Jumal, päästa mu lapsuke!
Saksa rahvalik ballaad.

Imed elasid kõikjal. Nad peitsid end luitunud rohu vanikute all, kuumusest rohetavates lompides ja valgete puhvis pilvede keskel, mis taevast ehtisid. Imed olid uudishimulikud, neid tõmbas Hansu poole, nad ihkasid teda puudutada ja piilusid küürutades põõsaste alt. Hans ei pannud pahaks, ta oli ise ka uudishimulik. Kui vahivad – tähendab nii on neil parem, pole tarvis neid segada. Praegugi teadis Hans, et keegi on varjul okste taga ega julge välja tulla. Pole viga, küllap ta näitab ennast, kui aeg käes.
Hans harutas oma pambu lahti, võttis leivakuiviku ja hakkas häälekalt ragistama. Puru kogus ta peopessa ja näitas siis avatud pihku vaikselt vilistades kõigile. Lähimalt puult lendas kohale kaks võõrast lindu – Hans nägi neid esimest korda. Peo servale istunud, hakkasid linnukesed kiiresti nokkima. Tihedatest ettevaatlikest torgetest hakkas nahk valusmagusalt kihelema.
„Ja mis nüüd teha tuleb?“ päris Hans.
Tsirgud lahvatasid lendu, kuid naasid minuti pärast ja poetasid kumbki peopessa raske küpse metsmaasika. Marjad suhu napsanud, tõstis Hans vilespilli huultele ning võttis õhulise noodi, püüdes jäljendada tihase hommikust laulu. Siis ta tardus, mõistes kuulmatagi, et see, kes põõsaste taha varjus, oli oma aja ära oodanud ja välja tulnud.
Hans tõstis pikkamisi pilgu. Ta ees seisis umbkaudu seitsmeaastane paljasjalgne tüdrukutirts määrdunud ja mitmest kohast paigatud kleidiräbalas. Tüdruku käekõrval oli nelja-aastane jõnglane. Kohe oli näha, et need on õde-venda. Poiss seisis, klammerdudes oma kaitsja käe külge, ning luristas ninaga, heites Hansule ärevaid pilke. Laste käed ja põsed olid mulla, maasikamahla ja halja rohelusega paksult koos.
Hans naeratas.
„Kas sa nõiud siin?“ päris tüdruk.
„Ma võtan siin einet,“ vastas Hans.
Ta otsis kotist veel ühe kuiviku ja sirutas käe:
„Tahad?“
„Sa nõiud,“ sõnas tüdruk kindlalt. „Ma nägin. Ja see koht siin on ka võlukoht, me tuleme alati nõiduma sellele välule, sest siin on maa all põrgu keskpaik.“
„Tõega või?“ imestas Hans. „Ja kuidas te siis nõiute?“
„Tuleb võtta musta kana jalg, vana maonahk ja kolm tilka süütu lapse verd, panna see kõik potti, mis on öö otsa surnuaial seisnud, valada vett peale ja keeta kolm päeva järgemööda. Kui ennast pärast selle keedusega pritsida, muutud kohe nähtamatuks.“
„Ja õnnestub?“ uuris Hans huviga.
„Tervelt kolm päeva on ju keeta vaja,“ kurtis tüdruk. „Vesi keeb ära, aga juurde valada ei tohi.“
„Ja kust sa süütu lapse verd kavatsed hankida?“
„Aga milleks mul siis tema on?“ sikutas tüdruk venda käest. „Hansuke, sa ju annad verd?“
„Annan,“ teatas poiss tähtsalt.
„Ja mina õpetan ta hiljem nõiduma. Nii tehakse alati. Kui mina veel süütu lapsuke olin, võtsid vanemad tüdrukud minult ka verd. Torkasid näppu ja pigistasid vere välja...“
Hans ei pidanud vastu ja puhkes naerma.
„Tähendab... kui sa veel... süütu lapsuke olid!... Ja kes sa siis praegu oled?...“
„Ma olen kadunud hing, kes on määratud põlema põrgutules,“ vastas tüdruk tõsisel ilmel. „Püha isa ütleb, et kõik need, kes nõidumist õpivad, hukutavad oma hinge.“
„Kuule, kadunud hing,“ sõnas Hans, „hakkame õige kuivikuid sööma. Mul on neid veel palju.“
Ta andis kummalegi lapsele koorukese ja kui nad tema kõrval rohul istet võtsid, küsis:
„Sinu venna nimi on Hans, minu nimi on ka Hans, aga kuidas sind kutsuda?“
„Liisa on ta nimi,“ teatas Hansuke.
„Nii et sina, Liispet, tahad kangesti nähtamatu olla?“
„Ei,“ vastas Liispet. „See õnnestub lihtsalt kõige kergemini. Kõrtsmikul on musti kanu palju, maonahka võib aga metsast leida. Ega see kaamel ole.“
„Milleks sulle kaamel?“ üllatus Hans.
„Nagu sa ise ei teaks? Et päid külge panna. Ludwig leidis isa pööningult vasklambi. Kõik ju teavad, et kui vasklamp kaameliverega kokku määrida ja siis põlema panna, paistavad kõik, kellele lambi valgus langeb, kaamelipeaga, ja nii käivadki kaamelipeaga ringi, kuni lamp pühitsetud veega puhtaks pestakse.“
„Vahva!“ tunnistas Hans. „Ma olen küll kaameleid palju näinud ja vasklampe veel rohkem, aga inimest kaameli peaga pole ma kordagi kohanud.“
„Seda ma arvasin, et nad valetavad peade kohta!“ põrutas Liispet südametäiega. „Ütle parem, miks linnud sulle marju toovad ja üldse ei karda?“
„Aga kas sina kardad mind?“
„Ei,“ tunnistas tüdruk. „Sa oled küll nõid, aga üldse mitte hirmus. Sa oled hea.“
„No ja nemad ka ei karda.“
„Õpeta mind ka niimoodi.“
„Hästi,“ lausus Hans. „Ma elan seni siin, tule, ma hakkan sind õpetama.“
„Kas mina tohin ka tulla?“ küsis Hansuke kadedalt.
„Tohid.“
„Aga Anna? Ta on puusepp Wilhelmi lapselaps.“
„Ja Anna tohib ka. Kõik võivad.“

Järgmisel päeval oli neid kaheksa. Lisaks Liispetile ja Hansukesele tuli pikk ja kõhetu tüdruk Anna; korralikult riides Ludwig tõi oma kuulsa lambi; ilmus kodutu hulkur Peter – pisike ja ebaloomulikult kõhn korstnapühkija õpipoiss, kes oli meistri juurest jalga lasknud. Veel olid seal kaks Jakobit – sepipaja sellide pojad, ühel kaasas kaheaastane õeraas Mari.
Hans oli just lõpetanud muldonni kaevamise ja sättis end puhkama.
„Ohhoo!“ hüüatas ta lapsi nähes. „Kui palju teid on! Kui nii edasi läheb, kolib varsti terve Hamelni linn minu lagendikule.“
„Kindel see!“ hõikas tilluke Mari rõõmsalt.
„Ja kas Hameln on ka suur linn?“ küsis Hans ehmatust teeseldes.
