Head Reaktori lugejad!
Käesolevas Reaktori number on mõneti keskendunud lõppenud Estconile ja jagatud Stalkeri auhindadele. Estconist annavad ülevaateid Lüüli Suuk ja Brita Siimon, toimetuse küsimustele vastavad värsked Stalkeri võitjad Laura Loolaid ja Kristi Reisel, Stalkeri laureaatide üle mõtiskleb Tanel Rõigas, Estconi ulmediskost annab ülevaate Veiko Belials.
Samuti leiab käesolevast Reaktori numbrist jutte Heinrich Weinbergilt, Manjanalt ja Tanel Rõigaselt, Tõnis Hallaste arvustuse Meelis Krafti romaanitriloogiale „Tiuhkamäe“, Jüri Kallase arvustuse ulmeantoloogiale „Pidu aja lõpus“ ja Raul Sulbi arvustuse filmile „Universumi isandad“. Lisaks veel Laura Loolaidi intervjuu Düsseldorfis toimunud Aasia popkultuuri üritust Dokomi külastanud Amanda Oravaga ja palju muud huvitavat.
Nagu mullu, nii ka nüüd olin Estconil köögi- ja videotoimkonnas ja jagan saaki. Dubleerin sedasama videosaaki juulikuu Reaktoris ka (seesinase postituse ülesandeks ongi muuhulgas tekitada Reaktori jaoks mugavalt pasteeritav HTML).
Tamur Kusnets viis meid sel aastal rändama pikema kirjatöö kivistele radadele.
Raul Sulbi eestveetud vestlusringis “Mõõgad, maagia ja seks - fantaasiakirjanduse muutumisest läbi aja” jõuti muuhulgas tutvustada ka äsjailmunud Howardi-ainelisi kogumikke. Kaasa rääkisid veel Jüri Kallas, Manfred Kalmsten ja Jaagup Mahkra.
Ma ei tea, mis teile märksõnaga „postapo“ meelde tuleb, aga minu silme ette kerkib kaks ikoonilist tegelast – Hell Tanner ja Mad Max. Küllap ma pole ainus, sest suur osa postapo muusikavideotest on üsna vaimuvaeselt ühte nägu. Kusagil tühermaal või kõrbes kogunevad kaks gängi, kes sõidavad kohale võimalikult peletislike sõidukitega, ise aurupungilikult riides. Kusagil (puuris, konteineri katusel, lihtsalt õlitünnide vahel kesk liiva vms) mängib bänd. Rivaliteet jne. Ühesõnaga – Mad Maxi koopiad. Võite vaadata järgmistelt linkidelt:
UNLEASH THE ARCHERS - Tonight We Ride
STAHLMANN - Plasma
Papa Roach - Face Everything And Rise
New Years Day - I'm About to Break You
Ulmeühingu auhinnanimekirjadesse ja tunnustuseks antavasse auhinda võib suhtuda mitut moodi. Värsketele laureaatidele rõõmu, EstConile tegemist, Eesti üldisesse kirjandusmaailma teadet, et ka ulme on jätkuvalt olemas – päris mitmekülgne kasu.
Ühtlasi on Stalkeri nimekiri tänuväärt loetelu, mida ja kus kodumaal eelmisel aastal välja on antud, moodsas info- ja väljaandjate külluses võib mõnegi üllitise lihtsalt maha magada. Kujunev edetabel omakorda annab ettekujutuse, mida eelistatakse. Näiteks võib hinnata, kas populaarsemad on vampiirid või kosmoselaevad ja kas Tartu kõnetab rohkem kui Tau-Zet. Nii läksingi eelmise aasta ulmekirjanduse Tsooni hulkuma, Stalkerid teejuhiks.
Alfred Bester «Lammutatud mees». Fantaasia. Tõlkija Jay Skaidrins, parim tõlkeromaan 2025
Fantaasiarikas kriminull toimub maailmas, kus sotsiaalset keerist tekitab osade inimeste telepaatiliste võimete areng.
Estcon lõppenud, Stalkereid suisa kaks võidetud. Loomulikult küsime: Mis tunne on?
Hetkel olen juba suutnud non-stop naeratamise lõpetada ja suudan suhelda. Adrenaliinilaks ja rõõmujoovastus olid ikka nii suured, et saad reaalselt aru, et rooli ei peaks hetkel kindlasti istuma. Eelmine aasta oli pettumus nii suur, kui Naffi teiseks jäi. See oli valus. Minu jaoks oli raske üritust nautida sest pidin enda ülevoolavate emotsioonidega tegelema. Ju ma siis olen pisut emotsionaalne. Oli palju positiivset tagasisidet ja olin nii kindel, et Naffi läheb võidutuules. Tookord ei piisanud. See aasta võtsin teadlikult väga-väga madala eelhoiaku. Juhtub, on tore - ei juhtu, siis lihtsalt naudin üritust ja seltskonda. Läheb nii nagu läheb. Udu talus enam midagi muuta ei saa. Kuuled küll positiivset tagasisidet, kuid ei julge liialt uskuda. Liiga valus kaotus oli eelmine aasta. Ma väga põdesin seda toona ja olin ennast väga madalate ootustega selleks aastaks varustanud.
Estcon lõppenud, Stalker romaanikategoorias võidetud. Loomulikult küsime: Mis tunne on?
See on väga hea küsimus. Vastus selgub vast kunagi hiljem, kui tunded ja tagajärjed täie litriga pärale jõuavad. Praegu tahaks ennekõike puhata ja mängida. (Ei saa).
Kui nimekirjad välja pandi, tekkis vast kokkuvõte ka, kellega rinnutsi lähed. Konkurendid loetud?
Selleks, et suundade ja eelistuste mustritest järeldusi teha, jääb mul lugemust napiks.
Tõsi, suurkonkurent Talvik on loetud ja koguni üle kuulatud :) Kiiler on loetud. Rohkem ei ole jõudnud, kuigi mitmed on plaanis (märkan teemade ja alamžanride mitmekesisust, nii et avastamisrõõmu jagub).
Küll aga tahan ära märkida mullused lemmikuid neis kategooriates, mida ise lugeda jõudsin ja hääletasin - kasvõi näitamaks, kuivõrd erinevad võivad individuaalsed eelistused olla.
On laupäeva, 18.juuli õhtu, päike loojunud. Eesti ulmikud tunnevad, kuidas nahk kisub kergelt märjaks ning sugugi mitte seepärast, et saunas temperatuur kerkib. Udu talu kohal laiub murelik pilv, mis ähvardab kosmilist vihma kaela saata. Reaktori saadik Tanel läheneb mulle ning küsib, kas olen nõus kirjutama seekordsest Estconist. Kuna pilv paistab aina kurjemaks muutuvat, nõustun kärmelt ning annan digitaalselt oma kolm tilka verd. Vihmapilved kanduvad koheselt eemale. Nüüd olen siis mestis nii ilmataadi kui Eesti parima ulmeajakirjaga.
Osalen Estconil teist korda. Kui eelmine kord jõudsin kohale laupäeva hommikul üksinda, siis sel korral haaran sõites Jõgevalt peale Lohe ning koos jõuame kohale kaks minutit enne pidulikku avamist. Ehkki registratuuris käivad viimased ettevalmistused, kuulen, et kangemad on kohale tulnud juba neljapäeval. Mõistan, et mulle on jäetud veel arenguruumi.
