Reaktori eelmises numbris avaldas Agur Tänav repliigi alternatiivajaloost. Kuigi ma olen nõus enamusega seal kirjapandust, tekkis mul seda teksti lugedes kohemaid tahtmine vasturepliik kirjutada. Ei, ma ei võtnud seda isiklikult, lihtsalt ma olen ka nende asjade peale korduvalt mõelnud ning olen oma mõtetes pisut kaugemale läinud.

Agur Tänava repliigi peamine iva oli, et vähene ulmekogus teoses ei võimalda tal teatavaid tekste ulmena nautida. Vähemasti nii sain mina sellest kirjatükist aru. Kui ma nüüd väga-väga lihtsustaks, et kas ulme peaks olema ainult stiilis "mu rakett sa kiirelt lenda"? Laenasin selle väljendi vendadelt Strugatskitelt, aga mitte see pole oluline. Küsimus on pigem, et kas ulme peab olema rõhutatult fantastiline või kui suur peab ulme kogus tekstis olema, et oleks ulme?

Üks üsna levinud mõte on, et heas ulmetekstis on fantastiline komponent sedavõrd oluline, et kui see välja võtta, siis pole sel tekstil ka mõtet. Noh, et kui tegevus toimub düstoopses tulevikus, kui teose ainus ulmeline element ongi see tulevik ja kõik ülejäänu on tavaliste inimeste tavaline elu ning kui tekstist düstoopne tulevik eemaldada, siis ei muutu ka midagi. Et poleks olnud ju mõtet asja ulmena kirjutada, et oleks saanud seda teha mitteulmena. Aga kui autor tahtis kirjutada ulmet, kui autor näiteks tahtis näidata, et düstoopne tulevik ja meie väidetavalt mittedüstoopne olevik on sarnasemad kui me arvata tahaksime?

Nagu ma juba alguses ütlesin, olen ma neile küsimustele üsna pikalt mõelnud. Peamiselt seetõttu, et juba koolipoisina, kui ma alustasin eesti keeles ilmunud ulme bibliografeerimist, siis pidin ma enese jaoks selgeks tegema, et mida ma üldse bibliografeerin, sest eesti keeles ju mingit üldhõlmavat ulme definitsiooni polnud ja tol ajal polnud kombeks teoseid enamjaolt ka ulmena sildistada, rääkimata ulmeajakirjadet jne. Kuna eesti keeles ilmunud ulmekirjanduse hulk oli sel ajal enam kui väike, siis oli võimalik kõik see läbi lugeda, ka teosed, mille puhul oli vaid õhkõrn kahtlus, et tegu on ulmega. Kogu selle lugemisorgia tulemusena sai mulle selgeks mitu asja. On mulle meeldiv ulme ja mittemeeldiv, on ilmne ulme ja on miski vaieldav ulme... peamiselt sai aga selgeks, et ulmeteose headus ei ole tingitud ulmehulgast tekstis. Määravaks jäävad siiski autori oskused ja teose sobivus lugejale – antud juhul minule ja ainult minule.

Vanemana ja targemana tean ma, et on olemas ˛anriulme ja on olemas n-ö piiripealne ulme. Ei hakka neid siin defineerima ja piire vedama, peamiselt seetõttu, et see oleks pikk ja omaette jutt ning osaliselt ka seetõttu, et igaüks veab need piirid suuresti siiski omaenda suva järgi. Kirjanduskriitika ja ka ulmefännid püüavad ulmet muidugi lahterdada ja struktureerida, aga lugeja(elamuse)le on sellest reeglina samapalju kasu kui kalale jalgrattast. Suuresti taandub kõik ikkagi küsimusele, et kas meeldib või mitte?

Isiklikult mina olen aja jooksul jõudnud selleni, et püüan lugedes aru saada, et mida autor on teha tahtnud. Enamjaolt on see üsna ilmne, mõnikord mitte ning mõnikord on mulje, et autor ei tea isegi, või ta siis varjab hoolega. Ja hindan ma loetut just sellelt positsioonilt, et kui hästi sai autor hakkama enesele võetud ülesannetega ja ka seda, kui hästi autor on hinnanud omi võimeid ja oskusi. Pigem tunnustan ma korralikult teostatud kommertsi, kui ebaõnnestunud eksperimenti. Tahtmine on ju tore, aga loeb vaid tulemus. Vähemasti minu jaoks. Kui aga autor suudab vaieldava ulmekoguse ja ebatüüpiliste skeemidega midagi tulemuslikku korda saata, siis ei näe ma küll mingit põhjust viriseda, et tegu pole õige ulmega. Kordan veelkord: loeb vaid tulemus.

Lõpetan ehk pisut snooblikult, aga ma olen aru saanud, et enamus lugejaid tahab saada siiski vaid kontrollitud meelelahutust ning kui eksperimente isegi talutakse, siis ikka ja ainult kontrolli piires. Jah paljud seda ei tunnista, või nad pole seda enesele lihtsalt teadvustanud. Või miks nad peaksidki, kui nad loevad lihtsalt lugemise rõõmust, sest ega eskapism pole ju häbiasi...
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Peatoimetaja veerg 6/15
Mängujuhita rollimängusüsteemid
Intervjuu: Jason Morningstar
Vasturepliik alternatiivajaloo ja ulme asjus
Sir Christopher Frank Carandini Lee (1922 - 2015)
Estcon 2015 tulekul
Tuhat numbrit ajakirja
Puppygate ehk Läbikukkunud Hugo 2015
Ippolit, quo vadis?
Jutud Strugatskite Keskpäevamaailmates
Raamatuarvustus „Pikkmarss“
Hiline Lõikus - pika teekonna lõpp
Räpina loomemaja 2015
Filmiarvustus: Kaunitar koletisega raevu rajal
Arvutimänguarvustus: Invisible Inc.
Uudiskirjandus 06/15
Ulmeuudised 06/15
Isutekitaja: Väljapraakimine
Jutt: Ringkaitse
Jutt: Otsustamise hetk
Järjejutt: Valge härrasmees. 1.
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0072)