Tõlkinud Johanna Taiger

See oli ühel süngel õhtul septembrikuu lõpus, kui Wade McKinley mõistis, et tema kauaaegse sõbra ja kolleegi Lars Van Bureniga oli juhtunud midagi koletut. Kaks nädalat oli möödunud sellest, kui ta sai lühikese ja mõistatusliku Western Unioni telegrammi.

WADE PUNKT JÕUDSIN LINNA KÜMNE PÄEVA EEST PUNKT IMELIKUD ASJAD JUHTUVAD PUNKT KARDAN ELU PÄRAST PUNKT VÕTAN ETTEVAATUSABINÕUD KASUTUSELE PUNKT KONTAKTEERUN KÜMNE PÄEVA PÄRAST UUDISTEGA PUNKT LARS TEATE LÕPP

Wade haaras piibuhoidjalt piibu, toppis selle oma lemmikmarki kirsitubakat täis ja pani põlema. Ta tõmbas kardina eest ja vaatas kabineti aknast alla tänavale. Ta ohkas. Tollel kohutaval päeval polnud näha liikumas ühtegi hingelist. Sulgenud kardinad, kõndis ta üle pehme vaiba toa teise otsa, mille seinal rippus maakaart.

Lars oli lahkunud mitu nädalat varem, et minna ülikooli granti raames uurima täpikrähni, kelle põline leviala oli Wisconsini osariigis, Superiori kõrgendikul. Ta oli keskendunud piirkonnale nimega Riley Lake, mis asus väikese Woodruffi-nimelise põhiliselt metsatööstusega tegeleva linna lähedal.

Tema ja Larsi sõprus oli alanud ülikooli ajal, mil nad kuulusid samasse üliõpilasühingusse. Ülikooliaastad panid aluse eluaegsele sõprusele. Lars kaitses zooloogias doktorikraadi ja alustas tööd Columbia ülikooli professorina. Wade’ist sai Natural Geographic Society korrespondent, mis võimaldas tal oma rännuhimu rahuldada – seda enamasti kuude kaupa korraga.

Puhudes välja suitsupahvaku, nõjatus ta tooli seljatoele. See reis tähendaks rongisõitu Chicagosse, sealt edasi Green Baysse ja lõpuks pikka kaarikusõitu Woodruffi. Iseenesest mitte midagi rasket, aga kindlasti polnud tegu ka kerge teekonnaga.

* * *

Mitu päeva hiljem vaatas noorem vend James teda uskmatul ilmel. Ta vend oli kõhn mees, liivakarva juuksed ja põskhabe lühikeseks pügatud, et halle karvu varjata. Jamesil oli ühes käes brändiklaas, teises sigar. „Wisconsin? Kas sa pole sellise asja jaoks juba liiga vana, Wade? Millal sa viimati pikema reisi ette võtsid?”

Wade soojendas end põleva kamina kõrval. Ilm oli septembriõhtu kohta ebatavaliselt külm ja ta liigesed valutasid. Ta kummardus ning raputas piibutuha kaminasse, vaadates, kuidas tuli selle kiiresti alla neelas. „Kuigi ma olen sinust kümme aastat vanem, James, siis ma usun, et saaksin sinust maadluses üsna kerge vaevaga jagu.”

„Tõesti?”

Ta sai kohe müksu oma naise Gloria käest, kes istus ta kõrval. „Poisid, käituge korralikult. Kas tõesti peab vestlus nii madalale langema?”

James muheles ja vahetas teemat. „Kas poleks lihtsam võimudele teatada?”

„Saatsin neile eile hommikul telegrammi.”

„Nii?”

„James, Põhja-Wisconsin ei ole eriline kurjategijate pesa. Kardan, et kohalikud võimud on hooletuks muutunud. Sain vastuse, et nad uurivad asja.”

Vend noogutas. „Jah, ilmselt pole sealne kuritegevus tõepoolest meie kauni linna omaga võrreldav. Siiski, sa oled ettevaatlik, eksole?”

„See on ainult Kesk-Lääs, James, mitte Amazonase džungel.”

