mart redi

Sissejuhatuse asemel ja ESTCONist


Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna tagasi 2014. aasta aprillikuusse. Joel (aka Metsavana) küsis näoraamatu kaudu, kas minu Transcendence (2014) filmiarvustust tohib ulmeajakirjas Reaktor avaldada. Vastasin, et lasku aga käia. Kuna too film minus pisut nördimust põhjustas, rääkisin Joeliga veel edasi. Andsin mõista oma pooltusasest suhtumisest tollesse filmi ja fantaseerisin, et võiks ESTCONil populaarse meedia ja tehisintellekti ristumistest pikemalt rääkida. Märk sai maha, hiljem võttis minuga juba Veiko Belials ise ühendust ja kui aeg küps oli, lubasingi ulmikute kogunemisel selle va ettekande maha pidada.

ESTCON 2014 toimus traditsiooniliselt Saarjärve kaldal, see aasta siis 18.-20. juulil. Mina saabusin higisena Põlvasse alles laupäeva hilisel pärastlõunal. Veiko ja Joel tulid mulle õnneks bussijaama vastu ja sedasi sain suuremate sekeldusteta otse ürituse paika. Et laupäev juba teine ürituse olengu päev oli, suutis Gert (aka Trash) oma telefoni ära kaotada. Saunamaja tualettruumi oli üks püsiulmeline suutnud nii kõvasti täis oksendada, et kahhelkividest tükid väljas. Võtsin viskiklaasi noka vahele ja vestlesin ammu nägemata tuttavate ja sõpradega. Ostsin ära kõik Trashi plaadid, millega ta kohale oli tulnud. Kui nüüd järele mõelda, siis olen talle vist siiani vähemalt kaks eurot võlgu. Sest peenraha sai otsa ja kaardimakseterminali Trash endale veel külge munsterdanud ei ole. Rääkisime elust ja arengutest – ehk siis minu puhul nende suuremast puudumisest.

Kui kell kukkus, siis seadsin endid ühes tehnikaga sisse Saarjärve laagrimaja suurde saali. Miskipärast olid seal seekord pesa teinud erinevad koerad. Kuulajaskonda jagus ja nõnda ma siis oma seekord pehmemast teemast ligemale tunnikese vestsin. Allpool saab lugeda minu ettekande suhtelist ümber jutustust. Kuna ma ettekannet ennast kirja ei pannud, siis võib siin esineda erinevusi. Mõni teos võib saada kirjasõnas rohkem tähelepanu kui kohapeal räägituna.

ESTCONi osas veel nii palju, et üritus ise oli korralik nagu ikka. Rahvas on küll jäänud vanemaks, noori oli see aasta väga vähe näha. Esimest korda kuulsin ka tõsimeelset arutelu Eesti Ulmeühingu olemuse ja arengu teemadel. Tore, kui ka bürokraatlik pool sellest korda saab. Tänud neile, kes korraldamisega vaeva nägid. Ja tänud Soobelile, kes pühapäeval oma bussiga Tartusse ära viskas.

Tehisintellekt populaarses meedias: film, telesari, anime ja mäng


2014. aasta kevadel liikus korraks tehnikablogide veergudel artikkel väitega, et tegelik tehisintellekt ei pruugi sootuks võimalik olla. Argumentatsioon oli veenev – sama palju kui hüpoteetilisus ikka veenev olla saab. Artikleid sellest, miks meil ikka veel tehisintellekti olemas ei ole, tuleb vähemalt kord iga paari kuu tagant. Mõned tehnilisemat, teised filosoofilisemat laadi. Kuid üheks läbivaks faktiks tuuakse, et me ei mõista jätkuvalt enestegi aju toimimise algtõdesid. Teadvuse toimimisest rääkimata. Ja kuni seda ei lahendata, ei saa muust arengust juttu olla. Ometigi on see teema, mis keerukuse kiuste paelub ühtepanu nii keskmist tarbijat kui ka tehnikameelsemaid lugejaid. Miks? Sest tehisintellekti sünni juures on kinni üks võimalik edasiminek inimevolutsiooni ehk siis suunatud evolutsiooni juures.

