Öösel kogunesid linna kohale madalad rasked pilved. Need roomasid mööda taevast nagu eksootilised elukad või tohutu suuruseni kasvatatud algloomad. Mutumaki holoreklaamide taevapuhastuse süsteemid asusid nendega aktiivsesse võitlusse, et saaks taeva taas klaariks ning raskelt kinnimakstud toodete kolmemõõtmelisi pilte täis projekteerida. Võitlus kestis mõnda aega mil ei tehnoloogia ega loodus tahtnud alla anda. Lõpuks pidi inimese loodud toores tehnojõud siiski loodusele alla vanduma - taevaluugid avanesid ja hetk hiljem ümbritses kõike tihe, hall vihmakardin. Näotute majablokkide kohal hõljuvad erksavärvilised kübermattide ja digisoketite kujundid valgusid laiali, kaotasid piirjooned. Kuid tehnika võib olla sama kangekaelne, kui loodus. Kuskil pilvedest kõrgemal tiirutavad ilmakontrollivad dirižaablid rakendati uuesti tööle. Vihmapilvedele pihustati järjekordne laadung ülimürgist segu nanorobotitest ja kõrgkeemiast ning loodus pidi viimaks oma kaotust tunnistama. Paduvihm alanes kergeks sabinaks jättes mulje nagu tihuks maailm enda kaotuse üle nutta.

Jälgisin reklaamide ja ilmastiku võitlust, oodates tuimana kuni Tsüklon-B’ks kutsutud erguti tööle hakkab. Seejärel asusin riietuma. Must pearätt ümber siilisoengu, tanksaapad jalga ja raske nahkmantel laia sõjaväerihmaga ümber kõhu pigistatud ning olingi valmis. Uksele jõudes piiksatas vasem neer kuuldavalt. Kiskusin vandudes manti uuesti eest lahti ning soustiplekilise maika üles. Naha alt paistis ilusti väike punane tuluke - jälle oli filter täis, kuradi odav Taiwani pasaraud! Isegi B kategooria neere ei oska enam teha! Hea, et neere on kaks, oleks maks perses, siis ei läheks kuhugi, aga ühe neeruga võib vabalt ringi joosta. Tegin enne lõplikult korteripugerikust väljumist veel peatuse ning vaatasin hämaras esikus mõtlikult ringi. Midagi oleks justkui meelest läinud, aga mis? Ahjaa muidugi! Võtsin nagist täägi ja libistasin ka selle põue. Vana ja päevinäinud Saksa tera langes mantli selleks ostarbeks loodud taskusse ja jäi sinna kindlalt pidama. Tuttav raskus paremas hõlmas lisas tublisti enesekindlust. Minul kui sertifitseeritud digiagendil oli ka muidugi šokker, aga see nägi välja pigem nagu laste mänguasi, plastmassist, sinine ja näotu plönn. Ähvarda sellisega siis kedagi.

Sööstsin suurte hüpetega trepist alla, ignoreerisin meelega koridori radika ääres end soojendava araablasest narkoärika tervitust ja olingi õues. Samal hetkel piiksatas ajur. See oli Rean ja ma juba teadsin, miks ta helisas.

„Tere tibu,” pressisin läbi hammaste. Kõrvalt vaadates ei kõlanud see kahtlemata eriti romantiliselt.
„Tsau jah, ma tahtsin uurida, et kas sa oled mu pakkumisele mõelnud?” uuris Rean.
Oigasin vaikselt.
„Ei ole, anna kurat aega! Oma aju tulnuk-nanodega täitmine on ikkagi oluline otsus.”
„Mina ei saa küll aru, mis seal veel mõelda,” imestas Rean. „Su ajur on ju iidne, see ei toeta enam suuremat osa moodsat tarkvara ja pealegi on nanode paigaldamine miljon korda valutum! Ei pea kirurgiliselt ajus sorkima ega midagi. Minu arust peaks iga inimene, kes on juba julgenud endale ajuri installida, nanod rõõmuga vastu võtma.”
„Ajur on ikkagi inimeste looming ja ma tean täpselt mida sellelt oodata.”
„Jah, ja mida mitte oodata. Näiteks head kvaliteetset küberseksi.”
„Kuule sorri tibi, aga ma praegu tõesti ei saa, töö ootab. Pärast eks?” sõnasin vabandavalt. Mu silmade ees hõljuv Rean surus huuled kriipsuks ja kadus.
Vaevu tõusma hakanud tuju vajus selle kõne järel absoluutsesse nulli. Kui on üks asi mida ma vihkan, siis on see mu vanamoeliste digiharjumuste üle virisemine ja Rean teadis seda väga hästi, neetud libu! Hakkasin tujutult lähima lendurini kõndima, kõhus tunne, et ega ka tööots saa enam täna meeldivaks osutuda. Nagu kümmekond minutit hiljem selgus, oli mul õigus.

