Artur Räpp on Reaktori üks kauaaegsemaid ja töökamaid jututoimetajaid, kellega on kokku puutunud iga algaja ja kogenud Reaktori autor. Kuna tal oli ka äsja juubel siis leidis Reaktori toimetus, et oleks aeg piiluda köögipoolele ja vaadata, et kes on mees reaktorikatla torustiku taga, mida ta ise juttude puhul hindab ja kust ta ulmehuvi üldse alguse sai
Räägi pisut endast, kuskohast oled pärit, mida oled õppinud, mida igapäevase tööna teed?
Ma olen elupõline Tallinna poiss. Siin sündinud ja kogu aeg elanud, kui suved tädi juures Järvamaal ja muu taoline maha arvata. Peale keskkooli tegin mõnda aega tööd tööstuses kuni otsustasin ülikoolis matemaatika- informaatika õpetajaks õppida. Viiendal kursusel jäi see asi küll katki, kuid mitu aastat oli täiskasvanute arvutikoolitamine mu põhisissetulek. Praegu on mu peamiseks tööks tehnilise toe pakkumine ja selle juures vahel ka juhendite koostamine või tõlkimine. Mõnikord teen ka muid töid, tarkvara või hoonete ligipääsetavuse testimine näiteks.
Kuidas sa üldse ulme juurde jõudsid ja kust huvi alguse sai?
Ukse ulmemaailma avas mulle jutukogumik „Põgenemiskatse“ ja sealt konkreetsemalt vendade Strugatskite samanimeline jutt. Midagi sellist polnud ma varem kohanud. Suurem osa jutust jäi mulle siis arusaamatuks, olin toona üksteist-kaksteist aastat vana, kuid lugu lummas. Ka see, et loo taga oli midagi, mis jäi mulle täiesti tabamatuks, oli osa lummusest. Paar aastat hiljem hakkasin jutte kirjutama, kuid õnneks oli mul taipu neid sahtlipõhjas hoida ja sealt hiljem prügikasti poetada. Edasi jäi pikaks ajaks mu seoseks ulmega vaid lugemine. Kirjutamise juurde tõi mind tagasi Algernon ja peamiselt selle labori osa. Lugesin neid jutte seal ja leidsin, et mina suudaks küll paremini! Edasi siis vahelduvalt kirjutamist ja lugemist. Enne Reaktorini jõudmist sai käidud ka ühel täiesti mitteulmelisel loomingulise kirjutamise kursusel, juhendaja Kristiina Ehin ja osaletud Sirje Kingsepa Jutulaboris, nüüdseks on see viimane ammu suletud. Nii see läks.
Kas sul on peale Reaktori toimetamise veel hobisid?
Lisaks toimetamisele ma ikka loen ka, enda meelest päris palju – üle 50 raamatu aastas. Kirjutan, viimasel ajal küll üsna vähe. Kui hobiks lugeda kõike seda, mis pole eluliselt hädavajalik ja mis raha sisse ei too, siis olen tegev kohalikus pimedate ühingus, juhatuse liige ja sellega seonduv. Muud hobikesed tulevad ja lähevad.
Milliste kodumaiste autorite looming läheb kõige rohkem korda?
See on päris raske küsimus. Vähe on neid autoreid üldse ja vähe nad kirjutavad ka. Mõni lootus pistab pea välja, avaldab viis-kuus juttu, mõni kümmegi ja juba ta läinud ongi. Kümme on liiga vähe. Mõni kirjutab küll, aastaid, kuid ilmutab jutte harvem kui kohtame vihmata jaanipäeva. Praegu hoian pöialt, et Heinrich Weinberg jääks kirjutama. Veiko Belials kirjutab hästi, kuid tema raamatuid ilmub vaat et harvemini kui toimub Lõuna- ja Põhja-Korea tippkohtumisi. Või Kaido Tiigisoon, kelle esikteos oli kindlalt üle eesti ulme keskmise lati, kuid kas järgmine on parem, kas järgmist üldse tuleb. Eesti naisulmeautorid on selles osas tublimad ja taset on, kuid kahjuks ei kipu mina nende sihtlugeja olema. Kuid sellegi poolest loodan, et Mann Loperil ja Mairi Laurikul läheks hästi.
Aga välismaiste?
