Moens
Alustame selle tõdemusega, et seljataha jäi eesti kirjanduse päev ja alanud on
Eesti Raamatu Aasta. Mida sellest arvata?
Pole aimugi.
Vähemalt siinkirjutajal mitte, aga kardetavasti sel aastal Kultuurkapitalil
raamatute väljaandmiseks raha ei jagu, sest raamatuürituste, maitsetu logo,
igasugu kampaaniate ja tagumikutundide kinnimaksmine väänab vaese Kulka
tühjaks. Ma loodan siiralt, et eksin. Väga loodan.
Teadaande korras tuletan siinkohal meelde, et meil siin on tegemist Eesti
Vabariigiga ja meie riigikeel on eesti keel. Sellega seonduvalt ning
loodetavasti mitte üllatuslikult on ka Reaktori-nimeline ulmeajakiri eestikeelne.
Seega ei ole me absoluutselt huvitatud muukeelsetest lugudest või artiklitest,
eriti kui me täheldame nende juures AI hõngu.
Kas ajalugu on see, mida me mäletame? See, mis sai kirja? See, millest luuakse laule?
Või peidab aeg endas veel hoopis muud? Kus on tulevikud, mis jäid tulemata? Kuhu kaovad unustatud unistused?
Kaarnakirjas-sarja kolmanda kogumiku heaks ühendame vastakad jõud ulmespektri eri soppidest. Manfred Kalmsten toob töölauale tumedad hoovused, salajased saagad, aurupungilised hõllandused, Laura Loolaid puistab juurde antiikseid hammasrattaid, digitaalteadvusi ja võõrelu.
Mütoloogilise, tehnoloogilise ja fantasmagoorse lainepikkuse koostoimel jahime mälestusi olnust, mälestusi olematust, jahime mälestuse püsimatust. Astume mälestuste sisse ja manipuleerime minevikku. Kaardistame variajalugu ja väisame mütoloogilist aega. Avastame kadunud tsivilisatsioon pojengipeenras ja trotsime mürgitatud reaalsust.
1. Alustame üldisest. Nuuskisin veidi ja sain teada, et oled kirjutanud viis romaani, millest üks võitis kirjandusvõistlusel BestSeller esikoha ja sa õppisid filoloogiat, aga... tegelikult räägi parem sina – kes sa veel oled ja mis sa veel teed?
Eesti keel ja ajalugu olid koolis minu lemmikõppeained. Kunagi mõtlesin isegi, et võiksin ajalooõpetajaks saada, aga lõpuks läksin ma siiski eesti filoloogiat õppima. Lõpetasin selle 2014. aastal ning 2017. aastal sain magistrikraadi keeletoimetamises. Nii minu bakalaureuse- kui magistritöö on seotud eesti keele ajalooga, kuigi kahe erineva perioodiga, 17. ja 18. sajandiga. Vanade tekstide uurimisega tegelen hobi korras siiani. Mulle meeldivad väga inimeste kirjad.
Jaanuari lõpp oli tegelikule, päris raamatusõbrale raske aeg, närvesööv ja ärritav aeg. Kogu sodimeedia on tegelikult aasta algusest saadik täis olnud eesti kirjanduse aastast ja raamatuaastast rääkivaid inimesi, kõikjal on rahvuspatriootilised fotod raamatuist ja riiulimeetreist, riigi ringhäälingu kultuurimeedia portaalid ning tele- ja raadiosaated on täis paatose ja häälevärinaga raamatuist rääkivaid tegelasi, nagu läheks raamatud neile inimestele päriselt, tegelikult ka korda (või nagu nad usuks, et kellelegi teisele väljaspool nende sekti läheb). Seda silmakirjalikkuse paraadi on valus ja raske vaadata.
Senine tombergiaana:
„Enne kõike”
https://www.ulmeajakiri.ee/?valispilk-tombergi-monograafia-sissejuhatus
„Realismi ja teaduse tänapäevane ühtelangemine“ 1/2
https://www.ulmeajakiri.ee/?valispilk-kuidas-taita-soovi_i-peatukk-½
„Realismi ja teaduse tänapäevane ühtelangemine“ 2/2
https://www.ulmeajakiri.
