Gi loivas remonditsehhi kontoriruumi ja vaatas lauale kuhjatud kladesid, mis ei olnud eilsest õhtust saati oma asendit muutnud. Ta vajutas kohvimasina nuppu ja laotas oma hallineva karvaga kärbikeha tugitooli, lõi siis esimese klade lahti. Jah. No kurat, jälle üks Xi, seekord pardanumbriga 1276. Jälle püstmootori tasakaalukontrolli kaotus, tuli hooga lennurajale kõhu peale maha... Kurat, hakka jälle pihta raisk, alumised relvašahtid on kindlapeale segamini, püstmootori luugid samamoodi, ehk on vähemalt mootorigondlid terved. Needilahutajat pole kah veel korda tehtud, kurat, hakkab üks nuss jälle pihta...

Miski oli hommikust saati imelik tundunud. Gi mõtles selle välja alles siis, kui ta lähenevaid samme kuulis. Need sammud olid esimesed, mida ta kuulis, remondiangaarist läbi tulles ei olnud ta veel ainsatki teist kärpi kuulnud ega näinud. Mis asja? Gi loksutas kohvi ja heitis pilgu kapiuksele kohvimasina all, mis varjas klaasi ja pudelit ühe teist sorti selge ja sillerdava joogipoolisega.

Kontori ukse vahele ilmus pruun, nooremapoolne ja lõõtsutav hiidkärbi nägu. „Kas tead, Gadilat rünnati! Kõik on väljas. Ma pidin sind ootama ja korraldama. Mai ja Chen juba läksid...“ ohkis Liu.

„Ja mis mina siis teen? Eks hakkan ootama, kuni romusid remonti hakkab sadama. Nii palju, kui neid tagasi tuleb... Mis asja? Kes üldse ründas?“ küsis Gi oma kondist keha kapi ja pudeli manu sirutades.

„Inimesed lõunast. Küllap mõtlesid „Gooni“ tabada.“

„Kurat, seda nad ei tea, et „Goon“ ei paikne juba mitu aastat Gadilas, aga seda teavad hästi, millal „Orkaani“ peakahurid hoolduses on. Millal see juhtus?“

„Öösel. Olukord on praeguseks lokaliseeritud, paluti evakuatsiooni tarbeks täiendavaid laevu. On sul mõni?“

„No see NA011 on muidu siin korras,“ lausus Gi pudelit ja klaasi laiutades. „Kes lendab?“

„Sina?“

„Oh raisk. Sina, nagu ma aru saan, oled siis hetkel komando peal, kui Maid kohal ei ole, jah? Eks ma siis lähen ja vaatan,“ ütles Gi, pani pudeli ja klaasi lauale ning suundus uksele. „Kes operatsiooni juhib? Mai, ma oletan?“

Noor pruun kärp noogutas. Gi vangutas pahuralt pead, haaras riiulinurgalt lennurihmad ja taarus välja platsile. Inimesed lõunast? Niimoodi lambist, suvalisel hetkel, ilma mingi hoiatuseta? Äkki nad just ei teadnud, et „Orkaani“ peakahurid on rivist väljas ja lootus, et me orbiidilt linnu tulistades suurema konflikti provotseerime, läks neil luhta? Küllap ikka mingid ekstremistid on, Kotli keskvõimule nad ilmselt ei allu, mõtiskles Gi rihmu selga tõmmates ja kosmoselaeva trepist üles tõustes. Muidu oleks täiemõõduline sõda juba kaela peal.

Kaubalaeva luuk langes kuulekalt kinni, reaktsioon reaktoris süttis. Energiavarustus oli stabiilne, aku laadimine korras. Mootorite ahelate tulbad tõusid rohelise peale, Gi käivitas püstmootorid ning NA011 tõusis laisalt taevasse ja hõljus ida poole minema.

Kurat, kus radar on? A no jah, plokk sai maha võetud. Hea veel, et transponder paigas on, muidu lastakse veel vaenlase pähe alla kah. Eks peab siis silma järgi lendama, vähemalt on ilm ilus. Veel, mõtles Gi ida pool kõrguvat pilverinnet vaadates. Kagu pool paistsid mõned suitsusambad, osad neist tõusid kaugemalt, teiselt poolt Voki oja ehk inimriigi territooriumilt. Gi lülitas raadio lahingside peale ja rääkis: „Siin NA011 Meeria kosmosebaasist, saadeti evakuatsiooni peale. Kas keegi teab midagi?“

Ekraanil süttis Mai kutsung ja priske emakärp vastas: „Vaenlane on maha surutud, Meeria üksused taanduvad. Mets ja osa tühermaad rohtla ja Gadila vahel veel vaenlase käes, nendega tegelevad kohalikud õhujõud ja laanekattide kontingent, kes varsti kohale jõuab. Piirkond peaks olema ohutu.“

Ahah. Tegevusest teisel pool piiri mitte sõnagi – järelikult ongi mingine separatistide jõuk, sealpool piiri tegelevad nendega Kotli riigi omad jõud, siinpool siis meie. Rahu on tegelikult veel Ge peal. „Ja mida ma siis siin ohutus piirkonnas pihta hakkan? Pööran ringi ja lähen baasi tagasi?“ küsis Gi vastassuunas lähenevaid hävitajaid vaadates.

„Tegelikult peaks lääne poolt ohustatud elementi ära tooma... Noh, kes ei saa praegu koju tagasi ja kes ööseks lagedale jäädes võivad ohtu sattuda. Kiskjad ja nii edasi,“ kostis Mai hääl.

Raadio tabloole tekkisid kahe Fuuria-tüüpi hävitaja kutsungid ja kostsid tuttavate majede hääled: „Gema on õhus ja ohutus olukorras.“ „Li kah.“

Selge, mis ohustatud elemendist jutt käib. Ülekaalulised majed, kes võivad leopardi küüsi jääda, kui ööseks välja jäävad. Gema kindlasti. Li ehk niiväga mitte. Kuigi see sinakashall väljahaldjas oli üsna matsakas, oli ta väga väle ja tugev ja elanud aastaid metsikult rohtlas. Aga tal oli sinakasmust õde, kelle tervis oli üsna kehv ja kes oli niisama lai kui pikk. Kõhuli lamama heites laiemgi kui pikk.

„Gine?“ küsis Gi.

„Põgenes rohtlasse, kui pommid kukkusid ja meie õhku tõusime,“ kostis Li katkev hääl. „Ma ei tea, kas ta pääses.“

„Aga vaatame siis järgi! Pidage meeles, mul ei ole radarit. Nii et formeeruge mulle ette ja juhatage kohale,“ ütles Gi ja pani mikrofoni ära. Ta lendas mõned minutid ja saatis pilguga mööduvaid hävitajaid. Meeria jõe hõbelint möödus kaubalaeva alt ning Gadila kosmodroom tuli lähemale. Mingi tume ese pikeeris võsa kohal, peatselt välkusid sinised plasmalaengud ja midagi võsa vahel plahvatas. Midagi tossas ka kosmodroomil, kuid kõik nähtavad rajatised paistsid eemalt vaadates terved olevat. Kaks Fuuriat möödusid õige lähedalt ja kaldusid läände rohtla poole.

