Tõlkis: Tiina Mahler-Jaaniste

„Seal ta ongi!“ sosistas Hellson, pilk ilmutusele naelutatud.

„Olgu ma neetud, kui ma selle asja pardale astun,“ pomises Smalle nina alla.

„Tasa, Smalle. Meil on nende abi vaja. Sa teed nii, nagu kapten käskis, ja viid meid lõikuvale kursile.“

Kapten Heartwoodi pargitud nägu, viltu nagu laineist uhutud puit, auklik nagu Saturni kuud, jälgis Hollandlase lähenemist.

Ta liikus kiiresti nende poole. Siluett nagu klipperitel legendides, ajast, mil korsaarid olevat vedanud vürtse, mil ühe laeva last võis mehele kogu eluks rikkuse tagada. Ent tema välimusest oli näha, et juba ammu oli see vaid minevikumälestus. Tema väändunud kerest vilkusid läbi pardakaarte punased tulukesed nagu hüljatud lõkke kustuvad söed. Mis teda edasi viis, ei osanud Heartwood öelda – laevamootorite valgest hingeõhust polnud märkigi. Laeva roosteplekiline kere klammerdus meeleheitlikult nahksoomuse tükkide külge, mis kasutult selle küljel laperdasid, ja aeg-ajalt vabanes selle kosmosesügavustest ilmunud uitava Krakeni kehast suuri valgeid aurupahvakuid.

See oligi laev, mis oli vastanud nende Mayday-kutsele – täies hiilguses.

Heartwood tõmbas sahtlist laeva logiraamatu, lükkas selle piibli vahele ja pistis mõlemad kuue välistaskusse. „Ongi kõik. Lähme.“ Ta lülitas pealüliti välja ning sumisevate tuledega paneel tema ees tuhmus ja kustus.

„Mina ei tule.“ Smalle naaldus väljakutsuval, ent süngel ilmel seljatoele ja ristas oma lamedal rinnal käed.

„Ma mõistan, Smalle, issand olgu sinuga.“ Heartwood sirutas välja oma pahkliku käe ja surus Smalle’i oma. „Kohtumiseni teisel pool. Kunagi.“

„See on saatana kätetöö,“ hõikas Smalle neile järele, „sellest ei tule midagi head.“

Heartwood vaatas Hellsoni skafandrisse aidates õhulüüsi aknast Hollandlast. Laev kõrgus nende kohal, varjates päikese. See oli oma kiiruse nende omaga sobitanud ja paiknes nüüd saja meetri kaugusel, ülekaalukas hiiglane nende viletsa lüügeri kõrval. „Kiiresti nüüd, Hellson, meil pole palju aega.“ Ta tõstis hapnikuballooni Hellsonile selga, kinnitas selle õigesse asendisse ja vaatas näidikut. „Pane taimer tööle, sul on kaheksateist minutit aega. Loodetavasti on neil seal laeval hapnikku.“

Oma kiivri raadiost kuulis ta Hellsoni kärisevat hingamist, kui Hellson hapnikuballooni Heartwoodi õlgadele tõstmisega vaeva nägi. „Rahu, Hellson, sa pead hapnikku säästma.“

„Kakskümmend kaks minutit.“ Hellson patsutas teda õlale. „See annab sulle neli mimutit minu suremise vaatamiseks.“

Heartwood lülitas oma taimeri sisse. Koos surusid nad õhulüüsi luugi rattale ja keerasid seda mööda tõrksaid hammasrattaid. Heartwood tõmbas luugi tagasi ja nii tema kui ka Hellson roomasid välja.

„Kapten?“

„Hellson.“ Heartwood põimis oma hiiglaslikud käsivarred Hellsoni kohmaka skafandri ümber. „Kui ma ütlen „Nüüd!“, lased sa lahti. Ma tõukan meid Herculesest eemale ja me ületame vahemaa. See pole kaugel.“

„Kas sa arvad, et Smalle’il oli õigus?“ Hellson ajas pea kuklasse ja vaatas nende kohal kõrguvat kummituslaeva.

