Azeroth on jälle hädaohus! Sa ju tead, mida see tähendab? Muidugi! Aeg taas Blizzardile raha maksta!
Tegelikult on asi tõsine. Azerothi maailma põhivaenlane, Põlevaks Leegioniks kutsutav deemoniarmee on (juba teist korda) tagasi, et tuhandete aastate eest alustatu lõpule viia. Lõpule viia misasi? No ütleme, et päris lõkke kohal vahukommide küpsetamine neil plaanis pole, kuigi küpsetamist iseenesest sisaldab see küll. Azerothi küpsetamist. Muahahahaa! Igatahes märul läheb käima sellega, et orkisorts Gul’Dan (teise ajajoone oma, kui täpne olla) saadetakse pärast fiaskot Draenori planeedil (teise ajajoone omas) “meie” aja Azerothi, et ta oma läbikukkumise heastaks ja siin Leegionile väravad avaks. Heh. Need deemonid tunduvad täitsa mõistlikud tegelased – ei ole mingit “ebaõnnestusid? pea maha!”-jampsi. Igaüks teeb vigu. Aga mida saavad Azerothi kaitsjad, sina kaasa arvatud, ette võtta, et oma maailma päästa? Etskae, kellelegi tuleb meelde, et kusagil on olemas iidsed titaanide jäetud artefaktid nimega Loomise Sambad, millega peaks olema võimalik Leegion tagasi lüüa. Ma tean, mida te mõtlete: iidsed vägevad artefaktid fantaasiamaailmas? Ennekuulmatu, ma tean, aga Blizzard on kord juba selline originaalne. Aga ära nüüd rohkem lobise, vaid mine neid ruttu otsima.



Kui miski on neoonroheline, ei tähenda see head.

Võiks arvata, et maailma ähvardav üleüldine oht, hullem kõigist seninähtuist, sunnib Liitu ja Hordi viimaks omvahel sõjakirvest maha matma ja vennalikult Leegionile vastu astuma? Jjjjaaa… see on nüüd küll väikene spoiler, aga päris nii see ei lähe: ühine sõjaretk Leegioni tugipunktide vastu lõpeb üsnagi õnnetult ning ühele osapoolele jääb mulje, et teine reetis neid. Pole miskit teha, PvP-mängijatel läheks muidu kole igavaks. Lisaks kaotavad mõlemad pooled oma juhi. Hordi sõjapealikud on päris tihti vahetunud, nii et selles polegi midagi üllatavat, aga Liidu kuningas Varian Wrynn on olnud pukis juba tükk aega. Õnneks on tal poeg varnast võtta. Hordi uueks juhiks saab aga kooljakuninganna Sylvanas, kes on… uu… ee… võibolla mitte kõige diplomaatilisem valik, arvestades, et tema ja ta rahvas on ebasurnud ning vägagi küsitavate eetika- ja moraalinormidega. No ütleme nii, et kui järgmise lisapaketi jaoks on pahalast vaja, siis on Hordil üks kandidaat pakkuda. Oh teid, Hord.



Hordi uus nägu võib olla ebasurnud, aga kaugeltki mitte ebaseksikas.

Aga niipalju taustast. Mida on mängus uut? Esiteks loomulikult uued tsoonid, kus seigelda; tegelikult lausa terve kontinent nimega Purunenud Saared. Probleem? See asub keset ookeani kolme teise kontinendi vahel. Mängija peaks olema sealt kümneid kordi laeva või tsepeliiniga mööda sõitnud, aga alles nüüd hakkasid kõik seda märkama. Jah, me teadsime, et sellised saared on kusagil meres olemas, aga terve kontinent koos kuramuse kõrgete mägede, tohutu linna jm-ga, mille vastu keegi pole seni huvi tundnud? Ei, nii see ei käi, Blizzard, see on puhas laiskus. Aga kui see kõrvale jätta, siis kuidas uued tsoonid muidu tunduvad? Pole viga, Blizzard neid disainida oskab, aga visuaalne ilu ei suuda varjata tõsiasja, et tahes-tahtmata hakkavad neil originaalsed ideed otsa saama. Enamike tsoonide puhul võib teha ilmseid võrdlusi varasematega. Minu lemmikuks on Suramari linn, kus tegutsevad maksimaalse leveli saavutanud mängijad ja kus ilma iga nurga peal võitlemata ringi liikumiseks peab kasutama maskeeringut. Suramar on muide selles suhtes erand, et nõuab mängijalt mingit taset; uue nähtusena on enamik tsoone skaleeruvad, mis tähendab seda, et mängija kohtab seal oma tasemele sobivaid väljakutseid. See tähendab ka seda, et Legioni tsoone võib hakata läbima suvalises paigas ja pea järgima etteantud rada. Endalegi üllatuseks olen ma selle uuendusega täitsa rahul.



Ärge inisege, tol päeval oli poes sinise värvi ale ja kõik neoonroheline oli juba miskipärast ära ostetud.

