Feromoonid, asi on feromoonides. Nii oli Miike mulle vähemalt selgitanud, aga päriselt ei saanud ma ikkagi aru. Selge oli vaid see – ma pidin kuskil maanduma, ma pidin pääsema tagasi gravitatsiooni normaalsusesse, sest räägitagu mida tahes, seks kaalutuses imeb. Imeb sajaga. Ja mitte heas mõttes. Olime Marie’ga proovinud nii ja naa, aga sorry, vennad – veri ei voola sinna, kuhu vaja. Jah, ma tean, mida te mõtlete. Pane Viagrat, pane just seda kaalutuse jaoks leiutatud Astroviagrat, mis peaks kõik heaks tegema. Noh, ei tee. Lihtsalt ei tee. Tunne pole kunagi päris õige. Ma ei viitsigi pikemalt seletada, aga pärast paaritunnist imemist ja lakkumist, lakkumist ja imemist, teineteise hõõrumist, tema rindadega mängimist ja lõputut suudlemist, polnud kumbki meist palju rahuldatum. Läksin pesema, proovisin pihku panna, mõeldes Marie täidlastele C-korvis tissidele, aga ei – mina lihtsalt pole mõeldud kaalutuseseksi jaoks mõeldud.
Niisiis – V’hann. Ja feromoonid. Algne plaan oli olnud viia last orbiidil olevasse jaama ja sõita edasi, aga Miike jutt ning minu ja Marie kiim ning tõsiasi, et äri läks ludinal ja saime oma kauba eest oodatust parema hinna, pani meid ümber mõtlema. Jätsime oma odava, praktilise ja just sel põhjusel kaalutusseadmeta kaubalaeva orbitaaldokki, rentisime süstikku ja lendasime alla.
Olin põnevil. Mitte ainult kepi ootuses, vaid üldse. Eks olin v’hannlasi enne näinud küll – nii päriselus kui ekraanilt – ning kuulnud ka nende kohta käivaid ja peaasjalikult seksi ümber keerlevaid kuulujutte, aga üks asi on kuulda, teine näha.
„Lühidalt on asi nii,” seletas varem V’hannil käinud Miike kerglasel toonil, samal ajal kui meie väike süstik sööstis välkudest lõhestatud ja igikestva tormiga kaetud pilvesse, „et v’hannlased mitte ainult ei näe tänu oma feromoonidele maailma teistmoodi, vaid maailm ongi nende jaoks teistsugune.”
„Nagu mesilased...,” sosistas Marie tagaistmelt uneleval toonil.
„Kesasjad?” küsisin läbi kramplikult kokku pigistatud hammaste, vaadates kuidas Miike meie laevukest läbi kõigi tormide vanaema uljalt manööverdades allapoole, tontlikku pimedusse juhtis.
„Mesilased,” kordas Marie, „Olid sellised putukad kunagi Vanal Maal. Enne. Teate ju küll.”
„Enne, jah, teame-teame,” kostis Miike üsna huvitult – välisplaneetlasena oli Vana Maa saatus talle savi, lihtsalt mingi muinasjutt.
„Igatahes,” jätkas ta, „on nii, et kui meie võtame V’hanni feromoone, siis ka meie näeme teisiti. Või noh – maailm ongi meie jaoks teistsugune. Saate aru – mees-v’hannlane ei ole lihtsalt kahe ja poole meetrine halli nahaga kiilaspäine koll, vaid emane, vabandust, nais-v’hannlane NÄEBKI teda teisiti, TUNNEBKI teisiti. See vend lõhnab, maitseb, kõlab ja ON ka katsudes teistsugune.”
