Tõlkis Mirjam Proos

Vaiksetel hetkedel enne koitu, kui kõik on pime kui merepõhi, pööran ma pea õest eemale ja näen und. Mu unenäos ei ole me ühendatud. Me ei ole rinnust kõhuni kokku kasvanud. Ma ei ole määratud loitsima, kuni Isabella sureb. Selle asemel kõnnin ma sirgelt, mitte temaga koos, külitsi nagu krabi. Üksi ja uhkelt olen ma koos oma elu armastusega. Kui ma ärkan, ei mäleta ma tema nägu. Alles jääb vaid, et Isabella oli elus, ent ma olin üksi. Räägitakse, et võlurite unenäod on endelised, kuid see ei saa tõsi olla, sest ainus viis, kuidas ma saaksin üksi olla, on oma õde tappa.

Sel hommikul lõppeb unenägu varem. Mind äratab miski soe mu paremas käes, mida seal enne ei olnud. Avan silmad. See on pärgamendirull. See on ilmselt mu sõbralt Emilylt, kes pole mulle kuid kirjutanud. Ärkan täielikult ja mu sooni täidab jää, kui ma mõistan, mida kirja soojus tähendab. Selle päritolu on maagiline. Emily kaksik Susan oli surma äärel juba enne kui me Võlurite Parlamendi eest põgenesime, nii et tal ei saanud olla väge kirja luua. See peab olema Parlamendilt.

Tõusen püsti, kavatsedes kirja kaminasse heita. Tõusmine äratab Isabella. Ta haarab mu randmest, nii et heide jääb napiks. Püüan rulli üles võtta, kui Isabella eemale tõmbub. Tantsime vähehaaval pööreldes paigal, kuni ta tugevamana võidab. Ta kükitab, sundides ka mind seda tegema, ja korjab kirja üles.

„See on maagiline,” ütleb ta. „Neil on vast vaja, et sa kangelasliku loitsu lausuksid.” Ta peatub ja pigistab rulli rinnale. „Kui palju laule nad minust peale surma küll kirjutavad?”

„Mitte ühtegi,” vastan ma. Mind haarab köhahoog, juveelina erksad verepritsmed kirjavad mu käe. Ta ütleb sama, mis peale iga mu hoogu. „Sina või mina. Kui sa lausud loitsu, nagu nad tahavad, jään ma inimestele meelde. Kui ma nagunii surema pean, tahan ma vähemalt meelde jääda.”

Ja mina kasutan oma harilikku vastulauset. „Tapmine on patt.”

Köha läheb tugevamaks, kuni suured klombid tumepunast hüübinud verd katavad mu käe ja silmaservades küünistab pimedus. Ma ei suuda hingata ega mõelda. Isabella embab mind, kuni see möödub.

„Loe kiri läbi,” ütleb ta. „Sa räägid üha, et leiad viisi mind päästa, aga me mõlemad teame, et see on vale.” Ta teeb pausi. „Me sureme. On meil nädal? Päev? Tund? Palun.”

Tal on õigus, kuid loitsimine kiirendab tempot, millega Isabella mu elu imab, sundides mind üha uuesti ja uuesti loitsima. Köhin jälle ja olen ühtäkki väsinud. Isabella usub, et Parlament teeb head, kuid mina tean paremini. Aga ei ole tähtis, mida ma usun, mitte siis, kui minu tõekspidamised meid mõlemat hukutavad.

Kerin kirja lahti. „See on tühi,” ütleb Isabella. „Miks peaks võlur selle looma?”

Vean sõrmega üle paberi ja mu sõrmed surisevad. „Ma pean loitsima, et kirja sisu paljastada,” vastan. „See on vaid väike loits, mis ei anna meile palju aega juurde.”

„Tee ära!”

Sõnad tulevad hõlpsalt, kuigi sellest on aasta, kui ma viimati loitsisin. Isabella sisistab, hambad risti, iga silbi peale. Niipea, kui loits on lõpetatud, vaibub kõdi mu rinnus ja Isabella tuhkhallile näole ilmuvad kanavarbad. Kõik minus kihab elust.

Voogav kiri, must nagu veri kuuvalgel, täidab lehekülje. Iga täht tõmbleb, kuid paneb kahtlema, kas üldse liikus. Loen valjult: „Igisureva Kuninga elu on lõppemas ja Olemat-Uss ärkab varsti. Mul on kava selle peatamiseks. Parlament ei tea. Saabun kolme tunni pärast. Draven.”

Mu käsi väriseb, kui kirja alla lasen. Kui Igisurev Kuningas sureb, saabub kaos. Ilma temata maksavad loitsud nõrgemale kaksikule määratult rohkem. Parlament ei saa midagi teha. Nii korrumpeerunud, kui nad ka on, on alternatiiviks ainult anarhia. Ja veel hullem, kuninga elava keha ja uue keha sündimise vahel vallandub Uss.

Emily kirjutas temast. Kõik, mida ma tean, on, et Emily armastas teda. Ta pidi päästma Emily kaksiku Susani, kuid ei suutnud ja murdis ta südame. „See on lõks. Ta ei suuda Ussi hävitada,” ütlen ma.

„Nad mäletavad meid igavesti, kui me seda teeme,” vastab Isabella. „Ma võiksin saada kuju peaväljakul. Lapsi kiidetakse minu moodi olemise eest.” Ta plaksutab mu käsi ja sunnib mind mööda tuba keerutama, võlts rõõm silmis. „Isetu Isabella, kes ohverdas oma elu inimkonna päästmiseks.”

„Ei, seda ei saa teha.” Ma vaatan tast eemale. Kaksik haarab mu lõuast ja keerab mu näo uuesti selle loomulikku suunda, endale otsa vaatama.

„Ei saa või ei taha?” küsib ta. „Ja on sellel tähtsust?”

„See tapaks su,” sõnan. „Võta see, kui palju seesama loits haiget tegi, ja korruta tuhandega.”

„See on seda väärt, et igavesti meenutatud saada,” arvab ta. Ta napsab kirja oma kätte ja loeb selle mu selja taga ette, veeretades iga sõna suus, nagu oleks see klaaskomm. „Miks sa ütlesid, et Draven ei suuda Ussi tappa?” küsib Isabella. „Ma ei mäleta teda.”

„Nad olid Emilyga koos,” ütlen. „Ta liitus peale meie lahkumist Parlamendiga. Emily rääkis, et nad avastasid ta mingist väiksest külast. Tal polnud veel piisavalt aega olnud, et loitsima õppida.”

„Kuidas ta siis Ussi tapab?”

„Ta valetab. Parlament üritab meid jälle tabada.”

Isabella on vaikne. Me näeme üksteist potil, pesemas ja veritsemas, kuid Isabella pea on nagu lukustatud kirst. Teda huvitavad riided ja meik ja tantsimine ja mehed ja tuhanded muud tähtsusetud asjad. Ent kui ma mõtlen tema surmale, tekib südames tunne, nagu oleks kivike visatud põhjatusse kaevu.