„Li ja Gema, nagu ma aru saan?“ küsis Gi raadiosse ja järgnes hävitajatele.

„Õigust räägid,“ kostis Gema malbe hääl. Gi kujutas ette, kuidas paks kuldpruun maje hävitaja puldis pikki ripsmeid ja kuldseid silmi pilgutas. Kõhn kärp muigas ja raputas pead. Mets lõppes ja algas võsa, hävitajad aeglustasid käiku ja peatselt märkas Gi tumedate punktide kogumit keset rohelust. Punktid venisid lähemale jõudes loomadeks. Need olid värvilised ja nõtked olendid, kulgesid neljal jalal nagu antiloobid, nende kaelu ehtisid kollased lakad ja taga voogasid sama värvi sabad. Viimane neist oli must ja kaugeltki mitte nõtke, pigem kummipalli sarnane. NA011 luugid avanesid ja telikud laskusid alla, pikk rohi lainetas püstmootorite all laiali. Üks Fuuria jäi lendu, teine maandus majekarja juurde ja avas klaasi. Nähtavale tulid Maje Li kollane lakk ja sinakashall kael.

„Nojah, läheb nagu õlitatult, mina üksi poleks küll teid siit üles leidnud. Mis toimub?“ küsis kõhn hiidkärp lähemale astudes.

„Tõmbume tagasi. Meil ei ole relvi,“ vastas tugev ja suur, peaaegu valge isane maje. Õigemini mak, mis tähendas nende keeles meest. „Oleksime ammu sääred teinud, aga näe, Ginet ei saa üksi jätta.“

Gi ei tundnud Ginet ära, rõõmsameelsest ja erksast läikivmustast rasvarullist ei olnud midagi alles. Kui siis vaid... Lihtsalt üks must rasvarull. Haiglaselt ülekaaluline maje oli karja sabas kulgenud ilmselt sellest tunnist saati, mil rünnak toimus, ta võis olla rännanud kümneid kilomeetreid, mis tema füüsist arvestades võis väga kurnav olla. Selg ja küljed olid higist märjad ja tolmused, lakk sassis ja silmad maas. Ei mingit tavapärast naeratust ega põselohkusid. Ta võis igal hetkel maha vajuda ning mitte enam tõusta suuta.

„Viime Meeriasse ja turgutame üles. Kas kellelgi on veel midagi viga? Ei ole?“ Majed vaatasid teineteist ja vangutasid päid. Kuigi nende silmist paistis veidi rahutust ja nende tuju ei olnud just kõige parem, olid nad terved ja vormis ja võisid väga kiiresti silmapiiri taha põgeneda. „No mis siis ikka!“ laiutas Gi käppi. „Punnita aga trepist üles ja viska lüüsikambrisse pikali, küll me sinuga Meerias edasi tegeleme.“

Trepist ronimine oli Ginele suur pingutus, ta võdises ja värises astmeid võttes. Teised majed olid juba ritta võtnud ja eemaldusid kiiresti lageda poole, Li jälgis oma hävitajast vesiste silmadega, kuni õde end NA011 luugist sisse vedas. Kui Gi oli kabiini naasnud, oli Li Fuuria juba läinud, kärp käivitas püstmootorid ja võttis mikrofoni. „NA011 õhus, pardal üks tsiviil. Kas on veel midagi?“

Vastus lasi ennast veidi oodata. „Ei. Ei ole teada. Rohkem vaenlase liikumist tuvastatud ei ole. Õhtuks jõuavad laanekatid piirkonda kontrollima.“

„Oh jah,“ nohises Gi latvade kohal lennates. Veerand tundi ja ta on Meerias tagasi. Ja siis hakkab jälle see sitast saia peksmine pihta. Ehk on vähemalt suurem ärevus üle läinud ja baas töötab nagu rahu ajal.

Laeva läbis äkki raputus ja ta hakkas loksudes kursilt kõrvale vajuma. „No türa raisk, mis see veel oli?!“ röögatas Gi juhiseid pöörates ja arvutiekraane toksides. „Hei, Mai, Meeria, siin Gi ja NA011! Mingine jama on meil, paistab, et midagi lasti meile vasakusse gondlisse! Raibe ei tasakaalusta ära ka, lähebki käest ära!“

„Täpsusta. Mida tehnik ütleb?“

„Mis kuradi tehnik?!“ käratas Gi kriiskaval häälel. „Üksi lendan, sinu jumbu peksis hommikul mu Meeriast üksi minema... Raibe ajab ennast külili, vasakut püstmootorit ju pole enam... Kuidas parem tasa lülitada, putsi raisk, agregaat raisk... Nad on kuskil siin metsas ja neil on kaasaskantavaid asjandusi, millega saab kosmoselaevu alla lasta!“

Gi viskas mikrofoni käpast ning sai viimaks püstmootorid välja lülitatud, et nõrgemate tüürmootorite väel laev otseks pöörata. Aga enamat ta ei saavutanud, see laevatüüp ei oldud loodud õhus püsima vaid ühe poole käigumootorite veol ning kiskus vägisi vasakule poole, võimsust vähendades hakkas vähenema ka kõrgus. Kärbi sõõrmetesse jõudis nüüd suitsuhais, mis ei jätnud enam palju valikuid.

„Hei, sina seal lüüsikambris! Hoia end nüüd paigal ja ära palju ringi põnna!“ hüüdis Gi koridori poole, kui esimeste puude oksad üle kabiini klaasi tuiskasid. Hädamaandumine õnnestus siiski üsna pehmelt, Gi oli põlislaane kohalt Meeria jõe siledama luha kohale jõudnud, kus puud olid peenemad ega ohustanud laeva keret ning pidurdasid kosmoselaeva talutava kiirusega. Viimaks NA peatus liivasel pinnasel, keset kiduraid puid ja põõsaid. Gi võttis mikrofoni, kuid märkas, et pult oli täiesti pime. Ja õhu läbipaistvus kabiinis vähenes jõudsalt.