„Väga,“ kinnitas Liispet. „Suurem kui Gofeld ja Rinteln. Ainult Hannover ja Jeruusalemm on suuremad.“
„Siis ei mahu minu muldonni kõik küll ära...“
„Meister,“ katkestas endine korstnapühkija teda häbematult. „Näidake, kuidas te linde kutsute.“
Hans võttis vilepilli. Kõlav heli pani metsa kihama. Keegi sabistas puuladvas, sahistas rohus, tardus, mustad silmanööbid pingsalt jälgimas. Esimestena sööstsid tamme oksalt lendu kaks metstuvi. Nad laskusid Hansu õlale ja hakkasid sinkjashallide külgedega nügides valjult kudrutama. Peter neelatas, ta silmis süttis tuluke. Tuvid tõusid kohe lendu.
„Kas ma tohin ka?“ küsis Peter.
Hans ulatas vilepilli. Peter vilistas.
„Ei midagi...“ pomises ta.
„Ja ei saagi olla,“ noogutas Hans. „Selleks, et sind usutaks, tuleb olla hea, sina aga oled praegu lihtsalt näljane.“
„Las ta siis läheb minema ja tuleb alles siis tagasi, kui on kõhu täis söönud,“ lausus Ludwig otsustavalt.
„Ja sinu arvates see ongi headus?“ küsis Hans.
Ludwig punastas. Ta nööris lahti vöökoti – arvatavasti samasuguse kui isalgi ja võttis sealt kaks viilu võiga leiba. Ühe ulatas ta Peterile, teise murdis pärast mõningast kõhklust pooleks ning andis Hansukesele ja Marile, kes olid end juba Hansu põlvedele sisse seadnud.
„See on juba parem,“ naeratas Hans.
Punakas orav jooksis tüve mööda alla, hüppas Hansu käele, ajas end istuma ja haaras käpakestega Hansukese leivatükist. Hansuke nohises ja sikutas leiba koos oravaga enda poole. Orav hakkas naksutama.
„Rahu, rahu,“ sõnas Hans.
Ta murdis leivatüki koorukese oravale ja andis ülejäänu poisile tagasi. Rahu oli taas jalule seatud.
„Teda nii ei kardeta, kuigi ta on ahne,“ venitas Peter võiseid näppe lakkudes kadedalt.
„Tuleb välja, et headus ei olegi niisama lihtne asi,“ sõnas Hans. „Proovime õige koos mõelda, milline ta olla võib. Ilma selleta ei tule meil teiega midagi välja.“
Arutelu kestis terve päeva. Hans selgitas, küsis, näitas. Ta hääl muutus kähedaks, huuled läksid pidevast mängimisest paiste. Orav jooksis mitu korda minema ja tuli jälle tagasi, parvedena lendasid kokku lärmakad linnud. Lapsed oli imedest juhmistunud ja väsinud. Nad olid kõik Hansu kuivikud nahka pistnud, lisaks veel lärmakate rästaste toodud kuhja maasikaid. Mari oli Ludwigi mahalaotatud kuuel uinunud. Hansuke mängis oravaga. Ülejäänud proovisid selgusele jõuda, milline peab olema võluheadus.
„Aga kui orav tuleb minu juurde, mina aga võtan ta kinni?“ ründas Jakob, taibukas poiss, kes ainsana peale Ludwigi lugeda oskas. „Teda saab ju küpsetada ja ära süüa. Peter, näe, sööb neid.“
„Kuidas sa teda sööd, kui ta on su lemmik?!“ hõikas Liispet. Anna aga, kes polnud terve päeva jooksul kümmet sõnagi lausunud, istus vaikselt Hansukesele lähemale, et häda korral oravat kaitsta.
„Aga kuidas sa lemmikkana sööd?“ ei andnud Jakob alla.
„Aga tema on teistmoodi lemmik.“
„Tuleb välja, et hea inimene ei tohi jahti pidada?“ küsis Ludwig.
„Tohib,“ sõnas Hans, „aga kui sa oravat lähed küttima, ei tohi sa teda kutsuda. Las ta saab aru, et sa teda püüad.“
„Miks?“
„Muidu ei ole ju aus. Arutame nüüd, kas headus võib petta...“ Hans libistas pilgu üle laste ja märkas äkki, et on juba õhtu.
Suvel läheb hilja pimedaks, päike oli veel kõrgel, kuid õhus väreles juba õhtust väsimust. Hansuke oli orava rahule jätnud ja Mari kõrval uinunud, näljane Peter mälus keskendunult oblikalehti.
„Aga sellest räägime juba mõni teine kord,“ parandas end Hans. „Kui tahate, tulge... ülehomme. Homme lähen ma raha teenima.“
„Kas teie peate ka tööd tegema?“ päris noorem Jakob imestunult.
„Kõigil on tarvis tööd teha,“ vastas Hans.
Ta vaatas magavat Marit, kes oli venna kätele üle kolinud, ja lisas:
„Kindlasti.“

Linna mets laius jõe äärest itta, kus seisid mitte eriti kõrged, kuid järsud mäed. Metsast läbi kulges Hannoveri viiv rada, otse jõe ääres olid puud aga maha raiutud ja maa üles küntud. Külg külje kõrval elasid seal taredes ja tillukestes külakestes nii linnale kui kirikule kuuluvad, aga ka vabad talupojad.
Sinna Hans suunduski.
Linnast läks ta kaarega mööda. Ta ei armastanud müüre, ruumipuudust, haisu ja pori. Külas seda kõike ei olnud – kes on mullane, see on puhas. Nii eelistaski Hans ööbida põllul või metsas, elatist aga teenida külas.
Üsna kähku sattus Hans väikese tare juurde. Siin elasid vabad jõukad talupojad – bauerid. Kaks koera viskusid talle haukudes vastu. Siis tundsid nad Hansu ära ja jäid vait. Tare tagant astus välja peremees. Hans lõi vastu maad sauaga, mille tipus liperdas punt kuivatatud rotijalgu ja -sabasid.
„Hiired-rotid kõik peletan!“ hüüdis ta.
„Lase jalga!“ vastas peremees. „Muidu lasen koerad valla.“
„Lase!“ naeris Hans.
Ta astus tohutu peni juurde ja see nühkis rõõmust niutsudes oma suurt pead vastu Hansu jalgu. Kohev saba uhmerdas metsikult õhku.
„Sa valdad sõna...“ urises peremees heakskiitvalt. „Ega´s midagi, eks peleta. Saad hakkama – kostitan lõunasöögiga ja annan kaasagi.“
Hans läks vilepilli välja võttes aida juurde. Ta vilistas läbilõikavalt, millele järgnes piinavalt värelev triller. Aidast kostis kahinat, miski kukkus. Koerad hakkasid venivalt ulguma. Hans jätkas mängimist.
Elatist teenis Hans rottide peletamisega. Need olid ainsad elusolendid, kes talle rõõmu ei teinud. Nad elasid alati inimeste läheduses ja kõige rohkem oli neid linnades. Mitte kellelegi maailmas ei olnud rottidest mingit kasu. Nad närisid, rikkusid, röövisid. Kui rotil õnnestus end metsas sisse seada, muutus ta röövliks: laastas pesi, hävitas põldhiiri, jahtis jõekeste kallastel rahumeelseid biisamrotte, isegi mutte nende sügavates käikudes ei jätnud rahule. Metsaelanikud näisid seda teadvat ja püüdsid hallidest röövlitest lahti saada. Päeval jälitasid ja hävitasid neid rebased ja pistrikud, öösel kakud. Rotid hoidsid elumajade ligi, peitusid keldritesse ja aitadesse, kuid siis tuli Hans ja ajas nad välja.