Nüüd olen aasta aega kirjutanud enam-vähem ainult ühest raamatust, Tombergi monograafiast „Kuidas täita soovi”, ja tundsin, et tahaks kogemust kuidagi kokku võtta. Tõtt-öelda ei ütle ma järgnevas enam midagi uut Tombergi raamatu kohta, ei tee mingeid olulisi kokkuvõtteid raamatust. Ei tee statistikat, ei too välja oma lemmikmõtteid, ei osuta parimatele avastustele. Järgneb eelkõige see, miks midagi sellist teha ja mida ma selle vältel avastasin endast ja kuidas võiks edaspidi teisiti.
Alustuseks siiski nn taustalugu – miks üldse midagi sellist tegema hakata. Olin juba mitu aastat mõelnud, et kavatsen Reaktoris kirjutada ulmega haakuvast või tegelevast kirjandusteadusest ja lahti kirjutada, millest jutt on.
Kaaneloleva kirjelduse kohaselt on tegu noorteromaaniga, kus inimeste poolt koloniseeritud planeedile, Gratheliale, läheneb hiidmeteoriit, mis planeedi elanike elu korralikult pea peale võib keerata. Lugu keskendub kahele noorele, Sarale ja Trevile, kes proovivad hirmust ja ootusärevusest tulvil keskkonnas oma elukorraldusega toime tulla. Vaadates tagasi eelmistele Mairi Lauriku romaanidele, siis üldiselt kirjutab autor minu maitsele vägagi sobivaid lugusid ning võin kohe ette ära öelda, et ka antud raamatus ma pettuma ei pidanud, sest kõik mulle sobivad komponendid olid olemas: detailne maailmaloome, seikluslik süžee ja tegelased, kes lausa kutsusid kaasa elama.
Kõigepealt peatuksingi just sellele esimesel komponendil ehk maailmaloomel. Autor ei võta endale just väga kerget ülesannet, kuna kogu lugu toimub võõrplaneedil, kus on lisaks kohalikule ökosüsteemile ka inimesed kanda kinnitanud.
Kuna ulmestaaris lubasin ja ka eelmine aasta sarnase kokkuvõtte tegin, siis siin me oleme. Esimese hooga tahtsin öelda, et kindlasti tuleb selle aasta artikkel lühem, sest head kraami tuli ju vähem välja ning endal ka vaatamiseks vähem aega. Aga kiire ning ebatäpne arvustus ütleb, et siin artiklis väljatoodud anime annab kokku umbes 244 episoodi. Julgeks selle ilusa ümmarguse 100 vaatamistunnini ümardada. Seda on vähem, kui eelmise aasta 175 tundi, aga siia tuleks lisada veel näiteks 75 episoodi poksianimet Hajime no Ippo (MAL: 8,78).
Uued:
Dandadan
MAL: 8,59, 12 episoodi.
Momo Ayase usub üleloomulikku. Ken Takakura usub UFOdesse. Mõlemad on veendunud, et neil on õigus ja teine osapool ajab jampsi.
https://upload.wikimedia.org/wikipedia/en/0/0c/American_Psycho.png
American Psycho (2000).
Dir. Mary Harron
Film, mille kohta on raske midagi uut
öelda. Seega saab öelda ainult seda, mis mõjus sellele ühele vaatajale.
Patrick Bateman mõjub nagu ameerikamäed. Alguses viisakalt – kena rikas pankur, kes kritiseerib oma kolleegi antisemitismi – ja hetk hiljem ehmatavalt, kui ähvardab ööklubis baaridaami. Ta teeb oma hommikust trenni kitsaste aluspükste väel. kaamera tema kõhulihaseid imetlemas nagu meesrežissööride kaamerad naistekehasid, ning kasutab rohkem näopuhastustooteid ja vananemisvastaseid kreeme kui enamik naisi, keda ma tean.
Ma olen ammu juba mõtisklenud, et kuidas on ulme erinevate kunstiliikidega seotud? Sest mingi piirini on olukord lihtne – kirjandus, jah, palun! Liikuv pilt ja heli, aga muidugi! On see siis film, seriaal või päriseluline teatrietendus, lihtne on vaadata seda läbi ulmelise prisma. Graafika, maalid, fotograafia, skulptuur ning üldse visuaalkunst – mul juba hõljub Giger silme ees (ning ei, mitte ta „Work 219: Landscape XX”). Ning tegelikult hakkab ilmselt juba kunstiteadlastel silm tõmblema, kuna tegelikult on kunsti liigitamine omaette ja parajalt keeruline maailm, kasvõi filmikunst ühendab tegelikult näitekunsti, kirjandust, fotograafiat ja muusikat. Pealegi mind huvitab just üks konkreetne nurgake ja kokkupuutepunkt, ulme ja muusika, kes neid suudaks lahuta. Ning räägin ka muust, mis on muusikaga seotud ulmelisest vaatepunktist.