„Põlebki raibe. Aeg on siit sabad teha!“ kuulutas Gi lüüsikambrisse tormates ja luugi avariikange tirides. Vähemalt ukse mehaanika oli korras, luuk lendas eemale, kuivanud rohule. „Noh, võta jalad alla ja hüppa. Mitte jalgele, lollakas, sa murrad need ära ja mina siit sind minema veeretada ei jõua!“

Paks maje vedas end värisedes püsti ja pudenes käkaskaela rohule, maandudes pigem õlg ees külje peale ega saanud kukkudes viga. „Noh, jalad alla ja minema, muidu jääd siia grillima. Seal on omajagu vesinikku kah peal ja vaat’ kui see litaka paneb,“ utsitas Gi. Gine oli vist veidi puhata saanud, ta paistis värskem kui siis, mil Gi ta peale oli võtnud. Või ta mõistis olukorra ohtlikkust ja pingutas. Igatahes olid nad mõlemad tervelt pääsenud ja kulgesid mööda liivast nõlvakut alla jõe poole. Kõhn hallinev hiidkärp ees ja väga paks ja räpane maje järel.

„Mis nüüd saab?” küsis Gine, kui oli jõe äärde pehmele mättale maha heitnud.

„Mis ikka saab. Ootame, kuni üles korjatakse,” laiutas Gi käppi ja heitis selili maje pehme ja loksuva külje vastu. „See suits on ju kaugele näha, nad teavad, mis juhtus. Kurat, kes tulistas? Raisk, relva kah pole kaasas,” urises hiidkärp lennurihmade taskuid uurides. „Mitte sittagi ei ole kaasas. Ohutu piirkond või asi.” NA011 poolt kostis maadväristav plahvatus, täiendav pilv musta suitsu tõusis seenena taeva poole.

„Äkki on nad siinsamas metsas. Laanekattidel on ju riitus, neid siin ei ole, inimesed võivad siin luusida kuis tahavad,” lausus Gine väriseval häälel. „Me peaksine liikuma.”

„Kuhu? Siin on ligi kilomeeter vett, mis voolab, seal on kakskümmend kilomeetrit laant ja ei ühtegi asundust! Ainult leopardid ja nüüd ka tsivilisatsiooniinimesed...” vastas Gi temale omasel ärajoonud kriiskaval häälel. „Ootan’d nüüd, laanekatid on riitusel? Siis paistab see tsivilisatsiooniinimeste üritus hoopis teises valguses. Ehhee, kui nüüd laanekatid keset oma riitusi maa-ala puhastama kamandati, siis on selge, et nad ei kingi seda tsivilisatsioonlastele. Nüüd nad kindlasti vange ei võta. On’s need inimesed tõesti nii lollid?”

„Ahned on. Muidugi nad tulid meile järele. Sa ju tead, mis meie liha nende mustal turul maksab... Õnneks läks see neil suures osas lörri, muist jõudsid lennukitesse, muist jooksid rohtlasse ära. Aga mina ei mahu ei lennukisse ega jõua ära joosta,” kaebas Gine maha vaadates.

„Nohjaa. Nad on varemgi püüdnud siit majesid õnneks võtta,” nentis Gi ja torkis sõrmega Gine õlga. Kuigi hiidkärbi terava küünisega sõrm läks väga sügavale, ei kohanud see veel mingit lihast. Mis ei tähendanud, et seda seal ei olnud. Otse vastupidi, Gi mehaanikukogemus ütles, et kogu see hiiglaslik keha ei saa koosneda vaid pekist, asjaolu, et vaene maje suutis enese jalule vedada, kõndida ja mõne jooksusammugi teha, vihjas väga võimsale lihastikule selle polstri all. „Priske saak oleksid.”

„Me peame üle silla Templikülla jõudma,” halises Gine, vaadates mööda jõge ülesvoolu, kus sinakas udus aimus suur raudteesild.

„Nalja teed või? Sinna on ligi kümme kilomeetrit maad!” kräunatas hiidkärp. „Ei-ei, vahepeal on soised lammid, me pidime Tahiga seal sisse vajuma, kui kalal käisime, sina ei püherda sealt mingil juhul läbi. Mmm, siin on kuldhelgid sees, mõned on nii suured, et võivad kärbi tükkis õngega sisse tirida. Kas sa tead, kui hästi Aelin neid sisse oskab teha?”

„Ma Kariine omi suvepühal maitsesin...”

„Ei-ei, Kariine nii hästi ei oska, tema on mooside peale spets... Kurat, ma pole midagi söönud kah. Joonud isegi mitte, kui tilka kohvi mitte arvestada.”

„Näha on jah,” vastas maje mitte enam nii väga haliseval toonil, lugedes pilguga Gi ribisid, mida ei varjanud miski peale halliseguse kasuka ja naha.

„Ära hakka jälle pihta,” kähises Gi taevasse vaadates. Loll, Gi, võinuks ikka naljaga kaasa minna, väike tujutõstmine kulunuks kindlasti ära praegu. „Kus kurat nad siis on?! Nägid ju, et panime mättasse, kuulsid kah!” kriiskas kärp suitsusammast vaadates.

„Ei tea,” sosistas Gine. Ta matsakas keha hakkas Gi selja vastas võdisema ja hingamine muutus rahutumaks ja pindmisemaks. „Mis nüüd, paha hakkas või?” muretses Gi püsti tõustes.

„Ei. Ma haistan leopardi,” sosistas Gine end värisedes jalule vedades ja äreval ilmel ümbrust vaadates. Ta pilk lukustus põõsastikule kalda varjus ja ta seadis enda asendit.

„Kus? Ma ei tea... Äkki peaks vait olema,” sosistas Gi samasse suunda vaadates. Ta oli kogu oma elu angaarides ja tähelaevades veetnud, oma tegelikul kodumaal Gel elas ta alles neljandat aastat. Tal puudus metsaelust vähimgi ettekujutus, erinevalt Ginest, kelle metsloomameeltele naljalt midagi märkamata ei jäänud.

„Pole enam mõtet vait olla... Loomulikult tuleb ta altpoolt tuult,” lausus Gine pead madalamale lastes. Hetk hiljem viskuski põõsastest välja kärbist veidi suurem, hallikirju kogu. Loomulikult valis kiskja abituma ja priskema saagi, ta tormas esmalt otse Gine suunas, viskus siis kõrvale, vahetult enne maje habemenoateravuste hammaste ulatusse jõudmist, eeldades, et tüse elajas ei jõua enda asendit kohendada ja tal läheb korda saaki külje pealt rünnata. Mis enam-vähem ka õnnestus, murdsekundi jagu hiljem oli maje kaelapidi leopardil hambus. Õnneks mitte väga ohtlikult, ta oli tabanud kaela alumist jämedamat osa ja kihvade vahele oli jäänud vaid rasvavolt. Kohe sai kiskja oma küljel ka maje hambaid tunda, hetk hiljem tabasid ta silmi hiidkärbi sõrmed.

„Kao metsa tsivilisatsioonlasi jahtima, türat sa siit otsid!” kajas Gi kräunumine. „Mine putsi, kalts, raisk!” oli ta sunnitud jätkama, sest hetk hiljem oli ta metselaja käppade vahel, leopard hakkas vaheletikkujat oma kihvade ja küünistega kostitama. Oleks kihvad kärbile kõrrigi löönud, kui viimane talle oma käpavart hammaste vahele poleks surunud ja teda eemale lükanud. Lootusetu üritus, see isend oli raske ja lihastes, kõhnast vananevast kärbist ei olnud temale vastast...

