Servus!
Käes on taas oktoober…. kõlab
õudselt? Vaevalt, eks ole. Et jah, on Halloween,
aga kuna nende ridade kirjutaja huvi Halloweeni ja surnud kärnkonna vastu on
enam-vähem võrdeline, siis ei ole sellest siin numbris ka suuremat kõrvitsakära.
Nagu päriselt, lugege midagi või mängige midagi, mitte ärge lõikuge kaalikatele
silmi-suid pähe.
Seega, kui eelmisel aastal oli õuduse erinumber,
siis sellel aastal vilksatas
silme eest korraks mööda hoopis õudne perspektiiv, et tuleb õudselt tühi
number. Aga ei, õud oli ennatlik, sest vingumise peale aktiveerusid nii reakirjutajad kui ka mõned harvemad esinejad, ja tulemus on teie ees. On seda ja teist ja
kolmandat.
Lisaks on Reaktori sünnipäev, minu ajaarvamise järgi 13-s. Õnnet ja värki
meile!
13 aastat puhast ulmekütust ja ei ühtegi vahele jäänud numbrit.
Põlvepikkunegi ulmefänn muidugi teab, mida tähendab ulmekirjanduse uus laine (new wave). Lühidalt siis oli see peamistelt ameerika kriitikute poolt 1960ndate esimesel poolel briti uuemale ulmele pandud silt, millega tähistati eksperimentaalsemat ulmekirjandust, fantastikat, mis võttis seni ulmes esiplaanil olnud reaalteadustele vastukaaluks oma aineseks nn. pehmed teadused (bioloogia, etnoloogia, psühholoogia, politoloogia, sotsioloogia jne), sukeldus päris kosmose asemel inimese «sisekosmosesse».
Aasta alguses endale seatud artiklite sarja eesmärki täitma hakates teadsin, et mõned ajajärgud osutuvad suuremateks väljakutseteks kui teised. Oktoobris jõudis kohale ka reaalsus, sest 1960ndad võisid olla küll ulme kuldaeg, kuid naisautori leidmine Eestist oli keeruline. Päris võimatu see siiski ei olnud, kuid erandina tuleb sel korra mõlemalt autorilt tutvustamisele vaid üks jutt. Kuldsete lehtedega kaetud oktoobris on teie ees Helga Nõu jutuga „Oleneb südamest” (1967) ja Kate Wilhelm looga „The Planners” (1968).
Helga Nõu (sünd. 1934), neiupõlvenimega Helga Raukas, elas kuni 1944. aastani Eestis ja põgenes siis perega Rootsi. Enda loomingu avaldamisega alustas ta 1965. aastal ja lisaks on ta tegelenud ka tõlkimisega. Lisaks kirjutamisele töötas ta pikalt ka õpetajana. Helga Nõu on tuntud peamiselt lastekirjanikuna, kuid tal on tegelikult palju erinevat loomingut.
Oletuslikult pidanuks käesolev tekst ilmuma juba aasta alguses. Kas just täpselt sama, aga minult telliti ja ma ei kirjutanud. Püüdsin, aga ei saanud valmis, sest ma ei saanudki lõpuks aru, mida peatoimetaja minult tahab. Mingil hetkel said peatoimetaja soovid selgemaks, aga siis polnud minul aega ja/või tervist. Ja siin ma siis nüüd olen.
Tõsi, vahepeal on siinsamas ja samas sarjas ilmunud üsna palju tekste ja ma valetaks kui ma väidaks, et ma pole neid lugenud. Olen ja enamus on tekitanud minus parajat nõutust. Tahaks vaielda, aga siis ma ei kirjutaks ju oma lugu. Pealegi, vaidlus on üks kõike tüütum suhtlemise vorm. Öeldakse palju, aga midagi ei selgu, tõuseb vaid tüli ja paremal juhul jääb mõnel osapoolel mulje, et ta tõestas midagi ära. Sestap ütlen, kui keegi tunneb, et ma kuidagi polemiseerin tema kirjatükiga, ründan teda, siis see keegi tunneb valesti. Lihtsalt materjal on sama, aga inimesed-arvamused erinevad.
1. Sa oled kirjanik, raamatukoguhoidja, üliõppur
ja kes kõik veel …või täpsemalt – see polegi
ju kõik, räägi lugejatele, et kes sa veel oled?
Kohe esimese küsimusega tõmmati jalad alt. Ega ma eriti midagi muud ju olegi.
