Romaani teises osas selgub, et eluohtlik arvutimäng nimega „Fata Morgana” polegi lõplikult hävitatud. Levivad põrandaalused piraatversioonid ning nende omanikele saab osaks sama saatus, mille pärast mäng kunagi keelustati. Mängijad satuvad virtuaalsest maailmast sõltuvusse, hakkavad seda pidama päriseluks, unustavad söömise ja joomise ning surevad lõpuks juhtmete otsa. Mis saab järjekordsest ohvrist, kuidas elavad mängumaailma kangelased ja kes lõpuks ellu jääb?

Teine osa:
HINGELÕKS


Uus ohver

„Sisesta kasutajanimi.“
Mõelnud natuke, kirjutas ta kasutajanimeks: Leon. Peaaegu sama, mis sünnitunnistusel seisev nimi, aga üks täht rohkem.
„Parool.“
„M1n3 p3r53,“ kirjutas ennast Leoniks ristinu omaette õelalt naeru kõhistades.
„Tühikuid ei tohi olla,“ õiendas arvutiprogramm.
„M1n3_p3r53“
„Liiga lühike parool.“
„Min3_p3r53_0ma_par00liga“
„Parool on sobiv. Tere tulemast mängima Fata Morganat!“
Leoni silmade ees kangastus kujutis avatud raamatust, milles äsjasisestatud parool muutus keerulisteks vanaaegseteks tähtedeks ja sulas pruunikaskollase lehekülje sisse, hajudes seal nähtamatuks. Järgmisena sai ta valida endale rolli ja koha. Leon valis tegevuspaigaks tsirkuse. Ta oli kunagi ammu lugenud raamatut, mille põhjal olid loodud mängu tegelased ja tegevuspaigad ning see konkreetne tsirkus oli talle muljet avaldanud. Hoolimata raamatu autori hukkumisest iseendal loodud stsenaariumiga mängu mängides, tema naise hulluksminekust ja üldisest skandaalist Fata Morgana ümber, mille tagajärjel mäng keelustati, soovis Leon mängida just seda. Tema polnud selline nagu teised. Teda ei saanud ükski lihtlabane arvutimäng peast segi ajada.

***

Kolm kuud hiljem.

Leon oli juba pool tundi püüdnud ignoreerida tunnet, et keegi jälgib teda. Ta viibis toas üksi. Järelikult polnud see võimalik, et keegi temale kuklasse jõllitaks. Ta asetas viimase mängukaardi ettevaatlikult paika ja kaardimajake oligi valmis. Leon polnud ilmaaegu sisustanud vaba aega tsirkuseteemalise mängu mängimisega. Ta tundis nende väikeste papist lehekeste vastu fanaatilist huvi ja oli korduvalt peas kedranud mõtet proovida kaartidest valmistada sama tõhusaid viskerelvi kui need olid olnud ühel Fata Morgana tegelasel, kelle avatari ta mängides kasutas. Seni lõppesid kõik katsed paigaldada kaartide servadesse žiletiteri lõigutud sõrmede ja vereplekiliste kaartidega. Kuid ta ei kavatsenud niipea jonni jätta.