Hetkeks tehisintellekti (edaspidi klaviatuuri säästmise vaatevinklist lihtsalt TI) teemadelt edasi transhumanismi juurde hüpates. Inimese kui liigi evolutsioon näib olevat jõudnud teatud mõttes platoole. Kõik sekundaarsed liigid on ammuilma kadunud. Alles on vaid homo sapiens ja tema vähem levinud edukas liigivend homo sapiens sapiens. Viimane siis mõtlev inimene, esimene aga see variatsioon, kes ei suuda Ülemiste burgeriputkast vene keele oskamatuse tõttu võileiba tellida ja arvab, et see on röögatu tragöödia. Küllap parem ongi, kui taolised keelt oskamata nälga sureksid. Poleks päris Darwini auhind, aga õiglus võidutseks. Teemasse naastes tuleb tunnistada, et paljude arvates ei olegi inimese kui liigi n-ö emergent evolutsioon enam mõeldav. Ja liikvel on erinevaid mõtteid, kuidas ja mis suunas inimese mõjutatud areng kulgema peaks. Tehisintellekti olemus on vähemalt ühe taolise arengutee paratamatu nõue. Transhumanismi juurde tulen siin ja seal veel tagasi.

Ulmekirjanduses on TI (aga ka transhumanismi) olemust lahatud ja nende võimalikke arenguteid juba aastakümneid vaagitud. Minu enese lemmikute sekka kuuluvad jäädavalt Dan Simmonsi Hüperioni kantose tõlgendus TIdest, kes on inimkonnast lahku löönud ja tegutsevad nüüd omapäi. Samasugune visioon on paigas minu teise lemmiku, Peter F. Hamiltoni Commonwealth saaga raamatutes. Sealgi on TI grupeering enesele varunud terve planeedi. Kuid neid näiteid isemõtlevatest arvutitest, programmidest ja virtuaalsetest persoonidest on terve ulmekirjandus täis. Teades väga hästi, et ESTCONi külastajate lugemus minu oma tublisti üles kaalub, loobusin ma eos raamatutes oleva analüüsist. Ja rõhusin selle asemel neljale suunale muus populaarses meedias – vastavalt siis filmis, teleseriaalis, Jaapani animatsioonis ja mängudes. Mängude all siinkohal silmas pidades arvuti- ja videomänge. Lauamängud pole samuti minu forte.

Probleemi olemus ja algusaeg

Oma ettekande alguses rääkisin ma põgusalt nendest suundadest, mida TI filmid ja telesarjad viljelevad. Ning nonde suundade osas ei ole maailm viimase 60 aasta jooksul väga muutunud. Esmalt näitasin ma suurt pilti Frankensteini koletisest. Miks? Sest masside tõlgendus TI olemusest on sellele olevusele kõige lähemal. Kui mitte Frankensteini Aadam, siis vähemasti juutide savist golem. Millest selline paralleel? Nii golem kui taaselustatud surnud kude kujutavad endast müsteeriumit animeeritud olevuse osas, kelle sisse päriselt ei näe. Viktor Frankenstein ei teadnud, mida tema kätetöö maailmast arvab või kuidas ta seda tegelikult adub. Ja nii kaua, kuni inimkond ei suuda mõista iseendagi teadvuse toimimist ja reaalsuse tajumise ühiseid jooni, ei juleta sama teadvust anda enda loomingule.

Teise pildina oma ettekande sissejuhatuses näitasin ma nii-öelda džinni pilti. Kui ühelt poolt hirmutas inimesi TI olemuslik teadmatus – suutmatus selle olevuse sisse näha, siis teisalt kohutab rumalaid varakult populariseeritud mõte, et TI on peatumatu plahvatus. Ehk siis, kui TI kord jalad alla saab, siis nakatab see kiiremas korras kõik masinad, millele ligi saab. Ja mitte ainult superarvutid või serverid, vastupidi, isegi rösterid ja mikrolaineahjud ei ole kurja TI eest kaitstud. Säherdune mõttelaad on miskipärast läbinisti kinnistunud.

Nende kahe võrdkuju toomine TI kohta annab aimdust, et TI on miski, mida tuleb karta. Kui ei kardeta, siis on juba hilja ja TI võtab kogu maailma oma kontrolli alla. Lööb lapsed lombakaks ja paneb reoveetorud valepidi voolama.

Minu ettekande ülejäänud sisu oli erinevate, tuntud ja tundmatute filmide, seriaalide, mängude ja Jaapanist pärit animatsiooni ülevaade. Kõigil neil oli siis ühiseks jooneks TI või transhumanism. Siinkohal ei hakka ma tervet oma ettekannet ümber jutustama. Peatun vaid nendel nimetustel, mis enesele kunagi rohkem muljet on avaldanud või mille kiiks paeluvamaks osutus.