Ent leopard pidi Gi rahule jätma, sest teda rabasid kaelast maje hambad. Kiskja pöördus algse saagi manu tagasi. Ta rabeles oma kaela lahti ja hammustas uuesti Ginet kaela alt ja sai parema haarde kui enne. Gine pures kiskjat küll turjalt, kuid tajus, et seekord ohustavad leopardi kihvad tõsiselt ta kaelasooni ning ta tormas vee poole. Gi sai leopardi ühe tagumise käpa veel hambusse ja pigistas purihammastega täiest jõust, mille peale leopard Gine uuesti lahti lasi ja hiidkärbi järele sööstis, aga kärp viskus juba majega kõrvuti voogudesse. Leopard ujus veel järgi, kuid sai veelkord oma silmis kärbi küüniseid tunda, ta pööras ringi ja ronis kaldale.

„Niisiis teine kallas, mis? Raisk, kus käpp valutab... Kuidas sinul on? Oled terve?” küsis Gi ja sülitas vett.

„Terve... Vist,” hingeldas maje ja vaatas kaldale, kus leopard pahuralt lõrisedes edasi-tagasi luusis. Kiskjal nii hästi ei olnud läinud, ta kael, rinnaesine ja käpp olid verest märjad, verd paistis ka ta turjalt. Pealtnäha nii väeti ja paksu maje kihvad olid teda väga ebameeldivalt üllatanud. Tema oli kohastunud saaki küüniste vahele püüdma ja purema, tema kihvad polnud kuigi teravad. Ta oli nendega Gine volte küll valusalt sakutanud, aga olulist viga ta ei jõudnud majele teha. Maje võitlustaktika oli aga väga erinev: ta oli kohastunud jooksu pealt ühe naksamisega antiloopide kõrisid läbi hammustama, selleks olid majedel pikad ja painduvad kaelad ning kerged ja saledad koonud. Tal ei olnud võimsaid mälumislihaseid, aga see-eest väga erilised kihvad alalõual. Need kasvasid pidevalt ja abrasiivsed luukidad keele külgedel lihvisid neid pidevalt maha. Mis tähendas, et need kihvad olid alati üliteravad. Leopardil ei olnud ühtki kaitsvat volti ega polstrit, vähemalt oli ta suur ja lihastes ja seeläbi hetkel eluga pääsenud. See võis olla millimeetrite mäng, väga vähe oli puudu jäänud olukorrast, kus Gine kihvad oleks mõnest tähtsast veresoonest läbi kündnud ja kiskja-saaklooma roll oleks vahetunud. Ja ei olnud üldse kindel, kas kiskja eluga pääsenud oligi: ta veritses tugevalt ja Gi hammustusest oli ta üht tagumist jalga tugevalt lonkama hakanud.



„Või läheks kaldale tagasi?” pakkus Gi, kui leopard oli minema longanud. Kuulajaid enam ei olnud. Gine kollane lakk ja kikkis kõrvad õõtsusid juba kümnekonna meetri kaugusel lainete vahel, vastaskalda suunas.

No selge. Kilomeeter metsa ja raudteetamm. Siis veel paar kilomeetrit Templikülla. Aga kõigepealt ootas neid ligi kilomeeter vett, mis ei olnud noore suve päikese käes veel kuigi soojaks läinud. Lõunakallas eemaldus päris kiiresti, aga vastaskallas ei näidanud mingeid lähenemisemärke. No kurat, me oleme siit Kariinega mitu korda parve otsas üle kahlanud. No ei mäleta, et see nii lai oleks olnud, mõtles Gi, tundes, kuidas jahedus käppadest tunnetust neelas. Kariine parv. Ei kanna seda rasvamäge. Pealegi on see mitu kilomeetrit ülesvoolu ega tarvitse siinsel kaldal olla. Ja see on soode vahel. Gine ei suuda sinna minna, ta vajub oma väikeste käppade ja suure kaaluga sisse. Kui, siis ehk jõe ääres kahlates. Ei, vastaskallas on lähemal...

Suplus oli kestnud üle tunni aja ja muutunud võitluseks elu eest. Gi oli esimene, kes alla andis, tema oli kerge ja vähese soojusmahtuvusega ja söömata, pealegi valutas leopardi puretud käpp. Ta lõi viimases hädas küünised Gine puusa. Paks maje ei paistnud sellest välja tegevat, ta kulges rahulikult läbi vee, nagu mereelukas. Vaid korra vaatas ta üle õla, heites äraoleva pilgu kurnatud hiidkärbile. Kallas oli juba peaaegu siinsamas, aga ei tahtnud kuidagi lähemale tulla... kuni Gine liikumine viimaks oluliselt kiiremaks muutus. Maje sõrataolised küünised olid põhjani jõudnud. Peatselt sai Gi oma lõdiseva kere kaldale soomättale veetud, seda ta enam ei jälginud, kuidas paks maje pehmes porises kaldas edasi üritas püherdada. Õnneks paistis päike ja hakkas kiiresti kärbi kurnatud kontidele oma mõju avaldama.

Kui Gi silmad avas, oli päike teise kohta nihkunud. Ta tundis, et jõuab end taas liigutada ja püsti tõusta. Ai, mu parem käpp... Gine ei olnud kuigi kaugele jõudnud. Ta oli soomätaste vahel kinni, väiksevõitu käpad ei olnud leidnud enam pidepunkte, mille abil rasket keret kindlamale maale vedada. Ta kael oli jõuetult mättal, koon mätaste vahel vee all. Gi süda jättis seda nähes löögi vahele, ent siis ta märkas, et maje ikkagi hingab suunurga kaudu ning õhtutaevakarva silm jälgib teda poolavatud laugude vahelt.

„Kuidas sul on? Kas sa jõuad?” küsis Gi, üritades maje pead kõrgemale tõsta. „Ai raisk, mu käpp!”

„Aita see mul ära lõpetada,” kostis vaikne halin.

„Mis asi?” kortsutas Gi kulmu.

„See kõik... Ma enam ei suuda...”

„Millega? Mul pole sittagi! Ei relva! Ei nuga! Ma ei tulnud siia ometi ju seda tegema!” kräunus hiidkärp käppi laiutades ja hambaid paljastades. Parem käpp andis jälle tunda.

„Sul on ju kihvad...” sosistas Gine, lastes kaelal kukkuda. Seekord vajus ta suu üleni vette.