Ma ei saanud midagi aru, aga v’hanni virtuaalpornot olin ma näinud küll ja veel. Kes poleks? Mmamade Lleirya või Latoka V’vheel olid mul aidanud paugu tihedamini lahti saada kui ükski homo sapiens sapiens’i liigi esindaja. V’hanni naised olid läikivpunase naha ja nelja suure tissiga täiesti karvutud olendid, kelle meelaste huulte vahelt paistisid väikesed, lumivalged ja veidi sakilised hambad, mille tagant lipsas aegajalt välja sügavpunane ja terava tipuga keel. Nad olid... Noh – nad olid iga poisi, ja ka mõne tüdruku, märg unenägu. Aga – nad polnud päris. Või noh, vähemalt mitte päris-päris, sest ma teadsin, et pornofilmide jaoks vuntsiti nad mingil viisil üles. Öeldi, et neid näidatakse meile nii, nagu nende oma liigi mehed neid läbi oma silmade näevad. Segane värk. Ja seda segast värki püüdiski Miike nüüd lahti seletada.
„Ja kui meie sinuga,” pöördus Miike minu poole, „võtame V’hanni ferokad sisse, siis pole need tšikid mitte nagu see Lleirya või Latoka või kes need teised pornostaarid on, vaid nad on PÄRISELT midagi enamat.”
Mulle jäi see kõik jätkuvalt veidi segaseks. Sain aga nii palju aru küll, et V’hanni olendid tajuvad valgusspektreid, mida inimesed ei taju ja näevad seetõttu rohkem värve; nad kuulevad helilaineid, mille jaoks meie kõrvad on liiga tuhmid; ja nad suudavad sõrmeotste ja nahaga tunda puudutuste varjundeid, mille jaoks meie kehad on liiga tundetud.
Just see oli teinud V’hannist juba sajandite eest tõelise Asustatud Maailmade meelelahutustööstuse, porno- ja seksiäri ning prostitutsiooni keskuse. Kuid alles kümnekonna aasta eest oli toimunud tohutu läbimurre – leiutati feromoonipreparaadid, mis ei tööta mitte ainult v’hannlaste enda, prossnakhaalide, guiboalaste ja teiste peal, vaid mida saavad ka inimesed võtta ilma hulluks minemata või otsi andmata. Või noh – seda eeldusel, et neid liiga palju tarvitata.
Muidugi pidi selline laks maksma väikese varanduse, aga no kurat – kui mul oli valida, kas põrutada kosmosejaama peldikus oma töökaaslast, kellega tuleb pärast kaks nädalat jagada kaubalaeva ahtaid ja kaalutuid ruume, kus paremal juhul õnnestub vaid ilma lahti saamata kiimelda, või saada osa Asustatud Maailmade parimast seksikogemusest, siis pole kõhklustele just palju ruumi.
Pilved hajusid viimaks, süstik lõpetas ohtliku vibreerimise ja Miike andis juhtimise üle maandumisrobotile.
„V’hann Mborra,” lausus ta planeedi pealinna nime ning nõjatus istmel tagasi, pani käed kuklale risti ja lisas irvitades: „Nonii, imetlega seksiparadiisi.”
Vaatasin aknast välja. Sünge pilvelaama all laius hall kivikõrb, siin-seal roostesed taimelaigud, mõnes kohas porikarva jõed ja järved, silmapiirilt kihutas aga meie suunas ilmetu suurlinn, mis koosnes hallidest kivi- ja betoonhoonetest, millest kerkivad korstnad reostasid õhku tintjate suitsusammastega.
„Võeh,” lausus Marie.
„Jajah,” jätkas Miike irvega näol, „neid sinu mesilasi siin kindlasti ei ela.”
„Mida perset?” ei saanud ka mina küsimata jätta. Olin küll kursis sellega, et eri olendid tajuvad valgust ja värve erinevalt ning nõnda on ka ilu ja meeldivuse tajumine erinev, aga siiski – seksiparadiisi olin kujutanud ette roosa ja totra, mitte roostese ja nukrana.
„Feromoonid, kullakesed, feromoonid,” teatas Miike elutargalt.
