Rõõm on kohe viimasel ajal lugeda eesti ulmet. Ikka kirjutatakse ja ilmub, ning häid lugusid, millele plaksutada, on ka omajagu. Ka kosmoselugusid tuleb. Siis lugedes eestlaste kirjutatud kosmoseulmet, hakkab mind tihtipeale painama üks küsimus. Kas eestlased ei tahagi kosmosesse? Sest kui tahaks, siis ju pandaks oma unistused kirja ja ulmelugejani jõuaksid seiklused, kus Jaan Mõisakülast teeb Alfa Centauri kandis lendava taldrikuga vigursõitu ja välgutab laserit. Selliseid lugusid leiab aga väga harva. Nii kummaline kui see minu jaoks ka ei ole, siis eesti kirjanike kosmoseooperites ja -operettides kohtab väga harva eesti soost tegelasi. Johne ja Amysid, Clause ja muid, palun väga, niipalju kui kulub, mõnd Jaani või Lindat aga satub väga harva ette. Kuidas see siis niiviisi on kujunenud?

Ehk on asi selles, et tulevikulugudes ei täpsusta autorid tihtipeale tegelaste rahvust ja needsamad Johnid ja Amyd ongi eesti juurtega, lihtsalt vanemad panevad oma lastele võõrapäraseid nimesid? Mõelda nii võib, kuid ilmselt see siiski nii ei ole mõeldud, sest muidu annaks autor mõne vihje veel. Kas kirjameeste ja -naiste arvates tuleviku eestlased ei kipugi kosmosesse, neil on ka marja-Maal mõnus elada, ollakse ju ometigi juba ammusest ajast Maa-rahvas? Lihast ja luust maarahvas oma tegudega minevikus ja olevikus ei ole küll näidanud, et neid stratosfääri tagune piirkond absoluutselt ei huvita. Ometi püsib hoiak, et kirjanduse eestlased on hoiame-kosmosest-eemale-kui-katkust-tüüpi-tegelased, samal ajal kui päriseestlased on oma kirjanduslikest suguvendadega võrreldes tublisti tehnoloogia- ja kosmosehuvilisem rahvas, mida näitab juba kasvõi ulmekirjanduse lugemine. Ajalooliselt on Tartu tähetorn olnud Eesti teadusajaloo pärl ja olulisi maailma astronoomia keskusi, uuritakse praegugi hoolega tähti, NSVL-i aegu oli siin osa kosmosetööstusest, tänapäeval tehakse koostööd Euroopa kosmoseagentuuriga, tudengid saadavad üles Est-kuubikuid, aga vat tulevikus, siis hoiavad eestlased kosmosest eemale nagu siga saunalavalt. Mis sellest, ütlevad eesti ulmekirjanikud. Eestlane kosmoses ei ole usutav, lugejad ei usu seda! Pole tähtis, et mõni eestlane on endale juba reserveerinud pileti Space X-i kommertslennule kosmosesse, pole oluline, et leidus meilgi vabatahtlikke üheotsalisele Marsi-missioonile minekuks ja küllap päriseestlasi trügib kosmosesse edaspidigi, aga vat kirjanduses ei ole eestlaste kosmosesse jõudmine usutav!

Ulmelood peaks ju teoorias olema tulevikkurajavad lood, millest siis selline kummaline olukord, et enamus eesti kosmoseulmet on tagurlikum kui meie reaalne elu? On asi ehk lugeja ootustes? Kirjanikud ei kirjuta eestlasi kosmosesse, sest teavad, et niipea kui kosmosesadamas Marsil astub süstikust välja Mart ja teda tõttab tervitama Mari, siis virutab lugeja kirjatüki nurka ja röögatab Ulmekirjanduse Baasi: „ EI USU! Mingit mõttetut maavillast värki topitakse meile siin! Kus on John ja Mary?” Või kui tindisepp poetab 3014 aastanumbrit kandvasse loosse sisse sõna „Tartu”, siis oiatakse: „Mis fucking eesti anakronism siin jälle on? Kolmas aastatuhat ja Tartu? Lubage naerda!”

Samas – kui Tartu oma mingisugusel kujul oli olemas 1000 aastat tagasi ja on praegu ikka veel olemas, siis miks ei võiks ta ka 1000 aastat hiljem endiselt olemas olla? Muutunud ja arenenud tundmatuseni, nii nagu praegune linn erineb viikingiaegsest asulast, kuid siiski selsamal kohal Emajõe kaldal (mis fucking Emajõgi 1000 aasta pärast, nalja teete või?). Küllap ta päriselt ka püsib, kuid tundub, et mitte kirjanduslike eestlaste juures, kirjanduslikus tulevikus seisab sellel kohal Dumbonia riigis Johnville linn, Sisterriveri kaldal.

Aga mind jääb siiski painama üks mõte. Miks ei võiks eestlaste kirjutatud kosmosejuttudes kohata igas kosmosesadamas vähemalt ühte eestlast?

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
Peatoimetaja veerg 9/14
Intervjuu Mann Loperiga
Kolmsada sõna kolmandaks sünnipäevaks
Esimene ingliskeelne slaavi ulme ajakiri
Rollimängud on vinged!
Nazgulid - sõrmusevaimud?
(:)üks kustumatu lugemiselamus
Arvustus jutule: Kirjad päikesele - lugejakiri
Romaan, raamat, köide, osa? - ehk Stalker saja meetri jooksus
Varbad sügavale mulda?
Kangelane trullanahas
Ulmkonnakroonika 9/14
Kirjastuste uudised 9/14
Jutt: Ja viis köidet ülespoomist
Jutt: Ühe tumehaldja päris elus seiklused
Jutt: Drake Cement
Jutt: Usstõbi
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0156)