Juuni hakkab lõppema ning jaanikülmad ei ole Reaktori võrsuvaid kombitsaid ära võtnud. Tuumakolle lõõmab jätkuvalt ning toob meie lugejateni taas parimad lood, asjalikumad arvustused ja põnevamad artiklid. Kusagilt uraanivarraste vahelt terendab ka neljas Tuumahiid, mis ähvardab taas parimad Reaktori jutud paberile kanda.

Sel kuul asume uurima, millised on need kunstnikud, kes Reaktorile tasuta oma töid kaanepiltidena annavad kasutada, alustades nii kirjastustele Fantaasia, Raudhammas kui ka Viiking ulmeteoste kaasi joonistanud autoriga Meelis Kroshetskin. Eesti Ulmeühingu president Veiko Belials lahkab viimast Tsaarisaaga raamatut "Droonide mäng", võttes selle pulkadeks lahti ning jagades selle käigus nii kiitust kui laitust, kus tarvis. Agur Tänav uurib Dresdeni kroonikate teist raamatut "Hull kuu", kus võlurist eradetektiiv Harry Dresden lahkab taas veidralt üleloomulike tagamaadega roimasid.

Loe edasi...

 
Meelis Kroshetskin (aka Sharker) on pika-ajaline rollimängur. Mäletan tema pilte Eesti Dragon.ee rollimängurite foorumist, kus ta 2000 algul rollimängutegelastele portreesid joonistas. Oma kunstnikukarjääri jooksul on tema joonistanud pildid jõudnud tohutule hulgale ulmeautorite teoste kaantele alates Poul Anderssonist ning lõpetades G.R.R. Martiniga. Ka Reaktori toimetusele ei ole tema tööd märkamata jäänud ning Meelise pildid kaunistavad kokku viie Reaktori esilehte - esimene neist novembris 2012, mil Reaktor oli vaevu saanud 1-aastaseks. Aga kellega täpsemalt tegu, uurime kohe:

1. Kes sa oled, Meelis Kroshetskin?
Selle on üsna keeruline vastata. Kui Agu Sihvkana kõik ausalt ära rääkida, siis peaks alustama algusest.
Sündisin kunagi ammu Pärnumaal ja lapsepõlv möödus üsna üksildaselt maaelu rüpes. Alles peale keskkooli tulin pealinnatuuli nuusutama.

Loe edasi...

 
Saladusliku Tsaari saaga viies raamat avardab ühismaailma ja tegeleb liinidega, mis on seni kõrvale jäänud. Tegevus toimub Lätis ja Marsil, Enceladusel ja Pluutol, tegelasteks on laste koloonia kõrval ka e-Eesti virtuaal ning putukid.

Ühest küljest on see kindlasti pluss – iga looga tuleb midagi uut, sisse on toodud liine ja tegelasi, kelle kohta juba ammu küsimusi on tekkinud. Teisalt on sellel ka oma miinused, sest lood on ebaühtlased. On jutte, mis mõjuvad mitte omaette tervikuna, vaid pigem olulise taustapeatükina suuremast maailmast („Jääkuningannad“) või mille haakuvus jääb üldse tinglikuks („Koidik vereval pinnal“). Ka kipub sellise laialihargnemise puhul paratamatult tekkima probleeme – minul näiteks hakkab juba sassi minema, kes parajasti on putukad – kord oleks nagu tegu võõreluga, kord jälle muundunud eestlastega.

Kui jutte ühekaupa vaadata, siis minu jaoks oli kõige tugevam Tea Roosvaldi „Kaksteist jalga põlle all“.

Loe edasi...

 
Kui mina ütlen, et elu on nagu sibul, siis ma mõtlen, et kui sa sibulast midagi ei valmista, siis mädaneb see ära. Selle poolest ei erine ta teistest juurviljadest. Aga kui sibul halvaks läheb, võib see juhtuda kas seestpoolt või väljastpoolt. Nii et vahel leiad sibula, mis paistab olevat hea, kuid on seesmiselt mäda. Vahel võid näha väljast mädaplekki, aga kui selle välja lõikad, on ülejäänu söödav. Maitseb teravalt, kuid selle eest sa ju maksid, kas pole?

Steven Brusti Yendi on Vlad Taltose seikluste teine osa, mis on ühtlasi Fantaasia kirjastuse Sündmuste horisondi 56. raamat. See kirjutis siin peaks rääkima küll Yendist, aga kiusatus võtta jutuks ka sarja esimene osa Jhereg ning taustamaailm on liialt suur, et sellele vastu panna. Tegemist on täiesti söömiskõlbulike sibulatega.

