Ulmestaar.


Meie sellekuine ulmestaar Oudekki Loone on kahtlemata kõigile lugejaile tuntud oma poliitilise tegevuse poolest. Kuid ilmselt teavad vähesed, et lisaks on tegemist ka suure ulmesõbraga, kes näiteks arvustanud baasis ning osalenud sf2001 ulmelistis.

1. Mida praegu loed – C. J. Cherryh „Intruder“

2. Mis naelutab raamatu külge – Esiteks, maailma loomine. See, mida ma ulmekirjanduses ilmselt kõige rohkem hindan, on tervikliku, süsteemse uue maailma loomine, koos kõigi oma sotsiaalsete suhete, korralduste, ühiskonnaklasside, majandusega – ja sellega, kuidas intelligentsed olendid selles toimivad. Tegelikult ei ole selliseid autoreid väga palju, kes suudavad terviklikke maailmu luua, seesama eelpoolmainitud Cherryh on üks neist, kuid klassikutest kindlasti ka Asimov ja Tolkien ja Strugatskid (ja paljud teised, aga kõik ei mahu siia kirja). Teiseks, mind haaravad ka need raamatud, mis lahendavad ilukirjanduslikus vormis huvitavaid moraalseid või poliitilisi probleeme – ulme kui ühiskonnakriitika. Need lood võivad toimuda ka ühiskondades, mille universumi põhikangas on meie enda oma, ehk siis, millle puhul on tegelikult tegemist üldiselt selle riigi tüüpilise korraldusega, millest autor pärit on (tavaliselt anglo-ameerika maailm), kuid lihtsalt mõned aspektid on välja väänatud või ära vahetatud. Haaravad on need siis, kui probleem mind huvitab ja lahendus on mingilgi määral veenev. Hea huumor ka kindlasti sinna juurde, muide näiteks Connie Willise „Even The Queen“ või Henry Kuttneri „The Ego Machine“ on kindlasti lood mida iga poliitik võiks olla lugenud (eriti viimast). Kuid lisaks fantaasiale maailma ülesehitusest või huvitavale probleemile peab selles olema ka jälgitav lugu ja viimaks, kuid mitte vähemolulisemaks, rikkalik keelekasutus. Ma tahan raamatut lugedes tunda rõõmu ka sellest, et „oh, ka niimoodi saab öelda“ või „oo, milline võrdlus“. Kõige hullem on see, kui raamat paneb sind küsima, et miks autor esseed või poliitikateaduslikku traktaati ei kirjutanud, sest mõtted on tal olemas, aga kunsti ei grammigi.

3. Ulme kolm lemmikut? Ma loen selleks liiga palju, et lemmikraamatuid omada. Eks lemmikud sõltuvad ka sellest, milline küsimus parasjagu enda jaoks oluline on või milline ümbrus. Ma hindan kõiki kolme ulme˛anri: õudust, teaduslikku fantastikat ja fantaasiat. Õudusromaanides hindan seda, kui minu fantaasiale jäetakse võimalikult palju ruumi tõlgendada juhtunut vastavalt oma soovile ja kujutada õudust just nii õudsena nagu ma ise suudan, Lovecraft haaras mind kohe jäägitult just selle oskuse pärast visandada lugusid nii, et sa võid uskuda tema maailma aga sa võid uskuda ka, et see on tema tegelaste hullunud ajude segane sünnitis. Teaduslikus fantastikas hindan ühelt poolt probleemide tõstatamist, aga teiselt poolt seda, et need lood annavad tõuke moraali- ja poliitiliste probleemide lahendamiseks reaalses maailmas, unistuste jagamine, natukene kellegi teise peas elamine. Kes ei tahaks elada selles Strugatskite enda ideaalmaailmas, kus ühelt poolt oligi maailmarahu, kuid teiselt poolt oli nii progress kui õnnetu armastus, inimesed jäid ikka inimesteks. Ja fantaasia – see on põgenemine, puhkamine, raamatu sisse minek, fantaasiakirjanduse lugemine on justkui rollimängude mängimine lapsepõlves, see on absoluutne puhkus kõigest reaalsusest. Tolkieni „Kääbiku“ oli esimene raamat, mille ma eesti keeles ise läbi lugesin ja pärast Tolkieni „Sõrmuste isanda“ läbilugemist võisin ma endale ütelda „nüüd ma oskan inglise keelt“.

Ulmejutuvõistluse meeldetuletus!





Tuletame meelde, et käimas on jutuvõistlus! Auhinnafond 1000 eurot!

Jutuvõistlust korraldavad Eesti Ulmeühing ja kirjastus Fantaasia.
Tööde esitamise tähtaeg: 31. märts 2017.
Tulemused selguvad festivali Prima Vista raames 2017. mai alguses.
Auhinnad: Eesti Ulmeühing, kirjastus Fantaasia ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital.
Parimad tööd avaldatakse kirjastuse Fantaasia poolt.

Tööde esitamise tähtaeg on 31. märts 2017.
Võistlustöö tuleb esitada e-kirja manusena aadressil: jutuvoistlus.ulme@gmail.com.

