajada ja kes garanteerib, et NKVD viitsib talveni oodata ning juba täna õhtul saarele ei tule? “Mõtle, Serjoga!” sosistas Malikov roo sees kükitades, “Mõtle!”

***

Septembri esimene nädal hakkas lõppema. Järv tõmbus mustjashalliks ning hommikuti leidis tee rannale üha rohkem ja rohkem lehelootsikuid. Kala enam ei võtnud ja ööd küünis kiskusid viluks. Malikov ja Klaus lebasid näod vastamisi heintel kahe telkmantli all.
“Me ei saa enam saarele jääda,” alustas Klaus.
“Ma tean,” sosistas Malikov.
“Ma olen sellele mõelnud, Serjoža, ja jõudnud järeldusele, et ellu jäämiseks tuleb meil lahku minna.”
“Ma ei taha ilma sinuta minna,” ütles Malikov, nühkis oma nina õrnalt vastu Klausi põske ja jätkas: “Pealegi ei ole ju meie armastuse eesmärk ellu jääda, vaid kokku jääda. Koos olla.”
“Aga meie koosolemine võib nõnda väga lühikeseks kujuneda,” naeratas Klaus nukralt.
“Ei kujune, kui meil õnnestub Moskvasse pääseda. Mu isa on kindral, Stalini parimaid sõpru. Kui Stalin näeb, et sa suudad sõja käiku muuta, oleme väljaspool igasugust ohtu,” seletas Malikov innukalt.
“Ah siis sellepärast sa ei olegi veel enda soovi ära kasutanud, sest kavatsed selle abil Stalinile minu võimeid tõestada?” naeris Klaus.
“Ei. Ma tahtsin, et minu soov tooks õnne meile mõlemile,” vastas Malikov pisut solvunult, “ja mis see olla võiks, mõtlesin ma välja alles mõne päeva eest. Isegi Stalinile peaks sellest jätkuma, kuigi tõenäoliselt teab ta sinust juba niigi kõike.”
“Kas sa tahad öelda, et…?”
“Jah, Klaus, ma olen nüüd valmis soovima!”

***

Klaus pööras end näoga seina poole, toetas käed seinale ning ajas jalad kergelt harki. Malikov põlvitas tema selja taha, sest nõnda oli ligipääs kolmandale munandile kõige hõlpsam. Ümber munandikoti ja selle sees praksusid valged välgud ning hüplesid kuldsed sädemed. Ta libistas sõrmedega õrnalt üle Klausi võlukera ja sellest tõmbus nahk munandi ümber esialgu kortsu, kuid silitamise jätkudes hakkas aegamööda taas pehmuma ning muna selle sees lõi helesiniselt kumama. Malikov sulges silmad ja keskendus nüüd enda soovile, nägemata, kuidas munandist kiirguv valgus täitis aegamööda kogu küüni.

Ühtäkki rebisid lahtipaiskunud ukse piirjooned eredasse valgusesse musta avause ning käratusele: “Oh sa vana lits!” järgnes lask. Soe veri pritsis Malikovi juustele ja paremale näopoolele. Kapten Gromovi selja tagant imbus küüni veel kolm või neli enkavedeelast ning Gromov võis enda TT kabuuri pista ja kuritööpaika uurida. Vasaku seina ääres lamas kägaras arvatavasti fritsu laip ning surnukeha kõrval oli tumehall laudsein mustja verega koos. Tema kõrval põlvitas palja ülakeha ja verise näoga tõenäoliselt Malikov. “Noh, nooremleitnant, kas kaptenile olukorrast ette ei kannagi?” katsus Gromov enda oletuse paikapidavust.
Malikov ajas end värisedes seisma ja vahtinud viivu kaptenile segasel ilmel otsa, tormas talle kisades kallale. Gromovi laiale rinnale, mida kaitses paks sinel, ei teinud Malikovi luidrad rusikad vähimatki häda ning isegi lõuga tabanud löök jättis ta külmaks, kuid reamees Utjussovile oli see viimaseks piisaks ning jalalöök roietesse niitis Malikovi hetkega jalust.
“Aleksei Lavrentjevitš, ärge laske sel saastal ennast puutuda!” manitses Utjussov kaptenit ja sülitas nuuksuvale Malikovile, kes muldpõrandal ennast põlvili hakkas ajama.
“Värdjas,” ägas Malikov jõuetult.
“Kuidas, kuidas?” uuris Gromov teeseldud uudishimuga.
“Värdjas,” kordas Malikov, “sa ei tea, millise inimese sa hävitasid. Sa ei tea, kelle poeg ma olen ja mida mu isa sinuga teha võib! Kui seltsimees Stalin sellest kõigest…”
“Sina, lita,” kõmistas Gromov järsult, “ära seltsimees Stalini püha nime enda räpase hoorasuuga teota!” Ümberringi sagivad sõdurid jäid vaikides paigale ning ootasid järgnevat tormi, kuid kapten jätkas rahulikult: “Oh Serjoža, papakene on sul juba ammu puuri pistetud. Ole sa krahv või kindral - Lubjankalt ja Butovost see sind ei päästa. Aga sina võiksid isakesele Stalinile hoopis tänulik olla, et hingekene sisse jäeti.”
“Jah,” mõtles Malikov, “kuniks hing sees, ei ole veel kõik kadunud!”


