1.
Ja saabuski päev, mil esimest korda üle kolme ränkraske aasta näitas end Ra-Päikene. Isegi kaks korda: esmalt sompus päeva keskel – mõne südametukse jooksul libises kiir läbi pilvelaama, keegi ei jõudnud jahmatusest ei "hurraa" ega "hai!" hõigata, kõik seisid pead kuklas nagu antiiksed marmornaised – ja palju hiljem – kuldpunases videvikus aeglaselt-aeglaselt tollesama pilve taha siniste mägede varju laskudes. Vaat' siis hõisati priipäralt...
Hõisati nii rõõmujoovastuses kui kibemõrult:
"Meie kõigekõrgem..."
"Mispärast sa meid hülgasid..."
Sellepärast ongi helv põrgulisest hullem – põrguline varastab kuu, rapib ja ähib, ent lõpuks jätab ikka sinnapaika – aga helv võttis päikese ja viis ära... nagu igaveseks.
Paljudele saigi nagu igaveseks. Paljudele, kellele, jõudmata valgusekandja naasmist ära oodata, on juba saanud koduks sügavad hauad – ühteviisi paljudele nii russide kui urusside ja paganategi seast ning idalaste seast hobuserahva hõimudes, kes elavad nahksetes majades sealpool Orodi Ruuni, Ühismäge, kus mäletamata aegadel kingiti tumedatele ja kirjudele hõimudele sugulusseadused ja öeldi: kuniks seisab mägi, seniks jätkub ka hõimurahu.
Pole nüüd ei Ruuni ega hõimurahu...
Keerleb, tiheneb pimedus; pimedus inimhingedes, mitte taevas. Taevas ripub päevade kaupa ilge hämu, pillub lund ja kui koguneb öö, lasevad helvid tulemadusid ning näha võib kaugemalegi kui sombusel keskpäeval.
Kümnik Muraš seisis hilisemal õnnehetkel täna teist korda väravavalves ja oli õnnest joobumas, et mõlemad püha Ra pilgud tema valvekorra, mitte magamise ajale sattusid. Kahetsenuks, oh kahetsenuks, kui läinuks teisiti. Pole hullu, et kisub taas rajuks, tuulele võib ju selja pöörata, lambanahkne ürp kannatab küllalt. Külm tuul, lausa jäine. Tuisuloor pühib jäljed metsaradadelt... Suvi juba algas, seda küll. Näed, juba pimedus taevane roomab ja kooljakahkjalt hõõguvad tulemaod siuglevad pilvede all ning pakane näpistab jalgu ning turja, sundides kandu kloppima ja hambaid plagistama, ent sõber-tunnimees ei tule ega tule.
Juba viiendat kümmet lõpetas nahaga üle tõmmatud trumm Kellatornis. Alustas kuuendat. Alles siis silmas Muraš, kuidas pahemal, Klaarivärava juures liigub mööda leinarada tropis varje. Kooljakarva maod sinna valgust ei heitnud. Kedagi kätel ei kantud – kas siis palavikujõuetusest või olid tulijad kaugemalt. Muraš saatis neid pilguga, kui nad kadusid jõekäänaku taha...
Kuues kümme sai täis. Kes seal trummi kõrval seisabki? Vana Boban-Silmitu? Veab seanahka Boban, ei kõnni ümber torni, vaid seisab trummi kõrval ja loeb südametukseid – õpetatud mees õnneks, vaheda aruga. Saab 200 täis, lööb ühe täie, veel 200, lööb uuesti.
Tsaar teab, ent ei pahanda. Vilets pea on jalgadele nuhtluseks, ent tark, vastupidi, aitab kaasa. Tsaar soosib õppimist, ega's tal ilmaaegu nimeks Uman – Tarkur pole.
Viimaks tuli sotnik Rudak, morn nagu päevane pilv. Temaga ühes keegi tundmatu jalamees. Ütles sotnik tunnussõna, kuulis vastust, noogutas.
"Muraš, lähme," kostis.
"Juhtus miskit või?" püüdis Muraš hammaste plaginat tagasi hoides pärida. Võttis kasuka seljast ja andis tulijale.
"Halvasti on," tõmbas Rudak pea õlgade vahele, nagu oleks ise paarkümmend lööki liiast pakase käes vahti pidanud. "Kas Brani linnakest tead?"
"Noh..."
"Pole enam linna..."
Väike oli linnake, ent kallis: valvas kolme kuru ristteed. Sealt viis Barhat-Turi sillutatud tee... Polnud teda kogu pika helvi talve jooksul kordagi rünnatud, näis, et pääseb hukust. Kurud on lund täis tuisanud, nii et ratsamees ühes lipuga kaob tervenisti hange. Ootaski ära oma aja, varga kombel ligihiiliva...
Sadakond relvakandjat seal kõigest oligi, ehk sadat kolm naisi ja neljas mudilasi.
Sõjamehed seisid viimseni – nii müüril kui väljal, tõrjudes helvide ja läänemeeste ründeid voorile. Ent tagasi lüüa ei suutnud. Barhat-Turini välja jõudsid 6 eite, 2 neidu ja paarkümmend last. Neiud ja tervemad lapsed võeti müüride vahele, eided ja 3 külmavõetud ning vermeis alaealist kihutati jäärakusse. Ei jätku leiba, isegi neile, kes juba müüride taga, ei jätku leiba...
Kiire surm terasega on parem kui aeglane piineldes.
Aga linnake põles maani maha. Klaariväravast paistis suitsupilv õhtuni kätte ja palangulõõm ööselgi.
Nüüd oli oodata helve ja rohakke ja gonorlasi juba Barhat-Turi müüride alla. Luurajad olid nende jälgedele ümberkaudsetes metsades juba sattunud. Tiirutavad ja ootavad, ootavad ja tiirutavad nagu rasvasöönud hundid. Teavad, et nälgime, et vaid luu ja nahk on alles jäänud – ja kui ründavad, kae – pooled sõjameestest ei jaksa tõsta ei mõõka, ei taprit ega vibugi vinna tõmmata.
Muraš noogutas. Õigus oli mornil Rudakil, vägagi õigus.
Vahimajas hõõgus kolle – ja kõigest hõõgus. Hallivuntsiline Ljadna asetas puujala kompsides Muraši ette savikruusi lürbiga ja poetas kruusi kõrvale, hellalt nagu väeti imiku, imeõhukese leivaviilu.
Lurr oli soolata... Õieti üldse ilma sisuta – Muraš suutis raskustega silmata kaht purukübet ulpimas ja mingeid pilpaid kruusipõhjas. Tea, mis nurkadest Ljadna oma leivakeste jaoks jahu kokku kraabib. Küsida Muraš pelgas: miski krõmpsus söödamatult hammaste all. Vähemalt oli see soe.
Väärt asi see kolle. Vaatab sind oma lõõmaval pilgul. Muistse tsaar Uroni aegadest alates on kõigil lippudel ja vimplitel – kolle ja silm.
Pelgasid seda vaenlased. Hirmuunedes painas see neid...
Ega's nüüd ometi kustu?

Ta tahtis uinuda, ent ei lastud: saabus jooksupoiss Šelepka, käskis tsaari juurde tulla. Ähkides seadis Muraš end valmis, tahtis uue kuue selga tõmmata, kuid meenus, et kuue järele tuleks koju kõmpida, aga magama seadis ta end vahimajja. Seepärast koukis ta koiku alt vahetussaapad – mitte võõramaised vildist, millega pakases vahis seisis, vaid oma vanad, punased, hobusenahast ilustustega. Ja ruttas Šelepka kannul, haarates tee pealt üle väljaku lund näo puhastamiseks.
Kaevu kõrval seisid vaikivad eided kookudega. Tasa ja kaeblikult ägas ämber kaevus...
Muraš ei küsinud jooksupoisilt midagi – kui ise sõna ei poeta, ju siis pole ette nähtud teada. Teised poisid tsaaril vahetusid, aga Šelepka, niikaua kui Muraš mäletas, oli alati jäänud. Ju siis teenib silmapaistvalt. Vaata, kuidas marsib kuljuste kõlinal. Jalad pikad nagu kurelinnul.
Poiss peatus äkki. Muraš oleks teise peaaegu pikali jooksnud.
Põiki üle tänava lamas surnukeha.
Šelepka keeras osavalt tattninas, mida seni varrukas hoidis, tuld suuremaks. Hoia, käskis. Muraš võttis lambi, seisis nii, et paremini näha. Aga poiss kontrollis kiirelt ja tähelepanelikult laiba üle, ent ei rutanud kätega katsuma. Siis keeras ümber.
Tahmakarva hirmutav-luider nägu, ei saanudki aru, mees või naine. Või neidis?...
"Ei," sõnas Šelepka, "Ise suri."
"Ah sedasi?" Muraš ajas end sirgu, andis lambi tagasi. "Aga tuleb ette, et mitte ise?"
Šelepka vaatas talle otsa, ei vastanud, kuljused tirtsatasid. Peagi looberdasid jalgu taga vedades kohale vahid. Nende asi.
"Lähme," ütles poiss.