BAASi kuu arvustus: detsember 2016


Kõigepealt tänan au osutamise eest valida välja BAAS-i detsembrikuu (2016. a.) parim arvustus. Kuna see on mul esimene kord, on raske olla vahedalt objektiivne. Teoste hindamine ise on juba keerukas, saati nende arvustuste hindamine. Pole parata, pean olema vastikult subjektiivne seega.

Eks ole minulgi aastaid BAAS-i lugedes välja kujunenud arusaamad, milline arvustus meeldib ja milline mitte. Kui jätta kõrvale enda sisemine tundeesoteerika, võiks püüda mingid ähmased punktid paika laduda. Pikkus – meeldib, kui teose kohta on veidi rohkem kui paar nappi (tihtipeale sapist) lauset kirjutatud. Samas teine kord väsitab kuiv kirjandusteaduslik tekst ära ja pole ka päris see. Paratamatult saab antud juhul probleemiks minu piiratud lugemispagas ja arvukad seosed paljude teiste kirjanike ja nende lugudega jäävad lihtsalt faktidena kusagile hõljuma. Eks kõik ole doosi küsimus, sest olen viitamiste abil leidnud samas väga häid lugemissoovitusi. Teose sisu – siin on tegu peene liiniga, kuidas tajuda täpset piiri sisu liigse äraseletamise ja põgusa, kuid piisava ülevaate andmise vahel. Jällegi väga personaalne punkt. Hinnang plusside ja miinustega ning üldine loetavus ka.

Asjast. Lühematest arvustustest jäid silma Kristjan Rätsepa arvukad repliigid kahe Raul Sulbi koostatud kogumiku – Robert Silverbergi “Valitud teosed 2: Öösse kaduv tee”, Isaac Asimovi “Üheksa homset” – ja Veiko Belialsi koostatud vendade Strugatskite kogumiku “Me armastame maad” kohta. Tavapäraselt on mugav arvustada ühte kogumikku tervikuna, aga Kristjan vaevub ka jutte eraldi kommenteerima. Tänuväärt tegevus. Ta on vaieldamatult kuu “tihedaim arvustaja”. Teen järgmisel ulmikute kogunemisel Tartus õlle välja!

Osalt samu raamatuid arvustab ka Andreas Jõesaar, kelle mõnusalt põhjalikud subjektiivsed arvamused teoste kohta mulle isiklikult väga meeldivad. Ei pea alati sama meelt olema, aga lugeda on hea.

Erkki Toht on võtnud nõuks end läbi närida Mart Sanderi romaanidest “Mercator” ja “Pikk protsess”. Gootilik romaan pole üldiselt minu teetass, kuid olen kindel, et Eestis on sellisele materjalile lugejaid piisavalt. Arvan, et hr Sanderi loomingu (näiteks “Mercator”) võiks praeguse sügiseselt sombuse talve petteks kuuma teetassi kõrval isegi nina ette võtta.

Pikemaid arvustusi oli sel kuul alla kümne ja minu jaoks jäi neist sõelale kolm: Toomas Aasi arvustus Claire Northi romaanile “Touch”, Indrek Rüütli arvamus Pratchetti ja Baxteri “Pikkmaa” sarja nimiromaanist “The Long Earth” ja Musta Kassi mõlgutus Meelis Friedenthali romaani “Inglite keel “ kohta.

Selle kõige parema valimine oligi veidi raske. Must Kass on arvustanud pikemalt ka Dave Hutchinsoni “The Fractured Europe Sequence” triloogia kolmandat osa, mis tekitab endiselt sarja vastu huvi, aga on natuke siinkirjutaja maitsele liigselt sisu seletav. Samas Friedenthali romaani kohta on lugeda palju köitvam ja samas piisava hinnangudoosiga arvamus. Indrek Rüütel püüab peamiselt Baxteri loodud “kartulimaailma” tungida ja teeb seda hästi. Kuid Toomas Aas jäi oma arvustusega minu arvates sel korral peale. Parajalt pikk, mõõdukalt seletav, teiste teostega seoseid loov, tugevusi ja nõrkusi hindav ning samas isiklik. Õnnesoovid ja jaksu järgmise kuu arvustuse valimiseks, Toomas!

Reidar Andreson.

Pilte ulmikute teisest reedest Tartus





Pildistas Jaana Muna.

Pilte ulmikute kolmandast reedest Tallinnas





Pildistasid Riho Välk ja Andri Riid.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Peatoimetaja: 01/17
Intervjuu: Sash Uusjärv
Kaks tõlget – kaks erinevat eesti keelt
Ulmeühingu aastakoosolek
Palju õnne, Roger Vadim
Raamatuarvustus: Viimased tuhat aastat
Et sa kaotaksid kõik ehk Õudselt põnev tumepõnevik
Star Wars: Rogue One
Raamatuarvustus: Houellebecq maailma ja elu vastu
Raamatuarvustus: Lev Grossman „Võlurid“
Raamatuarvustus: 6ism2e_dpi_error
Küberkaheksajalad tulevad
Raamatuarvustus: Neil Gaiman „Eikusagi“
Kurioosum 01/17
Ulmkonnakroonika 01/17
Uudiskirjandus 01/17
Jutt: Trollipeatuses
Järjejutt: Pilvelinna bluus. 1.
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.5158)