„Kurat, raisk!” kriiskas Gi üle jõe. „Mitte kedagi pole veel tulnud! Kus te, persevestid, olete?! Kas tõesti ei pannud tähele, et üks laev on puudu?!” Suitsusammas NA011 kukkumiskohas oli kiduramaks muutunud. Kurat. Või et kihvad. Mul on tõesti kihvad! Gi urahtas, laskus käpuli ja sööstis. Murdsekundi jagu hiljem oli ta põsk Gine põse vastas ja hambad täiuslikult ümber kaelalihase, alumine kihv maje hingekurgu ja kaelalihase vahel, kaelaarter kihva vastas tuikamas. Seda ebatavaliselt sinist silma polnud ta nii lähedalt veel näinudki, kuigi ta oli palju koos majedega pidutsenud. Õigupoolest peale Li ja Gine ta ei teadnudki ühtegi sellist värvi silmadega majet. Ta saagi kurk tõmbles, Gine neelatas ja hakkas rahutult hingama. See oli kuidagi ülev ja mõnus tunne. Su saak on abitult su hammaste vahel surmahaardes. Kui ta kaelalihase veidi lõdvemaks laseks, tuleks vaid korra kõvemini pigistada ja veri purskaks. See kaelalihas oli juba mitu korda lõdvenenud ja pingumale tõmbunud, aga Gi ei olnud veel juhust kasutanud. Vere maitset kärp ei tundnud, ta ei olnud veel majele viga teinud. Gine ei öelnud midagi, pilgutas vaid ärevalt silma. Ta hingamine muutus rahutumaks ja veresoone tuikamine Gi kihva vastas kiirenes.

Ah et saadetakse mind siin tsiviile päästma. Mind lastakse tükkis päästetud paksu majega alla, elame üle leopardi rünnaku, ujume üle külma Meeria jõe, kusjuures mina oleks allavoolu läinud, kui poleks olnud seda paksmagu, kes suutis kauem ujuda ja kelle persest sai küüntega kinni võtta. Ja kõike seda vaid selleks, et ma nüüd siin, enamvähem kindlal maal, tal kõri läbi näriksin? Ei oleks just parim kuulujutt, mida minu kohta räägitaks.

Gine halises midagi Gi kõrva ääres, Gi tundis ta pisaraid oma põse vastas. Mõtleb ümber. Ta ei taha surra. Ta tunneb surmahirmu. Aga äkki annab see surmahirm piisavalt adrenaliini ja täiendavat jõudu? Ahhaa! Gi lasi haaret lõdvemaks ja kohendas järsu liigutusega lõugu, haarates Gine kaelalihase kõigi nelja kihva vahele, et koormus väiksem oleks ja ta majele viga ei teeks. Ja siis ta sikutas. Gine kiunus, halises ja rabeles, mätaste vahele jäi porine vagu ning viimaks seisis tüse maje kindlal pinnal kesk lopsakat muru ja vahtis juhmil pilgul Gid, kes väänles rohus ja käredal häälel naerda röökis. Tõmbasin Gine soost välja, vot! Tehke järele või makske välja, kärbipojad! Kes teist siin tüsedamad ja tugevamad on? Chen? Raiks?

„Aitäh...” ahhetas Gine. Ta lõõtsutas, silmad punnis peas ja ta rinnaesine võdises südamelöökide taktis, nagu tahtnuks süda ta rinnust rangluude vahelt välja karata. „Mis nüüd...”

„Ära heida maha, lähme edasi raudteetammi äärde, seal nõlval on marju. Ma pole täna sittagi söönud. Sulle kuluks kah hulk liikumapanevaid kaloreid ära,” vastas Gi minekule seades.

„Ära hakka jälle pihta,” lõõtsutas Gine hiidkärbile järele taarudes. „Rong. Ma kuulen rongi.”

Ka Gi kõrvu jõudis kuumpeamootori rütmiline põksumine. See oli kas kaugel... Või siinsamas, aga vedur seisis ja töötas tühikäigul. Õigeks osutus viimane oletus, sest eestpoolt metsloomarajalt kostis tuttavaid hääli. Esimesena nägi Gi Kariine kahvatukollast juuksepahmakat ja kuldseid silmi, seejärel nägi ta lehtede vahel Mai lopsakaid siidmusti vorme liikumas.

„Lollakad! Mis teil arus oli! Praegusel aastaajal ujute üle Meeria jõe!” hüüatas must ja paks emakärp Kariine selja tagant.

„Leopard tuli kallale, kus meil mujale minna oli,” lausus Gi kähedal häälel.

„Gi tuli kah kallale,” lisas Gine.

„Ära hakka jälle pihta... Kust te siia teadsite tulla?” küsis Gi.

„Üks Meeria hävitajaüksus, mis orbiidilt alla tuli. Nemad vaatlesid kukkumiskohta ja kammisid soojuskaameraga piirkonda, aga leidsid teid hoopis siitpoolt jõge. Neil ei olnud võimekust teid peale võtta,” vastas Kariine oma laanekatijuukseid kohendades. „Me siis ei kutsunud laeva välja, vaid otsustasime selle rongiga siin kinni pidada, millega me Gadilast haavatuid ära tooma läksime.”

Gine vedas värisevaid jalgu vaevu järel, raudteetammist ronimine oli temale pea ületamatu pingutus. Kariine nägi veel kurja vaeva, et ta kaubavagunisse saada. Gi sirutas end seina vastas ja lõi kukla vastu laudu sirgeks. Siis vajus ta sülle midagi sooja ja pehmet. See oli Gine kael ja pea.

„Hei, ega teil midagi süüa ei ole? Ma pole sittagi täna söönud, ma olen täiesti läbi!”

„Vaatame!” vastas Kariine ja kadus kuhugi. Kuumpeamootor hakkas vihaselt paukuma ning mets kaubavaguni avatud uste taga hakkas liikuma. Kurat küll! Kas keegi siis selle peale mõelnud ei olegi?! Gi vaatas oma käpavart. Verd ei olnud näha, aga see oli tugevalt paistes. Gine pilk uitas äraolevalt ringi. Ta lakk ja saba olid sassis ja prahti ja pori täis, küljed ja käpad mullast ja porist pruunisegused. Ent selg oli jõge ületades peaaegu puhtaks saanud, sinakasmust karv juba läikis hämaruses mänglevas valguses, mis ustest ja aknaluukidest puulatvade vaheldumise rütmis sisse paistis. Kaela all aga paistis punakaspruuni ja Gi ühel reiel oli punaseid jutte. See oli Gine veri. Leopard oli teda siiski valusalt hammustanud, vaid paks pekk oli teda hullemast säästnud.

Väljast kostis kummalist mürtsumist ja krabinat, aknaluugist paistsid korra roniva Kariine sõrmed, kohev karvastik ja kollakas kleit, hetk hiljem puges laanekatt uksest sisse, käpas pudel, pudeli kaela otsas kõlises kummuli klaas.

„Kurat, ma tahtsin süüa!” kriiskas Gi pahuralt ja Gine turtsatas naerda. Ka Kariinele valmistas nalja olukord, kus niimoodi karjub tavalisest kondisem hiidkärp. „Ja Gine on haavatud!” Gi näitas verist peopesa.

