Tutvustusest on meelega väga palju detaile välja jäetud, et oleks põnevam vaadata.

Minuvanused, ehk veidi nooremad ja vanemadki mäletavad ehk Cartoon Networki pealt näidatud Samurai Jack’i multikat, mis oli juba jooksmise ajal üsnagi populaarne, kuid selle suurimaks nõrkuseks peeti igasuguse lõpu puudumist. Genndy Tartakovsky ja ülejäänud meeskond ei tahtnud teha lahjat lõppu, aga uus animeeritud sari, Star Wars: Clone Wars ootas tegemist, seega jäeti lõpp meelega lahtiseks. Põhimõttel, et “kunagi tuleme selle juurde tagasi”. Enam kui kümme aastat elasid fännid kibedas pettumuses, et “eks nad lubavad, aga vaevalt kunagi selleni jõutakse”. 2017 märtsis aga lükati 5. hooaeg mürinal käima, ning veel pole kuulda olnud, et fännid pettunud oleks.

Lühike sisukokkuvõte esimesest neljast hooajast: Peategelaseks on noor samurai, keda kasvatatakse Aku, kõige vägevama ja kurjema deemoni alistamiseks erinevate koolkondade poolt - mungad, ninjad, rüütlid ja isegi piraadid, kõik vilksatavad korraks ekraanilt läbi. Vapper samurai saab kurjast deemonist peaaegu jagu, kuid too rebib lahti ajaportaali, ning samurai heidetakse kaugesse, segasesse tulevikku, kus kõik allub Aku hirmuvalitsusele, Maale on vahepeal jõudnud erinevaid tulnukaid, koerad on rääkima õppinud ning üldiselt on kõik üsna veider ja kole. Aastatuhandetega on deemon tugevamaks muutunud, ning samurail ei ole enam mingit võiduvõimalust. Nii hakkab anakronistlik samurai otsima portaali, mis viiks ta segasest ajastust tagasi tema enda aega.

Got to go back. Back to the past. Samurai Jack.



“Kas sa nägid, kuidas Jack üle autode hüppas?”
“Aajee, Jack oli nagu siuh-viuh-vops-PÕMM, jee”
“Ilgelt vinge vana oled, Jack”


Ma pole kahjuks isegi kuigi kindel, kas ma olen esialgsest neljast hooajast iga osa, ehk isegi iga hooaega näinud. Küll aga on sisu ja meelestatus nendel üsna läbiv: Aku käsilased, robotid või mõned niisama tõprad on kellegi suhtes ülekohtused, ning Jack läheb neile abivajajatele appi. Knight Rider’i või Chuck Norrise stiilis platsi puhtakslöömist on vähe, üldjuhul aitab Jack abivajajatel oma ahelad heita, rammu koguda, ning ahistajatest vabaneda. Siinkohal on väga tähtsaks punktiks, et pea igas osas hakitakse tosinaid roboteid vanarauakuhjaks, kuid ükski orgaaniline olend ei saanud kunagi Jacki mõõga läbi viga. Täiesti lastesõbralik saade, kohati tõsisem kui keskmine Cartoon Network’i multikas, kuid tihti mõnusa huumoriga.



Kolmteist aastat hiljem

Kellegil kuskil tuli suurepärane idee: võtame Genndy Tartakovsky kinni ja peksame teda niikaua rahapakkidega, kuni ta lõpuks 5. hooaja ning Samurai Jack’i lõpu kirjutab. Tulemus on suurepärane.



Intro: 50 aastat on möödunud. Aga ma ei vanane. Aeg ei mõjuta mind enam. Aga kannatused jätkuvad. Aku haardes on minevik, olevik ja tulevik. Lootus on kustunud.

Kohe esimeses osas lajatatakse vaatajale tõsise süngusega näkku. Viisaka kõnepruugi ja lakutud välimusega samuraist on saanud vihane, habetunud ja karvakasvanud sõjard kelle röögatusuure ja möirgava mootorratta rehvidest tungivad välja jämedad ogad, millega robotid pikema jututa räbalateks rebida. Kadunud on elegantne samurai-mõõgakunst, 8-toruline käsikahur, plasmapüstol, odad, noad, kõik kõlbab. Meile näidatakse ka 50 aasta kannatuste pahupoolt - Jack on hakanud vaikselt hulluma, ning näeb üsna ebameeldivaid hallutsinatsioone, kuidas lapsed paluvad tal tagasi tulla, või kuidas ta isa ristilöödult põleb, ega mõista, miks poeg neid hüljanud on. Jack’i painab ka vaikselt lõhenev isiksus, kes manifesteerub tema noore, sileda ja väga vihase versioonina, ning üritab teda alla andma veenda.
Andsin mõttes tubli 9/10.