2.
Tsaar Uman istus laua taga, ühes temaga tuhatkonnaülem ja linnakaitseülem Bosar, välituhatkonnaülemad Usko ja Mamuk, varahoidja Sirõi ja veel pool tosinat meest, keda Muraš ei tundnud.
"Miks nii kaua?" päris tsaar rahulolematult. "Teinekord saadan surma järele..."
"Komistasime laiba otsa," kostis poiss. "Ma siis mõtlesin, et äkki jälle vereimeja töö. Kuniks kontrollisin, mis ja kuidas..."
"Mis ja kuidas," osatas tsaar. "Ja mis oli?"
"Ei olnud vereimeja. Ise. Külmast-näljast..."
"Selge. Vereimejaid pole vajagi.... Hüva, Šelepka, mine, heida magama. Kui vaja, äratatakse. Aga sina, kümnik, istu, rüüpa, tee suu seks...."
Kost oli ehttsaarilik: hõbedast vaagnad, hautatud naeris, kristallpuhas metsakohin meega. Muraš haukas tüki hautist. Tsaar ootas. Muras neelatas, pani lusika käest, pühkis huuled väljaõmmeldud rätikuga puhtaks – andis mõista, et kõht on täis.
"Sedasi, Muraš..." lausus tsaar. "Kas sina oled see kümnik Muraš, kes saatis enne sõda meie saadikut Rohani maadele?"
"Mina, tsaar. Toosama."
"Kas maad mäletad?"
"Mäletan, tsaar."
Mis seal mäletada – puhas laudsile stepp...
"Siis kuula, toosama Muraš."
Ja Muraš kuulas.
Ei hukkunud asjata kindlus Bran. Ülbelt ronisid helvid ja rohakid esimesele tormijooksule – seal nende sarved murtigi. Kes müürile jõudis, see sinna ka jäi, kolm võeti vangigi. Üks neist osutus hellikuks, surmahirmus rääkis kõigest, mida päriti. Hiljem, kui voorina minema hakati, anti kõigile käsk sõnad meeles pidada....
Tuleb välja, et helvid on rohakitel nagu kont kurgus. Vürste põlgavad. Elavad omatahtsi. Rohakid, olgugi vaenlased, austavad stepitavasid: röövsaak tuleb võrdselt ära jagada, mitte miskit vargsi endile hoida. Helvid aga, ole terve, võõrast vara võtavad hea meelega, ent mis võetud, seda jagada ei taha teps mitte, peidavad kõrgete müüride taha ja valvavad valvuritega.
Morguli orus laiub praegu läbitungimatu soo, iga päev on oodata üleüldist uputust. Seepärast veeti kantsile, mis asub oru teises servas, varusid kaks kuud kokku. Helvi varanöörijad hoiavad suuremat osa varudest varjulises kohas, metsas ja puude otsas peidikuis. Ja selle koha asupaika vang teadis – ja ka ütles...
Mitut sorti kraami olevat seal. Hulganisti. Aga peamine – paarkümmend koormat helvide leiba, mida russid "igaveseks" kutsuvad. Üks mees suudab saja päeva varu ei selga ega jalgu kurnamata seljas kanda. Aga seal on paarkümmend koormatäit.
"Kas said aru, Muraš?"
Muraš veel ei saanud. Ta arvestas peas sõrmi kõverdades. Koormad on nagunii Gonorist, härjarakendid, mingeid teisi pole ta kunagi näinud. Neisse mahub 500 kui mitte täit kuuendatki neid sajapäevakandameid. Kui paarkümmend koormat, siis saab...
Aga 100 päeva on arvestatud täisjõus sõjamehe kohta, kusjuures nii, et jõud mitte ei kahaneks, vaid kasvaks. Naistele-lastele piisab sellest neli korda kauemakski.
Kae, selle aja peale jõuab Ra-Päikenegi tagasi tulla. Vili tärkab. Kasvõi seesama naeriski – paljukest talle siis vajagi – ämbritäis vett...
"Nii," kostis Muraš. "Sain aru. Palju mehi annad?"
"Tuhkagi sa said, käbejalg," vangutas Uman pead. "Leiva järele lähevad teised. Sinu ülesanne on kants oruserval kihevile ajada ja enda järele viia. Kas ma ilmaasjata Rohani maade järele pärisin?"
"Rohani maadele me ei jõua," lausus Muraš. "Kui ehk Itilini ja sedagi vaevalt."
"Ma ei sunni sind sinna minema," ütles tsaar. "Ma luban sul sinna minna, kui muud üle ei jää. On üks piirivürst Uldon – tema võtab teid vastu ja välja ei anna. Kas said aru?"
Muraš vaikis.
"Mis seal's ikka," kostis ta lõpuks. "Ongi nagu selge. Palju mehi annad?"
"Palju ei anna, ära loodagi. See-eest annan parimad..."


Pildi autor Ants Jaanimägi

3.
Sündiski nii: sai Muraš sadakonnaülemaks. Tema lipu alla anti 32 nii ratsa- kui jalavõitluses vilunud sõjameest. Paljusid tundis vastne ülem varemaltki – Sais-Armiline, näituseks, taples kümne eest, kui Monastõriti alt taanduti, kuus murtud noolt võeti ta seest välja ning haavapalavikust sai mees jagu ning helvimürgist niisamuti. Kaua teadsid relvavennad, et kohe-kohe sureb. Ent ei surnud, seisab kindlalt, õlad laiad, pea kiilas, armiline, hambaid üle ühe, ent silmad välguvad lõbusalt. Või Manilka – paganasoost; kaval, häbematu, osav nagu kõrkjakass, üle tosina helvi paljaks varastanud – eks mine püüa helvile ligi hiilida. Juba pärast seda, kui Helvid Orodi Ruuni õhku lasid ja päeva videvikuks ning suve talveks muutsid, klopsis Manilka russidest ja paganatest rühma kokku – ja küttis vaenlasele nihukese koslepi, et helvid (aga võib-olla ka mitte helvid, vaid gonorlased või rohakid, kes see enam selgust saab?) võtsid vangi rahumeelse rändhõimu; lapsigi oli seal kõigest poolsada ja saatsid sõnumitooja: kui Manilkat välja ei anta – aetakse kõik jää alla. Mis seal enam – läksid, võtsid hõimu tagasi, ise jäid pea viimseni taplustandrile ja Manilkal – kätel kanti terve tee koju tagasi – jäi parem jalg verssoki võrra lühemaks, kuid ta paranes, ent hingab nüüd vilinal. Ei ta enam otsingule lähe... Või võta hallisilmne Barok – gonori soost, ammu enne sõda Mustale Maale teenima tulnud. Võttis naise, naitus Gorgoroti sepa tütrega, kasvatas lapsi... Sõja alguses tuli rüüsteretk mägedesse, kuuldavasti päkapikkude poolt – ehk kadedusest, sest mägilaste sepad tagusid paremat rauda kui nemad, kes teab? Ellu ei jäetud kedagi... Barokit tuli taplusest käsipidi eemale kiskuda, aga kus päkapikke nägi, siis sageli ei saadudki.
Ka teised olid head. Kes polnud, küll see saab. Taplus on hea õpetaja...
Ainult kaks neidu panid ta kahtlema. Rõs ja Beljana, russ ja uruss. Ei tahtnud Muraš neid ühes võtta, ent ka ära ajada ei saanud: Rõs oli tuhatkonnaülema Mamuki vennatütar, aga Beljana oli üks neist Brani põgenikest, kes ise pääses ja põngerjad kohale tõi. Ei tahtnud Muraš neid võtta, sest teadis: kurjale rajale viib ta oma sadakonna ja ei sünni piigadel nende tegusid näha... ent siiski võttis. Rõs oskas helvi keelt; Beljana silmist kumas surma.
Andis Mamuk oma nimekaime, mamukeid – veel kusagil laanesügavusis hingitsevaid. Kõhnaks olid loomad jäänud ja nende ruske karv tokerdas ja küürud lotendasid tühjade kottidena. Neli tükki andis. Kahetses, et rohkem ei saa, tuleb ju leib ära tuua, kõige tugevamad andis... aga ise silma ei vaadanud. Muraš ei hakanud vaidlema, nagunii tuleb ratsa jõukaks saada. Eeh, juhtis Mamuk kunagi mamukeid laviinina ja pagesid nende eest läänekaarte väed kabuhirmus ning nimetasid mamukeid olivantideks – kümne-paarikümne mehe kõrgusteks ja suust tolknevate piikidega ennenägematuteks elukateks. Noneh, mitte suist ei paistnud mamukitel piike, soomusrüü oli sedasi kujundatud... aga olgu pealegi. Las kujutavad endale igasugu õudusi ette, meile sedajagu kergem...
Mamukid olid jäänud kehalt kõhnaks ning kasvus kängu. Ja ei kandnud mitte torne seljas, vaid saanirakendit. Hop-hop-hop –- laaditi kraam peale ja läks lahti sõit mööda kleepuvat halli lumeputru. Mitte helbed, vaid pannkooke langes taevast. Paarkümmend versta, kaks tundi mööda läänetrakti – siis äkki, jõudmata muldvallini, mis kiiruga läheneva vaenlase vastu püstitatud (oh, ei lootnudki toona noor tsaar Uron – hüva jahti talle – hoida vaenlast piiravate mägede ja vallide taga), tõstis Muraš käe, peatas oma sadakonna, pidas Manilkaga sosinal nõu – ja suunas mamukid vasemale, teisele poole Darhanit, mägilossi, mille ammuaegu ehitasid gonori mehed, et tollal veel nõrgukest Musta maad allutada – algul läbi surnud õunaaia, siis ülesvoolu mööda jõesängi – sinna, kus sinakalt valendasid sirges reas mitteoodatavad nõlvad, Silmapiirimägede lähimad mäestikuharud. Ees seisis nelja päeva tee mööda häile ja künkaid – seda kui veab ja kui kõik õnnestub nagu tahaks...

