Osvald Soobli illustratsioon

Heki ääres kostis kolin, lõgin ja mütsatus.

„Aih,” tegi Ehaõis.

„Miks sa selle jaoks telekineesi ei kasuta? Ma muretsen su pärast, niimoodi redelile toetuda, veel sellise kaaluga. Sarv on sul ju olemas” noomis valge sihvakas ükssarvik, takseerides sinise lakaga paksu ja tumedat rohekassinist alikorni, kes täies pikkuses muru peal lebas, ümber oksa- ja hekikäärid ning kummulikukkunud aednikuredel.

„Ah, Fleur... Telekinees on selle jaoks kuidagi ebakindel, kääridega ja kabjatsi oskan ma palju paremini,” vastas Ehaõis. Ta silmitses aia muru rohujuuretasandilt ja märkas, et need justkui suhkrutükkidena murule puistatud kollased väiksed lilleõied meenutavad roosinuppe. Ta hingas mõnuga mullaniiskust ja vaatas lilli. Ta ei olnud selliseid lilli veel kunagi näinud. „Pealegi on see minule hea, kui ma end veidi rohkem liigutan,” jätkas paks alikorn end istuli vedades.

Valge ükssarvik Fleur de Lis muheles. „Selline liigutamine... Sinu kaalu juures,” ja muutis näo taas tõsiseks. „Tegelikult kah. Miks sa gümnastikas ei käi? Tule homme õhtul Kuupaiste alleele, sinna lossipoolsesse otsa. Tead ju küll seda spordisaali. Seal käivad soliidsed ponid, nad ei hakka naerma.”

„Ah, ei tea,” lausus alikorn äraolevalt, ta sarve haarasid nõrgad tumesinised leegid.

„See on väga tõsine asi. Jah, ma tean, et on ka sinust paksemaid ponisid, aga sina oled alikorn, sinul on samasugune habras ja kõrge printsessikont nagu minul, Lunal ja Cadence’il. Ehk et minu arvates on su ülekaal juba tervisele ohtlik. Ma ei taha teada, mis su vaesed liigesed varsti teha võivad. Ja süda. Ja vererõhk. Aga sul ei ole sugupuud ega eestkostjaid, hekkide pügamisega sa ei teeni nii palju raha, et heade arstide juures käia... Aga sa oleksid üks kauneimaid ponisid, sul on ilus lakk ja karv ja... Mida?”

Ehaõiel olid silmad kinni, ta pomises midagi, sinine helendus oli haaranud ka hekikäärid, need hõljusid tööjärje ligi ning nokkisid hekist üksikuid oksatuuste välja. Seletamatu sinine hämu oli tekkinud ka alikorni sõrgatsite taha maapinnale, justkui oleksid kapjadetagused pikemad tumesinised karvad murusse valgust kiiranud.

Ehaõis lõi silmad lahti ja lausus: „Võimas!”

„Mis on võimas?”

„Sümbioos. Need kollased nublud vahendavad väge roosiheki juurtele, selle pärast saabki see sort teil siin nii kõrgeks kasvada. Ma kohe tajun, kuidas see niiskus ja vägi ringlevad!” Käärid lõikasid veel paar poolkuivanud tuusti maha, sirutusid seejärel murusse ning naksasid kaks kollast roositaolist lillekest lahti. Sinine maagiaväli hõljutas need Ehaõie kõrva taha lakka.

„Mis vägi? Mis niiskus?” küsis Fleur de Lis nipsakalt.

„Noh maa vägi. Elu,” vastas Ehaõis ja kortsutas üllatunult kulmu.

„Ahjaa,” lausus ükssarvik äraolevalt ja pööras näo päikese poole, mis oli juba lossi tornide taha vajumas.

Kas ma ütlesin midagi halvasti? Või ei tohtinuks ma neid lilli noppida? Aga need on nii armsad... Või ei taju ta seda väge nii nagu mina, kuna ta on ükssarvik, mitte alikorn. Ehaõis paotas enda tiiba ja libistas pilgu üle helesiniste hoosulgede. Rääkis siis argisemal toonil: „Ma ehk tänaseks lõpetan, kuigi teha on veel palju. Homme jälle, eks? Kas tohin riistad siia jätta?”

„Eh jah, muidugi! Aga mõtle selle võimlemise asja peale. Muide, seal liigub ka nägusaid vallalisi täkke!” Fleur lehvitas ja pilgutas silma.

Ehaõis sammus rahulikult kohviku poole. Uhkeid Canterloti ponisid kappas mööda ja vastu, ühel kallim kleit ja kübar kui teisel. Temagi jaksanuks mõneks ajaks sellise toimeka traavi üles võtta, kuid ilmselt polnuks see tema kaalu juures just kaunis vaatepilt ja ta pidanuks veelgi rohkem kannatama neid kõõrdpilke, mida Ehaõis isegi palju taluma oli sunnitud.

Fleuril on ju õigus. Kuigi ühelegi daamile ei meeldi, kui tema kehakaalu arvustatakse, oli Fleur siiras mures ja tahtis aidata. Mitte ei narrinud, nagu tavaliselt siin kombeks on. Pole sugupuud. Pole raha. Ehaõis oli Canterlotis pettuma hakanud. Kuigi ta kodu oli nägus ja teenistust tal jagus, ei võetud teda omaks. Kodu oli kasuisa nimel, Ehaõis elas siin vaid kasupere armust ja hoidis maja korras, kuniks kasuõde Canterlotti koolikoha saab ja siia elama asub. Ehk jäetakse mulle vähemalt kamber nurgatorni alumisel korrusel...

„Kas tavapärane, jah?” küsis kelneri ninahääl.

„Jah, palun,” vastas Ehaõis istumispatja kohendades.

Midagi oli muutunud. Ta ei tundnud harjumuspärast õhinat ja ootust, kuna šokolaadikook lauale tuuakse ega tungi ninaga kelneri järel vedada, et värske biskviidi hajuvat lõhna tunda. Või olid talle mõjunud Fleuri sõnad? Ta loitis sarve ja hõljutas enda ette ajalehe. „Anarhistidega läänes on jätkuvalt probleeme, võõrad ponid on hõivanud Põhjakurus vana teemandikaevanduse...” Ehaõis ohkas ja lappas paar lehekülge edasi. Kas meil mõni meeldiv uudis kah täna on? „Esitleme noort talenti ehtekunsti vallas: Pilvi Briljant!” Muidugi, Pilvi, ma käin kindlasti tema esiknäitusel ära. On see Ponyville vast imeline koht, kuidas ometi sealt nii tihti selliseid talente saab tõusta? Alles hiljuti tekitas siin furoori senitundmatu moekunstnik Haruldus, kelle loodud kleitidega käidi koguni galopigaalal...

Ehaõie ette lauale kolksatasid koogitaldrik ja kokteiliklaas. Ta pani lehe ära ja vibutas kergelt siniselt hõõguva sarvega, kotist hõljus välja tühi ümbrik, mis maandus kokteiliklaasi najal. Nii nagu alati. Kuigi sellest ei olnud abi olnud. Lusika saba mähkus tumesinistesse leekidesse ja hakkas hõljuma, paks alikorn sõi paar suutäit. Aga kook ei maitsenud täna nii hästi, tundus nagu oleks iga suutäis tagapoolele ja kõhu ümber sentimeetreid lisanud. Kas Fleuri jutt oli tema söögiisu kahandanud? Ei, ta tajus hoopis kivi kapjade all ja elu väge kiviparketi all mullas ja liivas. Muidugi! Ma proovin hekki uuel moel pügada, kui Fleuri villasse naasen. Ei jõua kohe ära oodata seda tundmust, kuidas sealsed roosid ja muru mu väele vastavad ja kuidas hekk ise sosistab, kust ja mida lõigata. Võtan kõik oma väiksed oksakäärid kaasa ja...

Välikohviku sissepääsule ilmus tume kogu. Hallikate silmade tülpinud pilk libises üle külastajate ehmunud, jahmunud ja tõredate nägude. Ainus vaba padi oli Ehaõie kõrval, süsihallid kabjad sammusid nüüd selle suunas.

„Kas see on vaba või, kas tohib?” küsis kindel hääl.

„Jah,” vastas Ehaõis ja tõmbus ujedalt eemale. Ta kõrvale istus tume süsihall ükssarvikumära, kelle kaela ehtis tumepunane lakk, milles paistis läikivmusti salke. See ei olnud kindlasti Canterloti poni. Kuigi ta oli umbes samasuur ja lai, nagu keskmine madal ja turske equestria poni ikka, ei olnud ta tavapäraselt sile ja ümarik, ta lihased paistsid ja tundusid pinges olevat, siin-seal ta kehal paistis arme. See poni polnud elus päevagi laiselnud. Maakas, paistis nii mõnegi kõrgemast soost kohvikukülastaja ärapööravast pilgust põlgus. Uustulnuka kuri pilk libises mitmendat ringi üle ümbruse ja kui ükssarviku nägu paksu alikorni poole pöördus, peitis Ehaõis pilgu oma koogitaldrikusse. Sellest ei olnud abi. Koogitaldriku ümbrus hämardus ja võõra hingamine tuli lähemale.

„Müürilill? Nõudmiseni?” küsis üllatunud hääl. Võõras oli kiiganud ümbriku tagumist külge kokteiliklaasi vastas. „Kas see on sinu nimi? Ja mida see „KALLI?” tähendab, millele sa sellega vihjad?”

Viimaks tihkas Ehaõis võõrast vaadata ja pööras aeglaselt oma tumesiniseid silmi. Kogu hirm osutus asjatuks. Võõra pilk oli küll valvas ja range, aga samal ajal lahke ja siiras. Nagu õpetajal. Ja temas oli midagi tuttavlikku. Muidugi! Lihtsus! „Maaka” lihtsus, mis tal kodukülast meeles oli. Ja mida ta enesele märkamata igatsema oli hakanud, mida kauem ta Canterlotis elanud oli ja mida kauem ta kõrgklassi ponide upsakust taluma pidanud oli.

„Ohoo, kust sa kollaseid ebaroose leidsid? Need ei kasva ju siin!” imestas võõras, kui oli märganud kollaseid nublusid priske alikorni sinises lakas.

„Töö käigus... Ma olen aednik.”

„Aednik. Lihtsake nagu maakas. Ja alikorn. Ja mina mõtlesin, et olen enamuse ilmaimedest juba ära näinud,“ lausus võõras. Ta pilk libises üle Ehaõie öise aasa karva keha, kuni peatus ta pontsakal puusal, mida ehtis ta ilumärk – roosa roosiõis, roosilehed ja spiraaljad okkalised väädid. „See siis tähendab, et sa oled aednik?”

„Mis mul muud üle jääb. Aga mulle meeldib. Istutada. Kasvatada. Pügada. Pole küll selle linna stiil, aga mis teha, kui sul ei ole rikkaid vanemaid, raha, sugupuud, eestkostjaid, sõpru...”

Võõras pööritas silmi. „Müürilill... Kas see on su nimi? Ja veedad siin niimoodi õhtuid, see silt ja...”

„Jah, ma võin ju unistada, ma olen vallaline poni ja... Ei, ma ei ole Müürilill. Õilme Ehavalgus. Ehaõis.”

„Odéon Mustpats. Meeldiv tutvuda.”

„Sina oled ju see... See...“ kogeles Ehaõis ja vaatas vargsi ajalehte, mis oli just anarhiste puudutava artikli kohal lahti jäänud.

Odéon muigas: „Just nimelt. Kuritegelike anarhistide hullumeelne pealik Odèon Mustpats... Täies aus ja hiilguses!“ Ta naeris lühidalt ja kurjalt, märkas siis ajalehte. Ta sarv ja ajaleht mähkusid helesinisesse maagiaudusse, ajaleht hõljus ükssarviku ette lauale. Kavalus ta näos asendus kerge imestusega. „Hmm, teemandikaevandus ei ole ju enam meie anarhistide käes, seal elavad praegu teised ponid. Meil küll praegu mingeid tülisid ei ole. Ei Canterloti keskvõimuga ega ka nendega seal vanas teemandikaevanduses. Ma ei tea, et neilgi seal Canterlotiga probleeme oleks. Me ärime neilt teemandipuru, meie teeme sellest tööriistu, millega lihvime klaasi ja muid asju... Mis nüüd Canterlotil sellest teemandikaevandusest, see on ju asustamata maal ja selliseid teemante pole sealt ammu leitud, millest briljanti saaks lihvida. Muuseas, neid ponisid seal teemandikaevanduses juhib üks punane nägus...“

„Aga... Aga kuidas sa niiviisi ringi võid käia? Kas sind kinni ei võeta?“ katkestas Ehaõis.

„Kuule nüüd, kurjategija olen ma ainult ajakirjanduse silmis ja sedagi rohkem sellepärast et ma neid jutule ei võta, tegelikult oli mul hommikul kaubandusalane kohtumine Celestiaga ja siis ma veetsin ülejäänud päeva Canterloti raamatukogus...“

„Printsess Celestiaga?“ imestas Ehaõis. „Kuidas sa tema jutule said?“

„Noh mina esindan Linnakest...“

„Kas see on see koht, mida ka draakonid kardavad?“ segas paks alikorn vahele.

„Jajah... Noh, Celestia jutule... Ta on öelnud, et tema isiklikele õpilastele on tema uksed ja süda alati valla. Ta on sõnapidaja poni,“ selgitas tumehall ükssarvik. Märganud jahmatust alikorni võimatult sinistes silmades ta jätkas: „Jah, ma olin Tia isiklik õpilane. Enne Loojangukuma. Enne Videvikusära. Kuid meie arusaamad ponide vabadusest ja õnnelikkusest osutusid liiga erinevaks... Ma ehk saan varsti ka Videvikusäraga kokku, tahaks täitsa näha, mis sorti poni ta on. Äkki teab mulle soovitada köiteid vanal ajal elanud alikornidest, räägitakse, et ta teab raamatutest väga palju.“

Hetke tundus hall ükssarvik kurb olevat, Ehaõie jalg juba nõksatas, et teda lohutavalt silitada, ent siis sähvatas Odéoni sarve ümber jälle sinine sära ning ümbrik Ehaõie kokteiliklaasi juurest tõusis lendu ning pöörles aegamisi Odéoni silme ees.

„Niimoodi sa küll siin kellegi südant ei võida,“ jätkas Odéon. Tühja ümbriku ühe külje peale olid joonistatud süda ja tähed „KALLI?“ ja teise külje peal seisis „Müürilill. Nõudmiseni.“ Ilmselt oli paks alikorn ka kirja teel oma erilist poni otsinud. „Sa peaks soenguga rohkem vaeva nägema. Kee peab olema otse ja see kri... Klaasehe rippuma ikka otse kaela all, mitte niimoodi lohakalt selle voldi peal vedelema. Pealekauba ma ütleks, et selline mänguehe vaid ehmatab siinseid esteete, see ei meelita kedagi ligi,” arvustas Odéon Ehaõit.

„Aga see on ilus, see meeldib mulle!” pahvatas Ehaõis kaelakeed kohendades. See oli kullatud kett, mille otsas rippus melhiorist pross südamekujulise roosast klaasist valekristalliga, selle nurkade lähedalt oli kullavärv maha hakanud kuluma. Varssadele mõeldud mänguehe see siiski ei olnud, see oli tavaline odav kaelakee, milliseid müüdi külapoodides ja mille ostis lihtrahva hulgast pärit noor täkk oma erilisele märale, et oma tundeid väljendada. Aga Canterloti kõrgseltskonna ees liikudes oli selline aksessuaar tõesti rohkem häbiks kui ehteks.

Siis jäi tumehalli poni pilk pidama taldrikul. „Üksi paned selle nahka või? Omal ajal, kui Tia ükssarvikukoolis sai käidud, ostsime me sellise ikka kuue säluga kamba peale. Ai-ai-ai. Olen ka üsna kindel, et nii lopsakas figuur ei ole siinsete täkkude seas kuigi atraktiivne.”

Järgnes lühike vaikus. Ehaõis pilgutas märjaksläinud silmi ja lausus: „Fleur kutsus mind gümnastikasse.”

„Mitmendat korda sa endale seda lubad? Ma mõtlen liigutamisega alustamist, mitte kooki.”

„Esimest korda,” tihkus Ehaõis. Paks alikorn nuuksatas, Odéon vaatas taevasse ja mõtles.

„Vabandust. Ma vist solvasin sind tõesti. Aga mulle ei meeldi ennast ega teisi tühja jutuga petta. Nii on kuidagi parem, kui ütled nii, kuidas asjad päriselt on. Ja kui edasi mõelda, siis mõtle sügavamalt, kas sul on siin lootust HEAD täkku kohata?”

„Fleur ütles, et ka spordisaalis liigub vallalisi täkke. Teisi ponisid...”

„Ja millest sa neile räägid? Millega sa nende tähelepanu või sõprust loodad võita?”

„Ma avastasin just täna, kuidas kombineerida ükssarvikumaagiat ja maaponi tunnetust taimedega suhtlemisel, hästi avar ja salapärane maailm...”

„Ei-ei-ei,” katkestas Odéon silmi kissitades ja pead raputades. „Ära üldse loodagi, et mullassonkimine kedagi köidab, otse vastupidi!”

„Aga see on nii huvitav nähtus...”

„Neid ei huvita. Neid huvitavad vaid puudrid ja ihupiimad, mille ostmisest sina oma palgaga unistadagi ei saa,” ütles Odéon pahuralt.

„Aga ma tahan...” tihkus Ehaõis. „Kas või vähemalt alla võtta.”

„Nüüd mõtle, kas sa kiidaks takka, kui nemad seal itsitaks näiteks, ee... Et Kuninglikul Lehvil oli kleit seljas viltu?”

„Kuidas?” imestas Ehaõis. „See oleks... Ma kohe ei teagi... Itsitataks? Ma küsiks vist, kas keegi läks ja sosistas Lehvile.”

„Ja mis sa arvad, kuidas sind sel juhul vaadataks? Kriipsus suu ja kõõrdi silmadega nagu kogu aeg! Sa ei sobitu nende hulka.“

Salvrätiku ümber tärkasid tumesinised leegid, paberitükk hõljus õhku ja pühkis Ehaõie silmi. Ta matsakas keha võpatas, kui ta turjale toetus sõbralik toetav kabi. Kas Fleur tõesti muutus tõrksaks selle pärast, et ma mullast ja maagiast rääkisin?

„Tõesti oleks kahju, kui sa siin läbi põleksid. Ma olen seda näinud ja kogenud. Sa oled ju ilus poni, ma pole selliseid sulgi näinudki,” lohutas Odéon, vaadates Ehaõie tiibade helesiniseid hoosulgi, mille tippudes olid erkrohelised täpid, sama tooni, nagu tedretähnid alikorni silme all. „Ja see lakk,” jätkas Odéon ja tõstis ühe salgu telekineesiga üles. „Teatud nurga alt paistab see läbi, teatud nurga alt hakkab intensiivselt peegeldama, tekitades mulje, nagu oleks jõhvid kristallist. Sinus voolab...”

„Kristallponide verd!” viimased sõnad ütlesid Ehaõis ja Odéon kooris.

Vaikus venis ja nii mõnigi uhke soeng ja kübar olid pööranud Ehaõie laua poole.

„Nad vaatavad,” sosistas Ehaõis.

„Ju me siis oleme nii ilusad,” vastas Odéon ja pilgutas ühe täku suunas silma. Täkk pööras piinlikkust tundes pilgu kõrvale, mära ta kõrval tõusis vihaselt jalgupidi lauaäärele, kelner ruttas neid rahustama.

„Nii ei sobi siin,” sosistas Ehaõis murelikult, kui kelner nende poole traavis.

„See siin on soliidne koht ja me ei aktsepteeri sellist käitumist. Me palume teid lahkuda,” kostis ninahääl ja Ehaõis tõmbus kühmu.

„Ja selline jõllitamine ja sosistamine on aktsepteeritud?” tõi Odéon teemasse kombe, mis väidetavalt oli kõrgkihi hulgas küll põlastusväärne, aga mida ometigi igal pool süüdimatult harrastati ja ilma milleta poleks käsilolevat stseeni toimunudki. „Üks õuna-apelsini smuuti.”

