Head Reaktori lugejad!
Talv hakkab läbi saama ja koos veebruarikuu lõpuga on lugejateni jõudnud ka Reaktori värske number. Uuest numbrist leiab värsked lood Mati Teelt, Imre Siililt ja Eeva Jeletskylt. Riho Välk arvustab Joonas Kollo romaani „Tilk tõrva tulevikku“, Indrek Rüütel John Scalzi „Habrast rahu“ ja Tanel Rõigas Paolo Bacigalupi „Uppunud linnu“. Tanel Raja kirjutab pikemalt James S. A. Corey romaanisarjast „The Expanse“ ja selle põhjal valminud telesarjast ja videomängudest. Sash Veelma, Jüri Kallas ja Sylvia Spruck Wrigley mälestavad sel kuul meie seast lahkunud ulmekirjanikku ja -tõlkijat Juhan Habichti. Lisaks leiab käesolevast Reaktorist intervjuud Eva Lutsu ja Raul Sulbiga ning palju muud huvitavat.
Loetagu!
Kaanepildi tegi Liis Roden, kujundada aitas Marko Hirv.
Juhan Habicht, in memoriam
24. I 1954 – 12. II 2026
On inimesi, kes valivad eriala. Juhan Habicht valis ruumi.
Ta õppis matemaatikat Tartu Ülikoolis ajal, mil ühiskond oli väga piiratud ja reglementeeritud. Vähemalt oli eriala ideoloogiliselt neutraalne ja lubas ‒ vähemalt teoreetiliselt ‒ vastuseid paljudele küsimustele. Tema ruum ei olnud muidugi lihtne 3-4mõõtmeline ruum, vaid hüperruum. Ruum, mida valitses vaba ja otsiv vaim läbi aja ja üle piiride. Toonases ajas täielik ulme.
Kirjandus oli Juhani ellu tulnud kaugelt varem kui matemaatika ja see pakkus lisaks mõningatele vastustele ka hulgaliselt uusi küsimusi. Huvitaval kombel oli Juhani käsitlus kirjandusest matemaatikule omaselt struktuurikeskne, ta on ühes intervjuus kirjeldanud loomist peaaegu aksiomaatilise protseduurina: defineeritakse ruum, pannakse paika reeglid, asetatakse sinna objekt ja vaadatakse, mis juhtub.
Seitsme kuningriigi rüütel või Hunt Kriimsilma üheksa ametit – kureerid temaatilist sarja „Orpheuse Raamatukogu“ kirjastuses Fantaasia, kirjastus Viiking, ulmealaste saavutuste loetelu teeks väga pika artikli. Samas 2025. aasta kommentaare ulmeoludele ei tikkunud andma, «vaja siis kibestunud vanainimeste kaebeid» või kuidas see kõlaski?
Põhjus, miks lõppenud aasta lugemismuljeid ei tahtnud jagada, oli peamiselt ikka tehniline – mul lihtsalt polnud neid muljeid, kuna ma ei loe kuigi süstemaatiliselt jooksvalt ilmuvat värskemat eesti ulmet, ei romaane ega kahjuks ka originaalantoloogiaid. Alles suve tulles enne Stalkeri-hääletuse lõpptähtaja kukkumist loen kiiruga igas kodumaises kategoorias läbi mingi piiratud hulga tekste, mis ma arvan, et võiksid mulle temaatiliselt meeldida.
Põhjus, miks see lugemus on ära kadunud, on mõistagi juba sisuline ja maitse-eelistustest tulenev... Ja see on nüüd see «kibestunud vanainimese kaeblemine».
Eelmise numbri Rahva Raamatu usutlusest selgus, et Rahva Raamat pakub e-raamatute ja etteloetute jaoks platvormi, kirjastaja otsustab-suunab, mida ja kuidas e-kujule viiakse.
Palusime Eva Lutsul kirjastusest Fantaasia e-elu seda poolt lähemalt valgustada.