Ma heidan kirja tulle, peaaegu oodates, et see mitte ei sütti, vaid sisiseb ussina. See süttib. Isabella võtab kaminavõrelt roobi ja lükkab rulli sügavamale. On veider nauding vaadata tema veatut nägu, kuigi ta näppas oma ilu minult. Kui me teeme võimatut ja tapame Olemat-Ussi, siis nii saavad kunstnikud ja skulptorid teda kujutama. Kui me lapsed olime, oli tal kurblik kidur konnanägu. Nüüd paelub ta vaatamata meie ebardlikkusele meeste pilku. Iga päevaga jään ma üha räbalamaks, nahk kolba ümber pingul kui paber ja juuksed pihutäite kaupa välja langemas.

Isabella lükkab viimase halu külili, nii et tuli hääbub, jättes pärgamenditükid tuha vahele. „Me ei põgene,” tõdeb ta. „Parlament kardab sind endiselt.” Ma püüan liikuda, et meie napid asjad kokku pakkida. Ta ei liigu. Meie kehade ühendus venib ja ma ahmin õhku. See teeb kindlasti ka Isabellale haiget, kuid tema nägu on kivina liikumatu. Pingutan, kuni valu liiga suureks muutub. Ta ei liigahta.

„Kas sa ei usalda mind õigesti valima?” ütleb ta.

Ei, ei usalda. Tema pea on täis hiilgust, kuid surnud ei hooli ümmardamisest. Nad on põrm ja ussikesed ja kuju ei asenda mulle õde. Pingutan jälle.

Köhahoog tabab mind hoiatamata. Kui see lõppeb, on meie kleit eest paksu, klompiva verega kaetud.

„Kas sa tahad vannutatud saada, kui Parlament meid kinni võtab?”

„Mary, meil ei ole enam aega põgeneda,” ütleb ta vastuseks. „Ma tunnen, kuidas meie süda aeglustub.” Tuul puhub läbi meie kiviosmiku pragude ja kamin jahtub. Ma köhin veel ja veri on värske, ere. Tolmukübemed heljuvad aknast paistvates päiksekiirtes, kui koidab. Ta vaatab päikse kõrgust. „Ta jõuab varsti siia.” Isabella veab mu välja ja uurib taevast.

Kaksiku selja taga laskub taevast tohutu õhulaev. Selle esiküljele on naelutatud naine ja jumalad! see on Emily. Mis temaga juhtunud on? Siis mõistan oma viga. Tema ongi laev. Nad on ta vannutanud. Emily paljas valge ihu on kerakalana venitatud, tehes tast elava õhulaeva käilakuju. Üks põhjuseid, miks ma Parlamendist lahkusin, oli nende karistuste julmus ja nüüd on see juhtunud Emilyga.

Ma nuuksun ja helid tõmbavad Isabella tähelepanu Emily laskumisele. „Ta on seest tühi,” märgib ta. „Ma näen kellegi kuju.” Ta kasutab oma kätt, et silmi päikse eest varjata. „Kaks inimest, kõrvuti. Kas Emily rääkis sulle kunagi, kuidas Draven oma kaksikuga ühendatud on?”

„Mida ta ometi Emilyga teinud on?” lausun ma, hääl murdumas.

„Ta ei saanuks,” tõdeb Isabella. „Ainult Parlamendi vanemliikmed saavad kedagi vannutada.”

Pisarad pimestavad mu. „Ei, See pidi olema Draven. Emily ei hakanud neile kunagi vastu.”

Ma vaatan Emily nägu, kui ta lähemale tuleb, lootes äratundvat naeratust. Tema nägu jääb ilmetuks. Vaene Emily! Ta maandub vaikse mütsatusega rohule. Ta vähratab ja lõhkeb nagu veerandikeks lõigatud apelsin, paljastades pääsu oma sisemusse.

Draven astub Emilyst välja. Äratundmine pistab must läbi – tema ongi mees mu unenägudest. Puberteedist saati olen temast und näinud. Ma ei mäletanud kunagi ärgates tema nägu, kuid nüüd on ta mu ees. Kõrged põsesarnad, sügavsinised silmad ja suu, mis on kui loodud ilusate lubaduste sosistamiseks. Mu põskedele tõuseb puna ja meie süda lööb kiiremini, kui talle otsa vaatan. Jumalad, ta on ja selle kohta ei kõlbaks ükski teine sõna.

Õhuke nahariba seob Draveni puusalt oma kaksikuga. Tuhakarva kaksik on nii õbluke, et paistab peaaegu läbi ning nii kulunud, et tema sugu ei ole võimalik määrata. Selle silmad on kinni.

Draven läheneb meile. Tema kaksik peegeldab ta samme, kuid ei ava silmi. Kui kaksikud on surma äärel, tõmbuvad nad sügavale enesesse, klammerdudes enne viimast loitsu elu külge. Kuidas saab Draven loitse piisavalt hästi tunda, et oma kaksik nii ääreni ära kurnata?

„Mis sa temaga tegid?” ütlen, pannes oma häälde pahameele, kuid olles samal ajal võimetu talt pilku pöörama.

Draven tõstab käed: „Ma ei ole Parlamendi sõber. Ta proovis lahkuda nagu sinagi, kuid teda nad ei kartnud. Nende karistus ajas ta hulluks.” Mees silitab Emily põske, kuid ta ei reageeri. „Ma ei suutnud teda päästa. Nad ei teadnud, et me olime koos, nii et kui nad otsisid kedagi tema eest hoolt kandma, pakkusin ma ennast vabatahtlikuna välja.” Isabella noogutab, liiga innukas uskuma. See on mõeldav. Ma tahan teda uskuda, jumalad, ma tahan.

Oma unenägude armastaja päriselus nägemise šokk on mind püsti hoidnud, kuid adrenaliin langeb ja ma komistan. Draven ja tema kaksik sööstavad ettepoole ja püüavad meid kinni. Mind toetav käsi on tugev. Tema teine käsi hoiab Isabellat. Kaksik hoiab meid samuti ja selle nahk meenutab kuivi sügisesi lehti, hapraid ja purunemisvalmis. Ma vaatan ta täiuslikku näkku, kuid Draven vaatab Isabellat ja kui ma pööran pea tagasi selle loomulikku suunda, on Isabella loonud silmsideme.

Draven tõmbab meid uuesti jalule, tema käed muudavad asukohta. Üks käsi jääb Isabella pihale. Kaksik hoiab mind püsti. Peale pikka, külmunud hetke laseb ta lahti ja siseneb Emilysse.

„Olemat-Uss ärkab vaid päevade jooksul,” lausub ta. „Me peame kohe Tuliveele naasma.”

„Igisurev Kuningas oli täie tervise juures, kui me lahkusime. Ma saan lausuda väikseid loitse, et me mõlemad elus püsiksime.”

„Te olete Tuliveest kaugel ega tea uudiseid,” vastab Draven. „Ta on suremas. Ta on juba kuid suremas olnud.”