Vaikus venis, rahvas teiste laudade ümber hakkas taas vaikselt lobisema. „Kas ei maitse enam?“ küsis Odéon, kui oli märganud, et Ehaõis ei olnud juba pikemat aega lusikat liigutanud.

„Maitseb küll. Aga ma olen nii hajevil... Õigem oleks öelda, et elevil. Ma avastasin uue viisi, kuidas hekki pügada,” alustas Ehaõis uuesti. „Paljas telekinees oli ebakindel, aga kui ma mulda ja juuri hakkasin tunnetama, siis võisin kinnisilmi lasta. Ja küllaltki kiiresti, mis siis, et okshaaval. Lähen homme Fleuri juurde tagasi ja proovin uuesti! See on nii põnev.“

„Hmm, see kõlab nagu maaponi maagia. Jah, sina oled alikorn ja sul on ligipääs nii ükssarvikumaagiale kui maaponi väele. Tõesti huvitav. Ja kuidas sul lennumaagiaga on?“

„Pole aastaid lennanud,“ lausus Ehaõis silmi maha lüües. „Aga äkki kunagi jälle, ma kohe tunnen, et midagi on muutumas. Ma pole vist kuu aega nii palju rääkida saanud, kui täna Fleuri aias ja siin sinuga. Kuigi linn on ponisid täis, olen ma ihuüksi. Juba seitse aastat. Aga kui seal spordisaalis on tõesti nii, nagu Fleur rääkis...“

„Et saab võimlemata kõhnaks?“

„Ei, et ei hakata narrima ja ei aeta ära,“ muheles Ehaõis.

„Jah, Fleur ei teeks midagi sellist, Fleur de Lis on väga tark ja asjalik, aga tema jutule pole kerge saada,“ nentis Odéon. Lauale kolksatas tema jook.

„Jah, tema ja Pepspüks liiguvad valitsusringkondades... Päris huvitav, miks nad seekord minu oma villa aeda trimmima kutsusid? Ma mõtlesin, et neil seal lossi lähedal villades on oma aednikud.“

„Äkki oli oma aednik haige,“ lausus Odéon äraolevalt taevasse vaadates. „Muuseas, oskaja aednik kuluks meile Linnakesse ära.“

„Sinna anarhistide pessa, mida ka draakonid kardavad?“ küsis Ehaõis nina kirtsutades.

„Miks ka mitte? Seal on lahe rahvas, seal sa kindlasti ei oleks üksi. Siin aga – ma kardan, et Fleuri aia pügamine on ühekordne õnn, edasi kasid sa nende nipsakate esteetide hekke ja noh, ehk sa ei rasvu vähemalt surnuks, kui sulle spordisaal meeldima hakkab. Aga ma ei usu, et sa siit oma õnne leiad. Siinse „õnne“ nimel peaks sa õigete ponide sabaaluseid lakkuma ja õigeid ponisid kapjade alla trampima. Aga mulle paistab, et sa oled liiga hea ja siiras, et midagi sellist teha, et nii hoolimatult käituda.“

Nad nautisid vaikides oma jooke ja kooke, šokolaad ja biskviit tundusid taas hõrgud nagu tavaliselt. Jah, järgmine kord võtan veerandi sellest. Ta ei ole ju sellest vähem maitsev. Viimaks kõlises Ehaõie lusikas tühjal koogitaldrikul, Odéoni kõrs lurises tühjas smuutiklaasis.

„No mis nüüd siis veel?“ nõudis Odéon, kui kelner väljapääsu blokeeris.

„Siin peab jootraha maksma,“ sosistas Ehaõis ta taga ja kohendas kotikest enda kaelas.

„Mis asja? Enne tahtis minema ajada, nagu meie bitid ei säraks nii kirkalt, et temale kõlbaksid.“ Ta pöördus kelneri poole: „Kuule sõber, jootraha tuleb ära teenida, niisuguse „hea” teeninduse eest seda küll ei saa. Head õhtut!”

Jahmunud pomin kaugenes neist, kui nad mööda tänavat edasi sammusid. „Nüüd nad ei lase mind enam sinna,” halises Ehaõis.

„Miks? Kas maksid varem vähe jotsi või?“

„Ei...“

„Miks nad siis ei peaks?“

Ehaõis ohkas. „Kus sa ööbid?“

„Pargi ülemisel terrassil pingi peal. Ei, ära karda, ilm on ju ilus, sealt on läände ilus vaade ja mäestikust voogab värsket ja karget õhku. Miski ei kisu mind mingite lõhnastatud linade eest maksma ja hotellipõranda all restodes vaidlevaid esteete kuulama.“

„Tule parem minu juurde, äärelinnas on vaikne ja lilled lõhnavad... Ma keedan teed,“ pakkus Ehaõis.

***

Ehaõis magas halvasti. Ühest küljest erutas teda õhin hommikul tööle rutata ja uuel moel hekki pügada, teisalt tegi ärevaks kohvikus juhtunu ja selle salapärase ükssarviku jutt ja uurimistöö. Vahepeal olevat olnud kombeks teada, et olemas on vaid kolm alikorni: valitsevad õed, printsessid Celestia ja Luna, ning Kristallimpeeriumi valitsejanna printsess Cadance. Iidsel ajal olnud alikorne rohkem, kuid kunagi oli laastanud maailma kaos, nälg ja sõjad, rahvas oli rahutu ja tõusis üles. Lihtne oli viletsuses süüdistada alikornide valitsevat rassi ja vihased ponikarjad olid nad peaaegu viimseni ära tapnud. Nüüd oli välja tulnud, et vahepealses ajaloos oli olnud rohkem alikorne, aga seda teavet oli vähe ja suuremate linnade raamatukogudes, kus printsesside võimu rohkem austati, ei leidunud seda peaaegu üldse. Kõnnumaa külades levivat jutud, et kunagiste sõjapõgenike veri lööb kohalikes aeg-ajalt välja ja mõnikord sünnib nii tiibade kui sarvega varssasid. Seda aga pidi kardetama nagu needust, vanemad jätavad alikornivarssasid maha või koguni tapavad, kunagi olnud kohalike garnisoni sõduritel koguni käsk kõik sellised varsad tappa.

Ehaõis ei teadnud oma vanemaid, kasuvanemad olevat ta päris pisikesena metsast leidnud. Ta oli sellest mõnikord mõelnud ja vanemate pärast kibedust tundnud, kuid nüüd hakkasid asjad sootuks teises valguses paistma. Mitte selle pärast ei hoidunud ponid temaga sõbrustamast, et ta oli paks või et ta oli lihtrahva hulgast pärit vaene orb, samuti polnud ka need mõned täkud nende aastate sees teda pärast üht-kaht ööd vaid selle pärast maha jätnud. Ta oli alikorn. Ei vanemaid, ei sugupuud, ei pärandit. Ainult kabjad, tiivad ja sarv. Ja lootus.

Muidu oli Odéon lahke ja tark poni, möödunud õhtu oli olnud Ehaõie senise elu üks huvitavamaid, talle tundus, nagu oleks ta ühiskonna kohta õppinud ühe õhtuga rohkem, kui ta ise aastatega Canterlotis elades kõrva taha oli pannud. Kuigi see, mida ta teada sai, kurvastas teda, täitis südame tühjusega. See äärmiselt vähene tõenäosus, et ta siit linnast oma õnne leiab. Aga teistel ideedel oli jumet. Spordisaal. Minna ja jalutada tänavail ja aedade vahel, vaadata hekke ja lilli, nautida rahu selle asemel, et kohvikus istuda ja mugida. Käia seal vaid tähistamas, kui järgmisest viiest kilost lahti on saadud. Magusad koogid olla siis palju maitsvamad, kui neid endale harva lubada. Pealegi on see oluline kokkuhoid, niimoodi võib viimaks koguni Harulduse jutule minna ja lasta omale kena kleidi õmmelda, et oleks asja ka tantsusaalidesse, kus äkki ikkagi naeratab õnn...

Odéon oli tasakesi minema hiilinud ja varasele rongile tõtanud, Ehaõis isegi kuulis, kui ta lahkus. Aga ta ei läinud saatma, vaid keeras külge ja kohendas surisemamagatud tiiba. Aga hommikukohv tegi ta erksaks, ta võttis oma riistad ja läks.

„Mhk-hmm!“ tegi Pepspüks, vaadates rammusat alikorni enda ees murul. Ehaõis oli täies pikkuses kõhuli, lõug vastu muru, värisevad kabjad maha surutud, ta tõmbles ja pomises, pahempidi pööratud silmad irvakil laugude vahel paistmas. Sinised sõrgatsikarvad hõljusid maa suunas ja ühinesid sinise maagilise energiauduga, alikorni sarve ümber heljus leegitaoline sinakas aura, pool tosinat oksakääri hõljus ja lõgises heki sees.

„Ai jah,“ vabandas Ehaõis transist välja tulles ja kohmetult-kohmakalt jalule tõustes.

„Oled ikka terve? Ma juba mõtlesin, sul on tervisega midagi lahti, suur, nagu sa oled. Miks sa niimoodi siruli olid, kui tohib küsida?“ rääkis valge sinise lakaga ükssarvikutäkk rahulikult.

„See on põnev, ma lõikasin maapinna energia järgi, rääkisin roosidega. Täitsa pimesi ja sirgelt,“ vastas alikorn kohmetust tundes. Mitte selle pärast, et ta sellises napakas olekus vahele jäi, vaid sellepärast, et temaga rääkis linna üks rikkamaid ja lugupeetumaid täkkusid.

„Ei ole ju päris sirgelt,“ ütles täkk, kui oli monokli silma ette tõstnud ja hekki pisut uurinud.

„Siit jah,“ tunnistas Ehaõis väriseval häälel. „Siin jookseb veesoon, see vägi ja sosin oli teistsugune ja kindlasti see segas tunnetust. Ma pean õppima seda ka silmade abil valitsema... Ma sean selle korda!“

„Muidugi sead, siin on hästi näha, et sa teed seda hingega. Aga siin oled sa vanal viisil lõiganud, siit edasi aga... Oleksid justkui puised harud välja lõiganud ja noori võrseid säästnud, siitmaalt paistab see palju tervem.“

„Oh jaa! Ma alles eile avastasin, et niimoodi saab ka, ja siitmaalt läksin teistmoodi edasi! Mul on tunne, et niimoodi trimmides võib saada lõpuks nii tiheda pinna, et see kannab poni! Ma kavatsen mõne põõsasordi peal proovida, äkki õnnestub niimoodi elus sohva kasvatada,“ lobises Ehaõis õhinaga.

„Väga huvitav. Sa vist kombineerid niimoodi maaponi väge ja ükssarvikumaagiat, sul on meelevald seda teha, kuna oled alikorn. See on ennekuulmatu ja väga huvitav. Tööta aga edasi. Ainult peida see erinev üleminek kuidagi silma jaoks ära,“ vastas Pepspüks ja sammus eemale.

„Jah, muidugi,“ sosistas Ehaõis asja kallale asudes.

Selleks ajaks, kui Fleur de Lis ta verandale teed jooma kutsus, olid käänulised kohad hekis ära silutud ja erinevate töömeetodite piir nähtavusest kadunud.

„Kas sa mõtlesid gümnastika peale? Täna õhtul on seal tund, äkki tuled kah ja vaatad?“ küsis valge ükssarvik.

„Peaks end tõesti kokku võtma,“ vastas Ehaõis pilku maha lüües. Kuigi Fleur oli teda juba eile vihjamisi kutsunud, oli tema ikkagi kooki sööma läinud. Samas ta sai Odéoniga kokku, see kaalus kõik üles. Seegi oli Odéon, kes hoiatas teda selle eest, et kui ta kohe ei lähe, siis ta jääbki lubama ja elab vanaviisi edasi. Ei, täna ta läheb ja käib seal ära.

Jälle valitses ta kääre ja maagiat, ent seekord pidas ta silmad lahti ning püüdis jälgida, mida ta teeb. See oli raske, sest maailm kõikus ja moondus sinises energiaudus, hekk väändus ja tõmbus sirgu, tahtis justkui eest ära ujuda. Pealegi ajas selline seisund iiveldama. Peaks mõne arstiga nõu pidama, ega see tervisele liiga tee... Hämusse ilmus valge laik, see lähenes ja venis ponikujuliseks. Ehaõis lasi kääridel langeda ja raputas pea selgeks. Iiveldus jäi mõneks hetkeks vaevama nii, et paks alikorn oleks peaaegu maha kukkunud.

Pepspüks oli vihane. See ei paistnud küll soliidse musta frakiga ükssarvikutäku näost välja, kuid Ehaõis tajus tema olekut. Õnneks ei olnud see viha temale suunatud. Täkk vaatas natuke roosihekki, mis seekord oli lisaks värskele välimusele ka veatu ja sirge ning noogutas tunnustavalt. Pööras seejärel ringi ning kõndis villa poole tagasi.

„Ära mine täna kohvikusse,“ ütles ta Ehaõiest möödudes.

Ehaõis vaatas jahmunult järele ja vangutas pead. Mis nüüd siis juhtunud on? Kas Odéon on midagi korda saatnud? Nad ju ei teinud ega öelnud midagi nii halba, et neid edaspidi sealt päris ära võidaks ajada. Mulle öeldakse ju kaunis tihti veel halvemini, aga sellest pole kunagi mingeid pahandusi tõusnud. Nojah, ma ei ole ka kõrgseltskonna poni...

Ehaõis traavis rutakalt mööda tänavat. Ta mõtiskles õhinaga, mis ta kaasa peab võtma, kus ta šampoon ja tiivapalsamid on, kas rätikud ja hommikumantel on spordisaali poolt ja kui ei ole, kuidas ta need kaasa pakib. Kuigi tal oli kindel nõu täna kohvikut mitte külastada, oli ta nii hajevil, et lasi kapjadel ennast omapäi kanda ja leidis viimaks ennast ikkagi kohviku väliterrassi väravast.

Eilse pärast vabandada ja ühe porgandipiruka võiks õhtuooteks ikka lubada omale. Ja nii istus Ehaõis taas oma padjal oma laua taga. Kelner oli üle ootuste viisaks ja lahke, lausa lahkem kui tavaliselt ega võtnud peatuda, et Ehaõie vabandust kuulata. Pirukas oli hõrk ja värske, mahl jahe ja kosutav.

Välikohviku väravale ilmus pruun musta lakaga täkk, valge manisk ja punane lips kaela ümber. Ta naeratas säravvalgete hammastega ning lasi pilgul üle külastajate libiseda, otsides ilmselt vaba kohta. Kuigi vabu kohti leidus teisigi, võttis täkk suuna Ehaõie laua poole ja priske alikorni süda jättis mitu lööki vahele, ta kontrollis kiiruga, kas kaelakee on otse. Ta polnud seekord isegi ümbrikku välja pannud. Ja kuigi ta oli avanevast vaatepildist palju unistanud, ei olnud ta valmis selleks, et see päriselus sünniks.

„Kas see koht on vaba?“

„Jah, palun,“ vastas Ehaõis väriseval häälel.

„Härra Rikas,“ tutvustas ennast täkk. „Ajan siin nõbu nimel asju, tal on Ponyvilles pood.“

„Õilme Ehavalgus. Ehaõieks hüütakse mind,“ vastas alikorn rahunedes ja enesekindlust tagasi võites. „Aednik. Annan oma panuse Canterloti hekkide ilusse.“

„Oo, kas tõesti... Sellest siis see maagia neis hekkides... Aga miks on selline kena poni üksi õhtul kohvikus?“ meelitas täkk.

„Milleks ikka vallaline mära kohvikus istub,“ läks Ehaõis südamliku jutuga kaasa.

Õhtu edenedes tundis Ehaõis ennast üha kergemini, nagu ta oleks iga tunniga üle kümne kilo alla võtnud. Ta polnud ammu seda õnnetunnet tundnud. Ja kuigi eelmised korrad olid seni kõik lõppenud... Mitte küll halvasti, aga lõppenud lihtsalt ilma tulemusteta, oli ta optimist. Ta südames oli tühi äng, millest oli tõusnud salakaval pinge. Praeguses olukorras muutus see pinge meeldivaks tormiks ta südame all, mis ootas oma aega, et baldahhiini all vabaneda. Fleur de Lis ja spordisaal olid meelest läinud, nagu ka vihane Pepspüks, alles jäänud vaid kelmikas ootus, et „kogemata” jälle härra Rikkaga külgipidi kergelt kokku põrgata, kui nad mööda tänavat Ehaõie kodu poole sammusid. Ehaõis oli ostnud kimbu roose, Rikka sadulakotis loksus pudel punast veini ja kaks roosat küünalt.

Ta kohendas ja kasis kiiruga magamistuba ja baldahhiinvoodit, kuulis sahinat ja kärinat, kui Rikas all salongis tikku tõmbas ja küünlad süütas. Võbelev valgus meelitas, Ehaõis astus treppi mööda ja oleks peaaegu komistanud ja kukkunud, kui õnnetunne pea kergelt pööritama pani. Kostis pudelikorgi plops ja jõuline koputus välisuksel. Ehaõis kortsutas kulmu, pööras koridori, avas ukse ja kiljatas. Ta oli nägupidi koos kõige koledama märaga, keda ta kohanud oli, ta tõmbus hävitava pilgu ja seakärsa moodi püstise ninaotsa ees tagasi. Mära tungis edasi, vaatas lillasid salke lehvitades ringi ning välgutas sinakaid laugusid, mis olid rohmakalt ta tumeroosasse näkku värvitud ja haukus jõulisel, kriiskaval toonil üle õla: „Jah, just siia nad läksidki! Siin see paks hoor elab!”

Soomustatud kabi rebis teise uksepoole lahti, esikusse tungisid lisaks vananevale tumeroosale märale kaks odadega kaardiväelast.

„Milline hoor...” alustas Ehaõis jahmunult, aga ta sarve ümber klõpsatas sarvelukk, üks kaardiväelastest hakkas teda ukse poole rammima, härra Rikas tõttas salongist oma mära juurde. Igasugune lahkus oli ta näost otsekui ära pühitud.

„Sa ütlesid, et sa oled vallaline!” kiljus Ehaõis ahastusega ja peaaegu kukkus, kui teda ukse poole trügiti. „Mu kott!” hüüdis Ehaõis veel, üritades salongi poole pöörata, kuid oda kaela vastas veenis teda ukse poole minema. Rikaste paar oli juba väljas tänaval, nende vastas seisis hall musta torukübara ja tumeda frakiga ükssarvikutäkk. Ta sarve ümber väreles kuldne aura, samas toonis kuldne aura oli ka raske rahakukru ümber, mis härra Rikka sadulkotti langes. Kole mära saatis Ehaõit hävitava pilguga ja räuskas üle tänava: „Kuidas sa julgesid minu erilist poni võrgutada?! Mida sa endast mõtled, tüse tünn, võeh, või kõrgemast soost täkkudele ligi ajama!”

Nende kõrval oli veel paar Canterloti kõrgseltskonna poni, lendasid ropud solvangud ja muud esemed, Ehaõie kaela tabas lillepott. Paks alikorn ei jõudnud ennast koguda ega vastata, paar hoopi taguotsa pihta sundisid teda mööda tänavat põhja poole kappama. Paari kvartali kaugusel aeglustas ta käiku ja küsis kaardiväelastelt: „Mis nüüd toimub, mis on minu süü... AIA! Kuidas te julget...”

Ta kintsu torgati valusalt ja kui ta protestihäält tõstis, tundis ta kaela vastas oda. Õnneks oli see lapiti. Aga millegi pärast kartis ta, et järgmine kord on see serviti. Surmahirmus võttis kaardiväelastest saadetud Ehaõis traavi üles. Nad möödusid veel mõnest kvartalist ja jõudsid müürini, milles haigutas... Põhjavärav. See oli avali ja tõstesild ootusvalmilt all. Veel korra proovis Ehaõis selgitust paluda ja pööras sillal ringi, kuid odatera rinna vastas jättis selle idee katki. Ketid lõgisesid ja sild tõusis ning Ehaõis leidis enese sillasamba otsast, ees sogase veega vallikraav ja selja taga kivine rada, mis suundus süngesse metsa. Nüüd jõudsid viimaste minutite sündmused täie raskusega Ehaõie teadvusse ja ta vajus istuli. Lossi müürid ja õhtutaevas süttivad tähed hakkasid silme ees sillerdama, ta puhkes südantlõhestavalt nutma.

