Head Reaktori lugejad!
Valminud on Reaktori septembrinumber. Värskest numbrist võib leida jutte Tim Hornetilt, Tarvo Kaspar Toomelt, Tea Roosvaldilt ja Tarmo Niinepuult. Elar Haljas arvustab Maniakkide Tänava romaani „Muinaskuningas online 2: Tooni“ ja Tim Hornet Dakota Krouti raamatuseeriat „Full Murderhobo“. Lisaks veel dokumentaallugu detektoristide töömailt, usutlus värske Eesti osalusel valminud ulmefilmi „Beatrice“ režissööri Vallo Toomlaga, intervjuud käesolevate ridade autori ja ulmekirjaniku Leila Liivakuga ning palju muud huvitavat.
Kõigepealt peame ära märkima, et september on sinu sünnipäevakuu ja juba oktoobris täitub ka Reaktoril 15 tegutsemisaastat. Soovime õnne ja uurime, missugused on sinu kokkupuuted peatse juubilariga?
Reaktorist kuulsin esimest korda juba enne selle ilmuma hakkamist – 2011. aasta septembrist on jäänud meelde vestluskild, kus Joel teatas mulle, et teevad Mandiga oma veebipõhise ulmeajakirja.
Hilisematel aastatel sai Reaktorisse veidi kaastöid tehtud, muuhulgas ka mõned lood tõlgitud. 2019. aasta sügisel, kui mul oli erinevatel põhjustel palju vaba aega, ühinesin keeletoimetajana Reaktori toimetusega.
Pikaajaline ulmetarvitamine paneb küllap märkama mustreid ja annab tarbitava kohta statistilise suurpildi.
Wikipedia ütleb nii: "Leila Tael-Mikešin (kodanikunimega Leila Liivak) on Eesti ulmekirjanik ja kunstnik. Ta kirjutab peamiselt õuduslugusid. Ta on Ulmevõrguajakirja Reaktor aktiivne raamatuarvustaja ja autor portaalis Poogen, kus avaldab jutte pseudonüümi Daria666 all. Suur osa tema loomingust on avaldatud tema kodulehel."
Poognal on keeled nüüdseks katkenud, "Reaktor" jätkuvalt püsti ja ka arhiiv saadaval, blogileheküljel valitseb mitu aastat vaikus - kuidas siis nii, kas ulmepisik sai vaktsineeritud?
Ulmepisik ei ole kohe kindlasti vaktsineeritud. Kirjutan vaikselt ja aeg-ajalt ikka edasi. Poognast kolisin üle Wattpad´i, sest seal olevat rohkem lugejaid. Tõepoolest, seal on väga palju lugejaid ning veel rohkem autoreid. Kahjuks jäävad eestikeelsed kirjandusteosed Wattpadis selgesse vähemusse ning sain päris kiiresti aru, et midagi Poogna sarnast sealt oodata ei tasu.
Eesti madinafilm on juba peaaegu et harjunud teema, aga kui Eestis tehakse ulmefilmi, ütleb mõnigi "ohoo?!". Niisiis - miks just ulmežanr?
Filmi "Beatrice" idee jõudis minuni produtsent Evelin Penttilä kaudu, kellega olime rääkinud paar aastat varem ühest teisest võimalikust ulmefilmi projektist. Filmi idee pärineb Siret Campbelli kirjutatud samanimelisest näidendist, mis etendus mõned aastad tagasi Vanemuise teatris Tartus.
Meile mõlemale Eveliniga meeldivad teemad, mis puudutavad tehnoloogiaid, ning ühiskonnas toimuvad sotsiaalsed protsessid. Ulme on suurepärane viis nende teemadega tegelemiseks. Samas on meile oluline inimlik draama, milles on kübeke lootust. Mind kõige rohkem käivitas idee juures seda filmi teha aga naispeategelase isiklik draama, tema skisofreeniline ning katkine olukord. Tundus oluline tänases ajas seda tegelaskuju uurida ja avastada.
