Rääkides ulmelistest lauamängudest ei saa kuidagi mööda minna klassikalistest antiikaja mängudest nagu näiteks Senet, kus mängijad esindasid siis nn. head ja paha, üritades jõuda Osirise kuningriiki. See on teadaolevalt esimene lauamäng, mis meie mõistes on ulme. Siiski jäid klassikalised mängud liialt abstraktseks, et neid siduda mingi konkreetse teemaga – samuti on nende tõlgendused pidevalt aja jooksul muutunud. Esimesed „tänapäeva mõistes“ lauamängud ei olnud aga siiski meelelahutuslike eesmärkidega, vaid pigem kui arendavad tööriistad. Nii ka esimene teadaolev sõjamäng „Kriegsspiel“, mis valmistati Preisimaa kuninga Friedrich Wilhelm III'le, millel ta sai treenida oma ohvitsere väljaspool reaalset lahingutegevust. Paljudele ulmesõpradele on kindlasti tuttavad H.G. Wells'i rohkemtuntud teosed kui näiteks Põrandamängud (Floor Games – 1911) või Pisikesed sõjad (Little Wars – 1913). Mõlemas reglementeerib kirjanik lahingu simulatsiooni tinasõduritega (tänapäevaste miniatuuride esiisad). Aga läheme ulmeteemadele tagasi...

Kui ennist sai vihjatud, et lauamängude peamine sihtgrupp ei ole lapsed, siis esimesed ulmeteemalised mängud olid just neile suunatud. Loomulikult olid teemaks muinasjutud. Aastal 1935 ilmunud „Alice Imedemaal“ (Alice in Wonderland) oli võrdlemisi lihtsakoeline, kus mängijad pidid täringut veeretades koguma tähtesid ning neist kokku panema sõna „A-L-I-C-E“. Ega ka edaspidi miskit paremat väga välja tulnud... 1957 ilmus trükist lausa kaks sellist mängu - „Imeline võlur Oz“ (Wonderful Wizard of Oz) ja „Jack ja oavarre seiklusmäng“ (Jack and the Beanstalk Adventure Game). Mõlemad olid nn. veereta ja liigu mehaanikaga, kuid kummalisel kombel ei kasutanud kumbki mängudest täringut, vaid ajasid läbi spinneri või siis täringurattaga.
Kuid mitte vaid muinasjutud ei ajendanud lastele mänge tegema. Aastal 1972 andis ettevõtte Bowmar välja mängu „Dune Buggy Rally“. Mängu käik oli täiesti tuttav – mängija veeretab täringuid (reeglite kohaselt, kuigi mänguga sai kaasa vaid ühe täringu) ning liigub vastavalt sellele edasi. Sattudes vürtsisematele kohtadele, sai mängija punkte. Märkimisväärsed olid vaid ehk mängulaua mõõtmed, mis ületasid oma 60x90 cm'ga kõiki seniilmunuid.

Postiga saadetud Keskmaa

Edasi saame minna juba konkreetsemate nimedega ja kuna ilmselt otsustasid mängufirmad hakata pakkuma meelelahutust vanematele tarbijatele, siis hakkas tulema sõjamänge nagu seeni pärast vihma (sel ajal ei olnud nn. eurokad veel levinud). Tuleb aga aru saada, et sel ajal ei olnud lauamänguturg piisavalt suur, et anda pidevalt välja suurekarbilisi mänge, kuid siin tulid appi ajakirjad, mida juba 60'ndatel, kuid peamiselt siiski 70-80'ndatel, aeg-ajalt välja anti. Need ajakirjad (The General, Ares, Jagdpanther ja Panzerfaust on vaid üksikud nimed), nagu nimedest võib järeldada, olid peamiselt suunatud ajaloolistele sõjamängudele, kuid neis ilmus ka mitte-ajaloolisi mänge, rollimängulisasid (peamiselt D&D 1'st ja 2'nd Ed.), artikleid igasugustest messidest ja ka strateegiajuhiseid mängudele nagu näiteks „Diplomacy“. Tavaliselt olid mängud pistetud ümbrikutesse, kuid paljud kasutasid ka juba minigrippe (taassuletavad kilekotikesed), mis kahjuks küll tihtipeale kehva valmistamistehnoloogia tõttu teist korda enam sulguda ei tahtnud.