Autor Luule Lille

“Selivanov!” hüüdis Gromov radisti.
“Mina, seltsimees Kapten!” kostis kusagilt väljast rahulik ja selge tenor.
“Võta Mihhailovskojega ühendust ja teata, et d’Anthes on surnud. Puškin sõidab ballile.”
“Just nii, seltsimees Kapten!”
“Koltsov, pane tal käed raudu!” pöördus Gromov sõduri poole, kes oli just Klausi laiba telkmantlisse mässimisega ühele poole saanud, “ja otsi talle miskit peale visata. Sügisene aeg, inimesel on külm.”
Jäi veel fritsu laip Gestapole toimetada ning seejärel koos meeste ja Malikoviga tagasi üle rindejoone põrutada.

***

“Siiapoole! Siiapoole!” kiirustas doktor Bronnik kapten Gromovit kahepoolse klaasukse suunas, mille tagant kostis sanitaride vandumist ja Malikovi kriiskamist. Uksest väljus nooruke õde ja kiirustas neist mööda, leides siiski aega Gromovile kergelt noogutada. “Daša!” hõikas arst, “palun öelge doktor Rosenblumile, et ta valmistaks kiiresti kahe päeva jagu sulfosiini ja… ja las paneb ka insuliini valmis!”

Teisel pool klaasust ootas neid pikk koridor, mille parempoolses seinas haigutavatest trellitatud akendest valgustas hommikune kevadpäike vastasseinas asuvaid palatiuksi. Ühest sellisest uksest üritasid kaks sanitari ja sõdur sisse pressida märatsevat Malikovi. “Litsid!” röökis Malikov. “Värdjad! Litsid! Mõrtsukad!”
Gromov oli marus. Vähe sellest, et Butõrka vangla punase ristiga GAZ-55, mille ülesandeks oli patsient Bronniku kliinikusse transportida, neile juba poolel teel vastu sõitis, olid moskvalased Malikovil enne lahkumist ka käerauad maha võtnud ja nõnda ta sanitaride hoolde jätnud. Kui Gromov oma meestega kohale jõudis, ajas kogu hullumaja personal Malikovi mööda vana mõisaparki taga. Lõpuks õnnestus sõduril, keda hüüti Paravossiks, põgenikul jalad alt lüüa.
“Sellele raisale tuleb hea pauk elektrit silmamuna kaudu ajju lasta, mitte teda insuliiniga hellitada,” urises Gromov. Malikov oli vahepeal jalad laiali ajanud, surus neid vastu uksepiitasid, lootes niiviisi vastuhakku pikendada, kuid Paravoss haaras oma võimsa kämblaga tal hargivahest ning valust kõverdunud patsient lohistati elajaliku ulgumise saatel kolme mehe poolt palatisse.
“Igasugune psühhokirurgiline lähenemine ja transkraniaalne mõjutamine on absoluutselt keelatud. Moskva käsk,” laiutas doktor Bronnik käsi ning järgnes rüselevale seltskonnale.

“Mõrtsukad! Lapseröövlid! Värdjad!” üürgas Malikovi hambutu suu verist sülge lae suunas pritsides, kui sanitarid ja Paravoss teda voodi külge aheldada püüdsid. Kaks meest vajusid kogu oma keharaskust mängu pannes märatseja kätele ning üks sanitaridest asus nahkrihmaga ta paremat kätt voodivõre külge kinnitama.
“Hoidke, et te tal kätt ära ei murra,” manitses Bronnik mehi.
“Lits! Läbinussitud pask! Sa ei tea midagi, hoorapoeg!” suunas Malikov nüüd enda tähelepanu voodijalutsis seisvale arstile ja asus tolle suunas jalgadega rapsima. “Seltsimees kapten, hoidke tal kuradil jalgu kinni!” hüüdis Paravoss ning Gromov, kes seni oli ukse juures seisnud, astus ruttu voodi juurde ja heitis end risti üle Malikovi reite. Viimane tõmbas enda põlved aga ootamatu jõuga kõveraks, heites niiviisi kapteni voodi kõrvale põrandale. “Hoidke rohkem pöidade poolt, siis on tal vähem jõudu,” õpetas sanitar, kes oli nüüd patsiendi vasaku käe kallale asunud. Sanitari nõuandest oli kasu ning lõpuks õnnestus Malikovi käed-jalad voodi külge siduda.

