(c) ARAD (arad-at-fimfiction.net)
(c) Tõlge eesti keelde Osvald Soobel

Eelmine osa.

9. Ilmutus

„Ma tean, kes ja mis sa peaksid olema, Päikene.“

Tugevaimad emotsioonid, mida Päikene oli oma pika elu jooksul kogenud, olid sageli negatiivsed. Viha ja tigedus juhtisid pika edumaaga, neile järgnesid pettumus ja muud tumedad tunded.

Varjatud külas veedetud aja jooksul oli ta kogenud palju rohkem, kui ta üldse võimalikuks oli pidanud. Päikene oli kogenud imesid ja üllatusi Kuukeselt, teiste ponide tänusõnu ta töö eest, aga ka rahulolu pärast hästiõnnestunud tööd... Aga tundnud ka südantlõhestavat kaastunnet Tähepöörise ja ta väikse pojatütre suhtes. Ja teda kummitas veel üks emotsioon, mis tabas teda, kui selgusid Kuukese vigastuste põhjused. See oli midagi, mis piinas teda igal ärkveloleku hetkel. See oli tunne, millele ta ei osanud nime anda ja kui ebamugav see ka polnud, tundis ta sisimas, et ta väärib seda piina.

See emotsioon, mis nüüd siin, hämaras külakojas, Päikese haaras, oli midagi täiesti uut. See ei olnud aeglane põletav valu, mis teda seni oli vaevanud, ega ka valusööstud, mis torkasid alati, kui ta Kuukesest mõtles. Pakiline tunne, mida ta kunagi tundnud ei olnud, varjutas kõik teised ja vaid üks mõte keerles ta peas.

Nad teavad! Nad teavad!

Osa Päikese mõistusest oli veel sellest nimetust emotsioonist vaba ning ketras läbi oletatavaid olukordi, kuhu ta võis sattunud olla. Varitsus? Jama. Isegi Tähepööris ei suuda mulle eriti viga teha. Pealegi teeks selline lööming külale pöördumatut kahju. Ei, kui nad tahaks mind tappa, meelitanuks nad mind kuhugi eemale. Miks nad üldse mind ette võtsid?

Kaks sõna kordusid Päikese mõtteis üha ärevamalt, kuid kuna ta hetkel otsest ohtu ei tundnud, lähenes ta probleemile teise nurga alt. Miks nad üldse mu ette võtsid? Nad ei kavatse mind aidata... Mälestused Tähepöörisest, kes rääkis oma poja surmast, tõusva päikese eest paaniliselt põgenevast ja karjuvast Kuukesest, samuti ammutoimunud jutuajamine Targa Küpsise ja Ristiku suhtest tõusid ta silme ette ja igat mälestust kummitasid need kaks sõna.

Nad ei aitaks kunagi Solariat, nad ei aitaks iialgi mind, arvestades seda, mis ma neile teinud olen, avastas Päikene ja ta enesekindlus hakkas murenema. Nad vihkavad Solariat... Ehk et nad vihkavad mind. Ta ahhetas, kui see mõte kõigi oma tähendustega talle kohale jõudis. Nad ei kavatse mind rünnata. Nad kavatsevad mu minema ajada. Ennast varjav alikorn lausa tundis, kuidas tema lühike õnnelik elu, mille ta siin sisse oli seadnud, ta ümber põrmuks varises. Ei mingeid arutelusid „harmooniast“ koos Tähepöörisega. Ei mingeid õmblemisi ega küpsetamisi koos Targa Küpsisega. Ei mingeid lugemisi ega õppetükke koos Kuukesega.

„Päikene, on sinuga kõik korras?“

Muidugi nad ei tee seda! Ma olen muutunud! Nad aitasid mul muutuda! Kindlasti nad ei näe minus seda, mis ma kunagi olin, eks, anus Päikene oma mõtteis ja talle tulid meelde ponide massid, kes olid kõigi nende sajandite vältel tema ees samamoodi oma elu eest anunud. Nende lömitamine ei päästnud neid... Ja see ei päästa nüüd ka mind. Ta hingeldas raskelt, kui see kohutav tõde ta meeltesse jõudis.

„Päikene, jää rahulikuks...“

Kui polnuks kõiki neid loitse ja kaitseid, mida Päikene enese varjamiseks enda ümber mananud oli, võinuks ta vanduda, et miski tungis ta rindu ja purustas südame. See on läbi. Kõik on läbi. See elu... See poni, kelle nimi oli Päikesetaevas, on surnud. Ma ei taha olla Solaria ja ma ei saa enam olla Päikesetaevas. Mida nüüd teha? Mis olen mina ilma selle nimeta... Ilma selle identiteedita? Mitte midagi. Ei keegi. Ta jalad ähvardasid alt vajuda ja igasugune katse juttu alustada katkes sellest teravast valust ta rinnus.

„Hinga, lihtsalt hinga, laps...“ „Hoia eemale, sa tolmune kronu! Sinu pärast on ta selline!“

Ma ei taha minna! Ma tahan jääda siia, jääda Päikeseks! Meeleheide uputas kõik muud mõtted Päikese peas ja otsis sellest paratamatusest pääsemiseks mingitki võimalust. Kuuke... Kuukene ütles, et kui ma andeks palun ja luban olla parem, siis läheb kõik hästi? Eks? See peab toimima! See peab toimima! Ta avas suu, et rääkida, kuid ainus hääl, mis tuli, oli hale nutt. Enne, kui Päikene uuesti vabandada üritas, haaras üks teine poni ta hella kallistusse.

„Me oleme siin, kullake, kõik on korras,“ rääkis Tark Küpsis ja patsutas nõrkenud mära selga ning ta ei tõmbunud tagasi, kui Päikene ta ümber klammerdus, nagu hädas varss ema külge. „Tähepööris ei tahtnud sind niimoodi ehmatada, Päikene. Ta hoiab silma alati suure pildi peal, aga jätab tihti mõned olulisemad asjad tähelepanuta.“ Maaponi hääl oli kannatlik ja hoolitsev ja üldse mitte selline, mida Päikene oodata oskas.

„Mulle meeldib siin, olla teie kõigi ja Kuukesega koos. Mulle meeldib siin rohkem, kui kunagi kusagil mujal!“ anus Päikene. Ta ei osanud muud teha, kui puurida oma nägu Küpsise õlale laka alla ja anuda. „Mul on nii kahju selle kõige pärast, ma luban olla parem! Ma saan paremaks! Ärge ajage mind ära! Palun!“ Järgnes vaikus, kuid Päikene ei suutnud end Küpsisest eemale tõmmata ega ta nägu vaadata.

„Päikene, miks sa arvad, et keegi sind minema tahab ajada?“ küsis Küpsis, hääles selge mõistmatus. „Isegi, kui Tähepöörise oletused tõeks peaks osutuma, ei saa keegi sind selles süüdistada. Sul polnud mingit võimalust peatada Solariat tegemast neid koledusi, mis ta on teinud, samamoodi, nagu meil ei olnud.“

Oot misasja?, mõtles Päikene. Ta paanika asendus hämmeldusega. Ta tõmbus Küpsisest eemale, vaatas märale otsa ja nägi seal vaid kaastunnet. Mida? Millest ta räägib? Täielik jamps!