„Aga ta pole surnud.”

„Enne, kui ta surmaeelsesse unne vajus, palus ta Kurvakaupmeestel oma valu kellegi teise kurbuse vastu vahetada,” ütleb mees. „Nad vastasid, et kuningas ei saa oma surma ära vahetada.”

Minu viimane lootus kustub. Kui praegune Kuningas on suremas, peab Isabella andma kogu loitsu väe. Meil pole kaua elada jäänud, kui ma ei loitsi ja uut Kuningat ei sünni veel nädalaid. Isabella järgneb Dravenile ja ma ei puikle vastu.

Sissepääs sulgub meie taga. Sees on kitsas ja Draven seisab peaaegu meie otsas. Emily sisemus on esialgu sügavpunane ja vahajas, kuid siis hakkavad tema seinad valgelt helendama ja muutuvad läbipaistvaks. Ta tõuseb ja mul keerab kõhus, kui näen meie hurtsikut ja aeda kaugusesse kadumas. Isabella pigistab mu kätt. Ta ei karda kõrgust, kuid tunneb mu ebamugavust. Ma sulen silmad, kuid näen Dravenit siiski vaimusilmas. Parem nad taas avada ja seda ma teengi.

„Mis viimati juhtus, kui maag arvas, et suudab Ussi tappa? Kui paljud surid?” ütlen ma.

Draven heidab mulle pilgu ja vaatab siis Isabellale otsa. „Umbes kolm tuhat suri kakskümmend aastat tagasi,” ütleb ta, hääl peaaegu tuulde kadumas. „Aga see ei ole see, mis seekord juhtuma saab.”

Isabella kallutab küljele, et paremini kuulda ja ma pean kaasa kallutama. Draven lõhnab seebi ja roosivee järele, kuid selle all on tunda tema sureva kaksiku nooti. See avab hetkeks silmad, soolavalged ja pimedad, kuid siis sulguvad need taas.

„Milline loits tapab Ussi?” küsib Isabella.

Draven tõstab käe ja hetkeks kardan ma, et ta silitab Isabella juukseid. Hoian hinge kinni. „Ma olen ajalugusid uurinud,” sõnab ta. „Neli korda on üritatud Olemat-Ussi hävitada.” Öeldes , pigistab ta käe rusikasse ja avab selle siis, naeratades ja sõrmi lõdvestades. Hingan välja. „Iga katse on Ussi vihastanud, muutes selle hävitustöö hullemaks. Sureb tuhandeid enam, kui vaja on.”

Me hõljume läbi õhu tohutul kiirusel, ületades mägi-surnuaiad, mis on tekkinud maailmavaritsejate luudest. Meie vari teeb tumedamaks Vaikuse metsa, kus puud söövad neid, kes on piisavalt rumalad, et rääkida. Ja siis järgime me Tulivee jõge, mis voolab Leegimerre, mille kaldal Tulivee linn asub. Mägede varjudes hubiseb meri madalal sinisel leegil ja põrgukalad põlevad pinnalt õhku hüpates. Keskhommikuks on varjud läinud, leegid vaibunud ja põrgukalad söödavad.

Draven jätkab: „Keegi pole mõelnud, Uss hävitustöö lõpetab.”

„Sa kutsud uue Igisureva Kuninga välja kohe, kui eelmine sureb,” mõistab Isabella.

Mees naeratab, muiges tõeline rõõm, ja vaatab Isabellale silma. „Niipea kui uus Kuningas sünnib, Uss kaob. Kui me toome uue Kuninga varem maast välja, on Ussi kahjustused piiratud. Polnud vaja suuremaid oskusi, et kirjutada kokku muudetud esilekutsumise loits, ainult oskust selle lausumiseks.”

„Tee seda ise,” ütlen ma.

„Kõik maagid, kes oskustelt sinu lähedalegi jõuavad, on juba oma kaksiku tühjaks kurnanud.”

„Esimene, kes puutub uut Igisurevat Kuningat, saab tema asevalitsejaks, kuni Kuningas täisealiseks saab, eksole?”

Ta räägib veel, liiga kiirelt, liiga sujuvalt. „Mu isa suri Olemat-Ussiga võideldes. Ma olen alati unistanud selle peatamisest.”

„Nii et sa hakkad asevalitsejaks, et tema mälestust austada?”

„Emily rääkis, et sa oled silmakirjalik,” lausub mees. „Sa ei lahkunud Parlamendist selleks, et oma õde päästa. Sa lahkusid, sest neile ei sobinud, kuidas sa loitse kasutad. Sa räägid ilusaid sõnu Parlamendi türannia vastu, aga kui tekib võimalus head teha, jooksed sa ära.”

„Ära valeta,” vastan ma. „See on sinu enda hiilguseks.”

„Mary,” sekkub Isabella. „Sa pead selle loitsu lausuma.”

„Et tema saaks järgmiseks kaheksateistkümneks aastaks troonile?”

Enne, kui ma jõuan jätkata, segab Draven vahele. „Emily oli sinu sõber, aga ta valetas minu kohta. Ma olen hea inimene. Luhtunud armastus sünnitab valesid ja ta valetas.”

Emily ei olnud temast üldse kirjutanud, välja arvatud mainides, et tal on kaaslane. Mees pidi kuidagi päästma Susani. Ja ta ei teinud seda ja siis Emily kirjutas: ega midagi enamat. Mees oli Emilyle olnud vähem tähtis, kui ta arvas. Otsustasin teda peibutada: „Ta rääkis tõtt.”

„Kui sa loitsid, oled sa kohal, kui uus kuningas sünnib,” räägib Draven. „Sa võid olla esimene, kes teda puudutab.”

See tabab mind nii ootamatult, et ma ei suuda muud kui kokutada. Ta pakub mulle asevalitseja kohta. „Ma ei saa.”

„Emily rääkis, et sa vihkad seda, kuidas Parlament loitsib ahnusest, mitte selleks, et teha võimalikult palju head,” lausub Draven. Ta silmad otsivad Isabella üles, siis minu ja jäävad siis uuesti tühjusesse vaatama. „Parlament oleks sunnitud sulle alluma. Sa saaksid kindlaks teha, et loitse kasutatakse ainult hea tegemiseks.”

„Sa keelduksid sellisest võimust?” küsin ma vastu. Tema käsi hõljub Isabella põlve kohal, kuid ei puutu. Ma tahaksin, et ta paneks oma käe mu reiele ja libistaks selle meie kleidi alla. Ma tahaksin, et ta mind suudleks. Kuidas ma saan nii nõrk olla?

„Ma olen teinud rohkem head, kui ükski maag eales, kui Olemat-Uss magab,” vastab ta. „Mis on asevalitsemine selle kõrval?” Ta silmad säravad ja ma tahan teda uskuda. Uss saab peatatud ja mina saan asevalitsejaks. Tuhanded elus saavad päästetud ja kogu Parlament minu võimu alla. Mu kaasmaagide türannial oleks lõpp. Kuid see maksaks Isabella elu.

