Tegemist siis järjekordse arutlusega uue Silverbergi kogumiku üle. Eelmist arutlust saab lugeda siit. Nagu eelminegi sai see vestlus algatatud facebookis ja vestluse vahetu mulje saavutamiseks on toimetamine olnud võimalikult minimaalne ning peale nimekujude ning õigekirja pole teksti muudetud.

Kuigi ma pole alati juttudega just rahul, kohati tunduvad need Silverbergi kogumikud mulle selliste "Ameerika mägedena" (kus hea jutt vaheldub kehvaga ja on selline üles-alla tuhisemise tunne), on tegemist väärt asjaga juba ainuüksi Silverbergi eessõnade pärast. Mulle on alati meeldinud lugeda ees- ja järelsõnu, mis avavad taustu ja vahel on mõne teksti saamislugu parem kui lugu ise. Samuti on vingelt edasi antud Autori omaaegsed probleemid (millest paljud üllatavalt akuutsed ju praegugi), mõtted ja dilemmad.

Aga juttudest siis. "Öösse kaduv tee" on minuarust niisamagi tugev avapauk. Ja jällegi on tausta teades veelgi huvitavam, näiteks tänapäeval lugedes jäin küll mõtlema, et 50nendate ameerika ulme oli tõesti liigsegi kuldse sära ja ülemäära positiivse-progresiivse suunaga, kui selline tekst tundus neile nii jäle ja shokeeriv ja teistsugune, et isegi Silverberg ise kahtlema hakkas ja lõpuks vana šokeerija Ellison pidi tema ja avaldaja tursaks rääkima

Raul Sulbi "Öösse kaduv tee" on minu meelest parajalt puiselt ja keskpäraselt kirja pandud ja tervik logiseb ning on kuidagi hall. Ilmselt on hall tegelikult loos maalitud NY postapokalüptiline maastik ;) Samuti on see kannibalismi moraalsete ja eetiliste külgede lahkamine ulmekirjandusena kuidagi nii "tule eile meile". Ometi sobib see lugu kirjaniku esimest tõsiseid jutte sisaldavat nooruspõlve kogumikku alustama kui rusikas silmaauku. Siin on tegelikust debüütloost (mis on väga halb) erinevalt näha mingeid märke tulevase geeniuse käekirjast, siin on algaja teotahet, soovi šokeerida ja mõjuda painavalt, siin on algaja kirjaniku vaimustus. Ning need talveõhtuse varemeis NY kirjeldused, kus varjudena liiguvad ringi jõuetud ja näljas inimesed, kes ajuti gruppidesse koondudes koeri püüavad ning neid seejärel söögiks ära jagavad, noh, need on painavad ja lummavad.


Silverberg 60ndate keskel

J.J. Metsavana Aga järgmine lugu "Absoluutselt resoluutne" oli kohe selline hea loo järel külm sahmakas. Minuarust oli tegemist üsna primitiivse tekstiga, mille puänt oli ette aimatav juba astronoomilise ühiku kauguselt. Eriti võimendab seda jutu nõrkust ka eessõna, kus Silverberg ütleb, et tahtis teha enda "Enese ees ja järel" versiooni, no sellega kukkus ta küll hirmsasti läbi muarust. No offence, aga kui on üks lugu, mille kõhklematult oleks ise antud antoloogiast (mingit sõnaõigust omades) välja rookinud, siis oleks see kahtlemata see.

Raul Sulbi "Absoluutselt resoluutne" ei olnud minu valik siia kogumikku, vaid läks sisse Silverbergi soovil. Ta selgitas seda nii: ajareisid on tema loomingus üks kesksemaid ja talle endale armsamaid teemasid ja see on üks esimesi enamvähem korralikult välja tulnud ajareisi-teemalisi jutte. Ja teisel ning kolmandal lugemisel see jutt mu hamba all enam nii väga ei krigisenudki. Kui me RAHi "Enese ees ja järel" kõrvale jätame, on siin ju tegu täiesti kena ja minimalistlikult teostatud ning hästi kokku jooksva skeemiga, mis pealegi paneb fantaasia tööle ja lugeja autoriga vaidlema, et mis siis ikkagi edasi sai, mis enne sai, kuidas see ring sündis, mille eest täpselt põgeneti, kuidas see põgenikega tegelev asutus reaalselt toimida sai jne. Pärast ülelugemisi mõistsin autori soovi seda teksti oma loomingu _arengut_ kujutavas jutukogumike sarjas näha.