* * *

Hämmastaval kombel jõudis Wade’i rong õigeks ajaks Chicagosse, kuigi Green Baysse jõudmine võttis mootoriprobleemide tõttu peaaegu terve ööpäeva.

Wade’i jaoks esindas linn piiri tuleviku ja mineviku vahel. Tema taha jäi progress koos aurumootorite ja muu sellisega, samal ajal kui tema ees laius vaid metsik loodus. Enamjaolt inimtegevusest puutumata, oli see ikka täis salapära ja teadmatust.

Rongijaama lähedalt leidis ta tõllakompanii ja lootis seal transpordi kokku leppida. Omanik – väike kõhn mees, kelle pea tundus tema keha kohta liiga suur – kirjutas parajasti energiliselt oma arvestusraamatusse. Tema laual oleva nimesildi peal oli kirjas „Adolfus Kreiger”. Ta raputas pead, kui Wade teatas, et soovib transporti Woodruffi. „Läheb teile kalliks.”

„Miks nii?” küsis Wade.

„Kutsaritele ei meeldi sinna sõita. Viimane kutsar, kes sinna läks, ei tulnudki tagasi – kuigi see ei ütle just palju. Enamik neist elavad niikuinii nomaadielu. Siiski, see piirkond on nad ära hirmutanud.” Ta naeratas, paljastades Wade’ile rea plekilisi, augulisi hambaid.

„Kui palju?”

* * *

Alguses oli tee tänu tihedale liiklusele sile ja tasane. Varsti aga muutus see väga konarlikuks ja auguliseks, loksutades Wade’i ja kutsarit tõllas edasi-tagasi.

Teekonna juures oli ka lunastav aspekt. Kui nad linna piirist välja jõudsid, muutus maastik maalilisemaks, meenutades rikkumata looduskaitseala. Õhk oli läbi imbunud männi- ja kaselõhnast. Wade'i jaoks oli see pärast linna vastikute ja segadusseajavate lõhnade keskel elamist tänuväärseks vahelduseks.

Wade’i kutsar, indiaanlane nimega Nimoy, ei rääkinud palju. Wade’il läks peaaegu kaks päeva, enne kui ta suutis mehe tõsiseltvõetavasse vestlusesse kaasata. „Miks teistele sõitjatele ei meeldi siia tulla?”

„Hirm,” vastas Nimoy, stoilisel ilmel lõkesse puid lisades. „Siia piirkonda on tulnud kurjad vaimud.”

„Mida sa sellega mõtled?”

„Kurjus mürgitab maad, vett... ja inimesi.”

„Aga sina ei karda?”

Nimoy raputas pead. „Mets,” ta osutas ümberkaudsetele puudele, mille lõkkevalgus õrnalt nähtavaks muutis. „Mets hoiatab ohust ette. Pead ainult kuulama.”

Wade ei teadnud, mida sellest arvata.

Indiaanlane kortsutas kulmu. Lõkketule peegeldus muutis ta silmad punaseks.

Wade mässis end teki sisse. Varsti võttis väsimus tema üle võimust.

* * *

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas Wade jagama kutsari rahutust. Woodruffile lähenedes hakkas mets oma võlu kaotama, muutudes kurjakuulutavamaks... süngemaks. Puud olid kõrgemad ja grotesksemad; nende oksad kasvasid nii tihedalt, et ei lasknud mõnel pool üldse päikesevalgust läbi. Nad hakkasid kuulma metsasügavusest kajamas kummalisi, kohutavaid hääli.

Ühel ööl, kui nad olid mõlemad uinumas, kostus laagriplatsile karjet meenutav hääl. Wade’i arvates ei tulnud see kaugelt. „Must maagia. Kurjus on tugevam,” ütles Nimoy.

Wade asetas oma püssi madratsi kõrvale ja ulatas Nimoyle tema püstoli.

Indiaanlane heitis püstolile pilgu. „See sind ei aita.”

* * *

Oli hiline pühapäevahommik, kui nad lõpuks kohale jõudsid.