Järgmisena rääkis Tähepööris, kelle häälest kostis kõhklust. „Pean kah vabandust paluma, Päikene. Teadnuks ma, et see jutt sulle niimoodi mõjub, olnuks ma lahkem. Ma aimasin su tegelikku olemust juba esimesest hetkest peale, seal, kui me metsas kohtusime, ja see, , et ma sulle kohe seal peale ei hüpanud, on ehk piisav tõestus.“ Ta häälde sigines kurbus, kui ta Päikese pilgu eest kõrvale vaatas. Seejärel jätkas ta juba vihase häälega: „Meil kõigil on põhjust Solariat vihata selle kõige eest, mida ta meilt on võtnud. Kuid tahan, et sa teaksid, et mitte keegi siin ei süüdista sind tema kuritegudes. Ausalt öeldes on ta ka sinu paljust ilma jätnud, sest on üsna ilmne, et Solaria võttis su enda juurde üsna noorelt, sest sa ei tea paljusid elementaarseidki asju, mida kõik ponid teadma peaks.“

Hirmu- ja kaotusetunde laine, mis pidi Päikese just uputama, purunes Tähepöörise absurdse jutu vastu.

Ristik rääkis järgmisena ja tema häälest puudus harjumuspärane kahtlev toon. Selle asemel kostis ta jutust ebatavalist kõhklust ja kurbust: „Kui me esimest korda sel pikal talvel kohtusime, tunnistan , ma olin su vastu päris karm, Päikene. Ma tahan, et sa teaks, et see rõõmustab mind väga, et mu kahtlus valeks osutus. Sa väärid oma kohta siin ning mitte üks poni siin ei arva, et sa võiks keelduda meid abistamast...“

Tähepööris köhatas ja noorem täkk peatus poolelt lauselt. „Me jõuame selleni, kuidas sa aidata saaks, kuid enne on vist vaja seletada.“ Ta sarv sähvatas ning hämarasse saali ilmusid mõned tulekerad. Üks seisis paigal ja teised tiirlesid aeglaselt ta ümber. Vana täku nägu jäi valguse eest kübaraääre varju ja ta rääkis: „Võime küll rääkida, et meie ellujäämise suurimaks küsimuseks on Solaria ja ma olen sellega ka nõus, aga on veel üks asi. Fakt, et ta juhib ka meie planeedisüsteemi, tähendab seda, et kui ta on võrrandist kadunud, sureme me kõik, kui meie päike planeedile liiga lähedale tuleb. See on täiesti kindel.“

Päikese silmad saatsid tulekera, mis kujutas päikest ja selleks polnud palju kujutlusvõimet vaja, et aimata, mis edasi saab. Pikk talv pole midagi selle kõrval, mis sellele järgneb! Uus süütunne rõhus ta südant. Miks ma orbiiti ei korrastanud? Või käis see alati sellel orbiidil? Hulk küsimusi tõusis talle pähe, kuid ükski neist ei konkureerinud suurima küsimusega: Miks Tähepööris sellest just minule räägib? Ta tunnistas, et plaanib likvideerida Sol... Minu...

„Mul on mitu plaani, kuidas Solaria mõju sellele maailmale neutraliseerida, või vähemalt veenda teda, et süsteemi häirimise lõpetamine oleks ka tema huvides. Kahtlen ka selles, kas ta on päriselt tapetud ja ma kahtlustan, et temas on palju rohkem, kui välja paistab,“ jätkas Tähepööris, panemata tähele, kuidas need sõnad Päikesele mõjusid. „Aga need plaanid pole praegu teemaks. Esmane mure on meil see, et kuidas saada kätte kontroll meie tähe üle ja pääseda hukust. Mul on käsil loits, mis võiks probleemi mõningate Ristiku leitud kristallide abil lahendada...“

„Mis asja?“ karjatas Ristik ja lõi vastu põrandat sellise jõuga, et põrandalauast eraldusid laastud. „Sa ei tea, kui ohtlik on arkaniit, või milleks on see suuteline. See ei ole niisama maagiat võimendav kristall, nagu ma algul arvasin! Seal oli midagi kurja, midagi, mis tõmbab...“

„Ma tean, millest sa räägid, Ristik, ja usutavasti ma olen ka lahenduse leidnud,“ rääkis Tähepööris ja tõi ruuminurgast väikese laeka. Ta pani laeka põrandale ning võttis väikse võtme. Ta kabjad suutsid vaevu tillukest võtit keerata, kuid viimaks siiski mehhanism klõpsus ja kaas avanes. Vana täkk astus tagasi ja vaatas naeratades kasti. „Kohe pärast seda, kui me selle külakese asutasime, tõin ma need killud ja matsin need ümber perimeetri. Pärast seda on need aastaid kogunud siinsete ponide positiivseid emotsioone. Ausus, ustavus, naer, lahkus, headus... Kui need jõud on kombineeritud, on neil oma maagia, mis juhib eemale ka kõik tumedad jõud, mis arkaniidis peituvad.“

Ristiku pahurus asendus pettumusega ja ta hakkas Tähepöörist sõimama, et miks ta neid eksperimente ilma kooskõlastamata tegi ja niimoodi kogu küla ohtu seadis. Päikese silmad olid naelutatud laekale. Selle põhjas lebasid kuus kristalli, enam-vähem viisnurga kujuliselt, kuues oli keskel. Igaüks oli ise värvi. Päikese silmad jätkasid nende vaatamist ja ta mõtted rändasid kuhugi ära.

Maastikku lõikasid kristalsed struktuurid nii kaugele, kui silm nägi, teravad ja sirged jooned kontrastiks kaosele, mis oli tekkinud, kui Arhitektid ei juhatanud. Neljajalgsed olendid kõndisid sirgetes ridades ühte sammu, kohusetundlikult ja mõtlemata.

Ilmutus ilmus ta meeltesse, vastupandamatu ja hoomamatu. Nende domineerimise vastu ei olnud mingit kaitset, ta oli loodud nende tahet vahendama.

TÄITKE KORRALDUSI, nõudsid nad ja ta kuuletus nii hästi, kui suutis, et saada järgmised korraldused.

Need korraldused jäid tulemata.

Päikene ehmus mälestustest üles, kui Tähepööris laeka sulges ning mälestused hajusid kui uni, kui vana täkk talle otse silma vaatas.

„Vabandust, et segan Päikene,“ ütles Tähepööris ja ta heitis Ristiku suunas terava pilgu, millele noorem täkk samasugusega vastas. „Kas mäletad seda juttu, mida me märgipeo ajal rääkisime? Ma tean, et sul oli aega tutvuda kõigi nende töödega, mida ma sulle jagasin, kuid sa võiks meenutada konkreetselt seda.“ Ta võttis rullikeeratud kirja ja jätkas: „See on loodud pöörama ükssarvikut olekusse, kus ta suudab vahendada ja juhtida energiat, mis kuluks tähe liigutamiseks, kui seda vaja on.“

Päikene noogutas automaatselt, ehkki Tähepöörise jutu tähendus ei olnud talle veel kohale jõudnud. Mis toimub? Nad lasevad mul jääda? Seda ei saa olla, nad vihkavad Sol... Mind. See on täielik jamps! Ja mis see oli, mida ma nägin? Kristalsed jooned ja aruta olendid...Ja vaid üksainus käsk.... Ta üritas vaatepilti meenutada, kuid see mattus pakilisemate murede alla.