Kõik see tundus täiesti sürreaalne. Kas selle pärast ütles Pepspüks talle, et ta kohvikusse ei läheks? Tal ei olnud seni võimudega mingeid probleeme olnud, vaid paar korda oli ta juhtunud lähedal olema, kui kelleltki midagi varastati, ta oli alati puhtsüdamlikult tunnistanud ja kaardiväelaste ja uurijatega viisakalt läbi saanud. Ta polnud kunagi selle vastu huvi tundnud, kuidas uurimine, kohus ja karistamine täpselt käib, ta polnud isegi ühtegi kriminaalromaani lugenud. Aga selles oli ta kindel, et niimoodi teolt tabades kindlasti kedagi ei karistata ega pagendata, kindlasti võetakse esmalt kinni, heidetakse alustuseks vangikongi, kuulatakse üle, täidetakse pabereid, otsustatakse karistus ja... Ja veel nii julmalt ja jõhkralt, odadega torkides ja toorelt õlgadega rammides... Kaitsetut daami... See tumeroosa mära ei paistnud üldse oma täku liiderdamise pärast pahane olevat, pealegi anti täkule millegi eest kopsakas summa raha. Paistis sedamoodi, et kellelgi oli vaja, et ta linnast kaoks. Aga ära ajada võis ju ka viisakamal moel? Või tulid nad vale poni kallale? Ei, ta oli juba mitme kuu vältel alati seal ühe ja sama kohvikulaua ääres õhtuid veetnud, teda tuldi teadlikult sisse vedama. Ehaõis ei suutnud mitte mingit põhjust välja mõelda, kõik taandus ühte ahastavasse lausesse.

Mida ma neile teinud olen?!

Alikorn tõusis jalule. Haav kintsu taga tulitas ja pakitses, saba oli kintsu ja sääre külge kleepunud, kivisillutisel, kus ta istunud oli, mustas vereplekk. Korra mõtles ta mööda kraaviäärt alla peaväravani minna ja abi paluda, kuid rindu tõusis sünge hirm, et sel juhul puutub ta nende odadega veelkord kokku. Õnneks ei seganud haav käimist, lihased-kõõlused olid puutumata. Ta püüdis manada valgusloitsu, kuid sarvelukk lõi nii valusalt tagasi, et silme eest läks korraks mustaks ja ta pidi peaaegu kukkuma. Ehaõis oli üksi kaljuses metsas. Ilma maagiata. Ilma millegita. Kõik ta isiklikud asjad vedelesid müüride taga, lõhutud ukseriividega majas ja olid jäänud saatuse hoolde, talle oli jäänud vaid odav kaelakee ja kuldkett parema kabja ümber. Tagasiteed ei olnud ja ta hakkas mööda rada edasi minema.

Üks vari nihkus puude vahel ja Ehaõis peatus, vidutas silmi. Tume kogu astus eemal rajale, Ehaõis nägi roosakat helendust ja kuulis hetkeks metalli sahinat ja rahutut hingamist. Ehaõis seisis mõne hetke ja vaatas ilmutist, püüdes aru saada, mis see on, aga kui ta argliku sammukese edasi astus, pööras tume kogu ringi ja tormas kapjade klobinal kaugusse. Korraks nägi ta kapuutsiga keepi selgemini, kui kuu sellele hetke peale paistis, ta hüüdis võõrast ja tegi paar kiiremat sammu, kuid klobin kaugenes kiiresti ja kadus kuuldeulatusest. Rada hakkas laskuma, kohati oli see ohtlikult järsk, kuid õnneks olid Equestria ööd väga harva kottpimedad. Luna kuu näitas Ehaõiele valgust, värvis kuused ja kaljud hõbedakarva. Ja keebiga poni ta rohkem ei kohanud.

Koidukuma nägi ta juba tasasel ja peaaegu lagedal maastikul, sünge mets jäi selja taha. Ent mäeküljest väljaturritav Canterloti kindlus tundus ikkagi ebameeldivalt lähedal, küünitas justkui pea kohale. Taamal paistsid kollakad põllulapid, üksikud majad ja puudesalud. Veel kaugemal kirdes paistsid Cloudsdale tuled, koidukiirtest valgustatud udus aimusid pegasuste müstiliste pilveehitiste siluetid. Seal, kus taandus öö, oli lääs. Kusagil seal on Los Pegasus. Kusagil veel kaugemal asustamata läänes elab Odéon.

Ehaõis pidi sinna jõudma, muul ei olnud enam mõtet. Ta tundis, et teda ei taheta enam kusagil näha. Ta on pagendatud kurjategija. Kas pagendatuid mitte Equestria piiride taha ei saadeta? Äkki unustasid nad seda teha, ehk peaks mõne võimuesindaja juurde minema ja end üles andma? Selle mõtte katkestas hirm, et temaga tehakse midagi hullemat kui pagendamine, kui ta peaks valede ponidega kokku juhtuma. Rada oli küll liivasem ja pehmem, kuid iga samm tundus raskem ja vaevalisem. Ehaõis ei olnud eales nii palju korraga kõndinud, ta polnud võib-olla isegi mitte viimase nädala jooksul kokku nii palju kõndinud, kui sel ööl. Ta jõudis lähimasse väiksesse puudesalusse päikesevarju ja varises sinna maha. Vähemalt maa vastas ta tunnetusele ja kutsele, kuid ei osanud kuidagi teda tema hädas aidata.

Ehaõis jooksis kui meeletu kaljusel rajal Canterloti väikse Põhjavärava taga ja vaatas ahastusega kättesaamatut vabadust enda ees, milleni ta eales joosta ei jõua. Ta kints tulitas ja purskas verd, hundid ja hüäänid ajasid teda taga, muist jõudsid iga sammuga lähemale, muist peatusid, et kividele sadanud verd lakkuda. Karedad küünised rebisid lakka ja kiskusid kaela külje peale, põse taga kõrva all laksusid kiskja kihvad. Ehaõis sirutas tiibu ja hüppas...

Ning viskles puudesalus rohu peal ja avas silmad, vaatas arusaamatult heinamaid ja põllulilli enda ees. Rada lookles rahulikult küngaste vahel, kaugemal paistsid mõned põllulapid ja väiksem grupp maju ja puid. Selja taga kõrgus mägi ja kaljune kuusemets, kust ta tulnud oli, ja kõrgemal-kaugemal, sinises hämus, seisis Canterlot, ponirassi au ja hiilgus. Olen päris kaugele jõudnud, tunnustas Ehaõis end mõtteis ja tõusis jalule. Ent jalad polnud selle mõne tunniga üldsegi mitte välja puhanud, lihased olid kanged ja sõrgatsid valutasid. Need haprad jalad ei olnud harjunud nii pikalt nii rasket koormat kandma. Kas või tasahaavalgi, kuhugi ikka, sisendas Ehaõis endale. Ta jõudis põllu nurgani ja napsas mitu viljapead. Kuigi need olid karedad ja terad-aganad kõvad ning sitked, oli ta kindel, et poni seedib seda. Ehk ei sure ma vähemalt nälga. Ega janusse. Ehaõis laskus sillakese kõrvalt oja äärde ja küünitas veeni. Kallas oli tüma ja õhkas jahedat niiskust, kabjad vajusid aegamisi sisse. Alikorn laskus kõhuli ja nautis mõnusat jahedust väsinud kandade ja randmete vastas. Ta ees laius oja oma looduslikus sängis, kiilid veiklesid siia-sinna, taamal heina ja põllulillede vahel lendlesid liblikad. Ehaõis polnud ammu sellist vaatepilti näinud. Canterlotis küll leidus lilli, puid ja muru, lendasid ka mõned liblikad, kuid kõik oli alati piinlikult joonlaua järgi pöetud ja haritud, alati oli kuulda edevate linnakodanike tühja loba ja muud linnamüra. Ent see pealinn oli ta ära tõuganud. Kas maa ja põllud olid ta omaks võtnud? Ei olnud. Kiilid, liblikad ja lilled ei tahtnud temast midagi teada. Ta oli sarvelukuga kurjategija, kes ei teadnud, mida ta valesti oli teinud.

Mis ma neile teinud olen?!

Ahastus pitsitas alikorni südant, ta vedas end jalule ja otsustas majade poole minna, püüdes käies ja ümbrust vaadates seda ahastust unustada, kuhugi eemale suruda. Ehk ma kohtan mõnd poni, kes kuulaks mu ära? Mitte et ma abi tahaks nuruda, aga... Üks täkk asjatas ühe talli juures vankri ümber, kaugemal elumaja ees mängisid kaks varssa.

„Hei, tere jah, preili... Minge palun ära.” Täkk mõõtis pilguga Ehaõit, kapjadest näoni ja jõudis sarvelukuni.

„Ma tõesti ei ole midagi teinud...” alustas Ehaõis pisarsilmi.

„Nii nad räägivad alati. Vabanda, tõesti, aga me ei soovi pahandusi,” vastas täkk silmi maha lüües. Kuskilt oli ilmunud nooremapoolne mära, kes karjatas varsad tuppa ja läks ise järele. Ehaõis hingas paar korda sügavalt ja vaatas, kuidas pisarad liivale märgi plekke jätavad ning loivas majade vahelt välja. Siis kuulis ta selja tagant kabjaklobinat ning nägi, et mära ruttab talle järele, õunakorv küljele riputatud. „Noh, võta mõned, natukenegi,” pakkus mära.

Ehaõis vihjas pilguga sarvele ja vangutas kurvalt pead. Mära haaras osavalt hammaste abil kolm õuna ja suskas need Ehaõiele tiiva vahele. „Aitäh...”

Järgmised päevad olid kõik peaaegu samasugused. Alati, kui ta kedagi kohtas, jutt kas katkes või muutus tõrjuvaks, kui tema sarvelukku märgati. Enamasti tunti talle kaasa, aga keegi ei tahtnud temaga tegemist teha. Ühe maja juurest kihutati ta peaaegu niisama julmalt minema nagu Canterlotist, õnneks polnud elanikel vähemalt odasid. Ponyville poolt kostis naeru ja kilkeid, õhku raputas bassirütm, üle põldude kandus tükati reibast pasunamuusikat. Seal ehk leiaks ma kedagi, kes mind ära kuulaks... Aga seal oli ka perekond Rikaste häärber ja suur risk mõnega neist kokku sattuda. Ehaõis kartis tõsiselt, et selle härra või prouaga kokku sattudes üritab ta teha midagi, mis tema karistusele ka tegeliku põhjuse annab. Seepärast hiilis ta põlluääri pidi linnast mööda lääne poole.

Tema reisi helgeim hetk oli Magusõunaaias. Õunarüüp oli esimene poni, kes teda kuulas, aga Ehaõis ei saanud aru, kas see rõõmsameelne ja jõuline oranž poni teda uskus või mitte. Nagu teisedki senikohatud ponid, kartis ka Õunarüüp Ehaõit nagu kurjategijat ega tahtnud teda külla. Vähemalt lubas ta alikornil end küünis korralikult välja magada ja piiramatul hulgal õunu süüa.

Hommikul lääne poole kõndides tundis Ehaõis, et korralik uni ja kõhutäis ei olnud teda reipamaks muutnud. Fleuril oli õigus. Ma olen nii paks, et see ohustab mu tervist. Jalgu ja liikmeid. Ta jalad olid läbi. Abi oleks olnud ehk korralikust massaažist, spaas ligunemisest ja mitmepäevasest puhkusest. Aga tema jaoks ei olnud enam selliseid asju. Oli tema. Siis sünge, läbitungimatu piir. Ja teisel pool seda teised ponid, nende rahulik ja õnnelik elu. Ponid, kellel on kõik hästi.

Mida ma neile teinud olen?!

Ehaõis võttis kohmaka galopisammu üles, lõi tiivad lahti ja lendas meeletult pekseldes paarsada meetrit. Nii sai kiiresti edasi küll, kuid selle hinnaks olid maandumise põrutuse tuline valu randmeis ja veremaitse suus. Süda tagus meeletult, nagu tahtnuks see kõrvust välja karata. Ta lõõtsutas veidi ja kõndis värisedes edasi. Eespool paistis sirge seljaga vall. See oli raudteetamm. Kaugemal lääne pool tõusis suitsu ja kostis sisinat. See koht oli Suitsumägede Post, raudteesõlm, kus Ponyville - Los Pegasuse raudteelt hargnes tee Suitsumägede poole.

Ehaõis tõusis raudteele ning nägi reisirongi, mis ootas suletud semafori taga edasipääsu Los Pegasuse poole, kaugel rohtla ääres lähenes Los Pegasuse poolt teine suitsusammas. Mis siis, kui nad pagendasid siiski vale poni? Mingit protsessi ju ei olnud, mulle ei öeldud, milles ma süüdi olen... Kui nad ka otsustavad, et ma hoorasin, ei ole see veel põhjus mind nii karmilt karistada. Äkki olengi täiesti süütu, nad vabandavad ja lasevad mul koju naasta, saan jälle hekke pügada ja võib-olla koguni Fleur de Lisiga võimlemas ja spaas käia, mõtles Ehaõis helgeid mõtteid. Ta oli kindel, et jala ta Los Pegasusse ei jõua. Kui ma ka Odéoni ei leia, oleks parem kui nad mu kinni võtavad. Saan vähemalt teada, mis mu süü on. Ei usu, et nad mu tapavad, midagi sellist ei ole ju... Sajandeid tehtud. Iga päevaga oli Canterlotist väljakihutamine muutunud Ehaõie jaoks justkui sürreaalseks õudusunenäoks. Ometi oli see päriselt juhtunud.

Ehaõis hindas kaugust lahtise vagunini rongi sabas, hingas sügavalt, lõi tiivad lahti ja tormas. Ta laperdas täiest jõust ning kukkus valusalt laudpõrandale, ta oleks lisaks kapjade ja randmete põrutamisele peaaegu ka tiiva välja väänanud. Ta ajas end värisedes püsti ning vaatas ümbrust. Ta seisis keset välikohvik-vagunit, kuid tavapärase köögivaguni asemel oli järgmiseks vaguniks hoopis tavaline reisivagun ja välikohvik tundus olevat suletud. Lauad olid vaguni ühte äärde kokku lükatud, nende peal lebas kokkupanduna vihmakatuse metallsõrestik. Vaguni teine äär oli tühi, sinna oli lohakalt visatud vihmakatuse present. Ühtki istumispatja ega toidunõud ei olnud näha. Pikemalt mõtlemata torkas Ehaõis sarve presendi alla ning püherdas enese vaguni seina äärde presendi sisse nii, et vaid ninaots jäi välja.

Ehaõis nägi, et ta lendas. Kusagil päris kõrgel, kuid allpool pilvepiiri. Tuul paitas nägu, keha õõtsus rütmiliselt, pilve alt välja jõudes hakkas päike näkku paistma. Ei, loksumine oli palju puisem ja sugugi mitte nii rütmiline, ümbrus oli hämar ning kellegi kirgassinakas maagiaväli kergitas presenti ja see ei olnud kaugeltki nii ere nagu unes nähtud päike. Ta silme ees põrandal paistsid süsihallid kabjad. Enne, kui ta midagi öelda või mõelda jõudis, kajas tuttavlik käre hääl: „Eha? Ehaõis! Mida sina siin teed?!”

„Odéon?” halises Ehaõis pead tõstes.

„Mida... Oh heldus... Millega sa hakkama oled saanud?” ahhetas Odéon Ehaõie pea juurde kössitades. Ta toetas ühe kabja hellalt Ehaõie pehme lõuaaluse vastu ja kraapis teisega rähma ta põse pealt. „Mis nad sinuga teinud on? Ei... Oota, ma käin korra ära.”

Ehaõis kohendas end ja vaatas üle vaguni ääre. Kiirus oli päris suur, päev kaldus õhtusse ja kaugel ees paistsid juba Los Pegasuse tuled. Ta hakkas juba mõtlema, et nägi viirastust, et ta mõistus hakkab juba stressile järele andma. Ent siis lendas reisivaguni uks jälle lahti ning Odéon traavis tühja välikohvikusse tagasi. Ta seljas oli sadulkott ja maagiaväljas ta taga hõljusid kaks klaasi mingi puuviljakokteiliga, lusikad ja šokolaadikook. Ehaõis tõusis korra istuli, kohendas ennast ja heitis jälle maha. „Kas sa narrid mind?” küsis ta, kui tema ette laskus koogitaldrik.

„Ei, miks? See ju maitses sulle,” vastas hall ükssarvik ja silitas alikorni kõrva tagant. „Noh... Tead, ma olen palju pisaraid näinud ja valanud. Vahest on hea, kui teha või süüa või nautida midagi sellist, mida sa kogesid siis, kui kõik oli hästi. Ah, oota...”

Hetke mõtles Odéon, et narrimise all pidas Ehaõis silmas seda, et teda sea moodi sööma sunnitakse, kuna ta ei saa maagiat kasutada, ent see jäigi selgusetuks, sest Ehaõis oli lusika juba osavalt sõrgatsivarba ja kabja vahele võtnud. Ta oli ju aastaid hekke püganud, kasutades selleks ainult kabjaosavust. „Aga nüüd teeme su korda,” ütles Odéon ja ta sadulkotist hõljusid välja kamm ja hari.

„Kas see jook on kraadiga? Ma unustasin sulle öelda, et ma ei tarbi alkoholi.”

„Sa oled päris kurnatud, usu mind, praegu on see vajalik nagu arstirohi. Paneb vere käima. Ja janu vastu on see hea. See on Mojito,” vastas ükssarvik Ehaõie laka kallale asudes. Ta hõljutas oma klaasi korraks koonu ette ja tõmbas väikse sõõmu.

„Kas sa oled päris? Või olen ma juba hull? Või ma magan?” küsis Ehaõis vaikselt.

„Mis sa lorad? Muidugi olen mina ise,” naeris Odéon.

„Aga sa läksid juba mitme päeva eest ära... Ma ei mäletagi, mitu päeva tagasi.”

„Ega ma siis otse koju läinud. Käisin Ponyville raamatukogust läbi. Videvikusära on viisakas, tark ja lahke, ma tundsin isegi kurbust ja kadedust, kui ta rääkis, kui hästi tal Celestiaga klapib. Ta vist ei tea, et ma olen tema koha peal olnud, Celestia isiklik õpilane, aga ma ei öelnud talle... Ta väidab, et alikornide kohta pole ta midagi õppinud ja tema raamatukogu oli kah... Suhteliselt piiratud valikuga sel alal ja tema rääkis vaid mingist sõprusemaagiast. Kuigi tema jutt oli päris huvitav. Kui see sõprusemaagia ongi mingi Celestia uus riugas, annab see lootust. No ma saan aru, et noor moekunstnik Haruldus on sellesse kaasatud. Aga lihtsat päritolu roosa peotola? Eraklik pegasus, kes loomi silitab? Ja veel mingi kirju laka ja väleda tiivaga kiidukukk?! Väga olulised elemendid selles sõprusemaagias, aga Celestia seda teab, kust pärit. See ei klapi kohe kuidagi vana halva Canterloti stiiliga... Aga ma käisin ka Cloudsdale’is ja vaatasin, kuidas poja elab. Õpib lennuakadeemias, tal läheb päris hästi. Nüüd siin vagunis mingid noored Canterloti täkud muudkui kõvatavad ja pläravad omavahel, mul viskas üle, mõtlesin, et tulen hingan värsket õhku ja naudin rataste lõginat. Ja siis nägin siin seda tumerohelist ninaotsa ja tumesiniseid salke presendi alt välja turritamas. Ma ikka mõtlesin, et hoopis mina olen segi keeranud,” jutustas Odéon kammides. „Fui, sa oled päris räpane, hädasti oleks vanni vaja...”

Erksinine maagiaväli haaras presendi ja tõstis selle üles, tuues Ehaõie terve täiega lagedale. Odéon kergitas alikorni saba, et seda kammida, ent märkas siis punakaspruuni sodi Ehaõie kannakarvades ja sabajõhvides. Luba küsimata kergitas Odéon Ehaõie saba ja matsakat kintsu ning uuris kinnikasvavat haava. „Oh heldus... Mis sinuga juhtunud on?” ahhetas ükssarvik.