Loe edasi...

 
Jim Butcheri “Hull kuu” on vana hea detektiivikas kastetuna tugevasse ulmekastmesse. Peategelaseks, nagu selles žanris on juba klassikaks kujunenud, on üksik hunt, küüniline kaabut ja mantlit kandev eradetektiiv, kelle lisavõimeks on kasutada maagiat. Ja kui juba maagia on mängus, siis loomulikult on ka tema vastasteks need, kes võlukunstis täielikud võhikud ei ole. Eks on muidugi ka võhikuid, kuid mis väljakutse see oleks, kui puuduksid vintsked vastased ning neidki on ohtralt.

Sisust: leitakse võikalt veristatud laip ja selle lähedalt ebanormaalselt suur käpajälg. Laip on kohaliku ristiisast mafiooso käsilase oma. Tollega maffiaisaga on peategelane ka varem kana kitkunud. Kuna Harry Dresdeni maagiaoskused on politseis teada, ja kuigi teda seal eriti ei sallita, siis kutsutakse ta ikkagi juhtumit nõustama. Nii astub ta üksiku kangelasena paha maffia, vaenuliku politsei ja kurjade maagiliste olendite vahelise võitluse tandrile.

Loe edasi...

 
Kuna raamatuid ilmub suurel hulgal, muutub raamatukogudes järjest tähtsamaks küsimus, kuidas lugejaile nii uusi kui ka vanu teoseid paremini näidata, aidata neil leida teoseid, mis teda huvitada võiksid. Küsimus, kas liigitada raamatukogudes raamatuid žanri järgi või mitte, on raamatukogudes väga vajalik ning plusse ja miinuseid on nii ühel kui ka teisel viisil.

Raamatukogudes raamatute žanri järgi eraldi väljatoomist saab pidada tarvilikuks, kuna žanri järgi eristamine aitab lugejal paremini leida seda raamatut, mis talle meeldib. Seda väidet toetab 1964. a „Raamatukoguhoidja käsiraamat“: „Paljud kirjanduse propageerimise või lugejate teenindamise hõlbustamise küsimused, mida tahetakse lahendada liikide ümberasetamisega, on sageli paremini lahendatavad temaatiliste või isegi žanriliste (luuletuskogud, näidendid, seiklusjutud jne.) väljapanekutega ja lahtiste raamatunäitustega, mida tavaliselt koostatakse dublettidest.“ (Johani, 1964: 218).

Loe edasi...

 


Töökal klassikaliselt koolitatud inglise näitlejal Malcolm John Tayloril täitus 13. juunil kolmveerand sajandit siin maamuna peal toimetamist ja väsimuse märke pole kuskilt poolt näha. Õnneks olen mõnda ta filmi elu jooksul varasemalt näinud, nii et natuke sain nende najal liugu lasta, aga isegi selle baasi pealt endale vaatamiseks nimekirja koostades ja mitme koha peal väga raske südamega sealt hulka filme maha kriipsutades jäi üheksa järele.

Seekordne sünnipäevalaps Malcolm McDowell tõestab väga ilmekalt, et vanus on vaid number. Tegi ta oma debüüdi suurepärases filmis „If...“ viiskümmend aastat tagasi ja tänaseks päevaks on osatäitmisi nii suurel linal, telepurgis kui ka videomängudes üle 200 (imdb.com andmeid matemaatikareeglite järgi ümardades 300).

Loe edasi...

 
On vähe ulmelisi teemasid, mis suudavad köita pea kõiki vaatajaid, ning dinosaurused on kindlasti üks selliseid, kui mitte kõige suurem ja vägevam. Kõik meist on lapsed olnud, ning isegi kui ühed unistasid kosmonaudist saamisest, tahtsid teised tuletõrjujaks saada ja kolmandad lihtsalt ilusad olla, siis pea kõikidel lastel on mingi hetk periood, kus dinosaurused on kõige ägedam teema üldse. Nii pole ka üldse imekspandav, et kõige esimene Juura ajastu park on saanud kultusklassikaks. Kuhu oleme aga välja jõudnud 25 (jah, tõesti) aastaga?

