esikaasTeisipäeval, 23. mail kaitses Andrus Org Tartu Ülikoolis doktoritöö teemal «Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika». Ühest küljest on see väga loogiline, kuna Org on ulmekirjandust uurinud juba 1990ndatest peale. Tema magistritöö «Ulmekirjandus: žanri dimensioonid» kaitsmisele 2001. aastal jõudsin isegi. Teisalt on see muidugi ääretult suur ja oluline asi, et keegi ülikoolis akadeemilisel tasemel Eesti algupärast ulmekirjandust uurib. On ju ulmesõbralik kirjandusteadlane ka näiteks Jaak Tomberg, kuid tema uurimisteemad ei seostu ehk nii otseselt Eestiga, pigem angloameerika küberpungi jmt valdkondadega. Ning on ju Tomberg pälvinud oma William Gibsoni loomingu alase lühiuurimusega («On the Double Vision of Realism and SF Estrangement in Gibson's Bigend Trilogy» ajakirjas Science-Fiction Studies 2013, ek «Realistliku usutavuse ja teaduslik-fantastilise võõrituse topeltperspektiiv. William Gibsoni Blue Anti triloogia» ajakirjas Akadeemia 9/2014) ulmemaailmas tunnustatuima SFRA (Science Fiction Research Association) artikliauhinna.

Aga Org on läbi aastate oma teadustöödes ja artiklites keskendunud just algupärase ulmekirjanduse uurimisele. Arvestades Eesti ulme väiksust igas mõttes (traditsiooni ajaline nappus, praktiseerijate ja tarbijate vähesus) on see vägagi tähelepanuväärne, et sellest on saanud akadeemilise kirjandusteaduse aines. Juba ainult selle eest väärib Andrus Org sügavat kummardust. Et ta on viinud ja läbi eelneva kümnendi hoidnud Keele ja Kirjanduse veergudel pidevalt Indrek Hargla, Karen Orlau jpt teiste žanriulmet viljelevate autorite nimed ja loomingu kirjelduse ning analüüsi, et ta on otseselt sidunud selle nüüdisaegse žanriulme Tammsaare, Tuglase, Gailiti jt traditsiooniga, et ta kirjeldab ja mõistab seda sarnaselt ühtse tekstikorpusena nagu ka fändom on seda teinud.

org


Teooria rägastikus

Andrus Orgi doktoritöö koosneb mitmest erinevast osast, ta kirjeldab põhjalikumalt ulmekirjanduse kolme alažanrit - teaduslikku fantastikat, fantaasiakirjandust ja õuduskirjandust, ta esitab eesti ulmekirjanduse ajaloo lühikirjelduse, kuid on selles napis peatükiski põhjalikum kui näiteks siinkirjutaja või Indrek Hargla eesti ulme ajaloo eri tahke valgustades kunagi olnud on: Org on avastanud tekste ja autoreid Nõukogude okupatsiooni esimestest kümnenditest, kellest fändom teadlikki polnud. See on siinkirjutaja jaoks vahest tema töö huvitavaim osa. Lisaks on üks doktoritöö peatükke pühendatud žanriteooriale, aga nagu kirjandusteadusliku teooriaga ikka, siis mina seda osa tekstist mõttega pikemat aega järjest lugeda ei suuda, teooria ja võõrsõnade rägastikus läheb minu mõte selliste tekstide lugemise ajal paratamatult maisematele ja juhuslikumatele teemadele uitama. Nii nagu ka ülikooli ajal Akadeemiast jm ajaloofilosoofia alaseid teooriaartikleid lugedes. Maitse ja peakuju asi ilmselt. Tunnistan, et ei suutnud samadel põhjustel lugeda ka Tombergi Gibsoni-artiklit Akadeemias: jäin materjalile ilmselgelt alla ja andsin pärast paari lehekülge loobumisvõidu. Samasugust reaktsiooni tekitavad mus üldse nimed Bahtin, Derrida, Suvin, Todorov ja teised taolised teooriakunstnikud.