Kõigil neil, kes soovivad ise nimekirjast mõnd toodet leida ja uurida, palun suunduda minu enda koostatud põgusa nimekirja juurde, kust leiab põnevat nii vaatamiseks kui mängimiseks.

Filmid

Colossus: The Forbin Project (1970)

Samanimelisel raamatul põhinev ameeriklaste linateos superarvutist, mis ehitatakse hiiglasliku mäe sisse ja millele antakse piiramatu võimalus ennast ise edasi arendada. Esialgne suund on lihtne – kasutada taolise superarvuti võimsust samal eesmärgil, nagu seda tänapäeval supervutid täidavad. Olgu selleks siis keerukamad simulatsioonid ja kalkulatsioonid, proteiinide või polümeeride välja töötamine, simulatsioonide järgi ennustamine või muud säherdust. Suhtlemine Colossusega käib tekstipõhiste terminalide kaudu. Kuid kiiresti selgub, et arvuti oskused ületavad ootusi ja ühtäkki teatab Colossus venelaste sarnasest arvutist, millega ta soovib ühendust võtta. Venelaste arvuti on loomulikult esiotsa viletsam ja rumalam, aga Colossus õpetab tolle oma tasemel arvutama. Siit edasi juba läheb asi kontrolli alt välja, paanikasse sattunud inimesed üritavad veel iga stepslit seinast tõmmata, ent asjata. Filmi lõpuks Colossus orjastab inimkonna, ehk siis sunnib neid tuumarelvade ähvardusel alluma oma dikteeritud maailmakorrale.

colossus

Selle filmi põhjal kardavad ameeriklased TId tänini. Kes soovib pisut humoorikamat tõlgendust näha, võib tutvuda sketšisaate That Mitchell and Webb Look tegelasega Colosson (ehkki viimane on sama palju Enigma-ajastu arvutusmasinaga seotud).

2001: A Space Odyssey (1968)

Sellel teosel ei pea ma pikemalt peatuma. Eeldatavasti on igaüks seda ulmeklassikat oma silmaga näinud ning sama tõenäoliselt ka raamatut lugenud. Selle filmi näitel näeb vaataja TI olemust, mis olemusliku puuduse tõttu inimelule ohtlikuks osutub, püüdes samas temale määratud parameetrite abil siiski ülesannet edukalt lõpule viia. Seda sorti inimlike omaduste arvutile üle kandmisega eksperimenteerisid edaspidi paljud autorid. HALi näitel on siiski tegemist hirmuäratava, integreeritud mõtlejaga, kelle võim terve keskkonna üle muudab ta peaaegu võitmatuks vastaseks.

Paremate paroodiate hulka kuulub näiteks South Parki episood Trapper Keeper.

Dark Star (1974)

Üks humoorikamaid vanema põlvkonna ulmefilme. Selles filmis on TI omadused antud lõhkeseadeldistele. Ning kui üks inimestest ühele taolisele lõhkeseadeldisele eksistentsiaalset filosoofiat tutvustab, järeldab pomm endale vaid üht eesmärki – lõhkeda. Ja teeb seda pikema ootamiseta.

Selle filmi näitel on tekkinud ridamisi paroodiaid robotitest, keda loogikalõksu meelitada.

Demon Seed (1977)

Üks esimesi filme, mida võib vabalt kategoriseerida küberhorrori sekka. Siinkohal on samuti tegu TIga, mis lahendab erinevaid simulatsioonipõhiseid probleeme. Kuid arvuti looja on selle ka oma kodusesse majapidamisse juurutanud. Ning kui arvuti viimaks leiab, et see on hea mõte, viljastab ta oma agregaatidega leiduri elukaaslase ja siit edasi juba ei tea keegi, mis koletis naise kõhust välja tuleb. Leidlik, ent tuim vaatamine.

Selle teose üks põnevamaid nurki on see, et TI keeldub tegelemast kalkulatsioonidega, mida ta peab ebamoraalseteks. Taolist suhtumist ei näe just sageli sellistes filmides.

