Moens
Aasta lõpp hiilib vaikselt lähemale ning
järgmine verstapost tuliuue Reaktori näol libiseb peagi kaugusesse.
Seega, seekordne number särab ja kiirgab nagu tavaliselt. Allahindlust ei
tehtud.
Vaatan suti tagasi ja tuletan meelde, et mitmed
nimekad ulmikud on sel aastal jaganud enda vaadet Eesti ulmele või mõtteid
sellest. Mitte küll kõigis numbrites kahjuks, aga siiski rohkem kui pooltes.
Seega, kui sina, lugeja, leiad, et sul on oma vaatenurk ja mõte seoses Eesti
ulmega või lihtsalt midagi kiitvat või kriitilist öelda, siis pane oma mõtted
kirja ja saada toimetusse (toimetus@ulmeajakiri.ee) hiljemalt 25.12.24 ja su
kirjatükk avaldatakse aastalõpunumbris.
Lõpetuseks hüppan korraks peatoimetaja rollist välja ja kehastun
superantologist Kalmsteniks ning tuletan meelde, et süngete romantikalugude
tähtaeg kukub 31. detsembril kell 23:59.
Esimesed pulpulmeajakirjad Eestis ning kaheksa kõrvalekaldumist sellelt teemalt
Kui 1939. aasta 18. mail ilmus ajakirja Kirilind uus number, tõttasid linnainimesed kohemaid lehekioskite juurde seda ostma. Kirilinnus polnud küll nii palju alasti naiste pilte kui Vallatus Magasinis ega nii palju infot viimaste rõivamoodide kohta nagu Huvitavas Žurnaalis, aga kirjanduslikult oli ta neist mõlemast sisukam ning selle olid lugejad ka kiiresti läbi hammustanud.
Kirilind nr 5 1939, kaane illustreerinud Verner Birkenfeldt
Viienda, maikuu numbri tulemist oodati juba pikisilmi.Žanrikirjanduse (ulme, kriminullid, seiklusromaanid jne) suhe nn. päriskirjandusega on alati olnud pisut pentsik. Minemata praegu selle tobeda liigituse tekkeaega 19. sajandi esimesel poolel, märkigem vaid ära, et mingil osal žanrikirjandusest õnnestub pikkade aastakümnete järel tõusta peavoolu kirjandusinimeste silmis lugupeetud kirjandusklassika hulka, suuremal enamikul aga mitte.
Mõneti on see läbimurdmine prestiižse klassika ridadesse võrreldav sellega, kuidas akadeemia käsitleb ulmekirjandust: üldiselt huvitab neid oma kirjandusteooriatega žongleerimiseks ja klaaspärlite paela otsa ajamiseks vaid väga piiratud valik ulmetekste. Umbes, et Frank Herbertilt võetakse «Düün» või Stanisław Lemilt «Solaris» või Ursula K. Le Guinilt «Ilmajäetud» ning nende kirjanike kümnetest muudest teostest ei taheta midagi teada, rääkimata kümnete teiste kirjanike sadadest raamatutest.
Ajajärgud hakkavad tasapisi otsa saama ja artiklite tarbeks Eesti naisautorite tekstide leidmine on muutunud aina keerulisemaks. Sel korral peatun õudu ja kurbust toonud kümnendil, mida saatsid arreteerimised, küüditamised, sõda ja okupatsioon. Kirjanduses tekkis lahknemine Nõukogude Eesti kirjanduseks ja väliseesti kirjanduseks. Nõukogude Liidus oli peamiselt soositud sotsialistlik realism. Ulmekirjandus hakkas hoogu koguma, ilmusid mitmed märgilised teosed, mis juhatasid sisse ulme avaldamise hüppelise kasvu järgnevatel kümnenditel.
Välismaise autori osas oli mul juba mõnda aega plaan lugeda Karin Boye “Kallokaiini” (1940). Eesti autori leidmiseks proovisin ma erinevaid allikaid, millest edukaimaks osutus Digarist juhuslikult leitud noorteajakiri “Meie Noorus”, mida andis välja Eesti Punane Rist. Palju infot ajakirja kohta ei leidu ja tuginedes Digarile tundub, et antud vormis ilmus see vahemikus 1938-1940.
War. War never changes.