„Peagi saame teada, Hellson. Nüüd!“

Aeg, mis kulus vahemaa läbimiseks, tundus lõputu. Klammerdudes Hellsoni külge, vaatas Heartwood kaugeid tähti, mis tema ümber keerlesid. Aukartus, mis alati tema hinge täitis, kui ta ääretu kosmose sügavustesse vaatas, valdas teda ning vaatepildi vaikus ja malbus haarasid tema olemuse. Kui universumi rattad pöörlesid, peegeldus see Heartwoodis. Ta oli oma aja teeninud; kuuskümmend aastat pikkade kosmosevahemaade mõõtmist – sageli üksi oma mõtetega – oli rohkem, kui ta eales soovida oleks võinud. Tal oli tema piibel. Erinevalt Hellsonist oli tema valmis oma loojaga kohtuma, millal iganes ta end ilmutada otsustab.

Hollandlase kahjustatud pind lähenes alarmeeriva kiirusega. Kui nad vastu selle roostes pinda põrkasid, sai Heartwoodi käsi sellise hoobi, et väänas peaaegu sõrmed tagurpidi. Uratusega tõmbas ta Hellsoni taas lähemale. „Kõik korras, Hellson?“

Hellson noogutas higipiiskadega ääristatud nägu.

Lõõm algas Herculese ühest otsast. Plahvatused, mis alguses haarasid vaid tema sisemust, levisid üles- ja väljapoole, valgustades Hollandlase külma alumist külge tontlikult võbeleva raevukaspunase otsekui põrgukatlast pärit leegiga. Heartwood tõmbas Hellsoni instinktiivselt endale lähemale.

„Vaene Smalle,“ sosistas tema raadio talle.

Heartwood noogutas. Ta vaatas oma taimerit, kolmteist minutit. „Lähme.“

Vari möödus neist nii kiiresti, et Heartwood ei jõudnud selle kuju nende kohal märgatagi. Tuhm mütsatus vibreeris läbi laevakülje ja tabas siis tema selga nii tugevalt, et tema käsi oleks peaaegu haarde vallandanud. End üles tõmmanud, nägi ta hiiglaslikku soomusetükki, mille Heraclese plahvatus eemale paisanud oli, mööda Hollandlase külge alla veeremas.

„Oled korras, Hellson?“

Hellsoni kiiver oli kaheks tükiks lõhestatud, kolju pooleks. Üks surnud silm jõllitas lihaosakeste kuhilast süüdistavalt Heartwoodi. Helepunased klombid eraldusid verd immitsevatest arteritest ja keerlesid nagu väikesed vedelikuplaneedid ümber Hellsoni kildudeks purustatud visiiri.

Heartwood langetas hetkeks pea. Seejärel lasi ta õrnalt surnukeha lahti ja vaatas, kuidas see minema keerles – nagu leht sumeda hillissügiseõhtu tuulehinguse embuses.

Ta vaatas oma taimerit, kümme minutit.

Heartwood rajas endale läbi koridoride teed. Hollandlane oli surnud vahekäikude labürint, aukudest rebitud. Põrandad olid täis segipaisatud varustust, mis aeglustas tema töömahukat edasiliikumist. Hallid tuled vilkusid aeglaselt, muutes põrandas haigutavate aukude märkamise raskemaks. Tal oli kaptenisilla asukohast selge ettekujutus. Tal oli veel aega.

Kaptenisilla uks oli kummaliselt pärani. Rippudes üheainsa lagunenud hinge küljes, nägi see välja, nagu oleks kohe põrandale pudenemas. Heartwood nihutas end ettevaatlikult sellest mööda. Kaptenisilla seadmed olid mööda põrandat laiali loobitud; paistis, otsekui oleks meeskonda haaranud mingisugune hullus ja nad oleksid sellesse hõljuvasse kalmistusse suletuina märatsema hakanud. Neli toekat istet paiknesid ekraani ees. Selle akna oli kosmoseprügi ammuilma purustanud ja nüüd haigutas see ees laiuva ääretu kosmose poole. Heartwoodi süda võpatas. Tekk oli tühi.