Vilepill mängis lõputult ühte ja sama korduvat motiivi: „Oht! Oht! Siia kauemaks jääda ei tohi! Viivitamatult põgeneda!“
Üks, kaks, kümme halli varju libisesid üle õue. Kanaaias häälitses katkendlikult kukk, lehvitas tiibu ja jäi vait. Penid pugesid niutsudes kuuti.
Hans langetas vile.
„Kõik,“ sõnas ta. „Ülejärgmise sügiseni ei tule siia ükski rott.“
Peremees pühkis higi ja lõi risti ette. Siis läks ta kärmelt majja, tõi kaks pätsi leiba, käntsaka pekki ja nahast veinipauna.
„Sööd äkki, hea meister, kusagil mujal,“ lausus ta vabandavalt. „Ma olen lihtne mees, õpetust pole saanud. Hirm on sind majja lasta.“
„Aitäh,“ sõnas Hans leiba vastu võttes.
Ta asetas toidupoolise kotti ja astus värava poole.
„Mine Hamelni!“ hõikas peremees talle järele. „Seal kihab rottidest. Peremehetsevad nagu ise tahavad. Seal teeniksid sa hästi.“

Järgmisel päeval tuli onni juurde viisteist last.
Hans oli kõrkjatest, roost ja pajuokstest meisterdanud pajupille, flööte ja vilesid. Välu sai lärmi täis. Hans mängis hinge tõmbamata, püüdes panna lastes vastu kajama seda helget nooti, mis temas eneses helises. Mida selleks vaja on? Headust? Lapsed ei ole kunagi kurjad. Uudishimu, võimet imeks panna? Seda oleks Hans isegi oma õpilastelt õppida võinud. Järelikult peab olema veel midagi... Hans ei teadnud, mida nimelt.
Veel ühe päeva pärast ilmus üle poolesaja poisi ja tüdruku. Kohal olid vist kõik Hamelni lapsed, kes olid ise oma aja peremehed ega pidanud koos vanematega päev läbi tööpinkide külge aheldatuna elatist teenima. Hans ehmus, mõistes, et linnas hakatakse lapsi kindlasti otsima, kuid aega sellega oma pead vaevata ei olnud, sest just siis saabus edu.
Anna oli esimene. Hans tunnetas kogu aeg sellest nurgelisevõitu tüdrukust hoovavat pehmet soojust, kuid ei oodanud siiski, et tüdruk nii lihtsalt ja kergelt ta õpetuse omaks võtab. Anna istus nagu alati teistest veidi eemal, üldises arutelus ta ei osalenud, vaid puhus vaikselt oma kõverat vilepilli. Paremad mänguriistad olid teised endale krabanud. Aga tema lauluviis sundis vakatama kõiki ta ümber ning siis pudenes põõsastest ja tallatud rohust Anna peale vihmana kümneid ja sadu rohutirtse. Nad panid tiivad kokku ja lõid unisoonis vile vaikse häälega laulu lahti. Paljuhäälne koor helises kajavalt, muud hääled vaikisid ning nägudel vilksatasid äraolevad naeratused. Hans aga naeratas varjamatult. Teda täitis rõõm ja kerge kahetsus, et ta ise varem nii lihtsa ja ilusa ime peale ei tulnud.
Anna katkestas mängimise ning varises nägu kätesse peites maha. Suured ja väikesed rohutirtsud kargasid laiali. Hansul tuli rahustada edust ehmunud Annat ja seejärel ka nutma puhkenud Liispetti. Liispet oli väga uhke selle üle, et tema leidis Hansu esimesena, ütles talle ainsana „sina“ ning uskus tõsimeeli, et omab mingeid erilisi eeliseid. Nüüd elas ta valulikult üle võõrast edu.
Hiljem aga õnnestus katse ka Liispetil ja nooremal Jakobil ja teistelgi. Esimesel päeval tema juurde tulnutest jäi ainsaks ebaõnnestujaks Peter. Ta küll püüdis, kuid loomad ei kuulanud teda, Hansu saadetudki läksid käsule alludes tema juurde vastu tahtmist.
Ja ikkagi oli see suurepärane päev.
„Tulge homme!“ lausus Hans lapsi teele saates. „Homme mõtleme, kas headus kardab lõbusust.“
„Ei, ei karda!“ vastati talle.
„Õige! Siis korraldame homme suure peo.“
Magama Hans sel ööl ei heitnud. Ta istus oma onni ette ja mängis. Hääl oli nii vaikne, et inimkõrv seda ei tabanud. Kuid Hans teadis, kui kaugele ta laul lendab. Homme tuleb tal korraldada tõeline pidupäev, mis jääb meelde kauaks, mis lõikub mällu nii, et järgnevad aastad seda kustutada ei suuda. Laulu kuuldi Schaumbergi tihnikutes idas, see tungis Teutoburgi metsa mägiste nõlvade läbitungimatutesse padrikutesse läänes, ajas jalule loomad jäärakutes, kus iidsetest aegadest puhkasid roomlastest vallutajad, väreles varjuliste salapaikade kohal, ajas ärevile, äratas...
Hommikul pudenes lastemass välule. Nad olid erutatud ja ootasid midagi enneolematut. Hans paigutas nad laia ringina istuma ja orkester alustas ebakindlalt. Kümned flöödid ja viled pigem segasid kui aitasid Hanssu, kuid ta suutis kannatamatu seltskonna kiiresti lõbususega nakatada. Nüüd tuli murda vaid ümbruskonda kogunenud loomade usaldamatus, mis ei lasknud neil uskuda sellise inimhulga headusesse.
Pill Hansu kätes kinnitas:
„Siia, siia! Ohtu enam ei ole! Käes on kevad, kured tantsivad soodes, rõõm ja õnn on tagasi. Tulge kõik siia.“
Kõige vapramateks osutusid jänesed. Paar pikk-kõrva hüppas lagendikule. Valgusest ja lärmist pöörased, asusid nad nagu märtsis karglema ja hundirattaid viskama. Punaka välguna sähvatas rebane. Jaht oli unustatud; lapsepõlve meenutades hakkas vana varganägu oma saba taga ajades keerutama. Mõned metskitsed väljusid põõsastest ja jäid seisma. Kümmekond metssiga suundus toidupoolise manu, mille lapsed olid ühisesse hunnikusse pannud, aga Hans ajas nad keskele, ringmängu. Linnulaul summutas kõik peale Hansu vilespilli. Lapsed viskasid viled maha ja lõid tantsu lahti.
Hans mängis.
Muldonni ees kees lõbus möll. Igas vanuses ja kõigist ühiskonnakihtidest poisid ja tüdrukud, nii hallides kaltsudes kerjused kui korralikes kuubedes kaupmeeste ja rikaste tsehhivanemate lapsed, osal saapadki jalas, karglesid ja karjusid, huilgasid, keerutasid ja lagistasid põhjuseta rõõmupalangus naerda. Täna saavad nad unustada kõik, mis neid eraldab. Annaks jumal, et see tunne neid hiljem kasvõi aeg-ajaltki külastaks.
Lastega koos jooksid ja pöörlesid loomad – need, keda Hansul õnnestus leida linna ümbrusest ja needki, kes laskusid siia mägedest. Hundid, rebased, mägrad, metskitsed ja hirved. Ainult täna ja ainult siin ei kartnud nad kedagi. Las lapsed arvavad, et nemad said sellega hakkama. Lõppude lõpuks nii see ju ongi.