Need sõnad on praeguseks saatnud tervet põlvkonda (ja natuke peale). „Fallout“
on meie elude osaks olnud 27 aastat. Järgnevad nopped proovivad anda ülevaate
nii sellest, mis „Fallout“ on, kui ka autori isiklikust kogemusest. Või
teisisõnu – kui mind ja Paganarhi mingil üritusel nurka ajada, õlut sisse
valada ja „Fallout’ sosistada – siis kuulete rohkem.
Kui rääkida „Fallouti“ frantsiisist, siis silmapaistvamaid aspekte on läbivalt selle visuaalne ja heliline disain. Fallouti maailm pole lihtsalt kaootiline tuumajärgne varemete kogum, vaid midagi enamat – visuaalne keel, mis selle mängu jaoks loodi, on kasvanud omaette stiiliks. Alates autovrakkidest ja kodumasinatest kuni Nuka-Colaga kaetud reklaamtahvliteni – kõik kannab retrofuturistlikku, 1950ndatest inspireeritud atompunk-esteetikat, mis muudab maailma korraga nii nostalgiliseks kui ka uudselt meeldejäävaks.
Eestlane, korealane, rahvaluuleteaduste doktorant, inglise keele õpetaja, keskmisest viletsam arvutimängumängija, villaste sokkide entusiast ja see tüüp, kes kuulab ühte laulu järjest seni, kuni naabrid hakkavad seina puurima. Mul on küll kõrvaklapid peas, aga kuidagi nad teavad. Ma ei ole tegelikult eriti kindel, kas mul on palju muid oskusi peale kirjutamise, mistõttu on see ka ala, mida üritan elus kõige rohkem parandada ja õppida. Arvan, et kõik mis mu elus juhtub, leiab miskitmoodi tee paberile, kas siis sündmuse, emotsiooni või tähenduse mõttes, ja ma pole kindel kas tahangi olla midagi muud peale kirjaniku.
2.
VÄLISPILK - “VÕRGUSTIKU” UTOOPILINE REALISM
Oleme vaikselt jõudmas ühele poole Jaak Tombergi raamatuga “Kuidas täita soovi”, milles Eesti üks võimekamaid kirjandusteadlasi tegeleb (kõige muu seas) põhjalikult teadusulme mõjuga inimlikule kujutlusvõimele. Jäänud on kaks peatükki, milles tulevad vaatluse alla kaks teost - HBO narkosari “Võrgustik” (ehk “The Wire”) ning Kim Stanley Robinsoni raamatutriloogia “Pealinnateadus”. Siinne peatükk tegeleb “Võrgustikuga” (tahaks kirjutada “The Wire”, aga jäägem siiski “Võrgustiku” juurde - on kuidagi kodukootum, kuitahes harjumatu ta ka poleks).
Kaks tähelepanekut: et düstoopiapeatükk on seljataga, siis eeldasin, et teoreetilise tulevärgiga oleme ühel pool, jäänud on ikkagi kahe teose, nende teemade ja mõjude eritlemine.
.thumbnail.jpg "(2)")
Autor naaseb paar aastat tagasi lugejateni toodud seiklustemaailma, mis on väga sarnane meie igapäevasele – mõningaste eranditega. Tartumaa metsades, Tiuhkamäel, on läbi aegade kogetud müstilisi, seletamatuid nähtusi ning kui keegi juba korra on Tiuhkamäe juures käinud, siis enda seest seda sidet enam lahti lasta ei saagi. Meelis Kraft on kirjeldanud oma teost kui paranormaalset noortepõnevikku ning eks ta enamasti selline müstiline thriller ole, kus on mõnuga ka õudusloo elemente. Kindlasti ei ole see lasteraamat, pigem ikka sobib hilisteismelisest ülespoole: raamatus on omajagu keeruline ja mõistatusi täis süžee ning tegelasedki täitsa küpsed omal käel toimetamiseks. Järgnevalt proovin tuua välja just raamatu paremaid ning kehvemaid külgi ja mille muuga ma neid ikka võrdlen kui triloogia eelmise osaga.