Tähepööris ei teadnud Päikese mõtteis toimuvast midagi. Ta lihtsalt jätkas: „Algselt mõtlesin selle endale peale lugeda, kuid sellega on kaks probleemi. Ma ei saa riskida loitsu sattumisega valedesse kapjadesse, seega olen astunud samme leidmaks neid, kes seda väärivad. Lõviosa loitsust on aga mu oma peas, seega pole ohtu, et keegi seda tulevikus kuritarvitaks. Teine probleem on see, et ma olen vist liiga vana, et seda protsessi üle elada. Ainus alternatiiv maagilise võimsuse ja potentsiaali poolest oli... Mu pojatütar Kuukene. Ta on piisavalt noor, et kasvada...“

„Mida?“ karjatasid Tark Küpsis ja Ristik korraga ja maamära lasi Päikesel vana täku poole variseda. „Ta on su perekond! Sina oled kõik, mis talle jäänud on!“ karjus Küpsis ja Tähepöörise silmad kadusid kübaraääre alla. „Ta usaldab sind rohkem, kui ühtegi poni kogu maailmas, kuigi tundub, et naiivselt! Kas sa punusidki kõik see aeg sellist plaani, sa kännuämblik? Et kasut...“

„Kas mõtled, et jõudsin selle otsuseni kerge südamega? Või mõtled, et olen selline peletis, kes tahab teda kasutada vaid oma rõõmuks?“ möiratas Tähepööris vastu ja vastas Küpsise pilgule enda omaga. „Ma ei tahtnud oma plaani sinu või Ristikuga jagada, kuna otsisin võimalikke alternatiive! Kui ma muid võimalusi ei leia, siis pean kasutama Kuukest, et päästa viimne kui elusolend siin maailmas.“ Tuli ta silmis lahtus ja ta paistis nüüd vanemana kui muidu. „Õnneks... Paistab, et meid on õnnistatud teise variandiga.“

Tähepööris libistas pilgu Küpsise pealt ära ja maamära ning Ristik vaatasid temaga samasse suunda. Päikene tõmbus nende kolme pilgu all kössi ja hoidis hinge kinni.

„Päikesetaevas,“ alustas Tähepööris sirgu tõmbudes. „Ma kahtlustasin juba kaua, et olid enne sõda Solaria õpilane. Arvestades ainuüksi su maagiavõimsust, kahtlustan ma, et ta kasutas juba sajandite vältel aadlikke, et aretada ükssarvik, kellel oleks selline maagiapotentsiaal, mis tema eesmärgi välja veaks. Su puusamärk – päike ise – tõendab seda. Oletan ka, et tema karmikabjaline karistus mu poja ja ta pere vastu oli tegelikult selleks, et likvideerida tema eesmärki ohustav vereliin... Ja sina... See on küll teemast mööda, see pole kudagi sinu süü.

Päikene, me saaksime lõpuks ometi lahti türann Solariast ja sinu abiga ka väljasuremise ohust, kui sa vaid valmis oleksid. Ma mõistan sind, kui oled talle ikka veel lojaalne, kuid ma soovitan sul kaaluda seda seoses kõigi siinkohatud ponide eludega ja teiste süütute ponidega, kes tema all on kannatanud. Ma ei käsi sul meid aidata, ega sea kahtluse alla sinu kohta siin kommuunis, kui sa peaks keelduma. Loits võimendab sind piisavalt, et valitseda päikest, aga muudab ka sind.... Jäädavalt, seega pead ise nõus olema, et see loits sulle peale pandaks.“ Vana täkk valis nüüd sõnu ja sosistas viimaks: „Päikene, kas sa oled nõus alikorniks moonduma?“

Mõtete laviin Päikese peas pidurdus hoobilt, kui ta Tähepöörise küsimust kuulis. Nad... Nad ei kavatse mind minema ajada, kuna nad ei arva, et olen Solaria, nad arvavad, et olen iseenda õpilane? See on totter! Ja Tähepöörisel on loits, mis võib poni alikorniks moondada!? Ma olen midagi kriitilist maha maganud... Mul on midagi tähtsat meelest läinud? Mis see on... Ma ei saa mingist asjast aru... Päikene pigistas oma mõistust, tabamaks seda keerulist võtit, mis andnuks sellele nonsensile mõtte, kuid ta mõttelõng katkes ja maailm pöördus külili.

Mida? Ma unustasin hingata, eks, mõtles ta, kui põrand temaga kohtuma tormas. Ma pean meeles pidama, et ma pean hingama. Loodetavasti, kui üles ärkan, saan kõigest aru. Jah, see kõik on selge arusaamatus või mingi Kuukese vingerpuss jälle. Mõttelõng katkes lõplikult, kui Päikene minestanult põrandani jõudis.

--

10.Moraalitus.

Päikest ei äratanud ei kabjaklobin koridoris ega aknast kostuv linnulaul, isegi mitte jutukõmin põranda all saalis. See oli raamatulehtede kahin, mis meelitas ta välja sügavast unest, mida ta parasjagu nautis. Ta ärkavad meeled haarasid kõik peale vaate, tuul avatud aknast paitas nägu, linad hoidsid sooja... Ja seletamatu raskus oli ta rinnal.

Üks silmalaug avanes ning nähtavale ilmus Kuukene, kes magas sügavalt Päikese peal, nägu Päikese tekki mässitud. Teise silma avanedes ilmus nähtavale Tähepööris, kes istus voodi kõrval toolil, suur kulunud raamat kapjadel ja nägu lehtedes. Päikene ei teadnud, kaua see stseen kestnud oli, kuid see sai läbi, sest Kuukene liigutas. Varsa liikumine äratas Tähepöörise tähelepanu, see omakorda tähendas, et ta märkas ka, et Päikene on ärkvel.

„Ahelaist, mis paneme endale, ei ole kunagi kerge vabaneda,“ ütles Tähepööris ja esimest korda vaatas ta kõrvale, kui ta silmad Päikese omi kohtasid. „Süütundega tugevdatud ahelad on raskeimad. Ma tahaks öelda, et meie viimase kohtumise asjaolud olid juhuslikud, aga ma valetaksin siis.“

„Mis mõttes?“ küsis Päikene, ikka veel hiljutistest sündmustest endiselt jahmunud ja meel unest uimane.

„Targal Küpsisel oli õigus. Ma olengi üks manipuleeriv kännuämblik, tõmban nööre ja panen ponid enda tuju järgi tantsima,“ ütles vana ükssarvik. Märganud Päikese nägu, rääkis ta edasi: „Tegin sulle kohutavat ülekohut, kuna ma polnud aus ja palusin sinult nii suurt teenet. Seega pean ma seda parandama. Nagu ma ütlesin, ma kahtlustasin su tegelikku identiteeti juba kaua ja ma sättisin meie viimase vestluse olud nõnda, et sa endast välja läheksid. Kui olin näinud, kuidas sa reageerisid, kui Kuukese minevikust teada said, mõistsin ma, et tunned end süüdi, et oled Solariaga seotud ja ma mõtlesin seda kasutada mõjutusvahendina, kui sa vastumeelsust ilmutanuks. Päikene, ma võlgnen sulle suured vabandused, et sind niimoodi manipuleerisin, samas ei saa ma ka ületähtsustada sinu rolli selles, mis järgmiseks tuleb.“

Miks ta palub vabandust selle eest, et tegi, mis vaja? Tähepöörisel on ju õigus, kui ta püstitas teooria, et see maailm hukkub, kui Sola... Kui mina kaotan kontrolli päikese üle või lükkan ta orbiidilt välja. On sellises olukorras üldse midagi, mida ei saa õigustada, mõtiskles Päikene ja sosistas: „Mis tuleb järgmiseks?“

„Minu arvutuste järgi on päike meie planeedile lähemal, kui ta kunagi on olnud. Kui tahame teda Solaria kontrolli alt välja võidelda, siis praegu on parim aeg,“ vastas Tähepööris ja leviteeris paari sadulkotte nii kõrgele, et Päikene neid nägi ning maandas need siis voodi kõrvale. „Seal pealinna varemetes on kusagil väega koht, kuid me peame kiiresti minema, et mitte öö kätte jääda.“

„Ma... Ma vist tean pealinnas seda kohta, mida sa vajad,“ kogeles Päikene valetada. Ma pean talle tõe ära rääkima. Aga mitte siin. Siin on liiga palju ponisid, kes... Võivad valesti aru saada, kui pealt kuulevad.