Kes ehmub ära Orgi töö pealkirjas olevast poeetikast ja ei saa aru, mida paganat žanri poeetika õieti tähendama peaks, kas midagi luulesse puutuvat, siis õnneks mitte. Autor seletab töö sissejuhatuses joone all ära, et žanripoeetika tähendab «neid väljenduslaade ja kujutamisvõtteid, mida järgides sünnib kindlat tüüpi žanritekst, mille esteetika on kirjanikule kättesaadav ja lugejale mõistetav.» Ehk siis lihtsalt kindla (ala)žanri tunnused, laad ja võtted, mida kirjanikud ja lugejad tunnevad ja millest ühtmoodi aru saavad.

Igatahes ei ole alljärgnevalt keskendutud kõigele sellele paljule, mis töös head ja väga head on, sest hoolimata hilisemast kriitikast on suur osa ulme kolme põhižanri kirjeldustest ja definitsioonidest ju täiesti aktsepteeritavad. Samuti on järgneva kriitika põhiobjektiks kujunevas alažanrite rohkes hulgas küllaga liigitusi ja termineid, millega saab vaid nõustuda ja mille osas vaidlemistväärivat pole.


Terminite imevulmeline roostes maailm

Problemaatilise osa Orgi doktoritööst moodustavad peatükid ulme kolmest suurest alažanrist, mille alla tekitab ja leiutab autor veel suure hulga kaheldavalt piiritletavaid ja veelgi kahtlasemate nimedega alažanreid. Olgu teooriaga kuidas on, aga ilmselgelt on just töö selle osa ja reaalsuse ühisosa ning puutepunktid kõige napimad. Esiteks muidugi seepärast, et kuigi sageli sünonüüme tarvitades on Org otsustanud kasutada nurisünnitisena tekkinud terminoloogilist umbtänavat, ehk nimetusi teadusulme, imeulme ja õudusulme. Nende terminite kasutamise taga olevat kiusatust (ühtne -ulme lõpuline kuju) võib ju inimlikult mõista, aga kuni need terminid sellisel tervikkujul siiski praktikas juurdunud pole ja pigem fändomis naeruturtsatusi ja pilkeid põhjustavad, saab pidada soovmõtlemiseks ennustusi, et paarikümne aasta pärast peetakse neid termineid kõige mõistlikemateks ja need on valdavalt kasutusel. Ega ikka ei ole küll. Kunstlikult loodud ja kabinetis sündinud terminid ei ole ulmes ei siin- ega sealpool maanteed, ei siin- ega sealpool piiri, ei siin- ega seapool ookeanit kusagil juurdunud. Ulme lihtsalt on juba selline suures osas fännide omanduses olev kirjandusliik, erinevalt kõikidest teistest žanrikirjanduse liikidest ja tavakirjandusest.

Ja paraku on selle konkreetse kolmikjaotuse terminoloogiaga nii, et kui üks neist ei juurdu (ja imeulme ei juurdu oma lolluse ja arusaamatuse tõttu mitte kunagi), siis on kogu selle kolmiku ühtlane vorm argumendina automaatselt kadunud ja ka ülejäänud terminid muutuvad kergelt mõttetuks. Või noh, teadusulme on ju mõnevõrra sünonüümina juurdunud, aga õudusulme on näide täiesti ebavajalikust ja pisut totrast sõnaloomest, kuna termin õuduskirjandus on meil kõige varasemast ajast juba olemas. Emakeelsest terminist peaks olema võimalik aru saada, millist ingliskeelset žanrit mõeldakse ja parimal juhul võiks see olla tagasitõlgitav. Imeulme pole paraku neist kumbagi, kahjuks saab sama öelda paljude Orgi leiutatud ja välja pakutud olematute alažanrite nimetuste kohta - aga kas peaks üldse probleem olema, kui ebaõnnestunud on termin millegi kirjeldamiseks, mida ei eksisteeri? Vot siis milline paradoks.