Nüüd oli Odéoni kord kuulata. Ehaõis ei suutnud nutma puhkemata oma lugu uuesti läbi elada, tänu silmavee hägule ei näinud ta, kuidas Odéoni silmad vajusid pilukile ja kõrvad lidusse, kuidas ta lõuapärad pinguldusid. Ükssarviku sarve, põrandalaudu ja metalllatte kohvikulaudadel haaras nõrk sinakas helendus. Seda helendust aimus ka ta silmist, mille piirile valgusid pisarad. Katusesõrestiku lattide otsad tõmbusid raksuga krussi.

Ehaõis kuulis klõbinat, kui hari ja kamm põrandale kukkusid ning hetk hiljem olid tumehallid kabjad ümber ta kaela ning kõrv vastu Odéoni musklis rinda. Üks kabi silitas ta kaela tagantpoolt kõrva. Situatsioon oli harjumatu ja võõras, samas turvaline. „Õudne. Kui kahju... Kuidas see võimalik on? Mis toimub?! Mida sa neile teinud oled?!“

„Ma ei tea... Rikastele maksti selle eest... No tõesti ei ole midagi teinud,“ tihkus Ehaõis.

Vagun rappus pöörangutel, raudtee jagunes mitmeks, mõlemale poole ilmusid seisvate vagunite rivid. Üks kokteiliklaas oleks peaaegu ümber kukkunud. Odéon vaatas piki rongi külge ettepoole ja kohendas asju enda sadulkotis, Ehaõis lõpetas koogi ja kokteili. Tal on ju õigus, see teeb tõesti parema tunde, kui ma tunnen maitset, mida viimati tundsin siis, kui kõik oli hästi. Ja see kokteil oma terava piparmündiga sobib šokolaadikoogiga nii hästi kokku.

„Meie peatus. Ei, me ei lähe kesklinna, meil on siin kaubajaamas oma laoplats ja kaubakontor,“ rääkis Odéon sadulkotti selga seades. Pidurid hakkasid krigisema, peatselt ilmus vaguni ääre taha kulunud ja räsitud laudadest platvorm. Kuigi õhtu oli juba kaunis pime, ei olnud laternaid veel süüdatud. Ehaõie kõrvad harjusid aegamisi vaikusega, viimaks hakkas ta kuulma kaugemalt jaamast üksikuid hõikeid ja vagunite manööverdamise lõginat. Odéon avas värava vaguni pardas ja astus platvormile, Ehaõis vedas end värisedes jalule ja kõndis järele. Vaikuses kostis kauget kõpsumist, kuskilt eestpoolt astus rongi pealt maha üksik uhke mära, laia kübaraga siluett eemaldus jalakäijate silla poole, kus keegi tööline esimesi laternaid süütas.

Pidurite sisin ja hoovastiku krigin pani Ehaõie võpatama, kaugemalt kostis pahvimist ja rong nihkus paigast. Odéon kappas juba mööda platvormi vastassuunas maa poole, Ehaõis ruttas paari kiirema sammuga hallile ükssarvikule järele. Platvormi lõpus oli trepp ja trepi taga ülekäik, mis viis üle mitme rööpapaari raudteejaama kõrvale, kus valendas kruusane maantee. Selle taga oli kulunud ja vildakas plankaed, selle taga omakorda nägus tellistest laohoone, mille hämaras varjus paistsid paari kaubavaguni katused. Odéon ruttas eemale tänavale ning ootas, kuni Ehaõis järele lonkis. Kruusateel võttis Odéon mõõdukama sammu, nad möödusid mitmest pikast aiast ja nägid mitut väravat. Viimaks Odéon peatus ühe värava juures ning avas selle maagia abil. „Noh, rutemini, ma ei taha, et sind nähtaks,“ utsitas ükssarvik takka.

Värava taga oli hoov, veidi tagasihoidlikumad laohooned, ühe laohoone nurga sees oli kahe korruse jagu tavalisi väikseid aknaid, mõnes neist põles tuli. Üle laohoone katuse paistis valkjas survestatud õhulaev, mille küljele oli kollase värvipritsiga päike joonistatud. Siin-seal paistis suuremate ja väiksemate kastide virnasid, mõned kastid olid kitsad, kõrged ja hõreda laudisega, laudise vahelt turritasid heina või höövlilaastude puhmad, nende vahelt omakorda läikis miski. Odéon kappas valgustatud akna kõrvale ühe ukse juurde, avas selle ja juhatas Ehaõie sisse. „Puhka jalga,“ pakkus Odéon, osutades avarale madratsile seina ääres. Kurnatud paks alikorn ei lasknud ennast mitu korda paluda.

„Kae, Mamma!“ hüüdis üks pruun maatäkk kontorilaua tagant. „Noh, kuidas reis läks? Kuda poja elab... Oh sul on külaline?“

„Jah, Õilme Ehavalgus. Tema on meie raamatupidaja, Visa,“ tutvustas Odéon. „Pojal pole viga midagi, aga reis noh, läks kah, kuigi oli päris masendav.“ Ükssarvik ütles viimaseid sõnu aeglasemalt ja ta kõrvad vajusid lidusse. „Kuidas teil siin läheb?“

„Mis ta ikka läheb, kiire päev oli, saime just Tallikaupade tellimuse vagunisse. Ma ei tea kas sa viimaste päevade lehti oled näinud? Tallikaupade boss olla Canterlotis ennast mingisse skandaali mässinud. Et olla üleaisa löönud ja oma moorile vahele jäänud ja keegi olla selle pärast linnast välja aetud. Ähh, need kobrulehed kirjutavad ka kogu aeg igasugust jama. Selle pärast ei aeta ju kedagi linnast välja. Kui lehti uskuda, siis see kõrgklass ju muud ei teegi kui aeleb ringi. Mrrh... Nad peaksid siis ju kõik linnast lahkuma,” itsitas Visa. „Hei, kas ma ütlesin midagi valesti?” küsis ta, kui nurgast madratsi poolt nuuksumist kuulis. Ehaõis oli nutma hakanud.

„Asi pole sinus” ütles Odèon süngelt „Ehaõis ongi see poni, kes linnast välja aeti... Siin taga on midagi muud... Ma ei tea...“

„Talle maksti selle eest!” pahvatas Ehaõis.

„Jätame selle!” sõnas Odèon „Tegelikult tahaks ma end pesta. Kas saun on soe?”

„Peaks veel olema, lao omad läksid linna meelt lahutama, käisid enne saunast läbi,” vastas Visa. „Aga minge ja kasige ennast, ma vaatan seni, kas ma teile midagi nosimist ka leian. Ja panen teile toad ka valmis, enne hommikut ei lenda õhulaev kuhugi, piloot läks lao omadega kaasa.”

***

Ehaõis taarus Odéoni järel puhkenurka. Saun oli mõnus ja lõõgastav, aga enese kuivatamine ilma maagia abita oli olnud piin. Kuigi ta sõrgatsivarbad olid üle keskmise osavad, oli kere jäme ja painduvus pea olematu. Eriti oli ta hädas olnud oma alikornile omaselt lopsakate saba ja lakaga. Ning keha ei olnud puhanud, randmed ja kannad tulitasid, kintsud ja õlad olid kanged.

„Kahjuks pean ma teatama, et ega meil eriti midagi süüa pole, on ainult röstsaia, mett ja pool purki plauh-õuna moosi, katsuge kuidagi läbi ajada.” ütles Visa vabandavalt ja tõstis suure moosipurgi lauale.

„Plauh-õuna moos!” ajas Ehaõis silmad suureks. „See on ju nii kallis, mina olen seda ainult ühe korra proovida saanud!”

„Söö siis!” muigas Odèon ja nihutas moosipurgi Ehaõie ette. „Noh, nämm-nämm!” Seejärel pöördus ta Visa poole ning küsis: „Kuule, kui kaua meil need lepingud Tallikaupadega kehtivad? Mul on millegipärast tunne, et me peaks hakkama uut edasimüüjat otsima.”

Visa tõusis, et minna kontorisse paberite järele. „Võta siis see kah kaasa, mis sul kapinurgas seisab, ausalt öelda kuluks praegu üks une-eelne ära!” hõikas Odèon talle järele.

„Kas alkohol on teie, hmm... Anarhistide menüüs tavaline?“ küsis Ehaõis huuli limpsides. Odéoni kulmud kerkisid imestusest kõrgele, ta ei suutnud mõista, kuidas Ehaõis vihjest aru sai. Siis hirmutas ta Ehaõit oma terava pilguga ning teatas: „See on tarkade ponide jook.“

Uksele lähenes reibas kapak. „Kaks kuud,” ütles Visa ja pani lauale mõned paberid ja pudeli merevaigukarva vedelikuga.

„Ohoh,” tegi Odèon „Kuskohast sa seda said? Minu teada teevad Magusõunaaia omad seda ainult enda tarbeks.”

„Paar nädalat tagasi käis siin üks suur ja muhe Ponyville’i tüdruk, tahtis väikesele õele sünnipäevaks suurt seinapeeglit osta. Tema tõi. Oot, mis ta nimi nüüd oligi... Ahjaa, Õunarüüp.”

„Õunarüüp lubas mul nende küünis ööbida ja süüa nii palju õunu, kui ma tahan,” tõstis Ehaõis pilgu moosipurgilt. „Kuigi temagi kartis minuga mu sarveluku päras tegemist teha, ei ajanud ta mind vähemalt ära, nagu teised ponid.”

„Videvikusära rääkis temast head. Ma loodan, et ta sai oma peegli kätte?” küsis Odèon.

„Ei oska öelda, tänahommikuse rongiga saatsime ära.”

„Siis on hästi,” ütles Odèon. „Ehaõis, kas tahad ka klaasikese kangemat?”

„Ei tea... ma ei joo.”

„Eks sa ise tead, aga teist korda ei tarvitse sul seda õnne olla. Elus.”

„Ma ei tea... vala siis tilgake.”

Ehaõis tõstis klaasi, nuusutas ja maitses ettevaatlikult. Ta aevastas ja köhatas, pilgutas märgi silmi, nuusutas uuesti. Ahhetas, jõi klaasi tühjaks ja maigutas, näos nauding ja segadus.

„Mis see on? Kange? Nüüd ma saan aru, mida need peened ülemkihi ponid neis konjakites ja kallites vanades viskides leiavad,“ lausus Ehaõis tühja klaasi nuusutades.

„Nende konjak on selle kõrval piss. See on õunarüüp. Määramata aja õunapuuvaadis laagerdanud. Või mis selle veel nii heaks teeb,“ lausus Odéon ja nuusutas klaasi.

„See on plauh-õunast aetud,“ täpsustas Visa. Ehaõis ei uskunud, et Odéoni silmad võivad nii suureks venida, nagu ta praegu nägi.

„Õunarüüp?“ imestas Ehaõis, meenutades poni, kes selle tõi ja kes talle ulualust pakkus.

„Jah, õunarüüp on kange alkohoolne jook, mis on saadud õunasiidrist külmdestilleerimise teel. Ehk et siider on lastud külmuda ning jääks hangunud vesi on lihtlabaselt välja tõstetud. Ja tõesti, on alles nimevalik. Õunarüüp on ju tõesti sama värvi, mis see jook. Aga eks see Õunte klann olegi selline omamoodi lahe seltskond, igaühel neist on oma riukad,“ naeris Visa.

„Kas tahad veel?” küsis Odèon ja valas vastust ootamata Ehaõie klaasi uuesti täis. Naeratades vaatas ta Ehaõie näkku tõusnud ülimat õnne ja rüüpas ka oma klaasi tühjaks. „On vist aeg magama minna, hommik on õhtust targem.” haigutas ta. „Tule, ma näitan sulle voodi ette.”

***

„Mida sa oled teinud?! Sa võigas vaal! Ütle mulle! Ütle mulle! Ütle mulle!” Tuba Ehaõie kasuvanemate majas oli segamini, linad põrandal laiali, baldahhiin oli rebenenud, Ehaõis oli selili nurka taganenud. „Ütle mulle!” röökis Hellik Rikas ning surus oma püstise ninaotsa Ehaõie omaga peaaegu kokku. Ehaõis karjus haledalt ja avas silmad... Ning kohtas tumehalli nägu ja karme silmi. Ta karjus edasi ning kukkus põntsuga põrandale.

„Mis sul on, kullake?” sosistas Odéon, kõndis ümber voodinurga ja toetas kabja alikorni rinnaesisele. Ehaõis hingeldas ja pilgutas silmi, veeretas end siis õiget pidi ja ronis tagasi voodisse. „Sa vähkresid ja oigasid.”

„Ma ei tea... Ma nii kardan... Midagi... Nagu mind jälitataks... Mis ma neile teinud olen?!” kaebas Ehaõis silmi pilgutades.

„Mind huvitab see samuti. Väga huvitab. Vähemalt Linnakeses ei tehta sulle midagi,” vastas ükssarvik ja keeras näo tõusva päikese poole. Tumehallid karvad lõid koiduvalguses kuldselt läikima. Uks kolksatas ning noor vesihall pegasus vaatas tuppa, vakatas hetkeks ning küsis: „Kas kõik on hästi? Keegi karjus siin kuskil, ma tulin vaatama.”

„Kõik on kontrolli all. Kuigi mitte just hästi,” ohkas Odéon alikorni kaela silitades. „See on meie reisija Ehaõis. Viimased päevad ei ole talle kerged olnud. Ehaõis, see on meie õhulaeva piloot Vastutuul.”

„Meeldiv tutvuda. Aga kui te juba ärkvel olete, tulge siis parem sööma. Kohv on soe,“ kutsus pegasus ringi pöörates. „Me lendame tunni jooksul välja.“

Ehaõis taarus värisedes pegasusele ja ükssarvikule järele. Ta justkui polekski magada saanud, tal oli palav olnud ja eile seatud soengust ei olnud midagi alles, lakk ja saba olid rahutust ööst sassis.

Odéon kallas parasjagu Ehaõiele kohvi, kui uks kolksatades lahti lendas ning läbimärg ja tuulest räsitud kollane pegasus kööki trampis. Ta heitis postikoti kaelast seina äärde, võttis kapist rätiku ning hakkas ennast kuivatama. „Oli see vast lend, sihukest ilma ma ei mäletagi! Hea, et tuul tagant oli... Oi, tere Mamma! Ja kaunis külaline!“ Ta vaatas pilooti ning jätkas: „Minekut plaanite, eks? Mere peal on sihuke torm, et mina soovitaks küll teil oodata kas ilma paranemist või lennata ringiga põhja poolt mägesid. Omal tiival veel veaks kuidagi ära, aga selle aeglase põiega teil küll mere kohale praegu asja ei ole.“

Ehaõis pani tassi lauale, Vastutuul vaatas Odéoni ning küsis: „Mis me teeme? Ootame? Lendame põhja poolt ringi?“

Odéon vaatas enda ette lauale ja rääkis: „Ma ei lugenud küll seda ajalehte, aga mingis pealkirjas mainiti, et anarhistidega olevat probleeme. Põhjakurus. Kas teie teate midagi?“

„Kellega?“ Imestas kollane pegasus, kes end tutvustanud ei olnud. „Canterlotiga? Mina ei tea midagi, minu teada on küll pikemat aega rahu olnud ja mingeid probleeme pole tõusnud.“

„Ja Celestia ei rääkinud kah midagi, isegi ta olekust ei paistnud mingit pinget,“ oli Odéon nõutu. „Eks lähme siis Põhjakuru kaudu, jõuame ehk varem kui ilma paranemist oodates.“

Kohvikann oli tühi, viimastest röstsaiaviiludest vaid puru taldrikuil ja moosipurk oli seest puhtaks poleeritud. Odéon sorteeris dokumente ja kohendas raamatuid oma sadulkotis, tõstis siis kotid endale selga. Üllatuslikult oli õues ilus ilm, hommikune päike värvis määrdunudvalge õhulaeva kullakarva. Ent õhtu pool läänes oli taevas tinahall. Ehaõis märkas korra ka välguvalgust pilvedes värelemas.

„Tere tulemast,“ kuulutas Vastutuul, peamiselt Ehaõiele, „See siin on „Tia Sink,“ pole küll uus ega kiire, aga üsna stabiilne ja mõnus. Ja mis peamine – sealt trepilt algab Linnakese pind, seal on vabadus! Aga sa vist kaalud päris palju. Vali omale koht ja katsu lennu ajal mitte ringi liikuda.“

„Mine sinna ette madratsite peale,“ soovitas Odéon alikorni taga, „Seal on hea vaade.“

„Ilusad suled,“ ütles piloot imetlusega, kui alikorn temast möödus. „Printsesside rass ikkagi.“

Ehaõis ei olnud ammu sedalaadi sõnu kuulnud, isegi härra Rikka paljusõnaline mesijutt ei mõjunud nii nagu need lihtsad sõnad tänases hommikus.

Põrand tundus jalge all ebakindel, kuid kui Ehaõis madratsile laskus, läks ärevus üle. Ta tundis, kuidas nõrk tuul laeva kiigutab ja kuidas ankruköied seda nõksudes paigal hoidsid. Ent siis kolksatas kiil vastu maad. Viimaseks piisaks, mis tõstejõu ületas, oli Odéoni kabi õhulaeva dekil.

„Mis nüüd siis? Mamma on päälinnas juurde võtnud või? Varastasid Tia tagant kooki, mis?“ ilkus Vastutuul kangide taha minnes.

„Jaa, Canterlotis on maitsvad koogid,“ muigas ükssarvik, laotas sadulkotid reelingu kõrvale ning tuli Ehaõie kõrvale madratsile. Kuskilt eestpoolt ballastitankist sadas maandumisplatsi sillutisele veejuga, õhulaeva paigal hoidvad köied venisid jälle pingule.

„Egas midagi, maatriksid huugama,“ ütles pegasusest piloot puldi kallal asjatades. Kuskilt altpoolt kostis hammasülekannete kiirenevat ulgumist, mis kiiresti gondli taga keerlevate tiivikute vihinasse ära kadus. „Jah, lase nüüd lahti,“ hüüdis Vastutuul alla kollasele postipegasusele.

„Ta unustas mainida, et teie õhulaev on ka vaikne. Kuidas ta nii vaikne on, tavaliselt need mootorid mürisevad päris valjusti,“ küsis Ehaõis, meenutades õhulaevu, mis kaunis tihti Canterloti õhulaevasadama vahet mürisesid.

„Arkaniitajam, loitsumaatriksid. Tehislik maagia,“ selgitas Odéon.

„Aga arkaniit on ju keelatud! See on ohtlik!“ imestas Ehaõis, meenutades ajalooraamatuid, mis rääkisid kodusõdadest ja võigastest ohtlikest maagilistest relvadest, mille tegemisel oli kasutatud arkaniiti.

„Ohtlik? Tavaline tuli on ju samuti ohtlik,“ naeris Odéon. „Kui tulega hooletu olla, võib ju samuti sadu ponisid hukka saada.“

Ehaõis märkas, et see proua Rikast meenutav pinge ja karmus oli ükssarviku pilgust kadunud. Anarhistide vaimne liider tundus nüüd äkki justkui tavaline rõõmus equestria poni. „Ja kes keelavad? Need, kes löövad süüta daamile arkaniidist luku sarve ümber? Hahh.“ Süsihall kabi tonksas vastu sarvelukku, Ehaõie sarve juures tuikas valusööst.

„Kuidas ma sellest vabaks saan?“ küsis Ehaõis ettevaatlikult. „Kas see tuleb kergesti ära?“

„Linnakeses võtame, meil on selleks lahendused olemas,“ vastas Odéon, vidutades silmi ja lastes tuulel nägu silitada. „Muidu käib ta kergesti ära, lihtsalt sarve keerdude suunas pöörates nagu mutter. Aga temas tekkib telekineetiline maagialühis, ta hakkab sarvesagara neuroneid telekineetiliselt kaasa kiskuma. Lisaks koledale valule lõhub see aju ära. Ehk et selline üritus on surmav. On ka õhkõrn võimalus, et hing jääb sisse, aga eluloomaks sa ei jääks, halvatuks jääd kindlasti ja mina sulle torti söötma ei hakka, ila kah suunurgast ei pühi.“

„Kannatan Linnakeseni,“ ütles Ehaõis ja judistas turja.