„Seda ma arvasingi,“ noogutas Tähepööris toolilt maha tulles. Ta maagia haaras magava Kuukese ning kergitas varssa piisavalt palju, et Päikene saaks end tema alt linade vahelt välja libistada. Ta pani kabja hellalt vastu varsa pead ja sosistas talle midagi ning astus siis toast välja, Päikene tihedalt kannul.

Ainus takistus paari teel oli Ristik, kes polnud riietunud vaid seikluseks, vaid lausa lahinguks. Ta rinda ja jalgu kattis tugev raudrüü ja kahel pool seljakotti rippusid neli telekineetilist mõõka. Ta vaatas lähenevat Tähepöörist, pilgus jonn. „Sul on abi vaja, Tähepööris. Ainsad ponid, kes pealinna on jäänud, on retsid ja röövlid. Keegi poni peab su seljatagust valvama.“

„Olen sellega juba arvestanud, Ristik,“ hakkas Tähepööris rääkima. „Me lähme külast välja ja teleporteerume tagamaks, et seda kohta ei leitaks ja me ei kasuta mitte mingit maagiat, kuni me väega kohta leidnud ei ole. Kui me aga juba seal oleme, on kõigil hilja meid peatada või ohustada. Pealegi pole ma kindel, kas sa oled arvestanud ohtudega...“

„Ei ole arvestanud ohtudega?“ põrutas Ristik kabja maha. „Sa lähed maailma ühte kõige ohtlikumasse kohta ilma seljataguseta ja mina olen see, kes ei oska ohtudega arvestada?“

„Kui meid avastatakse enne, kui oleme väega kohta jõudnud, on meie ülesanne nii ehk naa läbi kukkunud. Võitlushääled kostavad kaugele, nagu sa mäletad, ja see meelitab ligi neid, kes loodavad saaki leida,“ rääkis Tähepööris rahulikult ja heitis täkule väsinud naeratuse. „Sa saad isaks, Ristik. Ma ei taha vastutada järgmiste orbude...“ Ta vaikis ootamatult ning vaatas ringi, lisas seejärel: „Pealegi, kui ka meie plaan õnnestuks, peksaks Küpsis selle eest mult hinge välja, et ma sul tulla lubasin.“

Ristik maigutas suud, püüdes mingitki vastulauset välja mõelda, kuid oli sunnitud alla vanduma. „Üks päev, Tähepööris. Kui sa homme samal ajal tagasi ei ole, lähen ise pealinna. Seda ma luban.“ Ta pööras vastust ootamata ringi ja trampis maja poole, kus ta koos abikaasaga elas.

Tähepööris muheles ja sättis laia äärega kübara enesele pähe. See vajus nii madalale, et varjas ta pilgu ning ta ütles: „Täku uhkus on habras asi... Tule, Päikene. Päev on kuum ja me ei saa enam viivitada.“ Ta traavis külast eemale tihedasse metsa, vaatamata üle õla, kas Päikene järgneb talle või ei.

--

Nad olid traavinud juba mitu tundi ja peatusid pärastlõunal ühel lagendikul. Tihnik moodustas lagendiku ümber peaaegu läbitungimatu müüri ja rohi oli nii pikk, et puudutas Päikese kõhtu, kui nad mööda põõsaste vahel vaevumärgatavat rada käisid. Päike hakkas kohe Päikese kasukat soojendama, kui nad kaitsvast lehestiku varjust välja jõudsid.

Kindlasti ta higistab selle keebi all... Miks ta seda maha ei võta, mõtles Päikene täkku vaadates. Keskendu, Päikesetaevas! Sul on palju tähtsamaid asju, mille üle muretseda! „Tähepööris,“ alustas ta, kuid igasugune tahe tõtt rääkida kadus, kui ta täku pilku kohtas.

„Jah, Päikene?“ küsis Tähepööris ja kallutas pead, et mära näha ning ta pööras hetk hiljem ümber. „Päikene, sa tundud kuidagi ebakindel. Kas mõtled ümber?“

„Ei. Mitte päris nii...“ Räägi talle! Ta peab teadma ja praegune hetk on selleks parim! Päikene võitles kõhklusega, aga siis tuli talle pähe teine mõte. Kas ta peakski seda teadma? Lasen tal vaid loitsu ära teha, siis ma „moondun“ ja pärast ei tea keegi. See valelik mõte põrkus vastu tema tahet tunnistada üles ja vabaneda saladusest, mis Päikest piinanud oli. Möödus hetk ja otsus tehti tema eest.

Praks.

Oksa praksatus vaiksel lagendikul kõlas kui plahvatus ning Tähepööris reageeris momentaalselt. „NUHID!“ möiratas ta ja ta sarv lõi helendama. Võimas tuuleiil lõi kogu rohu maatasa ja painutas ümbritsevad puud peaaegu maani. Ja ainult üks asi trotsis seda ootamatut puhangut. Tuhkjassinine kaitseväli murdis tuult nagu kalju laineid ja keebis varss selle varjus ei liikunud tolligi.

Tuul rauges kohe, kui Tähepööris poni ära tundis. „Päikese nimel, Kuukene! Sa ei tohi siin olla! See on ohtlik ja praegu ei ole mänguaeg!“ manitses Tähepööris, hääles üheaegselt kergendus ja viha.

„Ma ei tulnud siia mängima!“ karjus Kuuke vastu ning ta toon pani nii Päikese kui Tähepöörise kühmu tõmbuma. „Ma pole mingi loll varss, Tähepööris! Ma teadsin, et kui sa saatsid mind raamatut tagasi viima, võtsid sa Päikese koos Ristikuga külahalli jutuajamisele ja iga kord varem, kui see juhtus, tähendas see seda, et see poni lahkus igaveseks!“ Ta nägu polnud kapuutsi varjust nähtav, aga viha ta hääles kandis emotsiooni edasi.

„Kuukene, nüüd seda ei juhtu,“ ütles Tähepööris ja raev ta hääletoonis oli kadunud, ta hääl kajas palju pehmemalt. Ta tegi varsa suunas paar sammu ega peatunud, kui varss edasi kisas.

„Sa valetad! Ma ei taha, et Päikene lahkuks! Ei iialgi! Ta on tark ja hea ja ta räägib alati mulle tõtt!“ karjus varss ja ta pimedad silmad ei näinud võpatust, mida kumbki täiskasvanud poni ei suutnud maha suruda. „Ta kuulab mind ega pahanda mu naljade üle. Ta teeb hoopis oma nalju vastu! Ja ta... Lase mind lahti!“ Tähepööris oli lähenenud, tegemata karjumisest välja ning haaras varsa kinni kohe, kui oli piisavalt lähedale jõudnud. Kuukene siples jalgadega, et täkku lüüa ja viimane ei teinud tabamustest välja.

Päikene jäi sellest stseenist välja. Valu ta südames võttis uusi kõrgusi ning mingi tundmatu instinkt ütles, et ainus leevendus sellele võis olla nende kahega liitumine. Vaatamata võimalikule kergendusele, ei olnud tal tahtejõudu, et täkule ja varsale läheneda. „Kuuke, ma ei lähe ära. Ma jään nii kauaks, kui sa mind vajad,“ lubas Päikene.

Kuukese rabelemine kuhtus ja lõpuks ta vastas Tähepöörise kallistusele. Ta pilkumatud silmad piilusid üle täku õla kuhugi Päikese poole. „Igaveseks ajaks igavesti?“ küsis ta vaiksel sosinal.

Päikene hakkas juba tõusma, kuid uus õudne tõdemus tuli talle pähe. Mis temale on igavesti, pole mulle mitte midagi. Kui kaua ta elab? Seitsekümmend aastat? Äkki kaheksakümmend? Kaheksakümmend aastat pole midagi. Kaheksakümmend aastat on eluaeg. See arusaamine võttis ta sõnatuks ja ta suutis vaid noogutada.