J.J. Metsavana "Macauley skeem" on minuarust samuti pisut nõrk, parem küll kui "Absoluutselt resoluutne", kuid ühele ideele üles ehitatud ja nagu Silverberg ka tunnistas, ilmselt oluline vaid seetõttu, et üks varajane jutt arvuti genereeritud loomingust.

Raul Sulbi Vot see on minu arust absoluutselt resoluutselt mõttetu lugu :D See on jälle Silverbergi soovil sisse läinud, kuna on mõneti prognostiliselt õnnestunud, aga minu meelest see on nii kuivalt, tuimalt ja kehvalt ja mis peaasi - ebahuvitavalt - kirja saanud, et kakun juukseid.

J.J. Metsavana "Suvelaulud" on minuarust Silverbergi samm jälle pulbist kaugemale. Pole ainult ühe idee lugu nagu Absoluutselt resoluutne või Macauley skeem. Teemadelt moodsam Silverberg, seda keda me rohkem tunneme tänapäeval

Raul Sulbi "Suvelaulud" on minu üks varase Silverbergi lemmikuid! Ja isegi mitte niivõrd süžee või tolle kaugtuleviku maailma pärast, vaid just tehnilise teostuse poolest. Noorel kirjanikul on siin Faulkneri eeskujul ikka üsna hästi see erinevate tegelaste vaatenurkade asi välja tulnud. Ja ka ühisteadvus polnud 1955. aastal nii ära leierdatud kui meile Asimovi Gaia-lobisemiste põhjal võib täna tunduda. Mu meelest üks 2. köite tipphetki! 1960ndate küpse Silverbergi tase.

J.J. Metsavana "Päikesetõus Merkuuril" on muidugi puhas pulp vähemalt minuarust, aga pagana hästi tehtud. See hullumeelsus kosmoses, see on jälle kuskilt pulbi maski tagant välja vaatava süngema Silverbergi nägu ja ma pean imetlema ka tema oskust üsna suvalise kaanepildi järgi hea ja põnev lugu kokku kirjutada. Endal oleks küll käed jõuetult rippu langenud. Meister kirjutab, mida vaja on

Raul Sulbi Selle loo valisin kogumikku mina, aga täpsemalt tegi seda minu sees sisemine tsensor soovist ennetada olukorda, et Silverberg ise mul selle loo sisse panna käseks :P Mu meelest üsna keskpärase süžee ja puändiga higine seikluslugu, aga noh, ta on miskipärast legendaarne ja kuulus ja väga palju antologiseeritud ja kogumike nimilooks olev tekst. Autorile miskitpidi oluline. Ja siis muidugi see kaanepildi teema. Vahest tõesti on siin mingit 1950ndate hüsteerilisust ja dickilikku hullumeelsust. Aga sedasorti kraam polegi kunagi päris minu teetops olnud.



J.J. Metsavana "Soe inimene" mulle ka meeldis, ausaltöeldes isegi oli alguses raske küll aru saada, et kuidas see nüüd ulmeks läheb ja ega üldse hämaraks ei jää. Puänt siiski tuli ja jutustamiselaad oli ka ju hea.

Raul Sulbi "Soe inimene" on hästi soe ja maalähedane ja armas lugu tõesti. Ja hästi minimaalselt ja mõtteliselt ulmeline. Aga selle looga murdis autor end Fantasy & Science Fictioni literatuursetele lehekülgedele, nii et talle on see väga tähtis. Küps Silverberg oleks selle lähteskeemi otsa muidugi mingi teravama ja valusama konflikti keeranud, aga kosmoseoopereid vorpiva noorkirjaniku kohta väga kena ja inimlik sooritus.