*

Seisime kolmekesi väikeses räämas korteris. Mina, Mülgas ja Mülgase järjekordseks hüsteeriliseks nutuhooks energiat koguv tüdruksõber.
„Teda saab ju tagasi muuta? Ütle, et saab?” anus tüdruk ning luristas häirivalt ninaga. Kehitasin ebamääraselt õlgu. Nii põhjalikku ümberkujunemist nägi harva. Vähemalt peale suure tulemüüri paigaldamist meie ja ülejäänud maailmate multivõrkude vahele. Mülgasest oli jäänud alles üsna vähe. Ta ei meenutanud enam inimest, vaid pigem meetri kõrgust ja kahe meetri laiust rohelist kändu, mille pealmist otsa kattis lopsakas karvkate.
„Esmalt peame kindlaks tegema mis temaga juhtus, mis selle põhjustas,” püüdsin diplomaatilne olla. Mitte isegi niiväga tüdruku tunnete pärast, vaid mu enda kõrvade ja närvide pärast. Tsikk lõpetas ulumise ning mu kõrvad nautisid haruldast vaikushetke.

Multivõrku ühendumine oli inimkonnale nii õnnistuseks, kui ka needuseks. Üks hetk olid ilmunud tulnukad viimaks peale neid pikki otsinguid kohale, heitnud meie Maa lähedasele orbiidile oma inter-galaktilise sidekeskuse ja seejärel kadunud.

Sidekeskus oli muidugi kõrgemat sorti, nanomasinatest koosnev kvantarvutite kobar, mis suhtlesid omavahel ja teiste tsivilisatsioonide võrgusõlmedega üle Einstein-Roseni ussiaukude. Lisaks olid nad ka paljunemisvõimelised. Esimesed objekti uurinud astronaudid tõid maale ainult peotäie jagu sidekeskuse küljest lõigatud nanomasinaid. Piisava energia ja soodsa materjalilahusega sai neist aga miljardeid ja miljardeid sarnaseid kämpusid. Mul endalgi oli üks selline taskus. Võimeline suhtlema vähemalt neljasaja viiekümne teadaoleva kõrgetehnoloogilise tsilivsatsiooniga ja visualiseerima leitud infot läbi mu keskärvisüsteemi paigaldatud elektroodide otse silmanärvi.

Koos viiesaja tsivilisasiooni poolt akumuleeritud teadmistega tulid loomulikult ka probleemid. Esiteks suutsime me aru saada vaid paarikümne rassi multivõrgust, ülejäänud olid meile sama krüptilised ja arusaamatud nagu kalale võis olla 90-nendate hilisõhtune televisiooniprogramm. Teiseks hakkasid meid ründama aastatuhandeid kõigis eri võrgukihtides loksunud poolteadvuslikud viirused. Nende hulgas jälkused, mis võisid hävitada mitte ainult su info, vaid ka su nanoarvuti või siis isegi su enda.

Just see viimane ja kõige haruldasem oli Mülgasega juhtunud. Tüüp oli ilmselgelt näppinud mõnda multivõrgust leitud programmi, sellist, millest isegi teadlased halli munagi aru ei saanud, ning tulemus? Temast oli saanud roheline känd. Seejuures hea, et ainult känd, mitte näiteks mingi tuumapomm või lõputult paljunev ja kõike neelav nanomasinate armee.

Mülgase arvutit polnud mõtet otsida. Ta oli olnud ka üks neist bitipeadest, kes olid lasknud nanomasinaid endale otse ajju süstida ja viirus oli nii ta pea, kui sealsed nanod pöördumatult ümber vorminud. Kuid see-eest sain ma pärida talle teenust pakkunud keskruuterilt, mis ruumipunktidega oli Mülgas enne metamorfoosi ühendust võtnud. Seega avasin jälgimiskonsooli ja hakkasin nimekirju lappama. See, mida ma seal nägin, pani mind hirmust judisema. Mülgas oli kamminud vaid paar tundi enne transformatsiooni Alfalasi. Just Alfalasi! Kõige ohtlikumaid ja veidramaid tulnukaid, kogu teadaolevas multivõrgus. Need raisad olid ehitanud oma interneti analoogi juba siis, kui inimesed alles kahte kivi vastamisi kopsisid ja hetkeks, mil me multivõrku jõudsime, olid nad jõudnud ühiskonnani, mis oli sama hoomamatu kui universum ise. Peale seda avastust ei tundunud Mülgase surm sugugi nii tavatu. Alfalaste võrgukihid kubisesid kõigist tuhandete aastate jooksul peetud kübersõdade jäänukitest nagu parmu madrats täidest. Või siiski? Suur Tulemüür oleks pidanud Alfalaste mustrit tuvastama ja blokkima. Ilma tulemüüri läbimata polnud aga multivõrku ühendamine võimalik – see oli üks esimene asi, mida inimkond tulnukatelt peale Moskva epideemiat nõudis. Aga sellest hoolimata oli Mülgas surnud, või täpsemalt muutunud millekski sama arusaamatuks nagu kogu Alfalaste ühiskond.

