kuspingviinidKaido Tiigisoone romaani “Kus pingviinid ei laula” tegevustik toimub tuleviku-Ameerikas. Miks just Ameerikas, mitte näiteks Eestis, sellest ma romaani lugedes täpsemalt aru ei saanud. Süžee ja tegelaskujud seda ei nõudnud ja ameerikapärasust lugejale lahtijoonistuvas maailmas ka eriti silma ei torganud. Pigem jäi eriti esimeste peatükkide põhjal mulje, et tuleviku-Ameerika on tugevasti tänapäeva-eestistunud, seda eriti stseenis, kus peategelane jõuab väiksesse külla. Teda võtab vastu noortest tühjaks jäänud külakene ja üksik eideke, kes koorib oma laguneva majakese uksel toobrisse kartuleid. Sees keeb pliidil kapsasupp. Mitte, et nad ei sööks seda, aga kui juba tegevus ameerikamaale viia, siis võiks sealset elu püüda veidi ameerikalikuna näidata, kasvõi kirkamana kui päriselt. Võib olla oli autoril mingi põhjus ameerikalikkusega tagasi hoida, aga väga selgelt seda minu jaoks välja ei tulnud.

Romaanis jooksid rööbiti kaks tegevusliini, mis näitasid lugejale tulevikumaailma erinevaid tahke. Üks oli eespool viidatud lihtsa inimese elu, madaltehnoloogiline ja väljasurev, teine oli kõrginimeste, tehnoloogiliselt edasiarendatute kõrgtehnoloogiline elu. Kontrast oli põnev, eriti osades, kus arendatud inimesed said viibida virtuaalreaalsuses ja sealses digimaailmas tegutsesid. Seda ulmelisemat osa oleks ma soovinud isegi rohkem ja põhjalikumalt lugeda. Madaltehnoloogiline osa, eriti jahmerdamine mingite saeraamidega ja hammasratastega ei suutnud mind üle paari lehekülje köita. Eeldaks, et kui peategelane on juba tehnik, siis võiks ta ehitada hulgakaupa mingeid ägedaid tuleviku-vigureid, mitte ei pusserdaks saehambaid teravaks viilida.

Kahe maailma huvitav kokkupuutepunkt olidki varjeriietuses robotid, kes ülemkihile ebameeldivaid isikuid ära koristasid. Millegipärast ei kasutanud nood mingeid tulirelvi, seda isegi siis, kui neid vahepeal suuremal hulgal mättasse löödi. Ei saanudki aru, kas olid programmeerimisprobleemid või olid sellised robotid lihtsalt odavamad soetada. Põhjenduseks toodud, et selline hiiliv surm oli ohvrile ja tema lähedastele õõvasem ja ülemklassile coolim, väga kaua ei veennud. Samas, paar sellist varjeriietuses tegelast, varustatud korraliku nuti-snaiper-laserpüssiga, mis võtab mitme kilomeetri peale, oleks ennast üsna kiiresti vastupanuliikujate hõrendamisel tagasi teeninud. Võib muidugi öelda, et implantaatide abil ülikõrgeks kruvitud IQ-ga tegelasi ja nende geniaalseid olukorralahendusi ongi tavainimesel raske ette kujutada, ratsionaalsus on neile igav, nende esteetika nõuab keerulisemaid lahendusi, kuid madalalaubalist lugeja jaoks ei olnud see siiski väga veenev seletus.

Peab ütlema, et lugedes jäi mind kummitama üks tunne. See, et romaanis, kuigi seal oli huvitavaid tegelasi ja omajagu märulit, puudusid justkui sellised emotsionaalsed mäed. Kaotused ja ebaõnn, samuti kui võidurõõmud ja kordaminekud vajanuks veidi teravamat esitamist. Kasvõi alguses, kus peategelase pärast tädike oma elu kaotas oleks see tädi pidanud olema peategelasega rohkem emotsionaalselt seotud. Miks mitte vanaema, mitte tädi? Et käis see tehnik iga suvi seal ja aitas vanaemakest. Memmeke aga saatis ikka kodukooritud kartuleid linna ja pani lapsukesele lahkumisel kapsasupikest kaasa. Kollide tulekul aga püüab noormees kallist vanaema viimase veretilgani kaitsta ja päästa, ent hoopis vanaema paneb elu kaalule ja päästab armastatud lapselapse. Võib-olla banaalne ja klišee, kuid siiski liigutaks mind rohkem, kui tädi, keda tehnik nägi viimati kümme aastat tagasi ja kelle vahepeale elu või surm teda aastate viisi ei kottinud. Alles siis, kui häda käes, jookseb iseenesestmõistetavalt maale tädi manu, sööb suppi, kahmab asju kaasa ja laseb jalga. Ta teadis väga hästi, et tal on jälitajad sabas ja korraks tundis nagu kahjutunnet, et mutt maha löödi, aga ei liigutanud omalt poolt halli ajurakku ega sõrmeotsagi, et teda päästa. Ei näidanud see just tehnikut ei eriti nupuka tegelasena ega eriti meeldiva inimesena. Sellisele on raske kaasa elada.

Maailm ja mõtted on autoril head, selle eest tuleb kindlasti kiita. Järgmisest romaanis või ka lühiloos ootaks aga mastaabikasvu. Loeks meeleldi kõike sedasama, aga sooviks, et järgmine kord oleks headus nii hea, et võtab pisara liigutusest silma, kaotusvalu kibedam kui kibe, nii et tahaks ka ise kurvastusest surra, kurjus veel kurjem, nii, et lugeja nõuaks kisendades pahade hukku, tulevikutehnoloogiaid aga igal sammul ja nii et tapab. Viimaks ja mitte just kõige tähtsusetumana nende ridade autori jaoks oleks see, et kui tolles imetabases väljamõeldud maailmas pole just kõiki eestlasi ära hävitatud, siis võiks olla tegevusse kaasatud ehk vähemalt üks maavillane tegelane maavillaselt maalt.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0563)