skann2 res

Tõlkis Jüri Kallas.

Koidikul jõudsid venelaste tankid Moskva alla.

Kolonni esimesel masinal avanes torniluuk. Sealt ilmus välja megafoniga käsi. Selle järel ka leitnant Ivanov.

"Tšurkad, andke alla!" karjus Ivanov megafoni. "Andke alla, muidu läheb asi kurjaks! Venelased saabusid!"

Moskva ringtee sissesõitu takistava barrikaadi varjust vaatas välja brigaadikindral Huhujev.

"Juudilõust, ma olen su ema pannud!" kisas ta. "Modžaheedid ei alistu!"

Näitas leitnant Ivanovile keskmist sõrme ja tõmbus igaks juhuks kohe ka varju.

Raskel komnadörisammul astus tanki juurde alampolkovnik Krivorutško.

"Leitnant!" käratas ta. "Mis taidlus see olgu! Megafon siia. Ja oma mittevene lõust peida ka tanki ära, kähku. Muidu hakkab vastane meist veel eiteamida arvama."

Ivanov andis megafoni käest ja ütles solvunult: "Ise mobiliseerisite armeesse kurat teab keda ning nüüd sõimate."

Seejärel, nagu kästud, puges oma mittevene moluga tankitorni varjule.

Alampolkovnik Krivorutško tõstis megafoni suule ja röökis: "Andke alla, tšurkad! Muidu läheb jamaks!"

"Ma olen su ema pannud, vene siga!" hõikas brigaadikindral Huhujev vastu.

Torniluugist ilmus taas välja Ivanovi pea.

"Raisk, kui konstruktiivne dialoog," märkis ta.

"Kao siis oma Iisraeli, kui nii tark oled," mossitas alampolkovnik. "Kuidas ma su arust siis tšurkadega rääkima pean?"

"Kohe me saame teada," ütles Ivanov. "Näed, ami kah kohal."

Läbirääkijate juurde liikus lühikeste sööstudega, kord tankide varjus, siis jälle varjust väljas, sõjaline nõuandja, kapten Morgenstern.

"On küll loll, aga tšurkasid kardab," kommenteeris Krivorutško. "Tark siiski. Või ikkagi loll?"

"Võiksite ise ka varjuda," soovitas Ivanov.

"Mina seisan omal maal," ütles alampolkovnik kaalukalt.

Morgenstern jõudis kohale ja kükitas tanki taha.

"Nu?" küsis ta vigases vene keeles.

"Mida?" ei saanud Krivorutško aru.

"What the hell is going on?"

"Kuule, räägi vene keelt, kuradi ami?" läks alampolkovnik marru. "Mida sulle su sitases West Pointis õpetati?"

"Ma kaeban teie peale," ütles Morgenstern selges vene keeles.

"Ahaaa!" rõõmustas Krivorutško. "See on juba mehesõna."

Morgenstern võttis taskust tõlkemasina ning kukkus nuppe sõtkuma.

"Lahkuge avatud ruum!" nõudis elektrooniline aparaat plekisel häälel.

"Selge," Krivorutško noogutas ja tõstis megafoni. "Lahkuge avatud ruum!" röökis ta barrikaadi poole.

"Ise sa lahkuge avatud ruum! Ma olen su ema pannud!" tuli sealt vastuseks.

Ivanov vaatas nukralt komandöri ja ütles: "Varem või hiljem ajate te vaese ami hulluks. Tüüp pöörab ära ja meie saame mingi jama kraesse."

"Pole hullu!" vastas Krivorutško uhkelt.

Morgenstern sõtkus endiselt tõlgi nuppe.

"Teatage vastasele, et te tegutsete NATO mandaadi põhjal!" ütles tõlk.

"Pihtas-põhjas!" hüüdis Krivorutško megafoni.

"Ise loll!"

"Lolli eest sa veel saad, kits selline!"

"Ja sina saad kitse eest!"

"Lasteaed," tegi Ivanov kokkuvõtte ja pani suitsu ette.

Morgenstern pistis käe tanki varjust välja ja sikutas alampolkovnikut püksisäärest.

"Kes?! Nimi?!" oli alampolkovnik segaduses. "Ah, sina..."

"Teatage vastasele, et kooskõlas 2013. aasta Washingtoni leppega, peab nende poolt hõivatud territoorium naasema Moskva Vabariigi jurisdiktsiooni alla!"

Krivorutško sügas kukalt.

