Lender Maranthe istus oma massiivse, heledast soopuidust laua taga ning silmitses huviga oma kabineti seinas olevat ventilatsiooniava. Uudishimu klaasistus tema pilgus. Natukese aja pärast avanes kabineti uks ning sisse astus Maranthe peanõunik Paul Adernak.

“Tere, auväärne,” lausus ta sõbralikul ilmel valitsejale.

“Tere, Paul.”

“Esiteks, oleks vaja allkirjastada paar üsna tähtsusetut dokumenti.” Adernak asetas ruudukujulise tahvli Maranthe ette lauale.

“Prügivedu, ah?”

“Logistikaprobleemid. Pisimääruste muutmine paaril planeedil.”

“Ja teiseks?” küsis Maranthe olles elektronpitsati tahvli ekraanile vajutanud.

“Teiseks on meil pisikene probleem. Siit, Rotnart Kahest üpris kaugel, perifeerias, Kafo sektori ääremail…”

“Kafo… Mida me sealt saame?” katkestas Maranthe nõuniku jutu.

“Eeh… Kafo sektorist tuuakse siia üpris mitmesugust toodangut. See hõlmab ju üle kahesaja enam-vähem elukõlbliku planeedi. Tähtsaimaks võib vahest pidada olapivilla, olapisid kasvatatakse seal kuues eri süsteemis, kokku üheteistkümnel planeedil, kui ma ei eksi.”

“Kas olapivill on see kergelt punakas pehme ja kiuline materjal?”

“Ei, see on sarbide vill. Olapivill on valge.”

“Ah nii,” jäi Maranthe mõtlikuks, “sellisel juhul pole ma kindel, kas mul on olapivillast valmistatud riideid. Räägi probleemist edasi.”

“Probleem seisneb selles, et seal Kafo sektori kaugeimas servas, ühel planeedil nimega Farong, on grupp vastsaabunud asunikke hätta sattunud. Enne esimese laeva maandumist tegid nad kindlaks, et planeedil leidub suurtes kogustes vett ning seega ei pidanud nad vajalikuks märkimisväärset veevaru ise kaasa võtta - vesi on raske ning raske asja vedamine nõuab palju kütust. Olles end Farongil sisse seadnud, hakkasid nad kohalikku vett põhjalikumalt uurima. Selgus et, kuigi vesi ise tollel planeedil oli väga puhas, sisaldas see rohkelt inimesele väga ohtlikke imetillukesi seeneeoseid. Asunikud olid selliseks olukorraks valmis: nad olid kaasa võtnud - lisaks muudele terraformimisvahenditele - ka veefiltreid, millega eoseid veest eraldada…” Maranthe jäi silmitsema elektronpitsatit oma sõrmede vahel ning tema tähelepanu hajus. Adernak tõstis hästi natuke häält ning ta virgus taas ja keskendus nõuniku jutule.

“...Nii said nad teada, et eosed olid tõesti üliväikesed ning kaasavõetud filtrid polnud nende väljasõelumiseks piisavalt peened ja kvaliteetsed. Kuna asunike veevaru oli juba otsakorral, tuli neil viivitamatult tegutseda: nad võtsid raadioside abil ühendust teiste nende lähedal asuvate asustatud planeetidega ning said teada, et mitte ühelgi neist ei ole hetkel piisavalt palju vaba vett.” Adernak mõtles hetke ning küsis siis alandlikul toonil: “Vabandage mind, auväärne, kuid kas te olete juhtumisi tuttav OVS-i, Optimaalse Veekasutuse Seadustikuga?”

“Värskenda mu mälu, Paul,” lausus Maranthe.

“OVS võeti kasutusele juba teie vanaisa valitsusaastatel, eelmise sajandi keskpaigus. Vajadus selle järele tekkis seoses tollase suure asustamislainega. Seadustik määrab ära, kui palju puhast vett võib erineva rahvaarvuga planeetidel pidevas ringluses olla, et kogu süsteem toimiks ning ükski inimasustus ei jääks veeta, hoolimata sellest, et rohkem kui 70% asustatavatest maadest puudub vesi täielikult. Vesi on üks inimkonna väärtuslikumaid varasid ning kogu vaba puhast vett, mis ei ole kusagil ringluses, hoitakse siinsamas Rotnart Kahel suurtes maaalustes hoidlates.” Nõunik niisutas keelega oma huuli. “Olen ma siiamaani suutnud hästi selgitada?”