„Andreas Kakssilm ja Lohekoopa saladus” (2024) on Reet Sau debüütromaan. Esitlusel oli küsimus, et kellele raamat on suunatud, ja sellele vastas autor, et sihtgrupiks saab lugeda kõiki vanusest kaksteist kuni sada. Andreas Kakssilm seikleb edasi ja tulemas on triloogia. Autori sõnul kasvas lugu nii suureks, et ühte raamatusse ei mahtunud ja sellest tulenevalt on juba teine raamat peaaegu valmis ning kolmas ka plaanis.
Lugu algab piraatide nõukogu iga-aastasel kogunemisel, kus piraatide leer jaguneb kaheks, mis päädib verevalamisega. Kui Andreas ja tema kaks sõpra jäävad truuks vanadele väärtustele, siis Oliveri võimuiha paneb ta lepingut sõlmima tumedate jõududega, mis tema hinge mürgitavad. Sama palju, kui jagub seiklusi selles loos, on ka maagilisi olendeid. Lohe Brigitte maiustab meremeestega ja on nagu harakas, sest kui kulda näeb, siis selle ta oma koopasse tassib. Kass Ernst on tark ja tähelepanelik, sekkudes õigetel hetkedel loo käiku.
KUU FILMISEERIA: "Thunderbirds" (7. oktoober)
"Thunderbirds" oli briti ulme-teleseriaal. Valmis 2 hooaega 1965–66 ja kokku 32 50-minutilist episoodi. Tegevus toimub aastail 2065–67 ning peategelane on tööstur ja endine astronaut Jeff Tracy, kelle 5 poega on nimetatud esimeste astronautide järgi (neid teleseriaali valmimise ajal juba oli). Nad moodustavad inimeste päästmise organisatsiooni, millel on oma kosmosejaam ja baas Vaikse ookeani troopikasaarel. Nad lendavad rakettlennukite ja ülehelikiirusega lennukitega ning nende agentide hulka kuulub supermodell Penelope, kes sõidab roosa "Rolls-Royce'iga" ning kellel on Inglismaal maaloss ja Austraalias 200 007 lammast. "Thunderbirds" on nukuseriaal, mille valmistamise meetodit nimetati "supermarionation" – see tuleb sõnadest "super"+"marionett"+"animation". Kuid nukke ei saanud korralikult kõndima panna ja sellepärast näidati nende liikumist ainult esimese sammu tegemisega.
Must vend
Jaagub Mahkra
Neli meest, neli lugu Devedor on palgasõdur, kelle relvadeks on nii vahe sõjakirves kui ka vahe mõistus. Surevalt käskjalalt saadud sõnum viib ta kummalisse õukonda, kus hargneva mõrvaloo lahendamiseks läheb tarvis mõlemat. Oscar on jahimees, kes jälitab ohtlikku kiskjat, suurimat kõigist. Mida teeb ta siis, kui raskeim osa jahi juures ei tulene mitte saakloomast, vaid inimestest? Henrik Pärn on tudeng, kes sõidab Aafrika džunglisse šimpanse uurima. Uurimisaluste loomade ebaharilik käitumine toob päevavalgele koletisi, keda on rohkem kui ühte sorti. Magadai on poeedist prints, kes läheb retkele, kui talle ilmub surnud armastatu vaim. Retkel peab ta otsustama, kas on midagi, mida ta armastuse nimel ei teeks.
Jaagup Mahkra on mitu korda võitnud Eesti ulmeauhinna Stalker. Hoiate käes tema debüütraamatut, kuhu on koondatud autori neli seni avaldamata lühiromaani.
1. Mida praegu loed?
Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, mänginud oled?
Praegu lebab juba tükimat aega "Kübeke elutervet vihkamist" järjekorras. Alustasin, kuid ei ole suutnud miskipärast jätkata. Kui see tuhin kord tuleb, neelan paar raamatut järjest. Vaatamisest rääkides kaesin uuesti "Firefly" üle - hea, nagu alati - ning tõbisena vaatasin Netflixist ära "Kolme keha probleemi". Viimane polnud ka halb, kuid hooaja viimane osa oli kuidagi kahtlaselt juurde leiutatud. Kas ka raamatus sedasi, ei tea, kuid ootan uut hooaega huviga, kui see kunagi tulema peaks.
2.