„Ma tahan Igisureva Kuningaga rääkida, enne kui ta sureb.”

„Sa saad teda näha, kuid ta ei räägi sinuga,” ütleb Draven. „Tal on nii suured valud, et ta ei ole enam mõistuse juures.”

Enam pole midagi öelda ja me istume vaikuses, kui linnale lähemale lendame. Draven ja tema kaksik istuvad Emily interjööri teises küljes. Ta kaksik ei ava silmi. Kõik me kolm vaatame üksteisest mööda.

Emily püüab kinni tuulehoo ja lendab kiiremini. Me lendame üle laiuva Tulivee linna. Lõunane päike on leegid summutanud ja kalurid kaldal lükkavad paate vette. Hooned ei ole meie lahkumisest saati muutunud. Iidsetel aegadel polnud meie riigil muud kui liiv ja kuumus ja põlev vesi, kuni piisavalt paljud maagid tapsid oma kaksikud esmalt ilma, siis maa muutmiseks. Hooned on siiski kõrbelinna omad, nende tellised valged kui röövlindudest üle jäänud kondid ja katuste värelevad punastest tellistest kõverused jätkumas silmapiirini.

Me laskume linnamüüri serva riivates. Müür on tehtud maailmavaritsejate mustadest teemantluudest ja nende ligipääsmatud kindlustused on sajandite jooksul tagasi löönud arvukalt horde.

„Me anname minu otsuse homme,” ütlen ma. Isabella avab vaidlemiseks suu, kuid ma tõstan käe, et teda peatada. „Me räägime sellest Isabellaga ja siis ma otsustan.”

Me maandume. Tänavail sagiv rahvahulk vaatab meid hetkeks ja jätkab siis oma tegevusi. Emily välimus ei põhjusta õuduskarjeid. Isabella ütleb mu mõtted välja: „Nad ei vaadanud teda. Palju vannutatuid nüüdseks linnas on?”

„Parlament on viimasel ajal palju kohut pidanud.” Ta teeb pausi. „Nad on vastaseid alla surunud, enne kui Uss ärkab. Tuleb segane aeg ja nad ei taha riskida.”

Emily lõheneb ja me väljume tee peale. Ma vaatan teda, lootes ta silmis näha mingitki äratundmist, kuid seal ei ole midagi. Kuna ma ei vaata, kuhu lähen, komistan ma ja pean maha vaatama. Mu huulilt libiseb vaevukuuldav vandesõna. Me oleme Pisarate Teel. Kunagi tunti seda Kuningateena, kuni viimasel korral Olemat-Uss seda kasutas. See tee on linna kõige laiem ja lõikab Tulivee pooleks. Mis oli kunagi kivi, on nüüd kuue jala sügavuselt klaasiks sulanud. Me seisame noore meesterahva kohal. Ta nägu on põlemisjälgedeta, kuid ülejäänu on süsimust. Tema silmad on sinised ja suu veidi paokil, justkui sügavais mõtetes. Surnud sõdur on nii kena kui tuttavlik. Ma vaatan sõduri nägu ja siis Dravenit.

„See on su isa, jah?”

Draven ja tema kaksik kükitavad teele. Draven puudutab klaasi isa näo kohalt. „Ma ei tundnud teda. Sain eostatud enne Ussi ärkamist.” Higi ta sõrmedel jätab klaasile triibud, kui ta käe ära tõmbab. „Ta oli talupoeg, kuid Parlament värbas ta teenistusse. Ema ootas last.”

Mees tõuseb püsti. „Jaluta seda teed mööda ja ütle siis, et see loits ei ole õige. Ma kohtun sinuga siinsamas koidikul, muudetud väljakutsumisloitsuga.”

„Mis su kaksiku nimi on?” küsib Isabella.

Mehe nägu kalestub ja ta astub taas Emily pardale. Väljapääs sulgub. Hetkeks kujutlen ma, et näen Emily silmis kannatust, kuid petan ennast. Need on tühjad kui surnud kalal. Isabella hõikab veel, kuid Emily tõuseb õhku.

Me mõlemad vaatame, kuni ta on vaid kauge täpike taevas ja siis pean ma oma kipitavaid silmi hõõruma. Isabella vaatab kauem, silmad vesised.

Surun sõrmed meelekohtadele. Ma ei suuda mõelda. Liiga valus on. „Me ei tea, mida ta neetud loits teeb, enne kui me selle lausume, ega ju? Parlament ei ole meid tagasi meelitanud, et meid karistada. Nad tahavad, et me nende eest musta töö ära teeksime.”

Isabella norsatab. ”See on naeruväärne.” Ta juhib meid klaasteelt ära ja kõrvaltänavaid pidi. „Kuhu sa lähed?” Ta ei vasta. Me käime külitsi, nagu ikka ja tema peab aukude osas valvet. Tema jalad on kindlad, kuid minu omad libisevad klaasil. Elu, mis Isabellalt minu viimase loitsuga minu sisse tuli, on juba lahtunud ja nüüd kurnab ta mind kiiremini kui kunagi varem. Minu liikmed liiguvad sekundi murdosa jagu mõtetest hiljem ja Isabella juuksed ning silmad säravad veidi enam.

Inimesed vaatavad maha ja kiirustavad teelt ära, kui me läheneme. „Nad karvad meid,” mainib Isabella. „Mäletad, kui meid maeti teenepalvete alla? Parlament kartis sind alati. Sa jätsid neist halva mulje, kui sa rääkisid, kui palju head su loitsud teevad, kui sa neid lõpuks lausud.”

„Sa tunned puudust tähelepanu keskpunktis olemisest,” ütlen ma. See kukub välja järsumalt, kui ma kavatsesin, aga Isabella jääb rahulikuks.

„Jah,” vastab ta. „Ma igatsen mõtet, et kui sa lõpuks alla vannud, saan ma kuulsaks.”

„Kuhu me lähme?”

Me pöörame ümber nurga. Ta on meid juhtinud turuplatsile, kus Kurvakaupmehed oma teened pakuvad. Turg on tühi, kui nemad välja arvata. Nad istuvad tohututes auravates klaastünnides, ääreni vett täis, nende ümbermõõt tünne keskelt ääreni täitmas. Nende silmad on mustad pilud ja ülejäänud keha soolvalged. Ninasõõrmed on kaks ülespoole kõverduvat pilu, suud huulteta avad. Nende jämedatel sõrmedel ei ole küüsi, peadel juukseid ega kõrvu ega kortse. Mitte keegi ei tea, kuidas Kaupmehed ilma kaksikuteta maagiat suudavad hallata või miks nad kurbusi vahetavad, sellest nähtavat kasu saamata. Kaupmehed olid siin juba enne Tulivee asutamist. Võimalik, et nad olid siin juba enne inimesi.

Lähim suunab oma mustade silmade pilgu meile. Isabella sunnib mind edasi kõndima ja selle ette seisma jääma.