Kui jätta lastele suunatud mängud kõrvale, siis oli Tolkien esimene konkreetne kirjanik, kelle teosest „Sõrmuste isand“ lauamäng loodi. Nimeks oli sellel „Helmi süviku lahing“ (The Battle of Helm's Deep), aasta oli 1974 ja ajakiri, kuhu selle mängu paar õhukest lehekest vahele pisteti, oli Panzerfaust. Suurem asi ta just välja ei näinud – umbes A3 suurune (jänkid ju kasutavad teist paberiformaati) kuusnurkadeks jagatud mängulaud, mõned märgid sõdurite tähistamiseks ning lahingutabelid. Isegi täringud pidid mängijatel endil valmis varutud olema. Üksusemärke oli kolme erinevat sorti – mõõgamehed (-orkid), vibukütid ning raamatust tuttav Theoden. Lisaks veel redelid ning „Sarumani tuli“ piiramise hõlbustamiseks.
Juba järgmisel aastal nägi ilmavalgust (samuti Panzerfausti vahendusel) eelmise mängu suurem veli „Minas Tirithi piiramine“ (The Siege of Minas Tirith). Süsteemilt väga sarnane „Helmi süviku lahingule“, hiilgas see mäng piraka laua ning 120 üksusemärgiga, kust ei puudunud ka suur taraan Grond. Komplekti kuulus ka pisike lisa „Räbuküngaste lahing“ (Battle of the Slag Hills), kus Gondori napid väed pidid kahel künkal vastu pidama Sauroni raevukatele rünnakutele 9 käiku. Mõlema mänguga on väidetavalt kõvasti vaeva nähtud ning paljud mängivad neid väheseid eksemplare siiamaani.

Samal aastal (1975) ilmus ümbriku vahel ka teine äramärkimist vääriv mäng „Viie väe lahing“ (The Battle of Five Armies), mille kirjastajaks oli LORE/JMJ Enterprise. Suur (umbes 50 x 70 cm) kaart kujutas Oru varemeid ning üksikut mäge, 146 üksusemärki esindasid nii päkapikke, haldjaid, Järvelinna mehi, orke ja muid elajaid, kes sellest lahingust osa võtsid. Loomulikult ei puudunud ka kuulsad tegelased, keda raamatus kirjeldati. Lahingusüsteem kasutas tabeleid ning 10- ning 6-tahulist täringut, mille mängijad pidid ise kusagilt leidma. Lisaks olid mänguga kaasas ka erinevad stsenaariumid, kus näiteks ühes võitlesid päkapikud Smaugi enda vastu – Smaugi sai haavata vaid vibunoolega. Märkus: Päkapikel ei olnud vibusid.

Võibolla tasuks vanematest mängude juurde jäädes veel mainida ära kaks mängu nimega „Sõrmuste sõda“ (The War of the Ring) – jah, nad mõlemad kandsid sama nime. 1977 aastal ilmunud SPI (Simulation Publishing Inc.) mäng võitis samal aastal Charles S. Robertsi parima fantaasiamängu auhinna. Korraliku sõjamänguna oli peategevus suunatud siiski lahingumöllule, kuid teiselt poolt võis mängija ka võita, kui Frodo suutis viia Sõrmuse Mordorisse või siis Sauron selle temalt kätte saada. Tähtsamate tegelaste jaoks olid eraldi kaardid, kus nende võimed ja omadused peal olid – üksusemärgile lihtsalt ei mahtunud kõik ära. Teine mäng seevastu – aastake varem ilmunud FGU (Fantasy Games Unlimited) mäng – ei võitnud ühtegi auhinda, vaid korjati hoopis kärmelt pärast turuletulemist ära, kuna litsentsiga Tolkieni materjale kasutada oli miskit korrast ära. Mängu alusena on kasutatud Diplomaatia süsteemi, mida on vürtsitatud erinevate lisareeglitega (nagu näiteks üksuste erinev jõud ning tähtsamad tegelased). Tänu kiirele kadumisele, on mäng kollektsionääride seas kõvas hinnas.