Temaatika on juba ammu tuttav - inimesed ei tohiks jumalat mängida. Ja suurtel kiskjatel on suured hambad. Täpsemalt rõhutakse siin filmis aga loomadearmastusele - sauruste saar lendab kohe-kohe õhku, ning vaesed loomakesed tuleb sealt ju ära päästa, aktivistid vehivad siltidega ja ärihaid haistavad raha paremini kui raptor inimverd.

Loe edasi...

 
Alustuseks tahan ma öelda, et mul on väga hea meel, et meie kinodesse on hakanud tulema ka muid filme peale Hollywoodi omade. Tee, mis sa teed, vene ängi Ameerika filmidest ei leia.
Kui nüüd „Puhtandi” juurde tulla, siis mulle film meeldis. Oli madinat, oli müdinat, oli suuri tundeid. Oma osa andis kindlasti ka see, et samanimelise raamatu, mille põhjal film valmiski, lugemisest oli möödas omajagu aega ja ega enam paljut ei mäletanudki. Pärast filmi vaatamist lugesin ka raamatu meeldetuletuseks uuesti läbi. Raamat on laialivalguvam, naistegelasi on rohkem, samas film on kompaktsem, konsentreeritum variant raamatust – ega teistmoodi ei saakski, kui tahta panna 360-leheküljeline raamat vähem kui kahetunnisesse filmi.

Loe edasi...

 
Etnoõuduslugudega kuulsust kogunud Kersti Kivirüüt on lisaks kirjanikutööle tegelenud ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetamisega, tegutsenud Kaitseliidu Tartu maleva Kodutütarde ja Noorte Kotkaste organisatsioonides, pälvinud 2012. aastal enim silma paistnud noorsootöötaja tiitli ja teinud veel palju muud märkimisväärset, mida siin üles loetleda ei jõua, kuid on võimalik lugeda Wikipedia leheküljelt. Tundub, et tegemist on väsimatu, loomingulise ja erakordselt teotahtelise inimesega.

Värskelt ilmunud romaani „Värav“ tegevus toimub sarnaselt Kivirüüti eelmistele teostele tänapäeval, kuid leidub ohtralt ajaloolisi viiteid ja jutustatakse hirmuäratavaid lugusid minevikusündmuste kohta. Kuna Kivirüüt on oma teostes kasutanud inspiratsiooniallikateks eesti rahvaluulet ja kohapärimusi, toimub tegevus ühes pisikeses looduskaunis kohas, Meerapalus.
Külas elatakse rahulikku ja eraklikku elu, kuni riigiametnikel tekib mõte rajada sinna rahvuspark.

Loe edasi...

 
Kujutlegem hetkeks ette dimensioonidevahelist raamatukogu! See on koht, kus aeg ei voola ning lugemisvaraga täidetud riiulid ulatuvad kümnete kilomeetrite kaugusele. Kahjuks ei ole raamatukogu lugejatele avatud, vaid keskendub vaid uurimistööde tegemisele ning rariteetide kogumisele ja säilitamisele.

Just sellise raamatukogu hoidja on Irene. Raamatukoguhoidjate töögi pole tolles kummalises paigas päris tavaline. Nimelt käivad nad erinevatest dimensioonidest raamatuid kogumas. Dimensioone on palju ning igaühega neist on seotud eripärad. Vahel on kogumise põhjuseks teose ainulaadsus, vahel soovitakse justnimelt ühe raamatu mitmeid sarnaseid versioone leida – „Faust“, mis erineb sõna võrra naaberdimensioonis sündinust või jutukogu, mille jutud on teises järjestuses. Dimensioone on palju ning igasse neist läheb Raamatukogust uks, üldjuhul mõnda keskraamatukokku.

Loe edasi...

 
Seiklus, mis algas romaaniga “Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele” ning jätkus “Tontide linnas”, leiab oma hoogsa lõpu “Hingede raamatukogus”. Esimeses raamatus avastas kuueteistaastane Jacob, et on olemas teistsugused inimesed, niinimetatud ebaharilikud, kes varjavad ennast koletislike tontide ja hingetute eest. Vähe sellest – selgus, et tema vanaisagi oli üks ebaharilikest.

„Hingede raamatukogus“ püüab Jacob koos tulesüütajast Emma ja rääkiva koeraga päästa sõpru tontide kindlusest. Nad rändavad tänapäeva Londonist Vanakuradi Aakrisse, Victoria-aegse Inglismaa räpaseimasse agulisse. Põrgulikud kirjeldused ja sünge olustik tekitavad üheaegselt kõhedust ja põnevust ning palju annavad juurde sürrealistlikud mustvalged fotod.