"Kas peab tõlkima, seltsimees alampolkovnik?" küsis Ivanov.

Krivorutško näitas talle trääsa. Pani megafoni suule.

"Niisiis, tšurkad!" röökis ta. "Teiega räägib Moskva Vabariigi tankivägede komandör, alampolkovnik Krivorutško! Amide nõuandja väidab siin, et te peate minu maa pealt vabatahtlikult kaduma. Teate seda?!"

"Ütle amile, et ma olen ta ema pannud!" paluti barrikaadi tagant.

"Leitnant! Tõlgi!"

"Answer is negative."

"Mulle tundub, et sa ei tõlkinud kogu juttu," märkis Krivorutško.

"Answer is negative and fuck you," täiendas leitnant.

"See on juba parem," nõustus alampolkovnik.

Kükitav Morgenstern volksutas silmi ja vangutas pead. Seejärel kummardus tõlgi kohale.

"Teatage vastasele, et kooskõlas 2013. aasta Washingtoni leppega, kui keeldutakse vabastamast ebaseaduslikult hõivatud territooriumi, jätavad NATO väed enesele õiguse hinnata keeldumist kui ebasõbralikku tegevust."

"Lõpuks ometi," Krivorutško ägises rahulolevalt ja röögatas: "Noh, tšurkad, tehke endale ise ots peale!"

"Valetad! Mida ami ütleb?" kostis barrikaadi tagant.

"Sedasama ütleb!"

"Ei või olla!"

"On-on! Kõik tšurkad peavad kooskõlas 2013. aasta Washingtoni leppega enesele ise otsa peale tegema!"

"Amide sead!" vingatas brigaadikindral Huhujev.

"Modžaheedid ei alistu!" ütles Krivorutško talle ette.

"Ise loll!"

"Kordab ennast," naeratas Krivorutško. "Pärdik läks närvi."

Ivanov kadus torni sisemusse ja ilmus veidi aja pärast taas plasttopsiga. Kummardus alla, ulatas topsi alampolkovnikule.

"Kohv."

"Kuid mulle?" küsis tõlk plekisel häälel.

Krivorutško võpatas ootamatusest.

"Assa, raisk," ütles ta topsi vastu võttes. "Tee amile kah. Aga lahjem."

Morgenstern haakis raadiosaatja vöö küljest lahti ja pobises sinna midagi.

"Kaebab, raibe, et talle esimesena kohvi ei anta," selgitas Krivorutško leitnandile.

"Järsku peaks talle ka veel pisut peldikupaberit kerima?" nähvas Ivanov põlastavalt.

"Katsu sa..."

"Polnud mõtteski, seltsimees alampolkovnik."

Krivorutško jõi kohvi lõpuni, andis topsi leitnandile tagasi, ootas, kuni see uuesti täidetakse ja ulatas häguse vedeliku Morgensternile.

"Noh, mida me nüüd peale hakkame?" uuris ta nõuandja käest. "Mida? Miks sa vait oled, amikene? Säh, larbi meie vene kohvikest. Ehk tõmbad kurku ja kärvad."

Morgenstern tõmbaski kohvi kurku, ajas ülejäänu enesele sülle ning hakkas läkastama. Alampolkovnik astus tanki taha ja virutas mõnuga nõuandjale rusikaga selga.

"Elus," nentis ta ja astus tanki varjust välja.

Barrikaadi varjust ilmus nähtavale kiilas pea.

"Venelased! Öelge amile: leping on vale!"

"Keda see huvitab? Meid ei koti teie lepingud amidega! Tapke end maha, tšurkad!"

"Te olete ju NATO väed!"

"Keda kotib!"

"Te olete ju venelased..."

"Seepärast ei kotigi!!!"

Pea kadus barrikaadi varju. Ivanov pani järgmise suitsu ette, mõõtis pilguga barrikaadi.

"Tulistaks korra?" küsis ta. "Harjutuseks..."

"Siis annab ami küll otsad. Washingtoni leppes pole tulevahetusest sõnagi. Seal on kirjas, et niipea, kui saabuvad NATO väed, niipea jooksevad kõik lurjused kohe laiali."

Morgenstein turtsus ja sülitas tanki taga. Ivanov suitsetas. Krivorutško ootas.

"Ahoi, venelased!" hüüti barrikaadi tagant. "Kuulge, minge õige koju?"

Ivanov vandus ropult ja ronis tagasi tankitorni.

"Leitnant!" hüüdis Krivorutško.

Ivanov pistis pea torniluugist välja.