Meeldib, ei meeldi, meeldib…
Tanel Rõigas “Tulijad ja minejad”
Poliitik on valmis saanud noortele nutiseadmete keelamise eelnõu, kuna tal on hirm selle ees, et eri põlvkonnad üksteisest kaugenevad. Sama õhtul külastab teda üks tulnukas, kes soovitab tal tungivalt eelnõust loobuda. Tulnukate plaan on, et vaid kümnekonna aasta pärast kolib noorem põlvkond elama biolahusega täidetud purkidesse, et end täielikult virtuaalkeskkonnaga siduda. Nii jääks planeet võõrrassile.
See lugu jooksis autori eelnevate tekstidega võrreldes pisut sujuvamalt ja arusaadavamalt. Teema on iseenesest klassikaline - tulunukad üritavad maad üle võtta -, kuid poliitiline lähenemine pisut uudsem. Lühikese tekstiga suutis autor ka üsna palju öelda.
Minu jaoks oli aga ebaloogiline sündmuste ajaline asetus.
„Hei, mulle meeldib talv rohkem kui…”
„...kui kosmos?” pakkus Arbus, kui poole minuti pärast ei läinud lause endiselt edasi.
Pii-3 noogutas, puistates sellega lund ja jääd oma metallist kattelt.
Külm mõjutas masinaid rohkem kui elusolendeid, seega oletas Arbus, et Pii-3 ei sallinud seda silmaotsaski. Polnud tal ju paksu kasukat. Isegi silmapistik jäätus iga paari tunni tagant. Arbus poleks imestanud, kui valge kattega Pii-3 oleks kui lumememm, kes kartis lund ja vihkas talve.
Kuid Pii-3 armastas talve.
Seda hoolimata isegi eilse õhtu impotentsusest. Arbus kahtles, kas ebaõnnestumine voodielus üldse mõjutas tehisaru psühholoogiat, samas kui bioloogilised organismid pidid kogu aeg oma aju trikitama, et ei tekiks soorituspingest põhjustatud ebaõnnestumisi.
Suure tõenäosusega Pii-3 selliste asjade peale oma ressurssi ei raisanud.
1.
Hingematvalt värske ja rõske on õhk sel hommikutunnil. Fambrich Puusepp on ennist eemalt salust linnupesadest mune kokku korjanud ning neid siis kuumaks aetud kivi peal küpsetanud ja neist poolvedelatest munadest kõhu punni söönud, tõmmanud räpase varrukaga üle suu. Nii ta istub seal trepimademel, jalad pikalt ette sirutatud, puukotad lohakalt varvaste otsas kõlkumas, topib piipu ja laiskleb. Fam on Sinililleoru puusepp. Pika varrega õunapuust voolitud piip tossutab taevapoole sinakas-halle pilvekesi. Ta sügab oma kortsulise ja mustade küünealustega käega punast patsi punutud puuraidurihabet ja vaatab ainiti sinililleorgu, mis oma täies hiilguses avaneb tema trepiastmetelt. Ürgne jõesäng lookleb ovaalselt kuni silmapiirini ja lõpeb siis kõrgusesse kumava Sirgkaljuga, millest üle pole keegi kunagi söandanud ronida. Nagu hall kivisein, nii sirgelt ja majesteetlikult, isegi hirmuäratavalt tõuseb see taeva poole.
„Jälle ainult kümne protsendi peal! See ei saa tõsi olla,” pomises Cathy omaette. Ta teadis, et kohtumine Steveni vanematega tuleb väsitav, kuid ta poleks arvanud, et asi nii hull on. Ta koputas nimetissõrmega vasaku randme siseküljel olevat näidikut. Äkki oli see rikkis ja vajas hooldust?
Naine oli sotsiaalse aku näidiku lasknud endale paigutada viimase arstikülastuse ajal kolm nädalat tagasi. Juba viimased kaks aastat oli ta igal konsultatsioonil arstile kurtnud, et on pidevalt väsinud ega jaksa peale tööd teha midagi muud, kui koju minna ja end teleka ees kerra tõmmata. Isegi Steveniga ei tahtnud ta eriti juttu ajada, kuigi ta mehest päriselt hoolis.
Enne kirurgilist sekkumist oli arst lasknud teha hulgaliselt vereanalüüse ja muid uuringuid, et välistada erinevad haigused, mis oleksid võinud Cathy kurnatust põhjustada, kuid kõik testid olid negatiivsed. Füüsiliselt võis öelda, et temaga oli kõik korras.
