Jarvis sirutas end „Arese“ kitsukeses üldkajutis võimalikult mugavalt välja.
„Hingamiskõlbulik õhk!“ rõõmustas ta. „Pärast seda hõredat kraami seal väljas tundub see paks nagu supp!“ Ta nookas peaga lagedale ja kõledale Marsi maastikule, mis kümbles illuminaatori taga lähima kuu valguses.
Ülejäänud kolm - insener Putz, bioloog Leroy ja astronoomist ning ekspeditsiooni juht Harrison - vaatasid teda kaastundlikult. Dick Jarvis oli „Arese“ meeskonna keemik. Nende kuulsa ekspeditsiooni liikmed olid esimesed inimesed, kes tõstsid oma jala Maa müstilise naaberplaneedi Marsi pinnale. See kõik toimus muidugi vanadel headel aegadel, vähem kui kakskümmend aastat pärast seda, kui hull Ameeriklane Doheny täiustas oma elu hinnaga tuumareaktsiooni, ja ainult kümme aastat pärast seda, kui samavõrd hull Cardoza kasutas täiustatud tuumareaktsiooni Kuule lendamiseks. Need neli „Arese“ pardal olid tõelised pioneerid. Kui välja jätta pool tosinat Kuu-ekspeditsiooni ja de Lancey kurva saatusega lend, mis oli suundunud ahvatlevale Veenusele, olid nad esimesed mehed, kes pidid tundma Maast erinevat raskusjõudu, ning kindlasti esimesed Maa-Kuu süsteemist edukalt lahkujad. Ja nad olid selle edu ka ära teeninud, kui vaid mõelda kõigile raskustele ja ebamugavustele, mida nad olid selle nimel taluma pidanud - Maal aklimatiseerumiskambrites veedetud kuud, õppides hingama sama hõredat õhku kui Marsil, kosmose läbimine 21. sajandi tujukate reaktiivmootoritega pisikeses raketis ning - kõige raskem - silmitsi seismine tundmatu maailmaga.
Jarvis ringutas ja katsus oma hella ning kestendavat külmanäpistatud ninaotsa. Ta ohkas veelkord rahulolevalt.
„Hästi,“ pahvatas äkki Harrison. „Kas me saame nüüd lõpuks teada, mis juhtus? Sa lähed teele täiesti töökorras abiraketiga, me ei saa sult kümne päeva jooksul ühtki signaali ja lõpuks korjab Putz sind üles mingist kuutõbisest sipelgapesast... koos su värd-jaanalinnust sõbraga! Räägi meile ära, mees!“
„Loksuta?“ * uuris segaduses Leroy. „Loksuta mida?“
„Tha mhõtles spiel,“ seletas Putz rahulikult. „Šee tähendab rhääkimist.“
Jarvise reaktsioonis Harrisoni lõbusale pilgule polnud naeratuse varjugi. „Täpselt nii, Karl,“ ütles ta Putziga täielikult nõustudes. „Ich spiel es!“ Pärast mõnulevat röhatust hakkas ta jutustama.
„Vastavalt oma korraldustele hoidsin ma silma peal Karli teeleasumisel põhja suunas, ronisin siis oma lendavasse leiliruumi ja suundusin lõunasse. Nagu sa mäletad, kapten, polnud meil korraldust maabuda, vaid lihtsalt huvipunktide otsingul ringi lennata. Seadsin kaks kaamerat pildistama ja lendasin edasi, püsides planeedi pinnast tervelt kahe tuhande jala kõrgusel - seda mitmel eri põhjusel. Esiteks andis see kaameratele suurema vaatevälja, teiseks jõuavad reaktiivmootorite õhujoad selles poolvaakumis, mida siin „õhuks“ kutsutakse, nii kaugele, et tekitavad madallennu korral tolmupilvi.“
„Me oleme seda kõike Putzilt kuulnud,“ urises Harrison. „Ikkagi soovin, et sa oleksid filmid päästnud. Need oleksid selle ekspeditsiooni kulud kinni maksnud - mäletad ju, kuidas avalikkus esimestele Kuu-piltidele tormi jooksis.“
„Filmid on alles,“ vastas Jarvis. „Olgu,“ jätkas ta, „nagu ma ütlesin, lendasin ma suhteliselt kiiresti. Nii nagu me arvasime, pole tiibadel siinses õhus erilist kandejõudu väiksemal kiirusel kui sada miili tunnis ja ka siis pidin ma kasutama alumiste reaktiivmootorite abi.
Tänu kiirusele, kõrgusele ja reaktiivmootorite tekitatud hämule polnud nähtavus just kõige parem. Siiski nägin ma piisavalt mõistmaks, et see, millest ma üle lendasin, ei erinenud millegi poolest sellest hallist tasandikust, mida olime uurinud kogu maandumisjärgse nädala jooksul - needsamad vormitud kasvud ja seesama väikeste roomavate taimloomade lõputu vaip, keda Leroy biopodideks kutsub. Nii lendasin ma edasi, teatades oma asukohast iga tunni aja tagant, nagu instruktsioonid ette nägid, teadmata, kas te kuulsite mind.“
„Kuulsin küll!“ nähvas Harrison.
„Sada viiskümmend miili lõuna pool,“ jätkas Jarvis häirimatult, „muutus planeedipind mingisuguseks madalaks platooks – ei midagi peale kõrbe ja oranžikarva liiva. Mõistsin, et olime õigesti oletanud ja see hall tasandik, kuhu me maandusime, oli tõesti Mare Cimmerium, millest tulenevalt oli mu oranž kõrb järelikult Xanthuse-nimeline piirkond. Kui mul oli õigus, pidin ma paarisaja miili pärast jõudma järgmise halli kõrbe, Mare Chroniumi kohale, millele pidi järgnema järgmine oranž kõrb, Thyle I või II. Ja nii see läkski.“
„Putz määras meie asukoha kindlaks juba poolteist nädalat tagasi!“ torises kapten. „Asja juurde!“
„Jõuame selleni!“ märkis Jarvis. „Kakskümmend miili pärast Thyle kohale jõudmist ületasin ma - uskuge või mitte - kanali!“
„Putz pildistas sadu kanaleid! Räägi midagi uut!“
„Ja kas ta linna ka nägi?“
„Kahtekümmet-kui sa neid mudahunnikuid linnadeks nimetad.“
„Hästi,“ ütles Jarvis, „järgmiseks räägin ma mõnedest asjadest, mida Putz ei näinud.“ Ta hõõrus oma torkivat nina ja jätkas. „Ma teadsin, et sellel aastaajal on siin kuusteist tundi päevavalgust, nii et kaheksa tunni ja 800 miili järel otsustasin ma tagasi pöörata. Olin endiselt Thyle kohal, kuigi ma polnud kindel, kas see oli I või II-mitte rohkem, kui kahekümne viie miili kaugusel selle piirist. Ja siis ütles Putzi lemmikmootor üles!“
„Hütles hüles? Khuidas?“ Putz oli murelik.
„Aatomivoog muutus nõrgaks. Ma hakkasin kohe kõrgust kaotama ja potsatasin äkki keset Thylet maha. Lõin oma nina vastu aknaklaasi lapikuks.“ Ta hõõrus kurvalt vigastatud ihuliiget.
„Vhõibholla proovisid sa der põlemiskambrit vhäävhelhhappega pesta?“ uuris Putz. „Mhõnikord thekitab thina ghammakhiirguse...“
„Naah!“ ütles Jarvis vastikusega. „Seda ma kindlasti teha ei püüaks - mitte rohkem, kui kümme korda. Lisaks oli kokkupõrge lömastanud maandumisseadmed ja alumised reaktiivturbiinid küljest kiskunud. Oletame, et ma oleksin asja tööle saanud - mis siis? Kümme miili otse raketipõhjast väljuva tuumareaktsiooniga ja põrand minu all on sulanud!“ Ta hõõrus jälle oma nina. „Minu õnn, et nael kaalub siin ainult seitse untsi, muidu oleksin ennast lapikuks kukkunud.“
„Ma oleksin võinud pharandhada!“ prahvatas insener. „Ma vean khihla, et šee polnud thõsine!“
„Ilmselt mitte,“ nõustus Jarvis sarkastiliselt. „Rakett oli ju kõigest lennuvõimetu. Ei midagi tõsist, kuid mul oli valida, kas oodata, kuni mind üles korjatakse või püüda jala tagasi kõndida - 800 miili ja ehk 20 päeva aega meie lahkumiseni! 40 miili päevas! Olgu,“ lõpetas ta, „ma valisin jalutamise. Mu üleskorjamise muutis see sama tõenäoliseks ja andis mulle ka mingit tegevust.“
„Me oleksime su üles leidnud,“ ütles Harrison.
„Vähimagi kahtluseta. Igatahes tegin ma istmerihmadest rakmed ja vinnasin nende abil veepaagi seljale, võtsin padrunivöö, revolvri ja veidi provianti ning asusin teele.“
„Veepaagi!“ karjatas väike bioloog Leroy. „Žee kaalub veerand tonni!“
„Paak polnud täis. Maa raskusväljas oleks see kaalunud 250 naela, mis siin on 85 naela. Lisaks on mu enda 210-naelane kaal Marsil ainult 70 naela, nii et mina ja paak kokku kaalusime 155 naela ehk 55 naela vähem kui mu tavaline kaal Maal. Ma mõtlesin selle üle igapäevast 40-miilist vahemaad lonkides. Oh, ja muidugi võtsin ma kaasa ka termonahast magamiskoti nende talviste Marsi ööde jaoks.