„Ma olen olnud siin nii kaua, et olen selle laeva nime unustanud.“ Sõnad tungisid läbi Heartwoodi kiivri.

Heartwoodi tavaliselt rahulik pulss kiirenes hüppeliselt – see polnud juba aastaid nii kõrge olnud. Ta pööras ümber. Seal polnud kedagi.

Naine tõusis ühelt istmelt vööritekil, ilmselt oli ta kogu aeg seal olnud. Teda vaadanud, oodanud. Ta ei kandnud skafandrit, ainult õhkõhukest musta kombinesooni. Ta oli väikest kasvu, Heartwoodile vast rinnani. Vilkuvate tulede käes särasid tema juuksed nagu varahommikune kaste ja tema nahk sätendas valgelt kui südatalvine lumi.

„Mul on hapnikku vaja.“ Heartwoodi kurk oli nii kuiv, et ta tundis oma hääle vaevu ära.

Ta astus hiilivalt Heartwoodi poole – nagu leopard, külm ja arvestav. „Siin võib päris üksildane olla, ihuüksi. Ajaliiv on pühkinud nime selle laeva küljelt ja koos sellega osa mu mälestusi. Ma kuulsin, et nad nimetavad seda Lendavaks Hollandlaseks, kummituslaeva järgi, mis seilas ühe kauge planeedi meredel. Viirastuslaev, mis oli määratud meredel rändama igavesti. Laev, mis oli neetud.“

„Kas te aitate mind?“

„Kapten Heartwood, miks see neetud oleks? Ma pakun, et sa oled vist sealt planeedilt, et su esivanemad olid mererahvas. Et nad vaataksid imetlusega üles taevasse, tunneksid soolast tuult seljal, kuuleksid kajakaid enda kohal kiljumas ja näeksid, kuidas päike paneb vaalaparve pursatud veejoad särama. Et nad vaataksid merd ja imetleksid jumala kätetööd. Kas nad arvaksid, et merel igavesti rändamine on nii kohutav?“

Heartwood judises. „Kuidas te mu nime teate?“

„See on su skafandril kirjas.“ Naine naeratas hetkeks vaevumärgatavalt. „Mis sorti mees sa oled, Heartwood? Kas sa silmitsed tähti ega suuda uskuda nende majesteetlikkust? Kui sa vaatad keerleva universumi sügavustesse, kas sa tunned, kuidas sind valdab aukartus ja haarab kogu su olemuse? Kas sa oled mees, kes, kuhu iganes ta ka ei läheks, tahab minna veel natuke edasi, selle kauge kuu varjupoolele, tunda oma nahal selle kauge päikese soojust? Kas seda su hing ihaldab?“

Heartwood vaatas oma taimerit. Üks minut, liiga hilja. Ta nõjatus vastu seina. Enam kaugemale ta naisest taganeda ei saanud. Ta sulges silmad. Tema hingetõmbed olid lühikesed ja katkendlikud.

„Ma ihaldan kõike seda, see on kõik, mida ma kunagi ihaldanud olen.“ Ta kobas oma taskutes ja tõmbas välja piibli, hoides seda enda ees nagu jumalikku kilpi.

Õrnalt võttis naine tal selle käest. Naise haprad sõrmed keerdusid mehe omade ümber ja tõmbasid selle tema meeleheitlikust haardest. Naise näol polnud kurjust, ainult ajastute möödumise rahulik häirimatus.

Naine küünitas ülespoole ja asetas oma käe õrnalt Heartwoodi õlale. „Heartwood, sa kaotasid oma hapnikuballooni väljas plahvatuses kümme minutit tagasi.“

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1502)