Teine episood. Algus on paljulubav. Ja siis läheb peale Ecstasy of Gold, et saata kõige lummavamat stseeni, mis oleks pärit sürreaalsest, kuid võrratust muusikavideost, mis toob meieni uskumatu ängi, meeleheite, väsimuse, ahastuse ja lootusetuse, ning tipneb ühe kõige ägedama animeeritud lahinguga, mida ma näinud olen. 11/10.

Kolmas episood. Kunstiline tase ületab mitmes stseenis inimlikult mõõdetava. Vaatajat tambitakse halastamatult nii sisuliste kui visuaalsete allegooriatega, Jack’i eelnevalt painanud skisofreeniline figment on palaviku tõttu värduseni moondunud, ning soovitab tal ennast ära tappa. 12/10, skaala on ammu katki.



Edasi võetakse veidi rahulikumalt, ning ma ei hakka ette spoilima. Küll võib aga öelda, et Jack’i elu ei lähe korrakski lihtsamaks, pigem vastupidi, pärast puuritäie laste tapmist viib kummitusratsanik Jack’i surnuaiale, kus ammusurnud samuraide hinged, ning skisofreenia käsivad tal seppuku teha.



Lõpu poole võetakse tempot veidi maha, lastakse tegelastel veidi areneda, Jack käib spirituaalse juuksuri juures ja kõik läheb aina paremini. Mitte hästi, sest kõrvaltegelasi sureb kui kärbseid, kuid lõpulahing on vältimatu. Ma ei taha lõppu spoilida, sest hiilisin ise ettevaatlikult spoileritest nädalajagu kõrvale ja see tasus ära. Ütlen aga niipalju, et pinge lõigatakse ära lõputiitritega ja vaatajal pole muud teha, kui endale rusikas hammaste vahele suruda. Sa saad aru, et see on lõpp. Rohkem ei tule. Su mõistus ei ole võimeline seda vastu võtma.

Aastad ootamist on end kuhjaga ära tasunud. 5. hooaja loomisel ei ole millegi pealt kokku hoitud. Visuaalid ei ole mitte lihtsalt USA multika kohta head, vaid küündivad vabalt animakino tasemele. Heliriba väärib eraldi kuulamist. Kogu lugu on võrratult kokku kirjutatud, iga detail eelmisi täiustamas. Vaatamissoovitus täielikule võhikule esimesest hooajast esimesed kolm osa, ning huumori jaoks episood, kus Jack kohtub uskumatult klišeelis-ägeda šotlasega. See annab hea ettekujutuse esialgsest sarjast, ning tutvustab piisavalt maailma. Seejärel on valik vaataja käes: kas jätkata originaaliga või siirduda otse 5. hooaja juurde.

9,5 /10.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Peatoimetaja veerg 5/17
Intervjuu: Mart Sandriga
Raamatuarvustus: Lux gravis ehk raske valgus
Alažanrite assortii ja terminite triangel liigituste laadaplatsil
A. Merritt ja temanimeline ajakiri
Palju õnne, Alphaville
Clark ja Friedenthal Headreadil
Estcon 2017 kommenteeritud kava
Väärikas lõpp: Samurai Jack
Muljeid jutuvõistlusest
Kas me sellist festivali tahtsime?
Raamatuarvustus: Viimane ring Öövarju baaris
Raamatuarvustus: Doanizarre udulaam
Kurioosum 05/17
Uudiskirjandus 5/17
Ulmkonnakroonika 5/17
Reaktori aprilli juttudest
HÕFF 2017 pildis
Tallinna kirjutamistoa saak
Jutt: Tagasi maa peale
Jutt: Alkeemiku täht
Jutt: Mustade Inglite Armee
Järjejutt: Celestia. 3.
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0987)