„Tia Sink“ oli juba suurlinna kohale hõljunud, ees paistis tasane metsane maastik, kaugemal põhjas mäestik, loodes lähemal veidi väiksemad kaljused künkad. Vasakule jäi kesklinn, rand ja meri, mere kohal kõrgusid sünged pilved. Üle tiivikute vihina oli aeg-ajalt kuulda müristamist. Kuskilt altpoolt kostis kilkeid ja naeru, noore mära hääl itsitas peenemalt, vahele kostis täku lõkerdamist. Ehaõis küünitas kaela üle reelingu ning nägi, kuidas madalal majade kohal kihutasid kaks pegasust. Väiksem kollasekirju lakaga võttis nii järsu viraaži, et tiivad jätsid taevasse valged jutid, ta pööras selili ja pikeeris uljalt madalale tänava kohale, suurem sinakashall pegasusetäkk pikeeris talle mõõdukamate manöövritega järele. Enesele märkamata oli Ehaõis tiivad laiali ajanud ja liigutas neid alateadlikult, kui allpool toimuvale õhuakrobaatikale kaasa elas.

„Tore näha, sul hakkab vist parem, kõik on ju hästi,“ ütles Odéon, vaadates nõrka naeratust alikorni suunurgas.

„Neil seal on kõik hästi,“ vastas Ehaõis tiibu kokku pannes ja norgu vajudes. Aga ta ei saanud öelda ka, et miskit enam väga halvasti oleks. Ta kiikus laotuses, hõljus üha kaugemale Rikastest ja teistest mölakatest, ta ümber olid ponid, kes temast hoolisid. Hommikune kõhutäis oli oli tekitanud mõnusa rammestuse, päike soojendas ning halvasti magatud öö nõudis oma.

Ärev jutt äratas Ehaõie üles. Ta ei teadnud, kui kaua ta maganud oli, aga ümbrus oli oluliselt muutunud. Ei mingit tasast metsa, kõrval oli org, õhulaeva all kaljune nõlv, eespool väiksema linnuse varemed, nõlvas koobas, selle ees kitsarööpmelised vagonetiteed. Siin-seal paistis ponisid lebamas, aga need ei liigutanud. Üks tumepunane tundus kahtlaselt sale ja suurte tiibadega.

„Ma ei mõista, mis on juhtunud! Lasku madalamale oru kohale, nähtavusest välja,“ kamandas Odéon äreval häälel, Vastutuul tõmbas mingit köit, mis läks üles ballooni sisemusse ja lasi selle lahti. Tüürid liikusid, kurss muutus.

„Kes nad olid? Mis nendega juhtus?“ küsis Ehaõis ja vaatas üle õla, kaptenisilla ja kahe reisikaaslase poole. Gondli taga sähvatas tuttavlikku kuldset tooni kiir, kostis müdinat ja kärinat, Ehaõiele tundus, et ta muutus äkki kergemaks.

„Mis... Me põleme!“ hüüatas Vastutuul silmi suureks ajades ja tiibu laiutades, ta viskus järsult üle rooli Odéoni poole. Hall ükssarvik jõudis parasjagu koti klapi kinni tõmmata ja kabja koti rihmadesse sasida, kui pegasuse vesihallid esijalad ta ümbert kinni haarasid, hetk hiljem olid mõlemad ponid üle reelingu. „Ära passi, hüppa alla!“

Valkjat kesta näriv tuli jõudis nüüd ka Ehaõie silmaulatusse ja eneselegi ootamatult oli ta üle reelingu hüpanud, tiivad lahti löönud ja pikeeris kalju ja kuuskede poole. Kiirus kasvas meeletult ja pikeest väljumise ülekoormus ähvardas tiibu välja väänata, vaevu suutis ta jälgida „Tia Singi” põlevate räbalate langemissuunda ja tüürida vastassuunas. Üle vesiniku põlemise müra kostis Vastutuule hüüd: „Ma ei suuda sind linna vedada!“

„Pane maha ja vilise abi järele,“ vastas Odéoni terav ja kindlameelne alt.

Ehaõis peksis täiest jõust tiibadega, vältis kuuselatvu, kaldus kitsa teeraja kohale ja laskus. Tiib käis vastu kuuseoksi, ta matsakas keha tegi pirueti ning sadas istuli kuuse alla, kukal käis valusalt vastu tüve. Lõpuks oli ta külili kuuse all, ootas veidi ja veeretas enese kõhuli. Liikmed tundusid olevat terved, siin-seal pakitsesid põrutused ja marrastused. Rajal vedeles paar suurt helesinist sulge. Ta hingas mõned korrad sügavalt, klappis tiivad kokku ning tõusis jalule. Kuhu minna? Kus Odéon on? Kindlasti läheb ta sinna koopa juurde neid ponisid vaatama. Ehaõis võttis suuna sinna, kust rohkem valgust paistis. Miks need ponid seal lebasid? Kes nad on?

Ponid olid surnud. Nad lebasid juhuslikes kohtades, mõne all paistis verd, mõni paistis väliselt terve. Ümberringi oli tööriistu ja tahutud palke, kaugemal paar oda. Tahutud palke paistis ka linnuse varemete pool. Ja seal lebas sale tumepunane poni, tiivad lõdvalt laiali ja pikk sarv otsapidi kiviklibusse kaevunud. Kivid ta all ja läheduses olid punased ja läikisid, liiv kivide vahel oli verest märg. Ehaõis ahhetas ja sammus lähemale. „Ära mine! Heida maha!“ kostis kuskilt kaugusest Odéoni hääl. Kuid oli juba hilja. Oru poolt kaljumügariku tagant tõusis torukübar, Ehaõis nägi vana halli täku nägu, frakikraed, puhmas kulme ja sarve, kuldset helendust ta sarve ümber. Kuldne helendus haaras tervenisti paksu alikorni silmavaate ja kustus seejärel, jättes vaid pilkase pimeduse ja olematuse.

Elu. Elu oli lahkumas. Ehaõis tahtis elada. Ta tahtis väga elada.

Aga keha ei kuulanud teda. Ta nägi mingit kuma, kuulis mingeid hääli. See oli rögin ja korin. Keegi hingas, aga see ei olnud justkui tema. Kuigi täiesti kindlasti oli see tema. Suus oli vere ja okse maitse, aga suu keeldus sulgumast. Helid muutusid selgemaks ja kuma võttis selgemaid piire.

„...seda räägid sa pärast, miks see paks alikorn ikka veel elus on, kuigi sinu ülesanne oli tagada, et ta Canterloti tagant metsast kaugemale ei jõuaks,“ kostis käre täkuhääl.

„Aga ta ei ole enam elus,“ vastas võõra noore mära ebakindel vastus.

„Ma käskisin sul praegu minna ja talle ots peale teha, siis tule mulle appi, ma ei saa üksi sellest anarhistist jagu!“ käratas täkuhääl. Ehaõis nägi rohututi ja palgijupi vahelt kuldset kiirt, mis sumbus erksinisesse kaitsevälja.

„Aga sa valasid talle nii võimsa mana, ta ei saanud ellu jääda,“ vaidles noor hääl, seekord märgatavalt lähemalt. Kaugemalt kostis Odéoni pingutav hääl, mille toonis kõlas sarkasmi: „Kas riigikord on sellest nii vägev, et saab salaja noori sälge süütuid daame mõrvama kihutada?“
„Tal on sarvelukk, see neelas suure osa sellest väest ära ja võib olla läbi põlenud,“ vastas täkuhääl, tegemata Odéonist välja. „Ära unusta, et ta on alikorn ja ta võib teadvusele tulla! Verista ta ometi ära! Õpi seda tegema, lepi sellega, et seda on selle töö juures vaja teha! Sul võib tekkida vajadus tappa ka kaitsetuid varssasid, kui need on midagi tundlikku näinud või kuulnud! Sellistel operatsioonidel ei tohi olla ühtki tunnistajat! Sa pead selle ära õppima!“

Ehaõie nähtavusulatusse tõusis tume kapuuts, mille alt paistis kahvaturoosa koon, kapuutsi all sarve ümber süttis tuttavlik roosakas helendus, sama värvi helendus hõljutas keebi hõlma alt välja vaheda pistoda.

Ei! Palun! Ära tee seda! Jäta mind elama!

Suu ei kuulanud sõna. Jalad ei kuulanud sõna. Mitte miski ei vastanud Ehaõie anumisele, talle tundus, et ta keha on ta maha jätnud. Ja pistoda lähenes ebakindlalt. Maa! Maa vägi vastas! Ja mu sarv!

Kivide vahelt ja kaljupragudest ta lähedal nõlval tõusid vaevumärgatavad sinised leegid. Kostis raksatus ja maapind võpatas. Siis teine raksatus ja klobin. Üks kaljurüngas veeres mööda nõlva, selle haarasid sinised leegid. Sinised leegid haarasid ka osa orunõlvast ning mitukümmend tonni erineva suurusega rahne tõusis lendu, tantsides ja keereldes tumesinistes leekides.

Ehaõis ei näinud midagi, ta vaid tundis, kuidas kuldne kiir muutus kuldseks mulliks, järgmisel hetkel tajus ta Odéoni helesinist kiirt mulli pihta tulistamas, siis paisus vahetult tema ette roosa mull ning pistoda kilises ta rinna juures kaljul. Ta avas silmad ja nägi kahvaturoosat noort ükssarvikumära, kes oli kogu oma väe kaitsevälja hoidmisse koondanud, ta silmis ol hirm ja meeleheide. Järgmisel hetkel pühkis Ehaõis ta kivitormiga minema, kaitsevälja langemist tajus ta kui seebimulli lõhkemist. Läbi klobiseva müra kostis paar tuhmi mütsu ja katkev karje. Siis tundis ta läbi oma väe valusat kuldset sööstu ja kuulis kõrvulukustavat plahvatust, ta jõudis veel kivitormi kuldse väe allika poole suunata ning tajus, kuidas Odéoni helesinine vägi ootamatult haihtus. Järgmisel hetkel tabas ta keha mitu valusat hoopi ja ta kaotas kontrolli kivide üle, need veeresid robinal alla oru poole, murdes tee peal peenemaid kuuski.

Kui Ehaõis uuesti teadvusele tuli, tundis ta, et suudab jalgu liigutada. Ta veeretas enese kõhuli ning ehmus tumedast varjust enese ees. Õnneks vedeles pistoda endiselt kividel ega hõljunud tema poole ja keebi varjus roosa sälu asemel seisis ta ees Odéon.

„Noh, kas oled terve?“ küsis tumehall ükssarvik. Ehaõis vaatas uimaselt ringi. Ta rinnaesine ja õlg olid verised, verd immitses ka tiiva randmenukist, silma ja kõrva vahel tuikas sinikas. Odéoni rõõmuks tõusis paks alikorn jalule.

„Hallsilm tulistas viimasel hetkel ühte neist kividest, mida sa hõljutasid, sa said kildudega pihta. Ma siis teleportisin end kaugemale, sest kartsin kivide teele jääda. Hea, et sa alguses siia lohku kukkusid ja Hallsilmale otsenähtavusse ei jäänud,“ rääkis Odéon vaikselt.

„Kes? Hallsilm?“ küsis Ehaõis, nagu ta oleks äsja sügavast unest ärganud.

„Professor Hallsilm. Mulle rääkis ta, et enne ükssarvikute kooli õpetajaks asumist oli ta teeninud haiglas ja paralüseerinud oma maagiaga ponisid, keda operatsioonile saadetakse. Väga võimas maag oli. Mina teadsin, et ta läks pensionile. Nüüd sain siis teada, et ta siirdus hoopis Salateenistusse,“ rääkis Odéon oru nõlva poole kõndides. All kivide vahel paistis verine räsitud tomp, ühe roika otsas rippus tumedast frakist rebenenud räbal.

„See oli seesama täkk, kes Rikastele raha andis, kui mind minema aeti!“ ahhetas Ehaõis. „Ja seda keebi ja kapuutsiga poni nägin ma selsamal õhtul värava taga metsas! Ta ootas seal mind, et... Et...“

Paks alikorn vajus istuli, surus kabja vastu rinnaesist ja ahhetas ning pilgutas märgi silmi. Ta vaatas sinnapoole, kuhu ta keebiga poni oma kivitormiga pühkinud oli ning märkas liikumist. Ta vedas end ruttu jalule, tormas risu vahel paistva räbaldunud keebi juurde ja leidis eest noore, lausa säluohtu ükssarviku. Prahi sees vedeles verd ja ajutükke ja murdunud sarv, läbisegi kuldsete lokkis kiharatega, poni lõug tõmbles ja ilane keel oli suunurgast väljas, saba ja üks säär tõmblesid.

„Odéon, tule aita, ta elab!“ niuksus Ehaõis katkeval häälel ja vajus istuli. Odéon tõttas Ehaõie kõrvale, roosaka sälu keha tõmbus paar korda pingule, ta saba ja jalg jäid paigale ja keha lõtvus aeglaselt.

„Mida ma teinud olen!“ halas Ehaõis ja puhkes hüsteeriliselt nutma. Odéon kössitas alikorni kõrvale, haaras ta pea endale sülle ning lausus: „Ellujäämine võib tõesti vahest kohutav piin olla.“

***

Taevas kostis vihinat ja hõikeid, puulatvade kohalt välkusid üle lageda mitu pegasuse siluetti, need keerlesid kui kotkad ümber kuuselatvade ning laskusid alla oru poole. Taevasse ilmus ka paar suuremat varju, need olid pegasused, kes vedasid kaarikuid. Nad tegid paar tiiru, leidmaks kindlamat pinda, viimaks laskusid nad koopa lähedale vagonetiteede vahele. Kaarikutes lahvatas värviline maagia ja kümmekond kerges turvises ükssarvikut tormasid metsaäärtesse laiali nagu rotid, kui sahvris valgus süüdata. Igaühel neist oli ise värvi kaitseväljamull ümber. Üks pegasustest rakendas end vankri eest lahti ning lähenes Odéonile ja Ehaõiele.

„Mamma? Mis teil siin toimub, tema ulgumine kostis miilide taha,“ küsis pegasusetäkk, kulm kortsus.

„Mis juhtus, mis juhtus. Canterloti orkestreeritud vereorgia juhtus. Lähedal. Liiga lähedal Linnakesele,“ urises Odéon, silitades nutuhoos vappuva paksu alikorni kõrvatagust. Nuuksumine oli vaiksemaks jäänud. „Ja see siin on üks süüta Canterloti vuhvakene, kes pole varem laipa näinud. Enda tekitatud laipa.“

„Paks alikorn?“ tegi pegasus silmad suureks. „Jah, Vastutuul hoiatas, et koorem saab raske olema, kui tagasi tuleme. Ega ta omal tiivul lennata vist tõesti ei jaksa.“

„Ta on üsna läbi omadega, ma ei tea, mis temaga pärast õhulaevaga allakukkumist juhtus, vähemalt näivad ta luud-kondid terved olevat. Nägin vaid, kuidas Hallsilm ühe kivimüraka ta juures puruks tulistas, ta sai kildudega pihta. Kas meedik tuli kaasa?“ küsis Odéon.

„Jah, ta läks perimeetrit kontrollima.“

Alt oru poolt kostis samme, karm märahääl teatas: „Oleme vist kindlustatud, vähemalt ühtki liigset maagiasignatuuri mu tuvastusloits lähikonnast üles ei võtnud. Leidsime metsast selle.“

Üle kiviklibu astus nõtkel, otsival sammul suur ja tüse vanaldane ükssarvikumära, kergturvis pingul ümber musklis rinna. Tema kannul värises noor maaponi täkk.

„Tunnistan, et jooksin kohe metsa, kui nad tulid ja maagiakiirtega laamendama hakkasid,“ rääkis noor täkk areldi, „see hall kübaraga kronu oli nagu põrgutorm ise!“

Odéon mõõtis teda pilguga ning lausus: „Otsust ellu jääda ei pea häbenema. See oli tõesti üks Canterloti kõvemaid maage.“

Noor täkk libistas pilgu üle võitlusvälja, ta pilk peatus tumepunasel surnukehal. „Alli! Alli?“ kaebas ta kurvalt ja kappas võõra punase alikorni juurde ning istus surnukeha kõrvale maha. „Miks?“ lausus täkk tumepunast lakka silitades. „Ta kihutati Traaviast minema, leidis siit need varemed ja tahtis siia elama jääda, ehitada endale linnuse siia eikellegimaale. Ja nüüd... Miks?“

„Kas ta nimi oli Alli?“ küsis Odéon end kohendades. „Mul ei õnnestunudki temaga rääkida, töökoja omad käisid temalt vaid kivitööriistade jaoks teemandipuru ärimas.“

„Ei, Alli nagu alikorn. Ta ei öelnud, mis ta nimi on, me hüüdsime teda Alliks. Lubas meid enda juurde teenriteks-abilisteks võtta. Veidi valvas ta ju oli, aga lahke... Miks?“

„Ma vist aiman, miks,“ lausus Odéon, kelle kõrvad hakkasid jälle pea lähedale vajuma. „Alikornide vastane genotsiid ei tarvitsegi olla vaid sajanditetagune häbi.“

„Me leidsime veel ühe,“ kuulutas üks väiksem ükssarvikumära, kes jalutas lähemale, sarv otsa ees helendamas. Helendusega sama tooni maagiaväljas ta taga hõljus lõtv sirelililla kogu. Ta sättis oimetu poni pehmemale samblasele pinnale ning hõljutas oma küljekotist pudelid ja sidemed välja. „See on Udu! See on meie poni,“ teatas noor täkk lilla poni juurde tõtates. „Kuidas tal on, kas ta jääb elama?“

„Kohe vaatame,“ vastas väiksem ükssarvikumära ärevalt toimetades.

„Meedik on hõivatud,“ nentis suur ja vana ükssarvik ning pööras pilgu Odéoni ja Ehaõie poole. „Kas see alikorn käia suudab? Ma vaatan, et ta on vaid šokis, neid tühiseid kriimustusi oskan minagi puhastada. Lähme kaarikusse.“

Odéoni meelitamise peale tõusis Ehaõis üles ja lonkis väriseval sammul kahe ükssarviku järel kaariku poole. Taevast kostis vihinat ning üks turvises pegasustest maandus kaariku kõrvale. „Rohkem me kedagi ei näinud, õhk näib puhas olevat. Mis edasi?“

„Mis siin ikka, nii nagu alati. Surnute ilumärgid kirja, lähevad Kollaste Lillede Orgu metsa äärde mulla alla, raidur taob pärast kivid valmis. Kas paadid on juba ülesvoolu järele saadetud?“ rääkis Odéon. „Siin vedeleb ikka palju igasuguseid asju, pegasusekaarikutega me kõike ära ei vea. „Tia Singi“ jäänused ja kaup kah.“

„Ei ole veel paadiponidele midagi öelnud. Aga ma võin tellimuse kohale viia. Kes see alikorn siin on? Ise ta vist lennata ei jõua?“ küsis pegasus, mõõtes pilguga Ehaõie kaalukat figuuri ja verd ta tiival ja rinnal.

„Ta on omadega päris läbi,“ vastas Odéon Ehaõie turja silitades.

„Mis me temaga teeme?“ küsis suur ükssarvik räsitud alikorni vaadates.

„Peaks vist patta likku viskama. Pärast klobime põhjalikult läbi, see võiks talle täna väga hästi mõjuda,“ muigas Odéon. „Jah, lenda Linnakesse ja käse pajale tuli alla teha, saada paadid kah teele. Ma tõin Canterloti esteetide vannivahtu kah, paar pudelit jäid ehk õnnetuses tervekski.“

Pegasus viskus taevasse ja kihutas lääne poole minema, Odéon ja suur ükssarvik aitasid Ehaõie kaarikusse.

„Nonii, keera see vigastatud külg ülespoole,“ nõudis suur ükssarvik prille ette hõljutades, kui Ehaõis oli kaariku laudisele maha heitnud. „Ega sul pea uimane ole?“ küsis ta, uurides muhku Ehaõie kõrva ees, hõljutades samal ajal reelingu äärest lahtrist sidemed ja rohud lagedale.