„Vaheta oma süü,” ütleb ta. „Vaheta oma paganama süü, et sa saaksid teha, mis tarvis.”

„Ma ei tea, millest sa räägid.”

Ta annab mulle tugeva kõrvakiilu. „Mary, ärka üles! Sulle meeldib niiväga märtrit mängida, et sa oled hävitanud kõik mu unelmad.”

Ma hõõrun oma õhetavat põske. „Sa tegid mulle haiget.”

„Sa ei saa seda enam edasi lükata,” ütleb ta.

„Aga kui Draven valetab?”

Isabella silmad on tuhmid. „Ma ei ole kunagi uskunud sinu jumalaid ega taevast. Kui ma suren, ei ole enam midagi. Mu surm ei tähenda midagi, kui sa seda ei tee, aga su paganama uhkus on olulisem kui minu unistused, kas pole?” Tema hääletoon muutub pehmemaks. „Vaheta oma süü. Palun.” Ja siis ta nutab, nägu krimpsus, Isabella, kes on alati nii rahulik ja ideaalne. „”

Ma pigistan välja sõnad: „Kui ma saaksin sinu eest surra...”

Tema nägu kalkub. „Aga sa ei saa.” Isabella pöörab pea Kaupmehe poole. „Kui palju kurbust on Kuninga suremise valu väärt?”

Kaupmees näib peaaegu üllatunud. „Võtta tema valu on võtta tema elu.”

„Ma pakun vahetada tema valu oma purunenud unistuste vastu,” ütleb ta ja sirutab Kaupmehe poole käe.

„Sinu pakkumine on vastuvõetav,” sõnab kaupmees ja hakkab kauba kinnituseks Isabella kätt suudlema. Ma püüan teda peatada, kuid ta lükkab mu käe raskusteta kõrvale. Kaupmees suudleb ta kätt ja siis see väriseb ja selle silmad pöörduvad pahupidi.

Isabella ahmib õhku, kuid Kuningas oli vana ja ta saab hambaid risti surudes surmavaluga hakkama. Kellad hakkavad helisema, märkides Igisureva Kuninga surma ja Olemat-Ussi tulekut. Minutite jooksul müristavad rahvahulgad üle turu. Keegi ei peatu Kaupmeeste pärast, nad põgenevad linnast.

„Millega sa oled hakkama saanud?”

Isabella sulgeb silmad. „Nüüd sul ei ole süüd. Ma sundisin sind. Me otsime Draveni üles ja siis sa loitsid.”

Peab olema väljapääs. Peab olema. Isabella suundub tagasi sinna, kus Emily maandus. Mu kopsud justkui põleksid, kuid me ei saa kiirust maha võtta. Hulgad tungivad meile vastu. Olemat-Uss tapab nad kõik. Ma tean seda oma luudes. Tuhanded tavainimesed. Neid ei ole neetud otsustama, kas tappa oma kaksik, kuid neil pole ka väge ennast päästa. Jumalad on loonud nad etturiteks, kuid mina olen lipp laual. Ma võiksin nad kõik päästa.

Neid on tohutult ja ma mõistan, et Draven ei näe meid õhust mitte mingil juhul. „Kuninga torn,” ütlen ma. „Ma teen majakaloitsu.” Isabella tõsineb ja noogutab. Kiireim tee Kuninga torni on läbi agulite. Me küliskäime mööda nende kitsaid kõveraid tänavaid nii kiiresti kui suudame. Hüüded ja hõiked kõlavad igal pool ümber. Pisarate, hirmu ja higi hais matab hinge.

Me seisatame, et rahvahulk mööduks. Meie kleidi esikülg on verega kaetud, kuigi ma ei mäleta köhimist. See pole oluline. Peale majakaloitsu võib Isabella surnud olla. Rahvahulk harveneb hetkeks ja siis suundume me edasi, mööda vähemkäidavaid tänavaid, kuni oleme jõudnud Suurele väljakule, kus kangelaste kujud, nii kaksikud kui üksikud, seisavad ümber Kuninga torni.

Torn on lihasammas, selle otsas sooniline majasuurune süda. Kuni Kuningas elab, süda tuksub. Kui ta sureb, on süda paigal, kuni uus Kuningas sünnib. Torni varre ümber keerdub puust trepp. See viib südant ümbritsevale põrandale.

„Seal üleval ei ole kedagi,” ütleb Isabella. „Kus Parlamendi liikmed on?”

„Kardavad Ussi,” vastan ma. „Sellele meeldivad maagid.”

„Draven võis tõtt rääkida,” sõnab ta. „Sina ja tema olete ainukesed, kes saaksid uut Kuningat puutuda.”

Jah, Isabella on siis surnud. Need saame olema Draven ja mina. Ja siis ma mõistan. „Ei. Draveni kaksik on endiselt seal.” Isabella nägu on tühi. „Sina oled surnud. Mina olen üksik.” Isabellal läheb mõistmiseks hetk aega. „Sa ei saa loitsida. Ja tema saab.”

„Võibolla mitte. Ta kaksik on surma äärel.”

„Aga veel mitte surnud.”

„Pole vaja paljut, et kedagi tappa, eriti, kui vastu loitsida ei saa,” tähendan ma. „Tunnistajaid poleks.”

„Ta ei ole mõrtsukas,” märgib Isabella. „Ära küsi, kuidas, aga ma tean, et ta ei ole. Ma tunnen seda.”

Ma tunnen seda ise ka. Ta ei ole mõrtsukas. Ta on valelik, aga seda on kõik. Parlamendi vanemad peavad end sõnades võõruslikeks, kuid on türanlikud. Ma mäletan, kui ma veel nende hulka kuulusin. Meie kaasmaagid kuulutasid oma plaane viimaseks loitsuks ja nende kaksikud naeratasid ja noogutasid. Suured loitsud, mis teeksid nende surnud kaksikutele au. Nad valetasid. Loitsud olid alati nende enda jaoks. Aga mina olin ainus, kes põgenes. Mina olin ainus, kes valede osas midagi ette võttis. Ja Isabellal on õigus. Ma valetan endale ja olen alati endale valetanud.

Ma üritan suunduda üle väljaku, kuid mu jalad ei liigu. Mu rinnus ei kõrveta ja mu kopsudes kõdistanud ämblik on kadunud. Ma üritan Isabellale öelda, et mul ei ole enam valus. Mu pea ei liigu. Miks kõik nii vaikne on? Ma oleksin justkui vee all ja mul läheb veidi aega, et aru saada: Isabella karjub midagi.

Keskendun ja tema sõnad muutuvad veidi selgemaks. Ta karjub minu nime. „Torn,” ähin ma. Kulub paar katset, kuni ta mind kuuleb, kuigi ma karjun samuti.