4.
Jõuti äärele.
Taas välgatas korraks loojangul Ra-Päikene, lasi end imetleda ja vajus vaikselt Itili mägede Aminarneni teravate tippude taha, mis itili keeli tähendas Kuningamäge, mille taga laius juba On-duin, Keskjõgi, mis jagas maa Koidu ja Loojangu maaks.
Valges rakendati lahti ja lasti mamukeil oma teed minna, ise leiavad nii tee tagasi kui ninaesise – puhmad lume all. Mägedest alla sai laskuda vaid jalgsi, keppide toel, vahel ka ainult köite abil – ja laskuda tuli kohe, praegu, veel enne pimeduse saabumist.
Varustus pakiti lahti. Manilka juhtis, vajutades enda järele lumme sügava vao, Muraš ja 4 kõige tugevamat lõpetasid rivi. Laskuti, higistati, komistati, libastuti, kukuti – kõik märjad ja tulised. Kes raja keskel enam tõusta ei tahtnud, aeti hoopidega jalule. Kaua pusiti köieosaga, ent seal ei saanud isegi Manilka teistviisi alla – liiga kõrge oli järsak. Ja jõutigi juba peaaegu lõpuni, isegi öö poleks seganud, kui päris lõpus noor jalamees – uruss Koteika väänas jalga: kas andis kepp järgi või mis, aga lahti ta pääses ja libises ning hääletult sööstis kümmekond sammu pea ees alla ja maandus peaga otse vastu kõverat kuusetüve, tõmmanud kolm meest endaga kaasa. Koguneti kaema. Koteika ei hinganud, pea köökus, silmad hämmingus miskit muud nägemas. Temaga kaasa rebitud kümnik Lepaga olid lood halvasti – parem jalg oli pahkluust kõrgemalt murdunud ja paistetas kiirelt üles, polnudki rohkem öelda – Lep oli oma käimised tükiks ajaks, kui mitte alatiseks, käinud.
Muraš, nagu ka ülejäänud, vaatasid üles. Nõlv rippus nende kohal nagu sein, kadudes mustendavasse taevasse. Just said sealt alla, aga juba ei usu.
Targad mamukid on teel koju.
Kahekesi kanda – elusana pärale ei jõua – liiga kaugel, külmub teel ära. Tähendab, nelja meest on vaja. Aga et üles tirida – kuut vaja.
Veerand väest lahkub vaenlast nägemata.
"Halasta mulle, Muraš,"" lausus Lep valjult. "Või lase mul endale ise halastada..."
Muraš istus sõnatult ta kõrvale, võttis käe pihku. Tugev käsi...
"Jah," sõnas ta. "Andesta, Lep."
"Ja sina andesta mulle... Ainult mu puss võta kaasa. Jäta endale. Kui läheb õnneks – anna mu naisele. Kui ei lähe – mis seal's ikka..."
"Sinu oma on veel elus?"
"Elus... Visa hingega, Gorõnõtšite soost."
"Mäletan. Minu omad kõik..."
"Tean, Muraš, tean. Kas viin sõna ühes?"
"Ütle, varsti kohtume. Ärgu nukrutsegu."
"Hüva..."
Muraš võttis Lepalt pussi vastu, keerutas pihus, tutvudes terariistaga – luust pära, krobeline käepide, tera kolm verssokit, kolmekandiline, pisut kaarjas, lapse sõrme paksune, tipust lamedaks pressitud ja teravaks ihutud, pideme juurest kirjatud, veidi teraline – muistne töö.
"Veel esiisadelt päritud," kinnitas Lep. Ta seadis end mugavamasse asendisse ja keeras pea kõrvale. "Ah jaa, peaaegu oleks unustanud." Tõstis pea. "Kui kohtad mu vennast Mihhat, ütle edasi: võtku teadmiseks, et ära needis isa ta musta kunstiga. Ent ise ära teda tapa."
"Püüan," kostis Muraš.
Ta asetas pussitera Lepa kõrile, pinguldunud tüükais lõua ja luu vahele – ja ühe liigutusega lükkas tera täies pikkuses luud riivamata sisse. Lep isegi ei võpatanud, vaid korises korra ja lõtvus. Vaid üks verepiisk langes tähekujulisest haavast.
"Head jahti, Lep," lausus Muraš. Tõusis. Vaatas omasid. "Radek, Krep, Barma – matke poisid maha ja tulge järele. Ööbime nõlva jalamil."
Lõkked – mis lõkked, taskukolded – vaevu miilasid. Tihe kuusik varjas kõik.
Kaevad kuuse alla augu. Kui vaja, katad pealt poolt veel kuuehõlmadega. Ongi juba soojem. Läidad tulukese – juba päris palav. Aga taskukolle – see on selline toruga läbitõmmatud ja veel vaheseinaga poolitatud pada, mil korstnas käbid – palavalt põleb, katlas leem-puder podiseb – korralda kasvõi peied. On sedagi tehtud, ent mitte sel ööl. Pool väge juba magab, jaks lõppenud, teist poolt ei lase nälg sõba silmale saada. Kolm rihma kuivatatud hobuseliha andis Sirõi katla peale, mis see ka on? – ammu vaid hallitus. Ka kruupidega on samamoodi. Olgu pealegi, piskustki abi...
Muraš pani vahi paika ja kobis oma urgu. Manilka magas ja ägas. Barok ihus mõõka, nähtavasti soovides, et juus lennult pooleks langeks, mõlemad neiud aga lamasid teine teisel pool kollet ja sõnusid keedust. Ja tõepoolest, nagu lõhnanuks teisiti.
Ammusest ajast teadis Muraš, õppis pähe nagu reegli: ei nälja ega väsimusega tohi sööki ühe korraga alla kugistada, vaid tuleb kehakinnitust võtta väikeste suutäite haaval. Teadis küll, ent suutnud kiusatusele vastu panna: kahe ampsuga oma portsu alla neelanud, jõudis ta veel higi ära pühkida, kui silmad kinni vajusid.
Ei kuulnud enam midagi.

5.
"Kuidas sa helvide keele ära õppisid?"
"Sõnahaaval. See on lihtne, see helvi keel. Nemad vaevlevad meie omadega. Isegi tavakeel – mis saab veel lihtsamat olla? – ka seda tönkavad hädavaevu. Ehkki – milleks neile see? Kel vaja, küll see helvi keele ära õpib..."
"Egas ma seda teada tahtnud. Kas sul ... vastik ei olnud?"
"Ei. Ega keel süüdi ole. Pole ka nüüd vastik õppida. Aga helvid ise... toona nad mulle isegi meeldisid. Sellised... omapärased. Hiljem taipasin, et vaatavad inimestest mööda. Algul mõtlesin... Ilus, peen, suursugune... Loll olin. Siis algas sõda. Vaevu saime minema."
"Miks nad meid inimesteks ei pea?"
"Neil on nähtavasti nii lihtsam. Sõda veel polnudki, aga juba räägiti: urukid on koletised, järavad toorest liha, ei pese end kunagi, kannavad loomanahku... ja üht-teist veel hullemat... Meid õega tuldi spetsiaalselt kaema, et millal me oma loomalikku sisu ilmutame."
"Mispärast urukid?"
"Nad ajavad millegipärast kogu alati "s" ja "k" segamini. Ma saaks aru, kui "b" ja "v", "p" või "f" – halvasti kuulda, valesti kirja panna, vale kirjapildi järgi ära õppida... Aga miks s asemele k välja tuleb, seda ei oska nad isegi öelda. Nii ongi neil urusside asemel kas "urutš", "uruk", vahel isegi "orok"... Ja näevad igal pool vaime. Helvil on öine silm... sinise toone ei erista..."
"Plikad!", pillas Barok poole suuga. "Marss põhku... jutumoorid..."

6.
Siin ta ongi, kants missugune. Vallikraav selle ees, püsttara, vahitornid. Tornide taga lugematul hulgal ridamisi telke. Ei tuldud selleks siia, et kokku lugeda. Piilurid juba käisid lähemal ja tuli välja, et tuhandet 15 regulaarväge istub siin, neist helve tuhatkond, ülejäänud gonori ja rohani vägi.
Muraš roomas rüngalt alla, viipas käega: sinna. Manilka juba seisis mändide vahel, ootas märguannet. Ära oodanud, võttis punutud räätsad, mis lumme ei vaju ja kuigi nendega astub mees naljakalt nagu eputis, liigub ta kärmelt edasi ja lumme jälgi ei jäta. Hüva asi nii lumes kui soos.
Mindi pihtaiast eemale ja jäeti vaenulaager kaarega selja taha – ja taas laager. Kaua tuli otsida sobilikku rõsket lund. Ent leiti. Magati kuni enneõhtuni.
Koidikul peatuti. Ei paistnud päikesekiirt, valguseandja tõusis selja tagant mägede ja nõiapilvede varjus, ent taevas eespool lõi helgemaks ja nähtavale ilmusid Itili mägede valged tipud. Nad seisid Pustõlka jõe kõrgel kaldal, mis kunagi märkis Musta Maa ja Itili vahelist piiri – ees paistis madal, rohtukasvanud perv.

7.
Jõeületamisega mässati kaua ja saadi ilmaaegu läbimärjaks: hüva sinegari köis, millega palgid ühte köideti, oli kas pehastunud või mägedes rassimisega ära hõõrdunud või hiirte poolt ära näritud – lühidalt öeldes, lagunes ära. Hea oli, et madalas kohas, kus vett kõigest rinnuni, jõuti kaldale sumada ja midagi väärtuslikku kaotsi ei läinud.
Jooksuga saadi sooja. Kaugele jõuti. Peaaegu Itili teeni välja.
Ilma naljata. Äkki hakkas rajaleidja Manilka kätega vehkima ja sööstis põõsastesse ja kõik, kes tema taga liikusid, pudenesid kohe põõsaste ja puhmaste varju ning hetke pärast kostuski kaugemalt kabjaplaginat ning aeglase traaviga möödus neist rohani piilkond: tosin ratsanikku nahkses vormis, raudseis ninakaitsega ja lühikeste kõverate sarvedega kiivreis – et vaenlase mõõk libisedes ei langeks õlgadesse, vaid takerduks; käes peened pikad piigid ja paindes vibud seljal, kõik kõrbidel ratsudel – kergeratsaväepiilkond. Rohakitel on selline komme: lahinguratsud on kaarnakarva ja valged, rännakul ja luureks – kõrvid ja hiirhallid.
Taganeti roomates, taas poeti kuusikutesse. Olgugi iga tund kallis, ilma puhkamata läheb taplusse vaid sõge – raiutakse surnuks. Ja andestust tuleb paluda nii üksteiselt kui iseeneselt...
Ja ära tuleb salata. Ilma selleta ei saa.
Seepärast käskis Muraš sel õhtul kõigil magada – ja jutul lõpp.
Toiduvarud lubas pea viimseni ära tarvitada, vaid üks lihalõik kolme peale jäeti hommikuseks linnupetteks. Muraš määras vahid, endale jättis koeratunni, heideti magama.
Muraš nägi unes, et tema, Muraš tapleb kantsikuga paganast vägilasega: kumb teise läbi nüpeldab, sellest saabki pealik. Sõna otseses mõttes peamees, sest kõik mehed nii just kõndisidki, üksteise kukil. Ja Muraš miskipärast ei suutnud õieti hoogu võtta, aga pagana hoobid langesid ühtlaselt tema turja pihta. Muraš ärkas ropu sõimuga, heitis ebamugavalt külje alla pugenud kuusejuurika eemale ja keeras teise külje.
Ta nägi unes, et tema, Muraš on kaheteistaastane, sepp Dobahhi, vana õppinud Gorõnõtši juures selliks. Ise oli Dobah lühike, turske, ühesilmne ja tema vasaralööja Gimli nagu kaljutükist välja raiutud, ainult hambad välguvad kui naerab. Hirmsa rammuga mees...
Tagus Dobah sirgeid mõõku, nuge ja pusse. Kümme mõõka korraga, nuge poolsada – siis algab sepa loitsimine. Haisvasse valgesse savisse puistatakse sarvepulbrit ja luujahu – see oli just Muraši töö, väikesel käsikivil seda jahu valmistada – hiljem veel ka hobusesõnnikut. Toorikud määritakse selle seguga ühtlaselt kokku, need kuivavad varjus, et savi ei lõheneks, hiljem laotakse auku suur hulk süsi, neid õhutatakse neljast küljest – ja Gimli asetab kõige peale kiviplaadi. Nüüd on Muraši ja Gimli ühine ülesanne aeglaselt pumbata lõõtsa, millest toru augu alla on ehitatud. Kuni 3 päeva tuli ette, sõtkuti... Seejärel lasti aeglaselt jahtuda – veel kaks päeva. Seejärel võeti terad lahti. Maa-aluses tules olid nad muutunud halliks ja pelutavaks. Edasi läks käiku raspelkivi ja lihvkivi. Mõõku teritada Muraš ei saanud, ent nuge käis ta käte vahel läbi omajagu. Ja lõpuks tuli karastamise aeg. Gimli puhus ääsi, Dobah rabas mõõgapära oma raudsesse haardesse.
Igal sepal olid omad loitsud. Kes karastas lihtsalt vees, kes või sees, kes õhu käes, kel kihutas sepanaine või -tütar alasti tuhatnelja ratsa öösse hõõguvat tera tangidega käes hoides jahutama. Rohakite seppadest räägiti üht-teist halba, rääkimata päkapikkudest...
Tark oli Dobah. Tema karastas lihas. Need lõigud lõikas Muraš; sealiha, kivisool, pehme liha, taas siga, uuesti sool, taas liha ja taas sool, veel liha, paksem kiht ja niiviisi 6-7 kihti, puuda jagu vähemalt. Puhas lina laius laua kõrval... Dobah haaras mõõga ja vajutas-lõikas lihasse; liha just lõpetas pragina, kui tera viimase, alumise kihini jõudis. Teist korda asetas ta tera leeki, kuumutas väheke, see-eest jahutas aeglaselt, õhus vihistades ja keerutades. Muraš sel ajal lükkas ääsile järgmise mõõga – ja läks lihajäänuseid korvi kraapima. Lehk oli kirjeldamatu.
Kui kõik lõpetatud oli, jäid Dobah ja Gimli ihuma ja poleerima, aga Muraš tiris rasket korvi jäänustega Jersi, Gimli väimehe juurde. Ja veel kaua said nad töö juures nende krõbuskitega keha kinnitada.
Ja ka nüüd: tirib-tarib Muraš korvi Jersile, aga talle tuleb vastu Igoška, isanda noorim tütar, aga käes on tal tohust toop, linikuga kaetud...
"Ärka, ülemus," ilmus kusagilt nurga tagant Barok. "Tuleb otsustada..."