„Kohe kukub,“ sosistas keegi Leoni selja taga. „ Natuke veel ja...“
„Ja siis? Mis sina sellest saad, kui tema kaardimajake ümber kukkuma peaks?“ vastas talle teine, pisut kähiseva kõlaga hääl. Tundus, nagu selle omanik lõõtsutaks koera kombel.
Nüüd ei suutnud Leon ennast enam tagasi hoida ja vaatas selja taha. Tugitoolil lösutas erkroosa kiilaka pealaega tegelane, kes kandis seljas lillelist hommikumantlit. Tema pea oli kehaga võrreldes ebaloomulikult suur ja keset laupa helendas üksainus roheline silm. Elukas nägi välja nagu salaja Roswelli suveniiripoe kaupade hulka lisatud pilamänguasi, millega sooviti tulihingelisi tulnukahulle vihale ajada. Kuid ta polnud mänguasi. Leon oli teda üpris tihti kohanud Fata Morgana tsirkuses esinejaid välja kuulutamas ja mõnest etendusest osa võtmas. Kuid oma elutoas nägi ta sellist elukat esimest korda. Tugitooli kõrval maas lamas sinine lühikarvaline koeranähvits, kes luges paksu kõvaköitelist raamatut. Justkui kompenseerides kaaslase puudujääke, oli temal kahe asemel kolm silma. Sedagi looma oli Leon arvutimängus näinud. Koeral oli mütoloogilise kõlaga nimi. Kerberos... Ei, Gerberos.
„Mis sa vahid?“ käratas roosa tulnukas Mitex pahuralt. „Hoia parem oma kaardimonstrumil silma peal. Ja miks sa etendusele ei tulnud? Jõid jälle, jah?“
See on kõigest uni. Ma olen liiga palju mänginud ja nüüd näen Fata Morganat juba unes, mõtles Leon ennast rahulikuks sundides. Kõik pealetükkivad mõtted saabunud hullumeelsusest tuli kõrvale tõrjuda, sest tähtsaim terve mõistuse säilitamise juures oli iseendasse uskumine.
„Ma olen normaalne ja näen und,“ sosistas ta iseendale ja sulges silmad. Kui ta need avas, seisis ta endiselt laua kõrval, millel vaevumärgatavalt võbeles kaardimajake. Aga tuba oli muutunud. Nüüd meenutas see rohkem kohta, kus oli välja kutsutud vaime ja avatud põrguväravaid. Elutuba, milles toimus suurem osa raamatu tegevusest, mis pani aluse mängule nimega...
Ma olen Fata Morganas. Ma näen endiselt und.
Mitex ja tema truu kaaslane Gerberos, kes sarnanes legendaarsele põrgukoerale Kerberosele sama palju kui kaelkirjak sinilinnule, põrnitsesid Leoni selge hämmeldusega.
„On sinuga kõik korras?“ küsis Mitex nüüd tooni võrra lahkemalt.
„Üks, kaks, ärka üles,“ leelutas Leon endamisi. Mitex otsis pilguga eset, mis oleks piisavalt raske, kuid käepärane viskamiseks. Ta võttis raamatu otse Gerberose nina alt ja lennutas selle Leonile kuklasse. Tuulehoog, mille raamat õhulennu ajal tekitas, paiskas ümber ka kaardimajakese, paisates Pärsia mustritega vaiba mängukaarte täis.
„Hei, ma lugesin seda!“ protestis koer selges inimkeeles.
„Ja mina vajasin seda,“ vastas Mitex. „Näe, raamat on seal. Mine loe!“
Valutavat kaela masseeriv Leon imestas endamisi sedavõrd reaalse unenäo üle ja keeldus endiselt tunnistamast, et on täpselt samamoodi mängu kleepuvasse võrku sattunud nagu kõik eelmised ohvrid. Ta oli kunagi naernud asjaolu üle, et mängusõltlaste raviks loodud arvutiprogramm, mis pidi virtuaalse põrgu abil sõltuvust ravima, tekitas palju hullema meeleseisundi. Kui sõltlased olid seni kontaktivõimetuna virtuaalses maailmas istunud, unustades söömise ja joomise, siis Fata Morgana kasutajad hakkasid mängumaailma nägema päriselus. Kuid see siin oli ainult uni, ei midagi rohkemat.
Kindlasti mõtlesid nii ka kõik teised, lisas alateadvus omalt poolt. Kusagilt kajas kauget leierkastimuusikat ja lapselikult kõrge naisehääl laulis:
„...ikka veel huilgasid kõrvus
mu süü läbi surnute hääled...“*