Hansu sõrmed lendasid flöödi kohal. Lärmi summutatud motiiv näis kuuldamatuna, kuid seda eristasid kõik. Pikkamisi juhtis Hans tantsu lõpu suunas. Kas suudavad lapsed ja loomad mitte ehmuda, mitte üksteist hirmutada, kui pill vaikib? Midagi hirmsat ei juhtu, selles oli Hans kindel. Ta tunnetas kõiki välul olijaid. Kolm karupoega ukerdasid ta jalge juures, karuema aga jälgis neid kaljurünka varjust umbusklikult ja kiivalt. Üksik hundivolask, kes talviti linna ümber teedel peremehetses, tuli ja varjus põõsastesse. Aga täna ei puutu nad kedagi: karuema kiivus raugeb, vallatusteks võimetu sitke ja sooniline bandiit aga plaanib juba venivalt ja häälekalt haigutada ja lahkuda.
Siis tundis Hans, et läheneb veel keegi. Neid on palju, nad on tigedad ja ohtlikud. Mis seal´s ikka, olge lahked, vilepill võtab teid vastu ja te lahkute kedagi puutumata. Kiskjatel on täna paastupäev.
„Lõpetage, Issanda nimel!“ kostis hõige.
Välu serval seisis preester, käes kõrgele tõstetud must ristikuju. Tagapool oli üles rivistatud kuus vahimeest, hellebardid valmis. Sellest rühmast uhkas sellist kurjust, vaenu ja hirmu, et muusika katkes poolelt noodilt.
„Kuratlik sabat!“ õrises vaimulik ristikuju veelgi kõrgemale upitades. „Keelan ja nean ära!“
Rohus sahisesid sammud ja klõbisesid kabjad – loomad tormasid minema. Hans kuulis, kuidas koos nendega lasi jalga ka aravõitu kerjuspoiss Frantz.
„Jookske!“ andis Hans ülejäänutele sõnatu käsu.
Lapsed pudenesid kiljudes laiali. Need polnud samad ennastunustavalt rõõmsad kilked, mis hetk tagasi. Nii kiljutakse hirmust, kui metsas madu nähakse.
Hans jäi üksi.
„Tagane, saatan!“ kuulutas püha isa, ähvardades Hanssu ristiga.
Vahimehed tõstsid hellebardid.
„Lõpetage!“ kostis hõige.
Kõhetu Peter hüppas Hanssu varjata püüdes sõdurite ette. Samal ajal kerkis rohust hall vari ja asus truu koerana ta jala kõrvale. Üksik hunt, inimsööja ja ümbruskonna hirm, tõmbus pingule ja urises, endal karv turris. Seda elukat teadsid kõik. Relvastatud ja soomusesse rüütatud inimesed taganesid.
„Minge ära,“ sõnas Hans.
Preestri närvid ei pidanud vastu. Ta pillas risti maha ja tormas õudusest otse läbi põõsaste. Tema järel jooksid vahid, kes olid hellebardid käest visanud.
Hans silmitses teotatud lagendikku.
„Ongi kõik,“ mõtles ta. „Ja ikkagi sai ka Peter lõpuks hakkama, just tema tõi ju mulle appi looma, keda ma isegi vaevu allutada suudan.“
„Õpetaja,“ lausus Peter. „Nad tulevad tagasi. Me peame ära minema.“
„Jah, muidugi,“ nõustus Hans.
Ta tõi muldonnist kompsu ja pakkis sinna osa laste toodud toidust.
„Tule, söö,“ kutsus ta Peterit.
„Ma ei taha,“ vastas Peter. „Ma lippan parem linna, uurin, mis seal toimub.“
„Ole ettevaatlik,“ sõnas Hans.
Tagasi Peter ei tulnud. Hans ootas teda asjata. See-eest tuli vastu õhtut joostes vanem Jakob. Tal oli vaevu õnnestunud ärritatud linnast välja lipsata.
„Peter võeti kinni!“ hõikas ta. „Isa Zwinger räägib, et Peter muutis end otse tema silme all hundiks.“
„Kus ta on?“ küsis Hans tõustes.
„Tornis,“ nuuksatas Jakob. „Nad võtsid kõik kinni, Liispeti ja Anna ja Fritzu koos Milcheniga. Ainult et neid viisid sõdurid magistraati, aga Peter visati torni.“
„Kuidas sinuga lood on?“
„Zwinger mäletab ainult neid, kes tema juures leerikoolis käivad, aga mina õpin paater Baeri juures. Äkki jätavad rahule?“
„Hüva,“ sõnas Hans. „Mine ees, pole tarvis, et meid koos nähtaks. Ma tulen Peterile ja ülejäänutele appi.“

Hameln seisab kõrgel künkal Weseri paremal kaldal. Linn on vana – juba roomlased teadsid Hamelni. Linn on ka rikas, tuntud hansalinnade seas oma kaupmeeste poolest, kes kindlal käel kogu Ülem-Saksimaa kaubandust juhivad. Kakskümmend viis aastat tagasi püüdis Mindeni piiskop Wedekind linnalt privileegid ära võtta, kuid sai Sedemünde all valusalt lüüa. Linn on osav, külluses leidub siin meistreid nii kiviraidurite, kui osavate parkalite ja seppade seas. Kiirevooluline Weser ajab ringi arvukaid vesiveskeid, iga teine nimi linnas on Müller. Linn on suur, pea kuus tuhat inimest elab ta müüride vahel.
Kaubalinn, mis oli surutud kaljuseina ja Weseri vahele, oli küll samuti saja aasta eest müüriga ümbritsetud, kuid sellele vaatamata pole siin nii kitsas kui ülalinnas. Tänavaid tuleb laiemaks teha, et kaubakärud liikuma pääseksid. Väljak magistraadi ja Püha Bonifaciuse kiriku vahel ei jää alla Breemeni omale.
Hans sisenes linna alumiste väravate kaudu. Tal vedas – teda ei peatatud. Raha tal ei olnud, temalt kui rändavalt käsitööliselt oleks aga võidud sissepääsu eest hõbekrossi nõuda.
Linn piiras Hanssu igast küljest. Kivist majad, kõik ühtemoodi kahekorruselised, etteulatuva teise korrusega. Ülal räästa all palgid, mille külge kaubapäevadel kinnitatakse tali, et kaupa tõsta. Peatänav on isegi sillutatud; tanuma puust pakud liiguvad jalge all, sülitades pragudest välja vedela muda fontääne. Üle heitveekanalite viivad sillakesed.
„Rotte on siin tõepoolest küllaga,“ märkis Hans endamisi, silmitsedes kanalite urgudest uuristatud seinu.
Rotte oli kõikjal; ülbed ja täissöönud, tundsid nad end peremeestena linnas, kus polnud enam asu ei varblastele, nõtketele nirkidele, ega kassidelegi. Mis parata, Hameln kaupleb viljaga. Aga kus on vili, seal on ka rotid.
Hans möödus vanast Arminiuse tornist, mille laskeavad pudenesid. Wedekind von Mindeni väed oleksid just siin äärepealt linna tunginud. Juba kakskümmend aastat pole magistraat seda varet lammutada suutnud, et asemele korralik kindlus ehitada. Hans uuris torni, üritades aimata, kuhu Peter võidi sulgeda, kuid ei suutnud midagi välja mõelda ja astus edasi. Magistraat seisis väljaku servas otse Püha Bonifaciuse kiriku vastas. Helistati õhtupalvusele, väljak oli rahvast täis. Hans tunti kohe ära – küllap oli linn temast juba kuulnud.
Minuti pärast jooksis kirikust välja isa Zwinger.
„Võtke ta kinni!“ karjus püha isa. „Ma süüdistan teda maleficiumis ja patule ahvatlemises!“
Ümberringi tihenes vaenulik rahvasumm. Hans ootas vaikides.
