Ajal, mil kogu maailm üritab saada kinni George R.R. Martini traksidest, et teada, kaugel ta on uue raamatuga, kutsus Martin mind ja veel kahte inimest – kahe väikese hobiajakirja reportereid ja ühe raamatublogi autorit – intervjuule. Koos minuga oli kutsutud üks noormees Vene ulmeajakirjast (kodulehekülg mirf.ru) ja hobi-raamatublogija, keskealine naisterahvas. Tegemist oli väga ootamatu kutsega. Võib öelda, et tegemist oli rohkem vestluse kui intervjuuga.

Kuuldes, et ma olen Eestist, Martin rõõmustas ja ütles, et ta käis Eestis 2009. aastal ja neile (tema abikaasale McBride'ile ja talle endale) väga meeldis Tallinn ning nad kindlasti soovivad kunagi tagasi tulla. Nii me siis neljakesi istusime hotell Arkipelag kohvikufuajees George´iga väikese lauakese taga ringis ja rääkisime natuke juttu. Siin see jutt siis on.

George tuli praamiga Stockholmist Mariehamni Archipelaconile, kuhu ta oli lubanud tulla juba jaanuaris.

Ahvenamaa raamatublogija: Ma võin alustada! Ma kuulasin sind eile, kui sa tegid oma küsimusi ja vastuseid ja selle sessiooni ajal sa ütlesid, et su tegelased on nagu su lapsed –

GRRM: (naerab) Ma kirjutasin kord sellest loo. Raamatu nimi on „Portraits of His Children.“ See räägib kirjanikust ja tema suhtest oma tegelaskujudega.

A.r.: Niisiis, kes on su lemmiklaps ja kes neist on olnud kõige sõnakuulmatum ja kes sulle kõige rohkem peavalu on valmistanud?

GRRM: Oh, see on vana küsimus. Ma olen sellele mitu korda vastanud. (A.r „Vabandust.“) Tyrion on minu lemmik, Branist on aga kõige raskem kirjutada. (A.r „Miks?”) Kuna ta on kõige noorem. Nii noore poisi pähe saamine on keeruline. Sa ise tead, mis stseenis toimub, aga kas ka tema teab? Võib-olla ta ei tea, mis seal toimub. Võib-olla ta ei saa päris hästi aru toimuvast, kuna ta on nii noor. Aga muidugi ta saab vanemaks, nii et muutub natuke lihtsamaks.

A.r: Sõnakuulmatu, aga endiselt elus. ( naeravad, GRRM „ Just“)

Mina: Ma võiks ka küsida tegelaste kohta, aga neist on nii palju juba räägitud... Seega küsiks hoopis selle kohta, kui sa 2009 aastal Eestis olid ega olnud üldse nii kuulus sellel ajal. Sinu autogrammi oli küsimas kuskil ehk 40 ringis inimest…

GRRM: Ma ei mäleta, see oli päris hea, ma mõtlesin tollal. Kes teab? Aga see oli tore reis.

Mina: Sellest ajast saati on palju muutunud. (GRRM „Oluliselt, jah“) Kas sa ütleksid, et see on hea, mis on juhtunud või meeldivad sulle vanad ajad rohkem?

GRRM: Ah, tead, see on mõlemat. Kindlasti on edu tore asi. Raha muidugi on imetore! Tore on omada palju raha… kuulsus aga… ma pean tunnistama, et on aegu, kus ma tahaks natuke tagasi tõmmata. Ma ei saa autogrammijagamisi teha enam, nad on lihtsalt liiga suured. Või kui teengi, siis nad peavad väga rangelt kontrolli all olema – ma ei saa väga rääkida lugejatega, ma ei saa isiklikke pühendusi panna. See on nagu: „Okei! Mul on 7000 inimest ukse taga reas, ma pean nad läbi võtma ja olema 4 tundi siin ja kirjutama oma nime üha uuesti ja uuesti ning kõik saavad 2-3 sekundit.“ Ma püüan vastata nii paljude inimeste ootustele, kui ma saan, aga selle juures oli vanadel aegadel midagi kenamat. Mul oli inimestega isiklikum kokkupuude, mis autogrammide jagamist puudutas, ja võimalus pidada nendega vähemalt minutiline vestlus.