Lendasime nüüd juba üle majade ja tänavate. Vaatepilt ei veennud mind üldse – hallid või rooste- ja tinakarva veeplekilised majad, tänavatel mudased lombid, siia-sinna kiirustavad ilmetud kogud, mõned tuhmid reklaamtahvlid, tumedad ja tigedalt mõjuvalt maismaasõidukid.
„Vaata mees, et sa tünga ei tee,” pomisesin skeptiliselt.


Autor: Dani

Ei, Miike ei teinud tünga. Meie süstik peatus kosmosesadamas, kust liikusime pärast hädavajalike formaalsuste ajamist kohe ühe värvikireva leti äärde, mille kohal vilkuv tulikiri teatas ladina tähtedega kutsuvalt „FF”.
„FF,” tutvustas Miike asjatundlikult, „ehk sõpradele fuck feromones. Nii, poisid-tüdrukud, teeme asja ära!”
Leti taga naeratas meile üsna ilmetu, punakaspruuni välimusega ebamäärases eas v’hannlanna, seljas valge arstikittel, peas tanuke, millel ootuspärase punase risti asemel seisid juba tulikirjast tuttavad tähed FF. Käes olid olendil kummikindad ning ta pilgutas meie poole oma suuri merevaigukarva kassisilmi. Ta isegi ei hakanud küsima, mida me otsime, vaid libistas meist pilgu üle, noogutas paar korda endamisi, kummardus hetkeks leti taha ja tõstis sealt meie ette kuus ühekordset süstalt – mulle ja Miikele veidi suuremad, Marie’le väiksemad. Igast süstlapaarist üks oli erkpunane, teine erkroheline.
„Mis need on?” küsis Marie ettevaatlikult.
„Üks laks vasakusse käsivarde. Minut oodata, siis teine paremasse ja korras,” teatas Miike, pilgutas müüjannale selga ja viipas üle letil vilkuva tule oma krediitkaardiga. „Pärast arveldame.”
„Kui kaua selle mõju kestab?” ei saanud ma jätta küsimata.
„Mmmm...,” mõtles Miike hetke, ilmselt meenutades eelmist korda, „kuskil kuus tundi. Läksime!”
Ja laskmata mul esitada lisaküsimusi võimalike ohtude ja kõrvalmõjude kohta, kääris Miike varruka üles ja torkas esimese laksu kõhklematult veeni. Nägin, kuidas punane ollus imendus ta soontesse, sõbra nägu krampus korraks, lõdvestus aga taas ning omandas kergelt õndsa ilme.
„Oeh, hakkab looma,” ütles ta hetk hiljem teist süstalt lahti korkides.
„Ega’s midagi,” nentisin ka ise ja asusin asja juurde, jõudes veel silmanurgast märgata, et Marie oli teinud protseduuriga algust samal ajal algust kui Miikegi.
Jah, see oli kummaline tunne. Esimese hooga valu, siis meeldiv tulisus, kuumus, mis üle keha levides oli korraga mõnus ja hirmutav. Kuulsin justkui läbi udu Miike käsklust „Järgmine!”, korkisin masinlikult lahti teise süstla ja torkasin selle pärast hetkelist kõhklust käsivarde. Roheline ollus levitas jahedust, jäisust, hirmutavat külmust. Millalgi said kaks vastandlikku tunnet kokku ja see oli nagu mingi sisemine plahvatus. Haarasin vist letiservast kinni, võimalik, et ma ka röögatasin, kuulsin endast paremalt Marie oiet ja Miike naudingukääksatust. Kuid kas see tunne oli hea? Ma ei tea, ma tõesti ei tea.