Aastanumber 2026. Veebruari algus. Eestimaad katab lumi, temperatuur on püsivalt kusagil -20°C ümber. Valitseb tuumatalv, hobikirjanik Weinberg on määramatu tähtajaga sügaval loomingulises krüokapslis, lootuses helgemale tulevikule ja laskmata end häirida inimestest, kes tänu sotsiaalmeedia platvormidele on saanud endale mentaalse ja verbaalse „puitkasti”, millele ronida ja kuulutada, et maakera on siiski lapik ja globaalseid kliimamuutusi ei ole olemas, sest saast küll! – külm on ju ometigi…
Kusagilt eemalt tungib hobikirjaniku sügavkülmutatud teadvusesse mõnebitine andmepakett, mis põhjalike turvaskaneeringute järel allaru poolt lahti pakitakse ja seejärel ettevaatlikult dekrüpteeritakse, veelkord autentsust kontrollitakse ja tehistus hoolikalt ettevalmistatud, mitme tulemüüri taha, pahavara hävitamiseks mõeldud digitaalse raskekahurväe risttule alasse, ohutusse turvatarandikku paigutatakse.
Nii nagu siga leiab pori, leian mina ka B-kategooria ulmekaid, mida arvustada. Seekordne jäi sellest meelde, kui panin kokku uudiskirjanduse rubriiki ning raamatu kaanepilti oli internetist võimalik leida ainult erakordselt viletsa kvaliteediga. Seejärel jäi silma Aguri arvustus, kus oli kahtlustatud lausa pläraroboti kaasamist – aastal 2024! Ulme! Olin juba ühe teise b-kategooria ulmeraamatu näppu võtnud, kui leidsin selle uudiskirjanduse (külaraamatukogus on „uue” definitsioon vist üsna laialivalguv) riiulilt ning otsustasin selle kasuks. Ja ei pea kahetsema.
Millest raamat räägib? On aasta 2100, inimkond otsustas pärast 2030. aasta kolmandat maailmasõda ennast unfuckida ning elatakse siiras ja naiivses rahus. Ei kooru siin utoopia fassaadi tagant välja sünkmorni ja küünilist düstoopiat ning juba selle eest saab esimese punkti.
„Uppunud linnad”
Paolo Bacigalupi
Kirjastus Fantaasia, 2023, „Orpheuse kuldraamat”
„Uppunud linnad” ilmus meie kiire ajastu mõistes igiammu, juba aastal 2023, aga nagu samuti kiirel ajastul kombeks, siis sai mõneks ajaks lugemisjärjekorda lükatud. Võib-olla oli põhjuseks reklaamkokkuvõte: jäi mulje, et tegemist on vahepealse looga enne kolmandat sarjas, „Sõjarelva”. Ehk asjata, sest erinevalt sarja esimesest osast „Laevalammutajad” (Mairi Laurik arvustas Reaktoris) on raamat märksa tõsisem ja haaravamgi.
„Selle sarja tegevus toimub kliimakatastroofist räsitud tulevikus, kus meile tuntud mandrite rannikupiirkonnad on ookeanide poolt üle ujutatud ning neil randadel elavad inimesed pidanud kohastuma hoopis uut tüüpi karmima ja julmema elukeskkonnaga.
Alustame kõigepealt algusest ehk siis alustame hoiatusega: kes ei ole seda raamatusarja lugenud ehk telesarja (veel) näinud (aga on plaanis ja ei soovi, et järgnev kirjatükk tema avastamisrõõmu rikub) sellel on paras aeg just nüüd lugemine lõpetada. Sest paratamatult puudutame me varem või hiljem selliseid teemasid, mida võõrkeeli kutsutakse spoiler’iteks.
Ja kui me juba võõrkeelsetele sõnadele läksime, siis sealt tuleb teinegi hoiatus: kuna ei jutuks olevaid raamatuid ega neil põhinevat telesarja pole kunagi maakeelde tõlgitud, siis refereerime neid originaalsete muukeelsete nimedega. Ma tean, see valmistab mullegi meelehärmi, aga millegipärast pole keegi pidanud vajalikuks neid avaldada Kungla rahvale mõistetavas keeles.