„Heh, ma mõtlesin sulle heameelt teha. Sa nagu sellise joogiga suurem sõber,” noris Kariine pudelit loksutades ja klaasi kõlistades. „Ma lähen ja ronin ettepoole ja räägin, Karjääri Postis peatume niikuinii, siis korraldame edasi.”

Mis kõige hullem – tal on õigus, mõtles Gi pahuralt, keeras punni maha, kallas pool klaasi ja libistas kõrist alla. Nautis, kuidas tuline jutt läbi sisikonna jookseb. Kariine neile rohkem tähelepanu ei pööranud, ta vaatas korra piki rongi külge ettepoole, ronis uksest välja ja vaguni katusele. Gine püherdas enese kõhuli ja neelatas, Gi tundis ta kõri tõmblemist enda reitel.

„Tahad kah? Oled proovinud? Usu mind, praegu on see hea ja vajalik,” rääkis Gi, Gine tõstis kaela üles, Gi kallas klaasi täis ja jootis majet viinaga. „Neela kohe alla!”

Maje läkastas ja köhis veidi, hingeldas hetke vastikustundest, ent tundis siis, kuidas seletamatu soojus mööda ta kaela allapoole levis ja aegamisi kehasse hajus. Gil oli seekord õigus. Sellises olukorras oli sellest joogist tõesti abi. Ent iseasi, kas ta kunagi enam seda suu sisse võtab.

„Gi,” küsis Gine.

„No mis on?”

„Kas sa teeksid seda kunagi mulle veel?” Maje häälest oli kuulda piinlikkust.

„Mida? Mis mõttes? Kui on kellelegi appi vaja minna, siis ikka minnakse...”

„Ei, seda noh... Ma pole kunagi sellises olukorras olnud nagu seal soos...”

„Et ma sind sood mööda lohistaks? Ega ma sind lohistanud, sai ise ronisid, kui veenvalt ja füüsiliselt meelitasin...”

„Ei! See oli valus! Aga enne seda.”

Gi mõtles pikalt ja Gine lõi silmad maha. „Ahhaa, sa mõtled seda, kui palusid, et ma sulle otsa peale teeks. Mis küsimus see nüüd siis oli?” küsis Gi segadust tundes.

„Ma ei tea,” sosistas Gine vaguni põrandat põrnitsedes. „See oli... Kuidagi erutav... Olla niimoodi kiskja meelevallas. Üks hammustus ja...”

„Ja mina mõtlesin, et tegin sulle haiget! Kas sul siis valus ei olnud?!” kergitas Gi kulme.

„Oli, aga... Noh valusaks läks siis, kui sa mind tirima hakkasid! Vaat see oli valus! Ei, ära pane pahaks, sellega aitasid sa mu välja ja...” Gine siniste silmade pilk kohtus korra hiidkärbi omaga, siis peitis ta pilgu hoopis teisele poole, peitis näo räpase laka varju. „Mida sina sel momendil tundsid?”

„No halvasti tundsin. Mind saadeti tsiviile päästma. Sina olid ainus päästetav, kes minu hoole alla sattus. Ja siis ühel hetkel olin mina põskepidi sinu põse vastas, tundsin su pisaraid oma silma all ja kaelaarterit kihva vastas tuksumas...”

„Sa tundsidki?” pahvatas Gine.

Järgnesid pikad vaikusminutid. Gi ei saanud aru, millest nad ometi rääkima on hakanud, korra mõtles ta omale veel klaasikese viina valada, aga ka seegi mõte tundus kuidagi kohatu. Gine vaatas rahutult ringi ja paistis tahtvat aega tagasi keerata, et see vestlus olematuks muuta. Gi vastas osaliselt siiralt, osaliselt Gine narrimise pärast: „No mis ma tundsin. Eks seegi ole teatud määral erutav tunne jah, kui saakloom tuksub abitult su kihvade vahel ja... Noh nagu sa ütlesid, et üks hammustus ja veri pritsib... Ma pole seda ammu tundnud, niimoodi tapsin ma paar hirve. Omal ajal Pluutol. See oli üle kümne aasta tagasi.”

Gine hingeldas rahutult ja lasi kaelal Gi sülle langeda, Gi tundis ta kõrisõlme liikumist oma põlve vastas. „Ja sina tahad, et ma sinuga jälle niimoodi käituksin? Kuule tead, saakloom, lihakeha, on üks asi, aga hea tuttav...”

Vahepeal oli väljas valgemaks läinud ja rong oli peatunud, läbi kuumpeamootori rahuliku popsumise oli kuulda lähenevat sabinat ja kärbikäppade tatsumist. Läikivmustad ja lopsakad, ussidena painduvad kärbikäpad tõstsid uksest põrandale arstiriistade kasti, korvi pirukatega ja kanistri morsiga. Käppade omanik Mai ronis järele, tatsas Gine ette, lõi käppi kokku ja nõudis: „Noh, näita ette, kust sa haiget said. Mõõdame su südametöö kah üle. Kas sul rohud on võetud? Ma nagu mäletaks, et sul olid mingid magneesiumiga südamerohud peal.”

Gi vabanes maje kaela ja pea alt, loivas korvi ja kanistri juurde. Kallas siis klaasipõhja tilga viina ja täitis klaasi morsiga. Teise käppa võttis piruka ning nõjatus uksepiidale. Viimaks ometi, mõtles ta mäludes, lastes soojal päikesel näkku paista. Rong nõksatas paigast.

„Mis siis ikkagi Ginel täpselt viga on? Ega sa ei oska öelda, Mai?“ küsis Gi, vaadates mööduvat rohelust. „Ta ju ei õgi nii palju. Nii palju ei ole üldse võimalik õgidagi.“

„Kas sa siis oled vaadanud, palju ma söön?“ küsis maje vaikselt ja niuksatas, kui priske kärp ta haavu puhastas.

„Eks see ärata paratamatult huvi, et mida ja kui palju selline jumikas sööb... Noh sind on vahest kooskäimistel näha ja...“ Gi vaatas klaasi ja vangutas pead. „Mida majedega Pluutol tehti? Ma tean, et hirvi, Maa hobuseid, antiloope, mingeid kisjaid ja veel kedagi nuumati lihaks ja rasvaks, neid söödi. Ma ei mäleta, et ma kunagi oleks maje liha söönud. Täiesti ausalt. Kohe mitte üldse ei räägitud majedest, ma ei teadnudki, et majed üldse Pluutol olid. Alles Filifjonkakriisiga tuli see kõik välja.“

„Olid salastatud projekti osa, tänu sellele on olemas Fuuria klassi hävitajad,“ ütles Mai. „Ega sellest palju ei räägitud ja palju me teada ei saanud. Ahjaa, seda olen kuulnud, et neil ei läinud korda majesid vangistuses paljundada, neil on justkui meelevald tiinus katkestada.“

„Ja enamus meist tagasi ei tulnud,“ sosistas Gine silmi pilgutades. „See söök ja kitsas ruum tegid meiega seda. Kellega rohkem, kellega vähem. Mis mul viga on. Eluohtlik rasvumine. Seisund stabiilne.“

„Mis asja?“ kortsutas Gi silmadevahet. „Mhmh, sellest saan ma aru. Kui nad kasutasid teie peal sama toitu, millega teisi loomi nuumati, siis muidugi te paisusite. Eluohtlik rasvumine ja seisund stabiilne? Ja sulle ei anta praegu mingit abi? Miks see jama su ümber siis tagasi ei tõmbu?“

„Ta liigub palju ja ta süda ja siseelundid on täitsa heas korras,“ ütles Mai.

