Servus!
Maailm on taas nõksukese muutunud, aga kas halvemaks või väga halvemaks…. Seda
näitab aeg. Üks asi on aga selge. See, et hunnik tumedama otsa ulmet on tõelisuseks
muutunud, ei tähenda veel et ulme ise oleks muutunud. Ei, ulme jääb endiselt meelelahutuslikuks
fiktsiooniks-visooniks ja kui see ka ositi tõeks saab, siis … Siis nii lihtsalt
läheb.
Aga see selleks ja räägime parem sellest, et kuna ükski juturaamat, rääkimata
ulmeraamatust, „25 Eesti kauneima
raamatu” hulka ei jõudnud, siis mõtlesid
siinsed helgemad pead välja, et korraldame järgmises numbris 2024. aasta kauneima
ulmeka-esikaane konkursi. Kuidas see formaat ja värk täpselt välja näeb, eks
näis, aga teoks see saab!
Selles numbris aga – Kalver Tamm naaseb ja kirjutab meile düstoopiast, Tim
Hornet käis larpimas, intervjuus annab vastuseid Rait Piir ja nii edasi, ning jutte
on seekord neli.
Raamat võib olla portaal, tähevärav; raamat võib olla ajamasin. On raamatuid, mis annavad võimu surnute üle; on raamatud, kuhu on kätketud hing; on agressiivseid kettipandud raamatuid ja nõiaraamatuid, eestlaste folkloorist on tuntud võluväega seitsmes Moosese raamat. Aastal 2025 tähistame eesti keelt sisaldava raamatu 500. aastapäeva. Tähistame meiegi – järjekordsel kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu ühisel jutuvõistlusel paneb Eesti Ulmeühing lisaks tavapärastele auhinnalistele kohtadele välja eripreemia parimale raamatutega seotud temaatikat sisaldavale jutule.
Juttude esitamise tähtaeg: 31. märts 2025
Jutuvõistluse statuuti vaata siit.
Tulemused selguvad festivali Prima Vista raames 2025. mai alguses.
1.Alustame üldisest. Tean, et oled avaldanud Tõusva Päikese Maa vaimuga jutukogu („Hinged Mõõgateral”) ja vaimustud igasugu Jaapani värgist, ent esiteks pole see sinust kõik ja teiseks, ehk pajatad ka sellest Jaapani-huvist lähemalt?
Elukutselt olen ajakirjanik ja töötan Rahvusringhäälingus. Üldiselt olen igast otsast nohik: väljaspool Jaapani-huvi mängin lauarollimänge („Dungeons & Dragons“ jms), videomänge ja tegelen jõudumööda ka larbiga (live action roleplaying). Jaapanis elades armusin matkamisse ja mägironimisse. Samuti huvitun sõjaajaloost ning loomulikult ka ulmekirjandusest. Pärast lapsevanemaks saamist on aga erinevate hobide jaoks siiski märksa vähem aega jäänud.
Kuidas ma täpselt Jaapani-huvini jõudsin, on raske öelda, sest see algas juba lapsepõlvest. Üks mõjutaja oli kindlasti see, et viiendas klassis hakkasin karated õppima.
Veebruari eelviimasel laupäeval toimus Tartus klubis Rock & Roll järjekordne „Hilise Lõikuse: Fuusia“ rollimäng.
Tegemist oli Impeeriumi iga-aastase peoga, kuhu kogunevad erinevate piirkondade aadlisoo esindajad. Seekord ei korraldanud pidu aga mitte aadlikud ise nagu varem, vaid imperaatorlik korralduskomitee.
Peole oli oodata Prohvetit, kes oli eelmisest peost saati ärgitanud mässe ja ülestõuse suurematel Impeeriumi aladel. Imperaator, kes ei sallinud raiskamist, kuulutas Prohveti puutumatuks ja nõudis, et kõik temaga ise kokkuleppele jõuaks.
Järgnev tekst on peol Volta Manufaktooriumi masinanimismi usulahku (koondnimetusega Sinised) esindanud Viie kirjanduslike liialdustega ja paljuski kõrvalt vaatav meenutus. Toimetamisel ja detailide lisamisel aitasid kaasmängijad.
Raud on tugev.