„Püha isa,“ küsis jõukalt riides kodanik – ilmselt magistraadi liige, „kas te süüdistate teda ise? Siis peate te ju seni vanglas ootama, kuni süüdistus tõestamist leiab.“
„See saab viivitamatult tõestatud!“ lõikas vaimulik. „Kuus ustavat kodanikku tabasid selle hulguse jälgilt nõidumiselt. Kõik nad kinnitavad minu sõnu. Me ise nägime sabatit.“
Mass tõstis häält. Hans viidi magistraati ja pandi keldrisse luku taha. Läbi paksu kiviseina eristas ta häguselt müra, laste hääli ja nuttu. Hans üritas lapsi rahustada kuidas oskas, kuid ta hääl ei kostnud nendeni.
„...Sellest tulenevalt, järgides bulla „Vox in Rama“ vaimu ja kirjatähte, tuleb süüdistatav tunnistada mitte ainult nõiaks ja õelaks malefiitikuks, vaid ka ketseriks, kelle teod kuuluvad püha inkvisitsiooni jurisdiktsiooni alla ning mille eest on karistuseks ette nähtud surmanuhtlus augus või tuleriidal isegi neis osalemise mittetunnistamisel...“
Hans ei saanud millestki aru. Kui ta hommikul keldrist sellesse saali toodi, teatas ta esimese asjana, et on nõus vastu võtma iga karistuse ja palub vaid, et lapsed koju lastaks. Kuid ta sõnadele ei pööratud vähimatki tähelepanu. Kohtupidamine edenes ammu kindlaks määratud korra järgi ja oli selge, et Hans ei suuda seda muuta.
Vaatajate ees kõrgendusel istusid kohtunikud. Neid oli kolm. Bürgermeister Ferenz Maier, nõder rauk, kes vaatamata uhkele ja ilma arvestades sobimatult paksule kaftanile külmast värises ja aeg-ajalt kõigi silme all magama jäi. Bürgermeistri paremal käel kõrgus lihav paater Baer, kiriku kanoonik, vasemal aga istus magister Wolf Bürger, seesama linnakodanik, kes küsis Hansu süüdistaja kohta. Bürgeri tume nägu oli kui pirnipuust voolitud ja kui ta rääkis, siis näis, et ta huuled ei liigu.
Hans seisis keset saali näoga kohtunike poole; isa Zwinger, süüdistaja, rääkis aga spetsiaalsest kõnetoolist, kateedrist. Ta karjus, sihtis Hansu poole näpuga ja süüdistas teda kõikvõimalikes patutegudes:
„...Breemeni ketserlus pole veel välja roogitud, kui juba on stedingeride hukutav ahvatlus ka meie sekka imbunud. Inkvisiitorite jõupingutused on päevavalgele toonud saatanale pühendunute loendamatud kuritööd ja ükski karistus ei ole nende jaoks liiga ränk. Kui me ei taha, et homme kutsutaks Roomas üles ristiretkele Hamelni vastu, nagu see hiljuti juhtus Breemeniga, peame me kurja täna välja juurima. Igaüks, kes on tabatud Oldenbergi mäel saatanlikku sabatit pidamas, on surma ära teeninud ja tuleb timuka kätte anda!“
Keegi ahhetas saalis, paater Baer aga hakkas rahutult nihelema ja sõnas:
„Vaevalt et säärane rangus siin kohane on. Karl Suure Saksi kapitulaariga on keelatud uskuda nõidusesse. Ka kaanon „Episcopi“ on sama meelt.“
„Breemeni ringkond suitseb veel!“ hüüatas Zwinger.
„Isa Zwingeril on õigus,“ lausus Wolf Bürger napilt, „kuid esmalt kuulame ära tunnistajad.“
Üksteise järel astusid saali keskele vahimehed. Puterdades ja katkendlikult rääkisid nad, mida olid välule jõudes näinud. Ühtedele kangastusid koletised ja häbiväärne kõlvatus, teised nägid lihtsalt pööraselt karglevaid loomi, kuid kõik kinnitasid, et Hans oli selle kogunemise juht.
Vaatajate hulgas tõusis sumin. Eriti valjuks läks see siis, kui tunnistajad jutustasid, kuidas kerjuspoiss hundiks moondus. Tõsi, ka siin rääkisid ühed, et pärast hundiks muutumist Peter kadus, teised aga kinnitasid, et ta kahestus, kuid see polnud peamine. Raevukas kiskja oli hamelnlaste hulgas liigagi kurikuulus.
„Kividega surnud loopida!“ hõikas keegi.
Bürger tõstis vaikust nõudes käe ja kuulutas:
„Hans hüüdnimega Rotipüüdja, mida ütled sina?“
Hans neelatas erutust alla surudes kramplikult.
„Seal ei olnud midagi üleloomulikku,“ sõnas ta. „Peter ei ole libahunt ja mina ei nõidunud. Ma tahtsin lihtsalt lastele oma kunsti õpetada. See on väga hea ja inimestele vajalik oskus...“
„Pühaduseteotus!“ vingus Zweiger, bürgermeister võpatas aga äkki ärkvele ja nämmutas:
„Igaühel, kes tõestab, et valdab elanike jaoks kasulikku ja hädavajalikku käsitööoskust, on õigus paluda magistraadilt luba end linnas sisse seada, valida enesele õpipoisse ja selle ning koondada neid ettenähtud aja möödudes tsunftiks, millele vastavalt teenetele omistatakse lipp ja privileegid.“ Maier tõmbas pea õlgade vahele ja jäi uuesti tukkuma.
„Hans Rotipüüdja,“ lausus paater Baer, „selgita meile, mida on kasulikku sinu oskustes ja mida nimelt sa lastele õpetasid.“
„Ma õpetasin neile seda, mida ise tean. Ma võin sundida rändtirtsude parve maha laskuma – õnneks teie kandis seda nuhtlust ei esine –, mulle ei valmista raskust ka vaenusääse vastne peatada. Kuid tavaliselt peletan ma hiiri ja rotte, ega mind asjata Rotipüüdjaks kutsuta.“
„Suurepärane rakendus Ludwig Mülleri poja jaoks,“ märkis Bürger, „püüda võõrastes aitades hiiri, penn tosina saba eest!“
„Ma õpetan kõiki, kes teadmist otsivad!“ hüüatas Hans. „Ja ma ei püüa rotte, ma peletan nad minema, korraga ja pikaks ajaks!“
Wolf Bürger sosistas midagi üle bürgermeistri küünitades paater Baerile. Too noogutas nõusolevalt. Seepeale äratas Bürger märkamatu müksuga bürgermeistri ja hakkas teda milleski veenma. Vanamees tõusis kuulekalt ja kuulutas:
„Kohus teeb Hans Rotipüüdjale ettepaneku tõestada oma oskusi ja pääseda seega nõidumissüüdistusest. Selleks puhuks määratakse katse. Nimetatud Hans peab rotid ja hiired Hamelni viljaaitadest ja leivapoodidest minema peletama.“
„Ja siis lubatakse mul õpilasi võtta?“ küsis Hans.
„Otsuse langetamine sõltub katse tulemustest,“ teatas bürgermeister.
„Veel täna ei jää Hamelni enam ühtegi rotti,“ sõnas Hans kindlalt.
Kohtunike ja valvurite saatel käis Hans linna läbi. Linnas oli üle kolmesaja kivimaja. Rotid peitusid iga praos; lõputud rottide hordid. Ta ei saaks neid minema ajada – neil pole kuhugi minna. Jäi üle vaid üks võimalus.