Loe edasi...

 
Võib-olla oleks ma pidanud käesoleva kirjatüki kohe kirjutama, kohe esimeste karvustuste saateks. Samas, siis poleks ma teadnud veel Reaktori algupäraste juttude tavataset. Ei, ma olen Reaktorit ka varasemalt lugenud, aga kuidagi pisteliselt, et pigem tõlkelugusid, kindlate eesti autorite omi ja siis neid skandaalsemaid. Eks karvustuste kolumn saigi seepärast ette võetud, et siis saan ma täpsema pildi, et on sundus. Jah, ma juba paari kuu pärast jõudsin enda otsust ka kahetseda, paar korda olen ka hiljem kahetsenud, aga autorid on öelnud, et seda on neile vaja. Positiivsema poole pealt saan öelda, et olen sattunud lugema tekste, milleni ma muidu poleks nii ruttu ehk jõudnud.

Erektori karvustuste järel sain ma aga paarilt inimeselt suisa sõimata... või kui leebemalt öelda, siis ei saanud nad aru, et miks on nii, et mu jutt ja hinded pole justkui kooskõlas.

Loe edasi...

 

Nora Roberts: Aasta üks


See algas aastavahetusel.
Haigus saabus järsku ja levis kiiresti. Hirm levis veelgi kiiremini. Nädalate jooksul kadus kõik, millele inimesed seni lootsid. Elektrivõrk varises põrmu;
seadused ja valitsus haihtusid ja rohkem kui pool maailma elanikkonnast oli surnud.
Seal, kus kunagi oli kord, valitses nüüd kaos. Teaduse ja tehnoloogia võimu taandudes kerkis esile maagia. Osa sellest oli hea, näiteks Lana Binghami maagia, mida ta praktiseeris katusekorteris koos oma armsama Maxiga. Osa sellest oli kujuteldamatult kuri ja see võis hiilida kõikjal – tänavanurgal, süngetes tunnelites jõe all või hoopis inimestes, keda arvasid kõige paremini tundvat ja armastavat.
Kui levisid teated, et laastatud tänavatel patrullivate võimude eest ei ole kaitstud ka immuunsed ega võimetega inimesed ning loota saab vaid kaaslastele, otsustasid Lana ja Max rusudes New Yorgist põgeneda.

Loe edasi...

 

Ulmestaar Alan Sigus


Alan Sigus on Tartu metalimees, kaitseliitlane, pereisa ning ulmefänn. Lisaks paljule muule on ta teeninud oma surematuse Eesti ulmemaastikul tuntuima meiemaise post-apo larpi korraldamise tõttu. Ka Reaktori lehekülgedelt võite leida tema mängudeteemalisi artikleid. Ta käib tublisti kord aastas Estconil ning tihtipeale võib teda kohata ka Tartu ulmikute kogunemisel.

1. Mida praegu loed?
Alles eile lõpetasin "Aliens: Bug Hunt" kogumiku. Olen vana Alieni maailma fanaatik, ning tarbin ära suht kõik mis sellest välja tuleb. Õnneks oli see kogumik üldiselt hea. Mõned jutud olid kehvakesed, kuid kogumike puhul sellest ei pääse.

2. Mis naelutab sind raamatu külge.
Usutavad tegelaskujud ning värvikas ja hoogne tegevuse kirjeldus. Võib ka olla vaid üks nendest kahest, et raamat meeldiks.

Loe edasi...

 
Juunikuu jutte lugedes keerles mul korduvalt peas väljend „Erektorijärgne pohmakas“. Noh, et vähe materjali ja tase ka selline põhjakaapeline...

Paadikapten – Taaskohtumine
Erektorist loetud Paadikapteni jutust parem, aga vaid kröömike ja ega ma rohkem selle mehe asju lugenud pole...
Väga lühike jutt ning seetõttu ei saa ma ka sisust kuigi palju rääkida, sest vähegi pikem seletamine oleks liiast. Peategelaseks on paadialune, selline elule jalgu jäänud mees, kes kuidagi kulgeb ja midagi meenutab... eks ma sain aru, kes see mees on ja sain ehk ka pisut varem aru, kui autor plaanis.
Suurem probleem on pigem, et minule kui lugejale oli see jutt üsna mõttetu. Jah, midagi toimus, üks ideepojuke oli kah, aga seda on kuidagi liiga vähe. Tasemel profi tehtuna oleks see ehk loetavam ja isegi nauditavam, aga poleks see ka siis midagi erilist.