Pikalt sai küll jahutud, kuid Tolkien pole siiski ainus fantaasiakirjanik, kelle teosed on inspireerinud lauamänge kujundama. 1975 ilmus ajakirjas Jagdpanther mäng „Lõvide org“ (Valley of the Lions), mis kujutas Aquilonia and Nemedia kuningriikidevahelist lahingut Robert E. Howardi Conani-romaanis „Draakoni tund“ (Hour of the Dragon). Mängumaterjalidest rääkida ei ole just palju – 2 umbes A4 suurust lehte, kus ühel oli lahinguvälja kaart ning teisel mängujuhend. Isegi üksustemärgid pidid mängijad ise valmis meisterdama.
Howardi teostest on ilmunud ka üks veel vähem tuntud mäng nimega „Conani mäng“ (Jogo do Conan). Tegu on 1996 aastal ilmunud lastele mõeldud mänguga, kus Conan pidi mööda metsa kolama, talismani puruks peksma ning koletisele kolakat andma. Ilmus Brasiilias.

Pratchett on kahjuks niivõrd uus, et tema teostele saab toetada vaid 6 lauamängu ja vaid kaks neist ilmusid eelmisel aastatuhandel. Kui 90'ndate algul hakkasid kirjanikuhärra raamatud Inglismaal tasapisi best-selleriteks muutuma, ilmus küll üks mäng, mis äramärkimist tasub - „Cripple Mr. Onion“ (1993). See Pratchetti raamatutest „Õed nõiduses“ ja „Nõiad võõrsil“ tuttav kaardimäng kasutas kaheksat (!) masti ning sisaldas elemente nii blackjack'ist kui ka pokkerist. Reeglid on tasuta saadaval, kuid kaardid peab mängija ise otsima.

Täringu ja laseriga!

Nihutades nüüd spektrit fantaasiamaailmast pisut tõsiteaduslikematele jahimaadele ja võtaks esialgu ette tuntuimad klassikud.
Tänapäeva miniatuuridega mängitavate sõjamängude isaks loetava H.G.Wellsi kirjandusteosest „War of the Worlds“ on kindlasti paljud lugenud, paljud on näinud kindlasti selle ebaõnnestunud lavastust, kuid 1980 ilmus ka samanimeline mäng kirjastuselt Task Force Games. Selles kahele mõeldud mängus juhtis üks mängija Londonit ründavaid marslasi ning teine Inglismaa vägesid, kes vaenlasi tagasi tõrjusid. Erinevalt raamatus toimuvale, oli mängulusti huvides antud maalastele siiski täiesti arvestatav võiduvõimalus.
Teine samale raamatule pühendatud mäng kannab nime „A Fistful of Tripods“ ning avaldati 1998. Mängu mängitakse 1/300 mõõtkavas miniatuuridega ning eesmärgiks siis vastase üksused elimineerida. Reeglid on kenasti netis üleval ning mingeid legaalseid kohustusi mängu mängimisega ei kaasne.

