Servus!
Alustan vabandusega. Vabandan, et eelmise numbri peatoimetaja veerus kirgi
kütsin. 2024. aasta ulmeraamatute parima esikaane konkurss jääb ära tehnilise
võimaluse käest pudenemise tõttu. Aga, katsume järgmiseks aastaks midagi kokku
monteerida ja see ulmeesikaane konkurss tuleb!
Jätan selle pärandkohustusena enda järelkäijale, kes 2026. aastal Reaktorit
majandab.
See aga selleks ja asjast – kevad on käes, kuu kiikab aprilli ja päike ilmus
märtsi viimase päeva puhul nähtavale. Kena! Oligi juba aeg.
Aga, veel enam asjast - selles numbris
siis intervjuu Krafinnaga, Lüüli Suuk kirjutab meile Leonora Carringtonist, Jüri Kallas mõtiskleb (ulme)kriitika teemadel, Marko Kivimäe räägib sõgedatest poolakatest, Maarja Kruusmets muljetab eelmise
numbri juttude teemal ja loomulikult ka arvustused Elar Haljaselt üks ja Tim
Hornetilt kaks ning jutud.
Esikaanepildi käkerdas seekord kokku Manfred Kalmsten.
Briti päritolu maalikunstniku ja kirjaniku Leonora Carringtoni loomingut hakati laiemalt tutvustama alles peale tema surma. Eelkõige räägitakse temast kui sürrealistist, kelle maalid kujutavad ebamaiseid olendeid ja fantaasiarohkeid stseene. Vähem räägitakse temast kui kirjanikust. Artiklis, milles esimest korda Leonora Carringtonist lugesin, mainiti põgusalt tema kirjutisi ja nimetati eraldi lasteraamatut “The Milk of Dreams” (Unenägude piim, 2013), mille ta kirjutas ja ka illustreeris ise. Avaldatud sai see teos aga siiski peale tema surma. Sellest tekkis huvi, et kas ja mida ta on veel kirjutanud. Selgus, et temalt on ilmunud nii lühijuttude kogu kui veel mitu teost.
Mary Leonora Carrington sündis 6. aprillil 1917 Inglismaal heal järjel olevasse katoliiklikusse perekonda. Ta ise on öelnud, et kellegi muusaks olla polnud tal aega ja tal oli liiga palju tegemist sellega, et mässata oma pere vastu ja kunstnikuks õppida.
Minult küsiti, lubasin lahkelt kirjutada ja siis jäin toppama. Ei, öelda oleks palju, aga see kõik on muarust nii banaalne, et juba mõteldes hakkab halb. Mõned mõtted tundusid siiski jagamisväärsed, sellised, mida ma ikka jälle vestlustes välja ütlen, mida pean olulisteks. Ehk on teistelgi neist abi, ehk on isegi mingit uudsusmomenti või äratundmisrõõmu …
Kriitikast üldisemalt
Alustama peaks üldisemast tõest – kriitika on alati subjektiivne. Lühidalt: kriitiku isik jääb alati taustale virvendama. Eks profimad kirjutajad peidavad oma isiku rohkem ära. Muidugi, kui nad peavad seda vajalikuks. Kui aga kirjutaja antud tõsiasja tunnistab, siis oskab ta ka kriitikat tehes sellega ka arvestada.
Teine üldisem fakt on, et Ulmekirjanduse BAASis olev pole enamjaolt kriitika, pigem lugemismuljed.
.thumbnail.jpg "2 (1)")
1. Tere! Alustame üldisest. Reaktori toimetajatele-lugejatele on teada, et oled ajakirjanik, et oled luuletaja, et oled kirjanik ja ka hasartne kassiomanik, aga… See pole ju kõik, kes ja mis sa veel oled?
Omik neh. Olen eelkõige saarlane, siis kõike seda, mida ütlesid, ja lisaks raamatukoguhoidja, teoloog ja multimeedia kujundaja.
2. Kuna meil on siin tegemist ulmeajakirjaga, siis räägi, kuidas jõudsid ulmeni? Olid selleks stardipakuks mängud, filmid või raamatud?
Raamatud. Mis mänge-filme nüüd sügaval nõukaajal lapsel-noorel saada oli? Olid raamatud. „Lilled Algernonile“ kuulus lemmikraamatute hulka. Ilmselt olin 12-aastane umbestäpselt, kui selle riiulist avastasin. Mäletan, et vanaema ostis ekstra mulle „Suure Tõllu“ ja „Timbu-Limbu“. Viimases on nii ilusad pildid... ja see võis olla ka esimene raamat, mille päris omal algatusel ja iseseisvalt läbi lugesin. Olin siis viie-kuuene.