Loe edasi...

 
Torm
Maks Hull

Torm, kes pärast pikka puhkust otsustab taas virguda ja veidi mürgeldada, tunneb seletamatut tõmmet kaljunuki juurde. Sinna jõudes näeb ta ees ülinoort nõida TuulLikKiid, kes köidab ta loitsude ja lauludega kinni ning vormib temast pikkamööda luust ja lihast mehe – kaaslase elu lõpuni.

Mingi aeg pärast loo lugemist mõtlesin endamisi, mida öelda selle teksti kohta ja üldmulje kiskus umbes sellises suunas, et „Tormi” näol on tegemist maagilise realismiga, mis võinuks ka olla kirjutatud maagilisrealistlikult (ehk siis kogu selle poeetikamääraga, mis on omane tollele žanrile, lootõe ja metafoorse tõe põimumine jne). Nüüd üle lugedes näen, et see pole ehk maagiline realism vormi poolest, aga nüüd näen, mis see pigem on.

Tegemist on muinasjutuga. Tüdruk soovib endale kaaslast, seega otsustab ta Tormist teha endale seltsilise.

Loe edasi...

 
Tõlge/mugandus ajakirjale “Reaktor”
5. osa (ptk 14-16)

--------------------------------------------------

Peatükk 14. Otse kabinetti (jätkub)

Hing kinni ja kõrvad pilli löömas, jäi Jewel juhmilt jõllitama märga laiku, mis ta rinnaesisel hoogsasti kasvas. Kui ta pilgu tõstis, vaatas talle võidukal irvel vastu Mardus, kes oli kirjutuslaua varjust püsti hüpanud ja viipas nüüd vanamoelise haavlipüssi toruga Fortune’i suunas.
“Sina, pojuke, seisa sinna! Sind pean ma elusalt kohale toimetama. Aga neid huvitab su mõistus, mitte täiskomplekt varbaid!”
Jewel lõi vankuma ja libises põlvili, jõudes veel märgata eemal nurgas vereloiku kägardunud kogu. Kuminad ta peas paisusid osavõtmatuse virvarriks, millest tungis läbi vaid Marduse parastav tenor.
“Vaata, ma ei saanud kuidagi pihta, kuidas sihuke magus erajuhtum just sulle sülle sadas.

Loe edasi...

 
„Sügelisnõia kingitus“ on järg Laur Krafti 2009. aastal ulmeauhinnaga Stalker pärjatud jutustusele „Ultima Cthule“. Esmakordselt ilmus „Sügelisnõia kingitus“ 2012. aastal osana raskerokkansambli Taak albumi „Rist viletsuse teel“ piiratud tiraažiga väljaandest, milles jutustus, laulutekstid, muusika ning Piret Räni illustratsioonid ja kujundus moodustavad loomingulise terviku. Vt ka Jaagup Mahkra arvustust Reaktoris.

1970ndate aastate algupoole Nõukogude Eestis keset troostitut virelust, brežnevlikku paigalmarssi ja üldist lootusetust ei olnud selleks, et korrakaitseorganite ja keskmise kodaniku seisukohalt ohtlikuks radikaaliks muutuda, palju tarvis.

Loe edasi...

 
Nad sulandusid varjudena öösse. Nad olid kui viirastused, liikudes läbi mudaste tänavate, hallidele kuubedele õmmeldud valged tiivaembleemid tuules lehvimas. Öö oli pime, vihm halastamatult kallamas, muutes need mülkad, mida siin Jumalast hüljatud Hope Townis tänavateks nimetati, peaaegu läbimatuks.
Päevinäinud poollagunenud paneelmajad, mida katsid grafitid ja sõjahaavad, olid sama pimedad kui öö. Ei ühtegi tuld. Ei ühtegi märki neist õnnetutest hingedest, keda olid küüditatud siia slummi müüride vahele, et nad jalust ära oleks. Ometi oleks pidanud Partei mõistma, et koondades kõik need, keda võim dissidentideks tembeldas, ühele kitsale alale, peab see sünnitama vastuhaku. Mingil moel oli see just Partei ise, kes oli väetanud pinnase Azraeli Inglite idanemiseks.

***

„Liikumine kella kaheksa suunas,“ kostis kuularist. See oli Azrael ise, eemal, ühe neist sadadest betoonhiiglastest katusel, hoidmas eemalt operatsioonil silma peal.

Loe edasi...