Pikka aega oli mu suur lemmik Terry Pratchett, kuid tema viimased teosed kippusid väga tavaliseks ära ja nüüd pole enam sedagi. Aga näiteks Joe Abercrombie raamatud meeldivad, Neil Gaimani omad. Ann Leckie „Halastuse“ triloogia meeldis, Jonathan Stroudi triloogia ka. Potteri saaga mõnda osa olen mitu korda lugenud. Muuhulgas teinud ka mõne oletuse, miks see nii populaarseks sai. Mina reklaami 100-protsendilisse võlujõudu ei usu ja teiste tarkus tuleb ju ikka enda kõrva taha panna. Robert A. Heinleini armastaks ma palju rohkem, kui seda oleks veidi vähem avaldatud, praegu on talt avaldatud ka neid jutte, mis rikuvad muljet. Suur nimi ja ajalooline tagasivaade juurtele ja puha, saan aru, kuid minu meelest vähem oleks olnud parem. Ja siis Bradbury, Clarke, Asimov. Minu teetähised ulme juurde jõudmisel. Kui palju ma neid nüüd loeks, on muidugi teine küsimus, millele ma hetkel ei vastaks.
Mida arvad eestikeelse ulmekirjanduse väljavaadetest ja kuidas iseloomustaksid senist arengut?
Väljavaadetega on just parasjagu nii nagu on ja sõltub, mida täpselt silmas pidada. Kui tahta Eestis suurt lugejaskonda, ikka suurt – tuhandeid -, tuleb kirjutamisega kuhugi ulme äärealadele minna, et ka ulmest kaugemal seisvatele inimestele meeldida. Selgelt ulmelisel kirjandusel on tegelikult kõrgkirjanduse tundemärke, lugejatelt eeldatakse, et nad saavad ilma pikkade selgitusteta aru, mida võib tähendada psi või blaster või ussiurge või muu ulmeline terminoloogia või setting. Eesti on selleks pisut väiksevõitu, et n-ö kõrgulmega tuhandeid lugejaid köita. Meil jääb selleks sissekoolitatud lugejaid pisut napiks. Välismaaga on aga see häda, et ega keegi meid seal ei oota. Tuleb ise minna ja olla tasemel ja märgatud. See on keeruline. Näitena võin siin tuua Reaktori saabuvad ingliskeelsed jutud. Need on alati väga korrektselt vormistatud, autorid teavad, et jutu juures tegelikult kõige vähemtähtsam asi – vormistus – hakkab esimesena silma ja juba selle pealt võidakse otsus langetada. Emakeelsetel juttudel puudub toimetusse jõudmisel vahel isegi pealkiri.
Üldine Eesti ulme tase on aga aegadega kindlasti tõusnud. Üheksakümnendate kuldne aeg on minu meelest kuldne vaid oma nostalgilises ja teedrajavas oreoolis. Kummardus neile tee alustamise eest. Kuigi vahel tundub, et eesti autor eelistab olla suur kala soojas ja väikeses tiigis, võiksid minu meelest autorid hakata ka külmema ja suurema mere peale mõtlema.
Kuidas sulle tundub kohalike ulmeautorite tase? On see ka läbi aja Reaktoris paranenud?
Reaktoris avaldatavate juttude tase on selgelt tõusnud. Kui alguses peeti Reaktorit kohaks, kus sai iga tähti tundev inimene oma lugusid avaldada, tegelikult pole see kunagi nii olnud, siis nüüdseks on koos Reaktori maine paranemisega ka tase tõusnud. Või võta kinni, võib-olla enne tõusis tase ja siis maine? Las keegi teine ütleb, kas enne oli muna või kana. Usun aga, et Reaktori taseme tõusu mõju on olemas ka eesti ulmeraamatutes.
Mis on enamasti kõige keerulisem toimetamisetöö juures, mis laadi tekstid ja autorid on need raskeimad?
Alustuseks pean ära mainima, et ma olen peamiselt n-ö lõigu taseme toimetaja. Kui jutt on Reaktori tulnud, pole kuigi tõenäoline, et autor soovib seda lehekülgede viisi ümber kirjutada. Seepärast ma taolisi muudatusi vajavaid asju jutust ei otsi või kui need jäävad ette, siis enamasti ma neid kirja ei pane. Ma ei tegele väga ka komade ja sellise kraamiga. Reaktoris on nende jaoks keeletoimetaja. Minu tööpõld on seal vahepeal.
Autoritest. Kõige raskem on töötada autoriga, kes peab mind vaat et jumalaks ja püüab iga minu mõttekest teksti suruda, seda sõltumata sellest, kas tal on mõni hea sõnastus pähe tulnud või ei. Kohmaka teksti kohmakas parandus on üldjuhul hullem kui algne kohmakas tekst. Ma saan autorist ka aru, ta tahab oma juttu avaldatuna näha ja püüab kõigest väest, et toimetaja rahule jääks. Seepärast püüan nüüd autorile vastates esimesena öelda, kas jutt vajab toimetamist, et seda üldse avaldada saaks, või vajaks veidi toimetamist, et see oleks parem, kuid avaldatav on see juba selle hetke olekus. Loodan, et see võiks autorilt pingeid maha võtta, anda talle vabamad käed teksti parandada või parandamata jätta. Minu kommentaarid on ju peamiselt tähelepanu juhtimised kohtadele, kus mu lugemine takerdus, kohtadele, mida autor võiks täpsemalt üle vaadata.