Nõnda ma alustasin, hüpates päris kiiresti edasi. 8 tundi päevavalgust tähendas 20-t miili või rohkematki. Muidugi läks see väsitavaks - rühkida üle pehme kõrbeliiva, kus polnud midagi näha - isegi mitte Leroy roomavaid biopode. Kuid umbes tunni aja pärast jõudsin kanalini - see oli umbes 400 jala laiune kuiv kraav, sirge nagu raudtee raudteekompanii kaardil.
Kanalis oli mingil ajal siiski ka vett olnud. Kraav oli kaetud millegagi, mis meenutas kena rohelist muru. Ent kui ma lähenesin, liikus muru mu teelt eemale.“
„Eh?“ ütles Leroy.
„Jah, see muru oli sinu biopodide sugulane. Sain ühe eksemplari kätte, väike rohuliblelaadne leht, minu sõrme pikkune, kahe õhukese tüvija jalaga.“
„Kus žee on?“ küsis Leroy innukalt.
„Žee on läinud! Ma pidin edasi minema, nii et kündsin rahumeeli läbi kõndiva muru, mis avanes mu ees ja sulgus seljataga. Ja siis olin ma jälle Thyle oranžis kõrbes.
Rühkisin järjekindlalt edasi, kirudes liiva, mis muutis liikumise nii väsitavaks, ja muuhulgas, Karl, kirusin ma ka su tujukat mootorit. See oli just enne päikeseloojangut, kui ma jõudsin Thyle servale ja vaatasin üle halli Mare Chroniumi. Ja ma teadsin, et pidin kõndima 75 miili üle selle, seejärel paarsada miili üle Xanthuse kõrbe ja siis umbes samapalju üle Mare Cimmeriumi. Olin ma rahul? Hakkasin kiruma teid, semud, et te mind üles ei korjanud!“
„Me proovisime, sa tola!“ ütles Harrison.
„Sellest polnud kasu. Olgu, ma otsustasin, et võin samahästi allesjäänud päevavalgust ära kasutada ja Thyle piirikaljult maha ronida. Leidsin ronimiseks sobiva koha ja all ma olingi. Mare Chronium oli täpselt samasugune koht, nagu see siin - hullud lehtedeta taimed ja hunnik roomajaid. Heitsin sellele pilgu ja võtsin välja oma magamiskoti. Teate, kuni selle ajani polnud ma näinud selles poolsurnud maailmas midagi murettekitavat - mõtlen, et ei midagi ohtlikku.“
„Ja siis nägid?“ uuris Harrison.
„Kas ma siis nägin? Te kuulete sellest, kui ma nii kaugele jõuan. Olin just magama jäämas, kui kuulsin üht kõige hullemat sorti mürglit.“
„Mis hasi on mhürgel?“ uuris Putz.
„Ta ütleb „Je ne sais quoi“, seletas Leroy. „Žee tähendab „Ma ei tea, mis“.“
„Täpselt nii!“ nõustus Jarvis. „Ma ei teadnud, mis see on, nii et hiilisin uurima. Seal oli selline kära, nagu üritaks vareseparv karja kanaarilinde ära süüa - viled, kaagutused, kraaksatused, lõõritused ja muud sarnast. Kõndisin ümber kännupuhma ja seal oli Tweel!“
„Tweel?“ küsis Harrison ja „Tweel?“ küsisid Leroy ja Putz.
„See värdjaanalind,“ seletas jutustaja. „Vähemalt on Tweel kõige lähedasem nimekuju, mida ma suudan sülge pritsimata hääldada. Temalt kõlas see nagu „Trrrweerrll!“
„Mida ta tegi?“ küsis kapten.
„Ta oli ära söödamas. Ja muidugi kriiskas, nagu igaüks samas olukorras teeks.“
„Ära söödamas! Mille poolt?“
„Selle selgitasin ma hiljem välja. Kõik, mida ma sel hetkel nägin, oli punt musti köisjaid jäsemeid klammerdumas millegi ümber, mis meenutas - nagu Putz teile kirjeldas - jaanalindu. Muidugi ei kavatsenud ma sekkuda; kui mõlemad olendid olid ohtlikud, oli mulle üks mure vähem.
Ent linnulaadne olend võitles vapralt, lüües kriisete vahel oma 18-tollise nokaga tigedaid hoope. Ja lisaks heitsin ma põgusa pilgu või paar sellele, mis oli nende mustade jäsemete taga.“ Jarvis judises. „Ent otsustavaks osutus see, kui ma nägin linnulaadse olendi kaela ümber musta kotti või kohvrit. See oli mõistuslik! Mõistuslik või taltsas, otsustasin. Igatahes määras see mu otsuse. Tõmbasin välja oma automaatpüstoli ja tulistasin selle pihta, mis linnu vastasest näha oli.
Järgnesid kombitsate keeristorm ja musta rõveda löga purse, misjärel olend tõmbas enda ja oma jäsemed vastiku imeva heli saatel auku maapinnas. Teine olend laskis kuuldavale rea laksatusi, taarus oma golfikeppidena peentel jalgadel ja pöördus järsku mulle otse vaatama. Hoidsin relva laskevalmis ja me vahtisime teineteist.
Marslane polnud tegelikult lind. Ta polnud isegi linnulaadne, kui esmamulje välja jätta. Tal oli küll nokk ja mõned sulgjad jätked, aga nokk polnud tegelikult nokk. See oli kuidagi elastne; nägin nokaotsa küljelt küljele vonklemas, tegu oli rohkem millegi noka ja londi vahepealsega. Olendil olid neljavarbalised jalad, neljasõrmelised asjad - nimetagem neid käteks - väike ümar keha, pisike pea pika kaela otsas - ja see nokk. Ta oli minust tolli võrra pikem ja... Olgu, Putz nägi teda.“
Insener noogutas: „Ja! Ma nhägin.“
Jarvis jätkas: „Nii et me vaatasime teineteist. Lõpuks sirutas olend rea loksumiste ja säutsatuste järel oma tühjad käed. Ma pidasin seda sõpruse žestiks.“
„Võib-olla,“ pakkus Harrison, „nägi ta su nina ja pidas sind oma vennaks.“
„Oeh! Sa oled kah nii vaimukas, isegi kui sa suudki lahti ei tee. Igatahes tõstsin oma relva üles ja ütlesin: „Oh, pole mõtet seda mainidagi!“ või midagi sarnast. Olend tuli minu juurde ja olimegi semud.
Selleks ajaks oli päike juba päris madalale vajunud ja ma teadsin, et ma peaks tegema lõkke või pugema oma termonaha sisse. Otsustasin lõkke kasuks. Valisin koha Thyle kalju jalamil, kus kalju võis mu seljale veidi soojust tagasi kiirata. Hakkasin kuivanud Marsi taimestiku kamakaid maast lahti rebima, mu kaaslane sai mu tegevuse mõttest aru ja tõi omalt pooltki sületäie. Küünitasin tiku järele, ent marslane sobras oma paunas ja tõi nähtavale midagi, mis meenutas hõõguvat sütt. Üks puudutas sellega ja lõke leegitses - ja te ju teate, kui ränka vaeva nõuab lõkkesüütamine selles atmosfääris!
Ja see tema kott!“ jätkas jutustaja. „See oli vabrikutoode, mu sõbrad. Kotiotsa vajutamisel see avanes, koti keskpaiga vajutamisel aga sulgus nii täiuslikult, et kotisisust polnud midagi näha. Parem kui tõmblukud.
Olgu, me vaatasime mingi aeg lõket, ja siis ma otsustasin püüda marslasega suhelda. Osutasin iseendale ja ütlesin: „Dick,“; ta sai kohe mõttest aru, sirutas mulle oma kondise sõra ja kordas: „Tick.“ Siis osutasin talle ja ta tõi kuuldavale vile, mida ma nimetasin Tweeliks - ma ei oska ta hääldust järele teha. Asjad edenesid ladusalt. Nimede rõhutamiseks kordasin ma „Dick“, ja siis, talle osutades, „Tweel.“
Sinna me pidama jäimegi! Ta laskis kuuldavale mõned eitava kõlaga klõbinad ja ütles midagi, mis kõlas nagu „P-p-p-root.“ Ja see oli vaid algus - ma olin alati „Tick“, kuid mis puutus temasse, siis oli ta osa ajast „Tweel“, osa ajast „P-p-p-proot“ ja osa ajast oli ta kuusteist muud häälitsust.
Me lihtsalt ei suutnud ühendust luua. Proovisin öelda „kalju“, „täht“, „puu“, „tuli“ ja Jumal teab, mida veel, ent püüdsin ma, mis ma püüdsin, ei saanud ma ainsatki sõna vastuseks. Miski ei meenutanud enam neid kaht edukat minutit ja kui see on keel, olen ma alkeemik. Lõpuks andsin ma alla ja nimetasin ta Tweeliks ning sellest paistis piisavat.
Ent mõned mu sõnad jäid Tweeli pähe pidama. Ta mäletas paari neist, mis on minu meelest suur saavutus kelleltki, kes on harjunud keelega, mille sõnu peab käigupealt leiutama. Ent tema keelt ma selgeks ei saanud - kas jäid mul mingid peensused mõistmata või me lihtsalt mõtlesime erinevalt ja pigem kahtlustan ma viimast.
Selle arvamiseks on mul teisigi põhjusi. Mõne aja pärast andsin ma keeleküsimuses alla ja proovisin matemaatikat. Kraapisin liivale „2+2=4“ ja demonstreerisin seda kiviklibu abil. Tweel sai mu mõttest aru, ja teatas, et „3+3=6“. Veel üks kord paistis, et jõuame kuhugi välja.