***
„The Expanse" on kosmoseooper, mille sündmused lükatakse veerema millalgi 2350. aasta paiku meie kalendri järgi.
KUU ARVUTIMÄNG: „Yoshi uus saar" (7. jaanuar)
„Yoshi uus saar" on Nintendo 2014. aasta platvormmäng, mis on „Yoshi saare" sarja kolmas mäng, ehkki selle sündmused asetuvad 1995. aasta mängu „Yoshi saar" ja 2006. aasta mängu „Yoshi saar DS" vahele. Ehkki see oli Jaapani mäng, avaldati see Jaapanis 4 kuud hiljem kui ülejäänud maailmas. Nüüd sisust. Kurg viib pisi-Mariot ja pisi-Luigit nende vanematele, kui kuri nõid Kamek vangistab kure ja pisi-Mario kukub Munasaarele, mida valitseb pisi-Bowser ja kus elab värviliste dinosauruste Yoshide klann. Pisi-Mario tunnetab telepaatiliselt pisi-Luigi asukohta ja seetõttu nõustuvad Yoshid teda venna juurde viima. Yoshid on mängitavad tegelased ja nad kannavad Mariot seljas. Reis läbib 6 maailma, millest igaühes on 10 taset, neist 2 salajased. Pärast kõigi tasemete läbimist peab mängija alistama algul pisi-Bowseri, siis Bowseri ja lõpuks hiid-Bowseri. Kriitikute arvamus oli leige.
Mati Tee „Kahjuritõrje”
Kosmoselaev satub reisil ootamatusse olukorda, pealik teeb intuitiivse otsuse ja päästab laeva.
Peab tunnustama autorit, kes sellisest lühiloost enamiku on pühendanud kosmoserännu füüsika kirjeldamisele. Sellega on ta vähese paberiruumiga loonud muljetavaldava maailma. Siiski oleksin ma kõigi nende kirjelduste ja filosoofia kõrval tahtnud näha pisut rohkem tegevust kui üks kiire manööver laevaga. Väljamõeldud füüsika ju lugedes meelde ei jää ning kui sündmusi pole, ununeb lugu hetk pärast lugemist.
Krista Logberg „Nimor”
Minevikus külmutatud olnud mees saadetakse Maa esindajana võõrale planeedile mingit tehnikat koju tooma. Seal aga püütakse teda petta ja hoopis uurimisaluseks võtta. Kindlast surmast aitab tal põgeneda ootamatu kaaslane.
Loo idee oli paljulubav, selles oli sõbralik kosmoselaeva pardaarvuti ja muud muhedat.
Tulekul
13. märtsil toimub Tartu Kirjanduse Majas vestlusõhtu sarjast „Õhtud Eesti ulmega“. Vestlusõhtu teema ja külalised on praegu täpsustamisel.
14. märtsil toimub Tartu Ülikooli Delta õppehoones Eesti Ulmeühingu aastakoosolek. Täpsem info Ulmeühingu Slacki kanalist (eestiulmeyhing.slack.com).
20. märtsil toimub Tallinna Südalinna raamatukogus vestlusõhtu sarjast „Õhtus on ulmet“, külaliseks on ulmeautor Kristi Reisel.
Toimus
13.veebruaril esitleti Tallinna Kännukuke raamatukogus Mo Xiang Tong Xiu viieköitelise romaani „Deemonliku Tee Suurmeister“ esimese köite eestikeelset tõlget, õhtu külaliseks oli tõlkija Helina Ravasoo.
