„Aga härra professor, mida see teie leiutis siis teeb?“
„Vaadake, siiani oleme saanud lugeda ainult kirjasid, mis on kellelegi kohale jõudnud. Isegi kui need on jõudnud valele inimesele. See leiutis aga uurib läbi kogu meile teadaoleva ajajoone, ning kõik võimalikud paralleeljooned, ning toob sealt meieni kõik kirjad, mis ei ole mitte kunagi mitte kellelegi jõudnud. Tahaksite lugeda, mida kirjutas 16. sajandil elanud nõid, aga tema kirja kasutati tema enda tuleriidal tulehakatuseks? Või mida kirjutasid siiani teadmata kadunuks jäänud suurima asurlaeva meeskonnaliikmed enda päevikusse? See masin, nimetame ta siis Kadunud Kirjade Postkontoriks, leiab need kirjad ja võimaldab meil neid lugeda.“

Juubelinumbri ilmumisega toome avalikkuse ette ka uue idee – nimelt käivitame Reaktoris uue jutuformaadi. Oodatud on kõikvõimalikud kirjavormis, ning päevikusissekannete stiilis jutud, muid piiranguid ei ole. Kirjutada võib kõigest ulmelisest, igas situatsioonis – Kadunud Kirjade Postkontor töötab tõhusalt ja piirideta. Ootame memuaare ammustest lahingutest või deemonitest, kiiruga kirjutatud hoiatussõnumeid kaugetelt planeetidelt, vereplekilisi hüvastijätukirju zombipõrgu keskelt, ning kõike muud ulmelist.

„1. november, 2016. Kõik algas sellest, kui lugesin Reaktori juubeliväljaannet. Sellel hetkel ei teadnud ma veel, millised tagajärjed sellel näiliselt süütul tegevusel minu ja kogu maailma jaoks oli…“