Head Reaktori lugejad!
Valmis on saanud Reaktori märtsikuu number. Käesolevast numbrist leiab värskeid lugusid Tim Hornetilt ja Mati Teelt. Lüüli Suuk arvustab Triinu Merese jutukogu „Teistmoodi tavaline“, Jaagup Mahkra Andy Weiri romaani põhjal valminud ulmefilmi „Ave Maria“ ja Manfred Kalmsten arvutimängu „The Dungeon Of Naheulbeuk: The Amulet of Chaos“. Jüri Kallas räägib Poola ulme 250-aastasest ajaloost. Raul Sulbi kirjutab legendaarse USA ulmeajakirja Amazing Stories sajandast juubelist ja meenutab veebruaris meie seast lahkunud ulmekirjanikku Dan Simmonsi. Lisaks veel Kristi Reiseli ja Laura Loolaidi LARP-i-kirjeldused ja palju muud huvitavat.
Loetagu!
Kaanepildi tegi Amanda Orav ehk StefelU, kujundada aitas Marko Hirv.
Dan Simmons oli kahtlematult Suur Ulmekirjanik. Põlvkondlikult saab teda paigutada kahte gruppi – sünniaasta (1948) järgi võiks ta lähimateks hingesugulasteks lugeda George R. R. Martinit ja Stephen Kingi, debüüdi järgi ulmes (1980ndate algus) aga ehk hoopis Lucius Shepardit ja Jack McDevitti. Esmapilgul on need mainitud ju äärmiselt erinäolised ulmekirjanikud, teisalt ühendab neid kõiki kompleksivaba liikumine ulme erinevate alažanrite vahel ja nende ohter segaminegi. Ka Simmonsi loomingus torkavad kõige enam silma kaugtuleviku kosmilised teemad (mis olid toona, uue kosmoseooperi domineerimise perioodil 1985–2005, nn. Dozois’ revolutsiooni ajal ju popid ja moes), aga ka armastus igasuguse õuduse, olgu siis viktoriaanliku või teadusfantastilisema vastu.
Tänavu märtsikuus sai Poola ulme 250-aastaseks, sest just 15. märtsil 1776. aastal avaldas Michał Grölli kirjastus Ignacy Krasicki traktaadi "Mikołaj Doświadczyński juhtumused" (Mikołaja Doświadczyńskiego przypadki), mis on Poola kirjanduses nii esimene ulmeromaan kui ka esimene Poola romaan üleüldse.
Teatmeteosed kirjeldavad teost kui kolmest nn raamatust koosnevat romaani, kus esimene raamat kirjeldab aadlivõsu Mikołaj Doświadczyński kehva haridusteed, armulugu, edasisi õpinguid ja sellega kaasnevaid prassinguid ja mänguvõlgu. Just võlgade tõttu peab Mikołaj elukohti vahetama ja leiab end lõpuks põgenikuna Aasiasse suunduval laeval. Teine raamat kirjeldab Mikołaj elu troopilisel Nipu saarel ja sealset utoopilist ühiskonda. Saareelu muudab Mikołaj arusaamu elust ja maailmast ning kui ta pärast seiklusi ja eksirännakuid kolmandas raamatus Poolasse tagasi jõuab, siis püüab ta saarel kogetut ka oma kodumaal ellu viia.
Regulaarse ulmeperioodika sünniks peetakse 1926. aastat, kui Hugo Gernsbacki toimetamisel ja kirjastamisel ilmus ulmeajakirja Amazing Stories esimene, aprillinumber. Ameerika kombe kohaselt ilmus see number müüki tegelikult 10. märtsil 1926. aastal, sest USAs on tavaks, et ajakirja aprillinumber ongi lehekioskites üksikmüügis märtsikuu jooksul ning korjatakse uue kalendrikuu ette pöörates lettidelt. Sest aprillis on müügil juba mainumber jne. Igatahes on nüüd märtsis-aprillis paslik seda meenutada, tähistada.