“Oh, Daša, mu kullatükk, täpselt õigel ajal,” rõõmustas Bronnik, kui õde kroomitud kandikuga palatisse sisenes.
“Lits!” sülgas Malikov õe poole.
Doktor võttis kandikult süstla, eemaldas tumepruunilt flakoonilt klaaskorgi ning imes õlija vedeliku süstlasse. Seejärel, keeranud nõela süstla otsa, ütles ta sanitarile: “Mitja, võtke tal õlg välja!” Sanitar avas Malikovi helesinise haiglapidžaama viimased allesjäänud nööbid ning rebis patsiendi paremalt õlalt varruka maha. Avanenud jakihõlmade vahelt paljastus ka koletu arm, mis ulatus nabast kuni peeniseni. Doktor Bronnik silitas peoga üle armi ning tema ilme reetis äärmist rahulolu: “Ilmselt on patsiendi rasedusluulu põhjuseks just kõhupiirkonda haavatasaamine. Näete, kuidas võib suur kehaline trauma inimese vaimu muserdada?” Kõik kummardusid voodile lähemale ja tunnistasid ebaprofessionaalselt kokkuõmmeldud kõhuhaava.
“Mis te vahite, hatapersed?” ägises Malikov ja püüdis endast külili keerata, “küsige parem sellelt saadanalõustalt Gromovilt, kuidas lapse isa nagu koer maha lasti ja mu kõht Butõrka keldris puruks rebiti, et laps kätte saada!”
Gromov vaatas tülpinud ilmel kõrvale ja arst torkas nõela Malikovi kollakasse õlga.

“Andke mulle... tooge siia... Miša, pojake... tooge!” lalises higine Malikov, sulfosiin oli mõjuma hakanud.
“Toome, Serjoža, toome,” silitas doktor Bronnik tema kuumavat pead ning pöördus siis õe poole: ”Daša, öelge palun doktor Rosenblumile, et insuliinikoomasse ei hakka me patsienti viima. Saame ehk teiste meetoditega hakkama.”
“Varvara!” elavnes korraks Malikov, “Varvara Andrejevna! Seal... tema... juures... kodus... lastekodus... Varvara Andrejevna kodus... tooge... Miša... küll leiate... kolm muna on mu pojakesel... palun tooge mulle Mišake!”
Bronnik pööras end uudishimulikult Gromovi poole: “Varvara Andrejevna?”
“Mittekeegi. Väljamõeldis. Luul, kui soovite,” ühmas Gromov ja tegi käega tõrjuva liigutuse. Malikov oli magama jäänud.


***

“Kui kaua see ravim mõjub?” küsis Gromov ja astus uksest ereda maipäikese kätte.
Doktor Bronnik järgnes talle ja võttis valge kitli ohvitseri õlgadelt: “Oleneb. Kogus ei olnud suur, kõigest üks milligramm, kuid arvestades patsiendi kurtumust, pakuksin, et viis-kuus tundi.” Haigla ees seisvast Rongast väljus seersandipagunitega sohver, avas juhipoolse tagumise ukse ja jäi auto kõrvale ootama. Paravoss istus juba autos.
“Ning siis süstite uuesti ja uuesti? Doktor, meil on vaja, et ta lõpuks mõistusele tuleks. Ja mida varem, seda parem,” manitses Gromov ning surus hüvastijätuks arsti kätt.
“Ärge muretsege, seltsimees kapten, me lõpetame patsiendi farmakoloogilise mõjutamise esimesel võimalusel ning võib-olla juba homme proovime ta märja purjeriide sisse mähkida. Igal juhul hoiame me teid kõigega kursis,” kinnitas doktor Bronnik. Gromov noogutas ja istus autosse.
“Kuhu nüüd, seltsimees kapten?” uuris Paravoss eesistmelt, kui autojuht oli masina käivitanud.
“Varvara Andrejevna juurde,” vastas Gromov väsinult, “kolmemunalist vaatama.”
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0136)