Mirf: Sinu raamatutel ja telesarjal on alati palju erinevusi, kas sa pead seda üheks looks või kaheks erinevaks?

GRRM: Nad on kaks eri versiooni ühestsamast loost, kuid neil on üha suurenevad erinevused, kindel see. Samamoodi on kõikide kohandatud lugudega. Terves televisiooni ajaloos pole olnud täiesti tekstitruud kohandust. Ei saagi olla. Need kaks meediumit on selleks liiga erinevad.

A.r: Jah, sa ütlesid ka, et sul olid need tegelaskujud peas palju varem, kui sari käima läks, nii et näitlejad ei ole sinu jaoks samad tegelased. Milline näitleja on kõige lähedasem sinu ettekujutlusele tegelaskujust?

GRRM: Noh, mingis mõttes Peter Dinklage, kuigi ta on ka väga erinev. Peter pole füüsiliselt väga Tyrioni moodi. Ta on jala võrra pikem, ta näeb palju parem välja kui Tyrion, kes (ma olen korranud) pole sugugi ilus mees. Maisie Williams mängib Aryat, ta on sellele tegelasele, keda mina kirjeldan, väga sarnane, kuigi taas mitte välimuselt. See-eest on ta selle karakteriga imehead tööd teinud ja tegelaskuju väga hästi ära tabanud. Aga seda on paljud näitlejad teinud – head tööd.

Mina: Ma uuriksin natuke su kirjutamisprotsessi kohta. Nüüd, kus sa lõppu tead, kas sa naudid selle raamatu kirjutamist endiselt?

GRRM: Ma pole kunagi öelnud, et ma naudin. Kirjutamine on töö. See on päris hea töö – see on kindlasti parem, kui masinlik füüsiline töö või paberimajandus, või teised tööd, mida muud inimesed teevad, aga ta on siiski töö. Mida mina naudin on see, et ma olen kirjutanud: kui ma lõpetan millegi ja saan tagasi vaadata ning öelda „Jah, tegin ära, töö on tehtud, ma olen selle üle uhke.” See on suurepärane tunne. Kui ma aga päriselt selle sees olen, sellega maadlen, seda kirjutan ja siis jälle ümber kirjutan, siis ma mõtlen küll, et oh jumal, see on kohutav, ma vihkan seda. Tead küll, „Kas ma tõesti kirjutasin nii? See ei lähe kunagi tööle.“ Mul on eneses kahtlemise perioode, mul on perioode, kus ma rebin asju katki ja kirjutan täielikult ümber ja ümber. See pole protsess, mida ma ilmtingimata naudiksin. Ma pole kindel, kas inimesed mu ümber ka seda naudivad, sest minuga võib olla päris raske koos elada, kui kirjutamisega hästi ei lähe. Kuid kui see kõik on tehtud, siis tuleb nauding.

Mirf: Sinu raamatutes on palju suuri lahingstseene, mida lugedes on väga lihtne mõista, mida tegelased tunnevad. Mis on alustalad hea lahingstseeni kirjutamiseks?