Sedasi mõtiskledes märkasin ma ootamatult, et känd polnudki päris surnud. See tundus vaikselt tuksuvat ja tõmblevat. Ka Mülgase tüdruksõber märkas seda ja hakkas nuuksuma.
„Ole hea ja jäta mind korraks üksi,” sõnasin talle nii leebel toonil, kui endast välja pigistada suutsin. „Mülgast sa aidata ei saa ja mul oleks hädasti tarvis keskenduda.”

Ma ei saanudki aru, et kas ta nüüd siis solvus veel rohkem või ei, aga vähemalt tõmbas tips uttu ja mina sain rahulikumalt süveneda. Esiteks sikutasin välja kõige parema töövahendi sedalaadi asjade lahendamiseks – oma täägi ja asusin sellega ettevaatlikult kändu pügama. Raseerisin Mülgase jäänuste pealmise kihi puhtaks ja avastasin enda üllatuseks selle alt täiesti elava ja funktsioneeriva närvivõrgustiku. Mülgas polnud surnud, ta oli elus, selle sama värdjaliku kännu sees. Aga mis kujul? Avasin kiirelt enda ajuri ja hakkasin võrgus sedalaadi juhtumeid otsides ringi lappama. Nagu arvata oli, polnud inimkeelses multivõrgus midagi, mistõttu lülitasin tõlkuri tööle ja sisenesin üldvõrku. Kõige lähema vaste andis Siiriuslaste andmekeskus, pakkudeks seda tüüpi koodi peale märksõnadeks: kunst, paljunemine, akt ja sigimisvõimekuse stimuleerimine.

Sügasin segaduses kukalt. Mülgase oli hävitanud porno? Alfalaste porno? See tundus esiti naeruväärne, sõnaraamat tundus eksivat. Kontrollisin veelkord ja seekord sain lisaks tulemuseks ka viiruslikud tunnused. Peale tundi tööd olin lõpuks eraldanud kaks eri tüüpi koodi. Üks oli maise arusaamise järgi kõige lähedasem asi mis võis olla Alfalaste pornole – teine oli vana viiruse laadne süsteem. Ilmselt oli porno nakatunud kunagi mõeldamatult ammu mõne viirusega ja pahaaimamatu Mülgas oli selle uudishimust alla laadinud. Misjärel oli viirus käima rakendunud ja transformeerinud ta asjaks, mille Alfalaste keelse nimetuse hääldamiseks oleks tarvis läinud lisakõri ja see omas sealses kultuuris sügavalt vulgaarset tähendust.

Ma ei olegi kindel, mis pidi olema algne Alfalaste idee. Oli nende algne tarkvara pidanud looma mateeriast erootilisi kujusid? Nagu mingi isetekkiv pornograafia? Kurat seda teab ja ega see teadmine poleks ka Mülgast aidanud.

Silmitseisn mõtlikult kiilaks raseeritud kännu tippu, see tõmbles ebameeldivalt. Kujutlesin vaimusilmas, kuidas Mülgase teadvus on kusagil seal all endiselt olemas, piinatud absurdsete olendite jaoks loodud visuaalsete kujutiste ning aistingutega. Ühele selgroogsele imetajale oli see kahtlemata pigem põrgu, kui seksuaalne paradiis.

Tõmbasin täägi uuesti mantli taskust ja raiusin selle otse keset kännu lagipead. Haavast lurtsatas välja roosakat kleepuvat vedelikku ning kogu känd hakkas ebameeldivalt inisema. Tõmbasin täägi välja ja pussitasin seda veel mitu korda, kuni olin täiesti kindel, et Mülgase uus olekuvorm oli oma olemise lõpetanud.

Pühkisin täägi akna ees olevsse räpasesse kardinasse puhtaks ja mõistsin äkki kristalse selgusega, et ma ei hakka kunagi bitipeaks. Mülgas, olgu küberkosmos talle kerge, avas mu silmad. Olgu mu ajur pealegi vananenud, kohmakas ja maalaste toodang, aga vähemalt ei muuda see mind kunagi Alfalaste dildoks. Ja Rean, Rean võib persse sõita, pealegi, mis õigus on üldse ühel diginaisel kobiseda. Kui vaja, siis installeerin omale uue ja parema. Või siis pigem vanema, sellise, mille draiverid minu seksuaalaistingutega veel ühildusid.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0533)