Nimoy oli eriti närviline. Linna peatänav oli kuus kvartalit pikk, koosnedes neljast mannetust kõrtsist, külalistemajast, poest, pangast ja vanglast. Tänava kaugemas otsas asus valge kirik kinniste mustade aknaluukidega. Miski ei andnud tunnistust sellest, mis usulahu kirikuga tegemist oli.

Polnud tükk aega sadanud, aga taevas oli sombune, andes linnale kergelt mudakarva ja sünge ilme.

Nimoy peatas tõlla külalistemaja ees ja aitas Wade’il pagasi verandale tõsta.

„Lahku siit,” ütles Nimoy. Ta astus uuesti pukki, pööras hobused ümber ja sõitis minema, vaadates korra üle õla tagasi, et näha, kas Wade on ümber mõelnud.

Külalistemaja uksele ilmus äärmiselt vana ja kõhetu mees. „Tere päevast, härra. Minu nimi on Samuel Lentz,” ütles ta. Sära tema silmis pani Wade’i tema tõelises vanuses kahtlema.

„On teil vabu tube?”

„Sel aastaajal ei käi meil palju külastajaid.”

Wade pühkis kübara tolmust puhtaks, ignoreerides seda kummalist kommentaari. „Sooviksin tuba... mille aknad on tänava poole,” lisas ta.

„Teie aktsent... Tulite kaugelt?”

„Ida poolt.”

Lentz jõllitas teda hetke. „Chicagost?”

„New Yorgist.”

„Või nii.” Lentz heitis pilgu Wade’i pagasile. „Plaanite kauemaks jääda, jah?”

„Võib-olla.”

Lentzi selja taha ilmus palju noorem mees. Ta kandis flanellsärki, kindaid, teksapükse ja trakse ning tema lihased paistsid paksu riietuse all selgelt välja. Need kõik olid kindlad puuraiduri tundemärgid – see mees nägi välja selline, nagu suudaks ta paljakäsi puid maast välja tirida, selle asemel, et kirvest kasutada. „Conrad aitab teid pagasiga. Te peatute toas number 1.”

Ta järgnes mehemürakale trepist üles koridori lõppu. Wade’i tuba koosnes voodist, pesukausist, kaminast ja kirjutuslauast. Conrad pani kotid voodile ning võtmed lauale ja kõndis toast välja.

Wade pesi end ja kohendas tuld, tundes tuttavat valu kontidesse tagasi hiilimas. Teekond Woodruffi oli tema liigestele laastavalt mõjunud ja ta ootas pikisilmi toas magamist. Ta kõndis akna juurde. Tänaval polnud kedagi liikumas näha.

Ta võttis oma tualetitarvete kotist veidi talki ja raputas seda ukselävele. Nimoy ebausk oli vist talle mõjuma hakanud.

Ta kirjutas end valvelauas sisse. „Kust ma saaksin paariks päevaks hobuse?”

Lentz vaatas teda küsival ilmel. „Plaanite sõitma minna?”

„Sõidan paariks päevaks lõuna poole.” Tegelikult viis tema tee läände.

„Tall asub poe taga.”

* * *

Wade astus lohku vajunud verandale. Tänaval, mis oli ikka inimtühi, lendasid mööda väikesed liiva- ja tolmupilved. Ta käsi riivas õrnalt vestitaskut, kus oli tema püstol.

Talli polnud raske leida. Tuli vaid järgneda haisule.

Blond nooruk harjas metoodiliselt üht varssadest. Ta jättis oma õhukeses särgis ja kulunud pükstes palavikulise mulje – tema higikirmega kaetud nahk oli kahvatu, haiglast värvi.

Wade jäi poisist kümne jala kaugusel seisma. Ta oli oma reisidel näinud piisavalt haigusi ja epideemiaid, et osata mõttetutest riskidest eemale hoida. „Kas sina oled see, kellega tuleb hobuse asjus rääkida?”

Poiss noogutas, jätkates looma harjamist.

„Mul on vaja, et üks oleks koidikuks valmis pandud. Vähemalt nädalaks. Parim, kes saada on.”

„Läheb teile kalliks.”