Hinnatud kirjanike- ja abielupaari Manfred Kalmsteni (MK) ja Lüüli Suuki (LS) ühiskogu sisaldab kolmeteist juttu – mõned lood eraldi kummaltki autorilt ja ka ports ühisloomingut. Kui Kalmsten on olnud viljakas kirjanik ja tema loomingut on lugeja saanud nautida juba mitmetes erinevates autorikogudes ja raamatutes, siis Lüüli Suuki jaoks on see esimene autorikogumik. Jutte on nii pisemaid kui ka veidi pikemaid, enamik novellikogu formaati, kuid raamatu keskel, kui lugeja on juba hoo sisse saanud, ka mõned veidi pikemad tekstid. Raamatukaane kujunduse eest on vastutav järjekordselt Liis Roden ning kujutatud stseen nimiloost on suurepäraselt äratuntav. Teisalt, kui näkki veest välja piilumas ei oleks, siis võiks see sama hästi ka eelmisel kümnendil toodetud ülimenuka viikingite sarja postriks sobida.
Mõlema autori lugusid iseloomustab kindlasti väga omapärane maailmaloome ning taotlus jätta lugejale ruumi, et sisu ja maailma tühimikud ise ära täita.
Seeria: Downtown Druid (3 raamatut)
Autor: Seersucker / C.B. Titus
Asukoht: RoyalRoad (varsti ka Amazon)
Dantes on pisisuli, kes on peale rõvedat reetmist visatud auku – maa-alusesse vanglasse, kus peab igapäevaselt võitlema, et ellu jääda. Dantes võib olla küll palju asju – ebaõnnestunud varas, segavereline ebard (temas on nii haldja, orki kui ka inimese verd), hoorapoeg (täiesti otseses mõttes), argpüks, kuid mitte võitleja. Tal lihtsalt puuduvad selle jaoks oskused. Siiski on ta suutnud üllataval kombel endal elu sees hoida, saades peamiselt hästi läbi vaid augus tegutsevate kujumuutjaist hooradega – kasvas ta ju isegi kunagi hooramajas üles.
Enamike teiste jaoks on ta segavereline ebard.
Elu polegi kõige hullem. Viis aastat ning asjad liiguvad vaikselt paremuse suunas. Ta teab, keda vältida, kuidas ennast peita, ning on hakanud vaikselt kasvatama ka oma pisikest salajast aiakest.
Seeria: Paranoid Mage (5 raamatut)
Autor: Inadvisably Compelled
Asukoht: RoyalRoad, Amazon, Audible, Weebtoon (pole veel lõpus)
Ei juhtu just tihti et RoyalRoad pakub lugemiseks viieraamatulist seeriat, mis on müügil ka Amazonis, olemas paberil ja Audible’is ning millest tehakse samal ajal ka Weebtooni koomiksit. Kuid ometi siin ta on ning täitsa loetav.
Callum on eluaeg näinud asju, mida teised ei näe. Peale halba kogemust lapsepõlves on ta õppinud neid nähtuseid ignoreerima. Isegi kui ta märkas kedagi oma vanemate matustel ringi luuramas, ei teinud ta teist nägugi.
Ühel päeval, kui ta trenni teeb, ründab jõusaali gäng ning tulekahjust eluga pääsemiseks ja teiste päästmiseks teeb Callum midagi, mida ta pole kunagi varem teinud – kasutab maagiat.
KUU TEADLANE: Lise Meitner (8. veebruar)
Lise Meitner (1878–1968) oli algul Austria ja lõpuks Rootsi kodakondsusega füüsik. Ta sündis juudi ülemkeskklassi peres. Tema isa oli jurist, aga tänapäeval tuntud keskpärase maletajana tähtsatelt turniiridelt. Lise astus 1901 Viini ülikooli ja kaitses seal 1906 doktorikraadi teise naisfüüsikuna – esimene oli Olga Steindler 1903 ja kolmas Selma Freud samal aastal. Väitekiri käsitles mittehomogeensete kehade soojusjuhtivust. Seejärel läks ta Berliini, kus hakkas Friedrich Wilhelmi Ülikooli keemiainstituudis töötama koos Otto Hahniga, kes oli aasta noorem ja kellega teda sidus eluaegne sõprus – nad surid samuti samal aastal. Meitner ei avastanud protaktiiniumi, kuid andis talle 1918 nime. 1922 avastas ta beetalagunemise ehk Augeri efekti – see sai nime sama efekti järgmisel aastal sõltumatult avastanud prantslase Pierre Victor Augeri järgi.
Igaviku kiirtee
Clifford D. Simak
Ulmeklassiku viimaseks jäänud romaan on omamoodi kaleidoskoopiliseks kokkuvõtteks tervest suurmeistri loomingust ja tuntumatest teemadest. Religiooni, igavest elu ja muid metafüüsilisi küsimusi on Simak käsitlenud ajareisiulme vormis: kauges tulevikus pakub inimkonda mitte just sõbralikult suhtuv tulnukrass meie järeltulijaile välja igavese elu kingi, kuid selle hinnaks on oma füüsilisest kehast loobumine ning eksistents vaid puhta mõistuse tasandil. Paljud sellega mitte nõustuvad traditsionalistid põgenevad selle kohutava ja inimolemust muutva sundusliku kingi eest erinevatesse mineviku ajastutesse – Evansite perekond näiteks 18. sajandi keskpaiga Inglismaale. Kuid tulnukad ei jäta neid sealgi rahule. Lisaks igavese elu ja inimeksistentsi galaktilistele küsimustele lahkab Simak siin ka talle tüüpiliselt inimese ja looduse loomuliku vahekorrra teemasid.