8.
Voor polnud ei sõjaväe ega kaupmeeste, vaid talupoja oma: kolm tosinat kaetud vankrit mehest kõrgemate ratastega. Vankrite ees muulad, hobused pära külge seotud: mõnedel ratsutavad poisikesed vibudega ja veel paarkümmend relvis meest voori kõrval, kes ees, kes taga, kes küljel. Röövlite eest kaitseb küll, ent sõjasalga eest... Naer tuleb peale. Ehk vaid pime õnn haavab kedagi.
Muras luges ratsud kokku. 47. Pool salka saab ratsud ja vahetushobused... ent asi on suur ees ja leivatagavara...
Peibutas.
Ent ka lahkuda tuleb kiirelt ja kohe uus laagripaik leida, jälle päev-kaks ilma puhkamata. Aga peamine – ära salgamata niisugusele tööle minna...
"Laseme minna," kostis Muraš.
"Mis sa nüüd, ülem..." ohkas Barok.
Ka Manilka vaatas altkulmu, halvakspanevalt.
"Ma ütlesin," lõikas Muraš,
Ja roomas künkalt alla. Värske rohi teeb lolliks nagu.

9.
Ära salgamine, must tegu, langes koeratunnile. Lõke läideti augus. Muraš, võttis valge kaarnasilma, raius sealt igaühele lehekese. Kõik istusid, vaatasid, unustades hingata. Muraš võttis kaelast väikese ohutise, helge Ra-Päikese kujutise, pigistas käes, mõnuledes viimast korda...
Siis sülitas selle peale, lausudes:
"Salgan su ära ja nean su ära, Ra....."
Sõnad jäid kurku kinni, suutmata häbematut lauset lõpule viia. Ta lihtsalt heitis sõle tulle. Nahk ja kasetoht süttisid tuliselt.
Tema järel võtsid ka teised oma amuletid, kes kaelast, kes vöötaskust, aga Manilka üldse üle õle heidetud märsist. Voldikraamat nuttis hilju Manilka kätes, ta vaatas seda ainiti, huulte liikudes, siis pillas käte vahelt lõkkesse... ja seisis kaua nagu koolnu... Rõs muserdas oma hindamatu klaari Rossi, käkerdas, viskas needes minema. Ei suutnud lõpuni olla, lahkus lõkke äärest. Beljana tema kannul – lohutama. Kes teda ennast lohutaks... Barokil, vanausuhoidjal, oli Ainsa kild, kaua silmitses Barok millelegi mõeldes: sülitas siis viimasena ja heitis hooga tulle.
Nüüd nad polnudki peaaegu inimesed – lindpriid orvud. Ja oma kuritegude eest kandsid nad vastutust ainult iseeneste ees, solvamata oma jumalaid.

10.
Voori lõunast lasid nad mööda – oli näha, et need olid soolavedajad oma maadligi, vihma eest kõrkjatega kaetud vankritega. Vaid kolm hobust kogu voori peale, rohkem polegi võtta.
Aga siis tuli voor põhjast, samasugune kui eile – asunike oma. Veidi väiksemad vankrid ja kergemad pikkvankrid, nii ühtesid kui teisi paar tosinat, kokku 40 hobust. Valvet samahästi kui polegi.
"Võtame?" küsis Muraš ja vastust ootamata kordas: "Võtame!"
...Nad vist arvasid, et see on tavaline röövlijõuk, kes proovivad korra ja annavad tagasi. Seepärast ka ratsanikud koperdasid kannuseid andmata kohapeal. Ootasid nähtavasti, millal voori keskelt vanem kohale jõuab. Ei olnud see neil esimest korda teeröövlitega kohtuda, teadsid, et tapelda tuleb endile kallim.
Aga kui mõistsid, et kõik pole õige, oli juba hilja.
Muraš sammus kellelegi tähelepanu pööramata esimese ikkeni ja raius mõlemad härjad maha. Kõik, tee oli tõkestatud, läbi ei saa keegi. Seda enam ümber keerata.
Ratsurid sööstsid tema suunas: tõugeldes ja üksteist segades – need võeti kohe nooltega maha ja kaks, kes temani jõudsid, raius Muraš alt üles ise surnuks. Tapelda nad ei osanud ja arvasid, et kuna oled ratsa, oled kuningas.
Minutiga olid ratsanikud sadulaist pühitud, hobused kappasid kuhu juhtus, kõik tühjade sadulatega ja ohjamata. Vankritest tõusid mehed ja poisid, kes mõõga, kes matraga...
Nad tapeti silmapilkselt.
Ja alles pärast tuli kõige raskem osa... Mispärast ka jumalad maha salati.
Ent kes suutis peitu pugeda – neid ei otsitud. Kes jõudis pageda... neil lasti minna.
Lahkuti juba ratsa, võtnud kaasa 6 vahetushobust. Võeti toitu ja vett. Ülejäänu sai tuleroaks.
Veel kaua oli kuulda, kuidas ammuvad vigastatud härjad.

11.
Kaheksa päeva möödus oi kui ludinal. Tuli, veri ja hõõguvad söed märkisid nende teed – kolm uusasunike küla põletati maani maha, gonori maaharijatel lõigati kõrid läbi, neil enne mullaga suud täis toppinud ja viie talu talunikud riputati puude otsa. Kaks suurt voori hävitati viimseni, vähemate arvu enam loetudki: kes ütles 7, kes sai koguni 10 täis. Rohaki ratsapatrullile korraldati varitsus, vaid kolm tagumist saidki eluga minema.
Ka omi oli palju kaotatud: nendest, kes veel Barhat-Turis Muraši käe alla oli astunud, olid vaid 19 veel sadulas, ometi oli sadakond kasvanud: kuuenda kümmekonna seadis Muraš valmis, mõeldes, keda ülemaks määrata. Ja tuli välja, et Rõssi.
Kasvas vägi moonakate ja mustamaalastest orjade arvelt, keda külades-taludes hulganisti vireles ja kivimurdudes sunnitööahelaist ja vangiraudadest päästeti. Kes tahtis ja suutis oda käes hoida – need võeti. Ülejäänutele, Itili, gonori ja muude maade hõimude röövitele ja varastele visati lihtsalt võtmed: elagu, nagu oskate.
Ja veel võeti kivimurdudest pool vankritäit lõhkerohtu. Hea, et Gorõnõtšite seas elanud Barok teadis, mis see on, muidu oleks maha jäetud... või isegi põlema pandud...
Hirm sadakonna ees tormas juba kaugel. Juba tuhat peletist kooljaluudega nägude asemel pühivad tuldpurskavatel kaametel ratsudel kõik oma teelt, jättes maha laibad ja ahervaremed ning suurematele ristteedele maha raiutud peade mäed. Veskipaisudes seisis vee asemel veri. Sõjahüüu "Hai!" järgi hakati neid nimetama urukhaideks (nähtavasti gonori kombel, kes kõiges helve jäljendavad) või urus-haideks. Ning nähti neid juba iga põõsa taga...
Viimaks jõudsid hirmu ja õudust näinud asunike palved ka väeülemate kõrvu.

12.
Ratsude jälgi ei peida ega ära ei pühi. Haihtuda, peitu pugeda nii metsas kui stepis suudab vaid jalamees. Kuid ka jälitaja, kuniks ratsa, näeb su jälge kehvasti: et selgelt kaeda, mis ja kus, peab maha tulema, ehk ka nina sitasse torkama ja põlvedel roomama... Ehk nii ehk naa ka sündiski.
Võtsid ohtu tõsiselt gonorlased. Algul tahtsid vähese jõuga võtta, lihtsalt kandadel rippudes ära kurnata. Ei õnnestunud. Murašil oli juba igamehel vahetusratsu, nii et isegi gonori tiivulistel husaaridel, kes end Keskmaa parimaiks ratsaväeks loevad, see ei õnnestunud. Kaks korda lõi Muraš neid – alatult, selga. Kõigepealt meelitas sohu, teine kord varitses koolmel – saates ette kümmekond ajajat ühes kõigi vahetusratsudega, ise peitis end ühes sõdalastega varjulisse kohta, et kiireid ja uhkeid tiivulisi endast mööda lasta – kitsastikku ja puntrasse....
Ent vaenuvägi kasvas kärmelt. Teed, mäetipud, sillad, koolmed – kõik kohad, mida raske vältida, olid valveposte täis. Külades varitsesid garnisonid, metsaradadele ilmusid nähtamatud vibukütid. Mitte keegi neist, keda tabas peen helesinise sulega nool, ei jäänud elama.
Oli aeg Itili traktilt lahkuda, ent Muraš polnud ikka veel kindel, kas ta on oma ülesandega toime tulnud, kas on vaenlase kantsist vaenuväe välja meelitanud. Vangid rääkisid napilt, mõned olid üldse kurudest siia toodud ja kohalikest asjadest teadsid vähemgi kui urus-haid.
Tuli vaenlast sedavõrd solvata, et marru läheks, vihavahk ta pimestaks ja arutuks muudaks.
Neljateistkümnendamal päeval arvestas Muraš kõik ja otsustas.