Selle kolmikjaotuse debiilse terminoloogia mõtles vist välja Kristjan Sander kunagi 1999. aasta paiku, peamiselt seepärast, et fändomis võis märgata teatavat rahulolematust terminiga fantaasiakirjandus, mis tundus tsipa puine toortõlge. Kummatigi, mida õieti tähendab see juurdumine? Mis puhul saame öelda, et terminid on juurdunud? Kas see, et eestikeelses Vikipeedias (millise nähtuse mainimine kõiki eestikeelses teaduses tegutsevaid inimesi peast haarama paneb - igaühte siis oma valdkonna artiklites valitseva kaose ja pornograafia tõttu) neid kasutatakse? Aga eestikeelses Vikipeedias on väga palju täielikku jama ja lausvalet? Kes tunneb selles valguses uhkust, et just see koht imeulmet au sees hoiab? Mina ei tunneks, kui oleksin termini juurutaja. Kas saab lugeda juurdumiseks seda, kuidas termineid kasutavad näiteks kirjastused ja raamatukauplused? Näiteks kirjastuse Varrak jaoks on ulme endiselt sünonüüm teadusliku fantastika kohta, kuna süstemaatiliselt on kasutusel sõnaühend 'ulme ja fantaasia', sama silti võib näha mõnes raamatupoes, teises on sildiks 'ulme ja õudus'. Mõlemad kõlavad fändomi jaoks ju nagu silt 'lihatooted ja sink'. Nonsenss, ühesõnaga. Aga kasutus Eesti suurima kirjastuse ja kahe suure raamatukaupluste keti poolt viitaks nagu juurdumisele? Või ei? Kui viitab, siis on kakskümmend aastat tööd olnud asjata ja isegi arusaam, et fantaasiakirjandus ja õuduskirjandus on ulme osad, mitte selle kõrvalžanrid, pole juurdunud.

Imeulme üks peamisi probleeme on, et sellega omakorda alažanreid tähistavaid liitsõnu moodustada naljalt ei saa. Ja eks see tuleb ka Orgi tööst näitlikult paraku välja. On ju olemas mitmeid fantaasiakirjanduse alažanreid nagu linnafantaasia või kangelasfantaasia või kõrgfantaasia või teaduslik fantaasia. Proovigem nüüd siis neid termineid imema panna: linnaimeulme, kangelasimeulme, kõrgimeulme, teaduslik imeulme. Oehh. Tegelikult on selles kontekstis sama kehv termin ka imeulme asemele pakutud muinasulme. Eks proovige ise. Pealegi seostub sõna muinas vähemasti siinkirjutaja jaoks paratamatult ajalooteadusest pärit terminiga muinasaeg, mis viitab Eesti ajaloo puhul keskajale eelnenud perioodile ja ka üldajaloos pigem siis vanaajale ehk antiigile. Aga fantaasiakirjandus ju ei tähenda keskajaeelset esteetikat, rääkimata muinasjutulisusest.

org-parem


Fantastika ei ole fantaasiakirjanduse sünonüüm! Fantastika on ulme sünonüüm

Orgi tööd lugedes torkab veel silma, et ta ei tarvita sõna fantastika samas tähenduses milles fändom: fantastika ehk ulme. See katustermin kolmele põhižanrile. Isegi ingliskeelne SF Encyclopedia on viimasel ajal sõna fantastika just sellisel kujul (k-ga) hakanud meie mõistes sõna ulme tähenduses tarvitama. Kui aga Org tõlgib inglise keelest termineid, siis kummalisel kombel on tema jaoks tihti fantaasia ja fantastika sünonüümid, mis on ilmselgelt lugejat eksitav ja üldse segadust tekitav. Tegelikult on lihtsalt kummastav, et Org peab fantaasiakirjanduse sünonüümiks fantastikat, mis on ju ilmne viga, eksitus, vale arusaam. Fantastika on ulme sünonüüm. Mistõttu on alapeatüki 3.3 kõik väljapakutud alažanrite nimed valele alusele rajatud segapuder: läbisegi kohtame termineid kõrgfantaasia (high fantasy) ja kangelasfantastika (heroic fantasy).

Terminitega vaba fantastika, olendifantastika, nukufantastika jne jne jne ei oskagi midagi pihta hakata. Kui seda doktoritööd manuaalina käe pärast pole, on need terminid kasutud: neisse alažanreisse ei oska õieti ühtegi teksti paigutada, nende ingliskeelset nimekuju (kui pole tegu Andrus Orgi leiutatud alažanritega) eestikeelsest variandist ära aimata pole võimalik. Peab järele vaatama leheküljelt 94, et teada saada, et vaba fantastika on unlimited fantasy. Millise teadmisega omakorda on kaunis vähe midagi pihta hakata, kuna suure tõenäosusega pole isegi kogenud ulmelugeja kunagi sellise terminiga kokku puutunud.