Nii et teades, et Tweelil on vähemalt algharidus, tõmbasin ma Päikest märkiva ringi, osutasin kõigepealt sellele ja siis hääbuvale päikesevalgusele. Siis visandasin ma Merkuuri, Veenuse, emakese Maa, Marsi ja lõpuks, osutades Marsile, tegin kõikehõlmava žesti vihjamaks, et Marss on meie praegune keskkond. Pingutasin, andmaks edasi mõtet, et mu kodu on Maal.
Tweel sai mu diagrammist aru. Ta tonksas seda nokaga ja pärast pikka lõõritamist ning loksumist lisas Marsile Deimose ja Phobose ning visandas seejärel Maa Kuu!
Kas te mõistate, mida see tõestab? Seda, et Tweeli rass kasutab teleskoope - et nad on tsiviliseeritud!“
„Ei tõesta!“ nähvas Harrison. „Kuu on siit nähtav viienda suurusjärgu tähena. Nad võivad näha selle pöörlemist palja silmaga.“
„Kuu küll!“ vastas Jarvis. „Sa ei saanud mu jutu mõttele pihta. Merkuur ei ole nähtav. Ja Tweel teadis Merkuurist, sest ta visandas Kuu kolmanda, mitte teise planeedi juurde. Kui ta poleks teadnud Merkuurist, oleks ta pannud Maa teiseks, ja Marsi neljanda asemel kolmandaks. Saad aru?“
„Hm!“ ütles Harrison.
„Igatahes,“ jätkas Jarvis, „jätkasin ma oma õppetunniga. Asjad läksid libedalt ja näis, et suudan oma plaanid teoks teha. Osutasin Maale oma diagrammil, seejärel iseendale ning seejärel seoste loomiseks algul endale ning seejärel Maale, mis säras ererohelisena peaaegu seniidil.
Tweel hakkas nii erutatult loksuma, et olin tema mõistmises kindel. Ta hüppas üles-alla, osutas äkitselt iseendale, siis taevale, siis jälle iseendale ja siis jälle taevale. Ta osutas oma keskkohale ja siis Arktuurusele, oma peale ja siis Spiikale, oma jalgadele ja siis poolele tosinale tähele, kuna ma teda lihtsalt jõllitasin. Siis hüppas ta äkki tohutu kõrgele. Oh mees, milline hüpe see oli! Ta sööstis otse üles tähevalgusse - 75 jala kõrgusele kindlasti. Nägin taeva taustal ta siluetti, nägin teda õhus ringi pöördumas ja pea ees minu suunas tagasi kukkumas ning maandumas oma nokale, mis odana laksatades maapinda tabas. Ja seal ta siis lamaski liivas minu joonistatud päikeseringi keskel - täistabamus!“
„Lollakas“ märkis kapten. „Lihtsalt lollakas!“
„Seda arvasin minagi. Vaatasin teda lihtsalt ammulisui, kuna ta tõmbas oma pea liivast välja ja tõusus püsti. Arvasin, et ta pole lihtsalt mu jutust aru saanud ja tegin kogu selle kuradi jama uuesti läbi ja see lõppes samamoodi, Tweeliga ninapidi minu joonistatud pildi keskel!“
„Võib-olla on see usuline riitus,“ pakkus Harrison.
„Võib-olla,“ ütles Jarvis kahtlevalt. „Olgu, seal me siis olime. Võisime teatud punktini mõtteid vahetada ja siis - blah! Miski meis oli erinev, seostumatu - ma ei kahtle, et Tweel pidas mind sama segaseks, nagu mina teda. Meie mõistused lihtsalt nägid maailma erinevatest vaatenurkadest ja võimalik, et tema vaatenurk oli sama õige kui meie oma. Aga me ei jõudnud ühele lainele ja kõik. Siiski kõigi raskuste kiuste Tweel meeldis mulle ja veidral kombel tean ma kindlalt, et ka mina meeldisin talle.“
„Lollakas!“ kordas kapten. „Lihtsalt tobuke!“
„Ah nii? Oota veidi ja kuula. Mõned korrad mõtlesin, et võib-olla me...“ Ta katkestas lause ja jätkas siis oma jutustusega. „Igatahes andsin ma lõpuks alla ja ronisin oma termonaha sisse magama. Lõke polnud mulle palju sooja andnud, ent see pagana magamiskott andis küll. Viie minuti pärast läks kotis lämbeks. Tegin koti veidi lahti ja bingo! -80-kraadine õhk Fahrenheiti skaalas tabas mu nina ja siis ma saingi selle vahva väikese külmakahjustuse, lisaks raketi allakukkumisel saadud vigastusele.
Ma ei tea, mida Tweel mu magamisest arvas. Ta istus mu lähedal, ent kui ma üles ärkasin, oli ta läinud. Roomasin just oma magamiskotist välja, kui kuulsin siristamist ja sealt ta tuligi, purjetades alla sellelt kolmekordselt Thyle kaljult, maandudes oma nokal minu kõrval. Osutasin iseendale ja siis põhja suunas. Tema osutas endale ja lõuna suuna suunas, ning kui ma oma kompsud kokku korjasin ja minema hakkasin, järgnes ta mulle.
Ja kuidas ta veel liikus! 150 jalga ühe hüppega, vuhisedes piigina läbi õhu ja maandudes oma nokal. Minu vaevaline liikumine näis teda üllatavat, ent mingi aja pärast jäi ta minu kõrvale pidama, teostades oma hüppeid vaid iga paari minuti tagant, jäädes kvartalijagu maa eespool ninapidi liiva. Siis vihises ta kiiresti minu poole tagasi. Algul ajas see, kui nägin ta nokka piigina minu suunas liikumas, mind veidi närvi, kuid alati lõpetas ta liivas minu kõrval.
Nii rändasime me kahekesi üle Mare Chroniumi. See oli samasugune koht, nagu see siin - samad hullud taimed ja samad väikesed rohelised biopodid liivas kasvamas või su teelt eest roomamas. Me rääkisime - mitte, et me oleksime teineteist mõistnud, aga lihtsalt seltsi mõttes. Ma laulsin laule ja kahtlustan, et Tweel laulis ka. Vähemalt olid mõnedel ta lõõritustel ja säutsatustel vaevuaimatavad rütmi tunnused.
Siis demonstreeris Tweel vahelduseks oma mõningast arusaamist ingliskeelsetest sõnadest. Ta osutas paljandile ja ütles: „Kalju,“ osutas klibule ja ütles sedasama, või puudutas mu käsivart, öeldes: „Tick,“ ja kordas seda siis. See, et sama sõna tähendas kaht järjestikkust asja, näis talle kohutavalt naljakas olevat, nagu ka see, kui sama sõna käis kahe erineva objekti kohta. See pani mind mõtlema, et ehk oli ta keel samasugune, nagu mõnede Maa inimeste primitiivne jutt - tead küll, kapten, näiteks nagu negriitodel, kellel pole ühtki üldistavat sõna. Ei ühtki sõna toidu, vee või mehe kohta-ainult sõnad hea toidu ja halva toidu kohta, vihmavee ja merevee kohta, või tugeva mehe ja nõrga mehe kohta - ent mitte ühtki nime üldiste kategooriate kohta. Nad on liiga primitiivsed mõistmaks, et vihmavesi ja merevesi on lihtsalt sama asja eri vormid. Ent Tweeliga polnud lood nii. Me olime lihtsalt kuidagi müstiliselt erinevad - meie mõistused olid teineteisele võõrad. Ja sellegipoolest me meeldisime teineteisele!“
„Napakas ja kõik!“ märkis Harrison. „Sellepärast te teineteisesse nii kiindunud olitegi.“
„Hah, sa meeldid mulle!“ õelutses Jarvis vastu. „Igatahes,“ jätkas ta, „ära arva, et Tweelis oli midagi napakat. Tegelikult pole ma sugugi kindel, et ta poleks suutnud meie ülikiidetud inimmõistustele nii mõndagi huvitavat õpetada. Oh, muidugi polnud ta vaimuhiiglane, vähemalt nii ma arvan, ent ära jäta kahe silma vahele, et ta suutis minu mõttetegevusest midagi mõista, ent mina ei taibanud tema omast midagi.“
„Sest tal polnudki mingit mõttetegevust!“ pakkus kapten, kuid Putz ja Leroy pilgutasid tähelepanelikult silmi.
„Selle üle võid siis otsustada, kui olen oma looga lõpule jõudnud,“ ütles Jarvis. „Olgu, me rühkisime kogu selle ja järgmise päeva üle Mare Chroniumi. Mare Chronium - Aja Meri! Ütleme nii, et teekonna lõpuks nõustusin täiesti selle Schiaparelli pandud nimega. Vaid lõputu, veidra taimestikuga kaetud hall tasandik, kus polnud märkigi mingitest muudest eluvormidest. See oli nii monotoonne, et mul oli isegi hea meel teise päeva õhtupoolikul Xanthuse kõrbe näha.
Olin suhteliselt kurnatud, ent Tweel paistis sama reibas nagu alati, ehkki ma polnud näinud teda kordagi joomas või söömas. Arvan, et ta oleks võinud oma kvartalipikkuste hüpetega ületada Mare Chroniumi paari tunniga, ent ta jäi minu seltsis rändama. Pakkusin talle korra või paar vett - ta võttis mult kruusi, imes vedeliku oma noka sisse, pritsis selle ettevaatlikult kruusi tagasi ja tagastas mulle tõsisel ilmel kruusi.