13.
Pustõlka alamjooksul, paarkümmend versta kesköisest kärpest Morguli orgu eemal, algab Glinopes – pikkade kitsaste järvede liivakülv ja savi haru, elupaigaks vähesobiv rodu. Ammustel aegadel, mil Itil oli täies jõus ja Must Maa talle andamit maksis, mil hõbeda, mil verega, kavandasid Itili kagaanid rajada üle Glinopesi tammi ja üle Pustõlka silla ehitada. Milleks neile seda vaja oli, jäi arusaamatuks – Pustõlka teisel kaldal kuni Silmapiirimägedeni laiusid ainult tihedad laaned – ehk palgiveoks? – aga Itili enda metsad on ju samasugused. Üldiselt jäi alles tee eikuhugi, käidav ja isegi sõidetav. Ja ka sild on aus, püsib siiamaani. Miskipärast hüütakse Kaini sillaks.
Rada Morguli orust tammile on lühike – mitte üle trakti ja vana kaubatee, vaid peaaegu otse üle kuivanud jõesängi, madala savise nõlva alt. Mis madal – 5 mehekasvu, kohati 10.
Ja, tapnud õhtul valve sillal traktist õhtupoole ja vallutanud suure rikka küla (vanade peremeeste – itilllaste kõrvale asusid elama nende gonori sugulased, nii nad ka rippuma tõmmati – pea kõrvuti) etendasid Muraš ja Barok vanaisa ja lapselapse ees, keda nagu ei leitud kanakuudist üles, tüli: et kuhu edasi suunduda. Ja Muraš jäi peale, tõestades, et minna tuleb Glinopesi Kaini silla peale.
Kõik lõid hoolikalt lärmi, et poleks kuulda, kuidas taat põngerjaga kanade kaagutades üle tara talli poole ronib...
Kui nad minema kappasid, jättis Muraš Rõssi tema kümmekonna jäänustega – vaid neljakesi, hommikul külale tuld otsa panema, ise end eemale hoidma ja peitu pugema ning viis ülejäänud tolle vana raja juurde. Kõik labidad ja kühvlid, mis külast leida, võeti kaasa, nagu ka tühjad kastid ja isegi lauad salvedelt kisti maha – et igamehel oleks latt, tugevamatel aga isegi kaks.
Tehti sedasi: öösel, peaaegu käsikaudu, kaevati nõlvale pikk vagu – kaks küünart kõrge ja neli sügav. Savi, niiske ja seisnud, andis raskelt järele, ent kaevati nii, et higi auramas. Kümme meest määras Muraš munakive ja kive koguma. Juba koidukahkvel hämaras asetati vao sügavikku lõhkerohuga täidetud märsid, piirati see salvelaudadega seal, kus Barok käskis, ning teispool märsse laoti korjatud kivid ja rahnud. Saviga määriti tehtu üle – näha polnud miskit.
Suur töö oli ära tehtud – pea 200 sammu pikk vagu. Kividega pingutati veidi üle ja viimased munakad pillati mäejalamile lihtsalt laiali...
Süütama pidi Barok ülalt nõlvalt. Ta oli kaevanud maast kitsa kaevu üles välja, valanud sinna lõhkerohuraja, kui aeg käes, viskab aegsasti valmis pandud tulukese kaevu. Noh, aga edasi, kuidas veab.

15.
Vedas.
Vaevalt oli Muraš oma sadakonna ära peitnud ja ülalt kontrollinud, et näha poleks, kui ilmus jalgsivahtkond. Muraš viskus maha ja isegi palvetas, et susi temaga, selle piilkonnaga, las läheb. Lamas ja kuulatas.
Tasase sammuga jooksid, kärmet, hinge tõmbamata.
Helvid.
Ootas.
Ongi kolonn.
Eh, sellele ei mõelnud! Tulnuks taskukolle läita ja sellest tuld jagada. Barok varjanuks käega õlilampi ja viimasel hetkel lükka see ümber ja kõik. Nojah, mitte päris viimasel, ent ikkagi...
Kiirustas Barok, täksis taela. Veel ja veel. Sajatas poolihääli.
Tööhigist oli taht läbi niiskunud.
Kolonn jookseb. Helvid ei armasta ratsasõitu – õigemini, ratsud ei salli helvi, hakkavad lõhkuma. See-eest jookseb helv ratsanikuga võrdselt. Muraš teadis: tavalise ratsuga ta on lühikesel maal helvist muidugi kiirem. Ent päevateekond võib langeda ehk nii ehk naa. Aga kui puhkamata takka kihutada, siis ajab helv ratsaniku surnuks. Pärast seda, tõsi, võta või paljaste kätega kinni, ent ajab surnuks.
Ta viskas oma taela Barokile. Too kiirustas, ei tabanud sädet. Tuleraud – see armastab, kui teda rahus käsitletakse...
Tabas. Kerkis suitsujuga.
Õletuusti nüüd vaja...
Libises kuulike sõrmede vahelt ja kadus.
Kotike nõksatas ja ka teised pudenesid laiali ja peost mööda.
Kõik. Kolonn jõuab kohe mööda.
Ja siis tõusid Savs, Tjagai, Drot ja veel 2 uustulnukat. Murašile ei tulnud nende nimed meelde, vibud tõmmati vinna. Nooled lasti lendu...
Helvidega nüüd võidu vibu lasta!...
Napi hõike peale peatus kolonn nagu üks mees (kuuldamatult, pehmetes saabastes jooksevad helvid hääletult ja kui Muraš poleks tiheda rohupuhma tagant piilunud, poleks ta millestki aru saanud; vahest kui hõikeid kõrvaga seletanuks), pöördus kurakätt; asus kahte viirgu, esimene põlvele, teine püsti taha, vibud vinnas, nooled nööril – ja nöörid laksatasid nagu laine murdumas rannale: kolonni sabast peasse veeres kõlav "psssh". J siis tõusis Barok. Tõmbas vibu vinna, nööril tulenool sädemeid ja suitsu pildumas.
Helvidega nüüd võidu vibu lasta...
Mitu noolt tabas Barokit ühekorraga – alt üles, sulgedeni läbi. Kuid ka oma suutis ta valla päästa.
Kõigepealt paiskus üles valget tossu ja sinakas leek – just Baroki eest ja ta hakkas aeglaselt sellesse suitsu vajuma. Ja siis kärgatas kumedalt – ja kus möiratas äkki kohutava röögatusega, lühidalt, kuid võimukalt, nii et maa jalge alt kadus ja sinna, alla, kus olid tee ja helvid, vajus suits ja pimedus.
Muraš, end unustades, lendas mõõka keerutades nõlva pidi alla...

16.
Oleks tulnud viivitada. Juba tormati nagu tulvavesi üle kivide, sukeldudes põõsaisse ja kõrgele karates, tema kisa – vilinaga "hai-hai-hai!", ent vaenlane oli veel sada sammu eemal.
Mitte kunagi polnud Muraš midagi niisugust oma jalge ees näinud. Kuid ka ellujäänud helvid mitte, kes uimaselt ringi taarusid. Kolm raius Muraš surnuks, enne kui 3 järgmist ta teele ette astusid – nähtavasti pisut toibunumad. Üle surnute, kes veel tõmblesid jalge all, libastudes veres ja poris – hakkasid need keerlema aeglaselt, ettevaatlikult, kuid ohtlikult – oh, teadis Muraš helvide oskust tapelda, mõõk neil on kerge, painduv, teraga tõrjuda tuleb osavalt, muidu sähvab su mõõka helvi teras – ja polegi kätt. Üks ühe vastu minna on raske, mõelda vaja, aga siin – üksi kolme vastu!
Ent helvid olid siiski piisavalt uimased ja põrutada saanud, aga Muraš... miski haaras Muraši ja kandis.
See see ongi – lahingujoovastus – haarab endasse ja kannab ja miski pole sulle hirmutav ja jõudu vaid lisandub ja vaenlase löögid sajavad mööda. Ta lõi maha kaks hämmastunut ja oleks ka kolmanda löönud, kuid tera tabas tera ja mõlemad mõõgad murdusid.
Mindi käsitsi kokku. Mürakas helv oli Murašist peajagu pikem ja õlgadest laiem, tahtis Muraši nupuvõttesse haarata, ent ei ulatunud, mõlemad veeresid kraavi. Oma mõõgapidet polnud helv käest lasknud, mingi jupp tera seal siiski veel püsis. Muraš püüdis ta käe, ent helv veeretas end tema peale ja asus massiga lämmatama. Muraš lasi tal rähmelda, tabas hetke, mil too pisut kerkis ja sõitis põlvega jalgevahesse. Helv püüdis kahekorra murduda, Muraš aga lõi aega kaotamata ta käest mõõgajäänuse, haaras oma vestu järele – ja rebis helvi näolt selle hõbedase võrgu, ülipeene rõngasrüü, mis kaitseb nii noa kui noole vastu...
Kiskus eest ja jäi suisa pahviks: helv oli must. See tähendab, et süsimust, pruntis hallikarva huulte ja siniste silmamunadega. Noh, Muraš oli kuulnud, et selliseid leidus, ent üks asi on kuulda – teine oma silmaga näha. Ja mitte kusagil eemal, vaid enda seljas troonimas. Hetk jahmatust oleks talle peaaegu kalliks maksma läinud, kuid ei, ta jõudis siiski seda lummutist noaga kõrva taha torgata – ja enda eemale veeretanud, kähistas õõvastaval sosinal pooleldi tõustes, et end mitte verega määrida, mis kohe joana purskab,:
"Kas ma kutsusin sind siia? Kas ma kutsusin? Kas kutsusin? Kas keegi kutsus?"
Helv surus kätt haavale, ent ta silmad kustusid ja suu tõmbles – ehk püüdis vastatagi...