„Muinaskuningas online #2 Tooni” on järg paar aastat tagasi ilmunud sarja esimesele osale „Manatar”. Jätkub haigusega võitleva Kati lugu: ravi jaoks raha kogumine kassi tegelasena eesti mütoloogial põhinevas Muinaskuninga virtuaalmängus. Maniakkide Tänava raamatuid olen ikka hea meelega lugenud, sest need on üldiselt ladusalt kirjutatud tempokad seiklused. Antud teos ei ole selles suhtes mingi erand: lihtne meelelahutus kõige paremas mõttes. Kui esimene raamat lausa lendas käes, siis teine sai otsa nagu külm õlu pärast kuuma sauna. Õnneks leidsin mõned päikselisemad suvelõpupäevad, et nagu kass peesitades raamat sisse hingata ning viimast lehekülge pöörates nentida, et nüüd tuleb jälle paar aastat oodata, enne kui järge lugeda saab.
„Full Murderhobo” raamatusari: „Something”, „Anything”, „Everything”
Autor: Dakota Krout
Keel: inglise
Ausalt öeldes olen ma juba mõnda aega selle arvustuse otsas istunud. Läbi sai ju loetud, aga sõnadesse ei oska hästi panna, sest ma pole päris kindel, mis tunde see minus tekitas.
Lugu algab nii: meil on bard, kes räägib kõrtsis keelatud legende. Õigupoolest räägib ta neid lausa kolm päeva järjest – iga raamat on üks osa tema räägitud legendist.
Miks on need legendid keelatud? Sest need ei vasta „ametlikule” versioonile, ei paita kuningat ja aadlikke õige nurga alt.
Nii palju jutu raamistikust.
Lugu ise on aga lühidalt selline: Luke, meie peategelane, läheb külaväljakule, kus testitakse kõikide noorte maagilist potentsiaali. Kellelt seda leitakse, see saadetakse oma ala spetsialistide alla õppima, et saaks kiirelt maagiat sõjatandrile appi.
Manjana “Pööriöö needus”
Meest häirib, et naabrimees iga päev valjusti undava puhuriga sääski peletab. Kurtes häda siin ja seal, juhatatakse ta teadmamehe juurde. Lõpuks tuleb välja, et sääsed on eluks ja õnneks vajalikud ja puhur undab hoopis teisel põhjusel.
See lugu on üks huvitav sasipundar, millest ma päris lõpuni aru ei saanudki. Kirja oli see pandud aga muhedalt ja pakkus ootamatuid keerdkäike, nii et lugesin täitsa mõnuga ega kurda millegi üle. Eelmises numbris ilmunud looga võrreldes oli autor teinud märksa paremat tööd.
Tim Hornet “Kivine sõprus”
Meduusa juurde satub mees, kes kuidagi ei taha kivikujuks jääda, vaid ärkab õhtuti jälle ellu.
Tore sõbralik lugu natuke kannatamatust naisest ja järjekindlast mehest.
PÄEVA MATERJAL WIKIPEDIAS AUGUSTIS 2026
KUU ARHITEKTUUR: Suur Part (8. august)
Ärimehed teevad endale tähelepanu tõmbamiseks kõiksuguseid trikke, eriti Ameerika Ühendriikides. New Yorgis oleval Long Islandil (see polnud tol ajal enam saar) elanud pardikasvataja Martin Mauer otsustas 1931, et tema ärile tõmbab kõige paremini tähelepanu pardikujuline maja. Maja pole suur: siseruum on kõigest 11×15 jalga (3,4×4,6 m ehk 15,6 m²), akendeta. Pardi silmades on Ford T tagatuled ja öösel säravad need punaselt. See-eest saab nii väikest maja treileriga teisaldada ja seda ongi kolm korda juhtunud (esimest korda 1937 ja viimast korda 2007 algkohta tagasi). Kuni 1984 tegutses maja pardipoena, aga siis äri lõppes keskkonnanõuete karmistumise ja kinnisvarahindade tõusu tõttu. 1997 võeti ta arhitektuurimälestisena kaitse alla. Arhitektid üldiselt laidavad seda maja, ehkki Mauer ei ehitanud seda arhitektidele meeldimiseks, vaid enesereklaamiks ja osalt ka nalja pärast.