Järgmisel silmapilgul ma olin mina ja ei olnud ka. Mu sõrmeotsad surisesid, tundsin läbi letile toetatud käte seda katva plastiku lõhna ja maitset, riided mu seljas kraapisid ühtäkki nagu eikunagi varem, tundsin kõrvus kilomeetrite kõrgusel pea kohal üürgava tormi hääli, tõusvate ja maanduvate süstikute üürgamist ning kosmosejaama täitvate inimeste kõnekatkeid, samme ja nende üleriiete hõõrdumist naha vastu. Kogu see helide kakofoonia tungis mu ajusoppidesse, täitis need ja moodustas sellise virrvarri, et mul oli raskusi jalul püsimisega. Ja oleks see veel kõik! Ühtäkki tundsin lõhnu. Kirjeldamatuid lõhnu. Ja mitte lihtsalt ninaga. Kogu kehaga. Silmade, kõrvade, keele, sõrmeotstega. Veel vaid sekundi murdosa võrra hiljem taipasin, et mitte ainult lõhnad ei lõhna, vaid ka tunded. Ja et sõnadel on maitse, häältel on värv. Olin šokis.
Ja ma olin kiimas. Oi, kui kiimas. Kogu maailm oli seks. Kõigel oli seksi lõhn, maitse ja värv. Avasin silmad ning pidin taaskord peaaegu et minestama: minu ees leti taga ei seisnud enam mingi pruunikashall hiireke vaid rubiinpunaselt hõõguv seksijumalanna, silmad kui smaragdid, hambad sätendamas pärlitena, huuled helendamas niiskusest, iga keharakk kisendamas – pane mind, pane mind!
Raputasin pead, vaatasin enda kõrval seisvat Marie’d, kes oli noh, Marie nagu Marie ikka, kuigi õhetav ja segaduses nagu minagi. Heitsin siis pilgu Miikele. Tema oli meist kolmest kõige enesekindlam, rahulikum, ilmselgelt kogenum.
„Rahu nüüd sõbrad, rahu,” lausus ta, olles enne paar korda sisse ja välja hinganud, „esimesed paar minutit on kõige raskem, aga te harjute.”
Tundsin, et mul oli automaatselt kõvaks läinud. Ilge kiusatus oli karata üle leti ja panna v’hannlannast müüjannat, kuid siiski – minuga toimunu ei olnud tumestanud mu mõtlemisvõimet, see oli olemas, kuigi mõtted olid ilgelt kiimased ja ilmselgelt oli see kiim orienteeritud just kohalikele olenditele.
„Hea küll, läksime,” teatas Miike resoluutsemaks muutudes, haaras täiesti totakalt naerataval Marie’l kaenlast ja vedas meid koridori mööda edasi. Jõudsime kuskile ja siis veel kuskile, Miike rabas takso ning ta toppis meid sinna sisse. Kogu selle aja jõllitasin ma ühtäkki totaalselt muutunud keskkonda ja v’hannlannasid. Panin tähele, et kogu kosmosesadama hoone oli muutunud – selle seinad voogasid ja pulbitsesid sinistes, rohelistes ja lillades toonides, iga asi lõhnas omamoodi ning tootis veel erinevaid, valdavalt rahustavaid helisid. Marie minu kõrval soigus vahetpidamata midagi mesilastest.
„Mesilased, mesilased nägid nii,” pomises ta, hakkas siis itsitama, libistas käega mööda kosmosejaama koridoriseina ja jätkas, „mesilinnukesed, mesilinnukesed nägid tuhandet lilla tooni. Nagu mina, nagu mina...” Siis, vaid hetk hiljem tegi ta jällegi „urrr!” mõne meist mööduva kohaliku, meie mõistes hiiglasekasvu mehe poole, keda Marie väljakutsuvalt jõllitama oli jäänud.
Mina vahtisin sama varjamatu huviga naisi. Nende punased ihud, naha all pingulduvad musklid, kaks rütmiliselt vappuvat rinnapaari, võimsad pepud, pikad, sirged ja lakkumakutsuvalt läikivad sääred. Panin ka möödaminnes tähele, et kohalikud suhtusid meisse tülpinult...

Takso peatus hotelli ees. Tänav sillerdas tuhandetes toonides – värskest vihmast puhtaks pestud kõnnitee läikis majesteetliku terasekarva taeva all, hotelli fassaad oli kui häilitud hõbe ning selle uksehoidjatest, pakikandjatest ja retseptsioonitöötajatest õhkus soost sõltumata meelast seksikust.