Kunagi oma rännakute aegu eksis uudishimulik Hans kaugele põhja, Lapimaale. Seal elavad siiani paganad, kes palvetavad puukujude ja loomakolpade poole. Seal on nii külm, et isegi mets ei kasva, pole ka rohtu, mis lehmadele ja hobustele ninaesist annaks. Inimesed ratsutavad seal põtradega ja päike ei julge end talvel üldse näidata. Sealsetes tundrates elab kirju lumehiir – lemming. Tilluke loomake, suurte valgete öökullide, paksudes kasukates röövrebaste ja isegi soolapuuduses vaevlevate põtrade põhiline toit. Aeg-ajalt aga juhtub lemmingutega midagi kummalist ning siis kogunevad nad kokku ja marsivad merre. Hans nägi nende tillukeste olevuste massi, mis kindlasse hukatusse kulges. Kirjud hiirekesed rühkisid väsimatult vee poole. Vesi kees. Tursa- ja lõheparved tõusid kerget saaki haistes sügavustest üles. Õhk halas. Kajakad kriisksid, tuul nuttis. Ja kuulda oli vaikne kriipiv heli, vile – see oli signaal, mis neid liikvele ajas. Seda heli ei unustanud Hans kunagi. Nüüd kavatses ta seda suurt kutset oma flöödil mängida.
Hans ei kahelnud, ta teadis, et suudab plaanitu teoks teha, kuigi ta polnud oma annet varem tapmiseks kasutanud. Hamelni lapsed teadsid suurepäraselt, milline võib olla headus ja milline mitte. Nad poleks uskunud, et headus on võimeline petma, sundima ja isegi tapma. Tema aga suudab kõike, ei tohi ainult unustada, et kord võib habras ime puruneda ja miski ei suuda seda enam tagasi tuua. Praegu Hans sellele ei mõelnud.
Hans vedas silmad kissi, hingas sügavalt ja hakkas mängima. Pill lõi harjumatult ja pelutavalt undama. Hääl kriipis kuulmist, tungis hinge ja mitte ei kutsunud, vaid lausa lohistas endaga. Igal pool: varjulistes urgudes majaseinte all, keldrites, pööningutel, keset kõikuvaid müüre ja puidukõdu, kõntsaste tänavate laguneva sillutise all hakkas pikasabaliste hõim rahutult sebima. Rotid lõpetasid närimise, magajad ärkasid, emad hülgasid abitud pimedad pojad ja kõik nad kiirustasid keset päist päeva Hansu juurde. Nad moodustasid laia liigutava ringi ja jälgisid Hanssu ärevalt, taipamata, mida edasi teha. Hans hakkas ettevaatlikult liikuma, üritades mitte kellelegi peale astuda. Rottidest vaip roomas talle järele, tardunud landsknehtid jäid selja taha.
Vilet hetkekski tuimaks muutunud huulilt tõstmata läks Hans pikkamisi edasi. Rottide vall veeres ta kannul, igast kõrvaltänavast voolasid neile vastu uued lained. Mõni rott hüppas välja otse majaaknast ja seest kostis seepeale summutatud naisekriiskamist. Ülejäänud linn vaikis: ei ühtegi karjet, ei ühtegi häält, isegi mitte tööriistade kõla – ainult värelev muusika ja tuhandehäälne sahin.
Weseri kaldal jäi Hans seisma. Siin olid roostes kettidega piiratud ligipääsud vee äärde, leivapargaste kaid, viljapoed, naha- ja raualaod. Loomade voog oli uskumatult mitmekordistunud, rotid katsid sammaldunud astmeid ja pudenesid sekundikski peatumata vette.
Weser on suur ja ohtlik jõgi. Ülemjooksul tormab ta vulinal mööda kive, Breemenist voogab mööda laia ja tähtsana. Hamelni külje all on vool sile, kuid kiire, jõgi üle kahesaja sammu lai ja põhja pole keskpaigas pika ridvagagi tunda. Üle Weseri ujumine on raske ülesanne, rotile aga lihtsalt lootusetu. Sellele vaatamata nad läksid, moodustades elusaid pööriseid; tagumised surusid esimestele peale ja kõik nad viskusid viimaselt astmelt vette. Vahus vilksatasid õhku püüdes õieli vurrulised ninad. Vesi haaras rotid kaasa ja kandis keereldes minema. Mõned heitis vool sadamast allpool kividele, kuid nad viskusid kangekaelselt uuesti voogudesse, et teisele kaldale ujuda.
Hans seisis otse pervel. Rotid voogasid tast kahelt poolt mööda, joostes käppade kõrinal otse mööda ta jalgu. Vool hõrenes pikkamisi, kallas tühjenes ning varsti kadus viimanegi terav koon vee alla.
Laul katkes. Hans tõmbas hinge ja vaatas ringi.
Ta nägi isa Zwingerit. Vaimulik seisis vööni vees, ta silmad olid valged, suu avatud ja hambad paljad. Külm vesi tõi ta mõistusele ja ta hakkas kogeledes lugema kurjade vaimude väljaajamise eksortsismi:
„Tagane, kuri vaim, kes sa koosned valskusest ja seadusetusest, tagane, vale sünnitis...“
Hans pööras talle selja. Kahe sammu kaugusel selja taga seisis Wolf Bürger. Ilme ta karmil näol oli läbitungimatu.
„Hans Rotipüüdja, oma kunstis oled sa suurmeister,“ sõnas ta. „Midagi sellist ma ei oodanud. Lähme, kohus peab saama lõpetatud.“
Tänava lõpus hakkasid paistma kiirustavad landsknehtid.
Kui raekoja suur saal oli ennegi rahvast tulvil, siis nüüd valitses siin kujuteldamatu tunglemine. Valvurid suutsid suurivaevu saali keskpaiga tühjaks teha. Kohtunikke polnud veel ja Hans ootas jalalt jalale tammudes kaua. Wolf Bürger kõndis närviliselt edasi-tagasi, istus siis laua taha ja hakkas midagi kirjutama. Lõpuks ilmusid ka paater Baer ja kepi najale toetuv Ferenz Maier. Vangivalvur tõi kohale ahelates Peteri.
„Kõik saab korda!“ hõikas talle Hans.
Peter sööstis Hansu poole, kuid vaht sikutas ketist ja poiss kukkus.
Isa Zwinger tuli kõige viimasena. Tema huuled olid kokku pressitud, uus sutaan kahises käies kalgilt.
Kohtusekretär tõusis oma lauakese tagant ja teadustas laulval häälel:
„Istung kuulutatakse avatuks. Härrased kohtunikud, kas katse tulemused rahuldavad teid?“
Kohtunike laua taga noogutati.
„Sellisel juhul palun teil magistraadi ja linnakodanike nimel arutada seda asja seaduse ja südametunnistuse järgi ning langetada otsus.“
„Mis siin arutada?“ urises bürgermeister. „Poiss on vaieldamatult nõid, kuid rotid viis ta ju minema. Las läheb nelja tuule poole.“
Paater Baer istus mõtlikul ilmel, ristatud käed ümaral kõhul. Bürger lõpetas kirjutamise ja ulatas lehe bürgermeistrile. Maier luges selle läbi.
„Võib ka nii,“ sõnas ta, võttis sule ja kirjutas alla.
Paater Baer, oodanud oma järjekorda, luges samuti dokumendi läbi.
„See on ju julm!“ hüüatas ta paberit eemale lükates.