Miskipärast on mängumeistrid suutnud peale Wellsi vahele jätta kõik (või vähemalt mina ei suutnud leida) ulmekirjanikud kuni uuema aja klassikuteni.
Asimovi asumisarja võtavad kokku kaks 2002 aastal ilmunud mängu: „Asimov's Foundation“ ja „Asimov's Foundation & Empire War Game“. Esimene neist on kaardimäng, kus mängijad esindavad Asumit ning Teist asumit, üritades üksteisevõidu luua teist Galaktilist Impeeriumit. Teine on sõjamäng 1-4 mängijale, kus fraktsioonideks lisaks Asumile ja Impeeriumile on ka Muul ning Tazenda. Huvitav selle mängu juures on asjaolu, et lahingus ei kasutata ei täringuid ega kaarte. Mõlemad mängud on netis tasuta saadaval.
Robotilood aga ei paista üldse nii inspireerivad olnud – vaid 1988 ettevõtte Kodak (!) poolt ilmunud „Isaac Asimov's Robots VCR Mystery Game“ on seni pinnale ujunud. Jah, mäng kasutab tõesti videokasetti, mida vaadates peavad mängijad vihjeid otsima ning lõpuks mõrvari tabama. Mängu kiituseks võib öelda, et video ise on täitsa mõnus 80'ndate lõpu ekraniseering raamatust „Teraskoopad“. Video on netis nähtaval, ülejäänud mängukomponendid mitte.

Heinlein eesti lugejatele kindlasti täiesti tundmatu ei ole. Kahjuks on tema raamatutest miskipärast vaid „Tähesõdalased“ andnud ainest mängu tegemiseks. Sama nime kannavad kaks mängu – üks aastast 1976 ning teine 2007. Mõlemas üritavad mobiilse jalaväe üksused hävitada planeete vallutavaid sitikaid, kuid kui esimese puhul on tegu vana-kooli kuusnurkade ja üksusemärgikestega, siis uuemas versioonis tuleb tegemist juba teha eelnevalt värvitud plastminiatuuridega. Vanemale versioonile on ilmunud ajakirja VAIPA vahel ka laiend, mis lisab mõned stsenaariumid.

Ka Poul Anderson ei ole mängijaid oma loomingust ilma jätnud. Tema teostele tuginevad mängud „The Ythri“ (1975) ja „The High Crusade“ (1983). „The Ythri“ on tugineb romaanile „Tuulerahvas“ (The People of the Wind) ning kujutab endast kosmilist sõjamängu, kust ei puudu ka lahingutegevus planeetide pinnal. Eesti ulmefännidele tuttav „Kõrge ristiretk“ viib mängijad tagasi aastasse 1345, kus tulnukate kosmoselaeva vallutanud ristirüütlid asuvad mõõga ja tulega tulnukate sekka ristiusku viima. Mäng ilmus ajakirja Ares vahel.


Ja voolaku vürts...

Ilmselt üheks eniminspireerivaks ulmeteoseks pärast Tolkieni „Sõrmuste isandat“ võib lugeda Frank Herberti „Düüni“, mis on andnud ainest kümnete lauamängude tegemiseks. Parimaks on neist vaieldamatult tunnistatud Avalon Hilli poolt 1979 (14 aastat pärast raamatu avaldamist) aastal kirjastatud „Dune“. Tegu on nüüdseks juba kultusmaigu juurde saanud strateegia- ja läbirääkimismänguga, mille originaale võib ikka leida, kuid nagu arvata võib, on nende hind omajagu soolane. Fännid on sellise asja vastu rohtu leidnud ning netiavarustes hulbib kõikvõimalike kujundustega versioone sellestsamast mängust. Siiski on see hea jupp printimist-lõikamist-kleepimist. Mängule on välja antud ka 3 laiendit, mis avardavad mängu sügavust veelgi.
1997, kogutavate kaardimängude algusaastatel, andis pisike ettevõte Five Rings Publishing Group välja ka Düüni kaardimängu, mille eluiga jäi kahjuks väga napiks. Juba 1998 ostis WotC (Wizards of the Coast) ettevõtte ära ning tegi enda äranägemise järgi mõned muudatused. Kahjuks tekitasid just needsamad muudatused probleeme nooremate mängijatega, kellele nüüd mäng liialt keeruliseks osutus. Projekt peatati.
Felbrigg Herriot aga osutus selliseks fänniks, kes otsustas Düüni maailmast teha oma (lihtsama) mängu „Dune Express“ ning seda vabalt internetis levitada. Mäng võitis 2009 aastal parima tasuta trükitava mängu auhinna. Tegu on lihtsa täringumänguga, mille eesmärgiks on enda kojale allutada Arrakis. Igal kojal on omad eriomadused ning lisaks lahingutele ning reetmistele tuleb loomulikult ka vürtsi korjata.