Raske on ka toimetada jutte, mis juba oma žanri või stiili poolest on minu eelistustest kaugel. Sellistel juhtudel küsin ma enamasti kaastoimetajate abi. Reaktor on ju lugejate ja autorite jaoks, mitte minu või toimetuse.
Mis teemad või motiivid on eesti noorte autorite ulmejuttude juures sageli eelistatumad? On mingid troobid või liinid ka ülekasutatud ja on asju mida igatseksid rohkem näha?
Enamasti on alustavate autorite lood ohutud, liigagi ohutud. võiksid olla teemade valikus ja lahendustes julgemad. Samas ei saa ma küll ka lubada, et noore autori kõik pöörased katsetused toimetuses tingimata vaimustushüüdeid kaasa tooks. Võin siiski tuua positiivse näite. Alles hiljuti debüteeris Reaktoris noor autor päris mitme jutuga. Nende juttude tase polnud just Hargla ja stiililiselt oli tegu keeruka valikuga, kuid juttudega tööd tehes oli tal olemas oma selge visioon. Mingite lahenduste korduvuse osas ei oska suurt midagi välja tuua. SF on žanrilt valdav, selgelt noortele või naistele suunatud pehmet ulmet on vähe, kuid eks ajakirja nimigi määrab meie žanrilise kallaku.
Mis asju pead enda Reaktori toimetajatöö juures kõige suuremateks õnnestumisteks?
Toimetaja töö juures pean ma edukateks neid asju, kus mul õnnestus autor just autori moel särama saada, kui mul õnnestub jutust üles leida need väikesed asjad, mis pilti segavad. Mäletan üht Leila Tael-Mikešini juttu, kus autoriga koos töötades muutsime ehk vaid kolme-nelja lauset, kuid vähemalt minu jaoks tundusid need olema just need asjad, mis tõid jutu sära täielikult välja.
Toimetaja tööks pole ju muuta jutt selliseks, nagu tema oleks selle kirjutanud. Toimetaja peab aitama juttu muuta selliseks, nagu autor oleks seda kirjutada tahtnud.
Räägi pisut kui palju on raskem pimedana toimetada tekste, mis ka nägijal juhtme kokku ajavad. Mis tehnikat sa kasutad või kuidas täpsemalt näeb välja toimetusprotsess sinu vaatenurgast.
Toimetanud olen ma erinevalt ning asju proovides ja katsetades olen leidnud järgmise töökorralduse.
Kõigepealt loen jutu otsast lõpuni läbi, kui see just väga pikk või lootusetu moega pole. See annab jutust üldise mulje, tunde, kas jutt haarab kaasa ja kas mingid osad tõrguvad. Lisaks saan nii tunde jutu üldisest stiilist. Pärast seda spellin MS Wordi spelleriga vähemalt kolm-neli lehte, et täpsemal lugemisel lollid näpukad segama ei hakkaks ja näha, kui hästi on autor jutu ette valmistanud.
Ja siis läheb täpsemaks tudeerimiseks. Pean ütlema, et juttude toimetamisel on mul suur abi kunagi tehtud tarkvara lõppkasutaja seisukohast testimise kogemus. Toona pidin õppima jälgima enda reaktsiooni, et kus ma satun segadusse või jään hetkeks mõttesse, nüüd sama ka juttude puhul. Et ma jälgin samaaegselt nii jutu sõnastust ja ladusust kui ka enda reaktsiooni jutu kulgemisele, et kohmakamaid kohti üles leida.
Kui minna tavamaailmast veidi kaugemale minu eritarkvarade ja lahenduste juurde, siis kasutan arvutiga töötamiseks ekraanilugejat ja selle väljundina peamiselt kõnesünteesi. Enamasti soomekeelset, kuigi see hääldab asju tõsise masinsoomlasena, olen ma sellega harjunud ning alternatiivina pakkuda olev eestikeelne on kaunikõlalisusest ikka väga-väga kaugel. Mõnikord kasutan ka punktkirjakuvarit, selline tükk rauda, mille pinnal tõusevad ja langevad punktid, mida saab siis sõrmedega kokku lugeda. IT-inimestele on moodsat arvutipunktkirja põhimõtet üsna lihtne seletada: 8-bitine reljeefsetest punktidest kokku pandud kiri. Klassikaline paberil punktkiri on 6-bitine – kuue punktiline. Vahel vahetan jutust teise vaate saamiseks toimetamisel süntesaatori kiirust või kuulan kord soome, siis eesti süntesaatoriga. See on üllatav, kui palju võib jutt vaid sellest muutuda, kui seda teise kiirusega lugeda - kuulata. Aeglasemal lugemisel jõuab rohkem süveneda. Samas, kui jutt venib, kipub mõte aeglasemal lugemisel veidikene uitama minema. Arvan, et see on ka üks põhjus, miks soovitatakse autoritel oma jutt endale kõva häälega ette lugeda, see sunnib paratamatult juttu teise kiirusega lugema.