Ulmeajakirju oli muidugi maailmas ilmunud varemgi, aga Amazingu ilmumahakkamine tähistas ajaloolist hetke, mil ulmeperioodika jäigi nüüd ilma pausideta ilmuma. Kiiresti lisandus teisigi ulmeajakirju ning kui edaspidi mõni ajakiri ka suleti, ei tekkinud sellest enam pausi sellesse kontinuiteeti, sest teised ajakirjad ilmusid edasi.
Ma ise olin mitu aastat Reaktorist täitsa eemal ja ei tea nüüd enam pooli asju, Räägi, kuidas sa siia sattusid ja mis töid sa siin teed?
Et ausalt ära rääkida kõik, nagu oli, tuleb alustada sellest, kui saatsin jutuvõistlusele loo. Selgus, et võistluse kontekstis konkurentsivõime pole suurem asi, "Reaktor" aga tundis huvi. Mõte kusagil avaldada kõlas vähemasti provotseerivalt.
Kirjutamise alatine probleem on tahtmatu plagiaat. Üsna lootusetu on kõigega kursis olla, mida avaldatud. Küllalt sageli juhtub, et endale suurepärasena tunduv idee on kellegi teise poolt juba põhjalikult ja paremini lahti kirjutatud. Ämbrisseastumist saab mõnevõrra vältida näiteks... lugedes. Kodumaise ulme tendentside-teemadega jälle järjele viimise käigus leidsin "Reaktorist" mõnegi autori, kelle tükid väga meeldisid.
Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud … Kui mina njuubina Fuusiaga liitusin, oli see juba neljas. Fuusiale eelnes Hiline Lõikus ja seda oli mängitud juba aegade algusest. Ühesõnaga - pika ajalooga mäng, mida osapooled olid mänginud aastaid, aastaid ja aastaid. Erinevatel allikatel oli meeltesegadus, et kas oli mängitud viisteist või kakskümmend aastat. Peast käis läbi mõte, et see oleks nagu kutsika võtmine. Pärast vastutad tema eest kümmekond pluss aastat. Tegi pisut ettevaatlikuks, aga mis seal ikka. Olin otsustanud proovida kostümeeritud rollimängu LARP suurema seltskonnaga ja selles punktis ma olin.
Lummutised on Iidmaa võimsaimad olendid. Teisi nii võimsaid olendeid ei ole ega tule, sest just lummutised olid need, kes lõid selle maailma enda tarbeks, et seal kasvatada elusat toormaterjali oma koolja-, vampiiri- ja kummitustearmee jaoks, mida läks tarvis teiste maailmade lummutistega sõdimiseks. - Iidmaa kodulehe abimaterjalidest.
Esimene mäng. Lähen lihtsalt kohale ja teen, mis kästakse.
Kogu häda sai alguse millalgi möödunud talvel. Ulmekirjutamise töötoa jutunurgas (sest pooled maailma hädad saavad alguse just töötoa jutunurgas) kõlas ettepanek, et tulevale Iidmaa mängule oleks hädasti vaja üht abimutrikest, lausa abivõllikest, kes teatud paigas aitaks mängijaid hallata.
The Dungeon Of Naheulbeuk: The Amulet of Chaos (2020)
DLC’d:
Ruins Of Limis
Back To The Futon
Alustuseks
Dungeon of Naheulbeuk, ehk DoN, kujutab endast multifilimilikku tactical combatiga RPG’d, milles oleks nagu kogu aur läinud fantasy-klišeede läbitrööpamisse, aga… päris nii see siiski pole.
Milles siis kala
Tegelikult on tegemist äärmiselt korraliku fantaasiamölluga, kus kord pihtas ja kord möödas huumor on alati esindatud. Kokku on sul kaheksa tegelast – haldjas, barbar, päkkar, varas, ogre, rajaleidja, võlujanna ja lisaks saad valida endale kas paladiini, bardi või preestrinna. Võiks ka öelda, et mainitud seltskond pole just alati üksmeelne. Just täpselt vastupidi. Pidevalt toimuv muhe mölin üksteise kallal on tugev lisapluss.
Kes pole just viimast kümmet aastat kosmoselaeval kunstlikus koomas veetnud, on kirjanik Andy Weirist ja tema raamatutest “Marslane” (2011) ja “Ave Maria” (2021) arvatavasti vähemalt kuulnud. Mõlemad kuuluvad moodsa ulme tippteoste sekka ja lahterduvad tõsiteaduslikuks ulmeks. “Marslasest” tegi 2015. aastal Ridley Scott filmi Matt Damoniga peaosas, mis osutus igati teenitult hitiks. Kas “Ave Marial” ka sama hästi läheb?