Nihutades nüüd fookust läänemaailma kirjanikest ida poole, jäävad silma peamiselt kaks nime: Lem ja Strugatski(d). Lem'i kogumiku „Cyberiada“ järgi tehtud kaardimäng „Cyberiad“ (kogumik ilmus inglise keels just selle nime all) tundub minevat üpriski täkkesse kirjaniku mõnusa humoorika stiiliga. Raamatule truuks jäädes tuleb geniaalsetel leiutajatel (Trurl, Klapaucius, Cerebron ja teised) luua kõige võimatumaid masinaid. Mängitavate kaartide nimed on igastahes intrigeerivad: beebikahur, luule-kirjutamis-masin, saatanlik rehnut, jutustused hermeetilisest eremiidist jne. Ka see mäng on vabalt netis saadaval, kuid kunstilise kujundusega tuleb ise vaeva näha. Ilmunud aastal 2008.
„StalkerQuest“ on kahe Ukraina härrasmehe poolt kujundatud seiklusmäng, kus 1-4 mängijat mööda tsooni kolistavad ning üritavad sealt elu ja ehk ka mõne nipsasjakese kaasa saada. Kahjuks ei ole mängust rohkem väga teada, kuna autorid pole veel asjaga ühele poole saanud. Pinnale on küll loksunud mõned esialgsed illustratsioonid, mis on sama sünged, kui romaan isegi.


Oma kojas R'lyehil, surmaunes Cthulhu ootab...

Kolmas sellesse nimekirja sobiv kirjandusliik oleks ilmselt õuduskirjandus. Selles žanris juba mängudest puudus ei tule, kuid enamasti on nende side õuduse tekitamise endaga üpriski õhkõrn. Arvestades asjaolu, et tavaliselt ei mängita lauamänge üksinda, võib üksainus vale lause või nali rikkuda kogu mängu poolt tekitatud atmosfääri.
Siiski on mõned sellised mängud lausa loodud vaid ühele mängijale, kes siis üksi mõnes vanas puumajas küünlavalgel selle pakutavat võdinaid nautida saavad. Üheks selliseks näiteks on 1984 aastal (aasta pärast esimese võitlus-fantaasia raamatu ilmumist) ajakirja Fantasy Gamer vahel ilmunud „The Thing in the Darkness“, kus mängija otsib Arkhami linnas oma kadunud kolleegi, käies paigast-paika, sattudes erinevatele juhtlõngadele ja nähes mõistustlaastavaid stseene.

Arkham on fiktiivne linn Ühendriikide idaosas, mille nimi pidevalt Lovecrafti teostes esile kerkib. Aastal 1987 andis Chaosium Inc. välja lauamängu Arkham Horror, mis meenutas pisut „The Thing in the Darkness'i“, kuid kasutati ka Arkhami linna kujutavat mängulauda. Mängijate eesmärgiks on sulgeda mängulaual avanevaid väravaid teistesse reaalsustesse, mis loomulikult tatistavad välja kõiksuguseid õõvastavaid koletisi. Liikumiseks kasutati kaht 6-tahulist täringut, kuid mängijad said oma veeretatud liikumispunkte kulutada oma soovi kohaselt ning võimaluse korral jalavaeva vähendamiseks ka takso kutsuda. Mööda mängulauda oli laiali ka 26 märkimisväärset kohta, kuhu minnes võis uurijal üht-teist juhtuda. See otsustati tabeli ning 6-tahulise täringu abil.
2005 andis FFG mängust välja uue versiooni, mis muutis mängu olemust üpris palju, kuid sellest ei hakka me siin rääkima.