„Kuukene on meid vist nüüd portsu otsa sättinud,“ ütles Tähepööris ja lasi lõpuks oma pojatütre maa peale tagasi. „Kui me lähme külla tagasi, saab päev läbi ja meie võimalus läheb kah mööda. Ma ei saa teda külla teleportida, see võib küla asukoha reeta.“ Ta näris huult ning kummardus varsa juurde. „Kuukene, me lähme kohta, mis on täis ponisid, kes pole just kenad. Ainus mäng, mida seal mängida võid, on peitus. Ehk et kui me peame nende ponidega kaklema, siis sina istud väga vagusi ega kasuta maagiat. Tule kellukeste poole, mäletad ju?“

Kuukene noogutas õhinal, kuid ei öelnud sõnagi ja Tähepööris pöördus Päikese poole. „Ma vist katkestasin sind enne, Päikene,“ ütles ta väsinud ilmel. „Kui tahad midagi rääkida, siis räägi nüüd. Kohe kui jõuame pealinna, peame me olema käbedad ja vaiksed.“

„Ei, see pole enam oluline,“ valetas Päikene ja vaatas korra Kuukese poole. Mälestused surmahirmus karjuvast varsast liitusid tema viimaste väljaütlemistega ning rammisid seda tõde, kes ja mis ta tegelikult on. Ma ei saa seda praegu rääkida... Mitte praegu, kui Kuukene siin on. Ma ei taha talle enam kunagi haiget teha!

Tähepööris vaatas veel korra Päikesele otsa, kuid langetas kübaraääre silma ette. „Saan aru. Olge valmis, me teleporteerume pealinna.“

--

Pealinn oli pärast Solaria lahkumist muutunud. Kui ta lahkus, olid siin poleeritud kivist ja klaasist säravad tornid, uhked ja puhtad poleeritud ponide poolt, kes selleks tööl olid. Pealinn oli olnud nagu majakas, mis näitas Solaria valitsuse hiilgust kogu maailmale.

Praegu oli siin vaid endise hiilguse hääbuv vari. Vaid mõned tornid olid veel püsti, särav klaas oli kõik kildudeks. Majavaremetel olid tulekahjude jäljed ja ainsad märgid, et mõni poni siin surevas linnas veel liikus, olid kaugustest kostvad harvad karjed ja hüüded.

Oma suurima saavutuse varemete nägemine vapustas Päikest hingepõhjani. Ta hoidus seda välja näitamast, kui järgnes varemete vahel teistele. Nende ainsad peatused seisnesid selles, et Tähepööris peatus ja heitis Päikesele küsiva pilgu. Kui see esimest korda juhtus, võttis Päikesel omajagu aega, et mõista, mida täkk tahab. Ta tõstis ettevaatlikult kabja ja osutas mäetipul seisva Solaria kindluse poole. Tähepööris sai aru ning kolmik asus varjust varju hiilides teele.

Ma võin Tähepöörisele näidata, et ta loits toimis ja ma moondusin... Kuid ma ei tea, kuidas loits töötab! Kas ta käivitub astmeliselt või korraga? Kas on sellel mingit märki, mille järgi otsustada, et õnnestus või kavatseb ta visuaalselt kontrollida, et see töötas täielikult? Päikese peas keerlesid tuhanded küsimused, kui nad kõndisid Solaria kindlusemäe jalamile üha lähemale ja lähemale. Iga vastamata küsimus ajas teda üha enam paanikasse ja hajutas tähelepanu. Selleks ajaks, kui ta taas keskenduda suutis, oli juba hilja.

Tähepööris hiilis ümber majanurga ja heitis tähelepaneliku pilgu peapuiesteele ning tardus paigale. Ta seisis nii rohkem kui minuti ning pöördus tagasi sinna, kus Kuukene ja Päikene end varjasid ja raputas õrnalt jalavõru kuljuseid. Kuukene sööstis varjust välja, aga ikka veel segaduses Päikene jäi tahapoole.

Kuna Tähepööris oli seljaga, Kuukene pime ja Päikene ei pannud tähele, ei olnud neil mingit kaitset kabjasuuruse kivi eest, mis lendas ühest aknast välja ja tabas vana täkku kuklasse. Heli äratas Päikese tähelepanu ja tal oli hetk aega, et hüpata tagasi, kui samasugune kivi tema suunas lendas ja kiiruga manatud kaitseväljalt tagasi põrkas.

„Eh, sa ei saandki mõlemale pihta, Takkalööja!“ kajas ülevalt koridorist käre hüüe. „Mööda!“ Tänavale Kuukese taha maandus kupjavormi räbalaisse riietunud pegasus ning astus jooksva varsa keebisabale. Keepi takerdunud varss tegi kukkudes abitu piuksu, mille peale pegasus ja varemete vahelt ilmuvad teised ponid vaid naersid.

„Me vist saime Jackpoti! Ükssarvikumära ja varss? Mõlema eest saab turul head hinda,“ ütles teine täkk, maagi rõivastes ükssarvik ja lähenes rabelevale Kuukesele. Sähvatas roheline maagiaväli, see haaras rabeleva varsa ja tõstis ta täku näo ette. „Noh päris nii hästi siiski ei läinud,“ ütles ükssarvik uurides. “See siin on praak, kõlbab ehk vaid suguloomaks, kui vanemaks saab. Pigem nagu investeering, mitte kiire kasum.“

„Nägu on sul praak!“ karjatas Kuukene ning üks väike kabi välkus, tabades täkku otse vastu nina.

Kuukest hõljutanud maagia katkes kohe ning kukutas varsa maha, kuid põgeneda tal ei õnnestunud, kuna ükssarvikutäkk viskus ringi ning lõi talle mõlema tagajalaga näkku. Kuukene lendas löögist vastu kõrvaloleva maja seina. Kostis luude raginat ning seinale jäi verejälg, kui Kuukene seina äärde maha kukkus.

Varemete vahelt ilmus veel täkkusid, kuid Päikene ei märganud neid. Ta ei suutnud rebida silmi Kuukese lõdvalt kehalt ning ta pähe tõusis õõnes mõte. Oleks ma talle tõde rääkinud, elaks Kuukene veel. Mina... Tapsin tema. Irooniline mõte, et ta oli jõudnud ringiga tagasi siia, kust kõik oli alanud ja ta oli kaudselt saavutanud selle, mida oli kuid tagasi tahtnud, ei jäänud talle märkamata. See mõte vasardas ta meeli ja ta peaaegu murdus selle all.

Peaaegu.

Üks hoopis teistsugune emotsioon haaras ta, kui ta sai lõpuks silmad Kuukese murtud kehalt lahti ja vaatas kaabakaid puiesteel. Pegasus jõllitas teda läbi kaitsevälja, samas pingutas maag oma võimeid, et kaitsevälja hajutada. Teised ründajad, enamuses pegasused ja maaponid, tühjendasid Tähepöörise kotte ja lõid teda, kui ta üritas püsti tõusta.

Emotsioon, mis teda haaras, ei olnud torkiv valu ega aeglane õõv, mis teda viimased nädalad vaevanud oli ega ka pahameel, mida ta tundis, kui mõne Kuukese riuka otsa sattus. See ei sarnanenud millelegi, millega ta juba tuttav oli. Uus emotsioon haaras ta meeled ning täitis viimse kui muskli kihuga, mis nõudis rahuldust.

Rahuldus ei saanud läbi kaitsevälja tulla, seega ta hajutas selle. Koos sellega kadus ka illusioon Päikesetaevast.

--

11.Surematus.