Laupäeva õhtu. Päev hakkas vaikselt kokku pakkima, põllu serv vajus pimedusse ja normaalsed inimesed tegelesid selleks ajaks juba normaalsete asjadega. Saun, telekas, õlu, pere, soe tuba — ühesõnaga kõik see, millest metallidetektorist vabatahtlikult loobub, sest kusagil peas sosistab hääl: Tee veel üks sirge. Üks sirge on detektoristi kõige suurem vale. Selle järel tuleb tavaliselt veel üks. Ja siis veel viimane. Ja siis päriselt viimane. Ja siis see viimane, millega lihtsalt auto poole tagasi lähed.
Just selle päriselt-päriselt-viimase peal tuli signaal. PIIP. Mitte ilus, mitte puhas hõbedasignaal, vaid selline keskmine ebamäärane toon, mille normaalne inimene jätaks rahule. Aga detektorist ei ole normaalne inimene. Detektorist kuuleb keskmist signaali ja mõtleb: Äkki kuld käitub täna imelikult.
Labidas mulda. Märg, must maa. Signaal ikka augus. Veel natuke ja mulla seest jäi midagi ümmargust paistma. Nööp. Pühkisin pöidlaga üle.
Võõras põrm
Adrian Tchaikovsky
Professor Arton Daghdev on poliitiline dissident, kes saadetakse Maalt Koldele – vanglaplaneedile, kust iial tagasi ei tulda ja kus töölaager tegeleb kadunud tsivilisatsiooni varemetes tuhnimisega. Daghdev üritab ellujäämise, mässu ja teaduse vahel laveerides mõista, mida Kolle endast kujutab. Sest inimkonda valitseb Mandaat – teatud mõttes kõigi inimsust alla suruvate totalitaristlike režiimide kvintessents; teaduse ülim funktsioon on Mandaadi paratamatuse õigustamine. Elu Koldel pole mitte lihtsalt võõras, vaid häirivalt teistsugune. Ja see elu tegeleb omal viisil taevaste sissetungijate lahtimuukimisega...
Raamat pälvis Philip K. Dicki žürii eritunnustuse ning jõudis Hugo ja Locuse auhindade finaali; Locuse lugejaküsitluses jäi see ulmeromaanide seas neljandaks.
Tulekul
6. oktoobril toimub Tallinna Südalinna raamatukogus ulmekirjutamise õhtu.
9. oktoobril toimub Tartu Kirjanduse Majas vestlusõhtu sarjast „Õhtud eesti ulmega“. Seekord räägitakse ulmekirjutamise töötubade rollist meie ulmemaastikul ja autoritest, kes sealt välja kasvanud. Õhtut veab Laura Loolaid.
10. oktoobril toimub Tallinna Südalinna raamatukogus avaüritus sarjast „Laupäev lugudega“, mille teemaks on „Kõige ilusam muinasjutt“ – milline on sinu jaoks see kõige, kõige ilusam muinaslugu? Unelmalik ilu võib südant soojendada, ülendada, või olla hoopis uskumatu, puha pettus ja lora. Tegelasigi on ilusatest ja imeheadest kurjade ja õelateni. Milliseid muinasjutte näeme oma elus? Lugudeklubi juhib pärimus- ja raamatukoguhoidja Tuuli. Riietuskood: muinasjutuline.
„Kääpapatrull,“ teatas luise ilmega saabuja ja tõmbas põuest staatuse sümboli.
Hoone ees oodanud koolja ajas silmad suureks. Hetk hiljem, mõistes, kellega ta vestles, avaldas ta ülimat aupaklikust, kummardades maani. Viimane polnud hea mõte. Kummardamise käigus pudenes koolja pea õlgadelt. Et mitte endale häbi teha, haaras ta selle kiirelt käte vahele, enne kui pea nägupidi ristikleina sisse potsatas.
„Miks veski ei tööta?“ nõudis kääpapatrulli ohvitser, silmitsedes koletislikku ehitist, mille tiivikud seisid ohtrast tuulest hoolimata paigal.