Just siis, kui me silmasime Xanthust või selle piirikaljusid, tabas meid üks neist vastikutest liivatormidest - mitte nii hull, kui see, mis meid siin tabas, ent rändurite jaoks siiski ebameeldiv. Tõmbasin oma termonahast koti läbipaistva siilu ümber oma näo ja tundsin end päris hästi. Märkasin, et Tweel kasutas oma noka allosas vuntsidena kasvavaid sulgjaid jätkeid, katmaks oma ninasõõrmeid, ning mingeid sarnaseid udemeid silmade kaitseks.“
„Ta on kõrbeolend!“ purskas väike bioloog Leroy.
„Uh? Miks?“
„Ta ei joo vett, ta on kohandunud liivatormidega...“
„See ei tõesta midagi! Sellel Marsi-nimelisel kuivanud keral pole kuskil piisavalt vett, et seda raisata võiks. Maal kutsuksime me seda kõike kõrbeks.“ Ta vaikis hetke. „Igatahes, kui liivatorm oli meist möödunud, jäi nõrk tuuleke, mis polnud isegi piisavalt tugev liiva üleskeerutamiseks, meile näkku puhuma. Ent äkitselt triivisid Xanthuse kaljudelt alla asjad - väikesed läbipaistvad sfäärid, nagu klaasist tennisepallid, pagana päralt! Aga nad olid kerged, peaaegu piisavalt kerged hõljumaks isegi siinses hõredas õhus. Samuti olid nad seest tühjad - tegin mõned neist katki, ent pallide sees oli vaid halb lõhn. Küsisin Tweelilt nende kohta, ent sain ainsaks vastuseks: „Ei, ei, ei!“, millest järeldasin, et ta polnud nendest asjadest kuulnudki. Nii jätkasid nad põrkumist karuohakate tupsudena... või seebimullidena. Rühkisime Xanthuse poole edasi. Tweel osutas korra ühele kristallkuulikesele ja ütles: „Kalju,“ ent ma olin temaga vaidlemiseks liiga väsinud. Hiljem sain teada, mida ta mõtles.
Viimaks, kui päike oli loojumas, jõudsime Xanthuse kaljude jalamile. Otsustasin võimaluse korral magada platool, sest šanss, et midagi ohtlikku hiilib läbi Mare Chroniumi taimestiku, näis olevat suurem, kui Xanthuse liiva puhul. Mitte, et ma oleksin hädaohust ainsatki märki näinud, kui köisjate kätega must olend, mis oli Tweeli lõksu võtnud, välja arvata ning ilmselt ei luuranud see olevus üldse, vaid peibutas ohvrid oma haardeulatusse. Mind ei saanud see magamise pealt üldse peibutada, eriti kuna Tweel ei paistnud üldse magavat, vaid istus ööd läbi kannatlikult minu kõrval. Mõistatasin, kuidas olendil oli küll õnnestunud Tweel lõksu püüda, ent polnud mingit võimalust talt seda küsida. Avastasin selle hiljem, tõeliselt saatanlik!
Igatahes lonkisime me Xanthuse kaljude jalamil, otsides head kohta ronimiseks. Või vähemalt mina tegin seda. Tweel oleks võinud sellest kerge vaevaga üle hüpata, sest kaljud olid madalamad kui Thylel - võib-olla 60 jala kõrgused. Leidsin sobiva koha ja hakkasin ronima, kirudes oma seljale kinnitatud veepaaki - see valmistas mulle muret vaid ronides -, kui ma kuulsin äkki häält, mille ma enda meelest ära tundsin!
Sa ju tead, kui petlikud hääled siinses hõredas õhus on. Lask kõlab pudelikorgi avamisena. Ent see hääl oli raketi undamine ja kindel see, meie teine abirakett lendas minust kümmekond miili lääne pool, minu ja päikeseloojangu vahel!“
„Šee olin mhina!“ ütles Putz. „Ma hotsisin šind.“
„Jah, ma tean seda, aga mis kasu sellest oli? Rippusin kalju küljes, lõugasin ja vehkisin ühe käega. Tweelgi nägi seda ja hakkas lõõritama ning säutsuma, hüpates kaljubarjääri tippu ja siis kõrgele õhku. Ja minu silme all liikus see unnates lõunakaare varjudesse.
Komberdasin kalju tippu. Tweel žestikuleeris ja lõõritas endiselt erutatult, hüpates taeva poole ning kukkudes pea ees alla, jäämaks tagurpidi selili liiva kinni. Osutasin lõuna suunas ja iseendale ning ta ütles: „Jah, jah, jah!“, ent mõistsin mingil moel, et ta pidas lendavat asja mu sugulaseks, ilmselt vanemaks. Võib-olla olin sel hetkel ta vaimsete võimete suhtes ebaõiglane, vähemalt praegu ma arvan nii.“
Olin oma luhtunud püüdest tähelepanu äratada kibedalt pettunud. Võtsin välja oma termonaha ning ronisin sisse, kuna õhtujahedus oli juba saabumas. Tweel peitis oma noka liiva sisse, tõmbas oma käes-jalad keha ligi ning nägi välja täpselt nagu iga teine neetud põõsas seal väljas. Ma pakun, et ta jäi sedasi kogu ööks.“
„Kaidžev mimikri!“ purskas Leroy. „Näete? Ta on kõrbeolend!“
„Hommikul,“ jätkas Jarvis, „asusime jälle teele. Me polnud jõudnud Xanthuse piirist saja jardigi kaugusele, kui ma nägin midagi veidrat! See oli midagi, mida Putz ei pildistanud, ma võin kihla vedada!
Seal oli väikeste püramiidide rida - pisikesed, mitte kõrgemad kui kuus tolli, laiumas üle Xanthuse nii kaugele, kui ma näha võisin. Väikesed kääbuslikest tellistest tehtud hooned, seest õõnsad ja mahalõigatud tipuga, või igatahes tipust katkised, ja tühjad. Osutasin neile ja küsisin: „Mis?“, kuid sain Tweelilt vastuseks vaid eitavaid säutsatusi, nii et arvan, et ta ei teadnud. Nii et me asusime teele, järgides püramiidide jada, kuna see suundus põhja ja minagi olin põhja poole teel.
Pagan, kus me kõndisime selle rivi kõrval tundide kaupa! Mõne aja pärast märkasin ma järgmist veidrat asja: püramiidid läksid suuremaks. Sama palju telliskive igas püramiidis, ent tellised olid suuremad.
Keskpäevaks olid püramiidid kasvanud õlakõrgusteks. Vaatasin paari püramiidi sisse - kõik nad olid samasugused, katkiste tippudega ja tühjad. Uurisin ka üht või kaht telliskivi, need olid tehtud ränist ja sama vanad kui maailma loomine!
Nad olid servadest kulunud. Räni ei kulu nii kergesti isegi Maal, rääkimata sellest kliimast siin!“
„Mida sa arvad, kui vanad nad olid?“
„Viiskümmend tuhat korda sada tuhat aastat. Kust mina tean? Väikesed püramiidid, mida olime hommikul näinud, olid veel vanemad - võib-olla kümme korda nii vanad. Kokku varisemas. Kui vanaks see nood muudaks? Pool miljonit aastat? Kes teab?“ Jarvis vakatas hetkeks. „Olgu,“ jätkas ta, „me kõndisime püramiidide jada kõrval. Tweel osutas neile ja ütles ühel või kahel korral: „Kalju,“, ent ta oli teinud seda palju kordi varemgi. Lisaks, mis püramiididesse puutus, oli tal ju suuremal või vähemal määral õigus.
Püüdsin talle küsimusi esitada. Osutasin püramiidile, küsisin: „Inimesed?“ ja osutasin seejärel meile kahele. Ta hakkas eitavalt loksuma ja ütles: „Ei, ei, ei. Mitte üks-üks-kaks. Mitte kaks-kaks-neli,“ hõõrudes samal ajal oma kõhtu. Vahtisin teda ja ta kordas kogu värgi läbi. „Mitte üks-üks-kaks. Mitte kaks-kaks-neli.“ Ma lihtsalt jõllitasin teda.“
„See on tõestus!“ hüüdis Harrison. „Tegemist oli nõdrameelsega!“
„Arvad nii?“ küsis Jarvis sardooniliselt. „Hästi, mina jõudsin teistele järeldustele. „Mitte üks-üks-kaks.“ Sina ei saa sellest mõistagi aru?“
„Ei, ja ega sina kah ei saa!“
„Ma arvan, et saan. Tweel kasutas neid paari ingliskeelset sõna, mida ta teadis, andmaks edasi väga keerulist mõtet. Millest, kui ma küsida võib, paneb matemaatika sind mõtlema?“
„Miks...? Astronoomiast. Või... või loogikast.“
„See see on! „Mitte üks-üks-kaks.“ Tweel ütles mulle, et püramiidide ehitajad ei olnud inimesed - või et nad polnud intelligentsed, et nad polnud mõistuslikud olendid. Saad aru?“
„Huh! Olgu ma neetud!“
„Ilmselt sa oledki.“
„Migž?“ küsis Leroy, „hõõruž ta oma kõhtu?“
„Miks? Sellepärast, mu kallis bioloog, et seal on ta ajud. Mitte ta väikeses peas vaid ta keskkohas.“
„C’est võimatu!“
„Mitte Marsil, siin mitte! See floora ja fauna ei ole maised, sinu biopodid tõestavad seda!“ Jarvis irvitas ja jätkas oma looga. „Igatahes rühkisime me üle Xanthuse ja umbes keset pärastlõunat juhtus veel midagi veidrat. Püramiidid lõppesid.“
„Lõppesid!“
„Jah. Ja imelik on seejuures see, et viimane püramiid - ja nüüd nad olid kümne jala kõrgused-oli tipuga! Mõistad? Mis iganes selle ehitas, oli ikka veel seal sees - me olime järgnenud neile nende poole miljoni aasta vanusest algupärast kuni kaasajani.