Neutrontäht
Larry Niven
Ulmekirjanduse 31. suurmeister Larry Niven (1938) ei ole eesti lugejatele tundmatu. 2003. aastal ilmusid meil ta romaanid «Rõngasplaneet» (Ringworld; 1970) ja «Rõngasplaneedi ehitajad» (The Ringworld Engineers; 1979). Kuid juba 1993. aastal ilmus Põhjanaelas ta tuntuim novell «Neutrontäht» (Neutron Star; 1966), mis avas kosmilise seikleja Beowulf Shaefferi sarja. Kõik sarja tekstid on koondatud nende kaante vahel ilmuvasse kogumikku, originaalis avaldatud 1994. aastal. Need lood, nagu ka Rõngasplaneedi romaanid, kuuluvad kirjaniku loodud Tuntud Kosmose (Known Space) nime kandvasse tulevikuajalukku. Kaks selles kogus ilmuvat jutustust on võitnud Hugo auhinna ning «Neutrontähte» loetakse üheks 1960ndate kuulsaimaks ulmelooks.
Hobuse seljast värava juures maha hüpanud ja ratsu selle kõrval oleva lasila külge sidunud, märkas Ehalill kohe Kreetu. Teadjanaine istus maakividest väliahju juures, seljaga tulija poole, ning popsutas piipu. Ilmselt oli Kreet tubakasse mingeid maarohte seganud, sest peaaegu tuuletus õhus hõljus omapärane magus-mõrkjas hõng.
„Jõudsidki kohale, ma juba ootasin sind,“ sõnas istuja pead pööramata. „Et siis rävalased on rünnakule asunud ja Vormsi juba oma valdusse võtnud. Luuraja tõi Pealikule teate, et nad koonduvad Förbys, kust peagi otse üle Hari kurgu tulevad, et Tähva ninal maabuda. Paanikaks praegu õnneks põhjust pole – näen, et täna-homme oht veel ei ähvarda. Täna tähistavad rävalased Vormsi langemist ja homne päev kulub neil kaineks magamisele, ka koondumine ja laeva lastimine võtavad oma aja. Ülearust aega muidugi ka pole – 58 tunni pärast on rävalaste laevad meie rannal.
Järg varem Reaktoris ilmunud jutule „Kosmiline elekter”
Imelik, et öösel nähtud unenäod võivad hommikusele meeleolule ja vahel ka tervele päevale oma pitseri vajutada, mõtles Arnold ühel talvisel pühapäevahommikul kodus ärgates. Kuigi magatud oli õige pikalt, polnud enesetunne suurem asi.
Väljas hakkaski juba valgeks minema. Marta oli ka voodist mehe kõrvalt kadunud, ilmselt kööki toimetama läinud, nagu praokil ukse vahelt magamistuppa tungivast kohvilõhnast arvata võis. Küllap on ta jõudnud tulegi pliidi alla teha ja nõnda vähemalt kööki veidi soojendada, oletas Arnold. Pliidi soemüüri tagumine külg ulatus küll ositi magamistuppa, aga ega see öösel maha jahtunud toa temperatuuri veel niipea tõsta saanud.
Arheolooge peetakse inimesteks, kes kohtuvad minevikuga. See ei ole nii. Me uurime täiesti proosalises kaasajas mineviku jälgi. Tõsi, kui aus olla, siis üks juhtum minu praktikas oli. Mitte just otsene kohtumine minevikuga, pigem selline… ütleme: kohtamine. Lugu oli selline.
Kaeveload, kinnitused Ruumiinspektsioonist ja teistest kontrollorganitest – kombes, võib alustada.
Kosmosearheoloogia on tavaliselt üsna pinnapealne. Kõlab nagu nali.
Teemakauged kuulajad tavaliselt imestavad: üks arheoloog versus terve planeet tolle arengu aastamiljardite kestel – mida ta seal suudab?
Üks erialatehnikaga varustatud arheoloog suudab palju. Peamine, mida me esmakülastusel teeme – me dokumenteerime. Me kaardistame planeedi. Fikseerime biosfääri hetkeseisu. Planeetide evolutsiooni standardmudeli alusel joonistavad tehistaibud välja geoloogilise ja eluslooduse evolutsiooni antud taevakeha jaoks. Tuvastame artefaktid.