„Kui palju?” Poisi käsi tuli nähtavale, kui ta hobuse tagumikku harjas. Wade oli šokeeritud. Tema sõrmede vahel olid kuni teise lülini ujulestad.

Poiss ütles hinna, mis vastas linnas ühe päeva tasule.

„Mul on vaja ka nädala jagu kaeru.” Kas poiss oli mingi narkootikumi mõju all? Oopiumi? Ta oli kuulnud, et see narkootikum oli läänest kaugemale levimas. See seletanuks ehk haiglast jumet, aga need käed – nendele polnud seletust.

* * *

Poes sai ta aru, et midagi on väga valesti. Poepidajal – lühikesel kiilaneval mehel, kelle vilavad silmad asetsesid liiga lähestikku – oli samasugune haiglane jume ja ujulestadega käed. Kiirestiriknev kaup oli kas mädanenud või liisunud, mistõttu polnud Wade’il muud valikut, kui osta konserve.

Ta läks tagasi talli, viskas poisile kokkulepitud tasu ja teatas, et looma on vaja päikeseloojangu ajaks.

* * *

Jake’i nime kandvas inimtühjas kõrtsis tellis ta lõunasöögiks hirveliha, hautatud ube, salatit ja leiba.

Ta alustas kõrtsmikuga vestlust, eeldades, et too ongi Jake.

„Otsin meest nimega Lars Van Buren.” Wade ulatas Jake’ile rahatähe, mis oli väärt rohkem kui topelt lõunasöögi maksumusest.

„Sinu sõber?”

„Lähedane sõber.”

Kõrtsmik silmitses Wade’i veidi aega teravalt, justkui üritades tema mõtteid lugeda. „Jah. Ma tundsin teda,” Jake sügas oma krussis habet. „Professor. Ta uuris reservaadis mingit lindu.”

„Chequamegoni reservaadis?”

Jake noogutas. „Hoiatasin, et ta sinna ei läheks.”

„Miks nii?”

„Reservaadis toimub midagi halba,” kõrtsmik näitas pöidlaga õue suunas. „Tegelikult siin linnas ka.”

Wade vaatas, kuhu Jake osutas. „Kirikus?”

„Enam mitte. Protestandid kasutasid seda niikaua, kuni preester oma perega uttu tõmbas.”

„Aga seadusesilm?”

Jake naeratas. „Charlie’t mõtled? Ta hoiab asjad linnas viisakad. Kuna kirik on linna piiril, siis jätab ta selle rahule, kuniks probleeme ei teki. Charlie’l pole muidugi kontrolli selle üle, mis toimub reservaadis või järve ääres.”

„Järve?”

„Riley järv – see kuulub reservaadile. Sealt sai kõik alguse.”

Wade vaatas talle uudishimulikult otsa ja Jake piidles ust, nagu ootaks ta kliente. „Mitu kuud tagasi läks väike seltskond inimesi Green Bayst järve äärde, et seal vaese mehe puhkust veeta. Samuel Lentz oli sinna paar väikest maja ehitanud. Ta vend juhib seda kohta. Igatahes, need inimesed tulid mitu päeva hiljem tagasi ja nägid välja, nagu oleksid mingisuguse haiguse külge saanud. Kui neilt küsiti, mis juhtus, ei rääkinud nad midagi. Esimese nädala jooksul jäid nad veel haigemaks – liiga haigeks, et Green Baysse tagasi sõita, nii et nad jäid Lentzi hotelli peatuma. Kuulu järgi hakkasid nad teisel nädalal muutuma... füüsiliselt muutuma, kuigi Lentz hoidis neid oma hotellis silma alt ära, öeldes, et nad peavad karantiinis olema. Ühel ööl kolmandal nädalal nad kadusid ja keegi pole neid sellest ajast saati näinud. Arvati, et Lentzil oli seal käsi mängus, aga Charlie uuris asja ega leidnud kuritööst mingeid tõendeid.”