Tweel ja mina märkasime seda peaaegu samal ajal. Tõmbasin välja oma automaatpüstoli (mul oli selles salvetäis Bolandi lõhkekuule) ja Tweeli kätte ilmus mustkunstniku trikile omase välkkiirusega ta kotist väike imelik klaasrevolver. See oli päris meie relvade moodi, ainult käepide oli suurem, sobimaks ta neljaküüniselisele käele. Hoidsime oma relvad laskevalmis, hiilides mööda tühjade püramiidide jada üles.


Illustratsiooni autor: Luule Lille

Tweel märkas liikumist esimesena. Telliste ülemised read voogasid, rappusid ja libisesid äkki külgi mööda nõrga mürtsatuse saatel maha. Ja siis miski – miski tuli sealt välja!
Ilmus pikk hõbehall käsivars, vedades enda järel soomustatud keha. Soomustatuse all mõtlen hõbehalle ja tuhmilt säravaid soomuseid. Käsivars vedas keha august välja ja elukas mürtsatas liivale.
See oli ebamäärane olend - keha nagu suur hall vaat, käsivars ja mingisugune suuava ühes otsas, jäik teravatipuline saba teises otsas - ja oligi kõik. Ei mingeid muid jäsemeid, silmi, kõrvu, nina - mitte midagi! Olend vedas ennast paar jardi edasi, torkas oma teravatipulise saba liiva, lükkas ennast püsti ja lihtsalt istus.
Tweel ja mina vaatasime seda kümme minutit, enne kui see liikus. Siis, kriiksumise ja krabina saatel, mis meenutas... oh, see meenutas jäiga paberi kortsutamist, liikus selle käsivars suuavale ja võttis sealt välja tellise! Käsivars asetas tellise ettevaatlikult maapinnale ja olend püsis jälle vaikselt.
Järgmised kümme minutit - ja veel üks tellis. Lihtsalt üks looduse müürsepp. Olin just eemaldumas, et edasi liikuda, kui Tweel osutas asjale ja ütles: „Kalju!“ Küsisin: „Misasja?“ ja ta ütles seda jälle. Siis sõnas ta lõõritamise saatel. „Ei-ei,“ ja hingas kaks või kolm korda vilinal.
Olgu, imekombel sain ta mõttest aru! Ütlesin: „Mitte hingamine!“ ja demonstreerisin sõna. Tweel oli vaimustatud ja ütles: „Jah, jah, jah! Mitte-mitte-mitte ingamine!“ Siis ta hüppas ja maandus ninapidi umbes sammu kaugusel koletisest!
Nagu te võite ette kujutada, olin ma ehmunud! Käsivars sirutus tellise järele ja ma arvasin, et näen kuidas Tweel kinni püütakse ja tükkideks rebitakse, ent midagi ei juhtunud! Tweel peksis olendit, käsivars võttis tellise ja asetas selle kenasti esimese tellise kõrvale. Tweel raputas jälle olendi keha ja ütles: „Kalju,“ misjärel ma kogusin piisavalt julgust ja heitsin olendile ise pilgu.
Tweelil oli jälle õigus. Olend oli kivist ega hinganud!“
„Guidas ža tead?“ uuris Leroy, mustad silmad uudishimust põlemas.
„Sest ma olen keemik. Elukas koosnes ränikivist. Liivas pidi olema puhas ränikivi ja sellest ta toituski. Saad aru? Meie, Tweel ja need taimed seal väljas ja isegi biopodid on süsinikupõhised eluvormid, selle olendi elutegevus aga põhines teist tüüpi keemilistel reaktsioonidel. See oli ränipõhine eluvorm!“
„La vie silicieuse!“ karjus Leroy. „Olen žeda kahdluždanud, ja žiin on tõend! Pean minema ja nägema!“
„L faut que je...“
„Olgu! Olgu!“ ütles Jarvis. „Sa võid minna ja vaadata. Igatahes, seal see asi oli, üheaegselt elus ja elutu, liigutamas end iga kümne minuti tagant ja sedagi ainult tellise eemaldamiseks. Mõistad, konnakene? Me oleme tehtud süsinikust ja meie jäätmeks on süsihappegaas, see olend aga koosneb ränist ja tema jäätmeks on ränidioksiidist ränikivi. Kuid ränikivi on tahke, sellest ka tellised. Ja ta müürib ennast sisse ning kui on tellistega kaetud, liigub järgmisse kohta, et otsast peale hakata. Pole ime, et ta kriiksus! Poole miljoni aasta vanune elusolend!“
„Kužd ža tead, kui vana?“ Leroy oli pööraseks muutunud.
„Me kõndisime mööda püramiidide jada alates selle algusest, kõndisime ju? Kui see poleks olnud algupärane püramiidide ehitaja, oleks jada kusagil katkenud, enne kui me ta leidsime-eks ju? Katkenud ja väikeste püramiididega otsast peale hakanud. See peaks ju piisavalt selge olema?
Ent ta paljuneb samuti või vähemalt püüab paljuneda. Enne kolmanda tellise väljumist kuulsime veidi krabinat ja nende väikeste kristallkuulikeste oja prahvatas välja. Need on ta eosed või seemned - nimeta neid, kuidas tahad. Need liikusid põrkudes üle Xanthuse, justnagu nad olid ka Mare Chroniumil meist mööda põrkunud. Aiman, kuidas nad toimivad - see on teadmiseks sulle, Leroy. Arvan, et ränist kristallkest pole midagi enamat kui kaitsekest, umbes nagu munakoor, ja et aktiivseks toimeaineks on hoopis lõhn nende sees. See on mingi gaas, mis reageerib räniga ja kui kest puruneb ränilademete läheduses, algab mingi reaktsioon, mis lõpptulemusena areneb sarnaseks elukaks!“
„Ža peagžid proovima!“ hüüdis väike prantslane. „Peame ühe kera lõhkuma, et näha!“
„Jah? Olgu, ma tegin seda. Purustasin mõned kerad liiva vastu. Tahaksid sa umbes 10000 aasta pärast tagasi tulla ja järele uurida, kas ma istutasin mõned püramiidikoletised? Selle aja peale võid sa ilmselt kindlalt öelda!“ Jarvis vakatas ja hingas siis sügavalt sisse. „Issand! See imelik olend! Kas sa kujutad seda endale ette? Pime, kurt, närvideta, ajutu - lihtsalt mehhanism ja sellest hoolimata surematu! Määratud jätkama telliste tegemisega ja püramiidide ehitamisega, kuni räni ning hapnik eksisteerivad ja isegi pärast seda lõpetab see lihtsalt oma tegevuse. See pole surnud. Kui mingi juhus toob selleni miljonite aastate pärast jälle toitu, on ta jälle tegutsemisvalmis, kuna nii ajud kui tsivilisatsioonid on kadunud aegade hämarusse. Veider elukas - ent siiski kohtasin ma veel veidramat!“
„Kui ka kohtasid, pidi see olema ettekujutus!“ urises Harrison.
„Täpselt nii!“ ütles Jarvis kainelt. „Teatud mõttes on sul õigus. Nägemuseelukas! See on talle kõige õigem nimi - ja tegemist on kõige kuratlikuma, hirmutavama olendiga, keda on võimalik ette kujutada! Ohtlikum kui lõvi, reetlikum kui madu!“
„Ütle mulle!“ palus Leroy. „Ma pean minema ja vaatama!“
„Mitte seda saatanat!“ Ta vakatas jälle. „Olgu,“ jätkas ta, „Tweel ja mina lahkusime püramiidiolendist ning rühkisime mööda Xanthust edasi. Olin väsinud ja veidi rööpast väljas, sest Putz polnud mind üles korjanud ning Tweeli lõõritamine ja hüppamine käisid mulle närvidele. Nii et ma lihtsalt kõndisin sõnagi lausumata edasi, tund tunni järel mööda seda monotoonset kõrbe.
Pärastlõuna ajal märkasime silmapiiril madalat tumedat joont. Ma teadsin, mis see oli. See oli kanal - olin ületanud selle raketiga ja see tähendas, et olime ületanud Xanthusest vaid kolmandiku. Meeldiv mõte, kas pole? Ja siiski olin ma graafikus.
Lähenesime kanalile aeglaselt. Mäletasin, et selle kanali ääres oli lai taimestikuriba ja Mudahunniku Linn.
Nagu ütlesin, olin ma väsinud. Mõtlesin heast soojast toidust ja siis jõudsin mõteteni, kui kena ja kodune paistaks isegi Borneo pärast seda hullu planeeti. Sealt jõudsin mõteteni väikesest vanast New Yorgist ja sealt tüdrukuni, keda seal tundsin, Fancy Longini. Kas te tunnete teda?“
„Visiooniesineja,“ ütles Harrison. „Olen mõnikord ta sisse lülitanud. Kena blondiin-tantsib ja laulab Yerba Mate tunnis.“
„Seep’ ta ongi,“ vastas Jarvis õigekeelereeglite vastu eksides. „Ma tunnen teda päris hästi - oleme lihtsalt sõbrad, mõistad küll? - kuigi ta tuli meid Aresele ära saatma. Olgu, ma mõtlesin temast ja tundsin end päris üksildasena, kogu selle aja, mis me kummjate taimede vöödile lähenesime.
