West Endi näitemängul põhineva filmi on kirjutanud ja lavastanud Andy Nyman (peaosas) ja Jeremy Dyson.
Alustuseks ütleks kõigile, kes „Vaimude lahkajat“ veel näinud pole, et ühtegi vaimu ei lahata ja pealkiri on eksitav. Isegi laipu ei lahatud. Küll aga olid tondijutud, nagu võib järeldada originaalpealkirjast (Ghost Stories). Peategelane, paranormaalsete nähtuste detektiiv professor Phillip Goodman, on veendunud, et vaime ja muid paranormaalseid nähtusi pole tegelikult olemas ning iga loo taga peitub kaval petuskeem. Kuni talle antakse ülesandeks uurida kolme juhtumit: öövahi lugu, kes oma tööpostil nägi seletamatut nähtust, mis hirmutas nii väga, et valvuri amet tuli igaveseks maha panna; noormehe lugu, kes metsas autoga sõites vanakurja ennast nägi; ärimehe lugu, keda painas tema sündimata lapse vaim. Skeptikuna arvab Goodman, et kõiki neid inimesi ühendavad teatav kergeusklikkus ja vaimsed probleemid, aga tegelikult on lugu palju keerulisem ning juhtumid omavahel seotud sellisel moel, mida poleks arvatagi osanud.
Mõne linateosega on nii, et sisu tundub olevat enam-vähem arusaadav ja lõpp üsna etteaimatav, kui saabub selline pööre, et tahaks filmi uuesti käima panna ja täiesti teistsuguse pilguga vaadata detaile, mis tundusid täpselt nii kaua ebaolulised, kuni saabus otsustav moment. „Vaimude lahkajaga“ on samamoodi. Mind valdas lõpuosas „möhh“ tunne, kuid arvasin kinost välja astudes, et hakkan juba taipama, mida tegelikult öelda taheti. Minuga kaasas olnud sõber leidis aga hoopis teistsuguse seletuse. Küllap oligi režissööri eesmärgika panna vaatajat mõtlema. Ja ehmatusest koha pealt üles hüppama heliefektidega kõige ootamatumatel momentidel. Nii et nõrganärvilistele ja südamehaigetele seda filmi ei soovitaks. Küll aga neile, kes on tüdinenud tüüpilistest „õudukatest“ ja tahaksid kogeda natuke teistsugust hirmuelamust.