"Ära sa minuga neid juudinalju tee," soovitas Krivorutško leebelt.

"Oleksite pärast öelnud, et ma kogemata läksin päästiku pihta."

"Kirsaga, jah... Jätta, leitnant. Rahulikult."

Morgenstern pomises taas midagi raadiosaatjasse.

"Nüüd kaebab, et ma lõin teda," oletas Krivorutško. "Lojus."

Kolonni saabast jooksis kohale tentsik.

"Seltsimees alampolkovnik, tulge sööma."

"Tooge siia. Mulle ja leitnandile."

"Selge."

Morgenstern lõpetas raadiovestluse ja võttis taas tõlgi kätte.

"Kas te teatasite vastasele, et NATO väed jätavad omale õiguse..."

"Juba kaks korda," katkestas Krivorutško.

"Twice," tõlkis leitnant.

"And fuck you," lisas alampolkovnik. "Raisk. Keel komistas. Mina pole seda öelnud."

Morgenstern jäi mõttesse.

skann2 res

Kolonni esiotsa jõudsid kokamütside ja -kitlitega sõdurid. Paari minuti pärast uhkeldas keset teed laud, mida kattis lumivalge lina ja sööginõud. Toodi kaks tooli. Ivanov ronis tankitornist alla.

"Mida meile täna siis pakutakse?" uuris Krivorutško lauda istudes. "Jälle omlett? Olgu, siis. Leitnant, löö kampa."

"Venelased!" hüüti barrikaadi tagant. "Viina tahate?"

"Tšurka on närvis, raudselt," naeris alampolkovnik. "Näe, kus vingerdab."

Mõnda aega ei toimunud midagi erilist. Ohvitserid sõid hommikust, Morgenstern jõllitas juhmil pilgul oma tõlkemasinat.

"Venelased! Kuulge, venelased!"

"Mis vaja?" küsis Krivorutško toitu mäludes.

"Kaua te siin veel olete?"

"Mis sul sellest, salat? Näri salatit! Me jääme siia kauaks. Alatiseks."

"No on sead..." kõlas barrikaadi varjust.

Alampolkovnik loputas omleti suure kruusi kohviga alla, naaldus tooli seljatoele ja vaatas mõtlikult oma kõhtu.

"Saab sõda läbi," ütlas ta, "hakkan sporti tegema. Jooksma. Igal hommikul. Iga hommik siiski mitte, kuid puhkepäevadel kindlasti. Pühapäeviti."

Morgenstern sai tardumusest võitu ja võttis raadioläbirääkimised taas käsile.

"Mina lähen aga maale," teatas Ivanov, suitsu võttes.

"Erru lähed, või? Jäta jama. Omavahel öeldes, sul on üsna kohe järgmine kupp soolas.

"Tänud muidugi, aga... Mul on amide teenimisest kõrini. Panen parem mesila püsti, hakkan mõdu tegema. Tulete külla ja..."

"Sa ei teeni amisid, Kodumaad teenid!" kuulutas alampolkovnik kindalt. "Nagu ütles seltsimees Stalin, Hitlerid tulevad ja lähevad, aga venelased jäävad."

"Nojah..." ütles Ivanov. Ja ei öelnudki midagi enam.

Hommik oli selge. Päike kerkis üha kõrgemale Moskva kohale. Ivanov suitsetas, puhus suitsu taevasse. Krivorutško põrnitses halvakspaneval pilgul Ringtee taga turritava Ostankino minareti betoonnõela.

Morgenstern tõi kuuldavale artikuleerimata häälitsuse, püüdes niimoodi tähelepanu.

"Mis vaja?" küsis Krivorutško. "Süüa tahad? Kahjuks ei jäänud midagi järgi."

"Vastavuses tekkinud kriisisituatsiooniga annab väejuhatus käsu taanduda konsultatsioonideks ja jõudude ümbergrupeerumiseks!" kuulutas masintõlk.

"No taandu siis," nõustus Krivorutsko heatathtlikult.

Nõuandja haakis raadiosaatja vööle, peitis masintõlgi taskusse ja kappas lühikeste sööstudega kolonni sabasse oma Hummeri juurde.

"Ami," nentis alampolkovnik väga tuimal häälel.

Mõtles ja lisas: "Küll jumal saatis meile ikka lolli. Lõpetasime ta toitmise ja puha, juba teist nädalat kugistab vaid kuivpajukit, aga targemaks ei saa."