 
„Kuidas nad seda teadsid? Vastake mulle!“ Hüüumärkideks sirutunud küsimärgid põrklesid raevunult perfektselt ümmarguses ruumis ringi. „Kuidas! Meie plaanil nende tuumajaam rivist välja lüüa ei olnud meiega mingit seost. Lubasite, et pole! Ja nüüd, kuidas te kõike seda selgitate?“
Presidendi luureülem maigutas kramplikult suud. „Me leidsime.“
„Mida te leidsite? Ühe ajuraku kogu teie asutuse peale? See oleks küll Nobelit väärt avastus!“
„Teie nutisulepeast, härra President, leidsime. Nende nuhkvara leidsime, härra President.“
Vaikus. See venis. Venis pikalt. Väga pikalt. Seinte sinine toon omandas selle ajaga aina uusi ja õudsemaid alltähendusi ja veel süngemaid semantilisi seoseid. Vaikus. Venis. See venis veel. Veidi-veidi veel.
„Nende?“ Härra President surus käed suu ette, ta sosin oli vaevukuuldav. „Olete kindlad, et nende?“
Luureülema pea jõnksus valulikult üles-alla. „Oleme. Kindlad.

Loe edasi...

 
See oli esimene kord, kui rong vales ajastus seisma jäi. “Järgmine peatus: 2099,” ütleb mahe naisehääl. “Jälle,” vingub M8, “ta ütleb seda juba kuuendat korda, aga aknast paistab ikka veel ainult tühermaa.” Tõepoolest oli näha ainult paljas maa, ei muru, ei kive, ei liiva. Paistis, nagu oleks maapind mingist metallist, aga millisest, oli läbi rongiakna raske aru saada. Ajarongid võeti kasutusele 2085. aastal. Võiks ju eeldada, et kahekümne aastaga leitakse viis aknad interaktiivseks teha, aga ju pole see prioriteet. Pealegi ei olnud meie käsutuses ainsatki viisi teada saada, kas see, mis läbi turistiklassi aknaklaasi paistab, on üldse tõeline.

“Mis numbrid ma sisestasin?” küsisin M8-lt.
“Numbrid olid õiged.”
“Tuleta mulle palun meelde, et ma pärast töötunnid tagasi küsiksin. Maksta kolm tundi selle eest, et vaid paar aastat edasi sõita, on tõeline jaburus.”
“Kolm tundi?”
“Sõidame ju kolm kümnendit.

Loe edasi...

 
Bioonilised käed ja silikoonist aju,
olen kõige kallim värdjas, keda tean,
elan vähemalt veel seitsesada aastat
või seni, kuni kuiv on ookean.

Kogu minu veri doonoritelt pärit,
olen kõige kallim värdjas, keda tean,
selles ujuvad painiidist punalibled,
juba neljapäeval uue doosi saan.

Miskit tõelist pole jäänud mu genoomi
olen kõige kallim värdjas, keda tean,
veidi inimest on minus, veidi gnoomi,
oma osa näitavad ka morsk ja kaan.

Minu küljes tehnilisigi on juppe.
Olen kõige kallim värdjas, keda tean,
naba loeb ID-kaarte, sõrmejälgi,
mul on kukla taga röntgenaparaat.

Kuigi välja näen ehk üsna tavaline,
olen kõige kallim värdjas, keda tean,
kõige võõram osa, mida endas kannan,
on, et ennast ikka inimesesks pean.

Loe edasi...

 
Tõlkinud Liisa Vesik

I Esimene põhimõte

Manamise esimene põhimõte on see, et mitte midagi ei ole võimalik valmistada vaakumis.
Golemite valmistamise kirjeldused nimetavad enamasti ainsa vahendina savi ja kuigi nii saab, on tulem tänkjas asi, mis lõhnab mustuse ja sõnniku järgi ja on sinu eesmärgiks täiesti sobimatu. Sa pead tegema valiku – mitte, et kas golem valmistada või mitte, vaid et kas valmistada ta korralikult, kasutades ainsat vahendit, millele saab anda imiku naha lõhna ja koe.
Et seda korralikult teha, on vaja imiku konte.
Samas, kui sa neid sõnu loed, siis sa juba tead seda. Vaakumiga ei jõua kuhugi ja kindlasti mitte sellise meeleheiteni, mis sind nende sõnade juurde on toonud.

II Teine põhimõte

Manamise teine põhimõte on teada ja mõista oma eesmärki.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0709)