Jaagup Mahkra debüütraamat on kogumik nelja lühiromaaniga, mis kõik peegeldavad väga hästi autori võimekust lugejani edasi anda elav ning tempokas seiklus koos rikkaliku maailmaga. Vägagi rõõmustav ja positiivne, et autori esmakogumikus ei olnud ühtegi eelnevalt avaldatud lugu: uusi maailmu ja seikluseid on ikka parem mekkida. Ja kraam on hea, parajalt laagerdunud, veidi erinevaid tehnoloogiaid ja vürtse katsetades on vana hea põhimaitse ikka veel domineeriv, aga katsetused avardavad maitsepilti ja pakuvad veelgi mitmekülgsemat lugemisealmust. Mahkra lood on justkui liikuvad pildid, nii kui oled esimeste lausete mõtet tajunud, hakkab silmade taga kaamera tööle ning filmilint ei lõppe isegi siis, kui sõnu enam paberil ei olegi: viimaste ridade kaja sätib end järellainetusena lugeja meeltesse ning stseenid sumbuvad vaikselt koos loost saadud elamustega.
Üks korralik düstoopia meeldib ju kõigile. Onju? Maailm on ju omadega nii persses, et ainu,s mis rõõmustab on teadmine, et kuskil fiktsionaalses reaalsuses on veel hullem. Ja no kui see teadmine ka tuju ei tõsta, siis on kohe täitsa persses.
Sedasi, nüüd kui ma selle kaheldava väärtusega naljaponnistusega ehk kellegi tähelepanu olen suutnud köita, võib edasi liikuda paljastuse juurde, millest oleks võinud alustada. Mulle üldiselt düstoopiad väga meeldivad. Ja mind ei köida sugugi mitte võimalus rõõmustada, et kellelgi kuskil on veelgi halvem, ausalt öeldes ei ole ma kunagi sellest loogikast aru saanud, et miks mind peaks rõõmustama teadmine, et kellelgi kuskil on veel halvasti. Omadega pekkis maailmas elades ei muutu see minu maailm ju grammi võrragi paremuse poole lihtsalt sellest, et kellegi teise maailm on omadega veel rohkem pekkis.
Eelmises Reaktoris tegin alguse ansambli ja muusiku King Diamondi loomingu tutvustamisega, mis kõnnib mööda inimloomuse tumedaid pooli ning kuulajaid õudusulmega torgib. Mis torgib, veri on taga ning valus on tegelastele kaasa elades. Eelmine kord lõpetasin albumiga „The Eye”, peale seda tuli loomingus väike paus ning ühel hetkel läks õudne sõit edasi, kohati hüplikult. Peale viieaastast pausi tuli King Diamondilt „The Spider’s Lullaby”(1995), mis on mingis mõttes „Fatal Portraiti” (kõver)peegeldus, kus seekord on albumi esimene pool üksikute laulude päralt, kus on õudust ja kohati ka ulmet – aga nad ei moodusta sisuliselt ühtset tervikut. Albumi võtab kokku ämblike hällilaul, mis ilmselt arahnofoobidel paneb naha võdisema ning viib meid Kuradijärve sanatooriumisse, kus siis vaest ämblikupelgi Harryt ravitakse.
KUU TEGELANE: Ada Wong (21. jaanuar, 27. sünnipäev)
Ada Wongi mainiti ellujäämis-õudusmängus „Resident Evil" (1996), ent antikangelanna on ta filmis „Resident Evil 2", mille ilmumispäeva ma nimetasingi tema sünnipäevaks. Ada on spioon ja palgasõdur, keda mitmed organisatsioonid palkavad varastama biorelvi, ehkki ta reedab oma tööandjaid korduvalt, et päästa peategelast Leon Scott Kennedyt. Ta esineb kolmes „Resident Evili" mängus (kõik paarisnumbritega), lisaks loendasin 3 filmi ja 11 mittekanoonilist mängu, millest 7-s on ta mängitav. Olemas on romaniseering, raadiodraama (Radio Osaka, 1999) ja koomiksid. Kriitika on positiivne, teda nimetatakse feministlikuks rollimudeliks, antifeministidele ta ei sobi, sest ei abiellu ega saa lapsi. Laidetakse tema seksualiseeritust ja kaklemiseks sobimatut riietust. Kasutatakse väljendit femme fatale ja kuna ta on asiaat, siis ka „draakonidaam".
