Kui esimene "Deadpool" kinolinadele jõudis, oli see väga mõnus vaheldus - lõpuks, LÕPUKS ometi üks lihtne supervõimetega madistamine, mis ei ürita samal ajal diiplev soga olla. Eks kohati mindi üle võlli ja nii mõnigi nali oli labane, aga jällegi - kui selline asi tundub intelligentsi häbistav, siis keegi pole ju käskinud pea kümne odava õlle jagu raha välja käia ja kaht tundi oma väärtuslikust ajast lihtsalt ära raisata.
2 aastat läks aega ja järg on meie ees. Kõige kaootilisem mutant alustab filmi sellega, et laseb end lihtlabaselt koos tosina bensiinivaadiga tükkideks. Alles siis hakatakse meile vaikselt taustalugu serveerima. Ringiga jõutakse uuesti kõmakani välja ja siis läheb tõsiseks madinaks lahti. Meile pakutakse paksukest tulipihku, vihasest vanamehest ajarändur-küborgi ning esimesest filmis tuttavaid Kolosseust, Negasonic Teenage Warheadi ja muidugi hindust taksojuhti. Poole filmi pealt pannakse kokku aga lausa täitsa oma suitsiidisalk-iksmehed-avengerid-debiilikubande.
Duke Nukem on vanaks jäänud ja veel vihasemaks läinud.
Kõlab hästi? Natuke nagu kõlaks isegi, aga kuidagi nadi tundub. Lahjendatud. Just seda leigust on siin filmis palju. Serveeritakse potentsiaali, ning seda ei lahendata ei suurejooneliselt ega ka mitte
slapstick-irooniliselt ja puändiga, vaid kuidagi magedalt. Kõige kurvem on, et Deadpool ise tegelasena ei ole enam piisavalt absurdne. Puudu on kaootiline mikrokäitumine, mis peaks olema Deadpooli kõige tähtsam isikuomadus. Igasugused vimkad ja veidrused on kaugelt etteaimatavad, ning kõik tundub üsna laisalt kirjutatud. Laiska kirjutamist tunnistab muidugi ka Deadpool ise läbi neljanda seina vähemalt korra filmi jooksul.
Noored ja tundelised peavad Deadpooli vanaks ja veidi nõmedaks.
Aga kas "Deadpool 2" on halb film? Otseselt mitte. Raha on ikka suures lõkkes põletatud ning seda on näha. Kõik madin on äge, eriti supermadin. Isegi kui karakterid ja keerdkäigud pole nii uudsed, värsked ja põnevad kui esimeses, ei ole kedagi-midagi, mis otseselt silma riivaks või pettumust valmistaks. Pigem on tunne, nagu pea iga järjega - kõva kogupauk pandi esimesse filmi ning teises liiguvad asjad paratamatult aeglasemalt ja vähema vürtsiga.
Lisaks tahaksin kiita ka filmi lõpplahendust. Seda suudeti teha täiesti meeldivalt ja maitsekalt, ilma mingite liialdusteta ega puudujääkideta. Lisavürtsi lisavad lõputiitritejärgsed 4 stseeni, kus Reynolds tögab põhjalikult mitmeid enda, nii Reynoldsi kui Deadpooli ebaõnnestumisi. Ja õnneks pole need päristiitrite lõpus, vaid ilusti piltidega tiitrite ja "kingi viksis Kusti" tiitrite vahel, mitte pärast neid.
Ei tohi ka unustada, et konkurents on aina tihedam. Võta või jäta, aga "Avengers: Infinity War" oli huvitavam ja mitmetahulisem film. "Valmistub esimene mängija" tampis vaataja popkultuuri viidetega uimaseks. Isegi armastusväärse veidriku Wes Andersoni "Koerte saar", mis on pigem sõbralik perefilm, pakitses maitsekatest viidetest. Ajaratas veereb halastamatult mürinal edasi, ning antud juhul jäi Deadpool natuke maha.
Internet vemmeldab halbadest arvustustest, kuid nendel on üks läbiv joon - esteedid läksid valet filmi vaatama. Kui sa lähed Deadpooli vaatama, siis pead vaimselt valmis olema, et sõnavara pole just päris see, mida õrnatundelised luuletajad oma pastelsetes värvides kogumikes kasutaks. Seksuaalsed eelistused on veidrad, rupskeid lendab ning nalja puändiks on perse. Kuna film ei olnud 3Ds, oleks võinud prillide asemel vaatajatele tubli toop õlut näppu anda ning kogu saal oleks filmi algusest lõpuni mürinal naernud.
7/10