Nägin jälle kuskil kirja „FF” ning Miike teatas irvituse saatel, et oleme õiges kohas. Olime tõesti. Pärast sekeldusi, mis jäid kõik feromoonide mõjuga sina peal oleva Miike kanda, leppisime kokku, et kohtume paari tunni pärast hotelli restoranis ja läksime igaüks oma tuppa.
Nagu Miike oli lubanud, ootas seal üllatus. Hotellitoa ust selja taga kinni lüües märkasin, kuidas feromoonide võtmisest alates kogu aeg mu kõrvus ja ajus ümisenud helid taandusid ning ma ohkasin kergendust tundes. Viskasin kohvri esikunurka, loopisin kingad jalast ja püüdsin imelikult kiskuvaid, agressiivselt lõhnavaid ja tüütult kriipivaid riideid seljast saada, kui mind peatas magus ja sügav hääl:
„Oota, lase ma aitan.”
Tõstsin pilgu ja märkasin enda eest voodist tõusmas ilmutust – vaid must gaasriie kattis selle noore, plikaohtu näojoonte, nöbinina, suurte silmade ja pisikese suuga olendi sügavpunast nahka, mille alt kumasid õrnalt läbi violetsete veresoonte jooned. Tema neli rinda joonistusid pika ja nõtke keha alt suurepäraselt välja ning mul jäi hing kinni. Esmalt üks, siis teine punane, läikiv ja marmorina sile Vana Maa stiilis kõrge kontsaga kinga kängitsetud jalg libises põrandat katvale sügavmustale vaibale ja hetk hiljem seisis see võluv olend minu ees.
Erinevalt paljudest teistest v’hannlannadest katsid ta pead ronkmustad juuksed, mida pidasin esimese hooga parukaks. Midagi mõtlemata libistasin käed neiu ümber ja krabades vasaku käega ta rindade järele, lükkasin parema käe ta kuklale.
„Need on päris,” sosistas ta mulle kõrva ning ma tundsin, kuidas ta keha ja ta hingeõhu puudutus, lõhn, heli ja veel mingi mulle täiesti mõistetamatu kuid kõikehõlmav tunne mul veelgi rohkem kõvaks ajas – kuigi see pidanuks olema kõigi loodusseaduste järgi võimatu.
Tahtsin v’hannlanna juba voodile lükata, kuid ta peatas mu.
„Rahu, võitleja, rahu,” ütles ta malbelt, kuid ometi oli tema hääles midagi, mis sundis mind kuuletuma. Piinava aeglusega nööpis ta mu särgi lahti ja lasi maha libiseda, põlvitas siis mu ette, nakitses hetke püksipandla ja -luku kallal ning oli juba koos aluspükstega tõmmanud jalast mu püksid.
„Mmm,” tegi ta ja neelas mu riista tervenisti suhu.
Surusin oma käed v’hannlanna juustesse, sulgesin silmad ning nägin korraga pilte helidest, kuulsin värvide hääli ja tundsin keelel lõhnade maitset. Mulle tundus, et see kestab vaid hetke ja ometi terve igaviku. Kummalised pildid, tunded, lõhnad ja helid veiklesid nii mu suletud silmalaugude taga, kumisesid kõrvus kui võisin maitsta neid. Ma ei saanud mitte midagi aru.
Õigemini – peaaegu mitte midagi. Sain sellest aru, et see kummaline olevus suutis minuga ümber käia nii, et mul siiski ei tulnud, olin kogu aeg piiri peal, kuid ei ületanud seda. Tundsin ühtäkki tema huulte haaret lõdvenevat, juba oli ta suu minu suul, ta surus oma erutavalt terava otsaga keele korraks mu huulte vahele ning siis sosistas ta, „Tule!”, ja vedas mind kättpidi voodi poole.