17.
Kõik, kes kivilaviini alt pääsenud olid, raiuti surnuks – kokku 186 laipa loendasid selleks saadetud Beljana ja Kretšat. Kähku käskis Muraš surnud helvidelt kaelakeed ära võtta ja huupi kolm tosinat üleõla märssi kaasa haarata.
Oma langenud käskis Muraš kaasa võtta (aga varem ei võetud), siduda vahetushobuste selga ja ära viia. Hiljem matame maha. Las arvavad, et meie siin oma verd ei valanudki...
Tegelikult valati ja mitte vähe. Kalliks läks Barok-kadunukese apsakas – Sam langes, Zavs langes, Drot, Tjagai, Mumtša ja Talõza, just salgaga ühinenud vennaksed langesid, ka vana Hitra, metsatundja, kellega seoses olid Murašil suured plaanid, langes. Veel 4 olid haavatud nooltest ja 6 mõõkadest ja need neli võis ka hukkunuiks lugeda... ja kui neile kuuele ei leita peavarju ja puhkepaika siis neist kolm niisamuti.
Veerand sadakonnast oli läinud. Veidi vähem kui veerand...
Hüva, sõnas Muraš iseendale. Pärast sellist aadrilaskmist vihastatakse. See pole räpaste mullassonkijate rappimine, see on õhtumaa väe hiilgus. Seda ei andestata.
Loodame kogu hingest, et ei andestata.

18.
Ei andestatud. Valgus vaenuväge viimaks traktile ja selle lähiümbrusse nagu vett üleujutatud luhale. Just, nüüd on kants orus küll tühi...
Anna minna, tsaar Uman, ära alt vea, ära eksi. Egas sind ilmaasjata Umaniks, Targaks, hüüta? Egas vanemad sind üksmeeles ülemaks valinud, olgugi sa mitte Mustalt Maalt pärit, vaid sinegaarlane. Ära alt vea, tsaar!
Muraš teadis, et ainult ühel juhul ta saab teada, kas tsaar Umani mõte toimis – kui naaseb ise Barhat-Turi. Selles, et ei naase, ta ei kahelnudki. Liiga käänuliseks oli see tee muutunud...
Ja ometi viskles Muraši sadakond Itili trakti ja Pustõlka vahet veel neli päeva. Magati sadulais. Ratsud ei pidanud vastu, langesid kokku, suud vahtu tilkumas.
Inimesed... Kes kuidas sai.
Vähemalt öös tuli hinge tõmmata.
Asutati end nende endi poolt mahapõletatud külavaremeisse, üks saragi veel püsti. Haises tukkide ja laibaleha järele. Muraš määras tunnimehed, käskis ainult liikuda, mitte istuda hetkekski. Kuulati, noogutati. Endil aga silmad kinni vajumas...
Kuidas sul läheb, tsaar? Kui saaks aimu...
Määras kaks meest kaevule – vett kontrollima ja tooma, kui joogikõlblik. Mõnel olid veel paunadki alles, need puhusid need läbi, vahetasid värske vastu, aga kui polnud või polnud suutelised, võtsid lihtsalt tüki kuivanud liha – ja põhku.
Murelikult kõndis Muraš edasi-tagasi: mida ta veel teha sai? – Ei midagi. Kuu siras taevas nagu läikiv hõbevaagen, tähti ei olnud. Hea vähemalt, et siin pole laas. Laanes on helvide pidu. Miski häiris, teravalt häiris, ent ta ei suutnud taibata.
Sellise kuuga oli ta alati ärevil ja nukker.
Jaoülem Beljana sammus risti üle ta tee, käes helvide kerge mõõk. Oma oskas ta kolmandal päeval rumalasti ära uputada. Tahtis lohutada, julgustada, kuid ei leidnud sõnu.
Endale määras Muraš vahi koeratunnile, käskis üles ajada.
Juba magades ta taipas: ei ühtki kaarnat, ei varest laibanokkijat polnud ta siin kuulnud.

19.
Ärkas ta köidikuis, pigem nagu ei ärganudki, vaid nagu oleks surnud – selline vaev vaevas. Kas lõõsast või lõõmast, pea tahtis lõhkeda, silmad tahtsid lõhkeda ja kõik lõõmas ja keerles ümberringi.
Talumata, mõistmata, mis sees, mis ümber – ta karjatas.
Karjest, ehk pingutusest läigatas valge lõõsk ta silmi ja edasi tuli vaid eimiski.

20.
Siis adus, et käte ümber köidikud lõdvenevad. Keha oli vatti täis, läbi pekstud, rumal. Pea veel rumalam. Kõik põles tules. Ta proovis liigutada, ei suutnud.
"Tss..." kostis keegi, läbitungimatu pimeduse taga nähtamatu.
"Mis..." pressis Muraš läbi häda, kuid sõrme puudutus huultele peatas ta, siis tabas kõrv sooja puhangu.
"Vaiki. Mina olen, Rõs. Sina vaiki. Sa ei näe end..."
Muraš nookas. Asjata tegi seda, pea küljes rippus miskit rasket ja teravat – ja klammerdus kõige külge.
"Vangis oleme," sosistas Rõs ainult huultega vastu kõrva neeldunult. "Sina ja mina. Teised, räägitakse, löödi maha. Kuidas, ära küsi, ei mina tea. Meid hoitakse miskipärast elus. Sindki tundsin hädavaevu ära, kõrbenud..."
"Juua..." sosistas Muraš.
"Kohe..."
Rõs jootis teda nii: võttis kusagil eemal suu vett täis, tuli tagasi ja imes tema purukslöödud ja kõrbenud huultele. Kord korra järel.
Siis jutustas.
Rõsi ja tema mehed nuhkisid välja ja andsid vastu tahtmist rohakitele üle põlised asunikud, itillased. Elusat kõiki kätte ei saadud. Kolm ainult ja neidki hakati hobuste vahel lõhki kiskuma. Mitoška jõutigi lõhki kiskuda, aga säh sulle! – rohani ratsapatrull. Läks sõnasõjaks: olevat kästud elusalt tabada, elavaid on vaja. Lõpuks jagati vangid ära. Rõs heideti põiki üle sadula, Lutik-Kakssõrm jäi nii enda kui tema eest tasuma.
Viidi üle kuru – kaua.
Istub nüüd siin, Ramazi kantsi kongis ja ei tea miskit – ei mitu päeva möödas ega kas Must Maa langenud pole – ei ühti. Lohistati kongi kinniseotud ja põlenud mees: hoolitse kui suudad. Ja Muraši tundis ta ära vaid sonimise järgi. Nii öösel, kui praegu kutsus ta oma Kirsikest...
Murašil jättis süda löögi vahele. Muu ei tulnud enam meeldegi. Kirsike, noorim tütreke, läks kaotsi sel talvel ning ei olnud näinud ta teda surnuna nagu ülejäänud omakseid ja kodakondseid. Elab tütreke temas veel, kui temaga räägib.
Mitte kohe, kuid Muraš hakkas end liigutama, tõusis püstigi. Häbi sundis teda takka.
Silmad olid kinni kleepunud ja neid puhtaks pesta ei õnnestunud kuidagi. Nii komberdaski pimedas. Kuid käed-jalad olid peaaegu nagu omad – kui piinavad külmavärinad välja arvata.
Rõs aitas, pesi põlenud kohti veega. Palju oli neid. Tema ei äganud, naine oigas.
Söögiks anti nätsket haput leiba ja tundmatut lobi. Mitu korda päevas anti, seda mõista ei saanud.
Nagu Rõs ütles – ei ainumast ava kusagil, ruumi õlilambike laual valgustab, kuid sedagi Muraš ei näinud. Ta vaid tajus parema oimukohaga.

21.
Lukud lõgisesid ja Muraš paisati pikali, tulvas mehi ta otsa – nagu polekski ta pime ja tuikuv poolsurnu, kelle varblane tiivaripsega ümber paiskab ja hiireke kaasa viib, vaid uskmatu, hea-paremaga toidetud paganast vägilane, paisati maha, klohmiti läbi ja pandi raudu. Kõrval, kuulis Muraš poole kõrvaga, muserdati samamoodi Rõssi...
Samamoodi, kuid mitte päris: Rõs heitles visalt ning keegi ägas ja kirus valust. Seepärast tambiti Rõssi veelgi tükk aega jalgadega, jubedalt hingeldades, kuni keegi gonori keeli käsutas: "Aitab!" Siis jäeti järele. Muidu tapnuks ära...
Nüüd lükati nad kuhugi algul läppunud, siis värske õhu kätte. Sadas vihma, lõhnas rohu järele. Neid lohistati, palavasse, märga, libedasse ruumi. Raudu ära ei võetud, ürp lõigati nugadega seljast, kästi end pesta, pesti hirnumise saatel...
Visati mingid nartsud. Lükati edasi.
Kui hakkas lõhnama kõrbelõhna järele, tõugati Muraš madalale pingile istuma ja kellegi tugevad peened sõrmed nagu mardikal hakkasid ta nägu kompima. Öeldi midagi helvi keeli. Muraš ei mõistnud, kehitas õlgu.
"Ta ütles: "Aja pea kuklasse!"" Rõsi hääle tundis ta ära, kuigi võis ka mitte tunda, läbi sellise valu tungis too hääl.
Muraš ajas pea kuklasse, taas talus raskustega mardikakoibade puudutusi. Siis paremat silma nagu torgati – valu oli sinine, külm, terav. Ta urises ja proovis kissitada, ent tugevad sõrmed rebisid ta laud lahti. Valgus purskus sinna, kuhu ammu polnud ulatunud.
Miskit eredat ja hägust kummardus ta kohale ja silma ees ujusid mitmevärvilised laigud.
"Ta ütleb, et peaaegu korras," kostus Rõsi hääl kaugelt. "Aga teist silma sul lihtsalt ei ole, välja on voolanud," lisas ta veidi aja pärast.
Silm ei tumenenud niipea, laigud koondusid kujudeks, ent ei enamaks. Muraš Rõsiga kihutati takka edasi. Helvitarist ravitseja andis Murašile riidenartsu lõhnava määrdega, seda asetas ta aeg-ajalt silmale, mis jooksis pisaraid nii nagu sibula peale.
Rõs oli äratundmatu; nägu ülespekstud ja kõver, nina murdunud. Samuti ühesilmne, üle teise jooksis must paistetus, isegi pilu polnud näha. Ent terve sinisega irvitab.
Lükati nad kinnisesse vankrisse ja sõideti. Rattakolina järgi otsustades mööda kiviteed – niisiis Monastõritti. Sõideti vaikides, millest rääkida, kui igas küljes valvur istub ja põrnitseb.
Üksluine oli reis.
Ent jõuti lõpuks kohale.