“ Küllaltki, Paul. Ma olen tegelikult veeringluse kohta lugenud. Kuidas vesi aurustub, muutub pilvedeks ja sajab neist siis vihmana alla tagasi. Ilus on sellele mõtelda, kuidas otsad kokku lähevad ja pealtnäha omavahel seostamatutest osadest moodustub täiuslik ring. Seda ma mõistan.”

“Selline üdini looduslik veeringlus toimis Maal ning ka mõnedel teistel planeetidel, kuid mina rääkisin hetkel tehislikust, inimese poolt loodud veeringlusest. See on seotud veepuhastusjaamadega ning on süsteemilt mõnevõrra keerulisem, kuid seda saab kasutada igal planeedil sõltumata selle kliimast ega ka atmosfäärist. Igatahes, nagu ma ütlesin, on kogu vaba vesi talletatud OVS-i plaani järgi just siiasamasse. Kohe kui Farongi asunikud mõistsid, et hädapärast vett pole kusagilt lähedalt saada, saatsid nad oma suurima laeva koos väikese meeskonnaga kiiremas korras meie poole teele. Esimesel võimalusel edastasid nad meile raadioside kaudu abipalve. Nad paluvad, et te saadaksite puhta veelastiga laeva neile vastu, sest niiviisi on neil kõige kiiremini võimalik see oma januste sõprade ja perede juurde toimetada. Kas te teeksite seda auväärne, näitaksite üles endale loomuomast lahkust?”

“Te ütlesite, et nad saatsid siia oma suurima laeva, kas polnud?”

“Nii see tõesti oli.”

Maranthe vajus mõttesse. Ta oli oma kabineti aknast näinud palju laevu. Need olid enamasti suured, läikivad ja väga ilusad. Neil oli alati palju tulesid. Eriti kütkestav oli jälgida mõne maandumist õhtul, kui oli juba hämar. Alles siis tuli tulede ilu täielikult välja. Kui kosmoselaev hakkas maanduma, siis lülitati sisse väga ereda valge valgusega maandumistuled, mille kõrval kõik teised tuled kahvatusid. Seejärel laskus laev hästi aeglaselt vägeva müra saatel maandumisplatsile. Maapinnale jõudnud, lülitati maandumistuled välja ning vilkuma hakkasid arvukad värvilised tuled. Lõpuks tulid laevast alati välja inimesed, väikesed, sipelgasuurused inimesed, kes siis igale poole ära hajusid.

Laevad olid nagu majad, nagu kõrgtehnoloogilised liikuvad majad. Mõnikord elasid inimesed neis mitu kuud järjest. Maranthe kujutas ette, et laevad näevad seest välja üsna samamoodi kui majad, sest kuidas muidu oleks seal võimalik elada. Kindlasti olid ka laevades magamisruumid, söögiruumid ja töökabinetid koos vastava sisustusega. Ja kraanid. Polnud mõeldav, et keegi saaks ilma nendeta päevagi hakkama, rääkimata mitmest kuust. Siinsamas valitsushoones oli juba üle kahekümne kraani. Ta loetles neid mõttes mööda läbi ja lõhki tuttavat maja ringi kõndides. Mõelda vaid - mitukümmend, puhast joogivett tootvat aparaati siin, tavalises majas ning mitte ühtegi asunike suurimas kosmoselaevas. Vähemalt nii nad väitsid. Ning seda polnud võimalik uskuda. Pisike viga täiuslikuna näivas skeemis.

“Te mainisite, et vesi on üks inimkonna väärtuslikumaid varasid,” lausus Maranthe vaikselt.

“Nii võib öelda küll, arvestades et inimpopulatsioon suureneb kiiresti ning vett leitakse uute planeetide asustamisel harva.”

Nad suutsid ära petta kõik, kuid mitte Lender Maranthet. “Me ei anna neile tilkagi.”

Adernak jäi viivuks sõnatuks, ent kogus ennast kiiresti. “Te ei mõtle seda ometi tõsiselt, ega ju?”

“Mõtlen küll.”

Nõunik oli juba tõsises hämmingus. “Kuid isegi kui meil peaks olema hea põhjus lasta inimestel janusse surra, ei lubaks seda OVS-i seadustik, mis näeb selgelt ette, et ühelegi inimesele, kes vett vajab, ei tohi jätta seda andmata. See on üks OVS-i alusprintsiipidest!”

“Enne kui asunikud siia jõuavad on teil piisavalt aega, et seadust muuta.” Maranthe andis käeviipega nõunikule märku, et audients on lõppenud.