Paljude jaoks tähtsaim asi Legioni juurdes on aga uus tegelasklass Demon Hunter, keda on oodatud põhimõtteliselt mängu algusest peale. Sest kõigile meeldib Illidan; kõik teavad, et ta on kõige ägedam tegelane kogu frantšiisis ja et tal on kõige shefimad mõõgad. Ja deemonikütid järgivad muidugimõista oma ordu rajaja stiili tiibade, sarvede ja imelike mõõkadega tükkis. Mängustiili iseloomustab suur liikuvus; need seksikad tiivad ei ole mitte ainult ilu pärast.



Varem oli neid sunnikuid ainult üks ja sellegagi oli häda; nüüd on neid kõik kohad täis.

Kui jutt juba mõõkadele läks, siis ei saa jätta rääkimata artifact weaponitest. Nimelt sina kui veterankangelane oled kahtlemata tüdinud kogu aeg uute ja võimsamate relvade tikutulega tagaotsimisest. Noh, nüüd sa enam seda tegema ei pea! Ühe esimese teona Legionis võid sa minna ja omale otsida vinge relva, mida sa kogu lisapaketi aja kasutad ja edasi arendad. Iga klassi igal spetsialisatsioonil on oma relv; mõni juba Warcrafti mütoloogias varasemast tuttav, mõni alles Legioni jaoks välja mõeldud. Näiteks retribution-paladiinid saavad kuulsa Ashbringeri ja enhancement-šamaanid saavad legendaarse Doomhammeri. Ühelt poolt tore, et sinu tegusid piisavalt hinnatakse ja sulle säärased artefaktid usaldatakse, teisalt aga pole ühe ja sama relva edasiarendamine pisikeste numbriliste täienduste võrra pooltki nii rahuldustpakkuv kui pika raidi lõpubossi veel tõmblevalt korjuselt uue kirve või kaika omastamine. Vähemalt saab artifact weaponite välimust üsna laialt muuta.



Nutine värk, aga kas midagi aerodünaamilisemat ei saaks?

Warlords of Draenoris figureerinud garnisoni aset täidab Legionis class hall, mis on koda, mis koondab kõiki sinu klassi esindajaid ja mida sina muidugimõista juhid. Igal tegelasklassil on omaette paik, kus nad maailma päästmist sepitsevad. Näiteks šamaanid kogunevad maailma nabaaugus Maelstromis ja surmarüütlid oma lendavas kindluses Ebon Holdis. Class hallis ei saa nii palju teha kui garnisonis sai, näiteks ei saa juurdeehitusi teostada, aga järgijaid saab endiselt missioonidele saata ja üht-teist veel. Iseenesest on see hea, kuna garnisonis nikerdamisele kulus WoD-s hirmus aeg. Legionis, muide, on endgame contenti, ehk siis asju, mida kõrgeimal tasemel teha, ilma selletagi sitaks. Senist daily questide süsteemi asendavad world questid, mida on palju, mis kaardi peal selgelt kätte näidatakse ja millega tegelemiseks enne ega pärast kellegagi rääkima ei pea. Lihtsalt mine kohale ja tee ära – mugav! No ja loomulikult on peotäis uusi dungeone, millest enamik päris korralikud ja mida saab läbida normal, heroic, mythic ja mythic+n tasemetel. Ega sul polnud ju päris elus vaja midagi arukat teha? Nii me arvasimegi. Lase edasi.



Sa oled nii kõva vend, et sinust saab Odini boss, aga kogu töö pead ikkagi ise ära tegema.

Mida veel? Huh, pajatada jõuaks paljugi, aga eks midagi võib ka sulle, potentsiaalsele mängijale, avastamiseks jääda. Iseasi, kui palju uustulnukaid WoW’i mängima satub – 12 aastat vanasse mängumaailma sisseelamine tundub ületamatult raskena ning kuutasu maksmine näib praegusel tasuta MMO’de ajastul absurdse ideena. Samas Legioni müüginumbrid ei ole teps mitte kehvad, ehkki WoW’i regulaarsete mängijate hulk on järkjärgult vähenenud. Mine tea. Mina võin omast kogemustest muidugi öelda, et WoW on igal juhul proovimist väärt, kui MMO’d huvi pakuvad ja kui mängimiseks aega on, ning Legion selle pahega alustamiseks igati hea moment. Minu jaoks oli eelmine lisapakett nii loo kui maailmaloome poolest veidi parem, aga käesolev on ka hea.



Lõpetuseks üks suvaline loodusvaade. On ka teisi värve peale rohelise ja sinise.

Treiler:

7/10
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
Peatoimetaja veerg 09/16
Intervjuu Margus Haavaga
Raamatuarvustus: Kuidas lõhnab kuri
Kas ulmekirjandust tuleks hinnata teadusliku tõepära järgi?
Ulmeüritused teadlaste öös
Raamatuarvustus: Ja nad suridki
Stranger Things
Palju õnne, Dan O“Bannon
Raamatuarvustus: Jeff VanderMeer „Häving“
World of Warcraft: Legion
Science fiction bokhandeln
Raamatuarvustus: Kuu kroonikad 1: „Cinder“
Ulmeuudised 09/16
Uudiskirjandus 09/16
Kõver kiirgus 09/16
Kurioosum 09/16: Ulmelistest mängudest
Jutt: Liblikad pimedusest
Jutt: Siiralt teie
Tõlkejutt: Üks tärn
Tõlkejutt: Lendav Hollandlane
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.1855)