Jõudumööda panustan ka ulme kui žanri olulisuse inimesteni viimisesse ning
püüan pakkuda erinevatel tasanditel lahendusi, mis aitaks noortel kirjanduse
juurde jõuda. Mu tegemistest kõige ajakulukam, aga samas ka kõige
rahuldustpakkuvam on hetkel loovkirjutamise töötubade eestvedamine. Väike
reklaam ka! Igal teisipäeval kell 16:15 on kõik noored huvilised oodatud
Karlova raamatukokku, et koos kirjutada, end provile panna ning vastastikku
üksteist toetada nii vajaliku kriitilise sõnaga kui tunnustava nügimisega.
Aga laiemas plaanis on ju ikkagi nii, et kirjaniku kõik tegemised imbuvad mingil moel tema lugudesse.
Kuidas mõjuvad düstoopiad (teadusulme nüüd üks kõige populaarsemaid žanre) maailmale, kujutlusvõimele tulevikuvõimaluste suhtes, lootusele selle osas, et tulevik võiks üldse tulla? Sääraste küsimustega tegeleb Jaak Tombergi järgmine käsitletav peatükk raamatust “Kuidas täita soovi”. Peatüki pealkirjaks “Düstoopia utoopiline potentsiaal” ja annab ülevaate utoopiažanrist ja selle arenemisest düstoopiaks, lisaks lahkab kummagi žanri nüansse. Peatükk on ootamatult mõnusasti haaratav ja ootamatult lugejasõbralik, võrreldes eelmistega. Või mängib siin kaasa asjaolu, et tegelen sellega Küprosel koolivaheaja kestel, seega on lugemishetked vähem kiirustatud, vabamad.
Tomberg alustab peatükki ülevaatega Uku Masingu mõtetest düstoopiate kohta.
„Omasid ei jäeta maha” on Triinu Merese viies romaan ja sellel aastal juba teine. Üldiselt meeldib mulle pigem autori lühem looming, aga ega ma üldiselt autoriga väga sina-peale saanud ei olegi. Samas, kui raamatu sisuga natukenegi haakuvust on, siis eestikeelse ulme lugemise osas olen suhteliselt kõigesööja. Antud teost kirjeldatakse kui militaarset fantaasiaromaani, kus on palju erinevaid aspekte, millest minu silmad lõid särama just järgnevate märksõnade peale: mitmekülgne maailmaloome ja action. Lootusrikkalt haarasin raamat ja valmistusin seiklusi täis fantaasiarikast sisu haarama: see on täpselt see, mis on minu maitse ja mida ma ühelt fantaasiaromaanilt ootangi.
Aga kahjuks pean nentima, et lugemine läks suhteliselt raskesti ja eriti algus võttis ikka käima jooksmisega väga kaua aega, kuna tegevust väga ei ole ja tegelasi on palju.
Kuna eesti ulmemaastikul tikub pigem domineerima pessimism ja ugridoom, on positiivne, kui vahel tuleb välja midagi muud ja Kalmsteni ja Kääramehe poolt kokku pandud „Kübeke elutervet vihkamist” kindlasti on üks selline tervitatav päikesekiir eesti ulmetaevas. Selle kogumiku üksteist lugu kaheteistkümnelt autorilt lahkavad inimesi, armastust, ellu jäämist ja rahulikku stoilist vastuseisu hävingule ja proovivad olla Eestis üsna tundmatu hopepunk’iesindajad.
Hopepunk’i eristab teistest viimase aja trendidest ulmekirjanduses see, et ta põhialuseks on, et on tõesti võimalik, et asjad saavad hästi minna. Võib-olla mitte hästi-hästi (vahel siiski) aga klaas on vähemalt poolenisti täis ja seal sees pole piss. Maailmas on lootus endiselt olemas ja inimesed võivad selle üles leida.
Irene Solà „Mina laulan ja mägi tantsib“
Katalaani keelest tõlkinud Maria Kall, „Moodne aeg“, Varrak (2024), 176 lk
„Me jõudsime kohale, kõhud pungil. Mustad kõhud täis külma tumedat vett, välku ja kõuekõminat. Me tulime merelt ja teiste mägede kohalt ja kes teab mis paikadest veel ja kes teab, mida me olime näinud. Riivasime mäetippude kõrgeimat kivi, mis on nagu sool, sest seal ei tärka ainsatki umbrohuliblet. Valisime mäeharjade ja põldude värvi, jõgede ja taevast uudistavate silmade helki. Kui metsloomad meid märkasid, varjusid nad koobastesse, tõmbusid kössi ning ajasid koonud püsti, et haista lähenevat märja mulla lõhna. Katsime nad kõik otsekui tekina. Tammed ja pukspuud ja kased ja kuused. Kuss. Ja kõik vakatasid, sest me olime kale katus ja oli meie otsustada, kellele jääb rahu ja rõõm kuivast hingest.