Ja siis ütlesin ma: „Mida kuradit?“ ja jäin jõllitama. Sest seal ta oli - Fancy Long, päevselgelt ühe nende lollakate puude all seismas, naeratamas ja lehvitamas just niimoodi, nagu ma mäletan meie lahkumise päevast!“
„Nüüd oled sa kah lollakas!“ märkis kapten.
„Pagan, olen sinuga peaaegu nõus! Ma lihtsalt vahtisin, näpistasin ennast, panin silmad kinni ja vahtisin jälle - ja iga kord, seal oli Fancy Long, naeratamas ning lehvitamas! Ka Tweel nägi midagi - ta lõõritas ja loksus eemal, ent ma panin teda vaevu tähele. Hüppasin üle liiva tüdruku poole, liiga hämmastunud isegi endale küsimuste esitamiseks.
Ma polnud temast kahekümne jala kauguselgi, kui Tweel ühe oma lendleva hüppega mind kinni püüdis. Ta krahmas mu käsivarrest ja lõugas oma kriiksuval häälel: „Ei!-Ei!-Ei!“ Püüdsin teda enda küljest ära raputada - ta oli nii kerge, nagu oleks ta olnud bambusest tehtud - ent ta surus oma küüned minu sisse ja jätkas lõugamist. Lõpuks sain mingi osa oma tervest mõistusest tagasi ja peatusin vähem kui kümne jala kaugusel tüdrukust. Seal ta seisis, paistes tahke nagu Putzi pea!“
„Mhida?“ küsis insener.
„Ta naeratas ja lehvitas, ja lehvitas ja naeratas, ja mina, loll nagu Leroy, seisin seal samal ajal, kui Tweel kriiksus ja lõgises. Ma teadsin, et see ei saanud olla reaalne, ent seal ta oli! Lõpuks ma ütlesin: „Fancy! Fancy Long!“ Ta lihtsalt jätkas naeratamist ja lehvitamist, ent näis endiselt nii reaalsena, nagu ma poleks jätnud teda 37 miljoni miili kaugusele.
Tweel oli haaranud oma klaaspüstoli ja sihtis teda. Haarasin ta käsivarrest, ent ta püüdis mind eemale lükata. Ta osutas tüdrukule ja ütles: „Mitte ingamine! Mitte ingamine!“, ja ma mõistsin, et ta mõtles, et Fancy Longi meenutav asi polnud elus.
Raisk, mu pea käis ringi!
Siiski, vaatepilt Tweelist neiule suunatud relvaga tekitas mul külmavärinaid. Ma ei tea, miks ma seisin seal ja vaatasin teda ettevaatlikult sihtimas, ent seda ma tegin. Siis ta pigistas relva käepidet - väike aurupahvak ja Fancy Long oli kadunud! Ja tema kohal oli üks neid väänlevaid, musti köisjate jäsemetega õudusi, nagu see, kelle käest olin Tweeli päästnud!
Nägemuseelukas! Seisin seal pööritava peaga, vaadates seda suremas, kuna Tweel lõõritas ja vilistas. Lõpuks puudutas ta mu käsivart, osutas tõmblevale asjale ja ütles: „Sina üks-üks-kaks, tema üks-üks-kaks.“ Kui ta oli korranud seda kaheksa või kümme korda, sain ma aru. Kas keegi teist sai?“
„Oui,“ kriiskas Leroy. „Moi-je le comprends! Ta mõtlež, et ža mõtled milleždki, elukaž teab ja ža näed žeda! Un chien - näljane koer, tema näegž žuurt konti lihaga! Või haistagž žeda - või ei?“
„Täpselt nii!“ ütles Jarvis. Nägemuseelukas kasutab ohvri igatsusi ja ihasid, et teda lõksu meelitada. Lind pesapunumisajal näeks oma paarilist, saaki varitsev rebane aga abitut küülikut!“
„Guidaž ta žeda teeb?“ uuris Leroy.
„Kust mina tean? Kuidas meelitab madu kodus Maal linnu oma lõugade vahele? Ja kas pole olemas süvamerekalu, kes meelitavad ohvri oma suhu? Issand!“ Jarvis judises. „Kas te ei mõista, kui kurikaval see koletis on? Oleme nüüdsest hoiatatud, kuid ei saa edaspidi isegi omaenda silmi uskuda. Sa võid näha mind - ma võin näha üht teist - ja selle taga ei pruugi olla midagi muud kui üks neist mustadest õudustest!“
„Kuidas su sõber teadis?“ küsis kapten äkki.
„Tweel? Seda ma imestan! Võib-olla ta mõtles parajasti millestki, mis poleks mulle huvi pakkunud ja kui ma jooksma hakkasin, mõistis ta, et ma nägin midagi muud ja saigi aru. Võimalik ka, et nägemuseelukas saab korraga luua vaid ühe nägemuse ja Tweel nägi, mida minagi - või üldse mitte midagi. Mul polnud võimalik talt küsida. Ent see on järjekordne tõend, et ta intelligents on võrreldav meie omaga või kõrgem.“
„Ma ütlen sulle, et ta on lollakas!“ ütles Harrison. „Mis paneb sind tema intellekti inimese omaga võrdlema?“
„Paljud erinevad asjad! Esiteks püramiidielukas. Ta polnud ühtki varem näinud, nii palju ta ütles. Siiski ta mõistis, et tegu on ebaelusa ränirobotiga.“
„Ta võis olla sellest kuulnud,“ vaidles Harrison vastu. „Ta elab siinkandis, saad aru küll.“
„Aga kuidas siis keelega on? Ma ei saanud tema omast sottigi, aga minu omast õppis ta kuus või seitse sõna. Ja kas sa mõistad, kui keerulisi ideid ta nende kuue või seitsme sõna abil edasi andis? Püramiidikoletis, unenäoelukas! Ta ütles mulle üheainsa fraasiga, et üks neist oli kahjutu robot, aga teine surmav hüpnotiseerija. Kuidas sellega on?“
„Huh!“ ütles kapten.
Huh kui sa soovid! Kas sa oleksid suutnud seda teha, teades vaid kuut ingliskeelset sõna? Või minnes veelgi kaugemale, kas sa oleksid saanud seda teha, kui su vestluskaaslane oleks olnud niivõrd erineva intelligentsiga olend, et mõistmine olnuks võimatu - veel võimatum, kui minu ja Tweeli vahel?“
„Mis mõttes?“
„Hiljem. Minu jutu mõte on selles, et Tweel ja tema rass on meie sõprust väärt. Kusagil Marsil - ja sa leiad, et mul on õigus - on meie omaga võrdne tsivilisatsioon ja kultuur, ning võib-olla rohkemgi kui võrdne. Ja suhtlemine meie ning nende vahel on võimalik, Tweel tõestab seda. See võib nõuda aastaid kannatlikku üritamist, sest nende mõistused on võõrad, kuid vähem võõrad, kui järgmised mõistused, mida me kohtame - kui nad on mõistused.“
„Järgmised? Millised järgmised?“
„Mudalinnade elanikud kanalite ääres.“ Jarvis kortsutas kulmu ja jätkas siis oma jutustusega. „Arvasin, et nägemuseelukas ja ränikoletis olid kõige veidramad kujuteldavad olendid, ent ma eksisin. Need olendid on siiski võõramad kui kumbki mainitu ja kaugelt mõistmatumad, kui Tweel, kellega on võimalik sõprus ja kannatlikkuse ning keskendumise korral ka mõtetevahetus.
Olgu,“ jätkas ta, „me jätsime nägemuseeluka surema ja ennast oma auku tagasi vedama ning liikusime kanali poole. Selle veidra kõndiva rohu vaip lippas meie teelt eemale ja kui me kanali äärde jõudsime, nirises selles väike kollane ojake. Küngaslinn, mida olin raketist märganud, oli umbes miili jagu paremal, ning ma olin piisavalt uudishimulik soovimaks sellele pilku heita.
Kui olin seda eelmine kord näinud, oli see paistnud hüljatuna ning kui mingid olendid selles ka ringi luusisid, olime me Tweeliga mõlemad relvastatud. Ja muide, Tweeli kristallrelv oli huvitav seadeldis - olin sellele pärast episoodi unenäoelukaga pilgu heitnud. See tulistas väikesi klaasikilde, oletan, et mürgitatuid, ja ma arvan, et laetud relva mahtus neid vähemalt sada. Püssirohu aset täitis aur - lihtsalt paljas aur!“
„Haur!“ kordas Putz kajana. „Khust haur thuli?“
„Veest, muidugi! Läbi läbipaistva käepideme oli näha vett ja umbes kortli jagu mingit muud vedelikku, mis oli paks ja kollane. Kui Tweel pigistas relva käepidet, polnud päästikut vajagi - tilk vett ja tilk kollast ainet pritsisid padrunipesasse ning – PAH! - vesi aurustus. See pole nii keeruline, arvan, et me võiksime sama tööpõhimõtte välja töötada. Kontsentreeritud väävelhape kuumutab vee peaaegu keemistemperatuurini, ning seda teeb ka kustutamata lubi, samuti on olemas kaalium ja naatrium...
Muidugi oli ta relval väiksem laskeulatus kui minu omal, ent siinses hõredas õhus polnudki see nii halb, ja see mahutas sama palju laenguid kui kauboi revolver vesternis. Marsi eluvormide vastu oli see samuti tõhus - proovisin seda, tulistades üht hullu taime ja olgu ma neetud, kui see taim ei närbunud ja kokku ei varisenud! Sellepärast ma arvangi, et klaasikillud olid mürgitatud.