GRRM: Lahingstseenid on rasked! Loen palju Bernard Cornwelli ajaloolisi romaane, õpin tema lahingstseene, et näha, kuidas tema neid teeb. Ma arvan, et tal on parimad lahingud, mida ma kunagi lugenud olen. Trikk seisneb selles, et sa pead tõesti kätte saama kaks aspekti: esmalt pead sa haarama inimese perspektiivi, selle inimese oma, kes on täpselt lahingu keskel: kõik, mida tema näeb, on segadus. Ta näeb, et keegi läheneb kirvega, seal on hobused, seal on muda ja ta koperdab sopas ja tüübi pea ta kõrval lüüakse sisse ja tüübil teisel pool teda on sisikond välja kukkumas. Seal on hirmuhetked, vaimustushetked, väsimus, rõvedus. See on kaos! Kõik on: „Issand jumal, kas ma jään ellu sellel minutil, kas ma jään ellu järgmiseks viieks minutiks?“ See tunne tuleb talletada, sest see on sõja reaalsus, eriti keskaegse lahingu puhul. Kuid selleks, et teha lahing mõistetavaks kui tervik, on vaja edasi anda ka kindrali vaatevinkel: see tüüp, kes istub mäe otsas, laadis: "Mu vasak läheb edasi, ma hoian oma paremat ja ma võtan selle kõrgendiku siin ning seejärel saadan ma oma ratsaväe peale ja ründan neid tiivalt." See annab lahingust malemängu aspekti, ülevaate sellest, mis sõjatandril päriselt juhtub. See on koht, kus Hollywood jääb sageli alla: ta haarab sõjamehe vaatevinkli, mitte kindrali oma. Hollywood paneb lihtsalt kaks inimest lahinguvälja kummassegi serva ja saadab nad röökides üksteise poole jooksma. Seejärel on palju stseene sellest, kuidas kirved lendavad inimestele pähe, vaadakem näiteks Bravehearti – seal on klassikalised lahingud. Olles palju sõjaajalugu lugenud, seda õppinud, ei soovi ma seda niimoodi näidata; ma soovin anda aimu, kuidas lahinguid on päriselt võidetud ja kaotatud ka, mida kasutatud taktikaga teha annab, mida maastikuga peale hakata, mida teha sellega, kuidas sa oma vägedest lahti saad, mis tüüpi väeosad need on, kui hästi treenitud need on. Ja mis on otsustavad sündmused, mis pööravad lahingu kulgu. Tõeline võti lahingustseeni tegemisel on nende kahe vajadusega ˛ongleerimine ja see, kuidas seda just parajasti teha. Tehnika, mis töötab minu jaoks kõige paremini, on mitme tegelase vaatepunktid. Ma arvan, et ma sain Blackwateri lahinguga päris hästi hakkama, mis teises raamatus toimus, sest mul oli selle lahingu ajal 3 eri vaatepunkti. Mul oli Tyrion, kes on sisuliselt kindral vaatamas, kuid hüppab hobuse selga ning sõidab lahingu keskele, saades ka sõduri vaatevinkli. Mul on Davos Seaworth, kes on laevadel, mul on Sansa, kes on pealtvaataja ja ma vilksan nende kolme vahel, et te saaksite lahingust erinevaid tükke maitsta, kuidas see tundub. Loodetavasti jooksevad nad kõik kokku, et näidata lahingust terviklikku pilti.


A.r: Mida sina loed? Kui palju sa loed?

GRRM: Oi, ma loen kõike! Ma loen loomulikult palju SF'i ja fantasy't, ma loen palju ajaloolisi romaane, ma loen palju populaarajalugu, ma loen kriminaalromaane, (neid ma armastan), ma loen klassikalist ilukirjandust, ma loen tarbekirjandust, palju tarbekirjandust. Ma loen kogu aeg – ma laadisin enne siia tulekut oma Kindle'i raamatuid täis ja olen teel siia neid enne magamaminekut lugenud. Praegu loen ma üht vana Gore Vidali krimkat, mille ta kirjutas päris oma karjääri alguses. Nüüd on see taas avastatud ja uuesti välja antud. See on huvitav, kuna see on teistest selle autori töödest väga erinev, seega põnev lugemine. Enne seda lõpetasin ma just uue Erik Larsoni raamatu lugemise, mis rääkis Lusitania uppumisest. Seega mitte ilukirjandus. Need on mitte ilukirjanduslikud raamatud, mida saab lugeda nagu romaane, seega nad on tavaliselt päris head tükid.

A.r: Jah, ma olen ka siin lugejana, ma olen raamatublogija, ma pole pressiga ega midagi. (GRRM „Aa, okei.“)

Mina: Ma pole ka pressiga.

A.r: (naerab) Ei, ma olen lihtsalt lugeja, lugemine on minu üleloomulik võime. Seega tahan ma alati kuulda, mis teised loevad.

GRRM: proovi Erik Larsonit! Lusitania raamat on huvitav, aga parim on „The Devil and the White City,” mille ta andis välja paar aastat tagasi. See räägib Chicago maailmanäitusest ja sarimõrvarist, kes ehitas tapjahotelli, et kasutada ära noori naisi, kes linna tulevad. Täiuslik raamat ja kõik puha tõene.

