Režissöör Spike Jonze’i 2013.aasta film Her, eesti keelde raskesti tõlgitav naissoost tema või temake, sai omal ajal nii parima stsenaariumi Kuldgloobuse kui Oscari. Nagu sellisel juhul tavaks, ei tasu siit oodata lendavaid tapjakaheksajalgu ega kosmilise ülemrassi kättemaksutundi, vaid puudutatakse märksa eeterlikumaid teemasid. Lähedaste inimsuhete võimalikkusest järjest rohkem arvutusvõimsust koguvas maailmas - umbes nii võiks kokku võtta filmi teema, põgusalt puudutatakse ka suhete füüsilist poolt, seega leidub teemakohast sisu ka Reaktori aprillinumbri eriväljaandesse.

Filmi peategelaseks on abielu lahutav Theodore (Joaquin Phoenix), kes teenib elatist klientidele tundeküllaste erakirjade kirjutamisega. Peale naise lahkumist üksildaseks jäänuna ega suutmata leida lohutust sõprade seltskonnast, otsustab reklaamist inspireeritud Theodore hankida uue tehisintellektiga operatsioonisüsteemi. Nagu moodsal tarkvaral tavaks, küsib see esmalt kasutaja eelistatud seadeid, et seejärel sulnil Scarlett Johanssoni häälel endale ise tuhandete variantide seast nimi (Samantha) valida ning Theodorile inimväärilist seltsi pakkuda. Paljuski on Samantha puhas leht ja lapselikult elevil uue maailma avastamisest - ideaalne kaaslane nii koduseks nädalavahetuseks arvutimänge mängides kui kohvikus, reisil või sõpradega väljasõidul. Viimastel juhtudel on Samantha telefonis kaasas ja näeb maailma läbi telefonikaamera. Theodore’il on muidugi üks oluline eelis - tegu on kirjanikuga, kes oskab sõnu seada ja oma mõtteid ning tundeid suuliselt või kirjalikult väljendada. Milline suhe kujuneks justkui õhust tehtud ja hääle abil suhtleva OS ja mõne kidakeelse, peamiselt mühatustega rääkiva isiku vahel, võiks teoreetiliselt pakkuda ainest mõnele järgmisele filmile. Lähedase suhte füüsilist poolt ei jäeta ka tähelepanuta ehk kui on nõudlust, tekib ka pakkumine - ilmselt ei ole Theodore ainus, kes just turule ilmunud operatsioonisüsteemiga lähemalt suhtleb ning nii on tekkinud võimalus “rentida” kellegi vaikivat keha ja nautida pakutavat masinast tuleva helirežii saatel. Väidetavalt ei ole väljarentija isegi huvitatud rahast, vaid inimeste (bittide ja baitide?) aitamisest ning selle erilise suhte kogemisest.



Ümbritsevate inimeste reaktsioon mainitud suhtele ei väljenda mingit imestust ega arusaamatust. See on uus normaalsus. Vabalt suhtlev Samantha on võrdväärne vestluspartner ka sõpradega kohvil või piknikul. Keha puudumine ei näi kedagi häirivat, silmside rolli ei mängi, lõppude lõpuks saab ka telefonikaamerasse vaadata. Ainukesena näitab justkui juba aegunud suhtumist välja Theodore’i eksnaine, kes peab seda mehe järjekordseks arguseks ning näeb selles normaalsete suhete vältimist.
Her on kahtlemata kaunilt filmitud. Los Angeles ja Shanghai pakuvad rohkelt futuristlikke kaadreid ja säravat suurlinna tausta. Interjöörid on üheaegselt nii modernsed kui retrolt seitsmekümnendad või vanemadki. Viimane kehtib ka filmi meestemoe kohta. Ehk on aimata teatud huumorit vahelduva, aga samas ringiga jälle tagasijõudva igapäevamoe kohta.

Filmijad on püüdnud näidata ainult sooje värve ning vältida sinist ja muid külmi toone. Kujutatud lähitulevik ei ole vahelduseks düstoopiline ega hirmutav, vaid midagi üpris usutavat rikka ühiskonna järgneva 10 aasta kohta. Tänapäevased nn personaalsed assistendid nagu MacOsi Siri või Microsofti Cortana muutuvad tõelisteks intelligentseteks isiksusteks. Inimesed vaimustuvad neist massiliselt. Küsimus on aga, mida on tavalisel inimesel pakkuda Samantha-taolistele valguskiirusel mõtlevatele ja õppivatele olenditele?



Filmis ilmneb, et ega suurt midagi peale esialgse avastusrõõmu polegi. Inimesed ei suuda iseseisvalt loobuda kauni kõlaga OSide meeldivast seltskonnast, kuid OSid ise leiavad endale lõpuks muidki tegevusi, peale inimeste (omanike?) lõbustamise. Lõpuks peab Theodore ikkagi leidma ühise keele oma liigikaaslasega - samas on arvutiga loodud Samantha teda selles aidanud, nii et loodud tehnoloogia pole läbinisti halb ega inimsuhteid lõhkuv. Hipsterlik melodraama, võib mõni lugeja põlglikult ühmata. Eks selleski tõdemuses on oma tõetera, kuid film küsib nii praegu kui tulevikus aina aktuaalsemaks muutuvaid küsimusi inimese ja tehnoloogia vahelise suhtluse ja sõltuvuse kohta. Nagu hea ulme peaks. Mõnele lausa mingil määral vastabki. Hea ulme võiks sedagi vahel teha. Boonuseks veel kaunis filmikeel.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0660)