Elekter meie vahel
Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk
„Elekter meie vahel“ on abielupaarist kirjanike Manfred Kalmsteni ja Lüüli Suuki ühine jutukogu, milles on kolmteist eriilmelist lugu. Lood kuuluvad fantastika žanrisse, varieerudes muinasfantaasiast ja aurupungist kuni tulevikumaailmadeni. Läbivad teemad on inimsuhted, armastus, kättemaks ja lootuse hoidmine ka kõige lootusetumates oludes. Kogumik on läbilõige mõlema autori viimaste aastate loomingust ja sisaldab nii eraldi kui ka koos kirjutatud lugusid.
Manfred Kalmsten on Eesti Kirjanike Liidu liige, viiekordne ulmekirjandusauhinna Stalker laureaat, kes on avaldanud kaks jutukogu („Raske vihm“, „Götterdämmerung“), romaani „Kaarnalaul“ ja lühiromaani „Täheraua saaga“. Lüüli Suuk on seni avaldanud lühijutte ja romaani „Veri mäletab“. 2024. aastal hindasid lugejad tema loo „Vikatimees“ Stalkeri vääriliseks.
Toimumas:
Jutuvõistlus!
Juttude esitamise tähtaeg: 31. märts 2025
Jutuvõistluse statuuti vaata siit.
Tulemused selguvad festivali Prima Vista raames 2025. mai alguses.
14.03 toimub Tartu Kirjanduse Majas “Õhtud Eesti ulmega” ja külaliseks
on Timo Talvik.
Tim Hornet „Olla osa masinast”
Tundmatus maailmas tutvustatakse hulgale uustulnukatele tehase töötamise põhimõtteid. Inimesed indiviididena on vähetähtsad, muutudes oluliseks alles siis, kuid nad on elus midagi suurt saavutanud. Lõpuks tuleb välja, et ka surmas on inimesed vaid osa masinast.
Autor on lühikese jutu käigus loonud suure ja huvitava maailma, millest aru saamiseks peab loo igat rida hoolikalt lugema ja meelde jätma. Detaile on aga puistatud nii tihedalt, et ka teistkordsel lugemisel oli raske päris kõike haarata ja maailmast head pilti ette saada. Ma oleksin eelistanud kas väiksemat detailide hulka ja jutu seisukohast olulisemale keskendumist või siis pikemat lugu, mis maailma rahulikumas tempos avab.
Kindlasti on aga tegemist lugemist vääriva looga, mis on autori tavapärastest müütilistest-muinasjutulistest juttudest üpris erinev ja seega neile hea vaheldus.
Reimo tammus närviliselt jalalt jalale ja ootas, kuni vormiriides ametnik talle ukse avas. Ei olnud just tavapärane, et nii kõrge ametikandja tahaks Tartu Ülikooli väljasurnud keelte uurijat näha.
Vanad ja väljasurnud keeled nagu heebrea ja inglise keel olid Reimot juba lapsena köitnud. Ta oli oma teadustöö teinud inglise keele mõjust kahekümne esimesele sajandile. Materjali hankimine kujunes raskeks, sest midagi digitaalset ju säilinud ei olnud. Suur Katkestus ja Jätkusõjad tegid kõigest puhta vuugi. Tugineda sai ainult paberkandjatel olevale infole ja teadaolevalt on paber üks üsna kehv info säilitamise viis. Paber kartis vett ja tuld ning tindi tuhmumist. Juba Jätkusõdade aegu said raamatukogud ja muud infohoiustamise kohad kõvasti kannatada. Järgnenud taastamisele eelnenud kaose periood võttis lisa. Kui rahvas kaotab keele, siis ei hinnata ega hoita mõistetamatuks muutunud pärandit. Keeleteadurina sai ta ainult ohata ja püüda kaotatud keeli taastada.
Päike kiiskas paneelikildudel ja üksikutel tervetel paneelidel, sundides mõlemat meest silmi kissitama. Mets on silmadele hea, mõtles Aleksander. Hoolimata hirmujuttudest polnud nad metsloomi kohanud ja ainsad vihjed nende olemasolule olid kitsad siia-sinna suunduvad rajad ja vahepeal sügavamal metsas kuulduvad raginad. Viimaseid võis põhjustada ka tuul.