J.J. Metsavana "Mees, kes midagi ei unustanud" - minule natuke liiga emojutt. Kujutan ette, et mõned meie super heade mäludega ulmikutest leidsid samastumisvõimalusi. Aga mina oma varajase skleroosi ja niivõrd halva mäluga, et raskustega jätan oma auto ja telefoninumbri meelde, ei suutnud sedalaadi tegelasega samastuda. Et kuidas tal läks niipalju häda ja viletsust, enne kui ta hakkas oma võimes nägema needuse asemel võimalust.

Raul Sulbi "Mees, kes midagi ei unustanud" on mu meelest Silverbergi absoluutsete tipplugude seas: minu jaoks oma valususelt ja teravuselt võrreldav Keyesi "Lilledega Algernonile". Jah, ma mõistan, mida Sa emojutu all silmas pead, aga mulle see kindlasti ei meeldi mingi samastamisvõimaluse pärast, kuna minu mälu on suurepärane siiski väga valikulistel ja mulle korda minevatel teemadel. Ja siis mingitel täiesti juhuslikel. Aga ma suutsin end kuidagi selle tegelase sisse elada üld-emotsionaalses mõttes. Kujutada ette last, kes peab üsna õrnas eas kodust põgenema, kuna talle tema soovidest sõltumalt kaasa tulnud omadus lihtsalt ei võimalda tal enam oma kodus, oma kodulinnas, oma perekonnas elada. Ja kuidas ta siis peab kogu ülejäänud elu iga mingi aja tagant tuttavaks ja koduseks saanud keskkonnast põgenema (kuna tema jaoks see "tuttavaks ja koduseks" ei ole positiivse sisuga fraas, vaid vastupidi). Nagu mingi "Igavene Juut", kes kunagi rahu ei saa ja aina rändab. Minu jaoks, kes ma juuri, kodulinna, kodukohta ka füüsilise kohana ülioluliseks pean ja kõige tavalisematki kolimist ühest korterist teise väga raskelt läbi elan, ülimalt oluline ja valus tekst. Mastaapselt traagiline! Ja ulmeliselt superleidlik skeem. Ja siis see noore kirjaniku julgus loole traagilise lõpu asemel selline positiivne ja helge ja veidigi lootusrikas valida. Et isegi nii võika omadusega võib sul siiski olla ees peaaegu normaalne elu... Ei, see on superjutt.


Silverberg ja Harlan Ellison - istub Hugo auhinnaga Philip Jose Farmer.

J.J. Metsavana "Elas kord üks naine" - See oli päris teravmeelne lugu hullust naisteadlasest ja tema päris sõgedast geneetilisest-sotsiaalsest eksperimendist (hulle naisteadlasi on vist kirjanduses-filmis üldse ääretult vähe?). Mulle meeldis ka lõpp, kuidas lõpuks kõik tema pojad said siiski oma õpitud oskusi praktiseerida. Väga must huumor

Raul Sulbi Mullegi sümpatiseeris selle loo juures just see must huumor ja kuna mulle on kohutavalt vastumeelne, kui keegi sunnib inimesi midagi tegema, määrab neile ette mingid rollid, mingi käitumise, mingi karjääri, siis sobis see lugu, kus kõik valesti läks, mulle väga hästi. Ta ei ole mingi eriline tipplugu, kuna tal pole valusat ja ootamatut püanti, selle asemel kulgeb ta rahulikus ja väljamõõdetud emotsioonitus võtmes oma loogilise lõpuni, aga sellisenagi on ta väga lahe. Koos "Sooja inimese" ja unustamise-looga üks neist maalähedastest ja inimlikest ja inimsuhetest rääkivaist paladest.

J.J. Metsavana "Raudne kantsler" - humoorikas lugu despootlikust robotist. Tänapäeval on Ameerikas kahtlemata see dieediteema ikka märksa aktuaalsem kui toona. Levinud on ju igast tehnilised dieedikontrollimise vahendid, pulsikellad ja tont teab mis asjad. Lugu ise oli samas küll lustlik ja võttis muigama, aga liiga sirgjooneline. Eks nagu robot majja toodi, oli selge, mis juhtuma hakkab. Ehk polnud halb, sugugi mitte, ja jääb ka meelde, aga kas nüüd surematu saavutus?