„Heh, see on kena trikk, tibuke, kuid see ei aita sind kuidagi. Lumekuninganna on ammu kadunud ja keegi ei karda siin teda! Tuleb muidugi tunnistada, et oleks päris veetlev mõte tirida voodisse mära, kes on Solaria moodi. Kui sa just niimoodi vastu ei hakka, et ma peaks su tapma nagu selle seal. Noh, miks sa illusiooni veel maha pole võtnud?“

„See ei ole.“

„Häh, mis ta ei ole?“

„See ei ole, ei ole, ei ole, ei ole!“

„Päikese nimel, see on vaid mingi illusiooniloitsuga mära, kes end varjab. Mida te kardate?“

„SEE EI OLE ILLUSIOON!“

Sagimine tänaval katkes ja kõik hulgused vaatasid hüüu suunas. Endine maag oli külili kukkunud ega saanud teha muud, kui õudusega vaadata. Samas ei teinud pegasusetäkk millestki välja.

„Otsustasid just nüüd aru kaotada? Kurat kui mul ol...“ täku jutu katkestas kummaline tundmus: iga sõna juures ta hingamine nõrgenes. „Mis see on... Oh...“ Ta pööras pea külma alikorni poole, kui viimane nõudis: „Sobilik oleks kuninganna ees kummardada.“

Telekineetiline jõud hajus laiali ja surus kõik täkud maha. Pahaaimamatute ponide pahurad hüüatused asendusid kiirelt paaniliste karjete ja anumistega, kui nad said situatsioonist täielikult aru. Nende vastas oli kuninganna Solaria kõiges oma kohutavas hiilguses.

Sadistliku aeglusega astus Päikene bandiitidele lähemale. Igast tema sammust hajus jää, mis hakkas aeglaselt kogu puiestee pinda katma. Igat sammu saatis kabja all mureneva jää krõmpsatus, saateks täkkude arusaamatu mõmin. „Bandiidid. Vargad. Mõrtsukad. Orjastajad...“ loetles Solaria igal sammul kuriteoliigi ning kummardus ja sosistas pegasusetäkule kõrva: „Vägistajad.“ Ta ei võtnud vaevaks pudikeelseid vabandusi kuulata ning sirutas end taas täiskõrgusesse. „Te üritasite seda kõike minu juuresolekul. Teie elud on läbi.“

Nii, nagu tal oli õigust otsust vastu võtta, oli Päikene enam kui valmis seda ka täide viima, kuid... Mitte midagi ei toiminud. Jäisus, mis temast lainetena hajus, kaardus ümber bandiitide, ega tapnud neid, kuigi külmutas omajagu. Kui ta ennast vähem oleks kontrollinud, kaotanuks ta enesevalitsuse ja hakanuks karjuma ja trampima. Ta pidi seda juba peaaegu tegema, kuid üks pisiasi äratas ta tähelepanu.

Nagu külmus ei levinud bandiitide peale, ei levinud külm ja jää veel ühte kohta: sinna, kus lebas Kuukese lõtv keha.

Ta... Ta on elus! Ma pean teda aitama! Lootusesäde silmis, astus ta sammu kortsus keebis tombu suunas, kuid siis meenus talle hetkeolukord. Ma ei saa teda aidata, kui need värdjad siin on. Ma ei saa neid tappa ja paistab, et needus takistab mind neid ka minema teleportimast, kuna ma ei tea kohta, mis nad võiks vigastamata jätta... Mõtle! Mõtle midagi!

Päikese pea kees mõtetest, siis meenus talle peaaegu unustatud vestlus Tähepöörisega ja naeruväärne teooria Solariast. Ta peas kujunes meeleheitlik plaan. Nad arvavad, et Solaria oli windigo... Aga kuidas seda manada, kui ma ei mäleta, millised nad olid? Ma olen viimane elav hing, kes on neid kohanud! Küsimus vastas enesele ise. Illusioon ei pea olema täpne, vaid usutav. Päikene hakkas naerma, naerma nii võikalt, kui oskas ning kõndis puiestee teise otsa. Kõigi silmad saatsid teda, aga siis aktiveeris ta kaitse- ja varjevälja ning ükski poni enam ei näinud, mida ta täpselt teeb. Tal oli vaja vaid seda, et nad kuuleks teda.

„Jah, ma vist alustan temast,“ kuulutas Päikene kõlavalt, ja pidi peaaegu kokutama, kui üritas meenutada, mida üks pahalane Kuukese raamatus öelnud oli. Ta manas kiiruga järgmise nõiduse ning bandiitide anumine uppus ühe poni meeleheitlikku karjumisse, keda Päikene vaevu mäletas. Kui karjumine tõusis haripunkti, tekitas ta ponikujulise jääskulptuuri ning laskis sellel maha kukkuda. Kuju purunedes lõppes loits ja koos sellega ka hädakisa ning Päikene kõndis bandiitide juurde tagasi, jääkuju pea enese ees maagiaväljas hõljumas. „Hmm, kui palju kurjust, ahnust ja vihkamist.... Kuid kaugeltki mitte nii palju, kui hirmu. Uhkust kah pole.“

Päikene ütles rõhutatult „kuss!“ ning lasi jääskulptuuri peal röövlite maagi ette kukkuda, mille peale kuulis ta uut nutu ja anumise lainet, sest täkud nägid nüüd lähedalt, mis nende ees maas lebas.

„Rõõmustage, minu väikesed ponid,“ irvitas Päikene ja jäljendas raamatupahalast, tsiteerides teda sõna sõnalt: „Paistab, et praegu pole see aeg, mil ma teid ära söön. Mida rohkem te röövite, põletate ja tapate, seda rohkem häda ja hirmu te tekitate. Kui te olete seda juba piisavalt teinud, siis mina tulen ja kaanin teid tühjaks. Teie agoonia võib olla... Mõnus. Minge ja levitage minu sõna ja nautige meeleheidet. Talv tuleb tagasi!“ Röövlid vabanesid küll telekineesi alt, kuid ükski neist ei liikunud. Möödus mõni sekund ja Päikene urises kannatamatult. Ta tõstis kabja ja lõi sellega nii kõvasti maha, et kogu jää sel puiesteel purunes ning jää killud lendasid lainetena vastu majaseinu. „JOOKSKE!“ möiratas ta ning röövlid hajusid nii kiiresti, kui suutsid. Kohe, kui ta oli veendunud, et oli üksi, jooksis ta Kuukese juurde.

Varsa keep oli ta ümber laiali ja jää oli moodustanud ta lamamiskoha ümber täiusliku ringi. Keebi all oli märgata kerget liikumist ja nüüdseks tühja ja puiestee vaikuses kuulis Päikene Kuukese vaevalist hingamist.

Paanikalaine ähvardas lootusesädet kustutada. Ma... Ma tean, et maagid on loonud loitsud, mis parandavad haavu, kuid ma ei tea neid! Päikene lappas oma mälestusi, leidmaks mingitki vihjet, kuidas sellised protsessid toimida võiks. Kui see oleks mingit sorti ründav loits, võiks ma selle mehaanikale pihta saada või seda simuleerida. Kui loitsu tulemuseks oleks tuli, poleks ju oluline, kuidas see süüdatakse. Aga kuidas liita elavat liha ja luud... Ma ei kujuta ettegi, kuidas see käib! Päikene hakkas meeleheitele juba alistuma, kuid talle meenus, et ta ei ole siin puiesteel üksi. Ta viskus ümber, et paluda abi täkult, kes ilmselt oskas aidata.

Kiire liigutus jättis talle piisavalt aega, et kaitseväli üles manada.

Võimas maagiatorm, millist Päikene kunagi varem näinud ei olnud, murdus vastu ta kiiruga manatud kaitsevälja, nagu mäslev jõgi ümber rahnu. Maja tema taga hajus selles energiavoos hetkega, kui energiatorm tema kaitsevälja ümbert selleni jõudis. Samakiiresti, kui see algas, see ka lõppes. Koht, kus Päikene Kuukese kohal seisis, oli nüüd nagu saar keset sulanud kivivälja. Kaugemalt kostis veel lööklainest tabatud majade kokkuvarisemise müra, kuid Päikese tähelepanu oli koondunud täkule, kellelt see rünnak tuli.