„See on vajalik,“ lausus Bürger vaikselt.
Ta kummardus lähemale ja hakkas midagi Baerile sosistama. Kanoonik krimpsutas kannataval ilmel nägu, raputas pead ja ei pidanud lõpuks enam vastu:
„Olgu, saagu teie tahtmine, aga mina pesen oma käed sellest puhtaks.“
Paberile ta alla ei kirjutanud, vaid andis selle tagasi. Sekretär pani pitsati alla ja kuulutas seejärel otsuse välja:
„Meie, impeeriumi vabalinna Hamelni valitud kohus, arutanud seaduse ja südametunnistuse järgi kõrgeaulise Wilibald Zwingeri esitatud süüdistust rändmeister Hansu, hüüdnimega Rotipüüdja, vastu, leidsime selle olevat põhjendatud ja tõese. Tõestamist on leidnud laste hingede vääritutele ja ohtlikele tegudele ahvatlemine. Hans Rotipüüdjal lasub jätkuvalt tõsine kahtlus läbikäimises meie issanda ja inimsoo ühise vaenlasega. Samas on mainitud Hansu linnale osutatud teene suur ja kaheldamatu. Võttes arvesse kõike eeltoodut ning arvestades, et meie Püha Isa bullaga on pagenduse ähvardusel karmilt keelatud sääraseid jälkusi õpetada ja õppida, otsustab kohus: süüdistus malefiitsiumis eelpoolmainitud Hans Rotipüüdjalt maha võtta, ülejäänud üleastumiste eest mõista ta häbiposti ja ajada linnast välja.“ Sekretär tegi pausi, heitis kahvatule Hansule altkulmu pilgu ja jätkas siis: „Hulkuva kerjuse suhtes, kes end Peteriks kutsub, on kindlaks tehtud, et ta hinge saatanale on andnud ja seeläbi end metsikuks elajaloomaks võib muuta, kellena ta teedel tapatööd tegi. Nii on otsustatud, et tema kui kuri ja kahetsuseta malefiit tule läbi surema peab. Enne tuleb teda piinadele allutada, libahundi keha saab raudsete küünistega puruks kistud, nagu ta ise oma ohvritega tegi. Ülejäänuid, nende õrna iga ja täielikku kahetsust arvesse võttes, karistada piitsutamisega ja anda vanemate eestkostele.“
Peter hakkas karjuma. Hans üritas temani jõuda, kuid ta löödi jalust maha ja lohistati magistraadist välja. Siin oli astmete kohal seina müüritud rõngas. Selle küljes rippusid ketid, mille külge aheldati maksuvõimetuid võlgnikke ja ka kõiki neid, keda magistraat oli häbiposti mõistnud. Timukas neetis raudsed rõngad kiiresti Hansu randmete ümber. Hans oli nüüd seina äärde justkui risti löödud. Tema kõrval rippus spetsiaalse konksu otsas piits. Igaühel oli voli süüdimõistetut hoopidega kostitada.
Magistraadist vooris rahvast. Paljud peatusid Hansu juures. Kõhn ja lüheldane naine hüppas Hansu nina alla ja haaras piitsa.
„Saatan!“ karjus ta. „Sinu pärast hakkab timukas minu Marthat piitsutama! Niimoodi!“ Verev vorp joonistus Hansu põsele. „Vaat niimoodi!“ lõi naine veel kord, sülitas Hansule näkku ja jooksis piitsa maha visates minema.
„Õige!“ hõigati rahva hulgast. „Andke talle laste eest!“
Laiaõlgne habetunud mees, kelles Hans Jakobi ja tillukese Mari isa ära tundis, astus ette.
„Lüüa on tarvis,“ sõnas ta piitsa üles võttes.
Piits vilises. Hans ei püüdnudki löögi eest kõrvale hoida.
„Lase käia!“ õhutati tagantpoolt, kuid habemik riputas nuudi äkki oma kohale tagasi ja läks kiiresti minema.
Rohkem Hanssu ei pekstud.
Päev venis. Väljakul ehitasid kolm puuseppa piinamise tarvis lava. Kõrvale kaevati auku, et panna püsti post, mille ümber hiljem lõke süüdatakse.
„Nad ei julge seda teha!“ sosistas Hans. „Ma ei lase!“
Kellad lõid teist tundi. Majast kiriku kõrval väljus isa Zwinger. Püha isa jalutas koerakesega. Tilluke valge nähvits keerles jalus ja hüples kõrgele, üritades peremehe pihuni ulatuda. Zwinger tuli Hanssu vaatama, ta huulil mängles naeratus.
„Hammusta!“ käskis ta koera.
Kutsu vehkis arusaamatuses sabaga, siis aga niutsatas ja taganes. Zwinger mühatas, haaras piitsa ja võttis hoogu... Samal hetkel haakus pisike peni üles hüpates hammastega ta käsivarde. Püha isa virutas koera vandudes eemale, haaras käega haavast ja kadus majja.
Väljaku kohal hakkas hämarduma. Vahimehed sulgesid tänavaid. Helistati esimest ringkäiku. Hans seisis seina najale toetudes ja üritas keskenduda. Ta teadis nüüd, mida teha. Vilepill oli küll vangikongi jäänud ja käsigi ei saa näo juurde tõsta, aga kui tarvis, saab ta ka nii hakkama. Homme, kui Peter tornist välja tuuakse, lendab siia kokku pilvede kaupa valgeid liblikaid. Nad hakkavad ümber Peteri tiirlema ja katavad süütamata lõkke valge vaibana. Inimesed peavad taipama, et poiss pole milleski süüdi. Aga kui isegi nägemus neid mõistusele ei too, tuleb tegutseda julmalt. Hoidku jumal, et timukas Peterit ei puutuks. Samal hetkel sööstab torni tipust alla pistrik, madu küünte vahel. Häda sellele, kes võõrast surma ihkab. Häda linnale, kus last võib hukata. Ta toob Hamelni peale kõik maised nuhtlused: hundid, sipelgad, rotid... Hans võpatas ning oigas meeleheitest, ülekohtust ja jõuetusest. Kas pärast seda, mis ta täna korda saatis, keegi teda üldse enam kuulabki?
Pimedal väljakul liigutas vari ja kõlasid kindlad sammud. Hans tundis ära Wolf Bürgeri. Magister astus lähemale ja heitis astmetele Hansu kompsu ja kepi. Siis võttis ta haamri ja lõi ahelad maha esmalt Hansu ühelt, siis teiselt käelt. Teine hoop läks väheke viltu ja vasaku randme ümber jäi raudne käevõru.
„Linnavara rikkumine...“ muigas Bürger.
Hans hõõrus vaikides tuimaks muutunud käsi. Bürger tõstis koti ja ulatas selle talle.