Raul Sulbi Hahaa :D Arvasin Sinult küll maksimumhinnet, kuna see on ju klassikaline absurdihuumori Kuttner. Minule ta esimesel lugemisel just hirmsasti ei meeldinud, aga sisemine tsensor võttis jällegi sisse, kuna ma teadsin, et Silverbergile see lugu koledasti meeldib ja soovisin teda ennetada. Aga ülelugemistel on isegi rohkem meeldima hakanud. Eks ta pila ja absurdikas on, aga mingit jõhkrust ja toorust ja julmust on selles loos, mis tsipa ootamatult ja värskelt mõjus.

J.J. Metsavana "Teisik" - originaalne lugu nö "wetware" häkkimisest, kahe justkui pooliku mehe teinteise mälestuste najal ühe terviku tegemisest. Tundus põhjalikult läbimõeldud ja usutavana, see ilmselt üks antud teksti tugevam külg.

Raul Sulbi Mnjaa. "Teisik" on jälle üks mu isiklikest lemmikutest ja jälle üks neist inimlikest, maalähedastest lugudest. Ja väga olulisel määral autori 60ndate lõpu ja 70ndate teemasid ette ennustav. Ja selle loo sünni juures on muidugi oluline see eessõnas kirjeldatud õhtu Ellisoni juures peol, kust Silverberg lahkus väga häirituna, olles suures segaduses oma kommertslike saavutuste ja kunstiliste pongestuste eetilise ühildamatuse pärast.

J.J. Metsavana "Kannatustega kaubitsejad" Jällegi etteaimatav tekst, aga milline gore ja splätter sealt lendas. Aeg oli ikka "Öösse kaduv tee" juurest 60nendateks kõvasti muutunud. Muidugi oli tegemist ka tunduvalt satiirilisema tekstiga, kus anti pihta televisiooni verejanule. Aga mulle ,tuntud splätteri fännina, muidugi sobis. Meeldis ka jälle, kuidas Silverberg julges näidata rohkem enda küünilisemat ja julmemat poolt. Seda mida ta nooruse pulptekstides on vähe.

Raul Sulbi See on kusjuures selline kummaline juhtum, kus Silverberg selle loo sisse võtta soovitas ja mulle see alles seejärel meeldima hakkas. Esmalugemisel tundus mõttetu sotsiaalporno, teisel lugemisel hakkasin nautima kõiki neid asju, mida Sa isegi üles loetled. Ja sobis mingis mõttes väga hästi "Märgata nähtamatut" asemele, sellise uue Silverbergi esimese näitetekstina. Muutunud Silverberg.

J.J. Metsavana Ja siis taas kaks keskpärasemat teksti. "Naaber" - tore maailm, aga mulle jäi kuidagi hõredaks ja selline Andrese ja Pearu tüli ja surivoodil jonni ajamine ning leppimiskatsed viidud kosmilisse skaalasse tuumarelvade ja energiaväljade maailma.

Raul Sulbi Hahaa, millegipärast meeldib "Naaber" mulle kohe koledasti. Ilmselt just see lummav talvine tulevikumaailma loodus ja miljöö, kus seisavad vastakuti need kaks vaenlaste tsitadelli... See, mis seal lõpuks juhtub, ongi ehk veidi liiga rahulik ja ilma kärtsu ja mürtsuta, aga psühholoogiliselt vägagi tõepärane ja samuti oli see lugu mu jaoks kuidagi väga pingelist arengut, pingekruvimist täis, kogu aeg ootad, et kas nüüd juhtub midagi ootamatut, selline thrilleri õhustik.

J.J. Metsavana "Kuues palee" - See lugu tõi mulle miskipärast mällu vanad muinasjutud ja Kääbiku:) et kuskil mingi varandus, mida valvab džinn, kes küsib kolm küsimust ja kui ei oska vastata, tapab ära. Dzinni asemel oli robot, varandus oli intergalaktiline. Muidu poleks aga midagi juhtunud, kui oleks olnud ka vastupidi. Sisu poleks eriti muutunud. Seega jäi see jutt minu maitsele samamoodi nõrgaks nagu ka Naaber.