22.
Kui öeldi, et nad viiakse kohtusse, naeris Muraš läkastamiseni. Kohtuse! Kus nüüd mõeldi välja!
Ent ennäe! Nad suleti kongi, kuid sooja, trellitatud aknaga ja söökigi anti ammuunustatut: võiga kruubiputru ja tulist jooki. Käimlasse lasti. Sunniti end veel kord pesema, nüüd juba eraldi ning ei kiirustatud takkagi ning kammgi anti – ent hõlst jäeti samasugune, ehkki puhas.
Aknast paistsid Monastõriti müür ja paar torni. Juba tavapäraseks saanud päike võis loojangul isegi sisse kiigata.
Nii oligi.
Ent kui Muraš ja Rõs sosinal "Hurraa!" kostsid, tuli helv.
Mustmaa keeli rääkis ta õigesti, ehkki aeglaselt ning sõnu järjestas nii, nagu inimesed seda ei tee. Ent aru sai tast küll.
Lausus helv, et nad on vangistatud kantsi, mis eraldatud ekstra sõjaseadust rikkunud sõdurite tarvis. Ja igaüks ootab kohut oma asjas ning mitmed ootavad juba teist ja kolmandatki aastat – need kes Monastõriti müüride all kadunukese Uroniga käisid. Tahtis Muras pärida, mis eest neid siis siin hoitakse, ent ei suutnud – mõtted keerlesid halvasti, väiksemgi pingutus ajas iiveldama.
Ent nende, Muraši ja Rõsi üle peetakse kohut peagi, sest nende süü on ilmne ja kaheldamatu. Kuid ikkagi vastavalt helvide seadustele on isegi nendesugustele jätistele ette nähtud kohtus kaitsja, milleks teda on määratud.
Helmdarn on tal nimeks.
"Naljakas," surus Rõs läbi järsku huulte, mis liikuda ei tahtnud. "Nii mõttetuks asjaks meid siia vedada ja sööta ka veel pealekauba..."
Helv Helmdarn hakkas seletama, et pole midagi seadusest kõrgemat ning Muraš sai hingamisest aru, et Rõs ei kuula, vaid valmistub vahele suskama. Tõmbas hinge.
"Kas sind pandi meid kaitsma karistuseks või auks? Ah, Hel?"
Ja helv jäi vait. Neelatas.
"See oled siis sina?" sosistas ta.
"Mina. Ei tundnud ära, mis?"
Helv hüppas püsti, jooksis juurde, kummardas.
"Ei saa olla... Sina!"
Ja istus taas, üleni kaame, huuled vabisemas. Silmad häbistatud, suured, pisar läikimas.

23.
Rõs ei rääkinud midagi. Murašil polnud vajagi, kõik tuli nagu iseenesest välja: armastus oli nende kahe vahel, ja selline, mis inimese elusast peast tuhaks põletab. Ning mis, kui kõik puruneb, kui neid nagu ühteklammerdunud kassipoegi teineteisest lahku rebiti, sisimas leegitsema jääb...
Helvil sellel niisamuti.
Ei suutnud Helmdarn kuidagi uskuda, et see tema ammune kurvastus ongi see koletu korpas kolbanäoline urukhai, kirves paremas ja mõõk pahemas käes, põlvini veres. See vapustas teda.
Ent helv kogus end, mitte kohe, ent kogus. Kohtule oli vaja tegude õigustust.
Ei kõlba meil end õigustada, kostis Muraš, ja kelle eeski? Oma jumalad salgasime ära, milles teie kohus meid karistada saab? Pole teil meie üle kohut, nagu pole maimukestel õigust taatide üle kohut mõista – ei ole te tulest ja puhastuspiinadest läbi käinud. Ent kui tahad kuulata...
Ja häälega nagu reesõit, ühtlasel rudinal, hakkas rääkima päevast, mil Orodi Ruun plahvatas, ja kuidas paljaste kätega kaevati rusudeks langenud maju Barhat-Turi idakaare eriti kannatada saanud linnades ja külades, kuidas tõsteti rusudest välja surnuid ja põlenuid, harva kui terveid. Kuidas nägi oma silmaga selle imeväe läbi tehtud plahvatuses kiviseinale jäädvustunud ärapõlenute varje, kuidas suvi lahkus ja viis kaasa saagi põldudelt, mis kord toitsid kogu vasakkallast, kuidas kariloomad jalalt kukkusid, ratsud lõpsid ja kuidas inimesed koolma hakkasid, kuidas mustad eided kõnnivad mööda ahervaremeid ja otsivad, ent mida, ei ütle. Kuidas ta käis lahendamas tüli uskmatute idalaste hõimudega, kuna keegi oli maha tapnud kõigepealt esimeste karjad ja siis teiste omad, jättes kõikjale liigagi palju äratuntavaid jälgi...
"Aitab, Muraš!" kostis viimaks Rõs vaevu huuli liigutades. "Näed ju, Helil on igav..."
Too vaatas neidu. Miskit välgatas silmis, nagu silmapilk, ehkki laud ei liikunud.
"Jah",, sõnas too viimaks. "Kättemaks. Ma vist mõistan..."
"See pole kättemaks," ütles Rõs. "Ja mitte midagi sa ei mõista."

24.
Järgmisel päeva hommikul tuli ta vara ja tõi ühes kasetohust korvikese. Murašile tundus, et sihvaka helvi sees miski justkui sumiseb-undab nagu mesilassülem.
Korvis olid põhiliselt maiustused – ilmselt meenus talle, kuidas kallimat kloostri roosiaedades kostitas. Rõs pahvatas naerma, täpsemalt – võis arvata, et ta naerab.
Ent piruka sõi ta ära. Nähtavasti, et mitte teist solvata.
"Mis sinule meie pärast tehakse?" küsis ta
"Ei tea," vastas Helmdarn musta maa keeles. "Sõltub kohtust. Kuidas see otsustab. Jutustage mulle... midagigi."
Ent selle asemel rääkis ta ise. Et Muraši sadakond tabati unerohu abil. Kaev mürgitati. Palju kaevusid ümbruskonnas mürgitati. Tundetutena heideti nad kuuri ja pandi kõigist nurkadest tuli otsa. Tõsi, mõni tiriti palangust elavalt välja – Muraš ja veel keegi – sest yellali– kui Muras ei eksinud, siis nimetati helvikeeli nii kogu maakonna valitsejat, nimest ei saanud ta aru – juurest jõudis pärale virgats.
Ent kes veel välja tiriti ja kus nad praegu on, Helmdarn kas ei teadnud või ei tahtnud ütelda.
Ülejäänud ärkasid leekides.
Kantsi kohta Morgothi tasandikul ja salavarude kohta Muraš ei pärinud. Helv võis ka valetada.

25.
Kolm päeva möödus nii, justkui ootuses. Neljandal viidi nad kohtu ette.
Seoti puhaste sidemetega. Ürp anti uuem ja hallid keebid.
Kaua viidi neid mööda treppe, läbi käikude, siis üle platsi. Väljakule ehitati parasjagu poodiumi. Hukkamiseks või?
Tibutas vihma. Rõs isegi peatus, pea kuklas, nägu sajule avali. Tal isegi lubati seista hetk nii, siis müksati, ent mitte jõhkralt, vaid pigem nagu omamehelikult.
Viidi kõrgesse saali, valgesse, jahedasse, ent nurkades puud pottides, kolonnid vanikutega ehitud. Kõrgendikul üks laud põiki ja 2 lauda pikuti.
Pandi istuma laua taha kõvale seljatoega pingile, käe- ja jalarauad tõmmati läbi põrandasse raskete raudade ja assipulkade lauaplaadi all. Kõrvalt vaadates, istub inimene laua taga. Suudab tõustagi, mida veel kohtus vaja.
Kaks paraadmundris helvi must-hõbedalt liibuvates ürpides ja paljastatud haljaste mõõkadega seisid pingi taha.
Rõs kummardus Muraši poole ja lausus vaikselt:
"Ma siin kuulasin, millest räägitakse. Kõike ei mõistnud, ent neil läks midagi plaanist vett vedama. Öeldi, et valmistuti piduroaks, ent tuleb lihtsalt õhtustada."
"Nii öeldigi?"
"Jah."
"Aga õhtusöökki läks kõrbema...."
Nad vaatasid üksteisele otsa ja pahvatasid naerma. Ja siis veel ja veel, mühatasid pilke vahetades ja pühkisid siis huultelt sinna pritsunud verd ja sülge.
Tuli Helmdarn, istus Rõsi kõrvale. Patsutas talle julgustavalt käele. Vaht kraaksatas hoiatavalt.
Muraši paremale käele, ent eemale ja rõhutatult eraldi istus helvitar, mitte vormis, ent milleski väga sarnases, asetas enda ette mõned raamatud. Helvitaril olid valged kulmud ja heledad õrnad juuksed nagu väikesel lapsel. Ja terav kõrv kõrvarõngaga: täheke ja poolkuu. Rõngas hüples.
Saabusid mõned helvid paraadvormis ja mõned tavalises riietuses – sisenesid ja istusid vastaslaua taha. Siis ujus, teisiti ei saa öelda, keskele helvilanna hõbedases mantlis, tõstis käed, laulis midagi.
Kõik tõusid.
Muraš jäi istuma ning Rõs, nihelenud, istus lihtsalt otsemalt.
Neid torgiti selga, lühidalt, ent täpselt valupunktidesse, ent nad jäid istuma.
Too seal keskel tegi märgi ja saabus vaikus. Ta pöördus vasaku naabri poole ja too esitas küsimuse. Kõrvarõngaga helvitar tõusis, tõlkis tasa ja väga kärmelt:
"Kallariel tahab teada, miks te kohtus ei tõuse?"
"Sest tal pole õigust meie üle kohut mõista," kostis Muraš. "Me oleme lahinguväljalt võetud vangid. Tõlgi."
Preili tõusis ja tõlkis. Istus.
Nüüd kõneles juba teine, keskmine ise. Preili tõusis, kuulas.
Istus.
"Kallariel ütleb, et teid süüdistatakse mitmetes kuritegudes rahuliku elanikkonna vastu ja selle kohtu ülesanne on süüdistust kinnitada või ümber lükata."
"Ütle talle: meie üle juba mõisteti kohut nende tegude eest ja mõisteti kõige karmim karistus. Teil tulnuks meid nagu marukoeri kohe tappa, aga mitte kohtusse tarida. Sest sama asja eest ei saa olla kaht kohut, seda enam, et alam kohus ei saa ülema otsust ümber vaadata. Tõlgi."
Preili pilutas silmi, kaheldes, kas ta sai õigesti aru. Ja siis hakkas rääkima Rõs.
Kui ta lõpetas, saabus vaikus. Kohtunikud laua taga vahetasid pilke, vahetasid mõned sõnad ja kallariel tõusis.
Jällegi tõusid kõik peale Muraši ja Rõsi, ent enam neid ei torgitud.
"Uurimine tuvastas süüdistuse õigsuse," pomises preili, "ja vastavalt otsusele teid hukatakse nagu marukoeri. Tähtaeg – enne keskööd. Ent nüüd ma tahan, et mulle jäetaks võimalus hukkamõistetutega omavahel rääkida."
Helvilanna hõbedas laulis jälle midagi.
Kõik lahkusid. Kaasa arvatud valvurid. Helmdarn tahtis midagi öelda, ent ta tõugati küllaltki jõhkralt eemale.