Artikli skoobist.
]Tallinna Reaalkool
2024
Mis on kosmos? Kas maaväline elu on olemas? Kui suur on meie universum? Rootsi pealinna Stockholmi südames asetseva Fotografiska muuseumi näitus “SPACE - A Visual Journey” (tõlkes “KOSMOS - Visuaalne Teekond”) tekitab just selliseid küsimusi. Iseenesest ei vasta näitus nendele küsimustele kindlalt, kuid paneb meid mõtlema meie maailma peale ja kuidas me oleme tegelikult üliväike aga oluline osa sellest. Näitus tekitab kõigis vaatajates uudishimu ja elevust, sest kosmos on midagi, mis on ühel hetkel kättesaamatu, kuid samas käegakatsutav.
Fotografiska on pannud 13 kunstnikku ühte majja kokku ja loonud midagi harmoonilist, kus kõigi eri inimeste maitsed saavad rahuldatud. Need kunstnikud on pärit maailma erinevatest kohtadest, alustades kodumaalt pärit kunstnikega ja lõpetades Austraalia, Iraagi ja Saksamaaga.
KUU VÄLJASURNUD ELUKAS: mimodaktülus (5. detsember)
Mimodaktülus oli pterosaurus, kes elas hiliskriidis 95 miljonit aastat tagasi. Ainus teadaolev eksemplar oli noorlind (lind?) tiibade siruulatusega 1,3 m, täiskasvanu tiibade siruulatus on teadmata. Tema hambad erinesid teiste pterosauruste omadest, nähtavasti sõi ta meres elavaid kümnejalalisi koorikloomi (krevettidest kuni vähkide ja krabideni). Ta leiti tänapäeva Liibanonist, mis tollal oli ookeanide kõrgema veeseisu tõttu põhiliselt vee all, ent olid mõned saared. Tollal asusid need Afroaraabia mandrist mitmesaja kilomeetri kaugusel. Nagu näha, on geograafia tundmatuseni muutunud, ent kliima oli vahemereline, nii et selline nagu tänapäeva Liibanonis.
https://en.wikipedia.org/wiki/Mimodactylus
KUU ASTRONOOMIA: Apollo 12 (14.
Dracula külaline
Õudusantoloogia
18 anglo-ameerika juttu klassikalise õuduskirjanduse kuldajast. Kummitused, vampiirid, aga ka zombid, hullud teadlased, õudused merel, kohutavad kultused ja veidrad sektid, mõrtsukalik floora ja fauna ning isegi aeg-ruumsed nihked.
Autorite valik on esinduslik, olgu tegu siis õuduskirjanike või autoritega, kes vaid aeg-ajalt mõne võimsa õudusloo kirjutasid. H. P. Lovecraft, Bram Stoker, H. G. Wells, Robert Louis Stevenson, Edith Wharton, Arthur Conan Doyle, Jack London ja Robert E. Howard – kui nimetada vaid kõige kuulsamaid.
Tuleb tõdeda, et eestikeelne «õuduskirjandus» pole vast parim termin, aga teist meil pole. Sõna «õudus» tekitab võhiklikul või kiuslikul lugejal tunde, et tal peaks lugedes kohutav hirmutunne peale tulema. Vale puha! Õudne on juttude tegelastel, kes kõike toimuvat peavad läbi elama.
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, mänginud oled?
Praegu loen Ken Liu romaanitetraloogiat „The Dandelion Dynasty“, hetkel on käsil viimane romaan „Speaking Bones“. Autor on tetraloogiat defineerinud kui silkpunk’i ehk siidipunki – justkui aurupunk, aga 19. sajandi ja aurumasinate asemel on muistset Hiinat meenutav Dara keisririik ja kõiksugused „Vana-Hiina tehnikaimed“. Meeldib ja julgen ka soovitada.