Raul Sulbi "Kuues palee" ei ole minu valik!!! See on Silverbergi valik, üks tema isiklikke lemmikuid ja tapke mind või maha, kui ma aru saaksin, miks see ta lemmik on. :D Minu meelest üks eepiliselt absurdne ja jabur ning igav ja totter pala. Midagi lollakamat annab välja mõtelda, kui varandust valvav robot, kes sorteerib aardekütte selle järgi, kes kui hästi mingitele matemaatilistele ja loogilistele pähklitele vastuseid nuputada suudab. Ilmselt meeldib lugu kilvaritele (milline jube sõna veelgi jubedama tegevuse - mälumäng - kirjeldusena!) ja omaaegse koolilaste telesaate "Nuputa" vaatajaile ja osalistele... Pfff!


Silverberg ja John W Campbell

J.J. Metsavana "Hawksbilli jaam" - See (vististi lühiromaan?) on mu antud Silverbergi kogumiku lemmiklugu. Oli lahedalt loodud maailm (tõesti hästi kirjeldatud), olid lahedad hullumeelsed asukad (sandist isehakanud vangivalvur, hull kes ehitas savist naist jne jne), oli huvitav ajarännutehnoloogia. Kõike tundus just parajas koguses ka ehk ma saan aru, miks eriti ei hinnata sama teksti romaanivormiks kirjutatuna. Ilmselt oleks liiga lohisema jäänud. Praegu lugedes küll tunnet polnud, et midagi oleks nüüd puudu jäänud, et tahaks veel pikema versiooni järgi kätt sirutada. Täpselt paras asi.

Raul Sulbi Milleks rääkida siin sellest venitatud romaanist? :D Räägime ikka lühiromaanist, kuna raamatus on ju see. Ja see on tõesti võrratu, nagu oled ka tõdenud. Üks esimesi Silverbergi tõsistest tipp-novelladest. Ulmeline probleem ja fantastiline setting, põnevad karakterid ja nende omavaheline konfrontatsioon, värvikus ja dünaamikus - siin on kõik olemas ja paigas.

J.J. Metsavana "Päikesetants" - Päris hea tekst, kus alguses tundus, et on tüüpiline tulnukate genotsiid käimas, aga tegelikult keerati vinti otsa. Kuigi ma pean tunnistama, et ma mõnda lõiku lugesin veel korduvalt üle, et kas ma sain ikka õigesti aru.

Raul Sulbi "Päikesetants" on kogumikku võetud, kuna seda kisa, mis läinuks lahti, kui raamat ilmunuks ilma selle loota, poleks suutnud ära kuulata. Ning loomulikult oleks autor ise selle loo sissepanekut nõudnud, kui ma poleks seda ise välja valinud. Aga mulle see new wave'i klassikaline näide isiklikult ikka üldse ei meeldi. Jääb kaugeks ja tehniliselt raskesti hoomatavaks ning tüütuks kogemuseks. Literatuuritsemine tapab faabula. Ja mis seal faabulaski siis õieti nii põnevat oli? Tuiavad mingid teadlased mingil planeedil ringi ja asjatavad millegi kallal. Või kui siin loos mingi traagika peituski, siis valitud vorm suutis selle edukalt lämmatada ja uputada. Ja paralleeli/seose vedamine indiaanlaste massihävitamisega oli väga kunstlik ja juhuslik. Üldse mitte minu teetass.

J.J. Metsavana "Kui müüdid läksid koju" - Mulle meeldis idee tulevikust, kus igavlevatel hedonistidel on sedavõrd võimas tehnoloogia, et nad võivad enda uudishimu ja igavuse leevendamiseks ka kõik jumalad ja deemonid ellu äratada. Aga see, et JFK oli viimane tõeline legend või inimese loodud müütiline kangelane vms, jättis jutule natuke vananenud meki. Kui juba vaadata, kuidas andunud ameeriklased endale oma totakate superkangelastega mingit kreeka Panteoni jumalate analoogiat ehitavad nt.