Nõtkelt nagu madu libises ta mu käte vahelt välja, heitis endalt läbipaistva särgikese seljast ja keerutas end minu ees, demonstreerides oma veatut väikest tagumikku. Taipasin alles nüüd, tema vingerdamist silmitsedes, kui erinevad v’hannlased ikka inimestest on. Üks asi on onada poisikesena pornokate peale, teine asi näha seda olevust päriselt enda ees. Ei, ta ei olnud lihtsalt nelja rinnaga naine. Ta oli pikem tavalisest inimnaisest ja erinevate proportsioonidega – pikema kehaga, nii et mõlemad rinnapaarid mõjusid täiesti loomulikena (mida nad ju ongi) ning pikema, hästi lameda kõhuga. Ja muidugi, v’hannlannad on ilma igasuguste abivahenditeta täiesti karvutud. Need ronkmustad juuksed pidid olema teadlik inimklientide eelistuste järgi loodud lisandus.
Neiu pilgutas oma suuri, sügavrohelisi silmi, mis meenutasid mõne Vana Maa kaslase omi ja lausus:
„Mmavendra.”
Ma loendasin üha uuesti ja uuesti ta rinnanibusid – üks, kaks, kolm, neli; üks, kaks, kolm, neli – nii et läks hetk enne kui midagi märkasin.
„Mida?”
„Mmavendra,” kordas ta ning taipasin – see oli ta nimi.
„Georg,” laususin sosinal, kuid ta kuulis mind ja sain aru, et ka Mmavendra oli huuli liigutanud peaaegu märkamatult, kuid mu feromoonidest avardunud taju oli öeldu siiski vabalt registreerinud.
„Tule!” kordas neiu nüüd oma varasemat kutset ja seekord ei lasknud ma öeldut korrata.
Mmavendra heitis voodile ja juhtis mind endasse. Mulle oleks nagu välk pähe löönud. Tundus, nagu näeksin minevikku ja olevikku korraga, nagu tajuksin kõike ühest aatomist kuni kõigi galaktikaparvedeni. Kõik oli hetkeks selge, kogu universumi mõte, tähendus ja eesmärk minu ees avali. Avali nagu Mmavendra minu all. Puurisin oma pilgu neiu kassisilmadesse, ta pupillid kitsenesid piludeks, punastel mängles naudingunaeratus, me suudlesime ja ma panin teda.
Ma pumpasin nagu jaksasin, tundes taas kõiki aistinguid korraga ja kõigi meeltega, me suudlesime, kraapisime teineteist, ma katsusin, imesin ja lakkusin kõiki ta rindu ühes ja teises järjekorras, ma haarasin tal säärtest, tõmbasin riista välja, surusin oma pea ta reite vahele, lakkusin teda kõike unustava ja ometi samal hetkel ka justkui kõike mõistva ja tajuva intensiivsusega, pöörasin ta siis kõhuli, surusin jalad harki ja võtsin teda uuesti ja uuesti, kuni me mõlemad rähklesime higiloigus, oiates ja ägisedes.
Viimaks istusin ta rindade kohale ja tulin. Tulin, nagu ma polnud tulnud kuude kaupa, kogu selle tuhat korda neetud kaalutuses veedetud kosmoselennu jooksul. Pritsisin Mmavendra rindadele ja huultele, ise oiates ja karjudes ning varisesin siis ta peale kokku. Täiesti hingetuna, täiesti mõistmatuna. Kõikidest lõhnadest, tunnetest ja aistingutest segasena.
Jäin silmapilkselt magama. Mu unenäod olid täis roosakaspunaseid lõhnu ja helisid ning maguskirbeid värve ja maitseid, neis virvendasid kaks rinnapaari, tumepunased kehad, läikivad sääred ja käsivärred, meelad huuled.