Isabella alustab üle väljaku jooksmist ja meid ühendav liha venib, kui ma mööda munakive jalgu järgi vean. Ma ei tunne. Kolmandik teest läbitud, pilgutan ma silmi ja kui need taas avan, oleme poole peal. Isabella on seisma jäänud. Ta laksib mulle vastu nägu. Maailm on vaikne ja laksud juhtuvad kellegi teisega. Ma olen otsekui klaasi taga, sipelgas terraariumis maailma põlemist vaatamas. Ma tahan magada. Kui ma magan, siis ma ei pea teda tapma.

Ei. Me peame Draveni leidma. Ükskõik kui heledalt majaks põleb, ta ei näe meid maapinnal. Kui ta ei lenda parajasti, pole oluline, mis juhtub. Siis me sureme enne, kui ta meid leiab.

Ma ei tea, kas Isabellal on piisavalt jaksu, et ma saaksin lausuda midagi peale majakaloitsu. See võib ta tappa ja siis olen ma üksi ja jõuetuna tornis, Uss all linna laastamas. Jumalad, ükski loits praegu võib ta tappa. Aga valikut ei ole. Suurem osa loitse, mida ma Parlamendis õppisin, on liiga võimsad. Mul on vaja midagi väikest.

Ma pilgutan silmi ja siis oleme me maas pikali, mu nägu munakivide vastas tuim. Isabella krigistab hambaid ja me tõuseme püsti. Ma ei tunne valu. Tema lihased kummuvad, kui ta minust elu imeb. Aga isegi nii ei ole võimalik, et ta saab tipuni ronitud või isegi ainult paar sammu astutud, kuniks ma suren. Ma pean midagi loitsima.

Mu nägu on tema omast vaid tolli kaugusel. Ma ei suuda välja mõelda, mida loitsida. Viimase loitsu kahjud on tema näolt kustunud. Tema ilu on võrreldav ookeani või mäe esimest korda nägemisega. See tekitab mulle tähtsusetu tunde. Lastena olime me samaväärselt tavalised. Nüüd on tema Jumalanna ja mina moor.

Lapsepõlv. Oli üks riimloits, mille kõik kaksikud lastena ära õpivad. Pisike, rumalavõitu loitsuke. Loits, mis pani juurviljad maitsema nagu keedetud maiused. Sõnad olid lihtsad, aga see oli laululoits, vajas rütmi ja viisi, et õnnestuda.

Mul on viis peaaegu meeles, aga see on kui püüda tuules seebimulle. Niipea, kui mõni sõna meelde tuleb, on see samas kadunud.

Ma pilgutan silmi ja kui ma nad taas avan, on kõik hall nagu pilve sees. „Isabella!” hüüan ma, aga ma ei tea, kas huuled liikusid. Ma pean loitsima. Ma sulen silmad ja laulan.

Isabella karjed kajavad mööda väljakut. Avan silmad. Kõik on vesine ja hägune, kuid mitte enam hall. Pooleldi loomalik valuoie sünnib ja sureb Isabella kurgus. Loits on teda kurnanud, kuid paistab olevat luhtunud. On see võimalik? Ja siis taban ma õhust millegi maitse. See on taeva maitse otse enne äiksetormi, terav ja ohtlik. „Olemat-Uss,” ütlen ma. „Ma tunnen tema tulemise maiku.” Ussi maitse muutub. See muutub tema kavatsusi pidi. Omal moel loen ma tema mõtteid ja ma tean, et ta on näljane maagia järele.

Torkimine mu keelel läheb tugevamaks. „See tuleb meile järgi,” märgin. „Maagia on majakas. Me peame ronima.” Järgmine loits võib meid paljastada.

Mu silmad kipitavad ja ma pühin neid käeseljaga. Isabella kujutis muutub selgeks. Püüan kinni ohke. See loits ei võtnud palju, kuid Isabella on nüüd vana naine. Tema nahk on kortsus kui tegemata voodi, juuksed hallid ja ilmetud.

„Sa pead mind kandma,” sõnab Isabella, hääl nõrk. Ma korjan ta sülle. Ta on kerge kui tulehakatis. Jumalad, ta ei suuda majakaloitsu ära kanda, rääkimata esilekutsumise loitsust.

Ma tardun. Võibolla Uss ei märka meid, kui peitu poeme.

Isabella kaevab sõrmed mu käsivarde. „Mine!” sisistab ta. Ma ruttan üle väljaku, Isabella jalad kive kohati riivamas.

Ussi osoon tugevneb. See peab jahti, pole kindel, kust maagia tuli, teab vaid, et keegi oli piisavalt rumal, et loitsida ajal, kui Kuningas on surnud.

Ma jõuan trepini. Isabella silmad on lahti ja tulised, kuid ülejäänu näib nii habras, et ma muretsen – puhuks tuul valet pidi, pudeneks ta ehk tolmuks.

Ma olen tugev, tugevam, kui ma olen aastaid olnud. Ma olin unustanud, kuidas on pingutuseta hingata. On uskumatu liigutada ilma valuta.

Ma ronin mööda treppi ülespoole, Isabellat toetades. See nõuab pingutust, kuid osa minust laulab pingutuse naudingust.

Me jõuame üles ja Isabella nõtkub põranda vastu. Tänavad on inimesi täis, kuid Pisarate teel pole peaaegu kedagi. Selle asemel on nad tropis Idavärava juures või kaldal, kaluripaatidesse rüselemas. Nad kardavad, et Uss tuleb taas klaasteed pidi. Aga Idavärav on liiga väike, et lasta läbi nii tohutuid hulki. Tuhanded lömastatakse.

Ja neil kes on paatides, ei lähe paremini. On jäänud vaid tunnike, kuni Põlev meri uuesti leekidesse lahvatab. Selleks ajaks, kui nad paadid üle võtavad, vesi juba põleb. Ainus ohutu tee on Lõunavärav, mille poole viib Pisarate tee, kuid ma tunnen Ussi maiku värava taga.

„On Emily taevas?” uurib Isabella.

Taevas lendab palju vannutatuid. Suurem osa on linnamüüridest väljaspool, kuid linna kohal on veel piisavalt, et Emilyt ei oleks võimalik ära tunda. Mitte ükski pole piisavalt lähedal, et Draven meid näha võiks.

Naeratuse vari liugleb Isabella huultel. „Mis sa arvad, kas ma majakaloitsu eest saan kuju?”

„Võibolla tuleb ta piisavalt lähedale, et meid näha,” vastan ma. Ma ei suuda meeleheidet hääles peita. Ta puudutab mu nägu, aeglaselt ja valulikult. „Sa oled nii kaunis. Kas mina nägin ka nii välja?”

Ükski vannutatu ei lenda lähedale. Ma hüüan Draveni nime, kuid taevas neelab mu sõnad. Päike loojub ja pisikesed leegid vaibuvad mere pinnal. Varsti on nad vöökõrgused. Paadid saavad süttima.

Vali krigisev heli kriibib mu kõrvu. Lõunavärav väriseb Ussi survest, kes maagia allikat otsib. Müürid on hävimatud, aga värav on rauast.

