Moens
Mis siin salata – järjekordne sügis veritseb puulatvades, oktoober on kohe
käes, lehed langevad porri ja siinkirjutaja ägab külmetusviiruse käes.
Aga see pole oluline. Oluline on see, et suure osa Reaktorist moodustavad
algupärase eesti ulme jutud ja seega ärge mitte ainult saatke neid, vaid ka
lugege neid.
Lugege, arvustage ja kui vaja, võtke autoril nööbist kinni ja andke igasugust
tagasisidet. See mitte ainult ei hoia
Reaktorit töös, vaid arendab eesti ulmet üldiselt ja edasi.
Ausalt, nii lihtsalt on ja olgem ausad – kui meie ise ei loe, siis kes veel
lugema peaks...
Tänases numbris aga lisaks esikaanel mainitule Tõnis Hallaste Tombergiaana,
Raul Sulbi ülevaateartikkel, Lüüli Suuk räägib taas kahest kirjanikust, Margus
Makke külastas kolme con’i ning Taivo Rist jätkab Vikipeedia
materjaliga. Tõlkejutuks on Rauno Pärnitsa tõlgitud „Kummaline juhtum minu
vanaisaga.
Kui eesti kultuurile eraldatavat raha vähendada, siis võib eesti keel kaduda. Võidakse küsida, et milleks on vaja eestikeelset ilukirjandust, kui seda nagunii loetakse vähe. Aga kui poleks eestikeelset ilukirjandust, siis eesti keelt polekski.
Kultuuri tsentraliseerumine
Eesti kirjandus on väga kaua eksisteerinud fännikirjandusena. Kultuurkapitali tugi on kirjastustele enamasti hädavajalik (mõningate eranditega) ja on olemas paar kirjastust, kes on kultuurkapitali iga eralduse puhul regulaarselt suuri summasid saanud – selline asi aga viib kultuuri tsentraliseerumiseni.
Kultuuri tsentraliseerumise ärahoidmisel aitab ainult üks asi: kultuurile määratud raha ei tohi vähendada, seda tuleb suurendada. Kui kultuuriraha vähendatakse, kaovad ka žanrid, mis nn suurkirjastusi eriti ei huvita või huvitavad vähem. Nende hulgas on näiteks teaduslik fantastika, mis huvitab kitsast, aga entusiastlikku lugejaskonda.
1.Alustame päris algusest ehk siis - milline sa olid lapsena, kas ninapidi-raamatus või pidevalt-puu-otsas tüüpi tegelane? Või õnnestus sul neid mõlemaid tüüpe kokku segada?
Vägagi
ninapidi raamatus. Lugemise juurest tuli mind õue lausa kupatada ja puu otsa ma
lapsepõlves tegelikult ei jõudnudki.
2. Kui vanalt hakkasid lugema ja kas mäletad, mis olid su kõige esimesed
tõelised lemmikud ulmekirjandusest-filmindusest-mängundusest?
Lugema õppisin juba neljaaastaselt ja seitsmendaks eluaastaks sai läbi loetud pea kogu kodune raamatukogu.
September saabus ning tõi kaasa koolialgused, jahedad udused hommikud ja uued lood, mida lugeda. Minu jaoks olid sel korral need lood pärit 1920-ndatest aastatest, kui Eestis hakati omariiklust välja ehitama ja võeti vastu esimene Eesti Vabariigi põhiseadus. Muutused toimusid samal ajal ka mujal maailmas. Ajastusse jääb Ameerikat tabanud suur börsikrahh koos ennenägematu majanduskriisiga, penitsilliini avastamine ja Tutanhamoni hauakabri avamine Howard Carteri poolt. Septembris on teie ees Alide Erteli „Muinelmad” (1929) ja Gertrude Benneti (Francis Stevensi) „Claimed” (1920).
Alide Ertel (1877-1955) oli nii prosaist kui ka näitekirjanik. Ta oli pärit jõukast perest, mis andis võimaluse saada hea haridus ja reisida ka maailmas ringi. Tema looming jaguneb suures plaanis kaastöödeks ajakirjandusväljaannetele ühiskondlikel teemadel ja ilukirjanduslikeks teosteks. Erteli perekond ja ka Alide ise panustasid aktiivselt ühiskonna ellu.
Olen sageli avastanud end mõtisklemast,
miks tänapäeval mehed ja poisid enam eriti raamatuid ei loe – öeldes ‘raamatud’,
mõtlen ma valdavalt alati ilukirjandust. Ulme puhul see üldväide muidugi nii üksüheselt
ei kehti, eriti Eestis, kus raamatuid lugevatest ulmehuvilistest väga suure osa
moodustab endiselt seesama 1990ndail formeerunud fändom, milles toona selgelt
domineeris meessoost 20–30ndates eluaastates fännide seltskond.