The Lawnmower Man (1992)

Üks kummalisemaid õudus-põnevikke oma ajastust. Seekord siis fookuses kergelt ohmu muruniitjapoiss, keda kohalik teadur läbi erineva keemia ja 90ndate alguse stiilis virtuaalse reaalsuse targemaks teeb. Lõpuks hakkab poiss muidugi kurjaks, maksab kõigile kätte ja viimaks viib terve oma teadvuse üle arvutisse. Ehk siis muutub ise TIks. Pisut rumalavõitu film, aga omal ajal olid selle eriefektid vägagi kõneainet pakkuvad. Siin filmis on hea näide sellest, kuidas internetti pääsev TI koheselt terve maailma arvutid üle võtab. Muruniidukitest rääkimata. Filmile on ka tehtud järg, aga selle vaatamist ei soovita ma ühelegi kainele inimesele.

pierce-brosnan-the-lawnmower-man

Alien, Aliens, Alien 3, Alien Resurrection, Prometheus

Alieni sarja üheks paeluvamaks tegelase tüübiks on olnud androidid. Alustades esimese filmi Ian Holmiga, kes hulluks läheb ja peategelast vägistada üritab. Edasi juba Bishop (Lance Henriksen), kellest peategelasele ootamatult suurim liitlane saab. Ja viimaks Prometeuse David (Michael Fassbender), kelle huvid inimeste omadest sootuks mujal on. Need on kõik huvitavad, kuid vargsi arendatud tegelaskujud, kelle olemus ja ülesehitus filmidele palju juurde annavad.

Blade Runner (1982)

Dicki raamatu suurepäraselt õnnestunud ekraniseering heade näitlejate ja veel parema muusikalise taustaga. Eelpool räägitud Frankensteini koletise saaga on siin filmis kõige enam pinnal. Replikandid, kes on loodud kindla eesmärgi ja olemusega, hakkavad elu õhtupoolikul juurdlema, kas nende endi soovid ja plaanid ikka sobituvad inimeste omadega. Selle filmi kõige põnevam aspekt on ja jääb küsimusse, kas peategelane ise ka replikant on. Erinevad tõlgendused on liikvel ja nende üle arutamine ka 30 aastat pärast filmi linastumist on ilmne märk sellest, et tegu on läbimõeldud teosega.

The Matrix

Jättes vahele terve hulga erinevaid teoseid, ei saa siiski mainimata jätta maatriksi TI olemust ja selle saamislugu. Ehkki filmides endis saab sellest vähem teada, on eraldi välja antud Animatrix kogumikus sellele terve episood pühendatud. Hea näide TI loomusest, kes üritas inimestega koos eksisteerida, kuid inimkonna hirm ja usaldamatus tegi sellele lõpu. Kel see animeeritud kogumik vaatamata, siis nüüd on õige aeg välja otsida.
f2 15


Moon (2009)

Kuul töötava üksildase mehe ainuke saatja on Kevin Spacey häälega TI. Kel filmi nägemata, siis soovitan selle vea kiiremas korras parandada. Vaatamine on hea ja ma ei solgi sedasinast linateost loo ette rääkimisega ära. Igatahes on siinkohal tegu TIga, kes pole mitte ainult omakasu ja kurjuse peal väljas.

Her (2013)

Spike Jonze väike ja lihtne film usutavast tulevikust, kus peategelane endale iseareneva TI operatsioonisüsteemi muretseb ja siis sellesse ära armub. Loo lõpp on küll kurblik, aga samas annab selgelt aimu sellest, et TI ei pruugigi alati olla suuteline samastuma inimestega.

Tron Legacy (2010)

Mitte just eriti tark film, aga see-eest vaatemänguline. Huvitav tõlgendus TIde maailmast.

Transcendence (2014)

Ja olemegi ringiga jõudnud tänapäeva. Selle filmi (aga ka mõne teise nimetatu) kohta olen kirjutanud oma ajaveebis ka pikema arvustuse. Ja kurb on see, et kõik, millega TI käik filmilinal algas, on ikka samas seisus. TI tekitab paanikat, kui see internetti pääseb, siis on teda kõik kohad täis jne. Kurbmängulik film, milles TI olemasolu sootuks tegelikult tarbetu näib. Arvustust sellest filmist võib lugeda aprillikuu Reaktorist.

transcendence-johnny-depp-2014-images

Automata (2014)

Huvitav, et panen siia loetellu ka filmi, mis pole veel kinodes (oktoober-november). Lugu ise ei erine tegelikult „I, Robot“ süžeest, aga võib olla märksa nägusamini pakendatud. Loo keskmes on tulevikule ühiskond, kus robotid väga levinud on. Sarnaselt Asimovi reeglitele on siingi robotid piiratud ja film tegelebki teemaga, kus need piirangud miskipärast elimineeritud saavad. Soovitan vähemalt ühe silma selle teose peal hoida.