Filme ma väga palju ei vaata, mul pole kodus telerit ega lauaarvuti ekraanist suuremat ekraani filmivaatamiseks. Viimati käisin kinos eelmise aasta mais, kui Tartu Elektriteatris linastus Külma sõja aegsete Ida-Euroopa ulmefilmide eriprogramm „Stalking Eastern Europe“.
Urmas Nimetu „Mark versus Mark II”
Mees laseb end tuttaval ära rääkida, kaugele maale saata ja endast klooni teha. Klooniga hakkavad nad jagama igapäevaelu ja -tööd, mis edukast algusest hoolimata tekitab lõpuks probleeme, eriti kui välja ilmub rohkem koopiaid.
Kloonide probleemne elu meenutab mulle tahes-tahtmata Blake Crouchi „Tumeaine” raamatut, mille põhjal tehtud sari hiljuti Apple TV-s laineid lõi. Isegi lõpp on sarnane. Ma ei tea, kas loo autor on „Tumeaine” looga kursis, kuid mind see ilmne sarnasus häiris, isegi kui see ei olnud autori poolt teadlik. Sellest on kahju, sest tegu on ladusalt loetava ja täiesti huvitava looga, aga lugejana oleksin sellest enam rõõmu tundnud, kui mul ei oleks olnud tunne, et loo idee on plagiaat.
Eeldan aga autorist parimat ja usun, et ta tuli loo idee peale ise.
“Nii et te sooviksite liituda meie Volta Manufaktooriumi ühtehoidva kollektiiviga?” Octavia vaatas võõraid kriitilise pilguga. “Sina! Ütle mulle-”
“Puur! Mi…minu nimi on Puur,” kogeles mees.
Octavia kissitas silmi.
“Ei. Sul ei ole nime. Nimi antakse alles siis, kui sa oled millegi suurega hakkama saanud või püsinud piisavalt kaua elus, et alustada baasharidusega. Sinu puhul ei ole veel kumbki neist tingimustest täidetud.”
Mees neelatas valjult.
“Volta Manufaktoorium ei raiska. Ka nimesid mitte. Vahel möödub isegi kümme aastat enne, kui me saame kindlad olla, et laps on piisavalt terve, et haridusteega alustada. Sina pole veel haridusega peale hakanud, seega pole sul ka nime.”
Ta vaatas pingsalt mehele otsa.
„Ma olen lihtsalt nii õudselt tüdinenud sellest mõttetust pläägutamisest,” kurtis Karel tusasena aknast välja vahtides. Hall uduvihmane jaanuarihommik oli pime ja kõle, ajades teda veel rohkem närvi. Ta pööras aknale selja ja vaatas tugitoolis lösutavat keskealist naist. Naise keemiliselt lokitud oranžikad juuksed olid puhvis ja ta kuldselt sädelevates helelillades retuusides jalad olid hooletult üle tugitooli käetoe rippu. Karel ei suutnud mõista, kuidas selline asend naise jaoks mugav sai olla. Ometi tundis naine end vabalt, nokkis mõtlikult oma pikkadelt roheliseks värvitud geelküüntelt kooruvat lakki ja näris pisut avali suuga nätsu.
„Ja sa arvad, et mina saaksin selles osas midagi ette võtta?” küsis naine hajameelselt, Karelile vaid kiiret pilku heites.
Mees mühatas nõustuvalt. „Sa oled ju mu haldjast ristiema.
„Kuule…šelline lugu, et kratt, kummituš ja koolja kõnnivad kõrtsu. Jah?” rääkis purupurjus libahunt, ilastades laias kaares. Ilmselgelt oli ta juba kaua lakkumisega tegelenud.
Kolmepealine päkapikk tema vastas tõstis aeglaselt keskmise pea – selle kõige kainema –
ning proovis keskenduda.
„Nooh. ja šiis kratt.... No kratt on ületöötanud. Jah! Ja kooljal… tal oli ka midagi…,” jätkas libahunt.
Päkapiku silmad läksid pahupidi, kuid tema vestluskaaslast ei paistnud see segavat.
„Õigušš, tuli meelde. Kooljal on šuhte kriis… sešt ta on liiga külm, ja kummitusel… vot kujuta ette… tal on identitetiteti…eediprobleem,” lõpetas libahunt ja hakkas valjult naerma, kui oleks ta rääkinud maailma parima nalja.