“Ave Maria” ja “Marslase” vahele võib tõmmata selgeid paralleele. Mõlemas loos on peategelane võõrasse keskkonda üksi jäänud ja peab kasutama oma nutti ja teadmisi, et pidevalt tema teele kerkivaid probleeme lahendada. “Ave Maria” räägib sellest, kuidas Ryan Gosling ärkab üksinda kosmoselaeval ja ei mäleta, kuidas kurat ta sinna sattus. Mehel on muidugi “Barbie”-filmi võtted selja taga, nii et mälukaotus on mõistetav.
Triinu Merese eelmise jutukogu „Kuigi sa proovid olla hea“ (2019) ja uue „Teistmoodi tavaline“ (2025) vahele jääb kuus aastat. 2024. aasta möödus autorile suurepärases loomingutuules, ilmus kaks romaani – „Devolutsioon“ (kirjutatud kahasse Kristo Jansoniga) ja „Omasid ei jäeta maha“.
Jutukogu „Kuigi sa proovid olla hea“ oli minu esimene kokkupuude Triinu Merese loominguga ja see kogumik on siiani eredalt meelde jäänud. Aeg-ajalt on mul kahju, et ma ei loe kodumaist fantaasiakirjandust enam nii-öelda puhta lehena ja selliseid elamusi jääb aina vähemaks. Kui eelmine kogumik moodustas kolme looga ühtlasema terviku, siis „Teistmoodi tavalisse“ on koondatud kuraditosin erinevat lugu. Selles on nii vanemaid kui uuemaid jutte, nende hulgas ka „Joosta oma varju eest“, mis pälvis 2011. aasta ulmejutu konkursil esimese koha.
Eeva Jeletsky “Leigri pärandus”
Kohalik naisjuht läheb teadjanaiselt sissetungijate tagasi tõrjumiseks abi küsima. Tark annab talle nõu draakoni seljas minevikku ratsutada, tuua sealt hiiu merimadude mürki ja seda vaenlaste vastu kasutada. Lahinguni ei jõutagi, kuid abikaasa jõuab tark peategelasele loo lõpus veel määrata.
Lugu on suhteliselt pikk, kuid piisavalt huvipakkuv, et lõpuni lugeda. Eriti imetlesin värsivormis juhiseid meie kangelannale, milles oli kakskümmend kolm neljarealist salmi!
Rahul ei ole ma aga maailmaloome ja dialoogiga. Mulle jäi mulje, et lugu kujutas endast alternatiivajalugu, kuid ometi oli vanade nimede, kommete ja müütiliste olendite segu tänapäevase tehnikaajastuga minu jaoks kummaline ega töötanud eriti hästi. Teadjanaise jutt oli lõikude kaupa nagu mingist väljamõeldud teatmeteosest maha kirjutatud. Ma saan aru küll, et tema ülesandeks loos oli infot säilitada, kuid inimesed ei räägi ju nii.
PÄEVA MATERJAL WIKIPEDIAS VEEBRUARIS 2026
KUU TEGELANE: Donkey Kong (22. veebruar)
1980. aastal äpardus "Nintendo" mäng "Radar Scope" ja firma vajas hädasti uut mängu. Nende muud mängutegijad olid teiste projektidega hõivatud ja võimaluse sai Shigeru Miyamoto, kes polnud varem ühtki mängu teinud. Miyamoto lemmikmuinasjutt oli "Kaunitar ja koletis" ning lemmikfilm oli "King Kong". Nendest lähtudes tegi ta mängu peategelaseks gorilla. Nime valis ta sellele tükk aega, selleks sai Donkey Kong, kus Donkey 'eesel' vihjas järjekindlusele ja lollusele. Nintendo Ameerika osakond oli selle nime vastu, ameeriklastel eesel ei sümboliseeri lollust ja seal läks käibele kuulujutt, et see nimi olevat kirjaviga Monkey Kongist. Esimene Donkey Kongi mäng tuli välja 1981 ja see oli esimene arvutimäng, mille sisu areneb ekraanil visuaalselt.