„Jutt levis ja keegi ei julgenud enam reservaati või järve äärde sõita, kartes haigestuda. Lentz ja tema vend olid aga head ärarääkijad, nad suutsid võõraid ikka reservaati meelitada. Juhtus sama asi. Nad jäid haigeks ja kadusid pärast linna jõudmist. Charlie keelas Lentzil rohkem inimesi järve äärde viia, kuni ta kutsub osariigi võimud asja uurima.” Jake ohkas ja valas endale pitsi viina. „Varsti pärast seda hakkasid linnaelanikud kaduma – enamjaolt need, kes võtsid Lentzi vastu sõna.”

„Kui palju inimesi kadunud on?”

„Nüüdseks... ligi kolmkümmend.”

„Ja mis professorist sai?”

„Samal õhtul, kui ta linna saabus, tuli ta siia õhtust sööma. Hoiatasin teda järve kohta ja palusin tal oma tegevuse koha pealt suud pidada. Ta oli mitu korda järve ääres käinud. Ta tundus terve olevat, aga tema näoilme... Ma vannun, ta läks naastes iga korraga näost aina hallimaks. See oli viimane kord, kui teda nägin,” vastas Jake.

„Mida sa silmas pead?”

„Kuulsin, et ta rööviti otse magamistoast.”

„Kas ta rääkis kellelegi sellest, mida nägi?”

„Ei, kui ta mu nõu kuulda võttis. Ta sõi linnas olles alati siin ja hoidis omaette. Ta oli piisavalt tark teadmaks, kui kiiresti saladused väikeses linnakeses levivad.”

„Kus ta peatus?”

„Hotellis.”

„Aga hotellis on restoran olemas.”

„Jah... on küll. Professor ei usaldanud ilmselt Lentzi piisavalt, et tema toitu süüa.”

„Mainisid enne kirikut.”

Jake noogutas. „See peaks suletud olema. Mõnikord, kui ma uksed hiljem kinni panen, siis ma näen, et suletud aknaluukide taga toimub midagi. Seest paistab mingi kuma. Mainisin seda Charlie’le, aga ta ei võtnud mind tõsiselt, öeldes, et see on ilmselt lihtsalt mõni hulgus, kes kirikut varjupaigana kasutab.”

Wade tõusis lahkumiseks püsti. „Mida sina sellest linnast arvad?”

„Mida sa sellega mõtled?”

„Olen kuulnud inimesi ütlevat, et see on neetud.”

Jake vaatas taas ukse poole ja tasandas häält. „Noh, ütleme nii, et kui metsatulekahju neelaks meie maakonna ja kõik selle sees, poleks see üldse halb asi.” Jake võttis baarileti alt välja haavlipüssi. „Kuniks seda pole juhtunud, siis kui keegi arvab, et võib minuga teha sama, mida professoriga, eksib ta rängalt.”

* * *

Oma tuppa tagasi jõudes märkas Wade, et põrandale raputatud talk on laiali aetud. Põrandal oli number 47 suuruses kingi kandva inimese jalajälg.

Ta inspekteeris oma kotte. Conrad oli head tööd teinud. Midagi polnud valesti. Ta tõmbas ühel kahest kotist luku lahti ja võttis välja õngeridva, mida Conrad nägema pidi, mõistmata, et kottidesse mahtus veel midagi peale õngeritvade. Wade kõndis voodi juurde. Kortsud linadel olid täpselt nii, nagu ta need jätnud oli. Conrad ei olnud voodit läbi otsinud ega näinud seega tema püssi ja kümmet padrunit, mis ta madratsi ning vedruvõre vahele oli peitnud.

Wade lukustas magamistoa ukse ja asetas uksenupu alla tooli, juhuks, kui Conrad otsustanuks tagasi tulla. Tema taskukell näitas kaks pärastlõunal. Ta võttis püssid ning hakkas neid puhastama, õlitama ja laadima.

Wade võttis välja piibu ja tubakatasku. Läitnud piibu, viskas ta voodile pikali, kuulates kamina rahustavat praksumist, samal ajal kui päeva viimased päikesekiired hääbusid.