„On ka tagasi tõmmanud. Ümbermõõt on, kaal aga mitte,“ lisas Gine.

„Nii palju siis liikumisest. Musklid on peki arvelt paisunud ja kogu lugu. Vaesed liigesed... Aga ikkagi ei saa ma aru. Sa ütled eluohtlik rasvumine ja seisund on stabiilne ja mitte midagi ei tehta. Laseks kah laeva ekspluatatsiooni ja ütleks, et reaktor lekib jah, aga muidu on tore laev, pange aga kiirgusülikonnad selga ja lennake. Midagi peab su kehakeemiaga persses olema, see ei saa olla stabiilne. On siis keeruline analüüse võtta ja rohtusid peale panna? Kas ei ole kohti? Või ei ole kogemusi? Teadmisi?“ arutles Gi.

„Ära sa arva, et meil seal üleval Gine personaalküsimust arutatud ei ole,“ vastas Mai majet silitades. „Vaata siin tuleb selline asi mängu, et... Teatud juhtudel võib see surkimine ja sekkumine osutuda ohtlikumaks, kui käsilolev seisund. Riskid ja... Ma ka ei tea täpselt, ma olen piloot ja ohvitser, mitte arst.“

„Õige jah tegelikult. Elusolend pole lennuk, et kruvid paneeli maha, viskad persses jubinad minema, paned uued asemele, kruvid kõik uuesti kokku ja elu läheb edasi. Aga ikkagi... Oota, kas Mai sulle pirukat ikka andis või pani ise kõik nahka? Ei, mõned on ikka veel alles.“ Gi lohistas pirukakorvi ja morsikanistri Gine juurde, valgust hakkasid varjutama Meeria äärelinna majade varemed.

Gine astus kärpide järel kosmosebaasi betoonist platvormile. Ta oli saanud puhata ja süüa ja ta nägi juba täitsa hea välja. Ainult räpane ja kasimata. Remonditsehhis ei olnud midagi muutunud, ainult kärpidest lukksepad olid välja ilmunud ja toimetasid tööpinkide ja kosmoselaevade agregaatide kallal. Gi loivas angaari väravate poole, et heita pilk kosmodroomile, nägemaks, kas tööpõllule on täiendavaid võrseid tõusnud. Oli küll, aga õnneks mitte väga palju. Kaks tulejälgedega NA-d seisid kaugemal, lähemal rida erinevas konditsioonis hävitajaid. Ühel Xi-l oli puudu terve külgstabilisaatorite plokk tükkis tüürmootorite ja relvašahtidega, tiib oli puruks, pöördetüür oli lipendanud vastu mootorigondlit. Gi lappas kiiruga mälestusi meenutamaks, kas keegi on ka hullemas seisus lennukiga omal käigul baasi tagasi jõudnud. Ja mis on sellest NA011-st saanud seal võsas jõe ääres... „Utiili kõik see sitt,“ lõi Gi käpaga ja pööras enese uuesti Mai ja Gine poole. Üks tehnik ruttas ligi ja küsis: „Kas tuled täna tööle kah?“

„Ei tule, mulle tänaseks aitab. Näis, kas hommegi tulen. Alustuseks tahaks mina teada, mida see leopard mu käpaga tegi,“ urises Gi paistes käppa uurides. „Peaks ambulantsis ultraheliga vaatama.“

„Kas ei maksaks sellele äkki kompressi teha? Külma?“ pakkus Mai.

„Külma?! Külma sai see küll. Nii, et vähe ei ole!“ kriiskas Gi, meenutades jõe ületamist. Jätkas siis tasemini: „Käin arsti juures ära, siis võtan selle mataka siin oma juurde koju. Pesen ja kasin üle. Siis puhkan.“

„See on sinust küll kena, ma just mõtlesin, kuhu Gine jätta. Gadilasse ju tagasi ei vii, tea, mis seis seal jäi ja nii edasi. Eks lähipäevil saa kõik selgeks,“ vastas Mai. „Peangi staapi tagasi minema ja uurima.“

**

Gi lamaskles kosmosebaasi kohviku aknalaua vastas ja vaatas tänavat. Päike paistis, kidur rohi ja mõned õied turritasid tänavaäärtest ja betoonipragudest välja, kõikusid veidi tolmuse tuule käes. Mõned kulunud rõivais inimesed kõndisid mööda, kuskil vilksatas minigi väike loom üle tee. Siis tippis ümber nurga kodukatt Aelin, sale koon uhkelt üleval, kuldsete nikerdustega käekott sangupidi käsivarre ümber, sinisesse kleiti kängitsetud kurvikad puusad õõtsumas. Kullakarva kiharad ja sinine kübar möödusid akna alt, hetk hiljem kolksus uks ja Aelin saabus kohvikusse. Ta laveeris tühjade toolide vahelt läbi, asetas koti lauale ning võttis nõtkelt istet.

„Noh, kas sa tööle ei tulegi?“ küsis kodukatt.

„Ikka see käpp,“ kaebas Gi ja laiutas pooltühja õllekannu, mida ta hoidis vasakus käpas. Parem käpp oli ikka veel paistes, kuigi paistetus oli märgatavalt taandunud.

„Ma mõtlesin küsida... Sa oled kuidagi muutunud. Kas ma just nüüd muretsema peaksin,“ otsis Aelin sõnu. Lähenes sabinat ja tatsamist, laua äärde jõudis ka must hiidkärp Mai. „Sa nagu ropendaksid vähem ja sa paistad kuidagi tervem.“

„Ja miskipärast on su silmad kuidagi, ee... Märjad?“ ütles Mai kavalal toonil.

„Ah, teate. Ma olen peaaegu ära unustanud. Kolmkümmend aastat olen romusid remontinud...“ Gi vangutas pahuralt pead, võttis sõõmu õlut ja vaatas taevast akna taga. „Olen ära unustanud, kuidas oli siis, kui keegi mind kodus ootas. Pluuto. Meiu jäi Kahari põrgusse... Vähemalt lõime suure baasi gelastelt üle. Sind polnud siis veel olemaski. Meiu oli samasugune must ja siidine, nagu sina, Mai. Saledam muidugi. Poja sai Agno Kosmosetehastes majandusjuhatajaks. Loodan, et tal läheb hästi. Aga ikkagi on see tunne selline võõras. Aga paganama tuttav.“

„Mis tunne?“ küsis Aelin.