A.r: Aitäh!

Mina: Küsiksin Roger Zelazny kohta, milline on sinu lemmikraamat temalt?

GRRM: Rogerilt? „The Lord of Light” („Valguse isand”, toim). See on üks paremaid ulmeraamatuid, mis kunagi kirjutatud on.

Mina: Ma nautisin Amberist väga Benedicti, lahingstseenide pärast.

GRRM: Amber on samuti suurepärane! Eriti esimesed osad, aga ma arvan, et „Lord of Light” on tema meistriteos. Kõik tema raamatud on head! „Creatures of Light and Darkness” on suurepärane, „Call me Conrad!”, „Road Marks” („Teemärgid,” toim.). „Lord of Light” on aga Rogeri enda arust tema meistriteos.

Mirf: Seoses sinu lugemistega, sinu blogis on postitus Hugo nominatsioonide kohta ja nende seas räägid sa hiina keelest tõlkimisest. Kas sa arvad, et ingliskeelne turg nõuab rohkem võõrkeeltest tõlgitud raamatuid?

GRRM: Ma usun, et selles on potentsiaali, kui raamatud on piisavalt head. Asi puudutab tõesti konkreetset raamatut. „The three-body problem” on väga huvitav raamat! Ma arvan, et sellega on probleeme Ma olen huvitatud nägemast, kuhu see viib, kuna selles sarjas on veel 2 raamatut, mida tuleb veel tõlkida või siis inglise keeles välja anda. Seda on huvitav jälgida. Ameerika lugejad ei ole ulmekirjanduse tõlkeraamatute suhtes väga vastuvõtlikud olnud... konkreetsemalt öeldes suurema osa selle ˛anri ajaloost. Võib vaielda, miks see nii on... Ameeriklased on kurikuulsad ainult inglise keele rääkimise poolest, seega võib asi olla tõlke kvaliteedis, mis pole hea olnud. Kui üritati välja tuua varajasi venekeelseid raamatuid, algselt seitsmekümnendatel avaldatuid, ei leitud tõlkijat, kes oskaks vene keelt. Nad pidid töötama saksakeelse tõlkega, nii et raamatud tõlgiti vene keelest saksa keelde ja siis inglise keelde. Pole ime, et need lonkasid! Seega autorid nagu Stanislav Lem ja vennad Strugatskid... neil pole Ameerika turul väga mõju olnud. Mõned lugesid ja nautisid neid, aga sul peab olema hea tõlge. See kehtib teistpidi ka. Kui raamat on kehvasti tõlgitud, ei hakka see tõlkekeeles kunagi õieti mõjuma, kuna see tundub konarlik, aga…

A.r: Kui sa „A Song of Ice and Fire´i” („Jää ja tule laul,” toim) kirjutamist alustasid, siis kui täpne sisukokkuvõte ja tegelaste kava sul oli?

GRRM: Väga ebatäpne, see lihtsalt kasvas orgaaniliselt. Ma ei teadnud tegelikult, mis mul päriselt oli, kui ma alustasin. Ma polnud isegi kindel, kas see on raamat – võibolla lihtsalt lühijutt, midagi sellist. Päris alguses. Kuid siis taipasin üsna pea, et see on vähemalt raamat, seejärel ehk triloogia ja siin ma olen, kirjutamas kuuendat raamatut, seega… See kasvas!

Mina: Ma küsisin atmosfääri kohta, kui ma olin sinu konverentsil ja lugesin „The Hedge Knighti” enne siia tulekut. See tundus ASOIAFist tõepoolest erinev, seetõttu ma pärisingi. (Et kas tema arust on atmosfäär raamatutes ka aastast aastasse muutunud ja kas ta loeb oma raamatuid vahetevahel üle ka.)

GRRM: Jaa, sellel on kindlasti kergem toon.

Mina: Just, see tundus rohkem nagu muinasjutt Ice Dragoni maailmast või midagi. See oli väga vahva! Kuid kas sa tunned, et telesari on endiselt sinu tehtud töö või tunned sa, et see on nüüdseks juba nii palju muutunud, et see on juba kätest läinud?