Raul Sulbi "Kui müüdid läksid koju" ei ole minu valik. Ja ma seda kirjaniku valikut ka mitte ühestki asendist ei mõista. Jabur ja sisutühi eputamine, poosetamine. Mõttetu ja ebaloogiliselt kunstliku tulevikuühiskonna mõttetud ja ebaloogiliselt kunstlikud probleemid. Uus laine oma kõige sisutühjemas ja literatuurselt eputlevamas vormis. Maailma ulmekirjandus poleks selle loo sündimata jäämisest küll midagi kaotanud. Ilmselt võiks üsna hästi sobida ulmevõhikust meinstriimkirjanduse austajale, kes leiaks siit kihte, tähendusi ja paatost.

J.J. Metsavana "Rõõm nende seltskonnast" - ka meeldis! need virtuaalsed tegelaskujud, nende vaidlused ja samas nende võlts olemus.

Raul Sulbi "Rõõm nende seltskonnast" on jällegi üks minu absoluutseid lemmikuid 60ndate Silverbergi loomingus! Selline teaduslik-fantastilise sisu ja sotsiaalselt valusa inimliku probleemiga tipptekst põnevas ulmekeskkonnas. Ja need ajaloolised VR-tegelased hakkavad kirjaniku hilisemas loomingus muidugi sagedaminigi esinema.


Silverberg ja kaanekunstnik Ed Emshwiller.

J.J. Metsavana "Külaskäik reaalsusse" - See oli jälle päris hea satiiriline ja tugeva musta huumoriga tekst vaesest maad uurivast tulnukast, keda üks hipitüdruk igatepidi kiusas. Küll luuletustega ja küll enda ihu pakkumisega. Pani ikka lugedes pidevalt muigama, kuigi tekst oli kirja pandud mitte lustlikus, vaid vägagi sünges toonis.

Raul Sulbi Satiiriline, traagiline, hüsteeriline ja humoorikas pilajutt, mis mulle ühegi tunnuse järgi meeldida ei tohiks, aga ometigi väga meeldib! Uuelainelik, end tõsiselt võtvat žanrikraami pilav, ent ometi kuidagi nii kerge sulega ja rõõmu ning naudinguga kirja pandud! Mitte nagu "Kui müüdid läksid koju", mis peaks saama kõige emotsioonituma ja empaatiavaenulikuma tuimulme eriauhinna.

J.J. Metsavana Aga lõpetuseks tahaksin koostajalt aru pärida sarja ebaühtluse osas. Viiekümnendatele on pühendatud ju peaaegu ka teine kogumik, kuuekümnendatest lipsatakse aga üle ülikergelt. Vaid kuue looga saab see kümmnend kajastatud ja juba olemegi seitsmekümnendates