* * *

Ta ärkas välisukse paukumise peale. Tuba oli külmemaks muutunud, sest tulest olid järel ainult söed. Kell oli üheksa. Ta oli maganud kauem, kui oli tahtnud. Voodi, kuigi see polnud kaugeltki luksuslik, oli mugavaim ase, mille peal ta alates New Yorgist lahkumist maganud oli. Ta keeras laternal leeki väiksemaks ja kõndis akna juurde.

Õues oli näha inimesi liikumas. Ta luges kuuvalguses kokku ligi tosin kuju. Nad liikusid reservaadi suunas.

Wade avas kiiresti akna ja haaras kotid. Peaukse kaudu lahkumine äratanuks tähelepanu. Õnneks jooksis akna lähedalt mööda vihmaveetoru, mis tegi võimalikuks alla laskumise.

Hoides varjudesse, hiilis Wade üle tänava tallide poole. Esimeses latris oli köidikus hobune. Wade patsutas looma pead. Ta tundus hea tervise juures – igatahes nägi ta parem välja kui varem kohatud poiss.

Selja tagant kostuv kingade sahin pani Wade'i kottidest lahti laskma ja maha kükitama. Seda kohta, kus hetk tagasi oli olnud tema pea, tabas kurikas. Wade keeras end kannal ringi ja tulistas oma püstolist. Kuul tabas säärt ja tema ründaja karjatas valust. Uskumatu, aga ta jäi oma suurus 47 jalgadel püsti. Wade vinnastas kuke ja tulistas uuesti. Kuul tabas põlveketra ja seekord kukkus Conrad näoli maha.

Wade surus käe Conradi suule ja püstolitoru vastu ta meelekohta. „Kuhu need inimesed lähevad?”

Conrad vaatas teda pilguga, milles oli rohkem viha kui valu, ja püsis vait. Wade kaotas kiiresti kannatuse. Ei olnud teada, kelle tähelepanu need lasud köita võisid. Ta pressis saapakanna Conradi põlve vastu.

„Järve... äärde,” pomises Conrad. Wade lõi teda püstoliga näkku ja mehemürakas kaotas teadvuse.

Impulsi ajel haaras ta Conradi kinda ja sikutas selle ära.

Ujulestadega käed.

Vaikselt ropendades sidus Wade kotid hobuse sadula külge ja galopeeris linnast välja.

* * *

Ei läinud kaua, kuni ta linnaelanikele järele jõudis. Ta hoidis distantsi – tegi kindlaks, et nad hobuse kabjalööke ei kuuleks. Nad liikusid grupis ega rääkinud omavahel – nad oleksid justkui olnud mingisuguses transis.

Ta haaras oma vintpüssi. Hobune muutus närviliseks. Wade patsutas hobust rahustavalt. Temperatuur hakkas langema ja puud kohisesid tõusva tuule käes. Wade puhus rusikasse kuuma õhku, et sõrmi soojas hoida.

Eespoolt paistev kuma pani Wade'i sadulast maha tulema ja hobuse kinni siduma. Visates püssi üle õla, hakkas ta valgusallika poole astuma.

Lähemale jõudes kuulis ta karjumist. See oli mingit sorti skandeerimine.

“Rfmylei nglu’nafh Cthugha Fumakhut n’fha-ghea thagn! Ie! Cthugha!”

Puud lõppesid ja järvekaldal ilmus nähtavale lagendik. Kuigi tule valgusesõõr oli suur, hoidsid inimesed sellest kaugemale, nii et näha olid vaid siluetid. Wade luges neid kokku üle kahekümne.

Ta kuulis plärtsatust ja vaatas järve poole. Veest ilmusid kaks kuju, riided tilkumas ja õlgadelt rippumas vesikasvud.

Ta oli vaatepildist niivõrd haaratud, et ei kuulnud selja tagant lähenevaid samme. Wade tõstis püssi samal hetkel, kui kuu pilve tagant välja tuli.

„Mu jumal... Lars?”