GRRM: Noh, see põhineb minu tööl, aga seda teevad teised inimesed. Telesari pole ühe inimese töö, see on koostöömeedium. Sul on originaalteksti meedium, sul on stsenaariumikirjutajad, kes seda lugu kohandavad ja siis sul on lavastaja, kes paneb oma visiooni selle kihi peale, näitlejad, kes tõlgendavad tegelaskujusid ja sellised asjad nagu eriefektid ja kostüümid ja lavakujundus ja kõigel sellel on koos mõju, mida sa lõpuks ekraanil näed.

Mirf: Sa mainisid, et mõned tegelaskujud ilmusid ekraanil varem ning mõned surid enne kui raamatus… Kas sa oskaksid öelda, kuidas see protsess telesarja tehes käib?

GRRM: Telesarja tegijad David Benioff ja Dan Weiss on…põhimõtteliselt teinud otsuse, kui nad uut hooaega planeerivad. Kõigil on oma mõju, lavastajatel, nagu ma ütlesin, näitlejatel, HBOl endal loomulikult on suurim, kuna nad kirjutavad palganumbreid. Nad võivad välja võtta kõik, mis neile ei meeldi, või nõuda, et me teeksime midagi teisiti, kui nad seda teha tahaksid, aga enamasti nad ei nõua.

A.r: Ma tean, et sult on seda varem juba küsitud, aga ma pean siiski küsima. Kas need muutused, mis sarjas on tehtud, mõjutavad ka sind mingil moel, näiteks seda, kuidas sa tegelaskujusid näed? (GRRM „Ei.“) Ma mõtlen nagu näiteks Khal Drogo ja Dany pulmaöö – sinu raamatus on see väga kena moment ja sarjas on see…midagi muud. See on ka karakterimuutus, ta ei jäta sama tunnet nendele tegelaskujudele, mis sinu raamatutes…

GRRM: Õigus, see…on tõsi, aga...

A.r: Aga sind ei mõjuta sellised muutused?

GRRM: No mina juba kirjutasin oma versiooni sellest ja ilmselgelt ma eelistan enda oma, sellepärast ma kirjutasingi selle ju. (naerab)

A.r: Ma armastan sinu versiooni!

GRRM: Seega…Noh, veidral kombel selle konkreetse stseeni puhul… Me tegime esimese pilootosa, mida pole kunagi näidatud. Me muutsime mõningaid rolle, Daeneryst mängivat näitlejat ja päris esimeses variandis oli see palju sarnasem sellele stseenile, mida ma raamatus kirjeldasin. Mingil põhjusel nad muutsid selle ära, ma lootsin, et ei muuda, aga…

A.r: Jaa, ma arvan, et see on nii oluline moment Dany elus, kus ta lõpuks saab valida ja midagi öelda…

Mina: Sansa muudeti täiesti ära… ta muudeti täiesti teiseks tegelaseks. Kuid kas sa oled lugenud ka Karin Tidbecki ja Johanna Sinisalot, kuna ma pole kedagi teist näinud siin üksteise konverentsidel…

GRRM: Ma pole ühelgi konverentsil temaga korraga olnud, kuigi ta oli kunagi mu õpilane, kui ma õpetasin Clarine´is paar aastat tagasi San Diegos. („Tidbeck siis?“) Jah. Ta oli üks umbes 20st inimesest klassis, seega…

Mirf: Mõned kuud tagasi teatas HBO, et sa töötad Captain Cosmose seriaali kallal (GRRM „Yes!“) Kas sa saaksid rääkida natuke...

GRRM: Mul on leping HBOga, et teha neile teisi sarju ning Captain Cosmos on üks neist. Ma töötan selle kallal koos Michaeliga. Ta on mu kolleeg, kes kirjutas mulle Wild Cards'i sarja, ühtlasi me töötasime mitu aastat tagasi koos Twilight Zone´iga ja Max Headroomi kallal.

Mirf: Ja kuidas see projekt edeneb?

GRRM: Oo, see läheb hästi! Me oleme teinud mitu käsikirja, HBOle on need meeldinud, senikaua oleme ainult käsikirja arendanud, me pole saanud seda veel filmida. Aga loodetavasti meeldib see neile piisavalt, et saame pilootosa teha ja vaatame, mis edasi saab.