Mida soovitaksid algajale ulmekirjanikule?
Alustuseks triviaalsed soovitused: kirjutada rohkem, lugeda rohkem ja vahel lugeda teooriat ka, kuidas kirjutada. Triviaalsed need soovitused on, kuid ikka tuleb ette, et kellelgi on need märkamata või uskumata jäänud.
Kindlasti on kirjanikul vaja tagasisidet oma loomingu kohta, nii ka algajal. Mitte ükski kirjanik ei suuda oma teksti näha nii nagu lugejad seda loevad. Ja see, mida üks või teine inimene täpselt samast jutust või isegi lausa ühest ja samast lõigust välja loevad, võib olla jahmatav. Kirjanikul on hea neid asju teada. Kuna aga kirjanik teab ise kõige täpsemini, mida ta öelda tahtis ja kuna iga lugeja loeb juttu omamoodi, ei tasu tagasisidena antud soovitusi liiga tõsiselt võtta, lugeja või siis ka toimetaja võis jutust oodata hoopis muud kui seal oli. See ei tähenda nüüd küll seda, et kõik soovitused tuleb kohe ära unustada. Need tasub lihtsalt läbi mõelda.
Mõni asi veel.
• Sõnakordus ei ole juttudes see, mille eest tuleb vana armas emakeeleõpetaja ja lajatab kahe. Tõsi, sõnakordus on ohtlik vahend, kuid senise kogemuse järgi pingutatakse pigem sünonüümidega üle kui sõnakordustega.
• Esimesed avaldatavad jutud võiksid olla pikemad kui üks-kaks lehekülge. Inimestele näib tunduvat, et lühemat juttu on lihtsam kirjutada. Tegelikult mitte. Lühemasse juttu mahub väga vähe tegevust, tegelasi ja maailma ning igal sõnal on suurem kaal kui pikemas jutus. Pigem soovitaks esimeste juttude avaldamisel sihtida vähemalt 4 lehekülge pikka juttu, kuid samas ka mitte liiga pikka. Vaatamata jutu konarustele peaks lugeja suutma jutu lõpuni lugeda. Loomulikult on see kõik vaid soovitus.
• Asi, mida on jutus öeldud vaid üks kord, jääb suure tõenäosusega liiga paljudel lugejatel märkamata. Kui see vaid korra mainitud asi oli jutu kaunistus, meeleoluks või nii, pole häda midagi. Kuid kui see oli jutu jaoks tähtis fakt või meeleolu, mida niimoodi vaid korra mainiti, on meil probleem. Ega muud, tuleks näha veidi loomingulist vaeva ja leida võimalus olulist infot mingil moel korrata.
• Kui kirjutada lühikest juttu, 3 lehekülge, või kasvõi 15, siis tasuks püüda meeles pidada, et jutus pole nii palju aega kui romaanis. Üks tüüpilisemaid algaja vigu on see, et 5-leheküljelisest jutust kulub sissejuhatusele 3.
• Ja palun spellige oma tekste. Arvamust, kas antud jutt on avaldatav või mitte, hakatakse kujundama juba jutu esimesest leheküljest, ning vähemalt mina olen kohanud vaid ühte kirjanikku Eestis, kelle puhul ei tähenda juba esimesel leheküljel olevat 15 masin-spellitavat viga, et juttu siin küll nüüd pole. Väheusutav, et neid on veel. Ma usun, et inimene võib mitte osata õigekirja, kuid siiski osata jutte rääkida, kuid kui tekst on lohakalt – näpuvigadega – kirjutatud, on väga suure tõenäosusega ka jutu sisuline pool lohakalt ja halvasti tehtud. Andke oma jutule võimalus avaldatud saada.
• Ja viimane soovitus algajale kirjanikule - kasutage ära oma algaja kirjaniku eelis. Teilt ei oodata veel midagi ja nii on teil kordades suurem vabadus eksperimenteerida, kui teie tulevasel tunnustatud minal.