Olgu, me rühkisime edasi mudakuhja-linna suunas ja ma hakkasin mõtlema, kas linnaehitajad olid ka kanalid kaevanud. Osutasin linnale ja siis kanalile ning Tweel ütles: „Ei-ei-ei!“ ja osutas lõuna suunas. Mõistsin seda nii, et kanalite süsteemi oli rajanud mõni teine rass, võib-olla Tweeli inimesed. Ma ei tea, võib-olla on siin veel mõni intelligentne rass või tosin rassi. Mars on väike veider maailm.
Saja jardi kaugusel linnast ületasime me mingisuguse tee - tegu oli lihtsalt kõvakstambitud mudarajaga ja siis äkki kõndis teed mööda üks künkaehitajatest!
Pagan, rääkides fantastilistest olenditest! See meenutas rohkem neljal jalal traavivat vaati, millel olid veel neli käsivart või kombitsat. Sellel polnud pead, lihtsalt keha ja jäsemed, ning seda ümbritses silmade rivi. Keha ülemine ots oli trumminahana pingule tõmmatud membraan ja kõik. See lükkas väikest vasekarva käru ja rebis meist mööda nagu vanasõnas mainitud nahkhiir Põrgust. See ei pannud meid isegi tähele, kuigi minu meelest silmad minupoolses küljes liikusid veidi, kui see möödus.
Hetke pärast saabus teine ja lükkas järgmist tühja käru. Täpselt sama lugu - see lihtsalt lippas meist mööda. Olgu, ma ei kavatsenud lasta rongi mängivate tünnide kambal end eirata, nii et kui saabus kolmas, istutasin end ta teele ette - muidugi hüppevalmina, kui see asi peatuda ei kavatsenud.
Aga see peatus. Peatus ja hakkas membraani enda üleosas trummina põristama. Hoidsin mõlemaid käsi väljasirutatutena ja ütlesin: „Me oleme sõbrad!“ Ja mida sa arvad, mida see asi tegi?“
„Ütles: „Rõõm kohtuda!“, vean kihla!“ pakkus Harrison.
„See, kui ta oleks seda teinud, poleks mind rohkem üllatanud. Ta põristas oma membraani ja kõmises äkki: „Me oleme z-z-z-õbrad!“ ja lükkas oma käru ohtlikult minu suunas ning ma pidin kõrvale hüppama. Ja ära ta läks, mina talle lolli pilguga järele vahtimas.
Minut hiljem tuli kiirustades järgmine. See ei jäänud seisma, lihtsalt põristas: „Me oleme z-z-z-õbrad!“ ja vudis edasi. Kuidas ta selle fraasi küll ära õppis? Kas kõik need olendid olid omavahel mingisuguses kommunikatsioonis? Kas nad olid kõik mingi keskse organismi osad? Ma ei tea, ehkki arvan, et Tweel teab.
Igatahes liikusid olendid meist mööda ja kõik nad tervitasid meid sama lausega. See muutus naljakaks - ma poleks kunagi lootnud sellelt Jumalast hüljatud keralt nii palju sõpru leida! Lõpuks tegin Tweelile hämmeldunud žesti - ma arvan, et ta sai aru, sest ta ütles: „Üks-üks-kaks-jah! Kaks-kaks-neli-ei!“ Said aru?“
„Muidugi,“ ütles Harrison. „See on Marsi hällilaulu riim.“
„Jah! Olgu, ma olin Tweeli sümboolse jutuga harjunud, ja ma mõistsin seda nii: „Üks-üks-kaks-jah!“ Olendid olid intelligentsed. „Kaks-kaks-neli-ei!“ Nende intelligentsus polnud meie oma moodi, vaid midagi erinevat ja teiselpool „2+2=4“-loogikat. Võib-olla mõistsin teda valesti. Võib-olla mõtles ta, et nende mõistused olid madalajärgulised, võimelised mõistma vaid lihtsaid asju. „Üks-üks-kaks-jah!“, ent mitte raskemaid asju - „Kaks-kaks-neli-ei!“ Ent sellest, mida nägin hiljem, mõistsin, et ta mõtles midagi muud.
Pärast mõne hetke möödumist tulid olendid rüseldes tagasi - algul üks, siis teine. Nende kärud olid täis kive, liiva, kummjate taimede kamakaid ja muud sellist prahti. Nad sumistasid oma sõbralikku tervitust, mis ei kostunudki nii sõbralik ja sööstsid edasi. Oletasin, et kolmas oli mu esimene tuttav ja otsustasin temaga veel lobiseda. Astusin rajale ja ootasin.
Üles ta tuli, kõmistades oma „Me oleme z-z-z-õbrad!“ ja peatus. Ma vaatasin teda - neli või viis silma vaatasid mind. Ta proovis jälle oma parooli ja lükkas käru, ent ma seisin kindlalt üle koha peal. Ja siis - segaduses olend sirutas välja ühe oma käsivarre ja kaks sõrmelaadset näpitsat väänasid mu nina!“
„Hahaa!“ möirgas Harrison. „Võib-olla neil asjadel on ilumeel.“
„Ja sina naerad!“ torises Jarvis. „Mu nina oli nagunii juba vastikult ära löödud ja külmanäpistatud. Olgu, ma karjusin: „Ai!“ ja hüppasin kõrvale, ning olend sööstis minema, ent sellest hetkest sai nende tervituseks: „Me oleme z-z-z-sõbrad! Ai!“ Veidrad elukad!
Tweel ja mina läksime mööda teed otse lähima künka tippu. Olendid tulid ja läksid, pööramata meile vähimatki tähelepanu, vedades vaid oma rämpsuhunnikuid. Tee lihtsalt sukeldus avausse ja kaldus siis allapoole, nagu vanas kaevanduses. Avausest sisse ja välja sööstsid aga vaadirahva esindajad, tervitades meid oma igavese fraasiga.
Vaatasin sisse - kusagil allpool oli valgus ja ma tahtsin seda näha. See ei meenutanud leeki ega tõrvikut, mõistad, vaid pigem tsiviliseeritumat valgusallikat ja ma mõtlesin, et ehk saan mõne vihje olendite arengutaseme kohta. Nii et ma läksin sisse ja Tweel tuli koos minuga, unustamata veidi lõõritada ja säutsuda.
Valgus oli imelik - see purtsatas ja lahvatas nagu vana kaarlamp, ent tuli ühestainsast seinalekinnitatud mustast vardast. Kahtlemata oli see elektrilamp. Ilmselt olid olendid üsnagi tsiviliseeritud.
Siis nägin ma veel mingit valgust säramas millelgi sätendaval ja ma läksin seda uurima, ent see oli ainult hiilgav liivahunnik. Ma pöördusin sissepääsu poole, ja võtku kurat, kui see polnud haihtunud!
Oletasin, et koridor oli kaardunud või ma olin astunud külgläbikäiku. Olgu, kõndisin tagasi selles suunas, kust ma minu meelest tulnud olime ja ainsad asjad, mida ma nägin, oli veel rohkem tuhmilt valgustatud koridore. See koht oli labürint! Seal polnud midagi muud, kui eri suundadesse minevad käändunud läbikäigud, valgustatud juhuslike tuledega, ja vahel mõni olend, käruga või ilma, mööda jooksmas.
Olgu, alguses ei olnud ma üllatunud. Tweel ja mina olime jõudnud sissepääsust ainult mõne sammu kaugusele. Ent iga liigutus, mis me pärast seda tegime, näis viivat meid sügavamale. Lõpuks püüdsin ma järgneda ühele tühja käruga olendile, arvates, et ta läheb välja oma rämpsu järele, ent ta jooksis sihitult ringi, ühte läbikäiku ja teisest välja. Kui ta hakkas samba ümber sööstma nagu üks neid valtsi tantsivaid jaapani hiiri, andsin ma alla, viskasin oma veepaagi põrandale ja istusin maha.
Tweel oli sama eksinud kui minagi. Ma osutasin üles ja ta ütles mingi abitu lõõritamise saatel: „Ei! Ei! Ei!“ Ja me ei saanud kohalikelt mingit abi. Nad ei pööranud meile mingit tähelepanu, väljaarvatud jätkuvad kinnitused, et nad on meie sõbrad-ai!
Issand! Ma ei tea, kui palju tunde me seal ringi rändasime. Ma jäin kaks korda puhtast kurnatusest magama, Tweel aga ei paistnud iial und vajavat. Püüdsime liikuda ainult ülespoole suunduvaid koridore mööda, ent need suundusid mingi aeg ülespoole ja kaardusid siis allapoole. Temperatuur selles neetud sipelgapesas oli muutumatu, polnud võimalik eristada ööd päevast ja pärast oma esimest magamist ei teadnud ma, kas olin maganud ühe tunni või kolmteist, mistõttu ma ei saanud oma kella pealt välja lugeda, kas oli kesköö või -päev.
Me nägime mitmeid imelikke asju. Mõnedes koridorides töötasid masinad, ent nad ei paistnud mitte midagi tegevat - rattad lihtsalt pöörlesid. Ja mõnel korral nägin ma kaht vaatelukat mõlemaga ühendatud väikse elukaga nende vahel kasvamas.“
„Partogeneež!“ juubeldas Leroy. „Partogeneež pungumise läbi, nagu les tulipes!“
„Kui sa nii arvad, konnakene,“ nõustus Jarvis. „Need asjad ei märganud meid kunagi, kui välja jätta tervitus: „Me oleme z-z-z-sõbrad! Ai!“ Neil ei paistnud olevat mingit kodust elu, lihtsalt ringivudimine kärudega ja rämpsu sissetoomine. Ja lõpuks sain ma teada, mida nad sellega tegid.
