1972. aastal teenis peenraha eest vändatud film erakordse tervisehädaga naisest kümneid, aga võib-olla ka sadu miljoneid dollareid. Kus nõudlust, seal loomulikult ka pakkumist ja üks neist headest inimestest, kes täiskasvanumalike huvidega kinokülastajate nälga kustutama asus, oli William Osco.
Kui täpne olla, siis kaks katsetust X-reitinguga filmide produtseerimise vallas olid Billil juba portfellis, 1970. aasta „Mona“ täpselt parasjagu edukas, et kannatas 1974. aastal „Flesh Gordonit“ rahastada. Rahaliselt mitte just päris läbikukkumine, aga miljonäriks sellega veel ei saanud. Treileri põhjal jättis ka parasjagu poolkõva tunde.



1976. aastal linastunud „Alice in Wonderland: An X-Rated Musical Comedy“ oli aga täistabamus ja ligemale 100 miljonit kassatulu tõsiasi. Tsensorite käärid on seda filmi üht ja teistpidi mudinud, nii et pikkus varieerub tal 72 minutist 88 minutini. Kinodes jooksis ja mina vaatasin 78 minutilist R-reitinguga versiooni. Originaalne X on kolm minutit pikem ja uncut-versioon siis 88. Tunne jäi selline, et seda R-reitinguga varianti võis tõesti kaaslasega kinno vaatama minna, ilma et oleks endast Travis Bickle' mulje jätnud, need pikemad versioonid liiguvad ilmselt juba rohkem sellele territooriumile, kus tekib tahtmine veidi eraldatuma keskkonna järele.



Igatahes, noor süütu raamatukoguhoidja läheb oma poiss-sõbraga tülli, sest see soovib nende suhte intiimsemale tasemele viia. Poiss-sõber lahkub, tüdruku hakkab laulma ja peeglist hüppab välja nii perversse välimusega jänes, et kui seni oli veel võimalus, et vaataja päris täpselt ei teadnud, mida talle näitama hakatakse, siis enam ei saanud ühtegi kahtlust jääda. Alice astub jänese kannul Imedemaale, kahaneb oma riietest välja, katab end hädapärast poolenisti läbipaistva linaga, kukub vette ja saab toredate elukate poolt kuivaks lakutud. Ja selles vaimus filmi lõpuni välja. Aga see kõik töötab. See jaburus ja need toredad laulukesed ja alasti üle niidu jooksmine ja Hullul Kübarsepal lahti imemine ning õukonnas aset leidev korralik kõik panevad kõiki orgia.
Põhjused, miks Alice Imedemaal filmina täiesti toimib (ja korraliku panofilmina selle arvelt võib-olla kannatab), on kaks. Vaimukas dialoog, mis täpselt parasjagu nilbe ning peaosaline Kristine DeBell, kes suudab terve filmi olla sellise näoga, et ta tõepoolest näeb peenist esimest korda elus, aga on valmis ära kuulama, mis selle asjaga teha annab.

Minu ainus etteheide R-versioonile on, et oodatud võrkpallilahingut ma ei näinud. Muus osas aga üks tore fantaasiaseiklus, kus lihtsalt vahepeal kõvemaks andmiseks läheb. Aga siis hakatakse jälle laulma, nii et kõik on kenasti tasakaalus.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0652)