Professori juuksed olid märjad ja keha katsid vaid riideräbalad. Wade uskus, et tal on hüpotermia. Lars astus sammu lähemale ja Wade sai teda paremini näha. Tema silmad olid muutunud suureks ja ümmarguseks, samas kui tema otsaesine oli kõrgem ja ümaram. Ta oli kaotanud suurema osa juustest. Tundus, et Lars ei hinga. Selle asemel nägi Wade mõlemal pool tema kaelal metoodiliselt avanemas ja sulgumas nelja läikivat pilu.

Vana sõber haaras järsku Wade'il kõrist. Wade tundis, kuidas tema niisked, ujulestadega käed tal kaelast haaravad ja ta üles tõstavad. Ta ei olnud sügavalt hinge tõmmanud ja tal tekkis rindu kohe põletav tunne.

Ta lõi saapaninaga Larsi põlvekedra pihta. Professor jõllitas Wade'i kägistades talle otsa, löök ei olnud mingit mõju avaldanud. Meeleheites suutis ta oma püssi toru Larsi lõua alla nihverdada.

„Lars,” korises ta, kui silme ees hakkas virvendama.

Professor ei öelnud midagi, vaid tugevdas haaret. Wade tundis, kuidas tema hingetoru lömastatakse.

Ta vajutas päästikule.

Laeng vabanes.

Lask kajas üle vee ja ta kukkus hinge ahmides tahapoole. Larsi peata keha vajus maha. Püssirohi pani Wade'i silmad kipitama, pimestades teda hetkeks. Ta kuulis hõiget ja vaatas vee poole. Inimesed lähenesid talle aeglaselt. Kuu tuli jälle nähtavale ja Wade märkas neilgi sama ebainimlikku välimust nagu Larsil.

Wade pühkis tuha riismed silmist ja tulistas oma haavlipüssist. Ta ei teadnud, kas tal on piisavalt laskemoona. Lähim elukas oli tal sihikul.

Järsku hakkas järvevesi keema.

Kuu läks taas pilve taha varju. Ümbrus pimenes, aga Wade oli kindel...

Midagi tõusis veest.

Midagi suurt.

Midagi väga suurt.

Tuul tugevnes ja järvelt puhus maale jäine iil.

Üks mees – või keegi, kes oli kunagi olnud mees – haaras Wade'i püssi järele.

Wade viibutas püssi kaarega, tabades elukat lõua pihta. Ta tundis, kuidas luud purunevad ja olend vajus maha.

Wade tormas läbi metsa, kuni jõudis hobuse juurde. Ta ahmis õhku ning oksad olid tema näo ja käed lõhki tõmmanud. Esimene jälitajatest jõudis väikesele lagendikule just siis, kui ta hobuse selga hüppas. Loom lõi takka üles ja Wade haaras ohjadest, et teda kontrolli all hoida. Ta tõstis püssi ja tulistas elukat otse näkku.

Ta lõi hobusele kannad sisse ja galopeeris minema.

Wade ei peatunud mitu minutit. Ta kuulatas enda jälitajate hääli.

Vastuseks oli vaikus.

Wade hingas kergendatult. Ta arvas, et on piisavalt kaugele jõudnud, kui äkki hakkas ta kuulma tuhme tümpsuvaid hääli, mis panid maa värisema.

Ta silmad läksid suureks.

Tümpsuvad hääled olid rütmilised.

Nagu sammud. Hiiglaslikud.

Ja iga samm tundus kõlavat lähemalt.

Ta sikutas hobust ohjadest ja sundis teda jälle galopeerima. Ta lootis, et loom suudab vahelduva kuuvalguse käes võimalikke teel olevaid takistusi vältida. Ta ei teadnud, kaua koletis teda jälitab – peaasi, et hobune kauem vastu peaks.

Woodruffi tagasi minek ei tulnud kõne alla. Tal tuli minna Green Baysse – kuuldes hobuse rasket hingamist, oli selge, et enamik teekonnast tuleb läbida jalgsi.

Ta mõtles õudusega Larsile ja sellele, mida ta oli pidanud tegema. Osa temast tahtis sõita tagasi linna ja kätte maksta.

Aga osa temast tahtis lihtsalt minna tagasi New Yorgi rüppe ja unustada õudused, mis ta Woodruffis avastanud oli.