„The Melancholy of Haruhi Suzumiya“ on noorteromaanide seeria põhjal tehtud animesari noormehest Kyonist, kes sõbruneb ülimalt ekstsentrilise tüdruku Haruhi Suzumiyaga, kes on terve elu soovinud kohtuda tulnukate, ajarändurite ning ESP-d - lusikaväänamist ja muud üleloomulikku – harrastavate inimestega. Ühel hetkel moodustavad nad Kyoni meelehärmiks SOS Brigaadi ehk klubi, mille ülesandeks on leida üleloomulikke olendeid ning nendega lõbutseda. Pikapeale selgub aga, et Haruhis peituvad teatavad müstilised võimed...

Selline on sisukokkuvõte sarjal, mis on kogunud endale Star Treki või Star Warsi meenutava fänkonna, näiteks nimetavad selle austajad end sellise religiooni nagu „haruhiismi“ järgijateks. Kui oleks olemas midagi sellist nagu üks igati normaalne fanbase, siis oleks see üks iseäranis imelik asi – aga „Haruhi“ sisaldab endas sellise küllaltki lihtlabasena mõjuva kokkuvõtte kiuste seda X-faktorit, mis teeb maniakaalse fänkonna minu meelest küllaltki põhjendatuks. Ja isegi kui ise mitte olla sedavõrd suur austaja, siis on sarja nähes mõistetav, kust see tuleb.

Kui tahta hoiduda mingisugusestki spoilimisest, siis võiks siinne tutvustus piirduda veel sellega, et kirjeldan veel mõne sõnaga tegelasi, kinnitan lugejat sarja kirjutustaseme kvaliteedis ja näitaks viimase reklaampalana sarja lõpulaulu, mille tantsust on lausa saanud omaette meem . Tegelasi hoidun esialgu siiski pikemalt kirjeldamast ja mis puutub kirjutustasemesse, siis siinkohal on oma silm kuningaks.

Ülejäänu osas ei tahaks piirduda spoilimisvaba „on küll hea, minge-minge vaatama“-ga – pigem eeldan ma, et lugeja ei hakka seda vaatama. Seda polegi vaja, mu mõte polnudki reklaamida, kuivõrd käsitleda mõne sõnaga paari selle kõige meeletumat ideed, mis teevad sellest tõenäoliselt ühe värskeimalt mõjuva teose, mida olen näinud. Loodetavasti jagunevad lugejad ühtedeks, kes on juba näinud, ning teisteks, kes pole näinud ega kavatsegi ühtki anime’t vaadata, aga kes võiks uudishimulikult kulmu kergitada mõningate mõtete peale, mis siin mainitud saavad. Sest tähelepanu need väärivad.

On vana klišee, et kui teos tõlkida raamatust filmiks või sarjaks, kaotab see nii mõndagi oma värskusest. Vast pole see alati tingitud sellest, et miski läheks tõlkes kaduma – vahel võib häda pigem olla selles, et linastus taandub vaid alusmaterjali illustreerimiseks. Nii pürgibki teos vaid lähtematerjali varjuks. Seda siiski ei juhtu olukorras, kus „tõlge“ annab piisavalt suure omapoolse panuse lõppteose ilmele.

Ma ei kavatse siinkohal laskuda küsimusse, kui suured on erinevused Haruhi noorteromaanide ja sarja vahel. Küll aga tahaks ma osutada sellele, et kui ma räägin sarja tegijatest, siis ei räägi ma ilmtingimata Nagaru Tanigawast, kes kirjutas noorteromaanid. Paljuski on kogu mu enda elevuse taga pigem lavastaja originaalsus ja julgus. Kuid see omadus pole siiski läbinisti kiiduväärt – vahel on see, kui aus olla, üsna nõme. George R. R. Martini väljaöeldud tõe, et kunst pole teps mitte demokraatia ehk enamuse tahe, on sarja tegijad võtnud ja viinud selle viimase piirini. Selliseni, kustmaalt pole aru saada, kas on tegemist autorite täiusliku suletusega kunstiteose sisemisse kontseptsiooni – või on hoopis tegemist austajaskonna totaalse trollimisega. Kuidas teisiti seletada sellist enneolematut sigatsemise ja kunstitegemise piiripeal olevat nähtust nagu „Endless Eight“?

Aga enne, kui selle juurde jõuda, tuleb öelda, milline on sari ülalmainitud imalavõitu pealispinna all. Nimelt selgub üsna vara, et kolm liiget, keda Haruhil ja Kyonil õnnestub kaasata SOS Brigaadi, selguvadki olevat tulnukas, ajarändur ja üleloomulike võimetega inimene ehk esper. Nad selgitavad Kyonile, et Haruhis näib peituvat midagi jumal-olendi taolist – kuid võime suunata kogu universumit tema tahte järgi on mitteteadlik. Lisaks on nad kõik ühel meelel, et Haruhi ei tohi sellest ise teada saada. Kui maailm peaks talle aga millegipärast ebameeldivaks või talumatuks muutuma, võib tekkida oht, et maailm lõppeb.