Mu süü läbi surnute hääled

„Ei või olla!“ Häkker, kes oli oma ameti juba ammu maha pannud ja säilitas hüüdnime ainult harjumusest, hoidis pead käte vahel ja oigas. Kõrvaltoas koera kamminud Nena käsi peatus poolel teel järjekordse tüütu karvatuusti juurde.
„Mis nüüd?“
„See mäng, nad mängivad seda ikka veel!“ kaebas Häkker. „Pärast kõike juhtunut.“
„Hinged jäid mängu ja maailm elab edasi...“ mõtiskles Nena koera edasi kammides. Loomake võpatas, kui pusa lahti harutama hakati, kuid jäi paigale.
„Mitte hinged ei mängi, vaid elavad inimesed! Nad jagavad seda Torrentis!“ raevutses Häkker. „Nad on Morgana mingiks neetud „Videviku saagaks“ muutnud!“
„Sädelevad vampiirid?“ muigas Nena. „Seal sai olla kes iganes, just nagu mängus Igaüks. Küllap leiavad need vampiirid peagi tee põrgusse.“
„Ja tsirkuse on nad uuesti üles ehitanud,“ lisas Häkker masendunult. „Ma ei taha mõeldagi, mida nad põrguga teinud on.“
„Mis selles siis halba, kui nad edasi mängivad? Meie ei pea ju nendega enam tegelema,“ lohutas Nena ja asus järgmise koera kallale. Tema valgete kääbuspuudlite kasvandus oli kasvanud kahekümne koerani koos kutsikatega. Kümme koera olid kammitud, kümme ootasid oma järjekorda.
„Nena, kallis,“ ütles Häkker. „Kas tead, kustkohast ma seda kõike just lugesin?“
„Kustkohast siis?“
„Sinu vend saatis kirja. Palus sind tervitada ja soovitas mulle seda mängu. Kiidab kui väga lahedat kraami ning imestab, miks selle tootmine keelustati.“
„Minu vend?“ Nena püüdis meenutada, millal ta oma venda viimati silmast silma nägi. Vist viis aastat tagasi, kui käis ta lõpupeol. Nena väikevennast sai infotehnoloogia alase haridusega eikeegi, kelle sarnaseid olid kõik kohad täis. Nii turvafirmad kui supermarketite laod. Arvuti oli noorte seas kuum teema, aga kõigi jaoks ei jätkunud kohti ülikalli teenustasuga IT-abi firmades. Valdav enamus jäi koos oma paberiga lihttöid tegema.
„Kas ta seda ka kirjutab, millega nüüd tegeleb? Kas ta sõidab ikka veel puhastusmasinaga mööda supermarketi põrandaid? Ja miks ta üldse sulle kirjutab?“ küsis Nena. Asjaolu, et tema vend ohtlikku arvutimängu mängib, ootas kusagil aju tagumises sopis õiget aega.
„Ta olevat sinu meiliaadressi kaotanud,“ vastas Häkker. „Seda, mis tööd ta teeb, siin kirjas ei ole. On ainult mängu ülistus. Issand, mida nad Morganaga ometi teinud on!“
Nena kammis masinlikult juba niigi siledat koera ja mõtles pingsalt, kuidas oma vennaga ühendust saada. Tal polnud venna aadressi ja isegi mitte telefoninumbrit pärast seda, kui kutsikad tema mobiiltelefoni närimiskondiks pidasid. Oli ainult meiliaadress, millega polnud suurt midagi peale hakata. Fata Morganasse sattunud inimesed ei püsinud kuigivõrd kaua pärismaailma sidevahendite levis. See kiri võis olla viimane terve mõistuse märk tema venna poolt.
Nena oli üks kahest ellujäänust, kes Morganast enne keelustamist eluga välja tuli. Teine ellujäänu istus kõrvaltoas. Endine hullumaja sanitar ja endine Fata Morgana tarkvara hooldaja. Nad olid ametlikult taastusravikeskuses puhkenud tulekahjus hukkunud. Mitteametlikult pani sanitar ise majale tule otsa ning palju ei puudunud sellest, et tema mees oleks koos patsientidega tulle jäänud. Nena vend oli üks vähestest, kes teadis, et Nena ja Häkker on elus ning tema kaudse abiga olid nad leidnud turvalise koha, kus vaikselt edasi elada, mis oli üpris keeruline, omades kahekümnepealist klähvivat koerakarja.
„Palun tõmba mäng alla,“ ütles Nena vastuvaidlemist mitte sallival toonil.
„Hull oled või? Sa pääsesid sealt hädavaevu eluga!“ Häkker nihutas ennast ratastega kontoritoolil arvutilauast kaugemale ja kiikas kõrvaltuppa.
„Kuule, ta on sul juba ammu peegelsile, kaua sa kratsid?“
„Tõmba Morgana alla,“ kordas Nena ülirahulikult. Tema puhul tähendas rahu peatset plahvatust.
„Ega sa ometi ei kavatse Leod päästma minna? Ta on ju itimees, küllap saab ise hakkama,“ vastas Häkker. Ta peas keerlesid tulekahjus hukkunud mängurite nimed ja elukutsed. Valdav osa neist oli igapäevaselt arvutitega seotud, kuid ometi sai mäng neist võitu. Häkker imestas siiani, kuidas tal oli õnnestunud sealt välja rabeleda. Keegi oli ta välja loginud, aga kes ometi?
Rohkem ei lausunud Nena enam ühtegi sõna. Kui ta oli koertega ühele poole saanud, sulges ta töötoa ukse enda järelt ning läbi ukse oli kuulda klaviatuuri klahvide klõbinat. Häkker vandus endamisi, sest polnud vaja olla selgeltnägija taipamaks, et Nena püüab iseseisvalt pääseda Morganasse. Nõnda ei jäänud mehel üle muud, kui oma naisele järgneda.