„SINA!“ möirgas Tähepööris. Ta raev oli nii suur, et röövlitelt saadud peahaav ei seganud teda. „Pidin ma alles loll olema, et sind niimoodi usaldasin! Solarial polnud kunagi põhjust õpetada järglast, kes võiks tulevikus tema seadust ohustada!“ Ta sarv sähvatas taas ja Päikese suunas sähvatasid kolm juuspeent kiirt. Kiired peegeldusid kaitseväljalt juhuslikus suunas ja lõikasid varemeid, põhjustades uusi varinguid. Üks kiir möödus Tähepöörisest ohtlikult lähedalt ja lõikas ta kübarast tüki. Kui ta ka riivakat märkas, ei teinud ta sellest välja.

„Tähepööris, sa pead aitama...“ anus Päikene, kuid Tähepöörise järgmine rünnak summutas ta hääle.

Üks väiksem tornikiiver, kus kunagi oli ilmselt elanud uhkete ükssarvikute perekond, oli teise korruse kohalt ühe maagiakiire poolt läbi lõigatud ning poole varisemise pealt pidama jäänud. Kogu ehitis hakkas leviteerima ning sööstis odana Päikese pihta. „Oli see sinu plaan? Lähed ja põletad küla maha, kui oled minuga hakkama saanud?“ süüdistas Tähepööris, kui majasuurune projektiil Päikese kaitsevälja vastas purunes. See teda ei üllatanud, kui vähese vaevaga Päikene selle puu, kivi- ja klaasipuru pilve hajutas.

Tähepöörise pani vakatama see, et Solaria tema järgmise rünnaku täielikult nullis ja ta jõuga Solaria kõrvale teleporditi.

„Kuula mind! Kuukene on väga raskelt viga saanud ja ma ei tea, kuidas teda päästa! Palun, Tähepööris!“ anus Päikene ning ta kasutas telekineesi, sundimaks täkku varsa poole vaatama. „Sa oskad teda aidata, eks? Ütle mulle, et sa suudad tema päästa, palun!“

Raev Tähepöörise näos asendus meeleheitega, siis kahtlusega, siis lepliku neutraalsusega. Ta hingas sügavalt, siis veel korra, siis veel kord. Ta põskedele voolasid pisarad ja ta tõstis kabja õrnalt keebis kogu peale. Täku õlad vappusid ja ta ütles vaid ühe sõna.

„Ei.“

Läks aega, kuni sõna ja selle tähendus Päikesele kohale jõudsid. „Miks?!“ karjus ta jahmunud häälega, kui tundis, et ta viimane lootus hajub ta silme ees.

„Ta vigastused on rasked ja eluohtlikud, tavaline ravi teda ei aita... Ma ma ei saa teda päästa vaid selleks, et sulle anda! Sa oled temalt juba varsapõlve röövinud ja ma ei lase tal muutuda eluks ajaks üheks sinu tööriistaks!“ käratas Tähepööris vastu.

Päikene hakkas peaaegu vastu vaidlema, kuid viimasel hetkel jäi see jutt ta kõrisse pidama. Enne seda, kui ma tema vigastuste põhjustest teada sain, olin ma just plaaninud temaga nii teha. Kõik, mida ma olin teinud, oli talle lõpuks vaid haiget teinud. Selle arusaamisega kaasnes uus laine lõikavat südamevalu ja ta vaatas anuval pilgul Tähepöörise poole. „Aga ta on su pojatütar!“ Kui ka see Tähepöörist ei kõigutanud, varises Päikene peaaegu kokku. „Ta on mu sõber,“ nuttis ta.

Kuulnud neid sõnu, pööras Tähepööris pea aeglaselt Päikese poole. Ta pilgus oli äärmine kahtlus, see otsis väiksemaidki valelikkuse märke. „Kas kinnitad seda? Kas sa kinnitad, seda, mida sa just ütlesid? Ja mida sa rääkisid külas? Kas kinnitad seda kõike või sa valetad mulle?!“

Täku hääl langes peaaegu sosinani, aga lause lõppedes ta hüüatas, mille peale Päikene pisut tagasi tõmbus. Ta ei vaadanud Tähepöörisele silma, ta silmad olid Kuukesel. „Ma ei taha, et ta läheb. Ma tahan, et ta räägiks mulle kookidest, raamatutest, lollustest... Kõigest, millest ma enne mitte midagi ei teadnud. Ma ei taha, et ta läheks!“

Raev Tähepöörise silmist oli lahtunud, alles oli vaid tuim pilk. Ta ohkas ja sulges silmad. „Ära muretse, väike silmatera,“ sosistas ta Kuukese kohale kummardudes. „Peagi lõppeb su valu. Ma näen sind teises elus ja ma loodan, et sa andestad mulle selle, mida ma nüüd tegema lähen,“ sosistas ta ja pani kabja hellalt varsa keebile. Möödus veel hetk ning vana täkk galopeeris minema.

Kui Tähepööris seda ei tee, siis pean seda tegema mina, avastas Päikene, kuid kogu ta ind lahtus, kui talle meelde tuli, et ta ei teadnud ainsatki loitsu, mis võinuks aidata. Kui vana täkk ei aita, siis tema raamatud võivad aidata. Kui Tähepööris neid ei anna, võtan talt need jõuga. Päikeses tõusis habras viha, ta vedas end jalule ja järgnes vanale täkule.

„Korja ta üles, nii õrnalt, kui võimalik, aga kiiresti!“ mörises Tähepööris eemalt alleelt. Ta kabjad virvendasid röövlite laialipillatud asju kottidesse koguda. Kui ta oli valmis saanud, heitis ta Päikesele karmi pilgu. „Ma ei usalda sind ja sinu „väega kohta,“ millest sa rääkisid, seega on meil vaid üks koht, mis Kuukest võib aidata. Muidugi pole see enam oluline, kui sa venida kavatsed.“

Tähepöörise meelemuutusest tulnud šokk kestis vaid hetke, Päikene tõstis sureva varsa pehmesse telekineesivälja ning kappas järele. „Kuhu me läheme?“ küsis ta.

„Sinna, kust ma esimest korda arkaniiti leidsin:“

--

Telepordiloits heitis kolmiku pealinna varemeist kohta, mida Päikene ei teadnud. Neid ümbritses kas kuiv jõesäng või väike kanjon, kuid ta ei jõudnud seda pikemalt vaadata, kuna Tähepööris galopeeris kaljuseinas haigutavasse koopasuhu. Päikese pikemad sammud võimaldasid tal kergesti täkule järele jõuda, aga ta suu vajus ammuli, kui koobas suureks grotiks laienes. Kaljuseintest eendusid punased ja lillad kristallid ja kuigi Päikesel ei olnud aimugi, millega on tegu, karjusid talle mingid sügavad instinktid, et ta nendest eemale hoiaks.

„Too ta siia, meil ei ole aega,“ käsutas Tähepööris ja kummutas oma sadulkotid tühjaks. Raamatud ja muu varustus lükati kõrvale, et leida kuus kristalli, mida Päikene oli korra külas laeka sees näinud. Uurinud neid hetke, võttis ta oma pudinate hulgast tüki kriiti ning tõmbas põrandale väikese ringi. „Pane ta siia,“ osutas täkk ringile ning ta joonistas ruumi keskele suurema ringi.

Päikene täitis käsu ning astus eemale. „Kas saan veel abiks olla?“ küsis ta, tõmbas pilgu Kuukeselt lahti ja vaatas täkku.