A.r: Midagi täiesti teistlaadi: kelleks sa tahtsid saada, kui sa väike olid?

GRRM: Noh, kui ma olin väga noor laps, tahtsin ma saada astronaudiks või nagu me tollal ütlesime, kosmosemeheks. Sel ajal polnud sellist terminit nagu astronaut. Ma tahtsin saada kosmosemeheks. Teised tahtsid saada kauboideks või politseinikeks, aga mulle meeldis idee kosmosemehest. Ee, ilmselgelt see ei kukkunud välja. (Naerab.) Seega ma otsustasin kosmosemehest kirjutada! (Naerab.)

Mina: Sul on endiselt võimalus minna, minu teada peab selleks olema kuskil 20 miljonit dollarit, et minna ISSile umbes kuuks ajaks või nii.

GRRM: Ma tahaks, noh, minna elama kosmoselaeva oma pensionipõlves… Ma mõtlesin, et meil on see nüüdseks juba olemas, et saad minna lihtsalt ülesse ja..

Mina: See on pikk protsess, sa pead treenima seal olemiseks ja see on minu unistus ka olnud.

A.r: On olemas suurepärane raamat, „The Martian”... (GRRM „Jaa, super raamat!“)

Mirf: „The Martian” oli ise kirjastatud raamat internetis, nii et mida sa säärasest kirjastamisviisist arvad?

GRRM: Tead, on olnud edulugusid nagu „The Martian” ja John Scalzi „Old Man´s War”, nagu ka Hugh Howie – täiuslikud edulood. Küll aga tuleb iga eduloo kohta tuhandeid inimesi, kes ka ise kirjastavad ja vahel on need tekstid lihtsalt kohutavad! Ise kirjastamisel pole ühtegi väravavalvurit, sa võid igast jama kirjutada sinna ja lugejal pole mingit võimalust enne ostmist teada saada, kas selles on midagi head või lugemist väärivat. See avab ala mingis mõttes igaühele, kellel on arvuti, aga ma pole kindel, kuhu see viib…pikas perspektiivis. Ma usun, et toimetajatel ja kirjastajatel on oma funktsioon, vahel on väravavalvureid vaja. Kuhu see kõik lõpuks viib, ma ei tea!

A.r: Ma olen sinuga tegelikult nõus, kuna Hugh Howie omad on „The Martianiga” võrreldes väga erineva kvaliteediga raamatud ja ma arvan, et nende jaoks oleks võinud ka olla väravavalvur.

GRRM: Need on mõlemad väga edukad raamatud, sulle võibolla ei meeldi Howie „Wool,” aga paljudele see ilmselgelt meeldis, kuid on raamatuid, mis mitte kellelegi ei meeldi! Autorid ei suuda isegi arusaadavat lauset kirjutada või teha mingisugustki faabulat. On inimesi, kes tunnevad, et nad on diskrimineeritud, kuna kirjastajad lihtsalt ei taha neid, kuid lihtne tõde on see, et nad pole lihtsalt piisavalt head. Ma saan praegu ajasignaali oma truult käsilaselt, seega hakkab meie aeg otsa saama.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Peatoimetaja veerg 07/15
Archipelacon, GRRM ja Soome fänniskene
Vestlusring George R. R. Martiniga
High Frontier: Colonization
Intervjuu: Phil Eklund
Metsavana üheksas Estcon
Raamatuarvustus: Väljapraakimine
Üks raamat, kolm autorit
Raamatuarvustus: Pool kuningat
Raamatuarvustus: Spin
Eesti ulmeline muusikavideo: Estcon 2015
Ulmeühingu suvekilb
Filmiarvustus: Terminator Genisys (2015)
Ulmeuudised 07/15
Uudiskirjandus 07/15
Tõlkejutt: Meie, urus-haid
Järjejutt: Valge härrasmees. 2.
Eessõna kirjutamistoa juttudele
Jutt: (:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik
Jutt: Mõistlik valik
Jutt: Saabaste küsimus
Jutt: Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0082)