Üksik vannutatu hõljub Pisarate tee kohale. See peab olema Draven, otsides meid sealt, kus viimati nägi. Miks ta ei ? Siia üles ei kosta ühtki heli peale tuule müha ja Ussi tagumise. Rahvahulk Läänevärava juures on muutunud kihavaks massiks. Seal on karjeid ja luude murdumise raksatusi, kui nõrgemad jalge alla tallatakse. Ja järvel paadid juba süttivadki. Kui oleksime järvele lähemal, tunneksime põleva liha lõhna.

„Ma armastan sind,” sosistan ma ja lausun loitsu. Isabella karjub ja karjub ja karjub. Ma sunnin ennast teda vaatama, kui ta mu silme ees vananeb ja kuhtub. Tema silmad vajuvad sügavale koobastesse, kaks musta, vette kastetud kivi ja siis ta suleb need. Tema nägu kortsub, kuni ta põski katavad sügavad praod. Ta on täiesti liikumatu ja ainus, põhjus, miks ma tean, et ta on elus, on nõrgim hingetõmme mu põskedel. Kogu mu olemus pragiseb rõõmust.

Loitsu viimase sõna peale kiirgab mu sõrmedest valgus ja ma hoian peos tillukest tähte. See on külm, selge ja hiilgav. Ja kasutu. Draven võib meid küll leida, kuid Isabellal pole enam jaksu, et kuigi palju loitsida. Vähemalt võib majakas Emily ja Draveni ohust välja juhatada. Lõunavärav hõõgub kirsspunaselt. Taevas selle kohal tõmbub tumedamaks, kui Ussi toodud tormipilved kogunevad. Siis imbub must udu läbi värava. Pimedus tiheneb, kuni hõõguv värav kaob.

Palvetan Jumalate poole, kellesse Isabella ei usu, kuid Emily kaob pimedusse. „Vaata üles!” karjun ma, aga loomulikult ta ei kuule mind. Pilgutuste vahel kasvab Isabella silmi katma valge kae. Ma vaatan tumedusse tagasi. „Ma nägin temast und,” ütleb Isabella.

Ma jõllitan nii keskendunult, et kulub viiv, kuni tema sõnad kohale jõuavad. „Mida?”

„Igal ööl on mu unenägudes olnud mees,” jutustab ta. „Ma ei teadnud, et see on tema, kuni ta Emilyst välja astus. Ma nägin unes, et ta oli mu elu armastus.”

Mind läbib külmavärin. Maagide unenäod on endelised, kuid see unenägu ei saa tõsi olla. Ma pole kunagi kuulnud, et kaksik näeks sama und mis maag. „Mul on see ka,” tõden. „Sa näed teda unes ja seal oled sa üksi. Aga mina olen ikka veel elus.”

Ta köhatab niiskelt: „Ei. Ma olen üksi ja koos Draveniga. Sina oled surnud.”

Kui mu tähe valgus hääbub ja kustub, sööstab pimedusest välja Emily. Tema taga hajub must udu, kui ulguv tuul selle minema pühib.

Uss on Lõunavärava sulatanud ja kuumad rauajäägid katavad tee. Uss tuleb läbi augu, kus oli värav. See ei tohiks mahtuda. See kerib ennast linna kohale nagu algav torm, kuid selle pea libiseb väravast läbi, tema laius lõpmatuseni kahanedes, kui keha läbi imbub. Kui ma otse selle poole vaatan, pole seda olemas. See on nähtav ainult silmanurgast, ilmetu toru ööst ja õhust ja eimiskist.

Emily tõuseb, kuni on hoonetest kõrgemal. Kuid nad liiguvad Põleva mere poole, mitte meie, ja Uss järgneb neile. Ma tunnen tema segaduse maitset. Majakas tõmbas tema tähelepanu, kuid Emily juuresolek tegi asjad keerulisemaks. Ta on maagiline olend. Uss pöörab oma võimatut pead ja otsustab teda taga ajada.

Ma asun taas majakaloitsu lausuma. Isabellas on vaevu piisavalt elu järel, kuid mul pole aega, et temalt luba küsida. Ta juuksed langevad pehmete hallide salkudena välja ja kui ta karjub, näen ma, et tal pole hambaid. Kui tema karje vaibub, sulguvad silmad, ta meenutab sootut muumiat. „Mul on kahju,” sosistan, kuid ta ei vasta.

Täht põleb taas mu käes. Uss pöörab Emily hävitamise asemel Pisarate teele. Tema ulg valjeneb aina, kuni muutub ainsaks heliks maailmas. Plekk-katused lendlevad läbi õhu ja terved hooned veerevad mööda tänavaid. Kaugemal tee peal inimesed põgenevad, kuid tuul lööb nad jalust. Pisarate tee sulanud klaas muutub Ussi lähenedes pehmeks ja inimesed lahvatavad leekidesse. Uss siugleb neist üle, jättes endast maha söestunud, jahtuvasse klaasi pressitud kehad.

Nüüd see teab, kus me oleme. Uss hakkab minu maitset tundma. Seda mööda, kuidas ma harjun tema maitsenüanssidega, hakkan ma sellest paremini aru saama. Ma tunnen tema mõtete maiku, mis on rohkem, kui ma Isabella kohta öelda olen saanud. Mõtte iroonia paneb mu sisemuse nuuksatama.

Uss ulub tänavat mööda allapoole ja tema maitses on tunda uskumatut, kohutavat kurbust. Uss on kurbust üleni täis. Tema maitse annab mulle veidra arusaamise. Tema eesmärk on maagiat hävitada ja tema eesmärk on tema kurbuse allikaks. Ma proovin veel maitsta, kuid tuul keerutab liiga palju.

Isabella sosistab midagi. Ma vaatan jätkuvast õudusest kõrvale ja surun oma kõrva ta huulile. Kulub kaks või kolm katset, kuniks ma mõistan.

. Tema häälest kostab agooniat. See ei ole tema kuulsuseiha. See on piin. Isegi hetkedel enne, kui ma viimase loitsu laususin, ei tahtnud ma surra, kuid tema on surmale palju lähemal kui mina tol hetkel. Ma ei ole mõrtsukas, ma olen piinaja.

Emily lendab Ussist eemale, nüüdseks piisavalt kiiresti lennates, et olla hetkede jooksul linna müüridest väljaspool. Ta põleb, leegid järgnemas, kui ta üle taeva kihutab. Kuid Uss peatub ja sirutab oma võimatu kaela, et neid alla neelata.

See kerkib nende kohale, mõõtmatum kui mäed, kuid liiga väike et nähtav olla. Selle suu avaneb, tormipilv, orkaan, sügavik maailma lõpus. Jäta nad rahule. Jumalate pärast, jäta nad rahule.