Raul Sulbi Mnjaa, eks need kaks esimest köidet selles sarjas paras akrobaatikatrikk kokku panna olid. Ühest küljest peaks ju Silverbergi arengut ja loomeperioode kaardistav sari olema üsna lihtne teha, kuna tal on seal üsna selgesti eristatavad perioodid kümnendite kaupa: 50ndate teise poole lood, 60ndate lood, 70ndate esimese poole lood, 80ndate lood... teisalt aga kerkivad siin omad probleemid. Kirjaniku 1950ndate ulmelooming on oma mahult ilmselt suurem kui kogu hilisema karjääri žanritekstid kokku. Ehk et mahu järgi on asjad väga suures kaldes. Teisalt on 1950ndate perioodis ka kõige rohkem kräppi. Aga kindlasti soovisin ma sarja sisse võtta ka parimaid näidiseid pulp(seiklus)-Silverbergist, mida analoogilised kogumikesarjad välismaal väldivad ja eitavad. Parimal juhul nn. väärt lühijuttudest rõhutatult eraldatult käsitlevad ja taasavaldavad. Nii et mul oli valida, kas püüda teha esimene köide puhtalt 1950ndate kraamist ja 2. köide 60ndate loomingust või siis esimene köide 50ndate pulp-Silverbergist ja 2. köide 50-60ndate ambitsiooniga tekstidest. Valisin teise variandi, kuna esimesel juhul läinuks 1. köide liiga mahukaks (praegune esimene köide + pool 2. köitest) ning 2. köide jäänuks liiga õhukeseks. 1960ndate Silverbergi tipptekstidega on nimelt see probleem, et neid on kogumikus "Maa teine vari" ja perioodikas ("Märgata nähtamatut" 3 eraldi väljaandes ja "Reisijad" Skarabeusi ühes antoloogias) juba üsna palju avaldatud ja algusest peale sai vastu võetud otsus, et kordustrükke sellesse sarja ei tule (muidu tulnuks - puhtalt taseme ja headuse järgi võttes - kordusavaldada umbes pool "Maa teise varju" sisust ja tervenisti "Meid ootab pimedus" kogumik). Silverbergi 1960ndate ülejäänud tipplugusid saab eesti ulmehuviline lugeda "Maa teisest varjust", kust oleks siis puhtalt taseme ja headuse pärast pidanud siia üle võtma mingi 5-6 lugu: kindlasti Ishmaeli, kindlasti hambaid näitavad puud ja kindlasti varjatud võimete loo. Ilmselt siis ka kohustuslikus korras "Reisijate" loo Skarabeusilt. Ehk et ebaminulik ja lühike vastus on: kirjaniku 1960ndate tipplugusid ja minu absoluutseid lemmikuid oli juba varem üsna palju eesti keeles olemas. Nii et kõigil neil kaalutlustel tuligi lõpuks raske südamega otsus loobuda puhtalt kronoloogilisest koostamisprintsiibist ja minna esimese kahe köite puhul poolenisti ka temaatilist teed, avaldades eraldi kogumiku pulp-Silverbergi 5 aastast ja siis eraldi tõsise ambitsiooniga lood 15 aastast, mis kronoloogiliselt haarab ka esimeses kogumikus kaetud perioodi. Aga mingeid kriitikanooli, et ka teise kogumiku esimeses pooles oli mingeid "pulpilikke" lugusid, mina küll ei mõista. Kui just kritiseerija ei tarvita sõna "pulp" minust radikaalselt erinevas tähenduses, pidades selle all silmas kehva kirjandust.

Minu enda jaoks oli eriti hea uudis, et 3. köite puhul Silverberg loobus sisusse ja minu valikutesse sekkumast, leides, et ju ma ise olen asja kõige paremini läbi mõelnud. :) Nii mitmeski mõttes tuleb 3. köide selle sarja kõige raskem (neljas on juba selgema ja arusaadavama ja puhast lugemisnaudingut võimaldava Silverbergi tagasitulek). Ühest küljest on kolmandas raamatus kõige rohkem uuelainelikke stiilieksperimente ja literatuuritsevat eputamist ja jutte, kus lugeja "ei saa aru", mida autor öelda tahtis (kui üldse midagi...), teisalt tüdimust žanriulme stampidest ja reeglitest (kuna kirjanik oli lihtsalt varasema 15 aasta jooksul liiga palju ulmet kirjutanud, kõik ammendanud ja läbi proovinud ja kõigest kõrini ära tüdinud), kolmandaks aga paradoksaalselt just kirjaniku terve loomekarjääri kõige vingemad tipptekstid. Nii et mõneski mõttes kõige raskem ja ohtlikum etapp sellel kümnendite rajal. Aga see valik on nüüd tehtud ja sisu heaks kiidetud ja ma loodan, et tulin autori tolle perioodi loomingu eri tahkude adekvaatse eksponeerimisega toime.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
Peatoimetaja: 12/16
Repliik: Ulmeraev
Vestlus raamatust „Öösse kaduv tee“
Ootame infot - Projekt Eesti 100
Raamat, mida võtta üksikule saarele
Aastalõpukink Westworld
Raamatuarvustus: Magavad hiiglased
Filmihoiatus: AssAssin's Creed
Palju õnne, Joe D'Amato
Raamatuarvustus: Rajake tähetolmus
Kurioosum 12/16
Uudiskirjandus 12/16
Ulmkonnakroonika 12/16
Jutt: Novembriöö
Jutt: Sosnovski karuputkede päev
Jutt: Veenus ja mutrivõti
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0252)