„Kui keegi sind kodus ootab. Muuseas, Alli, ära Limut alt vea. See tunne on oluline. Selline Hea.“

„Seega on siis meil liikidevahelist pulma oodata?“ noris Mai naerusui.

„Keri põrgu, ta on lemmikloom!“ kräunatas Gi, lõi õllekannu lauale ja kõndis minema.

Ta kõndis tagakäppadel kodu poole ja tundis ennast ebamugavalt. Nelja käpa peale ei saanud laskuda, parem esimene andis tunda. Sama asja pärast ei saanud neid ka selja peale visata. Ei olnud tema ümber ka lukkseparakmeid ega lennurihmu, mille vahele või taskutesse käppi panna. Tegevust kah ei olnud. Mine või tagasi angaari ja sõima lukkseppi või kiru neid ärahooratud kosmoselaevu ja hoolimatuid piloote. Aga kodus ootas keegi. Nii harjumatu tunne. Ja Mai küsimus oli selle tunde veel ebamugavamaks teinud kui selle, et käppi polnud kusagile panna. Ge-ema nimel, läbi on sellised ajad. Minu „parim enne” on juba ammu möödas. Millal ma viimati vastaspoolest üldse mõelnud olen?

Kodu oli muutunud. Keegi oli vaipu kloppinud, klaasis aknalaual ilutsesid sinised ja kollased võsalilled. Kuidas ta seda veel tegi? Kust ta need tõi üldse? Need kasvavad ju kahe kilomeetri kaugusel angaaride taga tühermaal, kas ta tõesti käis nii kaugel? Ja kuidas need vaibad puhtaks saadi? Ja klaasidesse vesi? Nojah, kuigi majed käivad nelja jala peal nagu antiloobid, oskavad nemadki püsti istuda ja kasutada esijalgu nii nagu inimesed kasutavad käsi ja meie oma käppi. Aga Gine? Kõigi oma kilodega?

Ninna jõudis piirituse lõhn. Gi lõi tagakambri ukse lahti ja nägi seina ääres kilde ja loiku, mis oli juba kuivamas. Paks maje lebas sohval, kus Gi tavaliselt öid veetis. Õieti siin kodus ta muud ei teinudki – magas sellesama sohva peal, ajas end hommikul üles, lippas kosmosebaasi kohvikusse, sõi seal tüki tailiha ja kallas topsi teravat peale ning tormas remonditsehhi tööd korraldama. Õhtul käis jälle kohvikust läbi, tuli koju ja tegi jälle klaasi teravat ja langes sinna sohvale. Aga nüüd olid klaasis lilled, sohva oli musta läikivat majet täis ja terav imbus põranda ja seina vahele. Kurat, see oli viimane liiter! Gi urises vihaselt ja sööstis.

Jälle olid ta kihvad ümber paksu maje kaelalihase. Ta tundis rahutut pindmist hingeldamist ja värinat, kõrisõlme liikumist. Kaelaarteri tuikamist kihva vastas. Õhtutaevakarva silm liikus rahutult tema oma vastas. Pole ta ripsmed Gema omadest lühemad midagi, need ei paista lihtsalt selle mustjassinaka kasuka taustal välja. Ja... Oot-oot? Ma kargasin talle selle viinapudeli pärast praegu kõrri ja ta ei teinud enda kaitseks midagi? Pigem oli laka teiselepoole kaela heitnud ja lausa pakkus oma põsetagust?

„Provokaator selline!” kräunatas Gi Gine kõri vabastades ja käppi umber lopsaka kaela lüües.

**

Tööpäev oli lõppenud, masinad tsehhides seisid ja kohvikus oli liikumist. Aelin toimetas usinalt leti taga, hiidkärbid olid nurgatagusesse looži kogunenud. Gi kõndis reipalt leti eest läbi, tema järel astus Gine, läikivmust ja kammitud, samm nõtke ja uhke, sinistest õitest pärg kõrva ümber.

„Ja kust teie siis nüüd tulete niimoodi koos?” küsis Mai kavalalt, seda viimast sõna rõhutades.

„Kodust tuleme... Koju läheme, aga need seal angaaris värisegu – homme olen tööl tagasi,” vastas Gi istet võttes. „Alli, ole hea, too kann külma õlut ja viis moosipirukat. Kann mahla kah.”

„Aga Gine? Kuidas sinul on? Tervis korras? Lähed Gadilasse tagasi?”

„Ei. Mulle meeldib siin,” vastas paks maje tasaselt. Mai pilk käis Gi ja Gine nägude vahet, suunurgad tõmblesid ja silmanurgad venisid vidukile. Aelini käpad asetasid graatsilise liigutusega Gi ette õllekannu, väike must kärp Mag, arendusosakonna laborant, imestas: „Mis ajast sa lahjema peale üle oled läinud?“

„Ah, tead...“ alustas Gi ning libistas kavala pilgu üle laudkonna nägude. „Gine lõhkus pudeli ära ja trügis ise asemele.“

Mai vidutas silmanurka, ta vurrud ja suunurgad tõmblesid.

„Ära hakka jälle pihta,“ ühmas Gi rüübates.

„Sina ära lõpeta nii kiiresti,” torkas Gine vahele.

„Mida?!” turtsatas Chen, suur ja turske kärbist piloot, Mai abikaasa. „Mida ära lõpeta? Kiiresti?”

„Te ei taha teada,” ütles Gi kavalalt, üritades initsiatiivi hoida.

„Nii palju võin öelda, et talle meeldib seda teha, hoides mind kõrist kinni,” täpsustas Gine. Mai ja Chen vakatasid, Magil olid silmad suured, tema kaasa Ra kratsis kukalt. Mai pilk käis Gine pea ja saba vahet – maje selgroog oli kärbi omast oluliselt pikem, täiesti võimatu oli hoida kärbil maje kõrist kinni, tehes samal ajal seda, mida nad kujutlesid neid tegemas.

„Ei meeldi,” urises Gi kannu lauale lüües.

„Valetad!” kuulutas Gine.

„Provokaator!” urises Gi, Gine limpsas üle ta ninaotsa ja kärp näksas vastuseks ta põske ja kõrva ning haaras kaela oma embusse.

„Kuidas?” sai Mai viimaks sõna suust. Tema lollist naljaheitmisest ei olnud täna midagi välja tulnud.

„Sa ei taha teada,” vastas Gine.

„Ära hakka jälle pihta,” ütles Gi.

„Aga sina ära jäta nii vara järele.”