„Ahhaa, kuule, Eit, proovime selle sarveluku maha keerata. Ta maagia on vaba, tundub, et Hallsilm lasi selle kobaka oma paralüüsikiirega läbi,“ ütles Odéon pooleldi Ehaõie selga ronides. „Ja sina karju kohe, kui sarves või peas mingit valu tunned.“

Ehaõis ei tundnud mingit valu, vaid see oli veidi ebamugav, kui ta sarve väänati. Lõpuks oli sarvelukk turvaliselt Odéoni süsihalli kabja peal.

„Hallsilm reetis Canterloti maagiat,“ muigas Odéon. „Kui Hallsilma paralüüsimaagia selle sisse põletas, võib siin arkaniidi sees olla paralüüsiloitsu maatriksi jälg. See on üks Canterloti arkanistide kiivalt hoitud saladustest.“

„Laborisse, muidugi, las lihvivad välja,“ muheles Eideks nimetatud suur ükssarvik, sirutas kaela välja, libistas pilgu üle ümbruse ning hüüdis käredal häälel: „Kus pegasus on, meie oleme siin reisiks valmis!“

Kaarikut vedanud pegasus tõttas kaariku juurde ja ohkas, kui nägi plate peal paksu alikorni ja vanaldast ükssarvikumürakat. Odéon muheles, Ehaõis võpatas, kui ta kriime mingi kibeda vedelikuga puhastama hakati. Kaarik põrkles paar korda kividel ja hakkas siis meeldivalt hõljuma ja kiikuma. Ehaõis nuuksatas paar korda ja halas: „Tal olid kindlasti isa ja ema, ta oleks võinud mitu imearmsat varssa sünnitada!“ ning hakkas uue hooga nutma. „Ja veel hulgi süüta ponisid teise ilma saata,“ kraaksatas Eit lisaks, kissitas tüdinult oma väikseid silmi ning vangutas pead. Odéon nagu ei teinuks neist välja, tema valvas pilk jälgis kaariku alt mööduvat maastikku.

***

Aisad naksusid, päike soojendas nägu ning tuul sasis lakka. Kõrvu jõudis rõõmsameelne loba. Ehaõis ei olnudki Odéoni nii lahkelt ja rõõmsalt rääkimas kuulnud, hetke ta kahtles, kas see on üldse värskeima... Tõelise sõbra hääl. Eide käre bass oli muidugi eksimatult äratuntav. Ehaõis lebas poolkülili reelingu ääres, põskepidi reelingul, jalad keha alt välja sirutatud. Mitte miski ei surisenud ega olnud kange, ta tahtnuks niimoodi lebama jäädagi. Laudadest põrandal ja nikerdustega reelingul puudus vähimgi pehmendus, praegu piisas sellises poosist Ehaõiele tema enda polstrist. Ta avas aegamisi silmad ning nägi jõeäärt ja lainjaid aasu, mis tõusid metsaste küngaste poole. Aasa lõhestasid mõned orud, mille põhjas puude ja põõsaste all voolasid ojad. Teerada kulges üle küngaste ja hargnes, kaugemal asendus metsaviirg viljapuuaedade ja majadega, Põllulilled ja hein hakkasid ruumi tegema põldudele. Kaariku laskudes märkas alikorn, et heinas on kollast nüanssi ja veel madalamale laskudes paistis see kollane olevat teraline nagu Fleur de Lisi villa pargis. Või et seepärast teadis Odéon, mis lilled on kollased ebaroosid.

„Kas ma olen elus?“ küsis alikorn tasa.

„Linnas oled hoopis!“ naeris Eit, „Kohe oled!“

Ehaõis tundis mõnusat rammetust, muhk silma kohal ja kriimustused andsid kergelt tunda. Ta poleks tahtnud niipea jalgu alla võtta. Aga ta pidi. Kaarik lendas üle linna, mis meenutas natuke Ponyville’i, kuid tundus olevat suurem. Või see vaid paistis nõnda, Ehaõis ei olnud Ponyville’i kunagi taevast vaadanud. Maastik oli kuivem ja liivasem, sõrestikehitisi oli palgi ja kivi kasuks vähem. Siin-seal linna ääres kõrgusid kiviplokkidest tornid, mille tippudes paistsid kummalised aparaadid. Kaugemal paistsid suured tööstusrajatised ja koopad kollakates kaljudes, tarad, rööpad ja vagonetid. Kaarik möödus ühest tornist õige lähedalt ja Ehaõiel avanes võimalus salapärast aparaati lähemalt näha. See paistis olevat rauast ja kristallidest ning nägi päris keeruline välja. Peamine konstruktsioon meenutas natukene Roosa Piruka peokahurit.

„Koht, mida draakonidki kardavad,“ muigas Odéon kurjalt. „Pegasusest jääks ilmselt verine udu ja paar tiibu järele, kui minust raskem kivi või pomm välgukiirusel pihta tuleb. Vaevalt see draakonigi ellu jätaks. Nemad puhuvad tule heal juhul paarikümne meetri taha, meie tulistame aga kümnete miilide kaugusele, kui vaja. Aga ega see mingi eriline ime ei ole, lihtsalt telekineesivõimendi, käib arkaniidi pealt.“

Arkaniit keelati siis põhjusega, mõtles Ehaõis pilku maa poole keerates. Kaarik laskus tolmuse tänava kohale ning maandus suure ja laia, kaootilise arhitektuuriga kivist maja ees. Selle seinas oli mitu kahepoolset avali ust, mis olid nii suured, et sealt võinuks rongiga läbi sõita, rõõmsameelsed ponid kappasid sisse ja välja, varsad kilkasid ja ajasid üksteist taga.

„Noh, trulla pole elu sees nii palju käinud, kui viimase paari päeva jooksul kokku, mis,“ ütles Eit käredal, kuid sõbralikul toonil. Kaugele oli näha, et käimine oli praegu Ehaõie jaoks piin ja vaev. „Ma ei suutnud Odé juttu uskuda! Sihuke korpulentne Canterloti daame ja kõndis omal jalal päälinnast Suitsumäe postini? Mine aga ligune, Odé näitab teed!“

Ehaõis taarus ehitise hämarasse sisemusse. Vali jutuvada tundus esimesel hetkel kurdistav, kuid taandus üsna pea rahulikuks ja rõõmsaks mürafooniks. Tänava ja akende pool lasus loendamatu hulk laudu, pinke ja istumispatju, rõõmsameelsed ponid sõid, jõid, naersid ja rääkisid, päris seina ääres paistis hämaraid loože, mõnes neis istusid paarikesed ja kudrutasid omavahel. Hoovipoolse seina pool olid ridamisi letid, köetavad toiduriiulid ja mängud, ukse lähedal laialdane madala müüriga piiratud liivakast, kus mängisid varsad. Üks hoidis hammastega rõngast, kaks hüppasid sellest läbi, ent hakkasid mürama, kolmas jättis rõnga ning ühines liival veereva ja kilkava värvilise puntraga. Kaks varsatüdrukut uurisid midagi müüri ääres või mängisid mingit mängu, üks varss magas kokteilileti kõrval, lõug liivakasti müüril ega lasknud end ümbritsevast melust segada.

Ehaõis möödus kokteililetist ja paarist alkoholiletist, sõõrmeist käis läbi siidri ja õlle lõhn, kuskilt levis röstitud suvekõrvitsa, ürdivõi ja tilli hõng, mis pani neelud käima. Letid eendusid kaarjalt saali poole ja lettide taga paistis mingi kõrgem katuseakende valgustatud lava, mille tagasein tundus olevat... Hiiglaslik kaarjas peegel?! Odéon oli juba seal laval, rääkis midagi rõõmsal häälel Canterloti esteetidest, ta maagiaväljas pöördus kummuli suurt rubiinikristalli meenutav hinnaline pudel, veniv tumepunane vedelik jooksis... Suurde basseini, nagu Ehaõis nägi, kui ta treppi mööda kõrgemale tõusis. Levis hurmav lavendliaroom.

„Noh, tühjade kapjadega? Võta ikka midagi koonu ette kah, pärast tule ja aja õli segamini, sul ju tiivad, me oma kabjakestega jäämegi seda vahtu ajama,“ tervitas tumehall ükssarvik. „Miks nii morn? Ole ometi rõõmsam.”

Ehaõis vaatas ennast kaarjast peeglist, ta paistis seal veel töntsim ja jämedam kui ta mäletas.

„Ahjaa,” naeris Odéon, „pööra ennast ikka rinnaga peegli poole, asju tuleb vaadata ikka õiges perspektiivis, õige nurga alt!”

Tõsi ta oli – kui Ehaõis end pööranud oli, ei paistnudki ta nii lai ja ümmargune nagu ta harjunud oli, kael oli sale, peaaegu nagu printsessil. Vaid lõuaalune rippus justkui rohkem. Mitte et ta kael niisamagi eriti paks oleks olnud, eriti pea lähedalt. Loodus oli säästnud teda põskedest laiemast seakaelast – iluveast, millega ülekaalulised ponid sageli kimpus olid.

„Aga mul ei ole raha,“ kaebas Ehaõis, kui tundis lavendliaroomi vahele kookide-jookide lõhnu.

„Kellel siin on? Mine ja küsi vaid,“ vastas tumehall ükssarvik lõbusalt. Kui Ehaõis mõistmatult kulmu kortsutas, langetas ükssarvik pilgu alikorni matsakale kehale ja naeris edasi: „Ega sa kõike kah nüüd siin ära õgida jõua.”

Ütlus, mis Canterlotis meelitanuks pisarad silmaäärde, vallandas siin Ehaõielt naeruturtsatuse. Ta kõndis trepist alla, et lette uurida. Jõudis kokteilileti juurde ja vaatas nõutult külma surisevat masinat, mis suuremas osas koosnes läikimapoleeritud messingtorudest. Siin-seal paistis väiksemaid kraane, ühe eendi peal olid reas marmorkäepidemed, erinevate viljade pildid juures.

„Noh, mis ootad... Ah sina oledki see õnnetu alikorn. Mitte keegi ei tahaks, et mõne poniga midagi sellist juhtuks.”

Ehaõis vaatas kõrvale ning nägi noorukest ükssarvikumära. Kui ta vaid teaks, mis minuga juhtus.„Kes siin kokteili müüb?” küsis Ehaõis.

„Siin ei müüdagi, võta aga... Ah sa oled siin päris esimest korda, eks?” rääkis noor mära. „Praegu pean mina siin järele vaatama...” ta uuris mingeid näidikuid masina küljel. „Näe, klaasid on siin...”

Ehaõie silmad venisid suureks, kui ühe toru alla tõsteti klaas, mis oli tubli kolm korda suurem, kui need, millega ta Canterlotis harjunud oli. „Ja siin, näed, on apelsini pilt, seda kangi tõmbad... Julgemini, lase ikka täis! Sa ju lähed patta eks, vaevalt sa siin märjana edasi-tagasi saalida tahad. Ja kõrred... Oh, ma pean juurde tooma.”

Ehaõis vaatas enda sinistes maagialeekides hõljuvat kokteiliklaasi, siis külma surisevat masinat ja vangutas pead. Noor toimekas mära oli juba minema kapanud, vaid liivakastist kostis varssade kommentaare: „Näe, printsess!“ „Nii paks?“ „Nii armas!“ „Vaata ta sulgi!“ „Nii ilus saba.“ „Äkki on ta Luna?” „Ei, Lunal on kroon ja ta pole nii... Kobrulentne!” „Mis sa ütlesid?” „Kob... Korb... Korpu...“

Varssade peened hääled hajusid üldisesse melusse, kui Ehaõis jälle trepist üles tõusis. Ta vaatas peeglisse ja vakatas. Otsis pilguga Odéoni, kuni kuulis enda lähedusest põranda tasapinnalt tuttavat häält: „Mida otsid?”

Hääl kostis avarast basseinist, mis oli olnud kunagi kas raudlaeva põhi või mõni suur tööstusmahuti, kui hinnata mitte just kõige sirgemini lõigatud serva ja neetõmbluste järgi. Roosa vahu seest ta jalge ees paistis midagi tumedat. Ehaõis ei tundnud ükssarvikut esimese hooga ära, selle rakursi alt, lidus kõrvade ja läbimärja lakaga tundus ta väike nagu varss. Aga ta osutus siiski sama suureks nagu alati, kui Ehaõis vette laskus ning end sõbra kõrvale mõnulema seadis.

„See peegel,” pomises Ehaõis. „Ma kuulsin, kui keegi rikas poni seal kohvikus kiitles, et ta ostis omale seitsmejalase peegli. Kui palju see kõik maksis ja kuidas ta hooples, kutsus teisi seda ilmaimet vaatama. Aga mis on seitsmejalane selle kõrval...” Ehaõis pööras pead ja püüdis ligi kahe meetri kõrgust peeglit hoomata. See oli vähemalt nii lai, kui kümme seitsmejalase diagonaaliga peeglit ritta panna. „Te olete siis üsna rikkad? Rikkamad kui printsessid?”

„Ei me ole ühti,” naeris Odéon. „Meile läks see maksma vaid suure vaeva. Üks ükssarvik pidi hangumise ajal hoidma gravitatsioonianomaaliat, et see kumer jääks. Aga vaat selle karastamine! See pole niisama klaas, siia on ikka mitu õlle- ja kokteiliklaasi puruks lennanud ja vähemalt korra on Eit juua täis peaga persetpidi otsa sadanud... Ahjaa, ma pole veel rääkinudki. Me elatume siin peamiselt klaasimüügist, sa ehk nägid neid kaevandusi ja tehaseid. See on klaasivabrik. Meie teeme neid peegleid. Ei, tegelikult ma valetasin, ma ei saa öelda, et me vaesed oleksime, kui arvestada nende ettevõtete hulka üle Equestria, milliste enamusosalus meie kapjades on. Meil on oskusi, tänu millele oskame me klaasi odavamalt ja paremini toota, üha suurem osa Equestria ehitusklaasist ja peeglitest tuleb siit tehastest. Nii see kapital koguneb. Nüüd ilmselt lähevad peeglid ka märksa odavamaks, kuna Rikaste perekonnaäri jääb vaheltkasust ilma...”

„Äkki lõpetaks ropendamise, ärme täna õhtul nende nime suhu võtame, eks?” küsis vesihall pegasus veidi kaugemalt vahu seest. Vastutuul küünitas oma siidrikannuni, imes sõõmu ja pühkis märja laka silmade pealt ära.

„Kas spaa ei peaks mitte privaatsem olema?“ vahetas Ehaõis teemat.

„Hah, see pole spaa!“ naeris Odéon ja lobistas äärele lähemale, oma siidrikannule ligemale. „Vastutuul, kuidas me seda kohta ülepea nimetame?“ küsis Odéon. Pegasus vaatas mõtlikult lae poole. „Me vist polegi seda kunagi kuidagi nimetanud,“ nentis ta. „Läki patta, teeme paar õlut, sööme lõunat. See tähendab, et koguneme alati siia. Aga tõesti, sel kohal ei olegi veel nime. Vähemalt mina ei tea.“

Ehaõis ei viitsinudki sellest enam mõelda. Ta vaatas ringi, nii palju kui ta vee seest kaela sirutama ulatus, kuulatas teiste ponide jutte, püüdes siinsest eluolust sotti saada. Lasi ennast täiesti lõdvaks, lastes veel end kanda, lõug polsterdatud ääre peal, aeg-ajalt toetus ta jalgadega põhja, et kõrrest järgmine sõõm külma kokteili imeda. Rahvas ta ümber lobises rõõmsal toonil, kappas ringi, mõni heitis talle lahke pilgu. Kaugemal ühe laua ääres püüdis pilku trullakas patsidega mära, kes lobises rõõmsalt oma lauakaaslastega. Ta hoidis rinna vastas väga väikest villakarvalist varssa ning küünitas aeg-ajalt lauani ning hammustas otse taldrikust kreemikooki. Nina sai kreemiseks ning varss asus kiiresti ema nägu puhtaks limpsima, endal kõrvad mõnust lidus. Ehaõis ei olnud kunagi midagi sellist näinud, isegi kunagises kodukülas Fillydelphia lähedal ei käitunud ponid nii vahetult ja... Vabalt. Ehaõis oli nagu mingis muus maailmas, see ei tundunud enam reaalne. Ja see võinuks kesta lõpmatuseni.

Ehaõie silmad hakkasid kinni vajuma, jälle hakkas ta keha tema tunnetusest kaduma. Kuid seekord oli see mõnus rammestus. Läbi poolune kuulis ta kilkeid, lähenevat kabjaklobinat ja Odéoni röögatust „Ettevaatust!“ ning järgmisel hetkel sadas ta selga midagi pehmet ja näkku midagi külma. Ta kaotas tasakaalu ning kukkus peadpidi vee alla. Kui ta oli pinnale rabelenud ja kõrvad taas püsti tõstnud, kuulis ta ühelt poolt Odéoni meeletut naeru ja teiselt poolt paanilist solinat. Kolmest varsast, kes ennist liiva peal mürasid, seisid kaks süüdlaslike nägudega paja äärel ja kolmas lobistas end Ehaõie kõrval vahust välja ronida, endal kõrvad ehmatusest lidus.

„Seda varsa aru!“ naeris Odéon. „Vaadake, mis te nüüd tegite, ajasite tädi Ehaõie joogi ümber. Minge tooge talle nüüd uus!“

„Aga Mamma, varsad ei tohi ju joogimasina ligigi minna...“

„Minge aga. Öelge, et Mamma käskis!“ kamandas Odéon. Kuivaksjäänud varsad aitasid märja kambajõmmi vahu seest välja ja läksid. Seekord mõõdukamal sammul.

„Kui mina väike olin, oleksin ma küll sellise asja eest kõva nahatäie saanud,“ lausus Ehaõis kummuli kokteiliklaasi vaadates.

„Mille eest? Kas selle eest, et nad varsad on?“ Odéon vaatas Ehaõiele otsa, pööras siis pilgu varssadele, kes ettevaatlikul sammul uut kokteiliklaasi tõid. „Nad ju teavad, mis on õige, mis on vale. Aga oma tegude eest vastutamisest ja pahanduste heastamisest ei maksa neid säästa. Kui aga võimalik on.“

Ja õnnis hõljumine ja rahu taastusid. See võinuks kesta lõpmatuseni. Ent ei kestnud. Kui Ehaõis oli viimase sõõmu kokteili joonud, peatusid ta silme ees rohekad kabjad. „Nonii, raputa end veidi kuivemaks. Mamma käskis su põhjalikult pehmeks klobida,“ teatas Eit. Ehaõis vedas end vaevaliselt basseinist välja, lasi veel lakast ja tiibadest nõrguda ning vaatas nõutult maha. Ta ei olnud end kunagi nii raskena tundnud. Ja see pehmeksklobimine... Kui Ehaõis oleks Eide-suguse morni mürakaga kuskil Canterloti öisel tänaval kokku juhtunud, oleks ta end eesliks ehmatanud. Siin aga ei tundnud ta mitte mingisugust ohtu, ta tundis, et see on samasugune muhe nokkimine ja lõõp, mida ta viimaste tundide jooksul siin palju kuulnud oli, ta oli täiesti kindel, et temaga midagi halba ei kavatseta taha.

„Ära kuku, ma ei usu, et sa sellest kokteilist nüüd täis jäid. Või pani Vastutuul midagi sinna sisse, äh?“ kraaksus Eit, oodates rammetult tuigerdavat Ehaõit järele. Ta juhatati väiksemasse ruumi, mille põrandal oli reas mitu paksu madratsit, seintel riiulid kosmeetikaga, riiulite ja akende vahel potililled ja suuremad taimed. Neid tervitas uje, kuid tugev ja turske kollane maamära, valged tedretähnid silme all.

„Kas tema ongi see vaene...“

„Jah, tema see on. Noh, printsess, siruli! Ei, jalad võta kõhu alt välja, siruta taha,“ kamandas Eit. Ehaõis sirutas end madratsile välja. „Mina hakkan turja ja õlgade poolt tulema, sina, Ebaroos, võta jalalihased ette.“

„Kus need on?“ lausus kollane mära, vaadates nõutult Ehaõie pekkis kintse.