Tulid kaks sõdurit ja hakkas lauda koristama.

"Kuulata käsku," teatas alampolkovnik kuhugi vaadates. "Käesolevast hetkest ei saa ami grammigi kohvi. Teatada kogu isikkoosseisule."

"Selge."

Sõdurid võtsid nõud, võtsid ka laua ning lahkusid.

"Hei!" hüüdis alampolkovnik järele. "Kui kuulen, et keegi andis amile tualettpaberit – võtan pagunid maha ja panen kartsa!"

Ivanov tõusis, ringutas, ronis tankile ja hõikas luugiauku: "Minge sööma."

Masinast ronisid välja unised tankistid.

Ivanov mõõtis pilguga Moskvat ja vaatas Krivorutško poole.

"Ja kuidas siis?" küsis ta. "Lööme laagri siiasamasse üles?"

Krivorutško heitis jala üle põlve, sügas halli habemetüügast lõual ja nentis: "... ja hiljem nad ütlevad "Vastasseis Moskva jõel". Leitnant, kas sa oled valmis ajalukku minema?"

"Suvalise loo sisse sattuda ma ei taha," vastas Ivanov kiirelt. "Kuid ajalukku – alati..."

Alampolkovnik tõusis ja hakkas mööda maanteede edasi-tagasi käima.

"Venelased!" hüüti barrikaadi tagant. "Mis te passite? Miks ei taandu?"

Krivorutško kõõritas leitnandi poole.

"Ami koputas," ütles Ivanov. "Kindel."

Alampolkovnik pani käed seljale ja põrnitses süngelt barrikaadi.

"Kingime kasti viina!" hüüti sealtpoolt. "Reispassiks!"

Alampolkovnik nipsutas sõrmi. Leitnant ulatas talle kähku megafoni.

"Noh, kaks kasti!" kisati barrikaadi tagant. "Rohkem ei ole, ema nimel!"

Krivorutško kõlgutas mõtlikult käes megafoni.

"Kaks ja pool kasti! Rohkem enam tõesti pole! Sõitke juba minema, Kristuse nimel!"

Ivanov hirnatas solvunult tankitornis.

"Millegipärast ei meeldi mulle "Vastasseis Moskva jõel"," ütles alampolkovnik. "Ei kõla kuidagi. Ja õpikutes näeb igav välja. Lastel pole samuti põnev taolist lugeda."

"Moskva lahing?" pakkus Ivanov.

Krivorutško tõstis megafoni, suunas lehtri barrikaadi poole ja käratas: "Kuule, tšurka! Nimi!!!"

"Kaks ja pool kasti... Brigaadikindral Huhujev!"

Krivorutško laskis megafonil alla vajuda.

"Tänud, tšurka," ütles ta vaikselt. Andis megafoni Ivanovile tagasi ja tolle mõistmatut pilku kohates, selgitas: "Ajalukku minevas lahingus peaks väejuht ikka oma vastase nime teadma."

Ivanov noogutas nõusoleku märgiks ja pistis megafoni torniluugist sisse.

Tormates saabud virgats.

"Seltsimees alampolkovnik! Ami on seal närviline. Küsib, et millal liikuma hakkame."

"Ei hakkagi," nähvas Krivorutško. "Mina ja ütle staabiülemale, et hommikusöögi otsa olen ma määranud sõja tšurkadega. Vormistagu käskkiri. Jah, mis peamine – amil pole seda teada vaja."

"Just nii!" virgatsil lõi nägu särama ning ta tormas minema sellise kiirusega, et võttis suisa asfaldi tolmama.

"Vaata, leitnant," ütles Krivorutško, "vaata, kuidas sõdur sõja üle rõõmustab. Ja sina tahad erru minna."

Ivanov pani järgmise suitsu ette, pigistas tühja suitsupaki rusikas känkra ja virutas selle teepervele.

"Ma mõtlen ehk ümber."

Barrikaadi taga vehkis keegi valge kaltsuga.

"Moskva lahing..." venitas leitnant unistaval häälel.

"Viina! Kaks ja pool kasti!" röögiti barrikaadi tagant. "Ja eit! Eite tahate, venelased?! Eit on hea, ei kahetse!"

Krivorutško naeratas kurjalt.

"Ei, leitnant, mitte lahing..."

Ivanov jäi jätku ootama. Ja alampolkovnik jätkaski: "Moskva tapatalgud."

Päike tõusis üha kõrgemale pilvitus taevas iidse vene linna kohal.

2006. a

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0600)