26.
Lähedalt vaadates osutus Kallariel peaaegu vanaks – ent seda võis öelda vaid otse otsa vaadates ja silmi pingutades. Juba veidi kaugemalt – taas ilma vanuseta, igavene nooruk.
Ta pöördus Muraši poole ja Rõs tõlkis.
"Ta küsib, et kas sa ei räägi nende keelt?"
"Nagu neil seda kusagil pabereis kirjas pole..." urises Muraš
Rõs siristas midagi vastuseks.
Kallariel rääkis pausidega, andes Rõsile võimaluse tõlkida.
"Ta ütleb, et tahab meil peo... tuju ära rikkuda. Üldiselt, paisata meid kurbusse. Nagu lisakaristuseks. Me langesime lõksu. Ta küll ütleb, et peaeesmärk oli tabada tsaar Uman, ent see neil ei õnnestunud, ent see-eest õnnestus kõik muu... Kõik oli korraldatud... Et me valaksime palju süütut verd ja et sellest kuuldaks kõigis maades. Ja et se'st saati meid neetaks ja manataks... Rohakid juba ammu nõuavad Mustalt Maalt andamit ja nõiutud talve minemakihutamist, nüüd meie tõttu enam ei nõua. Me kõik sureme ja mälestus Musta Maa asukatest jääb mustemast mustem. Neil on kõik selleks juba ette valmistatud... Ta teeb ettepaneku minna vaatama."
"No lähme siis," nõustus Muraš vastu puiklemata.

27.
Poodiumil väljaku keskel kõrgus raudpuur, selle ümber tungles rahvasumm. Poodiumi kõrval raskete pukkide vahel seisis pingule tõmmatud lõuendiga raam. Tuul paisutas plagu purjena – ja see plaksus ja plaksus nagu üles keeratult.
Hallides tuisukotiga ürpides Rõsit ja Murašit juhtisid neli valvurit, Kallariel nende ees ja kõrval kõndis nagu omapead.
Nad tegid poodiumi ümber tiiru, jõudsid lõuendi ette ja nägid kohe kõike.
Lõuendile oli maalitud õudne kongus nina ja pilukil silmadega karvane lõust, verest tilkuv suu möirgamas läbi räpaste puseriti hammaste. Kiri gonori ja rohani keeles "URUKHAI" ja allpool "Mitte narrida, mitte toita".
Puuris istusid loomanahkadesse mässitult mees ja naine. Õigemini, mees seisis trellidest kinni hoides.
"Beljana!" kiljatas Rõs jahmunult. Ja karjatas: "Beljana!"
Kõik vaatasid nende suunas. Kõik peale selle, kes istus trellide taga.
Kallariel ütles midagi valvuritele ja Rõs tõugati puuri lähemale. Muraš astus talle järele, tedagi ei takistatud.
Jah, see oli Beljana. Juuksed ära põlenud ja kulmud niisamuti. Ja silmis põlemas enam mitte surm, vaid hullus, nürimeelsus ja tigedus. Nagu metselajal...
Muraš astus veel lähemale, et mehe nägu näha. Ning põrkas tagasi.
See oli Mamuk. Tuhatkonnaülem Mamuk. Seesama hullus verd täisvalgunud silmades, pea rihmadega kinniseotud...
Käidi siis varude järel, käidi! Ei pingutanud me ilmaaegu... ja oma osa me tegime ära, aga ülejäänu – nagu jumalad otsustasid, nii ka sündis... Nii ka sündis...
"Lähme," kostis Muraš Rõsile. Too noogutas.
Nad astusid rahva sekka ja see lõi nende ees kuulekalt kahte lehte laiali.
Rõs peatus hetkeks, kummardas. Tõstis kivisillutiselt pooleldi sodikstammutud saiapätsi, keeras ümber ja heitis selle puuri otse istuva Beljana põlvedele. Too haaras pätsist, surus hambad sisse.
"Nüüd lähme," kostis Rõs. Ja muigas.
Nad jõudsid teha nii paarkümmend sammu, enne kui selja tagant kära tõusis.


Pildi autor Vincent Arckharum

28.
"See oli mõttetu," lausus Kallariel. "Kui mitte see naine, siis mõni teine. Selliseid puure tuleb palju, igasse suuremasse linna. Hiljem veetakse ka vähematesse."
Rõs tõlkis juba harjumuspäraselt ja Muraš noogutas:
"Kahtlemata."
"Ma ei mõista teid." Kallarieli hääles kõlas äkki peaaegu inimlik noot. "Te pole lihtsalt võidetud, te olete hävitatud. Igaveseks häbistatud. Kuid käitute, nagu polekski seda kõike..."
"Selgita talle," lausus Muraš ja naaldus vastu seina. Kallariel tuli nendega kongi kaasa, uks oli avatud, valve hoidus ukse taha.
Ta õigupoolest ei teadnudki, mida Rõs rääkis. Võib-olla mõnd iidset legendi. Näiteks lugu tsareevitš Igošast, kes maksis isa surma eest kätte, jõudes paljastatud mõõgaga kõigest mõrtsukast onu majalävele – ta raiuti uksel surnuks, hiljem tapsid mõrtsukad vähehaaval üksteist... Proovi siis neile seletada, et nad võites tegelikult kaotasid? Nad kaotasid praegu ja kaotavad ka edaspidi. Isegi kui vallutavad kogu maailma. Kogu maailma – ka kõik selle, mis jääb silmapiiri taha.
Mis edasi?
Et meid hävitada, kuhjasid nad vale vale peale, murdsid lepinguid ja tabusid, lõid selja tagant. Nad moonutasid maailma ja lõid sinna koletisi... mõtlematagi sellele, et asendavad selle – iidse, keerulise, arusaamatu ja üpris hirmutava maailma, mis neid häiris ja ei rahuldanud – uuega, mille nad käigu pealt kokku klopsisid, püüdes kõike enda järgi kohandada, ent see on sama, mis ehitada taret seal ise sees elades või õmmelda kasukat seda samas ise seljas kandes... Maailma teistsuguse maagiaga ja teistsuguste seadustega, mida nad isegi õieti ei tunne ning oma kõrkuses ei saagi niipea tundma. Sada aastat hirmutavad nad sõnakuulmatuid lapsi urukhaidega, aga siis need lapsed hakkavad urukhaisid mängima ja siis urukhaid kogunevad kusagil varjatud paigas ja haihtuvad öösse – algul vaid selleks et selja tagant rünnata ja küüntega kõrid lõhki kiskuda...
Sina, vana Kallariel, tead minust ilmselt 100 korda rohkem ja oled näinud 200 korda rohkem, –- kuid kõige lihtsamaid ja arusaadavamaid asju sa ei mõika. Anna andeks.

29.
"Mis tehakse selle.... sinu omaga?" päris Muraš.
"Ei tea," ohkas Rõs. "Ära ei tapeta. Eks ema päästab. Ta ema on sama hästi kui õukonnas..."
Ta jäi vait.
"Ma tahtsin mürgi tegelikult minema visata, et Heli mitte sisse vedada. Ainult temale mõtlesingi – igatahes. Aga... Kõik lahenes nagu iseenesest. Ma ei jõudnud järele mõeldagi."
"Just nagu tapluses," sõnas Muraš.
"Ahah."
Asula lõppes, edasi algas kivine tühermaa mingite vanade samblasse kasvanud varemetega.
"Ma siin..." Muraš köhatas. "Äkki kihluksime? Et seal... noh... mitte üksi jääda...?"
"Kas ainult sellepärast, et mitte üksi?" päris Rõs vaevukuuldavalt.
Muraš köhatas jälle.
"Mitte ainult. Juba ammu... armas oled mulle. Vaat' nii. Ütlesingi välja. Kas tuled mulle?"
"Tulen, Muraš. Oled armas minulegi. Ja päikese palge ees..."
Talle meenus, et olid ju jumalad ära salanud, ja ta jäi vait. Siis võttis Muraš tal käest, põimis sõrmed ühte ning edasi läksid nad juba nagu mees ja naine.

30.
Nad hukati tühermaal nagu marutõbised penid: naelutati raudkonksudega maa külge ja kägistati aeglaselt traadist silmusega.

Tõlkinud Rauno Pärnits
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Peatoimetaja veerg 07/15
Archipelacon, GRRM ja Soome fänniskene
Vestlusring George R. R. Martiniga
High Frontier: Colonization
Intervjuu: Phil Eklund
Metsavana üheksas Estcon
Raamatuarvustus: Väljapraakimine
Üks raamat, kolm autorit
Raamatuarvustus: Pool kuningat
Raamatuarvustus: Spin
Eesti ulmeline muusikavideo: Estcon 2015
Ulmeühingu suvekilb
Filmiarvustus: Terminator Genisys (2015)
Ulmeuudised 07/15
Uudiskirjandus 07/15
Tõlkejutt: Meie, urus-haid
Järjejutt: Valge härrasmees. 2.
Eessõna kirjutamistoa juttudele
Jutt: (:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik
Jutt: Mõistlik valik
Jutt: Saabaste küsimus
Jutt: Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0311)