„Otsi aga üles, Mamma nõudis, et töö olgu korralik.“

Ja töö oli tõesti korralik. Kuigi Eit tundus väliselt tahumatu ja jõhker ning Ebarooski paistis jõuline ja kohmakas, teadsid nad uskumatult hästi, kuidas lihaseid muljuda, taguda ja venitada. Selline teenindus tundus täiesti uskumatu! Ehaõis oli just kuu aega tagasi Canterlotis spaas ja massaažis käinud, sealne teenindus jäi Eide ja Ebaroosi tegevusest kaugele maha. Või koheldi teda Canterlotis just nimme lohakalt nagu kaltsu. Et tema bitid ei säranud nii eredalt kui härrasrahva pakutu, kuigi hind oli sama, või kuidas Odéon kelnerile ütleski. Ei, ma pean selle kibeduse oma südamest minema saama. Ja tundus, et Eit ja Ebaroos tagusid seda kibedust muudkui vähemaks, Ehaõis oli täiesti lõtv ja laskis ennast käidelda. Ei taha sellest mõeldagi, kuidas ja millal ma siit madratsilt minema saan...

***

Lumivalgesse hommikumantlisse mässitud Odéoni nägu paistis peaaegu must. Laual ta ees vedeles ajaleht, paistis pealkiri „Anarhistidega läänes on jätkuvalt probleeme.” Laua ääres istusid veel Eit, teemandikoopa juurest leitud noor täkk, kes nimetas end Põksiks, Vastutuul ja veel üks ükssarvikutäkk – arkanist Ööhiilgus.

„Tõesti, meil ei olnud seni mingeid probleeme, mõned nädalad tagasi käisid meie juures mingid sõdalased, väitsid, et on Printsesside esindajad ja nõudsid midagi. Alli pärast ei öelnud, mida täpsemini, meie ei pärinud kah. Keegi ju viga ei saanud, Alli hirmutas neid vaid tuleloitsuga,” rääkis Põks. „Ja nüüd tulid lihtsalt ükssarvikud meid kõiki tapma ja sina räägid, et nende pealik oli mingi Canterloti vana kooli maag?”

„Jah, ma tundsin doktor Hallsilma, tema eriline oskus oli paralüüs. Sai ponisid haiglas enne operatsiooni uimastada ilma, et oleks vaja süstida rohtusid, mis lisaks tuimestusele nende kehasid mürgitavad. Aga üle doseerida on kerge – kui paraüüs levib ka hingamiskeskusele ja südametööle, on poni surnud,” rääkis arkanist mornilt lauale vaadates. „Mitte keegi ei tuvasta surmapõhjust, ideaalne oskus tööks julgeolekuorganites.”

„Et siis Alli paralüseeriti ja torgati surnuks. Oskaja mõrtsukas oli, haav oli rinna ees kaela all. Lasti verest tühjaks. Mõne poniga oli veel samamoodi tehtud, neil oli siis selle va paralüüsiga hing sisse jäänud, et maagiast oli väheks jäänud,” rääkis Eit. „Sama taheti teha ka Ehaõiega, kuid too noor sälg kõhkles, sarveluku pärast läks see paralüüs osaliselt luhta, Ehaõis tuli liiga kiiresti teadvusele ja kaitses ennast kivitormiga.”

„Kaitses jah,” vastas Odéon. „See vaatepilt võttis päris jahedaks, mina poleks ilmselt sellist kivitormi pareerida suutnud, teleportisin end igaks juhuks eemale. Alikorne on põhjust karta küll. Aga miks ometi tappa? Nad on ju ponid nagu meie, mitte ettearvamatud ja jõhkrad nagu draakonid.”

„Kas Ehaõit maksab usaldada? See Canterlotist väljaajamise jutt on nii imelik. Ei mingit kohust, otsust, ega süüteokoosseisu,” arutles arkanist edasi.

„Ma kahtlesin samuti, sest kogu see lugu tundus kuidagi lapsik ja absurdne. Samas Ehaõis on selline siiras ullike, kuskilt ei paistnud, et see lugu välja oleks mõeldud ja ta oli ikka nähtavalt kurnatud ja hirmul ja segaduses. Aga nüüd seal teemandikoopa juures kuulsin ma omaenese kõrvaga, kuidas Hallsilm lubas tollelt keebiga kuldkiharalt seletust nõuda, miks paks alikorn Canterloti tagant metsast eluga pääses. Olen üsna kindel, et Eha räägib tõtt,” rääkis Odéon. „Kuidas temaga on, kuhu te ta panite?”

„Kuhugi ei pannud, sinna madratsile ta norskama jäi,” naeris Eit. „Mudisime vaesekese puhta süldiks.“

„Las aga norskab kaua tahab, homme on ta kindlasti hoopis teine poni,” rääkis Odéon ja vajus kergelt norgu. „Kui ta magab. Tema eelmine ööuni ei olnud just rahulik ja ma kardan, et läbielatu tuleb ikka ta juurde tagasi. Eriti see, mis juhtus teemandikoopa juures. Ma jään tema juurde ja karta on, et me peame teda veel õige mitu päeva silitama ja kussutama. Ja edaspidi on veel selliseid perioode oodata. Seda oli ühe Canterloti vuhva jaoks liiga palju. Kaugelt rohkem kui liiga palju.”

„Kuidas me siis selle kokku võtame?” küsis Eit. „Mis me rahvale räägime?”

Odeon sulges silmad, langetas nina laua poole ning rääkis: „Ehaõie mässis siis vana Rikas sisse, talle maksti selle eest. Tundus, et sõduritel kästi kah midagi teha – pole olnud sellist asja, et kedagi kuhugi ajades oleks odaga kintsu torgatud. Mina oleks sellest haavast kolme jala peale jäänud, halvemal juhul verest tühjaks jooksnud. Eha ilmselt hakkas enne valust karjuma kui oda läbi peki lihasteni jõudis. Ja ega sõdurid seda osanud kah, neid ei ole sadistideks koolitatud. Ja kõik see ikka selleks, et ta seal metsas vähemalt kiskjate kätte jääks. Ent seal on vaid hundid ja šaakalid, need aga kardavad sarvega ponisid. Nooragent, kes pidi sarvelukuga abituks tehtud paksu alikorni tapma, vedas alt.

Nüüd siin, kui Põksi jutt tõene on, provotseeriti mingine nagin, kuskil Canterlotis otsustati, et siin on vaenulik alikorn ja nüüd tuldi teda tapma. See õnnestus. Pole välistatud, et juhtumid on omavahel seotud. Otsustati, et alikornid on ohtlikud ja taheti mõlemaid teadaolevaid isendeid kõrvaldada. Ehk et genotsiid alikornide vastu, millest raamatutes räägitakse kui häbiväärsest süngest ajalooseigast, elab ja toimub siiamaani.”

„Oled sa selles kindel?” küsis Eit jahmunult.

„Olen. Üks argument veel. Kui vanaks elab alikorn? Nad vananevad... Õigemini nad samahästi kui ei vanane. Ei ole päris selge, kui vana on Ehaõis, kuid tundub, et noor, alla kolmekümne. Aga kus on ülejäänud alikornid? Ei saa olla, et mitusada aastat pärast selle häbiväärse genotsiidi lõppu on olnud vaid Luna ja Celestia ja nüüd äkki on iidsete aristokraatide veri välja hakanud lööma, et kaks alikorni on äkki juurde tekkinud. Oh jah, kolmas kah – Cadance. Kusjuures tema on samuti leidlaps nagu Ehaõis. Vanemaid ei teata. Sõnaga – laseme Ehaõiel veidi taastuda, aga siis viime ta memoratooriumi. Mina muidugi tulen kah. Ja paneme need mälestused kristalli sisse. Siin teeme muidugi kogu loo avalikuks ja kuulame, mis rahvas asjast arvab. Rikastega lepinguid enam ilmselt ei pikendata.”

***

Odéon istus rõdul, rüüpas kuninglikust tassist teed ja nautis vaadet Canterlotile. Tema taga teelaual seisis tuhm poole kabja suurune teemanti meenutav kristall.

„Siis lihtsalt oli vaja seda teha. Ehk sa mõistad mind. Kas mõned alikornid või sajad ponid ja nende elu ja majandus. Sa saad riigi üles ehitatud, väikesed ponid hakkavad juba rõõmu ja õnne nautima, aga siis tõuseb piiri tagant järgmine kamp alikorne oma väega, oma õigust nõudma. Kõik uppub jälle tulle, verre, pisaraisse...“ rääkis printsess Celestia tasakesi eemalt salongist.

„Kas sellised alikornid, nagu Õuduste Kuumära?“ küsis Odeon.

„Minu õde ei jõudnud, ta ründas esmalt mind ja ma pagendasin ta Kuule,“ vastas Celestia teravalt. „Ponid oli vaja ühe valitsuse alla saada. Ja alguses tuli olla julm nende vastu, kes rahu häirisid. Jah, tavaliselt olid need alikornid.“ Celestia ohkas. „Ja praeguseks oleme me päris õnneliku riigini jõudnud. Vähemalt minu arust.“

Alt tänavalt kostis naeru, Odéon märkas noort pegasusemära, kes end itsitades nurga taha peitis, teiselt poolt nurka astus pahaaimamatult välja maaponi täkk. Pegasus langes täkule kaela, nad tegid teineteisest kinni hoides paar piruetti ning kappasid siis vaateväljast ühe maja taha, külgipidi koos, põsk põse vastas.

„Kunagi elasid siin linnas ainult ükssarvikud. Ilma sarveta ei tohtinud linna siseneda,” jätkas printsess Celestia. „Kui avastati harmoonia, siis kadus rasside järgi vahetegemine.”

„Aga seisused jäid,” ütles Odéon pead pööramata. „Ja nii mõnigi kõrgseltskonna maaponi on kaugelt hullem kaabakas kui mõni ükssarvik.”

„Jah. Seisused on jäänud,” ohkas Celestia. „Aga ma tahan, et kõik ponid oleks õnnelikud. Ma loodan, et Videvikusäraga ei juhtu nii nagu sinu ja Loojangukumaga. Tema õpingud on huvitavad ja see galopigaala... Oli lootustandev.”

Odéon turtsatas nii, et tee loksus maha. „Kas see, kus rikutud õhtukleitide hüvitamiseks ja lossi koristamiseks kulus sadu tuhandeid?”

„Jah, see. Nii mõnigi poni käitus pärast seda palju vabamalt. Ei olnud nii kinni oma seisuses ja kleidi hinnas, leidis aega rohkem enesele ja teistele... Maailma asjadele ja vabadusele. Aga vabadus on ju see, mida sa hindad.”

„Vabadusega kaasneb ka vastutus,” ütles Odéon teravalt. „Iga poni suudab aduda põhjuse ja tagajärje seost. Tuleb neile vaid selgeks teha, et vaid nemad vastutavad tagajärgede eest ja see paneb nad tegema õigeid otsuseid. Ja kõik on õnnelikud. Kuni mõni mölakas vastutusest kõrvale ei hakka hiilima. Aga siin ei ole vabadust.”

„Miks? Nemad seal all tundsid end vabalt, leidsid aega teineteise jaoks ega olnud krampis, et mis teised nendest arvavad,” ütles Celestia. Kuskilt altpoolt tänavalt kostis jälle hõikeid ja naeru.

„Jah, ma olen nõus, et siin on ka rõõmu ja rõõmsaid hetki. Aga selleks, et siin linnas hakkama saada, tuleb õigetele ponidele pugeda. End alandada nende ees. Ja õigeid ponisid teha õnnetuteks. Väga õnnetuteks. Õnnelikkus ei ole teps mitte iga poni privileeg, nii nagu sa räägid,” vastas Odéon, ta koon vajus allapoole ning kõrvad kergelt peadligi.

„On küll... Õigus olla õnnelik,” sosistas Celestia kurvalt. „Isegi mina ei ole õnnelik poni. Kui sa kujutaks ette, kui raske on neid miljoneid juhtida. Otsida õigeid suundi. Kui visalt need harjumused ja hoiakud muutuvad. Sa soovisid otsustavaid muutuseid. Aga see olnuks minu põhimõtete vastu, sest sellised järsud liigutused oleks teinud õnnetuks väga-väga paljud ponid. Väga õnnetuteks. Ma loodan Videvikusära peale. Mul on hirm tema pärast. Siin tagakambris baldahhiini all on palju patju märjaks nutetud. Sinu pärast. Loojangukuma pärast.”

„Mis juhtus Loojangukumaga?” nõudis Odéon tasa, ta kõrvad vajusid päris pealigi ning ta paindus nõtkelt Celestia poole nagu kass, kes valmistub kaklema.

„Teda ei ole kõrvaldatud!” pahvatas Celestia ja astus sammu tagasi.

„Hästi, ma kuulan. Mis temaga juhtus? Mis juhtus Ehaõiega? Punase alikorniga Põhjakuru teemandikaevanduse juures?” küsis Odéon ja pööras pea taas linna poole.

„Loojangukuma läks teise maailma. Siin lossis on portaal. Ma loodan, et ta tuleb tagasi. Ja sina kah...” Celestia vaikis hetkeks ja astus edasi, Odéoni kõrvale rõdule. „Kaardiväeüksus läks teemandikaevandust uurima. Seal oli võõra alikorni juhitud rühm tundmatuid ponisid. Tekkis konflikt. Pärast otsustasime nõukogus, et Salateenistus võtab alikorniprobleemi ette.”

„Kas seal otsustati tappa ka Ehaõis?”

„Seal ei otsustatud kellegi saatust, see jäi Salateenistuse otsustada, kuidas nad probleemile lähenevad. Hindasid ohtu ja tegutsesid sellest lähtuvalt.”

„Millist ohtu kujutas Ehaõis?”

„Ta on alikorn. Sa tead, millist väge võib alikorn valitseda. Ja ta oli üksildane ja kurb. Figuuri pärast kompleksides. Sa ju tead, kui kergesti võib kibestumus kurjuseks moonduda. Mina olen kogenud.” Celestia vaatas korra printsess Luna portree poole ja ta silmist kukkus parketile pisar. „Aga ma ei nõudnud nii resoluutset tegutsemist, ma vaid tahtsin, et sellega saaks kõik korda.”

„Sa teadsid, et su linnas on hekipügajast alikorn, kes on õnnetu. Seitse aastat. Miks midagi ette ei võetud, kui see on potentsiaalselt ohtlik? Kas ei olnud võimalik asju nii korraldada, et ta saaks õnnelikuks? Oodati võimalust või põhjust probleem otsustavalt lahendada?” oli Odéon skeptiline.

„Pepspüks kutsus ta oma villa hekke pügama. Et ta saaks Fleuriga rääkida. Videvikusära muutus ju lahkemaks ja rõõmsamaks, kui omale sõbrad sai, ma mõtlesin seda ka siin proovida. Me rääkisime sellest ühes lõunalauas mõne valitsusametnikuga. Et ta on üksildane ja kurb ja talle tuleks kuidagi sõpru leida. Või vähemalt läheneda talle ja rääkida, et teada saada, keda ta endast kujutab ja mida mõtleb,” rääkis Celestia. Odéon kergitas kulme.

„Ent Hallsilm otsustas läheneda probleemile nii, nagu... Sajandeid tagasi tehti alikornidega, kes ei olnud printsessid,” lausus Odéon ja langetas pea. „Kas sa tead, mis juhtus?”

„Jah, teie Siseringi kiri saabus lossi, me oleme sellega tutvunud.”

„Milline on olukord nüüd, pärast juhtumit Põhjakurus? Ehaõis on praegu meie kaitse all. Aga kas tal on turvaline olla? Mis juhtub siis, kui ta peaks Equestrias teie ametnikega kokku juhtuma? Ta on siiski tapnud kaks teie agenti. Mis siis, et väga viimasel hetkel ja puhtalt enesekaitseks, et ellu jääda, rääkimata sellest, et suure tõenäosusega jäin ka mina ellu just tänu temale... Kas temal on õigus saada õnnelikuks poniks? Vaatamata sellele, et ta on alikorn ja oma väega potentsiaalselt ohtlik?”

„Igal ponil on õigus olla õnnelik,” lausus Celestia vaikselt. „Aga kuidas ta end tunneb? Pärast seda?”

Odéon kergitas jälle kulme. Tia on ikka endiselt hooliv ja kaasatundev. „Halvasti tunneb end. Aga magab juba paremini, nutab vähem. Esimestel päevadel pidime teda kolm korda põhjalikult lohutama, ta vist meenutas juhtunut põhjalikult, keeras ennast selliselt üles ja langes hüsteeriasse. Ta ju nägi oma silmaga selle noore heleroosa agendi viimaseid hingetõmbeid. Poni, kelle ta enesekaitseks tappis. Ei tea, kuidas ta sellega toime tuleb, see jääb teda pikaks ajaks saatma,” rääkis Odéon. „Muidu ta kohaneb tasapisi, uurib ja kastab meie ilutaimi, istutas siia-sinna huvitavaid põõsaid. Noomib ja õpetab teisi ponisid, et nad õigel ajal kastaks ega üle ei kastaks. (Odéon muheles) Ta ju kombineerib maaponi taju ja ükssarvikumaagiat ja suhtleb kuidagi veidral moel mulla ja taimedega ning teab seepärast täpselt, kuna ja kuidas kasta ja kas taimedel millestki puudu on. Väga huvitav on vaadata ja jälgida. Ma usun, et ta jääb meile pidama ja leiab ka oma erilise poni. Ja tuleb tunnistada, et ta on minu sõber. Nüüd sa tead, milline situatsioon on.”

„Jah, nüüd tean. Ja ma ei pea sellesse kristalli jäädvustatud mälestust vaatama, et teada. Sest meie kokkulepe ju kehtib veel,” ütles Celestia tasa ja nuuksatas.

„Kehtib küll. Sina räägid nii, kuidas asjad on ja mina räägin nii, kuidas asjad on. Ei mingit valet,” lausus tumehall ükssarvik ja langetas pilgu põrandale. „Aga ma tahan, et Ehaõis end turvaliselt tunneks. Ei mingit nuhkimist. Ei mingeid hiilivaid mõrtsukaid ega kättemaksjaid. Sisering on sellest juhtumist väga tige ja enamik Linnakese kodanikest samuti. Ja minu häälel ei tarvitse kaalu olla, kui midagi juhtuma peaks ja radikaalseid otsuseid vastu hakataks võtma.”

Odéon kuulas rahutuid hingetõmbeid ja pööras pead. Printsess Celestia vaatas jälle Luna portreed salongi seinal ja nuttis, kollasest maagiaväljast haaratud sitsiline taskurätik hõljus ta näo lähedal. „Liiga palju valesid otsuseid. Liiga palju valu,” sosistas valge alikorn. „Jah, ma kontrollin üle, et Ehaõis ei oleks kuskil kurjategijate või tagaotsitavate registris ja räägin tõsiselt ka kõigi agentidega. Aga ühel tingimusel. Taga, et ta oleks õnnelik. Ma tahan, et ei juhtuks nii, nagu minu õega... Et sisemine äng muutuks kurjuseks. Muidu saavad paljud ponid õnnetuteks. Väga paljud ponid. Väga õnnetuteks.”

„Minu Linnakesel ei oleks mõtet, kui mõni selle kodanik ei tunneks end vaba ja õnnelikuna,” vastas Odéon ja pööras näo päikese poole.

***

Kaks kuud hiljem peatusid „Fööniksi,“ ühe Canterloti nooblima restorani ukse ees kaks poni. Helepruun, tumehalli lakaga täkk ja tumeroosa, violetse lakaga mära. Uksehoidja avas restorani ukse ja küsis: „Härra ja proua Rikas? Palun astuge edasi, kohe juhatatakse teid lauda.“

Neid kohtas restorani ülemkelner, kes juhatas paari lauda ning küsis „Kas härrased sooviksid midagi juua?“

„Jah, kohvi palun,“ ütles härra Rikas. „Ja sulle, kallis?“

„Pokaal punast veini!“ mühatas mära.