Meister ja Margarita

reaktori lõigu jaoks


Gerberos tõstis pilgu raamatust ja vaatas seinal tiksuvat vanaaegsete nikerdustega kella, mille pendel kõikus edasi-tagasi nagu õuduskirjanik Poe inspiratsiooniallikas.
„Nad peaksid varsti tulema,“ sõnas koer. Mitex ei katkestanud pooleliolevat näputööd ning peenike valge lõng ja heegelnõel välkusid lüliliste sõrmede vahel koduperenaisi kadedaks tegeva kiirusega. Leon lamas diivanil, pilk lakke suunatud, ja ootas und. Kui ta suudaks magama jääda, siis ärkaks ta reaalsuses ja kõik saaks korda. Aga und ei tulnud.
Nad peaksid varsti tulema,“ mängis Leoni aju kuuldud lause uuesti ette. Kes pidi tulema?
„Te ei ela siin kahekesi?“ küsis Leon tulnukalt ja koeralt. Võrreldes raamatust loetuga oli mängus päris palju asju teistmoodi. Tema mäletamist mööda elasid need tegelased hoopiski tsirkuses ja elutuba kuulus laibatükkidest kokkuklammerdatud neiule.
„Hei, kutid!“ hüüdis veidi kareda kõlaga naisehääl ukse juurest. Leon ei olnudki kuulnud tema tulekut. Kuid seal ta seisis – klambritega kokku lapitud neiu, kellest Leon just mõelnud oli.
„Tundub, et meil on külalisi,“ sädistas neiu edasi. Ta sammus kettide ja pannalde kõlinal üle vaiba, jalas erkrohelised võrksukad, ning vajus võõristust tundmata Leoni jalgade juurde istuma. Ennast üleliigsena tundev Leon keris ennast kiiresti koomale ja tahtis püsti tõusta, kuid neiu hakkas kohe valjuhäälselt teda keelama: „Ei-ei, ole aga edasi. Ma lihtsalt olen rampväsinud. Tsirkusetöö pole mingi kontoris istumine, tead isegi. Sa oled ju samuti sealt. Mustkunstnik, eks ole?“
„Leon,“ vastas Leon ettevaatlikult diivanile tagasi vajudes. Ta oli kusagilt kuulnud, et unes võib mõne minuti jooksul terve nädala jagu sündmusi näha. Nii et tal tuli jääda kannatlikuks ja jätkuvalt ärkamist oodata.
„Tema on see kutt, kes kaartidega salatit hakib,“ lisas Mitex, kelle sõrmede vahele oli tekkinud perfektne ämblikuvõrgu muster. „Ta saaks sinu tükeldamiseni palju paremini hakkama kui Timukas eales on saanud.“
„Jumal tänatud, et see õudus läbi sai,“ ohkas neiu kergendatult. „Poleks arvanudki, et pärast uue tsirkuse Põrgusse ehitamist elu nii palju paremaks võib minna.“
„Ja kuhu Hatsune jäi?“ küsis nüüd Gerberos. „Teeb jälle ületunde?“
„Kurat seda teab,“ vastas neiu järsku morniks muutudes. „Vaevalt temagi teab...“
Seni polnud veel keegi neist huvi tundnud, mida Leon üldse nende elutoas teeb. Unes oli see tavaline. Seal võisid viibida kas või presidendilossis, ilma et keegi sind imelikult vaataks.
„Miks sa siin oled?“ küsis neiu Leonile sügavalt silma vaadates.