„Nüüd lähed sa linnast minema ega tule siia enne kümmet aastat tagasi. Ma kardan, et homme võid sa muidu mõne lollusega hakkama saada ja meil tuleb sind hukata, sinust on aga kasu, meister oled sa suurepärane ja see tähendab, et sa pead elama.“
„Arvad, et ma suudan minna ja jätta lapsed piinlema? Jätta nad saatuse hooleks?“
„Saatuse hooleks?...“ venitas Wolf sarkastiliselt. „Loll oled, Hans. Näed vaid isennast ja kuulad ka vaid ennast. Sa unustad, et meiegi oleme inimesed ja need siin on meie lapsed. Hamelni timukas tapab piitsalöögiga härja, aga võib ka õlalt lüües vaevu nahka puudutada. Kordan – need on meie lapsed. Nad on süüdi, neid on tarvis valusalt karistada, kuid kahju tekitamata. Korralik keretäis linnaväljakul pole aga veel kellelegi kahju teinud.“
„Ja tuleriit pole kah kellelegi kahju teinud?“
„Ära pea mind lolliks, kui ise juhm oled,“ katkestas Bürger. „Mul on kõik läbi mõeldud. Seaduse järgi on sul õigus oma tsunft luua. Ma annan sulle õpipoisi. Sa lahkud linnast koos oma libahundiga. Ma isegi ei küsi, ma tean, et sa lahkud. Sa kuulsid, mis karistus Peterile mõisteti ja et teda päästa, jätad sa linnamüürid selja taha nii kiiresti, nagu oleksid su kannul kõik need hundid, kelleks su õpipoiss väidetavalt end moondada oskab.“
Bürger suundus torni poole, Hans kõndis ta kannul. Magister avas oma võtmega ukse, astus sisse ja tuli mõne minuti pärast tagasi, tarides vastupunnivat kinniseotud Peterit. Hans harutas nöörid lahti ja poiss surus end vabisedes tema vastu.
„Kähku,“ kiirustas Bürger.
Koperdades ja nähtamatutesse aukudesse komistades ronisid nad üle poollagunenud müüri ning veeresid nõlvast alla. Müüril seisva Wolf Bürgeri siluett kõrgus mustana nende kohal.
„Näed ise,“ kostis ülalt, „mina käitusin sinuga kui aumees. Ma tean, et ka sina pead oma sõna ega hakka linnale kätte maksma.“
Hans ja Peter ei lahkunud. Koidik leidis nad linnamüürist kiviviske kaugusel künkal. Puude vahele varjudes silmitses Hans Hamelni katuseid. Tema kadumist on kindlasti juba ammu märgatud, nüüdseks on nad arvatavasti avastanud, et ka Peter on põgenenud. Wolf Bürger teatab teeseldud raevust värisedes, et lukud ja ahelad on terved, kuid kurjategija kadunud. Ta nägu on murelik, kuid sisimas irvitab ta nii Zwingeri inimsööjaliku julmuse kui ka lihtsameelse Hansu üle.
Praegu aga... Hans tõmbus kössi, üritades mitte näha, mitte kuulda, mitte teada. Wolfil oli õigus, ta poleks tohtinud linna rahulikku ellu tungida, need on ju tõepoolest nende lapsed. Kui aga kord juba nii läks, siis tuleb viivitamatult lahkuda – mida kiiremini nad ta unustavad, seda parem nii talle endale kui lastelegi. Ja sellele vaatamata ei suutnud Hans lahkuda. Iga hoop tegi talle valu, ta tunnetas laste hirmu ja häbi ning tundis, kuidas kallihinnaline jõud iga linnaväljakul langeva piitsahoobiga temast välja voolab. Ta tappis, et neid lapsukesi päästa, pettis nende nimel, nüüd oli ta nad aga reetnud – ja sedagi nende endi nimel.
Õpetlik eksekutsioon lõppes, Hans aga lebas veel kaua silmili maas. Lõpuks ta tõusis ning koterdas kõikudes metsa.
Kurdi ja pimedana läks Hans, nägemata midagi enese ümber. Ta oli muutunud võõraks, tavaliseks möödujaks, kes läheb asja eest teist taga teadmata kuhu. Mõte, et ta on midagi olulist maha jätnud, sundis ta peatuma. Hans istus kivile, võttis kotist vilepilli, liigutas hääleltult näppudega üle avade, võttis siis hoogu ja virutas pilli põõsastesse.
Põõsad liikusid ja lagendikule astus Peter. Tema süles oli väike Mari.
„Õpetaja,“ sõnas Peter. „Mari hõõrus jalad verele, ta ei suuda kaugemale minna.“
„Kuhu minna, milleks?“ pomises Hans.
„Teiega,“ selgitas Peter. „Nad otsustasid ka ära minna.“
„Kindlasti,“ kinnitas Mari.
Ikka veel midagi taipamata vaatas Hans Mari jala üle, rebis pajult oksa, mälus kibedavõitu lehed hoolikalt läbi ja pani rohelise puderja massi haigele kohale. Ravitsemise lõpetanud ja pea tõstnud, nägi ta enda ümber kõiki oma õpilasi: Annat, mõlemat Jakobit, Liispetti koos Hansukesega ja keigarlikku Ludwigit, nagu ka kõiki ülejäänuid, keda ta polnud veel jõudnud nimepidi meelde jätta, kuid armastas üle kõige maailmas.
Tähendab – mitte midagi polnud muutunud... Hans ohkas. Ei, muutunud oli palju. Lapsed olid hoolikast järelevalvest hoolimata tulnud tema juurde ainult pool tundi pärast karistamist. Niisama poleks nad sellega hakkama saanud, kindla peale olid mängus temalt õpitud oskused. Linn oli seda juba märganud, varsti saadetakse jälitajad välja. Seda Hans ei kartnud, ta tundis endas jälle jõudu ning teadis, et ükski koer ei võta lõhna üles, kui tema seda ei taha, laste jäljed aga katkevad kivisel pinnal, nii et kogenuimgi jäljekütt võib vanduda, et edasi pole keegi läinud ja et ilmselt on mägi ise avanenud ja lapsed alla neelanud. Neid ei leia keegi. Tõsi küll, sellise hordi söötmine pole kerge, kuid ta tuleks toime sellegagi. Kõik võiks olla lihtne ja selge, kui poleks ühte vastuväidet...
Hans silmitses Marit. Tüdruku ümar näolapp sarnanes hämmastavalt ja veidi naljakaltki Hanssu väljakul nuhelnud sepa habetunud näoga. „Need on meie lapsed,“ kõlas kõrvus Wolf Bürgeri hääl. „Ka sina pead oma sõna ega hakka linnale kätte maksma.“ Nii see on. Ta ei saa lapsi ära viia, kuid ei saa neid enda juurest ka minema ajada. Bürgeril on õigus, kuid õigus on ka temal, Hansul. Selle vaidluse peavad lahendama lapsed, igaüks eraldi ja iseenda eest, ja mitte praegu, kui solvang seguneb valuga, vaid kainelt arutledes, kõiki poolt- ja vastu- argumente kaaludes. Ülesanne, mis pole jõukohane targa ja ettenägeliku Wolf Bürgerigi jaoks, lastest rääkimata. Ja ikkagi – otsustada tuleb.
Väsinud lapsed seisid ringis ümber õpetaja ja ootasid kannatlikult, millal tund algab.
„Täna peame koos mõtlema, kas headus võib olla julm,“ sõnas Hans, vaadates sinna, kus metsa taga peitusid orvuksjäänud Hamelni tornid.

Tõlkinud Veiko Belials
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Peatoimetaja maiveerg 2013
Küberpunk ja globaliseeriv kirjandus
Intervjuu: Bruce Sterling
Muusikaarvustus: MLC - Hemofiilia
Roger Elwood ja tema ajakiri
Kaheksas HÕFF - mõned asjad pisut teisiti
HÕFF 2013
Maikuu pildimäng
Filmiarvustus: Oblivion
Raamatuarvustus: Lumevaring
Maikuu kirjastuste uudised 2013
Maikuu ulmkonnakroonika 2013
Fallen dark
Kommentaarid maikuu juttudele
Tõlkejutt: Rotipüüdja Hans
Jutt: Ajukaabe
Jutt: Kooljad
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0095)