Tarlapi uued teosed haaran ma ikka lennult, hoolimata asjaolust, et viimasel ajal (Aegade julm laul eelkõige) on need valmistanud pigem pettumuse. Varem loetu (pean silmas näiteks Tuleriitade ööd jm) on jätnud siiski üldiselt hea mulje ning väike lootus on, et ehk tõuseb autor oma langusest välja ning jätkab hea seikluse radadel. Samas muutub iga loetud teosega see lootus aina väiksemaks ja pärast antud raamatut ma enam ei teagi, mida arvata.
Aga, et mitte liiga ette rutata, alustame päris loo algusest, mis on õigupoolest huvitekitav ja meeleolukas.
Leidus kunagi kuskil kaugel-kaugel galaktikas planeet Urr koos enda Urfüüdidest elanikega. Urri kõrgeltarenenud maailma lämmatas aga kõrgtsivilisatsioon ning robotivalitsus ja viimaks koostati seal vähemate arenenud tsivilisatsioonide järeleaitamise leping ehk saadeti teele üks pirakas kosmoselaev, mis pidi avastama mõistusevendi ja vajadusel jätma neid järele aitama mõned biorobotid.
Teose peategelaseks ongi üks biorobotite poolt üleskasvatatud nooruk nimega Osir, kelle nad ostsid tema hõimult sisuliselt talvevarude eest. Esimene peatükk kujutabki esmakohtumist Osiri ja võõrtsivilisatsiooniga ja noormehe lahutamist hõimust. Seejärel hüppab tegevus tubli 20 aastat edasi ja näeme Osirit tolle aja kohta juba igati täiskasvanud mehena möllamas kusagil Sumerite linnriigis. Urri robotid leidsid nimelt, et kõige parem on alustada tsivilisatsioonialaseid järelaitamistunde just esimestes linnriikides. Umbkaudu sealt kohast läheb terve teos ka vabalangusse, ehk autoril käis peas klõps ära ja läks lõputuks tsivilisatsiooni erinevate negatiivsete tahkude käsitlemiseks. Näiteid tuuakse lehekülgede viisi, küll ülikõrgeks arenenud supertsivilisatsioonist, kui ka alles tärkavast orjanduslikust kuningavõimule allutatud ühiskonnast. Ahnus, karjerism, silmakirjalikus, ebaõiglus, allasurumine, ärakasutamine ning alkoholism ja karskus (Tarlap suutis neid mõlemaid ühes peatükis halvustada).
"Ise küsis Osir endalt samal ajal mõttes, kas tõesti on nii, et seal, kus algab tsivilisatsioon, lõpeb inimlikkus."
Või siis: "Tsivilisatsioon ei saa olla midagi muud kui inimvihkajalik - nagu purki pistetud kogumik ämblikke, kel jääb üle ainult üksteist ära õgida. Kõik muu on üksnes silmakirjalikkus, mille varjus oma musti tegusid hautakse."
Oleks siis Tarlapil pakkuda vastukaaluks ka mingeid tsivilisatsiooni ilusamaid hetki, aga tema näeb vaid pimedust. Või oleks tal siis olemas mingi plaan, kuidas saaks tsivilisatsiooni kodustada ja inimnäolisemaks muuta, aga ka viimane on võimatu. Ainus, mida teha saame, on minna ja elada jurtades metsas, see on aus ja pahedest rikkumata elu (veidi ebasanitaarne küll, seda tunnistab isegi Tarlap). Ainus talutav inimühiskond. Sealt edasi algab juba mädapaise areng, mis viib ainult ühe asjani - lõputute kannatuste mereni.
Ehk siis: kahtlemata on tegemist kogu teose absoluutse nullpunktiga ja kui ma poleks pühalikult lubanud Reaktorile arvustuse kirjutada, oleks teos ilmselt ka riiulile tolmuma lennanud. Aga ülesanne kohustas ning hambad ristis järasin edasi. Mõnes mõttes olukord isegi paranes. Olles sellest vaimsest nullpunktist edasi jõudnud, hakkasid isegi mingid intriigid kerima, kerkima põnevus ja tekkima vastasseis Urri robotinimeste poolt üleskasvatatud maalaste vahel. Kuid jällegi! Just siis, kui lugeja on leidnud endas lootuse, et nüüd läheb lahti mõnus vastasseis nii jumalapoegade kui kohalike vahel ja algab vennatapusõda ka jumalapoegade endi leeris, lahendab autor kõik vastuolud kui võluvitsaga lüües. Jumalapojad vajavad lihtsalt omavahelist koosolekut, et taas vendadena teineteisele käed ulatada ning Sumeri mured lahendab autor suure veeuputusega. Jah, te lugesite õigesti. Peale poolt raamatut tegelaste ja intriigide üles kasvatamist uputab Tarlap nad kõik ära, ühtegi neist hiljem isegi mainimata. Olukorra totruse täpsemaks hindamiseks proovige näiteks ette kujutada olukorda, kui GRRM laseb seitsmendas Jää ja tule laulus Westerosel lihtsalt mere põhja vajuda ning esitab seda kui geniaalset lõpulahendust.
Viimane nelikümmend lehekülge lähebki peamiselt päästetööde kirjeldamisele. Ehk kuidas jumalapojad süstikutega veeuputuse kohal lendavad ja kohalikke ohutusse kohta tassivad. Kohati läks see juba niivõrd tuimaks, et lugesin diagonaalis. Kusjuures ka jumalapoegade teema tõmmatakse Tarlapi poolt väga otsustavalt ja järsult kinni, ehk nende baas lastakse õhku ja peategelase edasist saatust mainitakse vaid ühe lausega: – läks tulevase Egiptuse aladele ning hakkas seal jumalaks.
Kuid teose nõrkused ei ole seotud ainult ülesehituse ja süžeega. Tarlapi tekst on selles mõttes hämmastav, et suudab logiseda veel ka pisidetailidest. Nii näiteks jäi mulle selgusetuks, mida need jumalapojad üldse kohalikele siis õpetasid või milles seisnes nende järeleaitamisplaan? Niipalju kui mulle paistis, ei õpetanud nad kohalikele isegi lugemist ja kirjutamist. Isegi vankriratta kasutama õpetamist peavad nad liiga keeruliseks, väites, et enne tuleks ikka kuullaagrid leiutada ja puha. Teose päris viimases faasis üritatakse ühes linnriigis akvedukti ehitamist seletada, aga ka siin on pigem tegemist asjaga, mis peaks tõmbama tähelepanu kõrvale jumalapoegade muudelt mahhinatsioonidelt.
Tõelise punkti panevad "Äraneetute pärijatele" aga autori ees- ja järelsõnad. Esimeses tehakse kummardus Dänikenile ning järelsõnas mainitakse pseudoajaloolasi, kuulsaid Archimedese sõjalaevade hävitamiseks mõeldud vaskpeegleid (mille puhul on korduvalt ja korduvalt tõestatud, et need ei saaks toimida) ja viimaks lõpetab Tarlap loetelu rusikaraputamisega teadlaste suunas, kes tema arust üritavad endale kraade taotleda vaid karjääritegemise nimel.
Kokkuvõtteks pean möönma, et selle teose lugemine oli raske nagu mägironimine ilma abivahenditeta ning autoris endas olen ma vähemalt hetkel sama pettunud kui on autor ise tsivilisatsioonis.