Koidu V. G. Ferreira
„Kui armastus külmutab südame: Väljavalitu"
„Kui armastus külmutab südame: Hingesugulased”
„Kui armastus külmutab südame: Surematu”
Koitev, 2022 - 2023
412 + 472 + 514 lk
-----------------------
„Armastus on midagi nii võimsat, et seda ei ole võimalik kirjeldada, kui sa pole seda ise kogenud," sõnasin voodisse selili vajudes ja vilkuvaid tulukesi jälgides. „See on midagi, millest satud sõltuvusse. See on nagu hea söök, millest ei saa isu täis süüa ja mida tahaksid veel ja veel. See on nagu õhk, ilma milleta ei saa enam hingata ja nagu puhas vesi, ilma milleta sa sureksid. Armastus on midagi nii tugevat, et ainuüksi sellele mõeldes kukub süda puperdama ja pea ringi käima. Ja kui su armastatu sind puudutab, hakkab kõik su sees keerlema nagu metsik keeristorm, mis lööb kogu sisikonna mõnutundest pahupidi.
IFF in review. Meister ja Margarita (2024)
Olen ka mina mõnel pool
pealt kuulnud arvamusi, et kõik vene kultuur – kirjandus, muusika, filmid –
peaks üldse Eestis ära keelatama. Ma ei usu, et see väga hästi töötaks,
inimestele ju meeldib taga ajada just seda, mis keelatud on. Ja pealegi…
... käsikirjad ei põle.
„Meister ja Margarita” oli kunagi üks vähestest koolikohustuslikest raamatutest, mis mulle tõepoolest meeldis. Ma olin küll raamatukoi ning gümnaasiumi kirjanduseõpetaja oli fantastiline, aga kõiki sellised vanu raamatuid, mis ei olnud just Sõrmuste Isand, pidasin ma kohutavalt igavaks ja kuivaks. Õpetaja pani meile aga enne raamatu kätte andmist käima klipi 2005 teleadaptsioonist[1], ning mul läksid silmad peas põlema.
KUU AJAKIRI: Battle Birds (4. september)
Battle Birds oli 1932–35 ja 1940–44 ilmunud Ameerika pulpajakiri, mis pühendus lennundusele. Selle tegevus toimus tulevikus: kusagil Aasias kerkis Mustadeks Vallutajateks kutsutav jõud, mis vallutas terve maailma peale USA. Ameeriklaste kangelane oli Dusty Aires, mustade kangelane oli Black Hawk. Ajakiri ilmus 30-ndatel igal kuul, aga 40-ndatel üle kuu. Robert Sidney Bowen kirjutas igasse numbrisse ühe romaani. See oli tõepoolest ebatavaline, tavaliselt kirjutasid mitu meest ühise varjunime all. Kõik illustratsioonid tegi lennukiekspert Frederick Blakeslee, kes andis ka hulgaliselt soovitusi, milliseks võivad tuleviku lennukid muutuda. Maailmasõja ajal avastas ta, et ei kujutagi enam enese väljamõeldud tulevikku, vaid hoopis olevikku. Siis oligi aeg ajakiri kinni panna.
Verihambuline
Tamur Kusnets
"Verihambuline" viib lugeja mineviku ja oleviku udusele ristteele, kus teadusele allumatute jõudude tulemusena siseneb Eestimaa kolkapiirkonda muistne ebamaisus. See haarab enesesse, muserdab ja kohati ka seedib kohalikku faunat, pahaaimamatuid võõrriigi eriteenistuslasi ning põrkub ootamatult sitke erakuga soisel rannapadural. Teras, püssirohi ja realistlik maailm heitlevad hämarate taigade, ulmade ja ebasurnud ihuga. Mida varjavad endas Eestimaa laukad, iidsed linnamäed ja puutumatud metsloomarajad, selgub Tamur Kusnetsi mütoloogilis-humoorikas tõsijutus "Verihambuline".
Tamur Kusnets on Eesti Kaitseväe vanemohvitser, jahimees, kirjanik ja paljulapselise pere isa. Tema hobideks on ajalooline taaskehastamine ja rollimäng ning Võhandu maraton.