Lovecraftiga jätkates mainiks ära kaks 1988 aastal ilmunud mängu. Üks neist ilmus Ameerikas nime all „The Spawn of Yog-Sothoth“, kuigi keegi enam ei tea, mis ajakirjas see ilmus (ilmselt oli tegu siiski sel teel avaldatud mänguga). Mäng on kahele mängijale, kus siis üks kehastab uurijat ja teine Wilbur Whatley'd, kes üritab korraldada mõnusat verepulma, et muutuda üheks Yog-Sothothi sigitiseks.
Teiseks mänguks oli prantslaste „Nyog'Sothep ou les Brumes de l'Immonde“ (maakeeli pannes „Nyog'Sothep ehk jälgid udud“), kus üks mängija kehastab professor Sandy Peterseni ning 1-6 mängijat üritavad tema kurjasid plaane nurjata. Mängulauaks kena A3-formaadis kaart Uus-Inglismaast, millelt ei puudu ei Dunwich, Innsmouth ega Arkham. Erinevaid koletisi peaks ka kõigile krüptozoloogia huvilistele jätkuma: saab jälgida nii kultistide paartusriitusi kui ka deep one'e pesitsuperioodil. Kui prantsuse keel ei hirmuta, võib mängu tasuta alla tõmmata ning mängida.

Kindlasti ei saa mainimata jätta ka Necronomonopoly't, mis hullutab Monopoli-fänne aastast 2004. Selles lustlikus lauamängus käivad mängijad päripäeva mööda mängulauda, korjates kasulikku varustust ning omistades maatükke, kuid peavad oma teel vältima ka koletisi ning Iidseid, kes liiguvad laual vastupäeva. Kaotades kogu oma mõistuse ning minnes hulluks, hakkab mängija kultistiks ning liigub kogu edasipidise mängu vastupäeva. Eesmärgiks ongi jääda viimaseks mõistuse juures olevaks mängijaks.

Lisaks Iidsetele on lauamängudisainerite seas popp tegelane ka Dracula, kellest on samuti tehtud hea hulk mänge. Esimeseks oli aastal 1977 Waddingtons Games'i poolt välja antud noorematele mõeldud „The Game of Dracula“, kus mängijad pidid planeerima ja leidma tee Dracula lossist välja.
Nimi „Fury of Dracula“ on vahest ehk eesti mänguritele tuttavamgi, kuid selle mängu esimene versioon ilmus juba aastal 1987. Mehaanikalt väga sarnane eelnevalt mainitud mänguga „Nyog'Sothep“, tuli ka selles mängus ühel mängijal tõmmata selga paharasti kuub ning salaja mängulaual (milleks oli Euroopa kaart) liikudes teistele mängijatele lõkse seada. Viimaste ülesanne aga oli just Dracula kätte saada ning korralikult küüslauku täis toppida. Tõsiasi, et mäng anti välja Games Workshop'i poolt, selgitab, miks olid sel muidu täiesti tavaliste nuppudega mängitava mänguga kaasas just miniatuurid, mida tavaliselt sel ajal niisama karbiga kaasa ei pandud.

Lauamänge on palju ning üritada kõigist neist siin kõnelda oleks üpriski ulmeline ülesanne. Üritasin eelnevalt kokku võtta need, mis näitasid oma žanris teed ning toetusin seda tehes just kuulsamatele kirjanikele. Loomulikult jäid paljud nimetamata, kuid selleks tuleks siis juba eraldi ajakiri avada. Loodan vähemalt, et selle pisikese artikliga sai huvi lauamängude vastu äratatud neis, keda see varem ehk külmaks on jätnud ning huvi vanemate (või vähemlevinud) mängude vastu neis, kes uuemate mängude mängimisega juba tegelevad... ja sellisel juhul ei takista miski omal käel pisut edasi uurimast.

Vaata lisa: www.boardgamegeek.com/