Mõne minuti pärast saabusid tellitud joogid. Laua juurde seisma jäänud kelner teatas: „Me saime just teate, et Linnakese kaubandusesindaja jääb ettenägematute asjaolude tõttu kümmekond minutit hiljaks. Ta palub vabandust ja loodab, et tema hilinemine härrastele väga suurt tüli ei tee.“

Veerand tundi hiljem avanes saali uks ja kostis ülemkelneri hääl „Palun siiapoole, preili Ehaõis, proua Mustpats, härrased!“

Saali sisenesid korpulentne sinise lakaga tume-rohekassinine alikorn, tema järel süsihall tumepunase lakaga ükssarvikumära, pruun maaponi täkk ja kahvatupunases maagiaväljas kallist portfelli hoidev vanaldane helehall, valge lakaga ükssarvikutäkk.

Pruun maaponi tutvustas viisakalt: „Härra ja proua Rikas? Lubage tutvustada: Linnakese ametlik kaubandusesindaja preili Õilme Ehavalgus, Linnakese juht proua Odèon Mustpats, jurist herr Stieglitz ja mina olen raamatupidaja Visa.“

„Härra Rikkaga olen ma varem kohtunud,“ lausus Ehaõis ebakindlalt, „ka prouat olen ma vist varem kohanud, aga vabandage mind, mitte ei tule meelde.“

Ukse poolt kostis vaikset kõnekõminat, saali sisenes ülemkelner, kandikul tumesinine ümbrik, mis oli suletud hõbedase pitseriga. „Preili Ehavalgus, palee käskjalg tõi teile kirja. Ümbriku värvi järgi paistab see olevat printsess Lunalt,“ teatas ülemkelner.

Ehaõis avas ümbriku, luges seesolnud kirja läbi, tõusis ja teatas: „Kahjuks pean ma teie meeldiva seltskonna maha jätma, printsess Luna soovib minuga kümne minuti pärast kohtuda, ja nagu te teate, ei ole paleesse hilinemine hea toon.“ Korpulentne alikorn jättis lauasistujatega viisakalt hüvasti ja lahkus saalist. Laudkond vaatas läbi saali akende, kuidas ta restorani ees seisvasse kahe tumedas turvises pegasuse veetavasse hõbedasse kaarikusse ronis ja kaarik minema lendas.

Odeon tõusis, läks saali ukse juures ootava ülemkelneri juurde ja küsis tollelt midagi vaiksel häälel. Pöördus siis laua juurde tagasi ja küsis proua Rikkalt: „Kallis proua, need äriasjad on nii igavad, kui jätaks need asjatundjate hooleks ja läheks istuks siinsamas Printsessisalongis, teeks mõned dringid ja lobiseks niisama tühjast-tähjast?“

„Printsessisalongis?“ imestas proua Rikas „See on ju tavaliselt ainult printsessidele reserveeritud!“

„Ma küsisin ülemkelneri käest, täna õhtul jääb Printsessisalong vabaks.“ Odèon tasandas häält ja jätkas: „Siin restoranis peab isegi printsess Celestia endale aja kinni panema.“

„Daamid, palun järgnege mulle,“ ütles ülemkelner, kes oli vahepeal lauale lähemale astunud. Proua Rikas tõusis ning järgnes Odèonile ja ülemkelnerile.

Kui proua Rikas Printsessisalongi uksest sisse astus, vajus tal üllatusest suu lahti, niisugust ülimat luksust polnud ta oma elu jooksul veel kordagi näinud. Rohekate silmade ahne pilk libises üle ülipeente kullaga tikitud paksust toorsiidist eesriiete, mustast tammest, kulla, hõbeda ja teemantidega inkrustreeritud mööbli.

„Kas prouad soovivad midagi tellida?“ küsis ülemkelner.

„Mulle palun väike karahvin õunarüüpi,“ tellis Odèon.

„ Ja sulle, proua Rikas?“

„Eee... Punast veini?“ kogeles roosa mära.

„Ja palun tooge sissepääsu juurest mu sadulkott,“ palus Odeon, ülemkelner kummardas ja lahkus.

„Proua Mustpats...“ alustas proua Rikas, kuid Odèon katkestas teda: „Ah, jätame selle formaalse viisakuse, ütle mulle Odèon!“

„Mina olen sel juhul Hellik.“

Uksest sisenesid ülemkelner joogikandikuga ja teine kelner Odèoni kotiga.

Helliku üllatuseks polnud kandikul mitte ainult tellitud joogid, vaid ka kaks peenest portselanist taldrikut isuäratavate suupistetega.

„Kui te midagi soovite, helistage palun kella,“ ütles ülemkelner viisakal toonil ja osutas seinal rippuvale siidist kellanöörile, mis oli kuld- ja hõbeniitidega läbi punutud. Mõlemad kelnerid lahkusid, sulgedes enda järel ukse.

Odèon loitis maagia ja ukse juurest kostis luku klõpsatus. „Hellik, nagu ma kuulnud olen, meeldib sulle mängida suurte ponide mänge, mängime siis!“ Ta võttis kotist midagi, mis sarnanes suure kaardipakiga.

„Nagu sa väga hästi tead, toimus kaks kuud tagasi üks intsident, mis päädis aednikust alikorni äärmiselt jõhkra väljaajamisega Canterlotist. Avalikkuse ette sellest eriti midagi ei jõudnud. Pole ka ime, sest tegemist ei olnud mitte ametliku juhtumiga, vaid Salateenistuse ühe töötaja poolse ametiseisundi kuritarvitamisega. Pealtnägijate ütluste järgi olite selle juhtumiga seotud ka sina ja sinu abikaasa. Kuidas sa seda seletad? Ja kuidas sa seletad seda, et vahetult peale majast väljumist sai sinu abikaasa Hallsilma nimelise ükssarviku käest suure rahakukru?“

„Mis see sinusuguse ei tea kust välja ilmunud alamklassi matsi asi peaks olema, mida hooradega tehakse?“ tõstis Hellik häält.

„Alamklass? Hoorad?“ kergitas Odèon kulmu. „Ja seda ütleb Appleloosa väikefarmeri jalgalasknud tütar? Kes ise, alles alaealisena, Manehattani tänavatel ennast söögi eest müüs? Ja kelle üks tööstur tänavalt üles korjas? Ja kes peale töösturi hukkumist tulekahjus ennast tema tütreks tituleeris?“

„Jää vait, mats! sa ei saa midagi tõestada!“ sisistas Hellik. „Ma kutsun praegu restorani omaniku ja lasen sind siit välja visata!“

Odèon võttis sadulkotist ühe pitserite ja allkirjadega paberi ning hõljutas selle Helliku silme ette: „Selle dokumendi peal on kirjas omaniku nimi. Odèon Mustpats. Ära loodagi, et ma hakkan ennast siit sinu nõudmisel välja viskama!“

„Ma kaeban Hallsilmale, küll tema juba teab, mida teiesugustega teha!“ kisendas Hellik täiest kõrist.

„Hallsilm on surnud, Kuldking samuti...“ sõnas Odèon vaikselt.

Laua najale püsti tõusnud ja Odèoni peale vihaselt röökinud Hellik vajus istuma. „Mida sa ütlesid?“

„Nagu kuulsid,“ ütles Odèon. „Hallsilm ja Kuldking on surnud. Nad said surma pärast seda, kui olid ühes kõnnumaa külakeses mõrvanud kolmkümmend üks poni.“

„Sa valetad!“ röögatas Hellik uuesti kuraasi kogudes. „Hallsilm pole mingi tapja ja Kuldking on alles laps! Kuidas sa julged mulle selliseid valesid rääkida? Sina... Sina...“

„Ma võin sulle pilte näidata, kui sa ei usu.“ Odèon tõstis laual lebavast pakist pildi, millel oli Põhjakuru külake ja majade vahel lebavad ponide surnukehad. Siis võttis ta järgmise pildi, millel paistis noorepoolne mära ja väga väikesed kaksikud varsad, kõigil kõrid läbi lõigatud, siis veel ja veel pilte.

„Kahe ellujäänud poni jutu järgi tulid Hallsilm ja Kuldking külakesse ja tapsid pealtnäha ilma mingi põhjuseta kõik selle elanikud. Kaks poni pääsesid eluga puhta juhuse läbi. Halva ilma pärast oli meie õhulaev sunnitud ringi tegema ja me sattusime juhuslikult sellel hetkel Põhjakurusse. Ilma igasuguse hoiatuseta tulistas Hallsilm õhulaeva põlema. Mina pääsesin ainult tänu pegasusest piloodile. Muidugi tahtis Hallsilm ka mind tappa, kuid maagilises duellis ta minu vastu ei saanud. Ka mitte koos Kuldkingaga. Hallsilma möödaläinud maagia vallandas kivivaringu, mille alla nad kahekesi jäid ja mis nad tappis.“ Odèon ohkas. „Muidugi, kui sa ei usu, ei saa siis minagi sind uskuma panna.“

Hellik, kes peale piltide nägemist oli vaikselt Odèoni juttu kuulanud, hakkas uuesti karjuma: „Sina tapsid Hallsilma ja Kuldkinga! Ma kaeban sinu peale printsess Celestiale ja sind pannakse igaveseks Tartarosse. Et sa seal kõngeksid! Et sa kõngeksid...“

***

„Ma ei kirjuta nendele lepingutele alla!“ teatas härra Rikas. „Ma peaksin siis hakkama kõigele peale maksma!“

„Härra Rikas, nii hull see nüüd ka ei ole, sa teeniksid ikkagi viis protsenti puhaskasu.“ ütles Visa. „Jah, endise neljakümne asemel on see ehk tõepoolest vähevõitu, aga vaata käivet.“

„Ma ei kirjuta alla, te võite oma klaasi kasvõi süüa, kui tahate!“ tõstis härra Rikas ärritunult häält.

Jurist võttis oma portfellist mõned paberilehed, hõljutas need härra Rikka ette ja ütles: „Loe need lepingukoopiad hoolega läbi, eriti hoolega loe neid kohti, kus on kirjas leppetrahvide suurus! Ja siis mõtle hoolega, kas meie lepingu allkirjastamata jätmine on ikka tark tegu! Tule, Visa, jätame härra Rikka praegu siia mõtlema ja lähme teeme õues ühe piibu.“ Visa ja Stieglitz tõusid ning suundusid väljapääsu poole, ukse juures seisvast kelnerist möödudes ütles Visa: „Palun viige härra Rikkale üks konjak, ta vajab seda praegu.“

Härra Rikas luges süvenenult lepingukoopiaid ja vajus järjest enam kössi. Kuidas ma ometi seda ei märganud, ma pole ju mingi algaja.

„Härra Rikas, kas kirjutad alla?“ küsis Visa, kui oli restorani naasnud.

„Ei, ma ei kirjuta sellele alla, see on röövimine! Ma suudan need trahvid ära maksta! Ja kuidas need lepingud üldse teie kätte sattusid?“

„Härra Rikas, kogenud äriponina peaksid sa teadma, et raha eest saab kõike, ka lepingukoopiaid, ja muidugi suudad sa need trahvid ära maksta.“ Jurist võttis portfellist veel mõned paberid. „Aga kuidas jääb Ponyville Pangale laenu tagasimaksmisega ülejärgmisel kuul? Härra Rikas, nii palju sul raha ei ole.“

„See on juba minu ja panga vaheline asi, seda, palju mul pangas raha on, ei tohiks teie üldse teadagi!“

„Tohime küll.“ Jurist võttis veel ühe paberi ja teatas: „Kuus kuud tagasi ostsime me ära viiskümmend üks protsenti Ponyville Pangast.“ Ta viipas kelnerile: „Palun tooge härra Rikkale veel üks konjak!“

„See on väljapressimine!“ sisistas härra Rikas ja rüüpas toodud konjakiklaasi ühe sõõmuga tühjaks.

„Ei, Härra Rikas, see ei ole väljapressimine, see on äri.“ ütles Visa.

„Olgu, andke need lepingud siia, ma kirjutan alla!“ urises härra Rikas. „Röövlibande sihuke!“ Ta võttis sule ja kirjutas paberitele alla.

„Tänan, härra Rikas, oli meeldiv sinuga äri ajada.“ ütles jurist.

Rikas tõusis ja hakkas ukse poole minema. „Härra Rikas, üks asi veel,“ ütles Visa. „Järgmine kord, kui sulle teadmata tagajärgedega näitemängu eest raha pakutakse, mõtle ikka väga hoolega järele.“

Härra Rikas ei vastanud, vihaselt pühkis ta uksest välja.

***

„Kas hakkas kergem?“ küsis Odèon, kui Hellik oli lõpuks hingetuna vait jäänud. „Kas mäletad veel noort roktoloogiadoktorit Kvarts Pirukat? Kes oli just abiellunud ja keda ootas ees karjäär Kuninglikus Geoloogiateenistuses? Kes korraldas ametisseastumise puhul peo ja kelle sa võrgutasid? Ja kellelt sa hakkasid raha välja pressima, ähvardades kogu loo avalikuks teha? Ja kui ta enam maksta ei suutnud, jätkasid sa ometi väljapressimist, nii et noor Kvarts oli lõpuks sunnitud Equestriast põgenema?“

„Hähh, sa ei saa midagi tõestada!“ kähvas Hellik.

„Seda arvad sina. Saan küll, väga hästi saan,“ ütles Odèon vaiksel ja lõikaval häälel. „Mis sa arvad, kas „kangelastegude“ kohta päeviku pidamine on ikka väga tark tegu?“ Tumehall mära hõljutas oma kotist välja paksu kaustiku. „Ära raiska hingeõhku, ma tean küll, mida sa öelda tahad, et päevik on võltsitud.“

Hellik jõllitas vihaselt Odèonile otsa ega märganudki, kuidas tema selja taga süttis kahvatukollane maagiaväli ja üks eesriie kõrvale nihkus.

„Proua Rikas, ponisid on väiksemategi asjade eest Tartarosse saadetud!“ kostis madal hääl Helliku selja taga.

„P... P... Printsess Celestia...“ kokutas Hellik ja tegi liigutuse, nagu tahaks ta printsessi jalge ette viskuda.

„Istu ja kuula!“ müristas Celestia ametlikul häälel. Hellik potsatas istuma ja jäi printsessi jõllitama.

„Odèon, kohe pärast meie viimast vestlust andsin ma Turvateenistusele käsu asja uurida. Nad alustasid sellest, et otsisid läbi Hallsilma villa. Oh teadnuks ma varem, milline deemon ennast selle fassaadi taga varjas.“ Celestia ohkas ning jätkas: „Turvateenistus leidis villa keldrist hästivarjatud peidiku. Peidikus olid kastid rohkem kui viie miljoni bitiga, terved riiulitäied memokristalle ja mis kõige tähtsam, Hallsilma päevikud. Kui ma olin päevikute sisuga tutvunud, olin ma sunnitud selle juhtumi uurimisele panema kõrgeima salastatuse astme. Anna andeks Odèon, aga ma ei saa isegi sinule kõigest rääkida. Niipalju võin öelda, et kõige taga oli vandenõu võimu haaramiseks ja eranditult kõikide alikornide hävitamiseks.“

„See pole nii, Hallsilm oli hea!“ vingus Hellik vahele.

„Kuidas saab keegi, kes on „hea,“ niivõrd jõhkralt käituda?“ küsis Odèon. „Me peaksime vaatama ühte mälusalvestust.“ Ta loitis maagia ja nihutas veel ühe eesriide kõrvale. „Ööhiilgus, näita sellele viletsale ussikesele, mida „hea“ Hallsilm tegi.“

Linnakese arkanist Ööhiilgus tõstis lauale kaasaskantava memoprojektori ja juhatas sisse: „Vaatame siis Põksi mälestusi Põhjakurus juhtunust.“ Ta asetas kasti peal olevasse pesasse tuhmhalli kristalli ja vajutas siis kangi kasti küljel.

Kasti kohale õhku tekkis helendav kujutis ja mõnda aega vaatasid kõik neli, kuidas külakesse sisenesid Hallsilm, Kuldking ja veel kaks ükssarvikut, kuidas ootamatult maagiast tabatud punane alikorn kukkus ja kuidas üks kahest ükssarvikust teda veel pistodaga torkas, Hallsilm noorel märal ja tema kaksikutel varssadel kõrid läbi lõikas, kuidas üksteise järel tapeti kõik külakese elanikud ja kuidas kõige lõpuks tappis Hallsilm ka kaks temaga kaasas olnud ükssarvikut.

Kui pildile ilmus lähenev õhulaev, ütles Celestia järsult: „Aitab!“

Ööhiilgus lükkas kuulekalt kangi ja pilt kustus.

Odèon vaatas põrandale vajunud ja nutust vappuvat Hellikut ning küsis: „Hea? Kui see on headus, mis see kurjus siis veel on?“

„Ta armastas mind... Ta oli nii õrn...“ nuuksus Hellik.

„Ei, proua Rikas, ta ei armastanud sind. Ta kasutas sind ainult ära. Ainuke, keda ta armastas, oli teie tütar. Ja tema armastus viis lõpuks teie tütre surmani.“ Celestia ohkas, hõljutas Hallsilma päeviku enda ette ja luges: „Hellik on küll olnud kasulik, aga täkkude võrgutamiseks hakkab ta vanaks jääma. Kas temast tuleks vabaneda?“ Printsess ohkas, asetas päeviku tagasi lauale ja rääkis edasi: „Hellik, sa oled osaline väga rasketes kuritegudes, ainus põhjus, miks ma sind Tartarosse ei saada on see, et selleks on vaja kohtuprotsessi. See omakorda tähendaks kõige avalikukstulemist. Selle juhtumi avalikustamine oleks lühikest aega kasulik ainult ajakirjandusele, kes saaksid oma lehti rohkem müüa. Kõigile teistele tooks see ainult kahju.“ Ta pöördus Odèoni poole: „Odè, kas sul sulge ja paberit on? Ma pean ühe käsu andma.“

Odèon võttis kotist sule, tindipoti ja paberi ning asetas need Celestia ette lauale. Celestia võttis sule, kirjutas mõned read, keeras paberi rulli ja pitseeris selle, järgmisel hetkel haihtus see kollases välgatuses.

„Proua Rikas, sina lähed nüüd koju Ponyville'i ja oled seal koduarestis elu lõpuni. Viis miili kodust, see on kõik. Kui lähed kaugemale, satud Tartarosse. Sellest, mis siin juhtus, ei tohi sa samuti mitte kellelegi mitte midagi rääkida. Kui räägid, siis oled Tartaroses! Ja see on minu lõplik otsus!“ ütles Celestia ametlikul häälel.

Uksele koputati. Celestia avas ukse ja andis ukse taha ilmunud kaardiväe pegasusele käsu: „Viite proua Rikka siit otse koju Ponyville'i. Kui olete kohal, panete talle viie miili võru!“

„Just nii, printsess!“ vastas kaardiväelane, läks Helliku juurde ja käsutas „Lähme, proua!“ Alistunult tõusis Hellik püsti ja järgnes kaardiväelasele.

„Palun mine sina ka, ma tahaksin Odèoniga nelja silma alla jääda.“ pöördus Celestia seejärel Ööhiilguse poole. Viimane tõusis, kummardas ja lahkus, sulgedes enda järel ukse.

Celestia istus Odèoni kõrvale. „Oh Odè, kui sa vaid teaksid, kui väsinud ma kõigest sellest olen...“ Ta vajus vastu Odèoni ja hakkas ohjeldamatult nutma „Nii väsinud...“

Odèon võttis Celestial hellalt ümbert kinni ja mõnda aega istusid mõlemad vaikides. Äkki ütles Odèon: „Tule ära!“

Celestia vaatas Odèonile arusaamatuses otsa. „Ma ei saa, ma ei saa oma väikeseid ponisid omapäi jätta...“

„Ma ei mõelnudki seda, võta puhkust! Tule mõneks ajaks meile Linnakesse ja jäta see printsessivärk siia maha! Küll nad kuu aega ikka ilma sinuta hakkama saavad. Las printsess Luna harjutab ja...“

Celestia vajus mõttesse. „Millal sa tagasi lähed?“ küsis ta Odèonilt.

„Paari päeva pärast, ma tahtsin veel minna Cloudsdale'i poega vaatama.“

„Kui pilvelinnast tagasi oled, anna teada! Ma tulen sinuga kaasa.“


Osvald Soobli illustratsioon
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0614)