Kirjastus Fantaasia
Sari: Sündmuste horisont.
Kaanepilt Liis Roden.
154 lk.
Ulmestaar Maniakkide Tänav
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, mänginud oled?
Loen hetkel kahte raamatut: Kerberose „Summoner awakens" ja Šamil Bassajevi „Pühasõdalase raamatut". Esimene on hea litrpg-meelelahutus ja teine on huvitav pilguheit džihadisti mõttemaailma. Filmidest vaatasin sellist värsket ulmemärulit nagu „Atlas" ja kuigi see ei olnud midagi filmimaailma raputavat, siis vahelduseks üks film, mille ma lõpuni vaatasin ja jäin rahule. Selliseid võiks aastas neli-viis tükki ette sattuda ja ajaviiteks vaadata. Praegu ma enamuse ajast midagi huvitavat ei leia. Eelmine selline huvitav filmitükk oli telesari „Halo". Kahjuks, nagu minu jaoks huvitavate sarjadega tihti juhtub, nende tootmine jääb kas aastateks venima või jäetakse see pooleli.
Tim Hornet “Elulõng”
Üks kange eesti mutt läheb nõia juurde, et see aitaks tal seljavalust lahti saada. Nõid aga aitab tal meelde tuletada ka selle, miks ta üldse elada tahab.
Horneti jutud kiiskavad puhtast ulmest harva, kuid sisaldavad reeglina suure annuse inimlikkust, millega lugejal on kerge samastuda. Selleski loos oli ulmet vaid näputsaga antud, tegemist polnud ka autorile tavapärase muinasjutukeskkonnaga, vaid hoopis väga elulise situatsiooniga, mida on kerge ette kujutada. Kuid mulle läks see lugu korda. Hornet meenutab meile loos, et meie füüsiline ja vaimne tervis on omavahel väga tugevasti seotud ning füüsiline tervis ise pole eriti väärt, kui soovi elada ja toimetada on väheks jäänud. Samuti pani see lugu mind mõtlema, kas asjad, mille kohta ütleme, et peame neid tegema, pole mitte asjad, mida me tegelikult ka tahame teha. Minu meelest on see oluline vahe.
Maja oli tühi. Abikaasa oli jätnud naljatleva kirjakese esikupeeglile: “lgp. haridusminister, läksin korp! poistega Piirile, üle ei lähe, <heart>”. Piiriks nimetati linnaservapubi. Loodetavasti ei tule mehel pärast õllelauatargutusi jälle ägedaid kasumlikke ideid, kuidas majandussanktsioonidest mõne järgmise nipiga mööda saab.
Anne astus elutuppa, pani tahvli kohvilauale ja peaaegu heitis end tugitooli. Ta arutles, kui palju võiks endale võidurõõmu lubada. Viimase asjana enne töölt tulekut oli ta lõpuks valminud uuringu tahvlisse kopeerinud. Valmis! Seaduseelnõu ootas juba varem.
Ministeeriumi, peamiselt küll Anne tellitud uuring oli piisavaks aluseks, et nutiseadmete kasutamine mitmes aspektis meelemürkide tarvitamisega võrdseks kuulutada. Järelikult saab seadusega alaealistel kasutamise keelata.
Eelnõu valmis varem, kuid Anne polnud tahtnud poolikult alustada. Ta mõistis riske ja oli neid hoolega maandanud.
Kontmees limpas vaevaliselt sauna poole. Kapten ootas kannatlikult kuni koolja kohale jõudis ja sauna uks kinni vajus. Seejärel vaatas Kapten ringi. Rohkem võõraid silmi nende läheduses polnud.
Nad pidid kiiresti tegutsema, enne kui mõni lummutis neist haisu ninna sai.
“Minek!” hüüdis Kapten koopasuusse ning peagi vedasid mehed piraka masinavärgi välja. Mono-universaalne laev, nagu liba-lummutis selle instrumendi kohta ütles.
Kapten ei teadnud kuidas sellist hiidpoti kujulist asja nimetada, kuid sel olid purjed, ankur, rool ja isegi nende vana hea pealuuga lipp vaatekorvi kohal vardas.
Preester oli kindel, et see töötas ning tõi neile suurt kasu. Kapten selles nii kindel polnud. Samas, mida oli neil kaotada. Elu oli kõigil juba antud ning vaikselt kuluda, kaotades igapäevaselt järgmisi juppe ise-endast, oli tüütu ja väsitav. Koolja elu polnud lihtne.