„Rikkis,“ teatas kooljast möldri pea, samas kui keha üritas end veel madalamale painutada, siunates mõttes tüütuid konte, mis painutamist segasid
Ohvitser mühatas ja lükkas veskiukse lahti.
Ukse hinged tõid kuuldavale kõrvulukustava kriiske. Ohvitser noogutas tunnustavalt.
„Kus viga on?“
„Kõ-kõrgemal.“
„Näita!“ nõudis ohvitser.
Álvaro jäi magama enne, kui takso jõudis lennujaama väljasõiduteele.
Kolmteist tundi lennukis, kaks ümberistumist, ja kui "The Yellow Cat Cab’i” tiibadega kollase kassi logoga uks tema ees lõpuks avanes ja sulgus, andis ta oma aadressi ja vajus istmele nagu keegi, kes on lõpuks rahu välja teeninud, ilma et oleks tegelikult kuulnud, mida hääl ütles. Kõlaritest hakkas vaikselt mängima midagi kerget ja rõõmsameelset — bändi Sweet Dreams 1974. aasta cover ABBA loost "Honey Honey". Rohkem ta sellest hetkest ei mäletanudki.
Ta ärkas särava valguse käes.
Mitte päikesetõusu pehmes valguses, vaid täielikus, karmis, varjuta valguses, mis surus julmalt läbi katuseklaasi. Muusika mängis endiselt, sama rõõmsalt, nagu poleks miski maailmas muutunud. Ta pilgutas ja masseeris rusikatega silmi, haigutas ning siis ajas end istmel sirgu ja nägi, et maailm tema ees oli justkui otsa saanud.
Robert lamas liikumatult asemel. Ta oli kodus, omaenda armsas voodis, kus oli ka soovinud viimased päevad veeta. Pere juures, mitte selles külmas ja ükskõikses haiglapalatis, kus sa olid lihtsalt järjekordne statistiline näitaja. Koos armsa abikaasaga, kellega rohkem kui 40 aastat oli saanud näha häid kui ka halbu perioode, kahe lapse ja kahe lapselapsega. Kõik oli ideaalne, täpselt nagu ühes korralikus kitšilikus hollywoodilikus filmis. Siinkohal polnud tegemist siiski televiisorist nähtud pisarakiskujast šedöövriga, tegemist oli päris eluga.
Robert ei olnud väga vana, kõigest 62. Vähk ei küsi vanust. Oma elu oli ta elanud või vähemalt proovinud elada selliselt, mille üle ei peaks nüüd lõpus häbi tundma. Ta ei proovinud maailma muuta või jätta endast suursugust jälge, kuid ta oli laste ja abikaasa jaoks alati olemas olnud. Kõik pidulikud üritused, koolide lõpetamised, sünnid ja surmad, enamik spordivõistlustest ja esinemistest olid alati kaetud.
Kaksteist tundi tagasi arvasin naiivselt, et mind lubatakse varsti puhkusele.
Olin ju üksipäini kogu tagumise fondi silikive täis tassinud. Paigutanud ja sildistanud. Mul olid korralikud värvilised tähistused, nimestikud ja leiulogid. Saali võinuks homne päev uurijatega üle valada ning teaduse pillerkaar oleks pidanud kenasti käima minema, ilma et keegi märkaks kurta mõne ilmikust labidamehe puudumise üle. Pakkisin põhimõtteliselt juba kapukaid reisipauna ja unistasin soojast karvasest tekist mõne postijaama kaminasaalis koos tummise oaroa ja maheda õllega… Ahhh…! Aga mis nüüd enam sellest. Kogu rahva hüvanguks, kuid minu isiklikuks ebaõnneks oli keegi väliarheoloogidest äsja komistanud Suurele Leiule. Värskele ja ennustamatust kohast välja ilmunud esimese ajastu peitaardele, mingile arhiivile. Nüüd istun koos munkadega siin varjestatud keldrikongis ja nokin teri.
Mungad isegi ei laulnud enam, mis oli imelik.