Meil oli veidi õnne koridoriga, mis pikalt ülespoole kaldus. Mul oli tunne, et me võime olla maapinna lähedal, kui läbikäik suubus äkki kupliga kambrisse, ainsasse, mida olime näinud. Ja kirevase päralt, oleksin tahtnud tantsida, kui nägin katusepraos midagi, mis meenutas päevavalgust.
Kambris oli mingi masin, lihtsalt hiiglaslik ratas, mida aeglaselt pöörati, ja üks olend viskas selle alla rämpsu. Ratas jahvatas kõige selle - liiva, kivid, taimed - krudina saatel pulbriks, mis kuhugi ära sõeluti. Kui ma vaatasime, sisenesid teised, kordasid toimingut ja see paistiski kõik olevat. Kogu asjal ei paistnud olevat mingit põhjust - ent see oligi sellele neetud planeedile iseloomulik. Ja seal oli veel üks asi, mis on uskumiseks peaaegu liiga pentsik.
Üks neist olenditest, olles oma rämpsu maha kallanud, lükkas käru raksatuse saatel kõrvale ja astus rahulikult ratta alla! Ma vaatasin, kuidas teda lömastatakse, ise liiga juhmistunud, et iitsatadagi ja hetk hiljem järgnes talle järgmine! Ka selles olid nad täiuslikult metoodilised - üks käruta olend võttis hüljatud käru.
Tweel ei paistnud olevat üllatunud - osutasin järgmisele enesetapjale ja ta kehitas kõige inimlikumal moel õlgu, nagu tahaks öelda: „Mida mina sinna teha saan?“ Ta pidi neist olenditest suuremal või vähemal määral teadlik olema.
Siis nägin ma midagi muud. Ratta taga oli miski, miski hiilgav mingil madalal alusel. Kõndisin sinna ja leidsin väikese kristalli, umbes munasuuruse, mille kiirgus pannuks kahvatuma ka Põrgu leegid. Kristalli valgus nõelas mu käsi, peaaegu nagu staatiline elektrilahendus ja siis ma märkasin veel üht naljakat asja. Mäletad seda soolatüügast mu vasakul pöidlal? Vaata!“ Jarvis sirutas oma käe välja. „See kuivas ära ja kukkus küljest - täpselt nii! Ja minu piinatud nina - ütleme nii, et valu kadus kui võluväel! Sellel asjal olid tugeva röntgen- või gammakiirguse omadused, ainult veelgi tugevamad - see hävitas haige koe ja jättis terve koe vigastamata!
Mõtlesin, kui väärt kingitus see oleks Emakese Maa elanike jaoks, kui algas kõva mürgel. Me sööstsime õigel ajal ratta teise otsa, nägemaks üht käru puruks jahvatatavat. Näib, et mõni enesetapja oli olnud hooletu.
Siis äkki trummeldasid ja kõmisesid olendid kõikjal meie ümber ning nende hääl oli selgelt ähvardav. Nende summ liikus meie suunas - me taganesime välja läbikäigust, mida pidasin samaks, kust olime sisenenud ja nad tulid mürinal meie järel, mõned kärusid lükkamas, teised mitte. Hullud loomad! Terve koor karjus: „Me oleme z-z-z-õbrad! Ai!“ Mulle ei meeldinud „ai,“ sellest jäi vihjav mulje.
Tweel võttis oma klaasrelva välja, mina viskasin oma veepaagi liikumiskiiruse hõlbustamiseks maha ja haarasin samuti relva. Me taganesime koridori mööda üles, umbes kakskümmend vaatelukat kannul. Mis oli veider - sisenejad laaditud kärudega möödusid meist vähimagi reaktsioonita mõne tolli kauguselt.
Tweel pidi olema seda märganud. Äkki krabas ta välja oma hõõguva süsi-tulemasina ja puudutas vankritäit taimevarsi. Pahh! Kogu laadung süttis põlema ja seda vedav hull elukas jätkas segamatult teekonda . Meie „z-z-z-õprade“ hulgas põhjustas see igatahes mõnevõrra segadust ja siis märkasin ma suitsu meist mööda keerlemas, sinnapoole, kus kindlasti pidi olema väljapääs.
Ma krabasin Tweeli ja me jooksime välja, kakskümmend jälitajat kannul. Päevavalgus mõjus paradiislikult, kuigi ma mõistsin esimese pilguga, et päike oli peaaegu loojunud ja see oli halb, sest ma ei suutnud ilma oma termonahast kotita Marsi öös ellu jääda, vähemalt mitte ilma lõkketa.
Ja asjad läksid kiiresti hullemaks. Nad piirasid meid kahe künka vahelises nurgas lõksu ja seal me seisimegi. Kumbki meist polnud tulistanud - jõhkardite ärritamisest poleks kasu olnud. Nad jäid veidi maad eemal seisma ja hakkasid kõmisema sõprusest ning aidest.
Siis läksid asjad veel hullemaks! Ilmus vaatloom käruga, nad kõik sobrasid kärus ja võtsid sealt peotäied jalapikkusi vasknooli, mis paistsid teravad ning äkki möödus üks neist vuhinal mu kõrvast. Edasi oli küsimus juba ainult selles, kas tappa või saada tapetud.
Mõnda aega panime me päris hästi vastu. Võtsime maha need, kes olid käru kõrval ja ennetasime sel viisil enamiku noolerünnakutest, ent äkki kostis „z-z-z-õprade“ ja „aide“ kõuemürin ning terve armee elukaid väljus august.
Kirevase päralt! Meiega oli lõpp ja ma teadsin seda! Siis ma mõistsin, et Tweel polnud. Ta oleks võinud kergesti künkast üles hüpata. Ent ta jäi minuga!
Ütleme nii, et kui oleks olnud piisavalt aega, oleksin ma nutma hakanud! Mulle oli Tweel algusest peale meeldinud. Isegi arvestades ta tänuvõlga minu eest - olin ju päästnud ta esimese nägemuseeluka küüsist - oli ta sama palju minu heaks teinud, kas pole? Krabasin ta käsivarre, ütlesin: „Tweel,“ ja osutasin üles, ning ta sai aru. Ta ütles: „Ei-ei-ei, Tick!“ ja hüppas koos oma klaaspüstoliga eemale.
Mida ma pidin tegema? Päikeseloojangu järel olin nagunii surnud mees, ent ma ei saanud talle seda seletada. Ma ütlesin: „Aitäh, Tweel. Sa oled tõeline mees!“ ja tundsin samas, et see polnud mingi kompliment. Mees! Ainult väga vähesed mehed suudaksid seda teha.
Nii et paugutasin oma relva ja Tweel pahvatas oma ning vaadid viskasid nooli ja valmistusid meid ründama ning kõmisesid, et on sõbrad. Olin lootuse hüljanud. Siis maabus Taevast ingel Putzi kujul, alumiste reaktiivmootorite õhujoad pihustamas vaadid väga väikesteks tükkideks!
Võimas! Karjusin ja tormasin raketi juurde, Putz avas ukse ning ma läksin sisse, naerdes, nuttes ja hüüdes! See oli umbes hetk enne seda, kui mulle meenus Tweel - vaatasin ringi õigel ajal, nägemaks teda üle künka hüppamas ja kadumas.
Putzi talle järgnema veenmine oli põrgulik vaev. Selleks ajaks, kui raketi lendu saime, oli pimedaks läinud. Sa tead ju küll, kuidas see siin juhtub, nagu lülitataks lamp välja. Me lendasime üle kõrbe ja maandusime korra või paar. Karjusin: „Tweel!“ ja karjusin seda sada korda, ma arvan. Me ei suutnud teda leida. Ta võis rännata tuulekiirusel ja kõik, mida ma kuulsin - või kujutasin ette - oli lõuna suunas kaugenev nõrk lõõritamine ning säutsumine. Ta oli kadunud ja olgu see neetud! Ma soovin... soovin, et ta poleks.“
Neli meest Arese pardal vaikisid, isegi sardooniline Harrison. Lõpuks murdis väike Leroy vaikuse.
„Ma dahagžin žeda näha,“ sosistas ta.
„Jah,“ ütles Harrison. „Ja soolatüüka-rohi. Väga kahju, et sa selle unustasid, see võib-olla vähiravim, mida on poolteist sajandit otsitud.“
„Oh, see!“ sosistas Jarvis süngelt. „See, mis võitluse põhjustas!“ Ta tõmbas taskust läikiva objekti.
„Siin see ongi.“

*Spill tähendab inglise keeles nii teabe väljarääkimist kui ka üle ääre loksutamist
Inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Rätsep
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Peatoimetaja juuniveerg
Estcon 15 aastane
Raamatuarvustus: Iseenda laps
Intervjuu: Airika Harrik
Võrgumäng Die2Nite
Metsiku Lääne õudusunenägu
Juuni ulmkonnakroonika
Juunikuu kirjastuste uudised
Jutt: Teene võlgu
Jutt: Aidanaine
Jutt: Piiririkkumine
Jutt: Elevant Pillega Elephandias
Jutt: Juhtum kosmoselaevas
Jutt: Ajamasinaga reisimas
Jutt: Galaktikasõjad
Tõlkejutt: Marsi odüsseia
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0100)