Näiteks meil Eestis 1990ndail avaldatud kriminaalkirjanduse puhul oli mul toona väga selge tunne, et seda lugesid peamiselt mehed ning selleks, et jõuda tänasesse olukorda, kus kriminaalromaane ostavad ja loevad peamiselt naised, tuli väga oluliselt muuta sellesama krimikirjanduse profiili, mainet ja sisulist laadi.
1. Tean, et töötad ja õpid, ent usun, et see pole kõik, ja seega, tutvustad end ehk alustuseks lähemalt?
Olen 38 aastat vana, elan Tartus ja töötan trükinduse
vallas. Tööst vabal ajal tegelen peamiselt õppimisega (püüan õppida kirjutama),
aga vahel ka loen, vaatan filme (B-kategooria saastakinost üleilmselt hinnatud
klassikuteni) ja teen trenni.
2. Kuna meil siin tegemist ulmeajakirjaga, siis räägi, kuidas jõudsid ulmeni?
Olid selleks stardipakuks mängud, filmid või raamatud ?
Raamatud, ikka raamatud. Lugesin vist juba üsna õrnas eas. Põhja ulmesse sukeldumiseks ladusid alla kreeka müüdid („Iidsete aegade lood”), inglise lastekirjanduse salapärased maailmad ning ka mõningad populaarteaduslikud raamatud. Kui ma ühel kaunil päeval riiulist Jules Verne’i teosed avastasin, siis tagasiteed enam polnud.
Seekord jätkan Tombergi “Kuidas täita soovi”
2. peatüki teise poolega. Kui esimene pool tegeles teadusliku Võõra küsimusega
(kuidas kujutatakse Võõrast ja kas seda saab üleüldse kujutada). Seni oli juttu
sellest, kuidas mõjub noovum (teadusulmeline element tekstis, nt ajamasin või
tulnukas) ja kas noovum on täienisti suletud ulmežanri. Ning juttu oli ka
sellest, mil määral ulme püüab vormiliselt jääda selgeks, üheselt mõistetavaks,
võib-olla ka vähem metafoorseks, vähem hägusaks tavakirjandusest. Teises pooles
võtab Tomberg käsitleda konkreetseid teoseid, konkreetseid näiteid, nimelt
“2001: Kosmoseodüsseia” ning “Solaris”.
Olen mitu kuud teinud iga lehekülje tähtsaimate tsitaatide kogumist, ent seekord prooviks teisiti. Sedapuhku ei hakkaks kokkuvõtet ja kommentaari omavahel kokku segama, vaid prooviks välja kirjutada algul järjest üks, siis järjest teine.
Sel aastal oli mul kaks juubelit – nimelt sai käidud kahekümne viiendal Estconil ja üldse olen käinud nüüdseks kolmekümnel connal. Kuigi ametlikult olen siiski vaid 29-käinud, nimelt 2017 Helsingis toimunud Worldconnale ma ei saanud piletit, sest neid ei müüdud kohapeal ja seega tuli sõprade passiga sisse minna. Estcon: kahekümne viies kord näitab ise juba, et tegemist on väga toreda ja ka ainulaadse üritusega, ainulaadne seepärast, et mujal maailmas on connad tavaliselt kusagil hotellis või mujal konverentsikeskustes, aga Estcon on, nagu teada, alati toimunud vabas looduses, kusagil turismitaludes. Nii ka seekord. Juba kohale sõitmine oli huvitav ja kohapeal seda toredam: heade inimestega lobisemine, saun, paneelid ja palju muud. Igatahes on tavaline, et reedel jõuad kohale ja jõuad korra silma pilgutada, kui juba tuleb pühapäeval kodu poole liikuma hakata.
This review contains spoilers.
…
Kui suvepäike enam nii palavalt ei lõõma, kogunevad taas Tallinna vanalinnas ühte keldribaari filmisõbrad. Toimub Imelike Filmide Festivali (IFF) filmiõhtu. Kõik ei pruugi olla ulme, aga oleme ausad, põhimõtteliselt alati on.
Sügishooaja avapaugu andis meile „Tetsuo: The Iron Man.“ Marveli Raudmehega siin midagi pistmist ei ole, samuti mitte Tetsuoga „Akira“ animefilmist, vaid 1989. aasta Jaapani body horror’iga, režissöör Shinya Tsukamoto.
„Kui ma seal vahepeal klaase käisin ära korjamas, siis ma natuke nägin, aga ma ei saanud mitte midagi aru,” ütles baarmen pärast mõtlikult.