Ja imekombel Uss taandub. See asub tagasi Pisarate teele ja hakkab mööda seda torni poole tulema. Ei, see ei olnud ime. Uss sai minu mõtetest aru. Niipalju, kui mina seda maitsta suudan, suudab see mind. Ma avan suu ja sirutan keele välja. Kurbuse maitse on kõikevaldav. See on tuha, peiekookide, üksinduseveini maitse. Uss neelab maagia kasutajaid ja maagilisi asju. Kogu ülejäänud häving on kogemata. See peab tegema, mida see teeb ja kurbus tema loomuse sügavuses annab tuulele maitse.

Köhahoog ragiseb Isabella rinnus kui täringud topsis. Ta ripub külma ja lõdvana mu eesküljelt. „Isabella!” karjun ma. „Draven tuleb meile järgi. Ta nägi tähte!” Ma hoian helkivat tähte kõrgel, kuni selle ajutine sära vaibub.

Uss veereb mööda teed alla. Tema põletav tuul lükkab Emilyt enda ees.

Isabella surub välja sosina: „Juhi see linnast välja. Mine Emily sisse ja kasuta veel mõnd loitsu, et see Emilyt taga ajama hakkaks.”

„Ei.” Kui ta sureb Emily sees, ei saa keegi kunagi teada, mis juhtus. Ma lubasin talle hiilgust. Ta on mu õde ja väärib seda.

Emily tuleb õõtsudes torni kohale, allkülg põrandat riivamas ja siis ta maandub. Tema keha on kohutavalt põletatud, kuid nägu pole ilmekam kui varem.

Ta lõheneb ja Draven astub välja. Mu süda hüppab, olukorrale vaatamata. Tal on loitsurull käes.

„Ma arvasin, et meil on rohkem aega,” lausub ta. Ta vaatab Emilyt ja puudutab tema tagapoole põlevat liha. Pisarad täidavad mehe silmad ja ta ei vaata meie poole, kui ulatab väljasirutatud käega loitsukirja.

Suurem osa rullist on kaetud loitsukeele ruunidega. Kuid osa sellest on tavakirjas. See ütleb: „”

Selle all on loits. See on Emily töö. Kui Isabella oleks tugev ja Kuningas veel elus, ei tapaks loits teda, kuid nüüd sureks ta selle lausumise peale kindlalt.

Draven kummardub, Sama teeb tema kaksik. Ja selles žestis on midagi tuttavlikku. „Emily?” ütlen ma Draveni kaksikut lähemalt vaadates. Ma oletasin, et tema kaksik on meessoost, kuid kõhetu olend on naine.

Draven raputab pead. „Ei, Susan.” Ma puudutan kaksiku lõuga. Emily surnud kaksik? „Ma ei mõista.”

Uss kerib ennast torni jalami ümber. Draven haarab servast, sõrmenukid valged. „Emily vannutas mu. Tema kaarik möödus minust ja pritsis mu mudaseks. Ma nimetasin teda litsiks.”

Ta avab silmad, vahtides Ussi, kui see mööda treppi üles voogab. See liigub nüüd aeglaselt, teades, et saak on lõksus. „Ta vannutas mu, et mind karistada, ja kui ma olin ta ori, armus minusse.” Ta teeb pausi, et nuuksatus alla suruda. „Ma ütlesin, et armastan tedagi, kuid ma valetasin. Kui tuli aeg viimane loits lausuda, siis ta ei suutnud. Ma ütlesin talle, et ta vahetaks Kaupmeeste juures minu kannatused oma kaksiku valu vastu. Ma arvasin, et lõpetan nii vaid oma orjuse.”

Isabella avab silmad ja räägib. Tema hääl on selge ja tugev. Temas on rohkem elu kui ma ette kujutasin, võibolla isegi piisavalt, et esile kutsumise loitsu lausuda. „Miks ta ei räägi?” küsin ma.

„Ta suutis ära kanda Susanile haiget tegemise süü, kuid ta ei suutnud vannutamist taluda,” vastab Draven. „See murdis ta meele. Ta päästis Susani elu iseenda arvelt. Susan on nüüd minu lein.”

Uss on trepist üles jõudnud. See peaks olema liiga suur, et ära mahtuda, aga mahub. Ma tunnen selle meeleheidet, selle vajadust maagiat hävitada ja selle jälestust enese vastu selle pärast.

„Lausu loits,” ütleb isabella, püüdes seda karjuda. „Tapa mind. Tapa mind ja päästa ennast.”

Uss tõuseb meie kohale ja täidab terve taeva. Loits on mu käes lahti keritud. Aga ma ei ole mõrtsukas. Ma olen valelik ja silmakirjalik, aga see on kõik. Ma viskan rulli Ussi suunas. See lahvatab enne tabamist põlema.

Ma lausun oma koolihooviloitsu, selle, mis maitseid muudab. Isabella karjub, kuid elab. Ussi maitse tugevneb ja matab mu enda alla. Ja siis olen ma Ussiga ühendatud. Me oleme kaksikud. Ma tunnen tema maitset ja tema minu oma. Ta teab, mida ma mõtlen ja tunnen ja ütlen ja mina mõistan teda.

„Sa neelad maage, et uus Kuningas teha,” ütlen ma talle, toomata kuuldavale ainustki sõna. „Kui uut Kuningat ei sünni, maailm sureb. Rohkem veel kui loitsudele, annab ta jõudu elule.” Ma tunnen, kuidas ta ootab, ettevaatlik minu sõnade ees. „Aga sulle ei meeldi tappa. Sinu leinad on rasked.”

Kurbuse ja kergenduse maitse uhab must üle. Tal on olnud terve igavik oma süüd tunda, seda kunagi jagamata. „Mine Kurvakaupmeeste juurde,” ütlen ma. „Ma võtan kanda sinu kurbuse ja sina minu oma. Jäta nad ellu ja minust saab Olemat-Uss.”

Ja ta küsib: „Mis on sinu kurbus, kui su õde on elus?”

„Ma armastan seda meest. Ta on mu ainuke. Ta on ka Isabella ainuke. Minu kurbus on, et ma annan oma õe talle. Ma annan nad teineteisele ja see on mu lein.”

Olemat-Uss neelab mu.

#

Isabella on üksik. Ma taastan ta tervise. Ma olen Olemat-Uss ja Olemat-Uss on mina. Me oleme üks olend, kandmas teineteise süüd ja me oleme samahästi kui jumalad.

Emily jättis Susani nii kurnatuks, et temast on alles vaid kest. Seal pole midagi päästa, nii et ma lasen tal surra ja jätan Draveni üksikuks. Ma ei saa Emily mõistust tagasi anda. On asju, mis ei ole minu võimuses. Ühel päeval võib ta taas mõistusele tulla ja siis on Dravenil raskem.

Kerin end torni ümbert lahti. Parlamendi maagid on linnast oma põgenenud. Osad on pahad ja peaksid surema. Ma ei ole mõrtsukas, aga ma saan olema. Ma jätan oma õe maha, teades, et ei näe teda enam kunagi ja see on minu kurbus, aga ma olen Olemat-Uss ja kannan oma kurvad igaviku lõpuni.