Isegi sellise sisukokkuvõtte juures võiks peituda lihtlabane sari sellest, kuidas neli inimest püüavad iga hinna eest teha ühe tegelase elu utoopiaks. Õnneks leitakse väga põnevaid viise mängida selle ideega. Üks kõige radikaalsemaid ongi Endless Eight, mida tehakse sarja teises hooajas. Haruhil jääb miski veel kripeldama 2-nädalase puhkuse lõppedes, mistõttu hakkab see ajaperiood täies ulatuses korduma. Osati meenutab see filmi „Groundhog Day’d“, kui välja arvata, et asjaosalised ei taju seda kordumist – see selgub alles siis, kui ajarändur avastab, et ta ei saa sellest ajaperioodist kaugemale rännata. Kui küsiti ülimalt passiivselt tegelaselt Nagatolt, kes oli võimeline kordumist tajuma, ütles ta, et see ajaühik on toimunud 15 498 korda. Kuna keegi aga ei mäleta kordumist ja kuna ainus mäletaja ei tohi tegutseda, peab igat kordumist nullist kaasa tegev peategelane olukorra ühel hetkel lahendama.

Kui raamatus näidati ühe peatüki raames ainult kõige viimast päeva, kus Kyon lahendab lõpuks selle surnud ringi, siis sarjas on sellele pühendatud tervelt kaheksa osa. Seitse osa, mis lõppesid frustreeriva ängistusega, et maailma kordumisele ei näi leiduvat lahendust. Sealjuures ei saa väita, nagu see olnuks sarja tegijatele mingi puhkus. Iga osa oli kõigest hoolimata uuesti sisse lindistatud ja välja animeeritud, ja nii mõnigi fänn lahutas oma meelt näiteks Haruhi uute ujumisriiete võrdlemisega. Mõnele meeldis otsida, kuidas oli sama lugu püütud erinevate lavastusvõtete ning rõhutustega näidata veidi teistsuguses žanris. Enamusele sellest aga ei piisanud. Kuna esimene hooaeg kestis 14 osa ja teist olid fännid oodanud 3 aastat, muutus fakt, et üle poole sellest oli sisuliselt sama osa, küllaltki suureks PR-probleemiks. See jõudis lausa selleni, et lavastaja oli sunnitud avalikult vabandama. Olgu see siis vabandamist või analüüsimist vääriv, on igal juhul tegemist väga põneva eksperimendiga.

Sarjas on lisaks Endless Eight-ile muudki eksperimentaalset ja paljude jaoks kindlasti sobimatut. Näiteks on juba sarja esimene osa tegelaste endi poolt käsikaameraga üles võetud väga halb fantaasiafilm, mille kohta Kyon jagab jutustajana irooniast pulbitsevaid kommentaare selle küündimatuse kohta, osutades selle rohketele vigadele. Mõnel mu tuttaval piirdubki Haruhi-kogemus sellega ja vast on neile jäänud mulje, et sarja fännid lihtsalt kaifivadki meeletult mingit nii halb, et lausa hea-teost. Veel võiks mainida, et esimest hooaega ei näidatud kronoloogilises järjekorras. Näiteks on sarja viies osa, ilma suurte pööreteta igapäevane lugu, sarja tegevusaja mõttes viimane. Kui nad hakkasid kolm aastat pärast esimest hooaega näitama sarja selle ajalises järjekorras, ilmnes, et selle taaslinastuva hooaja vahele oli pikitud teine hooaeg. Endless Eight-i juures ei oldud õnneks üdini vaatajavaenulikud – vähemalt jooksis see järjest oma 2 kuud ning seda ei hakatud õelalt pikendama seeläbi, et nende osade vahele oleks lastud mõnda esimese hooaja osa.

Üks mind enim huvitavaid küsimusi sarja tuleviku juures on see, kuidas nad lahendavad 10. ja 11. raamatu animeerimise. Nimelt jooksevad neis peatükkide kaupa vaheldumisi kaks edasiarendust 9. raamatus toimuvast loost. Kuidas need alternatiivsed lahendused omavahel põimuvad ning kuidas see kõik 14-osalise hooaja sisse mahutada võidakse püüda, seda saab alles näha. Vähemalt tuleks seda loota – nimelt on nüüd juba rohkem kui 3 aastat möödunud teisest hooajast ning sellele järgnenud täispikast filmist „The Disappearance of Haruhi Suzumiya“ ja uut infot mõne uue hooaja kohta seni veel pole. Ent tundub siiski ebatõenäoline, et sedavõrd populaarne sari lõppenukski vaid filmiga ühes kõigi selle lahtiste otstega. Või saaks ehk sellise lõpet(amat)use juures olla tegemist sarja viimase vingerpussiga? Kui asjalood peakski niimoodi olema, on fännidel siiski võimalus lugeda kümmet senist romaani.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Peatoimetaja aprilliveerg
Tapper - Vereklanni kolmas tulemine
Intervjuu: Mart Kalvet
Mereulmest, teadusulmest...
Pungipidu Rahva Raamatus
SPAZ – Space Pirates and Zombies
Raamatuarvustus: Lõhestusjoon
HÕFF 2013 lühiülevaade
JAFF 2013
Tulnukas, ajarändur ja esper
Napoleoni sõdade taaskehastamine
Aprillikuu pildimäng
Aprilli ulmkonnakroonika 2013
Aprilli kirjastuste uudised 2013
Kommentaarid aprillikuu juttudele
Jutt: Väikses majas raudtee ääres
Jutt: Plumps
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0325)