„Ära muretse, ka need, kes algusest peale seda nägid, ei saanud midagi aru,” rahustas mu sõber teda.
Mina aga teatasin väga enesekindlalt: „See lõpp oli küll geiseksi metafoor.
KUU KIRJANDUS: „Homerose hümnid“ (1. august)
„Homerose hümnid“ on kogumik, mis koosneb 34 vanakreeka luuleteosest. Žanrilt on nad hümnid, ainult viimane on epigramm. Erinevus on selles, et hümn pöördub jumala poole, aga epigramm mitte. Nad kiidavad vanakreeka jumalaid ning jutustavad antiikseid müüte, eriti nende sündi, vastuvõtmist Olümposele (teiste jumalate sekka) ja nende kultuse tekkimist. Kõik nad on kirjutatud heksameetris ja samas murdes, ent eri aegadel ning Homeros pole neist vist ainsatki kirjutanud. Enamik neist on lühikesed, ainult 6 on pikemad kui 22 rida, aga pikimad seevastu on 580 ja 546 rida pikad. Lühimad on 3 ja 4 rida pikad. Need olid mõjukad Vanast Roomast kuni XIX sajandini, üllatuslikult isegi varaste kristlike poeetide seas, kuid mõju on nähtud ka Alfred Hitchcocki filmis „Tagaaken" ja Neil Gaimani romaanis „Coraline".
https://en.
Väljumisstrateegia
Martha Wells
„Mõrtsukboti päevikud“. Neljas raamat.
Mõrtsukbot – nii nimetab end vaikselt ja endamisi üks planeediekspeditsioone turvav android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased.
Kõige rohkem sooviks ta, et inimesed ta rahule jätaksid, et ta saaks omaette seebiseriaale vaadata. Aga tuleb välja, et südametul tapamasinal tekib kohutavalt palju moraalseid dilemmasid. Antisotsiaalne tehisintellekt on sunnitud uuesti tegutsema asuma, ikka Säilitusliidu sõpru aidates ja hankides süütõendeid GrayCrisi korporatsiooni vastu. Seekord läheb ta appi dr Mensah’le, ta varasemale sõbrale, et takistada GrayCrisi oma kasumihankimisel koloniste hävitamast.
Sarja kuuluvad raamatud on võitnud Hugo, Nebula, Alexi ja Locuse auhindu. Selle autor Martha Wells (1964) on Ameerika kirjanik, kelle teoseid on tõlgitud kaheteistkümnesse keelde.
Ulmestaar teine ring Artur Räpp
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, mänginud oled?
Mul on harilikult mitu raamatut pooleli. Vahel saab lihtsalt mõnest raamatust poole peal mõneks ajaks isu täis ja nii neid koguneb. Hetkel on lugemisjärjega näiteks „Hirmu ja õuduse jutud II“, „Hamilgtonide saaga“, populaarteaduslik „Eksimine on kasulik“ ja veel mitmed teised populaarteaduslikud raamatud. Jutukogumikke on parem lugeda mõni jutt korraga, sest jutud vajavad veidi rohkem süvenemist, iga jutt on ju uus lugu uues maailmas, mis tuleb sõnade pealt peas üles ehitada. Populaarteaduslikud asjad on ka sellised. Soovitada… hm… Maniakkide Tänav on mingil moel oma kirjutamisviisi muutnud ja nüüd ootan alati pingeliselt tema raamatuid. Ta on vist rohkem SF-i suunas liikunud, pakun.
Lüüli Suuk “Hüljatud raamatukogu”
Tundmatu nimitegelne elab kehatul kujul edasi raamatukogus, mis on olnud juba sajandi hüljatud, jälgides, kuidas loodus varem asustatud paiga tasapisi üle võtab.
See lühike lugu on rohkem nagu meeleolupilt, sest sündmused selles peaaegu puuduvad. Ometi jagab autor siin-seal paari-kolme lausega vihjeid pildikese eelloole. Need vihjed on minimaalsed, aga ometi intrigeerivad, nii et pidin peale teistkordset lugemistki tagasi minema ja mõnda kohta veel üle lugema, püüdes mõista, mis siis inimestega kokkuvõttes juhtus. Selle kohta ma loost siiski eriti palju vastuseid ei leidnud. Ilmselt polnud see autori püüegi. Ehk on see lugu vaid meeldetuletus sellest, et elu läheb edasi ka ilma meieta ning ilusad hetked leiavad aset kas siis, kui inimsilm neid jälgimas pole.