Tulekul
10. aprillil toimub Tartu Kirjanduse Majas järjekordne vestlusõhtu sarjast „Õhtud Eesti ulmega“. Õhtu täpsem teema ja külalised on praegu täpsustamisel.
17. aprillil toimub Tallinna Südalinna raamatukogus vestlusõhtu sarjast „Õhtus on ulmet“. Esitletakse Manfred Kalmsteni romaani „Susikiuste“, autoriga vestleb Sash Veelma.
Susikiuste
Manfred Kalmsten
Manfred Kalmsteni esikromaan “Susikiuste” viib tulevikku, Viikingreiki-nimelisse kosmoseimpeeriumi, kus loo peategelaselt, lahingsõsara minevikuga Hagenhildilt röövitakse tema teismeline poeg ja järgnebki halastusevaene ning metsik jaht läbi kokkukukkuva maailmadekorra.
Peagi selgub aga, et mängus ja kaalul on tunduvalt rohkem, kui esmapilgul paistab, sest tulevikku ettejutustav Ruuniraamat ütleb, et Ragnarök on lähemal kui arvatud, nii et lisaks saatusehundile, kelle hambad peategelasele risti vastu irvitavad, sekkuvad mängu ka põhjala panteonist tuntud jumalad.
Kalmsten on senini avaldanud kolm jutukogu – “Raske vihm”, “Götterdämmerung”, “Elekter meie vahel” (koos Lüüli Suukiga) - kollaažromaani “Kaarnalaul” ja lühiromaani “Täheraua saaga”.
“Vaata! Maa!” kilkas Skräppy kui iidne maadeavastaja. Noh, eks oli ka meediku amet vahel avastusi täis.
Maaks oli ala muidugi palju nimetada, kuid paremat väljendit oli ka raske leida. Täielikult looduslik roheline lapp laiutas keset päevi näinud rooste, soola ja raua rägastikku. Suure tõenäosusega oli tuul ja meri taimse soga kokku ajanud. Kuna siin oli päikest ja niiskust ning puudusid suuremad ohuallikad, said taimed hea kasvulava.
Major Tom lasi pilgu üle raudmonstrumi nende ümber. Sajad, kui mitte tuhanded sõjalaevad. Kõik iseparandamise funktsiooniga. Viimane oli muutnud nad ühtlaseks ja ühendatud rauast rägastikuks, kus omad ja vaenlased külg külje vastas kokku sulasid. Parandusfunktsioon ei teinud omal ja võõral vahet. Lahingus tihti kasulik - sa said vaenlase laeva juppidega koheselt enda oma lappida või täiustada. Lisaks parandas funktsioon taibukalt, optimeerides välja kõik, mis polnud esmatähtis – kindlustades sellega terviku püsimajäämise.
Üks
Kulus aega, et mõista: hall asi silme ees on taevas. Sinine taevas ilma ühegi pilveta. Veider. Mingi aeg tagasi lendas taeva all soomuk. Hall muutus siniseks, siis kadus kõik. Jälle hall, jälle arusaamine, et on sinine taevas ning jälle olematus.
Oli külm. Külm ja hääletu. Püüdsin liigutada sõrmi, varbaid, pöörata pilku. Nüüd tekkis kontrast: sinise taeva all olid puude ladvad. Külm, aga ma ei lõdisenud.
Siis ilmus vaatevälja kogu. Tavaline sõdur: kiiver, taktikaline näokaitse. Rakmed. Õlakud ja lõkmed ilma eraldusmärkideta – aga kes neid praegu kannab?
Sõdur vaatas mind, vaatas. Kummardus alla, Mind tiriti üles, ma takerdusin millessegi, tekkis valu. Siis pandi mind maha. Oli paha. Külm. Paha. Iiveldas. Mind raputati. Ilma sõbralikkuseta, ilma vaenulikkuseta, ükskõikselt. Siis vajutati mu suu lahti ja sinna valati vett. Neelatasin kange ja kuiva keelega, tõmbasin vee kurku ja hakkasin läkastama. Oli valus.