„Ei. Lihtsalt hoia eemale või sa rikud protsessi ära,“ urises Tähepööris, kui ta tõstis ja paigutas arkaniidikilde, kasutades maagia asemel kapju. Ta peatus korra, vaatas Päikest ning jätkas ettevalmistustega. „Et ma seda teeksin, pead sa mulle lubama kolme asja, Solaria. Kolm asja, või ma varistan koopa meile peale.“

„Ükskõik, mida! Ma teen kõik, mis nõuad!“ vastas Päikene meeleheitlikult.

„Esiteks, kui oled meie külast midagi õppinud, nõuan ma, et sa kasutaks neid teadmisi, et teha kõik ponid õnnelikumaks. Ei mingeid kaste, ei mingit orjust ega tuubil salonge. Kas on selge?“ Tähepööris peatus jälle, et Päikest vaadata ning leebus pisut, kui alikorn noogutas. „Teiseks, Kuukene ei tohi kunagi teada saada, mis siin juhtus. Ei iialgi.“

„Ja viimane nõudmine?“

Tähepööris pani viimase killu paika ning läks Kuukese juurde. Hetk hiljem võttis ta kübara maha ning pani Kuukese kõrvale, seejärel võttis sisse koha ringi keskel. „Ma nõuan, et sa kohtleks Kuukest, nagu oleks ta su enese liha ja veri. Kui saabub aeg, oled sina ainus, kes tal on, Päikesetaevas.“ Täku mõtlik toon muutus vihaseks, kui ta näo alikorni poole pööras: „Päikese nimel, muuda oma välimust! Kui Kuukene ärkab ja sind sellisena näeb, ei hakka ta sind enam iialgi uuesti usaldama.“

Päikene noogutas nõustudes, aga miski selle viimase nõudmise juures jäi kripeldama. „Ma teen seda, kuid kas sina ei tulegi appi?“

„Ei, mina saan veel teha vaid seda, mida on vaja teha.“

Täku häälest kostev lõplikkus tekitas Päikeses ärevust, kuid enne kui ta midagi öelda jõudis, alustas Tähepööris loitsuga. Ta maagia puutus järgemööda igat kristalli ning need tõusid aeglaselt ta ümber hõljuma. Tähepööris tõusis samuti hõljuma, kui ta manas keeruliseimat loitsumustrit, mida Päikene kunagi näinud oli. Mustrist hakkas kiirgama valgust keebis varsa suunas. Pööris puutus ka koopakristalle ja mõned neist sirutusid peaaegu hõljuva täkuni.

Kui ta loitsumanamisega jätkab, mõtles Päikene paaniliselt ja ta püüdis lähemale tulla, kuid pöörise vägi lükkas ta tagasi. „Tähepööris, lõpeta, see loits võib su hävitada!“ hüüdis ta üle energiakeerise müra.

Vana täku silmad olid suletud, kuid Päikese hüüd pani need avanema. Ta silmad hõõgusid, kui ta need Päikese poole suunas ja ta ütles vaid kaks sõna.

„Ma tean.“

Valgus muutus aina heledamaks. Sama tegid ka kristallid, kuni hetkeni, kust maalt Päikene enam vaadata ei saanud.

--

Esimene asi, mida ta tundis, oli keharebestav lihasevalu, mis vasardas kogu tema keha, ninast kuni kapjadeni. Ta sirutas ennast, kuis suutis, kuid märkas midagi muud: kalts, mille all ta oli, oli ilmselt haisvaim asi, mis olemas sai olla. Kunagi.

Teiseks üks hääl. Hääl. Mära hääl, äärmiselt murelik, kui selle tooni järgi hinnata. Järgmiseks pimestav valgus, kui kalts ette hoiatamata eemale visati. Järgmiseks oli soojus, mis ta täielikult ümbritses ja kaitses teda valguse eest. See oli... Lohutav.

Silmad harjusid aeglaselt valgusega, kuni ta need täielikult avada sai... Ja ta leidis enese kauneima mära kaisust, keda ta kunagi näinud oli. Pimestavvalge karv kattis ta keha ja ta lakk oli pehmelt roosa. Mära ilu rikkusid vaid pisarajäljed ta palgeil ning millegi pärast ta teadis, siis on parem, kui ta vastu kallistab.

„Kuukene, ma olin nii mures. Ma arvasin, et sa oled läinud.“ ütles mära, pingutades kallistust iga sõnaga.

„Emme?“ lipsas ta huulilt tahtmatu sõna. Ta tahtis, et see oleks tõsi. Selline hea ja lahke mära sai kuuluda vaid parimasse perekonda...

Mära võpatas seda sõna kuuldes ning vaatas teda suurte, hirmu täis silmadega. „Ei, ma olen... Kuukene, see olen mina. Päikene. Kas sa ei tunne mu häält ära?“

Vastus sellele küsimusele võis oodata, kui ta märkas sädelevaid kristalle koopa seintes. Ta märkas ka ümberringi vedelevat kola, kummalist laia äärega kübarat ning kuljustega jalavõru. Siis keeras ta ennast ümber.

See oli... Nagu puu. Kui puud said olla kristallist. Juured olid sügavlillad ja tüvi muutus üha heledamaks, mida kõrgemale ta vaatas. Tüvest hargnes palju oksi, kuid viis suurimat hoidsid igaüks eri värvi kristallikildu. Ta oli kindel, et polnud ealeski midagi sellist näinud, kuid vaatepilt oli kummaliselt julgustav.

„Kuukene?“ küsis Päikene uuesti, mure kostis nii ta häälest kui paistis ka kehahoiakust.

„Kuukene?“ kordas ta ja ta lappas enda mälestusi, kuid kõik oli... Tühi. „Kas see on mu nimi? Kus me oleme?“ Lõpuks meenus talle mära eelmine vastus ning teda haaras kerge pettumus. „Kui sa ei ole minu ema, siis oled sa mu õde?“ Lootus, vajadus mingigi side järele selle märaga, oli praegu tema ainus soov.

Uus pisaratulv jooksis mööda Päikese palgeid. „Jah, Kuuke. Me oleme õed,“ ütles ta ja tõmbas Kuukese järjekordse kallistusega lähemale, kasutades nii esijalgu kui tiibu.

„Ära nuta, Päikene. Kõik läheb hästi, kuniks me teineteise jaoks olemas oleme,“ vastas Kuukene, sest see tundus sobilik olevat. Kui ta enam rohkemat öelda ei osanud, nautis ta kallistust ja vastas sellele oma esijalgade ja tiibadega.

--

12.Kas see on tõde või ei ole.

„Ja siis nad elasid igavesti õnnelikult ed... Kas midagi on valesti?“ Ükssarvikust valvur peatas enese heietuse, kui märkas poisi näoilmet. „Mida? Kas midagi on valesti?“

„Ma pole kindel, et sellest midagi usun,“ vastas poiss skeptiliselt. Ta lösutas toolil ning heitis valvurile kõõrdpilgu. „Kõlab nagu jutt, mida mõni mu vendadest jommis peaga ajab, kui ema ütleb, et ta joob liiga palju. Hullumaja.“

Ükssarviku näkku tõusis lai naeratus. „Eluterve skepsis! Sinu ea kohta nii haruldane. Aga sul on täitsa õigus! Kui keegi jutustab sulle midagi uskumatut, siis ära usu! Tavaliselt on need asjad, mida sa tõesti uskuda võid vaid need, mida sa oma silmaga näinud oled!“

Poiss kehitas õlgu, hüppas baaripukilt maha ning sirutas jalgu. „Mu jalgadel on nüüd parem, äkki läheme selle teise loo juurde tagasi,“ pakkus ta ja vaatas koridori järgmist vitraažakent. Sel hetkel oli ta hajevil ega märganud oma giidi kõverhambulist naeratust.