Täna oli lõpuks jahipäev. Pärast kolme päeva kaardistamist ja varasemate kogemuste järgi arvas Pieter teadvat, kuidas ja millal droon liikuda kavatseb.
Aleksander oli pärinud sobiliku austusega: „Mitu sul neid juba arvel on?“, mille peale Pieter vaid mühatas. Näoilme ja kerge noogutus pidid kollanokale kinnitama: palju.
Droonid ei tulnud energiatsooni päris serva. Kunagi patrullisid need arvatavasti kogu ala, kuid servmised paneelid olid pealetungiva võsa all järk-järgult hävinud. Kui küttimine ka veel regulaarsemaks muutus, tõmmati kontrollitav ala väiksemaks.
„Kas teeme veel ühe male?“ Aksel kummardus laua alla, et muru sisse lennanud kuningas üles tõsta. „Kuues võit ühel päeval, see vajab revanši.“
Marta-Liisa ohkas vaikselt. „Viimane kord,“ ütles ta korraks tornikellale pilku visates ja ladus siis seitsmendat korda mustad malendid algpositsioonile. „Aga seitse on siiraste seadus. Rohkem ei mängi. Söögiaeg on ka varsti käes.“
„Just.“ Ka Aksel sättis oma nupud kohtadele ja tegi esimese käigu h2 - h3.
Marta-Liisa ohkas uuesti, nüüd juba kuuldavamalt. Korra mõelnud, käis ta h7 - h6.
„Mis sa arvad, Aksel, mis täna lõunaks on?“
Aksel näppis a-etturit ja tõstis selle kaks sammu edasi. „Eile olid kartulid ja oad. Täna peaks siis porgandi, kaali ja herneste kord olema,“ arvas Aksel. „Võib-olla saab tüki kala ka. Mulle maitseb kala. Isegi vabriku oma.
Tööpäev hakkas tasapisi õhtusse jõudma. President kaalus, kas üks kohv veel võiks olla liiast ja õhtuunele halvasti mõjuda, sirutas jala laua all korraks sirgu ja surus haigutuse maha. Videokonverentsidega ja vastuvõttudega oli tänaseks ühel pool. Harjutaks õige homset presentatsiooni… sellega läheb kauem. Ega üle saa ka pingutada. Vaatame ainult veel ehk paar numbrit tohutust statistikatabelist ja siis minema.
Abi sisenes vormilise koputamisega peaaegu samal ajal – ai, ebaviisakas! –ja oli millegipärast näost ära.
„Härra president! Härra president!!!“
„Mis nüüd siis?“ Mõttes koostas mees juba viisakat, aga tungivat noomitust.
„Härra president, te kaotasite valimised!!!“
„Mmm?!!?“ Tõepoolest, täna on valimiste päev. „Miiiisasja???“
„K-k-kaotasite. K-k-kuuskümmend kaks protsenti toetas Arenguparteid.“
President tundis tahtmist vastu kokutada.
„Surnud ei astu ise hauast välja.“ Ada Ashtoni pilk oli kurb. Kahetsused ja möödunud rõõm peitusid sinna, sõnad, mida ei jõudnud välja öelda siis, kui selleks oli võimalus.
Amon istus kannatlikult, käed süles, pilk ees. Samaaegselt oli tal külm ja palav ning üha higisemaks kiskuv laup pani ta ennast kiruma, et oli kuue selga jätnud. Ilma ei olnuks tal aga kahtlustki, et keha oleks oma võimusse võtnud külmavärinad. Ta tahtis midagi öelda, aga ükski mõte ei pakkunud selles mornis õhtus tröösti.
„Kas sa aitad mind?“ Ada tumedad juuksed olid seotud lodevasse krunni, näol mõtlik ilme tuhande-tuhande tedretähni keskel.
„Muidugi,“ ütles Amon. „Matthew....“ Sinu vend oli ka mulle venna eest, mõtles ta, ega suutnud seda välja öelda. Ühestki sõnast ei piisanud.