Põhimõtteliselt loob Org kõigi ulme kolme põhižanri all omakorda selliseid alažanreid ja liigitusi, mis tekitavad valdavalt nõutust ja kummastust ning millega pole päriselus midagi praktilist pihta hakata. Sest miks üldse neid silte luuakse, neid alažanreid piiritleda püütakse? Lihtne loogika ütleb, et lugeja elu lihtsustamiseks. Neil siltidel on valdavalt kommertslik iseloom: need peavad aitama lugejail kiiresti üles leida talle potentsiaalselt kõige sobivama loo. Kui talle mingi tekst X meeldib, siis teades, et see on dark fantasy ehk õudusfantaasia (aga mitte tumeda fantastika) alažanris, on selle sildi järgi võimalik leida teisi sarnaseid teoseid.

Paraku see, kui hakata alažanreid pastakast välja imema ja enam-vähem iga uue ettesattuva teksti jaoks, mida esmapilgul ühegi olemasoleva alažanri alla paigutada ei oska, kohe suure hurraaga uusi alažanrinimesid leiutama, ei aita kuidagi mainitud eesmärgile kaasa. Mõistagi võib sellisel pöörasel liigitustungil olla ka lihtsalt puhas kirjandusteaduslik eesmärk, mida ei peagi praktikas rakendada saama. Aga nende ridade autorile tundub küll, et Org on alažanrite väljapakkumisega ilmselgelt liialt hoogu läinud, nii et tulemus on pigem koomiline kui praktiline.


Teemad ja alažanrid on eri asjad ehk robotid ja kosmoseooper pole võrdsed kategooriad

Laskumata siinkohal töös väljapakutud enam kui 50 alažanri lahkamiseni ükshaaval, tundub mulle lisaks eelöeldule, et mõnel korral on alažanr sattunud kolmikjaotuse mõttes ka vale põhiliigi alla, teinekord aga on erinevate põhiliikide all välja pakutud alažanrid sisuliselt samad, ehk et esineb ka dubleerimist. Ning kui viidata veel John Clute'i ja Peter Nichollsi algatatud ingliskeelsele SF Encyclopediale, siis tolle käsitluse kontekstis ei tee Org müstilisel kombel vahet alažanritel ja ulmekirjanduses käsitletavatel teemadel: nii näiteks on robotijutt ja tulnukajutt siinses töös teadusliku fantastika alažanrid kõrvuti alternatiivajaloo ja aurupungi ja kosmoseooperitega, kui need aga tegelikkuses on ulmekirjanduse teemad (robots, aliens), mitte alažanrid (alternate history, space opera, steampunk). Samuti ei ole õuduskirjanduse teemad nagu vampiirid ja libahundid ja nõiad ja kurat (vampires, werewolves, witches, devil) eraldi alažanrid nagu gooti õudus või tondijutt (gothic horror, ghost story). Teemadel ja alažanritel tuleks siiski põhimõtteliselt vahet teha.

Selliste ülimalt kunstlikult loodud süsteemide põhilisi nõrkusi peitub tõigas, et need ei ole kuigi absoluutsed ega proportsionaalsed, vaid kohutavalt juhuslikud ja subjektiivsed: selliseid olendi- ja nukufantastikaid ja hurraaulmeid ja kõvaulmeid võib igaüks veel kümneid ja kümneid välja mõelda, kui tegelik alažanrite hulk ulme kolme põhiliigi all on siiski suhteliselt piiratud ja täiesti reaalne, objektiivne suurus. Alažanrid ei peaks kindlasti olema mingi selline kategooria, mida iga autor või uurija võiks suvalise hulga juurde leiutada, lähtudes vaid oma kõhutundest.

Võimalikku kriitikat ennetades rõhutab töö autor muidugi korduvalt, et selline liigitamine ja lahterdamine on väga subjektiivne ning võimalikud on ka teistsugused süstemaatikalahendused: «Ulmežanrite piiritlemine ja žanritekstide määratlemine on kahtlemata keerukas tegevus, sest ulmekirjanduse poeetilised võtted on teoseti äärmiselt variatiivsed ja sageli eklektilised, moodustades kas kanoonilise žanriulme või sporaadilise piirialaulme kihte.»

Sellest hoolimata julgen siiski jääda oma põhiseisukohtade juurde, et väga suur osa töös välja pakutud terminiloomest on lihtsalt ebavajalik, kunstlik, tihti eksitav, kordav ja dubleeriv ning kohati ka täiesti arusaamatu.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0593)