Ma ei tea, kui kaua ma magasin. Õhtusöögile ma igatahes ei jõudnud. Ärgates olin üksi, tuppa paistis V’hanni hall hommikuvalgus, kõik lehkas higi ja sperma ja millegi võõra järele. Peas valitses tühjus ja vaikus. Helid olid helid, lõhnad olid lõhnad ning surin sõrmeotstes oli lakanud. Tundsin kohutavat pohmelli, kuigi ma ei olnud ju midagi joonud. Pesin end hädapäraselt, sest iga luu ja lihas valutas, samuti oli mu ihu kaetud hambajälgedega, mille tekke kohta igasugune mälestus puudus. Riietusin vaevaliselt, püüdes sel ajal mõelda, kas kõik toimunu oli ikka päriselt või mitte ning ajasin end viimaks hotellitoast välja. Sõitsin liftist alla, kaaslasteks paar tudisevat vanaätti, kes olid ilmselt tulnud V’hannile elult viimast võtma ega tundnud vestibüüli enam ära – kõik värvid mõjusid kahvatute ja tuhmidena. Ohkasin.
Ilmetus restoranis, mis oli mattunud samasse halli valgusesse nagu vist kogu planeet, võtsid mind vastu Miike ja Marie. Nad ei näinud minust paremad välja – punaste silmade all olid tumedad varjud, näonahk haiglaselt kahvatu. Me ei rääkinud suurt midagi. Püüdsime tudisevate kätega kasutada nuga ja kahvlit, et toppida suhu selle ilmselgelt inimestele orienteeritud hotelli toitu – maitsetuid viinereid, sünteetilist munaputru, tehislikult mõjuvaid kurgiviile. Käed värisesid, kõhus keeras. Vahtisin tükk aega taldrikule, ohkasin ja tõstsin viimaks pilgu. Samal hetkel tegid seda ka teised – lohkus põskedega ja veretu näoga Miike; sorakil juuste ja äranäritud, paistes huultega Marie. Mu sõbrad, mu meeskonnakaaslased.
„Noh, kuidas oli siis ka?” pärisin ettevaatlikult, enda hääle kraaksuvast kõlast ehmudes.
Miike muigas, Marie peitis pilku.
„Minu jaoks oli segane värk,” ütlesin. „Aga täna teeme paremini, sain nüüd matsule pihta.”
Võtsin suutäie munaputru, mälusin ja märkasin, et kaaslased vahtisid mind jahmunult.
„Mis on?” ei saanud ma aru.
„Lolliks oled läinud või?” küsis Miike – ka tema hääl oli kare ja kraabitud. „Kaks korda järjest ööpäeva jooksul?”
„Mis siis?”
„See tapab su ära, kullake,” sekkus nüüd ka Marie, „Ma enne alla tulekut uurisin natuke arvutist. Tead ka palju inimesi siin igal aastal sureb?”
„Eh,” rehmasin käega, „Mingid vanad pervarid. Nagu need seal,” viipasin paar lauda eemal istuvatele ättidele, kellega olin koos liftis sõitnud. Marie näole ilmus tülgastus. Miike pööras korraks pilgu, raputas siis pead ja vaatas mulle otsa.
„Georg,” lausus ta tasandatud häälel, „neid ätte ma tunnen. Ma tegin nendega paar kaubareisi koos. Tulime eelmisel aastal koos siia. Mina panin ühe laksu FF-i ja tulin tulema. Nemad jäid siia vallatlema.”
Raputasin hämmeldunult pead – vanamehed pidid olema vähemalt kaheksakümnesed.
„Need ätid, Georg,” Miike oli nüüd haaranud mu lauale toetatud käsivarrest, „on pealt kolmekümne, kolmkümmend neli või viis.”
Seedisin ühe hetke seda mõtet. Siis ühe hetke hommikusööki ning siis tegin ettepaneku ära maksta ja lahkuda. Heitsin hotellist tinahalli taeva alla astudes veel korra pilgu raugastunud tüüpidele, kes olid nüüd teel tagasi hotellituppa. Kui nad ka Miiket tundsid, siis oli näha, et ära nad teda ei tunne. Iiveldus tuli peale. Iiveldus ja igatsus – igatsus Mmavendra punaste rindade järele.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0418)