Anime

Ghost in the Shell (1995)

Nii esimene film kui ka selle järg, aga ka teleseriaal ja manga tegelevad kõik sama teemaga: kas küborgitel on hing. Esimene film on paeluv ja filosoofiaga läbi põimitud põnevik, milles laboriseinte vahel ehitatud TI põgenedes endale päris elu otsib. Lugu ise on muidugi keerukam, aga selle fookus ja esitlus teevad selle vaatamisväärseks teemast hoolimata. Kindlasti soovitatud vaatamine kõigile, kes hoolivad küberpungist ja ulmest.

Ergo Proxy

Huvitava suunaga, aga pisut nadilt valmis tehtud lugu maailmast, kus viirustesse nakatunud robotid teadvuse omandavad. Ilus vaatamine tänu toredatele efektidele, aga muus osas lõpuks hõredavõitu elamus.

Mängud

Deus Ex

Absoluutne klassika küberpungi ja TI teemadel. Selle mängu esimene osa on tänaseks juba armetult aegunud, kuid oma loo poolest siiani ületamatu. Mängija asub Adam Jenseni rolli, kes on küberneetiliste implantaatidega varustatud agent megakorporatsioonide poolt valitsetud maailmas.
Mõne aasta eest ilmus mängule reas juba teine järg nimega Human Revolution ja seda julgen ma videomänguhuvilistele igal juhul soovitada. Siin juba liigub teema lisaks TI vallale ka transhumanismi radadele. Peategelane, kes õnnetuse läbi pool oma inimlikkusest kaotab, saab avastada, miks maailm on selline ja mitte teistsugune.

cc020c1a Deus-Ex-Human-Revolution-robot-eyes.jpeg

Binary Domain

Üks põnevamaid transhumanismi teemasid puudutavaid mänge. Tulevikulises maailmas on isemõtlevate robotite arendus keelatud ja seega on suur kõigi üllatus, kui ühe megakorporatsiooni kontorisse tungib robot, kes seal tapatalgud korraldab. Seejuures on imestusväärne see, et robot ise oma robotiks olemisest midagi ei aima. Lugu on paeluv ja mäng ise piisavalt lõbus, et ka muidu kõmmutamisest hoidujaid ligi meelitada.

Bioshock

Terve sari mänge alternatiivsetest ajalugudest, kus küll TIga midagi väga pistmist ei ole, küll aga transhumanismi ja posthumanismiga. Igas mängus (mida on tänaseks kokku kolm) on mängijal võimalus oma tegelast „parendada“ erinevate ainestega, mis inimese DNA sootuks ümber kirjutavad. Kahtlemata soovitatud.

120535-thumb

Mass Effect

Nii-öelda eepiline ulmesaaga kaugest tulevikust, kus terved rassid TI põhjal elavad. Seda nii kärjementaliteediga kui ka individuaalselt. Ja lõpeks on kõige olulisemal kohal müstiline rass masinaid, kes iga kindla numbri aastate järel universumis korda käivad loomas.

mass effect 3 edi by orbituated-d4t4hyj

System Shock

Nii esimene kui teine osa tegelevad kaugemas tulevikus aset leidva sündmustikuga, kus suured, kõike kontrollivad TId katki või hulluks on läinud. Esimene mäng on tänapäevast standardite järgi ehk juba suuresti mängimatu, aga teine osa on jätkuvalt tarbitav. Ja lugu on väga eeskujulik.

Cult-FPS-System-Shock-2-Heads-to-Steam-for-Linux-375242-2

I have no mouth and I must scream

Raamatul põhinev õudus-seiklus, mille kogu tegevus on üheainsa suure TI poolt juhitud. Kellele ei meeldi tulistamine ja kiiremat motoorikat nõudvad mängud, leiab siit eest väga traditsioonilise point and click seiklusmängu.

Metal Gear Solid

Selle loetelu üks huvitavamaid sarju, mille loo keskmes on tegelikult läbinisti tehisintellektide poolt juhitud maailm. Kontsept, mis selle sarja neljandas osas (Sons of the Patriots) nii mõnegi tarbija juhtme korralikult kokku keerutas.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0653)