„Mammaa!” hüüdis noor tütarlaps ukselävel enda selja taha. „Hüüdis“ oli viisakalt öeldud – pigem oli see metsik kriise. Reet kohmetus. Selline käitumine oli ootamatu ja vähemalt tema arusaamade kohaselt äärmiselt ebaviisakas.
Kuid see polnud tema koht sekkumiseks. Ta lootis, et polnud vähemalt uksega eksinud.
Peagi ilmus toast peaaegu täielikult hallide juustega naisterahvas, kes paistis kandvat vaid lõngast tehtud riideid. Mitte lihtsalt riideid, vaid uhkelt tehtud riideid. Seal oli tehnikaid, mida Reet polnud kunagi näinud, ometi oli ta kudumisega tegelenud juba rohkem kui viiskümmend aastat.
„Saan ma aidata?” uuris ukselävele jõudnud naine, andes tüdrukule pilguga märku, et too tagasi tuppa läheks.
„Te-teie tütar?” kogeles Reet, vaadates lahkuvale tüdrukule järele.
„Tütar? Ei,” turtsatas hallipäine naine.
Aeglaste ja mõõdetud tõmmetega pühkis ta noa verest puhtaks. Jäänud on vaid viis veel, mõtles ta. Veel viis ja temal pole siis enam teist valikut. Vilunult lükkas ta noa tagasi remondikasti ja nipsas puhastuslapi pesusüsteemi luugist sisse.
Tu-tu, ti-titi.
Juba kolmandat nädalat oli kaugkosmose uurimislaeva Kauge On Lähedane 1 ehk lühidalt KOL1 kapten Karli kireks trompetimäng selgeks saada ja asi, mille vastu Karl kirge tundis, ei saanud ühtegi vaba hetke tähelepanuta olla. Tu-tu, ti-ti-ti, tu-tu, ti-ti-ti-ti-tu
„Lõpeta!“ Uks rebiti lahti ja kosmoselaeva juhtimisruumi tormas Zinaida, juuksed sassis ja hommikumantli hõlmad laperdamas. „Ka sinu võimul on piirid! Kuuled, Karl! Piirid! Sa ei tohi kõike teha, mis sulle pähe lööb.
“Inimeste antud seadustele võib vastu hakata, mitte aga loodusseadustele.”
Jules Verne, „20 000 ljööd vee all"
Läbi ajaloo kestnud sõjad ja ingoorlaste vastupealetung, mis viis maalaste kaotuseni, olid muutnud Maa sõjaväelise korra ja suletud režiimiga planeediks. Inimkonna Kaitsmise Instituut ehk IKI valitses koos sõjaväega ja reguleeris kõike planeedil toimuvat.
„Karakteri nimi?” uuris Lauri, silmitsedes helendavat ekraani.
Naatan jäi hetkeks mõtlema, siis tuli tema haigusest puretud näole lai muie. „Dorian!” hüüdis ta ning hakkas seejärel valjult köhima. Köhahoog kestis mitu minutit – poole kauem kui eelmisel nädalal.
„Dorian,” kordas Naatan hingeldades ja käheda häälega, kui oli lõpuks köhast võitu saanud. „Nagu see… raamat.”
„Ma tean,” ohkas Lauri. „Nimi läks kirja. Viimane võimalus. Ma tean, et ma olen seda vähemalt sada korda juba küsinud, aga oled sa selles kohe täiesti-täiesti kindel?”
„Jah,” kähises Naatan, tema näol ootamatu rahu.
Lauri ohkas.
Ta sai oma sõbra valikust aru, ta oli mitu aastat, kuust kuusse, Naataniga haiglate vahet käinud ning iga kord oli olukord hullemaks läinud. Nüüd läks see hullemaks juba nädalaga.
Aleksander Petrov (1794-1867) oli vene riigiametnik ja vene maleelu
algataja. Teda loetakse üheks XIX sajandi teise veerandi tugevaimaks
nuputõstjaks ning tema järgi on saanud nime vene avang (1. e4 e5, 2. Rf3 Rf6) ,
mida tuntakse ka Petrovi kaitsena. Jutt ilmus esmakordselt aastal 1844.
Minu vanaisa oli kirglik malemängu harrastaja ja mängis ta seda hästi. Oli aeg, kui teda loeti Peterburi esimeseks mängijaks. Vaid üks sakslane, Karl Ivanovitš Laufer, pakkus talle konkurentsi – oli tugev kui elevant, ent ka tema ei suutnud pärast seda, kui 1785. aastal sai mõttepingutuste tagajärjel malemängu ajal ajurabanduse, talle enam vastupanu osutada.
Mu vanaisa mängis malet iga päev, pärastlõunast kella neljast kuni õhtul kella kümneni.