„Ma ei tea,“ tunnistas Leon. „Kui ma räägiksin, mida ma tean, siis sa nagunii ei usuks.“
„Tee proovi!“ soovitas Mitex. „Me oleme kõike kuulnud ja näinud.“
Neiu, keda Leon teadis mängutegelasena, keda kutsuti Tibiks, oli õudustäratavalt reaalne. Mitte stiliseeritud nukunäoga, nagu enamus animeeritud tegelasi, vaid siniste silmaalustega, pragunenud kahvatute huultega, viltjaks pulstunud oranžide patsidega, kohutava armiga kaelal, millest paistsid välja harvad metallklambrid, hallikasvalge naha ja suurte roheliste silmadega, mille sisse võiski vaatama jääda. Tema riided meenutasid kalavõrgust ja lateksist rebitud räbalaid ning rihmad, pandlad ja haaknõelad näisid ainsatena neid koos hoidvat. Ta oli metsik, hoolitsemata ja omamoodi võluv noor naisterahvas.
„Räägi hoopis sina,“ ütles Leon Tibile. „Räägi mulle, kes ma olen. Sest mina seda ei tea. Ma lihtsalt ärkasin ühel hetkel siin elutoas ja siis lõi tulnukas mind raamatuga „Meister ja Margarita“ ning mu kaardimaja kukkus kokku.“
Õhku täitis Tibi kähe naer. „Või nii? Tundub, et Mitex polnud sinu tuleku üle kuigi õnnelik.“
„Ta tahtis, et ma teda ärataksin,“ õigustas ennast Mitex. „Mida ma siis tegema pidin? Kui sa minu versiooni kuulda tahad, siis jõi see tõbras ennast mälukasse ja marssis vale maja uksest sisse.“
Tibi kallutas ennast Leoni näoga kohakuti ja nuusutas. Leon püüdis kõigest väest hinge kinni hoida, sest ahelsuitsetajana polnud ta sugugi kindel, et tema hingeõhk üht zombit lõplikult tappa ei võiks.
„Alkoholilõhna pole,“ ütles Tibi. „Kas teen talle Timuka laboris narkotesti?“
„Pole vaja, ma magaks hea meelega kusagil nurgas ennast välja,“ segas Leon vahele. „Ma võin ka ära minna.“
„Ole seal, kus sa oled ja eks hommikul näe, mis me sinuga teeme,“ lõi Tibi käega. „Mina lähen nüüd magama. Kui Hatsune vahepeal jõudma peaks, siis nii talle ütlegi, et ajasid uksed segi ja ma ei hakanud sind enam tänavale ajama. Muidu külmutab ta su ära või pureb kõri läbi.“
„Kui lohutav...“ vastas Leon. „Ma ootasin juba midagi hullemat.“
„Ma räägin temaga ise,“ lubas Mitex. „Minge nüüd kõik magama, ka sina, krants. Varsti hakkab päike tõusma ning mul on homme kohutavalt palju rabelemist ees.“
Krantsiks nimetatu luges lõpuni lause, milles kaminast astus välja ühekäeline luukere, kes muutus frakki rõivastatud isandaks, mõtiskledes omaette kokkusattumuse üle, et diivanil lebas üks smokingus mustkunstnik, kes ilmus samuti äkki, kuigi päris luukere mõõtu välja ei andnud, sulges raamatu ja kustutas tule.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0584)