Kirjastus Fantaasia.Toimumas:
HÕFF’i Põnevusjuttude konkurss
Kui sinu ajusagarate vahel peitub üks põnevusjutt, mis võib olla hirmus,
fantaasiarikas, kriminaalne või lihtsalt kõhedust tekitav, kas
tõestisündinud või välja mõeldud, siis nüüd on aeg seda ka teistega jagada ning
osaleda lühijuttude võistlusel. Võistlus on mõeldud kõigi Eesti koolide
õpilastele esimesest kaheteistkümnenda klassini.
Jutte, mis ei tohiks olla pikemad kui 2500 tähemärki, saad esitada kuni 6. aprillini, võitjad avalikustame 24. aprillil. Jutte saab esitada SEAL.
Tallinn, 21.
Kristi Reisel „AI on selles küsimuses oma sõna öelnud”
Väljasurnud keelte asjatundja kutsutakse tähtsale kohtumisele, et uurida, kas oleks võimalik end eestlasena tundvale AI-le taastutvustada üht vana keelemudelit – inglise keelt – ilma selleta, et maailm jälle kokku kukkuma hakkaks.
Lugu on veebruarikuule kohaselt tugeva eestluse hõnguga. Iseenesest oli päris huvitav lugeda autori spekulatsiooni selle kohta, et ühel hetkel tuumasõda ikkagi tuleb, kuid Eesti jääb oma väiksuse tõttu sellest puutumata ning saab lõpuks kogu maailma ühtse kultuuri hälliks. Samas, kui paljud meist sellist stsenaariumit hetkel usuksid? Ilmselt mitte eriti paljud. Minu jaoks jäi see pisut liiga kaugeks võimaluseks, et päriselt sellisesse sündmuste käiku sisse elada.
Probleemiks oli minu jaoks ka tegevuse vähesus.
Õhus oli tunda looduse tärkamist. Kevad saabus, täis magusat vabaduse lõhna.Taimed lausa lehvitasid pungade ja lehtedega päikese soojendavatele kiirtele vastu.
Kuid… midagi oli valesti.
Maailm oli liiga vaikne. Ei linnulaulu ega putukate suminat.
Kostus vaid puude käginat ning tuule ulgumist.
See oli õõvastama panevalt VALE.
Siret astus kiirelt tuppa tagasi, lükkas ukse kinni, keeras lukku ja vajus hingeldades seina vastu. Mis see oli, mis teda nii ärevaks ajas?
Siret mudis meelekohti, et mõtteid selgemaks saada.
Ta asus korteris, kus oli pikk koridor, mille ääres vannituba ja WC. Koridor lõppes väiksesse köök-elutuppa. Korteri välisuks ei saanud viiaõue metsavahele! Eriti kuna akendest välja vaadates paistis all laiuv kesklinn.
Vaade planeedile oli paljulubav, kindlasti sobilikum paarist pulbitsevast tuulisest taevakehast, mida varem uurisin. Paljuvõitu vett – ega me mingid kalad pole. Maismaad siiski küllaga. Skaudi analüsaator siristas hingatavast atmosfäärist ja tuvastatavatest eluvormidest. Kõigepealt aga tuli leida orientiirid. Skaudi otsingusüsteemid tabasid õige koha alles kolmandal tiirul ümber planeedi. Käivitasin maandumisprotseduuri.
Maandumiskoht pidi orbiidilt leidmiseks olema piisavalt lage. Sellest loogilisena paigutati orientiirid ja marker mõnda kõrbe, kõrgemale alale. Liiv on kõrbetega paraku kaasnev ja selle liikumine ja kuhjumine võib pikema aja vältel matta ka võimsad struktuurid. Skaut lösutas peaaegu ühe orientiiri kõrval, vaatasin kohta, kus marker olla võiks, ja tundsin korraga nii kergendust kui nördimust. Orientiiride, hiiglaslike kividest laotud rajatiste suhtes õiges kohas paistis esmapilgul lihtsalt üks korrapärane kaljutükk.
Joselyni hiiglaslik portree vaatas neile näitusesaali seinalt vastu.
Tundmatu naise portree. 19. sajand. Õlimaal. seisis väikesel hõbedasel sildil. See oli üks Joselyni lemmikpilte ja seepärast meeldis talle tihti just selle ees istudes juttu rääkida. Nii võis ta ise enda ilu nautida ja Trishi jutule vähem tähelepanu pöörata.
„Ja nüüd on ta veendunud, et tema uus kolleeg tahab kindlasti just tema Marilyni nahka pista,” seletas Trish ärritunult.
„Ja see uus kolleeg on tema meelest mis? Vampiir?”
„Jah... või vesineitsi.”
„Ühes kontoris kaks tükki?”
„Ma ütlesin sama.
